Tere, nii nagu eelmises saates lubatud, jätkame täna ringsõitu Balkani riikides. Teekond viis meid eelmine kord läbi Serbia ja Kosovo, nüüd on meie ees laual kaks riiki Horvaatia ja Montenegro. Stuudios oleme nii nagu ikka kahekesi, Andres Karu ja Tarmo Maiberg. Meie hääled toob kõlavalt esile helirežissöör Maristomba. Ja alustame siis ajaloost. Horvaadid saabusid praeguse Horvaatia alale seitsmenda sajandi alguses, olles pärit Poola Ukraina aladelt ja paari sajandiga lõid nad oma kuningriigi, mis siis jäi edasi kestma päris kauaks. Kristlus jõudis Horvaatideni kui just kuningriigi ajal, ehk siis üheksandal sajandil ja nemad erinevalt serblastest järgisid roomakatoliku kirikut. Kui kuningate sugu lõppes 11. sajandi lõpus, siis loodi liit Ungariga, mis tähendas kohalikule aadelkonnale maade ja tiitlite allesjäämist. Muideks, horvaadid on väga uhked oma parlamendi üle. Esimene ülestähendus rahvaesindajate kogunemisest. Ta pärineb aastast 1273 ja seda siis aprillikuust. Järgmised neli sajandit, kuni 16. sajandi keskpaigani elati suhteliselt rahulikult, mõningaid vastasseis oli Veneetsiaga. Horvaatia ala oli siis ühelt poolt jagatud Ungari ja teiselt poolt siis bütsansiga 16. sajandi keskpaik, siis nii nagu Serbia puhulgi alustas oma laienemist teatavasti Ottomani impeerium ja neile vastu hakkamiseks tunnistati Habsburgide dünastiast Ferdinand esimest kui Horvaatia troonipärijat. Kasu sellest väga ei olnud, sest Ottomanid võitsid lahingutega Horvaatia aladelt suure tüki endale. Habsburgide ajal ei olnud horvaatide ka eriti head elu ning paremat elupaika otsima läinud horvaatide asemel siis kutsusid valitsejad asunikeks serblasi ja Bosnia lasi ning tekitades nii suure Serbia migratsiooni, nagu seda tänapäeval tuntakse. 19. sajandil käis Horvaatia rannikualast üle prantsuse impeerium ja pärast seda võttis selle ala juba endale Austria impeerium. Austerlased, kui nii seda riiki või moodustist saab nimetada, andsid loa luua horvaadid ja kuningriigi taas ja 19. sajandi keskel algas horvaatide rahvusromantismi aeg. Eksis umbes samal ajal kui Eestiski ning kogu selle kampaania või rahvusliku uhkuse tõusu mõte oli vastu astuda ungari keelele. Poliitilises plaanis jäi Horvaatiale suurema sõnaõiguse andmine Austria-Ungari impeeriumis katki esimese maailmasõja tõttu ja 1918. aasta oktoobris kuulutas parlament ehk sabor välja iseseisvuse. Ja nii nagu juba eelmisel korral mainitud, lõi siis Serbia kuningriik vaid paar kuud hiljem liidu horvaatide ega kuhu olid siis kaasatud kasloweenid. Aga tegelikkuses jäädi Di Serbia kuningriigivõimu alla. Horvaatia autonoomia sai lõpu 21. aasta põhiseadusega ja vastasseis kestis kuni 1931. aastani mil kuningas Aleksander andis käsu luua Jugoslaavia nimelise riigi. Teises maailmasõjas lõi Natsi-Saksamaa Horvaatias nukuvalitsuse ja riigi jagunemisel haarasid oma tüki veel Itaalia ning Ungari. Järgnenud aastatel korraldas Horvaatia nukuvalitsus genotsiidi serblaste, juutide ja mustlaste kallal. Hukkunute arvus päris kindlad ei olda, kuid see väidetavalt ulatub üle 700000 ning nii nagu Serbiaski päästsid või siis vabastasid Jugoslaavia partisani ehk siis kommunistid-okupantide eest kogu selle Horvaatia ala ja nende kättemaks kolla Borantide vastu oli sama äge kui varasema võimu vägivald. Kui Serbia puhul rääkisime Belgradi tudengite mässust, siis Horvaatias oli oma kevad 1971. aastal. Nõutud suurem õigus saavutati Jugoslaavia sees. Kuigi algselt surus keskvalitsus selle kevadise ärkamise julmalt maha. Ning rahvuslik enesemääramine või tärkamine võttis Horvaatia meeled 90.-te aastate alguses samamoodi nagu Serbia sky maad ja mitmeparteiliste valimistel saavutas võidu Franchatutchmani marurahvuslased ning seepeale lahkusid serblased parlamendist. Lõid oma Serbia, Ukraina vabariigi, mida keegi ei tunnustanud ja siis läks lahti neli aastat kestnud, et iseseisvussõda, sest teatavasti tahtsid need Serbia, Ukraina vabariigi elanikud luua Suur-Serbia riiki sedasi Slobodan Milosevici toel. Kuid see eriti nagu teada, ei õnnestunud ja täita nii rahul, et 95. aastal andis Horvaatiale rahu. Järgnenud aastatel algas siis ülesehitamine ning põhimõtteliselt võib öelda, et see on möödunud edukalt, sest juulikuust alates on euro Baliidu uus liige juures, ehk siis 28. ja see on siis Horvaatia tuleb soovida, tähendab palju õnne, onju nii, Andres Karu. Muidugi selles mõttes oli seda ka oodata, et kui noh, esimesena sai kohe ju Sloveenia sai nii euroliitu kui ka kohe euro praktiliselt nii või nad euroliitu astusid siis arengutasemelt olles kõiki neid riike seal näinud siis vaieldamatult nii-öelda Sloveenia järel teisel kohal on kohe horvaatia, kuigi kuna neil on Sloveenial on võib-olla see eelis, et nad on natukene väiksem riik ja neil oli väiksemas riigis on ka reforme natukene lihtsam läbi viia. Aga horvaadid ja oluliselt suurem seal on mingi neli pool miljonit inimest, seda ju pikalt pikalt seda Aadria mere äärt pidi kulgeb, et eks neil võttis lihtsalt rohkem aega ja neid ka sõda räsis. Rohkem ta Sloveenia praktiliselt suutis ennast selles sõjategevust ju praktiliselt taandada ja üldse ei võidelnud. Et jah, tere tulemast julgeks ainult öelda, aga väiksed kontrastid seal muidugi on, et kui rannikuäär on täiesti selline noh, nagu nagu Itaalia teisel pool Aadria mere rannikul, siis, siis ainult et noh, oluliselt odavam siis sisemaa pool ikkagi märkaga selliseid kohti, kus puruks lastud tankid kuskil Bosnia piiri ääres on veel alles ja keegi ei ole neid ära viinud ja ja näed nagu jälgi sõjategevustest, vanu punkreid ja mida iganes, et seda pangaallased niukseid kontrasti siiski on ja mõned külad on täiesti mahajäätud, taastamata veel. Sa käisid seal piirkonnas, eks ole, 2008, et. Ma käisin isegi esimest korda 2007 ja siis ma sattusin sinna, noh, kuna selle Balkani reisijatel kokku on olnud nagu kolm, nojah veel eraldi olen ka veel 2004. käinud ainult Sloveenias aga ülejäänud riikides ma olen ringi kolanud siis kolm aastat järjest 2007 2000 802009 tegelikult. Et siis nendest hetkedest mu mälestused ja Horvaatia pulma igal reisil olen sattunuga Horvaatiasse. Kas või sellepärast, et kui kuskil mägedes on juba lumi maha tulnud, siis Horvaatia rannik on ikkagi see, et sul võib väljas olla ka ainult seitse kraadi sooja, aga vesi on ikka seal kuskil ligi 20, nii et noh, mõnusalt saad ujumas vähemalt käia. Milline see Horvaatia mägine ala on? No ta on kõige madalam tegelikult, kui rääkida nagu Balkanimaadest ja kui laiendasega Kreekale Bulgaariale näiteks, siis noh, vaieldamatult kõige madalam, sest on ainukene riik, mille kõrgemad on alla 2000 meetrid 1831 meetrit on tema kõrgus ja Tiina Randtema nimi. Ja kuigi need, kes on Horvaatias käinud, neile kindlasti, tundub see uskumatu, et Horvaatia on kõige madalam, sest ta tundub hästi mägine, aga selleks selleks annab lihtsa põhjuse just seesama, et Aadria mere äärest Need esimesed künka kasvavad nagu päris hooga väljas välja seal, kus nagu kõige rohkem turiste käib ja see jätab mulje, et sa näed merepinnast seda kõrguste vahet ja siis see jätab mulje, et see on tohutult kõrge. Tegelikult on need Aadria mere ääres oleva kaljud on niukseid 300 kuni 500 meetri kõrgused, enamasti. Nii et tegelikult nad ei ole väga kõrged ja mida rohkem lähed nii-öelda sisemaa poole ja Bosnia piiri poole, seda kõrgemaks need tipud lähevad ja noh, tegelikult piir tuleb vahele Bosnia poolel, nad lähevad veel kõrgemaks. Bosnia kõrgendit on kuskil seal 2300, nii et pool kilomeetrit kõrgem kui, kui Horvaatia oma. Aga aga sellist vaheldusrikast maastikku on palju ja Horvaatia on teinud ka selle. Nagu ma juba ütlesin. Riik on hästi pikk ülevalt põhja-lõuna suunal, seda Aadria mere rannikut pidi. Et seal, aga samas nagu näiteks sõita kuskilt ülevalt poolt splitist alla Dubrovnikus, siis seal on meeletu raha, on pandud nagu kiirteede arengusse ja tegelikult selle Zemaan võimalik täiesti kiiresti läbida, et selles suhtes on areng olnud päris tubli. No siin on kõvasti ka Euroopa Liidu raha tulnud appi, et nagu igal pool selles kandis seal sealkandis küll Ja kui te tahate teada, kuhu teie raha läheb, siis minge Balkanile, vaadake ringi, vaat seal on ka teie raha. Nagu sirvides rääkisid, et sinna sai autoga väga kergelt ligimäe tippu, siis kuidas Horvaatiaga lood? Ega palju hullem ei ole, et me olime, lihtsalt vaatasime kaartide Beatlikkuse, Dynar asub siis vaatasime lähima lähima linna. See oli 2007, oli esimene reis, kus me üldse GPS-i kasutasime autoga sõites. Ja põhimõtteliselt me jõudsime uskumatult kiiresti, muidugi jõudsime, startisime Tallinnast ja me olime 23 ja pool tundi hiljem olime Sloveenia Horvaatia piiril juba ainult tankimispeatused, mis me eeldasime söömispeatusega siin väike vihje, kui te kuhugi Euroopasse sõidate, et siis selleks kõige rohkem aega röövivad tegelikult söögipausid ja muud pausid. Et siis tasub selleks, et optimeerida oma jõudmist sihtpunkti võimalikult kiiresti, siis mina soovitan kaasa võtta selliseid kergelt nagu ka sõidu ajal tarbitavaid asju. On seal sul karbiga kartulisalat või on sul mingid pirukad vahepeal kindlasti juua ja iga mahlasid värke võiks olla puuvilju, banaane, et kui need on nagu olemas, siis, siis see tee läheb väga valutult ja sa võidad tegelikult juba teel Horvaatiasse, võidab terve päeva sellega, kui no ja teine eeldus on see, et kõik on valmis nii-öelda kolmetunniste intervallidega sõitma umbes autos. Nii et väga valutult jõudsime kohale ja juba sinna linna äärde, seal meil kohe nagu mingeid viitasin, nagu näha ei olnud, kuidas veel lähemale saada, teed suu lahti ja isegi jällegi see keeleoskus on, mida sisemaa poole, seda hõredam. Aga saime teada, et vot, sest nii et võtke sellele kutile sapeta viiteid autoga kuhugi risti ja sealt ristist juba näitas tina ära. Ja siis me hakkasime oma Santa Fe oli meil tolle tolle reisiauto Hyundai siis hakkasime sellega mööda sellist kruusarada siis ülespoole minema, rajamärgid tekkis ikka juba tee kõrvale ja, ja mingil hetkel siis me teadsime selle hüti nime, kuhu me pidime jõudma, et kust nagu enamus tõuse hakkavad sinna tina Roodsa. Selle, selle nimi on reso patsi Hütt. Ja neid silte me tükk aega ei näinud, me pidime seal ikkagi päris palju ringi kolama ja silmi lahti hoidma, aga lõpuks nägime siis ka seda silti ja jõudsime sinna hüti juurde. Hüti kõrgus on juba mingi üle 1000 meetri, et sealt jämedalt 800 meetrit jääb tõustamis. Normaalses vormis inimestele tähendab selle raja puhul umbes kolme tundi tavaliselt Räkingut käed nii-öelda ronimise lappi võtma ainult ühes kohas, nii et üsna lihtne tipppõhimõtteliselt viie tunniga edasi-tagasi ära käidav, et ei midagi keerulist. Aga vaade on väga ilus. Jõudsime sinna üsna päikeseloojangu eel, jõudsime tippu sest me alustasime lihtsalt niivõrd hilja, kuna me jälle tahtsime, ühe päeva võite siis lihtsalt pealambid, kõik olid kaasas, näha oli, et rada on lihtsasti loetav. Me ei muretsenud selle pärast, et me lõpus jääme natukene pimeda peale ja ja käisime tipus ära ja see ongi täiesti Bosnia piiri peal, niiet Ta on kahe tipuga mägi, et ühe mäe otsas siis horvaatia kõrgem tipp on, on siis niuke betoonist, väike postia tipuraamat ja. Ma olen nipet-näpet sinna juurde veel siis kohe kõrval on nagu teine väike tipp, mis juba kuulub tegelikult Bosniale, mis on isegi vist mingi meeter või kaks on kõrgem ja seal on lihtsalt suur rist, et aga see on juba siis Bosnia, karjun tippet. Selline selline, see ülevalt, mis seal tippudes on, nii ta on. Ja mis seal veel oli tõusu ajal, miks ma soovitan sinna kindlasti minna, et mis, mis annab kindlasti sellist head hõngu sellele juurde, et lisaks suurepärasele vaatele, enne kui jõuad metsapiirist välja, siis see mets on sellistest suurtest pöökidest koosneme, nii et väga-väga uhke ja ilus niuke võimas tunne jääb suured puud ikka ja sellised Eestimaal ei näe. Muinasjutuline tunne nagu hea ikka, jah. Aga see tõus, kas see meenutab sellist munamäe kallet või järsu? Seal on vot see üks koht, kus tuleb käed appi võtta, see on loomulikult järsem, aga enamus ala on selline. Noh, kui su auto ei ole sportauto ja, ja tal on neljarattavedu, siis tegelikult saab seal päris suure osa rajast, idee poolest saab ka autoga läbida. Mis tähendab ühtlasi tõusunurk, ei ole väga järsk ja munamäel seal, kus need trepid ja värgid lähvad, seal on tõenäoliselt isegi järsem, aga mõned kohad siis on, kus siis tuleb ka kätt natukene appi võtta, et sul lihtsam ronida oleks, et ilmaasjata endale viga ei teeks, aga kokkuvõttes ikkagi isegi kõrgus kartuliinimesele. Võin öelda, et ka kõrguskartev inimene hoomab seal kõrgus piisavalt, et saada hakkama selle tõusunurgaga. Kuulame siia vahepeal sellist bändi nagu Vatra ja Pealkiri Jaan putu jääm ehk reisimine. Hakkame siis teekond tippu, Andres Karu ka siinsamas vikerraadio stuudios, kuid me jäime pooleli selles kohas, et oleme Horvaatias ja mäest tulid alla. Kas seal on võimalik Horvaatias lihtsalt telk maha panna ja ööbida ükskõik kus? Mõtlesime mäe all on küll, et selle hüti juures me sattusime sinna mingi oktoobrikuul 2007, mis tähendab, et hooajaväliselt ja hütid olid kõik kinni juba, et seal enam ei oodata, et keegi veel nagu tippu läheb. Et siis meie ööbisime hüti kõrval, sellises tuul oli sinna kokku lihtsalt kogunud hunniku lehte ja. Me panime. Panime siis telgi sinna lehehunnikusse, panime püsti. See oli Veiko Täär, Iidee vam, reisikaaslased. Sellel korral olid mul siis jah, sõber Veiko Täär, siis elukaaslane Tiia ja siis üks sõbranna Riina. Et neljakesi olime siis seal oli üks elu pehmemaid ööbimisi, mis mul üldse on olnud sellises suures lehehunnikus telgiga vajusime sinna mõnuga sisse, aga noh, neid oli piisavalt palju, et kõik oli ikka. No kirjeldamatuna nii, nii pehme oli, et et hommikul ei tahtnud sealt kuidagi välja tulla, aga tulime, mingeid satikaid ei olnud. Ei ei noh, telk on ju ka selline, et kõik need paremad ja kõrgema kõrgemale mõeldud telgid on ju sellised, Nad peavad kõik asjad kinni pidama. Nii tuuletuisu, putukad, kõik muu. Ja siis liikusime sealt muidu jah, seal alal nii-öelda mägede juures ja mida rohkem sa rannikust eemal oled, võid telgi panna suhtele igale poole. Aga ranniku ääres, põhimõtteliselt sa saad ka ööbida telgiga, sa pead otsima natukene lihtsalt, tegelikult on igal pool maailmas on see, et kui sa otsid, siis leiad mingi koha, kus ööbida. Aga seal ei ole, selles mõttes ei ole neid mugavusi, et enamus kohtades pole vett on ja sa pead sellega arvestama, et sul ei ole wet. Sa võib-olla tahad minna õhtul ujuma, on ju, et siis, aga see võib-olla on ju kuue kilomeetri kaugusel, kus sa selle koha leiad ja nii edasi, et igal pool lihtsalt ei ole mugav telkida ja ei ole mõtet ja kuna Me olime nagu ma ütlesin, hooajaväliselt seal siis meie täitsa rahulikult võtsime Aadria mereääred lihtsalt mingeid kämpinguid ööbimiseks ja oleme seda kõik korrata, end isegi samadesse kämpingutesse tagasi sattunud ja klassika on seal see, et ööbid ikkagi oliivipuu all ja ja hommikul, kui üles tõuseb, siis Läheb umbes 15 meetrit ja juba oled vees täiesti ranniku peal seal teed kulgeva vahepeal niuksed ühe auto laiused teed rannikul, kus sa saad nii-öelda ühe kämpingu juurest teise juurde või mõne elumaja juurest teise juurde sõita. Et teil on täiesti nõnda, et ongi ehitatud. Et kui sa keeraksid pool meetrit paremale poole, siis oleksid kaks ratast oleks juba ülaserva vee kohal, on ju auto kõhu peal rippumas seal kuskil. Aga see rannikuäär on kivine või on see liivane, nagu meie siin eeldama? Ta on, ta on kohati niimoodi, et need kaljud lähevad otse vette, siis ta nagu kaljune, mis annab nagu selle eelise, et sa saad kaljude pealt peakkab panna rahulikult ja mõnusalt seal vedeleda, noh, vahel on väljatulekuga raske, et see, kes esimest korda satubki peate vette hüpata, siis peategi ikkagi arvestama ka seda, et seal lainetus on kõvasti tugevam, mis tähendab, et ei saa nii stabiilselt välja ronida, et sul ikkagi nii-öelda klammerdunud käed juba kalju külge hakanud välja ronima. Aga siis laine tõstab süles ja nihutab su käed sealt paigast ära, jälle oled vees tagasi näiteks, või siis kaob esialt ära ja sa ei ole jõudnud veel jalale toetuspunkti leida, siis kukud jälle vette ja võid ennast ära kraapida ja nii edasi, et olge ettevaatlikud lihtsalt. Et kui üldse kaljuronimisega mingit kogemust pole, siis väga kõrgelt ärge vette hüpake, sest ei pruugi veest välja samasse kohta saada. Ja nii soolane vesi ka ei ole, et nüüd lõputult sinna pinnale rahulikult ulpima jätta, et ühel hetkel on võimalik noh, enam ei ole veepinnal. Et selle selle koha pealt olge ettevaatlikud, aga on ka selliseid liivase rannaribasid kus need ei ole enamasti laiad niuksed, kitsad ribad, aga saab ikkagi noh, nii et kaks meetrit nagu pikali panekuks on ruumi küll. Sellist kogemust, kuna sa oled seal eri aastatel käinud, ei ole, et et see rannikuäär on täis ehitatud, et, et ka horvaadid saavad aru, et turiste tuleb niivõrd palju seda ilu nautima, et mingi hetk lihtsalt võetakse mets ja loodusmaha, et ehitada ainult et hotellid ja et oleks selline väga tavaline läänelik puhkamisstiil. Vot, see on natukene erinev, et mida rohkem nii-öelda põhja poole ülespoole, mida lähemal Itaaliale, Austriale ja sellistele arenenud riikidele ja Sloveeniale ka, et seda rohkem on neid. Aga mida rohkem sa lähed alla sinna Tubrovniku poole, seda, seda vähem on tegelikult seda hotellimajanduskaaslast, sinna on juba pikem maa sõita, kõiki viitsi sõita. Et jah, ülevalpool on see oht väikest viisi olemas, kuigi nad ei karju silma nagu kuskil Hispaania seal päikeserannikul näiteks kus on tõesti hotell hotelli otsa ja see on ikka nagu masendav pilt. Ma ei näe mingit põhjust, miks sinna nagu tagasi minna, et kuna ma olen korra sinna sattunud. Aga seal on ikkagi seda vahepeal on kaljut ja vahepeal on täiesti mingi mitu kilomeetrit, kus ei ole mitte mingeid hooneid ja et see rannikuala on nii pikk, et selle täisehitamine, see võtaks ikkagi aastakümneid ja kümneid. Mida Horvaatias veel peaks vaatama või silma paistnud, mida nägema? No seal on, tegelikult on meil päris palju lahedaid saari, kus mina ei ole käinud, aga ma olen lugenud nende kohta, et ranniku ääres on neil päris palju selliseid põnevaid saari meres, mida soovitatakse külastada seal soovi ka nii-öelda kalastusturistidele on palju tegevust, seal on väga ajaloolisi Dubrovnikus, olen mitu korda nimetanud, imeilus linn on täitsa sellele ükskõik, kus poolt lähenedes üleval kalju pealt saad nii-öelda vaadata alla nagu sellele vanale keskaegsele linnale imeilus juba ülalt vaadates ja tänavatel kõndides samamoodi Nossane ajalugu ja kõike muud, et noh, on ajaloo huvilistele, seal on, loomulikult on nad on Nad on küll roomakatoliku usku, aga, aga seal seal ikkagi läbi ajaloo on olnud ka teiste usundite liikmeid ja minut serblasi on seal praegu mingi viis protsenti, et üsna rahvuslik riik selles mõttes, et 90 protsenti on küll horvaadid ja enamus neist on siis nagu roomakatoliku usku. Et on ka noh, pühakodasid erinevaid vanu ja nooremaid, sellel loomulikult mägedes on koopaid, kõike muud, seal on värsked puuviljad, sul mingid mingid asjad kasvavad mitu korda aastas kannavad vilja, mõned puud, mandariine saad tee äärest osta kogu aeg täiesti värskeid. Ainuke asi on see veiko hoiatused märkasime tegelikult, kuigi see on väga ahvatlev ja lihtne on teie äärest osta. Et tegelikult kaubanduskeskustes on mandariinikilo oluliselt odavam, kui on tee ääres nii-öelda otse tootjalt ostes. Et ju nad seal kogustega ja kõige muuga mängivad. Üheks turistil tahetakse ikkagi võimalikult palju raha ära võtta, aga muidu jällegi Balkanile omaselt väga sõbralikud inimesed, kuni sa ei hakka rääkima neile, et Serbia on lahe. Noh, sinnamaani on kõik nagu korras. Kuulame korraks siia vahepeale järgmise ala on Miroslav Škora on teinud siis loo võrdleks teda Jüri hominiaga, võib-olla siin meil aga väliselt just väliselt, võib-olla tõesti, aga, aga laulu pealkiri on kohtu minuga. Võitleja kere. Kuulasime selle toreda lembelaulu ära, nüüd lähme hoopis edasi teise riiki nimega Montenegro ehk siis jääme palkanisse edasi. Montenegro oli siis nii nagu teisteski riikides. Slaavi kogukondlik juba seitsme kaheksanda sajandi paiku ja Nemad lõid oma kuningriigi, mis oli seotud nii Bütsantsi kui Serbia kuningriigiga. Erinevalt teistest ei õnnestunud Ottomani impeeriumil Montenegro kordagi vallutada. Kuigi pidevad omavahelised lahingud kestsid 19. sajandi keskpaigani. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli Montenegro riigi korraks teokraatia, kus valitses seega Prints piiskop nende rahvusliku uhkuse üheks sümboliks Krahuvadži lahing 1858. aastal kus siis kahekordses vähemuses vägi suutis alistada türklaste armee ja niimoodi siis kinnistada oma piirid. Põhiseadus võeti riigis vaid kolm aastat varem vastu. Kurvem saatus on 20. sajandil. Balkani sõda sajandi alguses ei jätnud ka Montenegro puutumata, selle tulemusena loodi ühine piiri Serbiaga. Esimeses maailmasõjas oli Montenegro Serbia liidus, kuid pärast hävitavat algust vabastasid lääneliitlased riigi 1918. aastal. Edasine saatus oligi olla Jugoslaavia kuningriigi osa, kuniks siis teises maailmasõjas jäädi Dahlia allutamise alla Montenegro vabastati nii nagu teisedki riigid Balkanil Jugoslaavia partisanide poolt. Ja niivõrd uhke. Ma ei tea, kas seda nii võib öelda, aga tunnustus siis diitole oli see, et pealind podcoorich muudeti taoks Tito kraadiks. Ning erinevalt 90.-te aastate rahvuslikest ärkamisest regioonis jäi Montenegro Serbiaga Jugoslaavia liitriiki. Üks peamisi põhjuseid oli 1992. aasta referendum, mis iseseisvuslaste süüdistuse kohaselt oli niivõrd kallutatud, et 95 protsenti hääletamas käinutest pooldas Jugoslaavias jäämist. Alles 2006. aastal korraldati uus referendum ja seekord olid kohal ka Euroopa Liidu vaatlejad ja tulemus oli see, et riik eraldus Jugoslaaviast ja lõikas seega läbi Serbia pääsu merele. Andres Karu, kas Montenegro on teistsugune riik kui Serbia või Horvaatia ja mile. Loodus on seal ütleme selle selle Balkani koha pealt looduse poolest. Mulle tundub, et Montenegro on kõige rohkem õnnistatud don mägesid, kanjoneid, neil on merd. Järvesid kõike, kõike, metsa, imeilus. No aga ometigi on see nii väike riik 13000 ruutkilomeetrit, mis on kolmandik Eesti ja väga haige ja ja kõik on olemas. Kõik on olemas ja see on ja uskumatult uskumatult palju suurem kui Eestis muidugi on kõik asele kõrguste vahed on suuremad. Järved on. Nojah, ma ei saa öelda, et kui mingi Peipsi järv võtta, et sellega ei saa võrrelda, aga aga järved on nagu riigi kohta, et neil on tihedalt ja pigem nagu võrrelda Soomega, võib-olla jaa, Se, Aadria mere rannik välja, hästi ilus, aga kui selle tipu juurde nagu minna. Et sellel samal 2007. aasta reisil meil meil juhtus selline äpardus, mida on ka hea teada, võib-olla, et meil üks grupi liige ei olnud võtnud passi kaasa, kuna ta mõtles, et ID-kaardiga saab nagu kõikides Euroopa riikides reisida. Tegelik nüüd vist on ka Serbiasse, äkki saab ID-kaardiga tol hetkel oli see, et ainukesed kaks riiki, kuhu sai ID-kaardiga, olidki Horvaatia ja Montenegro. Aga meil oli plaan tegelikult alguses Horvaatias minna üldse Makedoonias siis kuidagi sealt edasi Kreekasse, Bulgaariasse, Serbiasse, Montenegros igale poole, aga kuna me ei saanud otse nii-öelda sõit seda enam Makedoonia piiril, meil pandi tee kinni, oli, et edasi ei saa. Siit siis meie valik oli see, et me tegime hoopis ringi, sõitsime Horvaatiat lõunast põhja tagasi üles, saime kasutada ainult riike, mis kuulusid Euroopa liitu lisaks sellele Horvaatiale, see tähendab, et me sõitsime kõigepealt Ungarisse, sealt läbi läksime Rumeeniasse, siis läksime Bulgaariasse, käisime Bulgaaria kõrgemas tipus, siis läksime Kreekasse, käisime Kreeka kõrgemas tipus, Kreekas saime siis umbes kulleriga järgi saadetud passi saime kätte ja siis saime juba teistesse riikidesse ka. Ja, ja seetõttu me olime kaotanud aega ja tegelikult tooli tulnuka lumi vahepeal Balkanil kõrgemates tippudes maa, nii et meie esimene Montenegro külastus oli selline, et meil oli info, et jah, et see kõrgeim tipp Bon nimega Bobotov, Kukja asub keset riiki, hästi ligipääsetav koht. Sabljaki linn on seal lähedal ja kuurort. Me sõitsime sinna kohale, niuksed korralikud rehvid all ja ja saime teada, et noh, et praegu ei ole enam võimalik sinna tippu minna, sest värsket lund on liiga palju, see on liiga ohtlik. Aga fikseerisime vähemalt ära, kust algab, et järgmine kord, kui tagasi tuleme järgmine aastat, siis pole probleemi, saame kiiremini kohale ja kohe rajale, onju. Aga kui me järgmine aasta tulime tagasi natukene teise teise seltskonnaga, et see oli otsereis, kui me rääkisime ka eelmises saates, kus ma olin elukaaslase Tiia ja siis sõber Kristoga koos kolmekesi olime siis siis juhtus meil selline asi, et me, me jõudsime sinna kohale, raja alguses oli teada, läksime rajale, siis põrkasime vastu seda jama. Seal on rajad märgistatud, vähemalt see rada, kus me tahtsime sinna kõrgema tipu otsa jõuda, nõnda et ta nagu valge punkt, millel on punane ring ümber üsna mägedes üsna levinud, selline ümarmärgistus. Ja vihma 100. tol päeval, kui me läksime ja niuke pead maas, kõndisime ja ühel hetkel jõudsime siis tippu, kust enam need märgid edasi läinud, siis lugesime, et tegemist on hoopis mingi 200 meetrit madalama, mingi teise lipu, mis asub hoopis teises kohas nagu mingi linnulennult kaks kilomeetrit teises suunas hoopis. Ja siis juba pahasele enda peale ja mõtlesin, et mis jama see on, ja hiljem alla minnes nagu selgus, et et neil ongi kõik rajada. Kui enamasti on niimoodi, et kui on erinevatesse tippudesse erinevad rajad, siis on ka erinev märgistus, on ju näiteks on kollane ja valge või must ja, ja punane näiteks või mis iganes. Ja siis seal on märgistatud kõik rajad täpselt ühtemoodi, lihtsalt hargnemiskohtades, kus rada läheb, kaheksa, on siis pandud sildid juurde, et vot siit läheb, on juba Botokokivoolasid läplaniinitsa tipu poole näiteks. Aga kuna me olime niuke vihmasajus ja pea maas käisime, jälgisime Antid märke, siis kuskil veidi kõrgemal puu küljes olevat silti, mis näitas, et vot siit tuleks vasakule panna. Nüüd kui te tahate sinna tippu jõuda, et seda me enam ei märganud ja takkajärgi öeldes jumal tänatud, et ei märganud ses kolmandal korral, kui me tulime veel aasta hiljem tagasi ja eelmises saates selle matkapunti sai mainitud ka neljakesi Tuuli, Kairi ja Reneega olime siis mäe all nii-öelda laagris olles, et järgmine päev tippu tõusta, sattusime juttu ajama Austria alpinistile paariga, mees ja naine olid seal. Jaa, jaa. Nemad küsisid ka, et mis plaan on ja siis ma rääkisin mul selline plaan, et tahaks praegu prooviks iga Euroopa riigi kõrgema tipu ära käia ja siis edasi laiendada seda tervele maailmale. Aga mis sa siin siis teed, et niisama treenida, mõtlesin, et ei noh, siin on ju see Montenegro kõrgem tipp? Ei ole. Nii, mõtlesin tähelepanelikult siis selgus, et ei olegi. Et mis põhjus on, on see, et kuna neid piire nagu ümber tõstetud jagatud kellelegi ära antud, et noh siis tegelik, praegune ametlik, kõrgeim tipp asub Albaania piiril, ongi nagu jälle aheliku mööda jookseb see piir. Ja tegelikult seesama Bobotto kukk, mida meie pidasime, kõrgemaks ei ole, vaid on hoopis kõrguselt neljasti riigis. Kuigi noh, kõrgem tipp on ainult 12 meetrit kõrgemaga sinna vahele mahub veel kaks nagu tippu, mis seal kõrgemad. Aga kuna nii-öelda kuidas nüüd öelda nagu Montenegro lased on ju ise nagu seda ala peavad rohkem nagu Albaania, eks on ju. Et siis kuidas saab olla, et noh, mingi Albaanias on nagu meie riigi kõrgemaks tipuks jube turvaline valida see, et meil on hästi hea ligipääsetavusega, on need Turmitori mäed seal keset riiki on, et kõigil on hea öelda, vot seal on, et näiteks kui te lähete Vikipeediasse, siis loete sealt samamoodi. Kootav kukk on kõrgeim tipp, tegelikult ei ole. Ja tänu sellele vihkele nad näitasid meile ühte raamatut, kus oli välja toodud, kus Montenegro inimesed ise olid kirjutanud alpinistid selle, et vot et üldlevinud niisugune vale arusaam on selline ja kõik need järjest nagu need kõrgemad tipud välja. Selle tulemus oli see, et me võtsime nagu uue suuna ja ja sõitsime siis mõtlesime kohad, mul on kuskil kirjas ka, et mis ahah, et peraane on see üks suurem linn, mis on seal piiri lähedal ja siis veel väiksem küla nimega bluff. Et sõitsime siis sinna plahvi külla. Ja seal selgus, et tõepoolest nende tegelik kõrgem tipp lakolata tõepoolest seal asub ja teine kolmandik ka kõrguselt mürgitanud 2534 on Slakolaata Bobotoguks siis neljandal on 2522 ja tutvusime seal kohaliku mehe ariifiga kes siis kutsus lahkelt meid autoga oma hoovi peale võimegi autod sinna, et, et seal on kõik turvaline, ta ehitab sinna hotelli praegu oma majja ja et meil on väga teretulnud, et hotell pole valmis, et siin ei ole vaja midagi, keegi midagi maksma ei pea ja nii edasi. Ja näitab nii-öelda rääkis meile teekonna nagu ära, et võite homme minna ja ainukene hargnemiskoht, mis tuleb raja peal, et sead, keerake paremale ja ja ongi korras, et ei ole võimalik eksida. Aga järgmine päev siis võtsime sellised noh, ka ööbimisvarustuse igaks juhuks kaashakkasime minema ja siis tegelikult ühel hetkel vaatasime mingeid siltide peal nagu sedastas Laakolaatakk, kuskil ei ole, aga noh, ainukene hargnemiskoht sildid olid küll valed, aga läksime sinna paremale ja mingid albaanlased, kes vastu tulid, need need ajasid muidugi igasugust soga on, neil on ka nagu on natukene nagu jaapanlastele umbes see jumala eest, noh et ma ei saa öelda, et ma ei tea, et sellist vastust nagu ma ei tea, ei ole olemas, et nad pakkusin nagu riigi kõrgemaid teks tippudeks meile mingeid tippe, mis on kuskil 50 kilomeetrit Albaania territooriumil sees ja ütlesid, et vot see on Montenegro kõrgem tipp ja no igasugust soga ajasid meile, peaasi et lolli muljet, mitte endast. Tulemus oli see, et muidugi jätsime väga lolli mulje ja, ja kõiges vahvleid, keegi nagu ei olnud kindel, et laku laata, pole kuulnud erite ja ei tea ja ja lõpuks me jõudsime välja Albaania piirile, saime aru, et ei ole siinsedas lahkulaatad, et me oleme kuskil vea teinud. Siis mõtlesime, et kuna teisele ei olnud Albaanias käinud mina aasta varem olin korra nagu käinud, siis otsustasime, et lähme siis illegaali täna nagu Albaaniasse. See kõlas nagu nii hästi juba, et noh. Ma ei kujuta ette nagu inimest, kes tahaks nagu illegaalne Albaanias elada, et noh, et läheks, paluks Albaaniast poliitilist varjupaika või mida iganes või noh, tahaks sinna nagu tööle minna. Et pigem on nagu see töötab ikka vastupidi, et albaanlased on igal pool Euroopas laiali ja otsivad endale tööd, et et selles suhtes see mõte meile väga meeldis juba dolla illegaalina Albaanias läksime kuhugi järve äärde, panime telgi püsti, magasime öö ära, järgmine päev panime alla tagasi. Rääkisime ariifiga, naabrinaine tuli jälle tõlkima, rifi ise nagu neid keeli, mida meie oskasime ei osanud. Ja siis põhimõtteliselt palkasime sellesama ariifi endale giidikse järgmine, panime siis õiget rada pidi üles kus sai siis nagu tänu ariifi teadmistele saime ka päris mitmes kohas lõigata ja nägime selliseid toredaid kohti, viis meid vahepeal lihtsalt rajalt kõrvale näiteks mingit auku, mis seal üsna noh, kolm meetrit sügada selliste järskude seinadega, kus põhjas oli näha, et mingi vähemalt kolme loomaluud olid seal mingid lambad, kes on kukkunud sinna auku ja pole välja saanud. Sa ei saagi sealt välja, kui sul ei ole küüniseid või käsi põhimõtteliselt ja ja mingist kohast äkki muutus hästi vaikseks nende või meie nagu valjemini rääkisime, omavahelises pani sõrme huultele tasa siis me ei saanud üldse aru, kuna ta ei osanud seletada, näitas nagu seda magamismärkijat, pani käed kokku ja pani pea alla selle, umbes siis ma mõtlesin, mis ma, kes siin magab siis nüüd või et mida, kust ta teab, et keegi siin magab ja muidugi või mäekülge pidi ülespoole läksime ülevalt, nägime, et tal oli lihtsalt hauakohad märgitud. Et ta viitas sellele, et sinu matmispaik, vana mingi me saime aru, et noh nagu ikka sajandeid vana matmispaik, mingid esiisad on sinna maetud kunagi. Albaanlased loomulikult loomulikult oli albaanlane seal piiri ääres, ent albaanlased elavadki. Siis me läksime nõnda klassikaliselt Balkanile omaselt oli tal muidugi kummikud jalas ja mingil hetkel tulid mingid lumelaigud ka, et jälle midagi tehnilist ei olnud. Mõned üksikud kohad, kus olid Jäärsenakus, tuli nõnda ühe käega enam-vähem toetuda natukene mäenõlvale ja lumele haigukus lihtsalt Arifei saanud ees minna, et ma läksin oma suuremate saabastega, tagusin niukseid jäljed ette, keegi tagant ära ei libiseks ja siis tulid teised riburada pidi järgi. Ning lõpuks jõudsime jah niisuguse riigi kõrgeima ja kõrguselt teise tipu. Noh siis lakolaataja majakulaata vahele sadulale ja seal jäi Arifitset, temal, tema on seal tipus käinud, ta enam edasi ei tule, on ju. Meie läksime lihtsalt neljakesi, käisime Montenegro kõrgemal tipus lakulaato otsas ära ja pärast ma veel igaks juhuks pärast mingit jama ei ole, siis käisin selle maja kolada otsas kaeras, muidu pärast keegi ütleb, et noh tegelikult majakulata veel meetri kõrgem kui Slakulaataja. Siis tulime alla. Ja selline väsitasime muidugi ariifi ära, ta ei olnud ammu nagu mägedes turnima, nii et alla tulles pidime kõvasti teda nii-öelda järge ootama. Küsisime tema tempos ja tempo oli üsna madal, sest ta oli ka selline vast 54 või ikkagi meist nii-öelda paarkümmend aastat vanem. Et seetõttu tal oli ka natukene natukene tegemist seal ja lihasel ei olnud enam harjunud. Aga nagu ma ütlesin, väga ilus, kõik mäed on superilusad. Kõik see, mis sealt mägedes paistab, on super ilus inimesed, toredad. Seega kui Balkani tagantjärgi vaatad, siis kõik need mäed on põhimõtteliselt lihtsalt jalutavad üles minna. Jah, jah, kui Balkan, nagu laiendada ka Kreekale Bulgaariale, siis võib-olla kõige sellisem. Kui üldistada nüüd, et siis Kreeka kõrgeim tipp polümpos võib-olla on selline, kus lõpu osane, kui kui sa nagu oled veidi kõrgus kartev inimene, siis ta noh, siis on nagu see, et sul annaks kindlus, kui sa oled nagu seon, kus omavahel keegi natukene julgestatud, sest ta on selline kaljune minek tegelikult noh, kui just väga õnnetu ei ole, siis ei kuku seal ka noh, väga palju allapoole ka endale viga võib teha küll, kui kuskil vääratud ja allapoole kukud veered või libised. Aga üldiselt nad on kõik Trekingu tipud ja, ja mingeid abivahendeid kaasa võtma ei pea. Ka Bosnia-Hertsegoviina kõrgeim tipp on tegelikult selline, kus üks hari on tiba järsem, nii et seal kõrvust kartev inimene võib vajada natukene rohkem lisaaega, et maas istuda ja südame puperdama lasta natukene allapoole ja siis vaikselt edasi liikuda. Aga üldiselt jah, sellised mitte tehnilised Trekingu tipud ikkagi. Montenegro juurde tagasi tulla, siis tahaks küsida, et kuidas riik toimib, on ju siin eestlased olnud väga uhked, et meil on ainult natukene üle miljoni inimesi ja ja me saame kõigega hakkama, aga Montenegros on rahvast. 625000 on kohapeal, et ega väga palju ei ole, et kuidas riik toimib või toimis tol ajal, kui sa käisid seal. Tundub Balkani mõistes väga hästi omadega hakkama saav tange eelmises saates mainisin, et on üks kahest riigist, kes on nii-öelda illegaalselt eurotsoonis, et seal maksab euro. Kusjuures tundub, et see on seda riiki päris tublisti aidanud. Et neljanda selliste investeeringute koha pealt on päris hästi läinud. Teed on Balkani mõistes ühed parimad võib-olla Horvaatia järel teisel kohal, Sloveenia ma jätan selles arvestuses nagu Sloveenia ei ole nagu väga Balkanimaa enam ta nagu pigem saab ühte gruppi juba panna Itaalia ja Austria nende maadega seal ümber. On tundub, et koos Horvaatiaga jälle peab ütlema üks madalamaid korruptsioonega lähtuvalt sellest, et noh, midagi ei ole teha, kui autoga liigub kuskil ja sa sõidad nagu tunde ja tunde ikkagi tekkimine kiiruse ületamise ja ikkagi tekib ka kohti, kus peetakse kinni kiiruseületamise pealt ja nii-öelda trahvi maksmise koht siis Horvaatia ja Montenegro olid tõesti need kohad, kus me reaalselt maksime trahvi? Ta ei üritanud. Pideva joone ületamise eest me tõepoolest, noh, tegime sellise viieeurose kokkulepe nii-öelda ja meid lasti edasi nõnda möödaminnes noomiti natukene ja lasti edasi. Aga ülejäänud korrad oli ikkagi see, et no ma korra sõitsin seal kuskil mägiteel, mis oli imelisi katega sõitsime ikka päris julmalt oli üle. Ma lihtsalt ei näinud 50 märkija, ma panin seal tõesti nahk väga kiiresti sõitsin ja siis tuli selline eravärvides politseiauto pidasime kinni, siis noh, väga kompromissitu nad ikka seal oli, mitte tegemist ei olnud sellega, et rääkida mingi hinnas kokkuleppele jõuda kuidagi vaid kokkuleppele tuli jõuda selles, et ma ei peaks minema järgmine päev pealinna podcooritsas mingile vestlusele ja värgile, mis oleks meilt röövinud nagu kaks matkapäev, et siis kuidagi õnneks ma nagu sain kuidagi jutule, et sa oled, tead, meil ongi, et ma väga vabandan ja et meil ongi selline proovime kuu ajaga ära käia, natuke luiskasin lihtsalt, et kuu ajaga ära käia iga riigi kõrgemast tipust Euroopas ja et noh, et kui me nüüd kaks päeva kaotama, et siis noh, Meil on, see rong on läinud põhimõtteliselt mingi sellise udu, ajasin neile natukene seal kokku ja õnneks nad lõpuks nii palju leebusid, et Nad tegidki meile trahvi koha peal lihtsalt, mis ei olnud niuke üle mõistuse suur, kes 50 euro kandis vist oli trahv. Aga ikkagi noh, meie eelarvet nagu mõjutas ja siis sealt edasi sõites juba järgmistes riikides siis külastasime ka siis tõesti seal on megakann selline, mis nad ise ütlevad, et see on Grand Canyoni järel nagu sügavuselt teine. Ta on oluliselt kitsam. Aga minu teada on sügavuselt teine maailmas, Grancanene järel on Omaanis asuviks kanjoni, et see äärmisel juhul võib-olla kolmas sügavuselt. Eks ta teist kohta ihaldavad nii mõnedki riigid ja nii mõnedki kanjonid nagu maailmas. Aga tõepoolest selline täitsa kummastav. Seal on vahepeal ka paisutatud üles mingid järved kuhugi selle kanjoni põhja, nii et sa näed seal päris mitmesaja meetri kõrguseid tamme. Sa näed sealt vanu teid, mis on kuskilt nagu kaljude sisse tehtud, kuskilt läbi varisenud, kuskilt ripub mingi haududa, Ta on niisugune noh, et veidi nagu kummastav, veidi isegi hirmuäratav nende vaatad, et huvitav, kus mulle nüüd kukub sealt ülevalt mingit sodi pähe või kukkuja. Aga elamus vaieldamatult nagu, et sa sõidad nagu sügaval sügaval kuskil kanjoni põhjas ja siis keerab tee kuskilt tiirutab üles ja sellist sõiduelamust ja see see, mida nagu silmadega endasse ahmida, seda on Montenegros ikka meeletult palju. Ja endiselt, neil on ka veel ikkagi see Aadria mere rannik, mis on sama ilus, kui on terves Horvaatia rannik. Või allapoole minnes Albaania rannik, võib-olla Albaania, ma natukene niuke madalam kohati ja võib-olla mitte nii kena. Et seda riiki on looduse poolt ikka väga tublisti õnnistatud. Selge see oli siis tänane meie teekond tippu. Saate lõpetuseks anname teile kuulda tüdrukutebändi nimega tiivas ja nende lugu. Mõnikord on meil hea.