Tere hea esivanemate vaimuvara, saate kuulaja meie tänaseks teemaks, millest me siin Tartu stuudios kõneleme, on kummitusjutud, mis on korjatud nüüd viimaste aastate jooksul Saaremaalt. Ja need kummitusjutt on üllataval kombel päris palju. Ja teema on selline, mis ju huvitab meid kõiki, sest kunagi ei tea, mis päriselt võiks tõeks osutuda ja mis seda tegelikult ei ole. Neid kummitusjutte Saaremaal on korjanud üks noor tollal veel koolipoiss. Praegu võiks sind vist nimetada usundiuurijaks Indrek aimed kes on kokku kogunud umbes 30 tundi salvestusi ja meie tänaseks saateks välja otsinud need jutud, mis on seotud kuidagiviisi kummitustega. Kõigepealt tahaks sinult küsida seda, et, et kas inimesed räägivad kummitustest üldse meelsasti. Kummitusi ütelda on tegelikult selline teema, mida räägitakse kõige meelsamini rahvushundijuttudest üldse. Nii et sa ei pidanud eriti ärgitama neid inimesi, vaid, vaid see teema tuli nagu iseenesest. Ei jaa, ega tähendab selleks, kelle käest ma küsin nüüd jutt, ega sa ei pea olema vanem inimene, sest ka kummitusjutud on sellised, mida teavad ka väga paljud nooremad. Kas need olid seotud enamasti mingite konkreetsete hoonetega, mis on ka praegu olemas? Seotud paikkondadega kohtadega majadega tavaliselt arvati niimoodi, et miks on üldse kummitus või tantsijal tekkinud, et salt seotud mingi inimese sellise vägivaldse surmaga. Ja selle ta nagu hinge saanud lahkuda sellest paigast hinge kummitama. Kas on ka mõni koht, kus praegu veel aastal 93 kummitab, neid kohti on väga palju? Jaa. Kui võtta Saaremaal, siis mina olen põhiliselt sõrmed kõige rohkem uurinud Sõrves all ühe küla territooriumil on juba paar kohta mida kardetakse ka praegu ja kus kummitab, on need elumajad nendele elumajad vaid üks on üks hauaküngas ja üks on selline mets kus alavad halvad vaimud ringi käinud. Nii et sulle tundub, et Sõrve on Saaremaal küll kõige kummitusterohkem koht või kas ta nüüd kõige kummitust rohkem on, kuigi öeldakse, et no muidugi seal sellega oma seatud, et Sõrve kõige rikkamale nõidade poolest. Aga seda ei saa ütelda Sõrve kõige rikkam on kummituste poolest, et arvatasti neid ühtlaselt üle kogu Saaremaa ja ka mujal Eestis. Sa oled otsinud tänaseks välja need salvestused, kus on tontidest ja kummitustest kodukäijatest juttu. Ma arvan, et hakkamegi otsast seda linti kuulama. Mida sa oled kõige esimeseks valinud kõige esimeseks valisima oma arust kõige parema loo, mis ma olen üldse senimaani lindistanud. Ja seal räägib Voldemar Õun, kes on sündinud seitsmendal aastal ja ta ise on pärit Saaremaalt Kihelkonna kihelkonnast. Mõisnik, keda te seal ja ta jäi seisma tema kohtu jõudunud laternatuled on seal ka ees ja küsinud, kus oled poiss palunud madaks kihelkonnale minna siit tükk maad minna, aga kui ära on nii lahked maa peale ja siis ütlen. Härra ja teine on üks kindel siis. Ta kus härra läheb. Ma olen pajumise, ma olen rikka Jaani järel ekaid aeglane Razurt, jah. Ja siis ta laskem sealt kinni põhimõtteliselt Kerstil ja kihelkonna Postimees läindlike siis Olev süvinduva kompostis kodades veendunud on ju ühine aeg, on pime ja. Nold olisi õppeti olnd mis ta oli nüüd meeder või helsega. Midagi oli pumptolima eelse pophia on olnud seda keerdunud. Ja sellega oli julgeolek. Nii ma olen kuulanud ja nii ma räägin edasi. See jutt on siis postipoisist, kes kohtus nii-öelda vanakuradiga kui vanakurat käis hingede järel nende rikaste meeste hingede järe, kes olid oma hinge müünud nii-öelda vala kuradile, saada rikkaks ja postipoiss, kohtus seal kuradiga ja siis kurat, võttis ta nagu peale oma tõlla peale selle tõlla peale mille ees olid tal juba osad kogutud hinged, küll hobuste kujul ka rikaste meeste hinged ja ta ise läks ka veel ühe rikka jaanihinge järele. On sul aimu, kas see on üks sagedasti esinev süžee üldse? Viimasel ajal mitte aga varasemal ajal rohkem olnud mina isepealsele loo daatumiks kuskil 19. sajandi esimest poolt? Kas Voldemar Õun rääkis ka, kus tema seda kuulnud on? Ta rääkis seda tähendab tema kuulnud oma nii-öelda isa suust, arvates kuulnud veel oma isa suvist ja nii edasi, et see on tulnud edasi perekondliku Lin perekondlik liini pidi. Eks külarahvas ka seda rääkinud. See oli nüüd sedalaadi jutt, aga, aga neid kummitusjutte on teistsuguseid, ka neid on väga mitmesuguseid. Ja huvitav on see, et kuidas üldse kummitus tekib, ma pakun omalt poolt ühe sellise versiooni välja. Kusjuures ma nagu kommenteeriks ühtelugu, loo räägi ma ise selline jutt teada Sõrvest et viieristi mägedes murdis hunt ära pruudi, kes oli juba kihlatud. Ja kui inimesed tulid sealt mööda, siis nad leidsid ainult selle pruudi näpu Kossõõmusega. Ja sellest peale hakati seda kohta kartma ja igaüks, kes sealt mööda läks, viskas sinna mingi eseme, tavaliselt visati puuoksa või midagi riputati sinna, et sealt mööda saada. Hobused kartsid seda kohta inimesed samuti. Ükskord õhtul nagu tulnud üks mees hobusega ja ta sõitnud mööda sealt kohast hobune jäänud seisma. Ja mees olevat olnud purjus ja ei mäletanud enam seda kohta, et seal on kummitab, et siin on vaja midagi visata. Ta ta peksnud hobust senikaua, kuni hobune hakanud liikuma. Kui hobune olevat sellest kohast mööda jooksnud, olevat ta surnult maha kukkunud ja tema hinganud välja läinud sellest peale kummitus, sealt lahkus, see koht enam ei kardetud. Ainult see jutt on jäänud selline kohver, et see paik vabaks saaks. Kust sa seda juttu oled kuulanud? Seda juttu olen nägu lindistanud väga paljude inimeste suust, kes on ise olnud Sõrvest pärit. Et lausus viieristi metsas eesti mägedes ja kohalike külade Vinteri hindo ja siis Mäebe Kaavi mässa külade, inimeste suust, küla inimeste suust olen seda kuulnud. See jutt oli ka säärane, kus kummitus tegelikult ise nagu nähtavale ilmunud ja sageli nendes kummitusjuttudes ongi see kummitus rohkem kuulda või aimatav, aga mitte nähtav. Kas selliseid jutte raagus kodukäijat on nähtud või, või lonti või kummitust, kus teda suudetakse nagu ka väljanägemise järgi kirjeldada? Tavaliselt füüsilist keha nagu kummitused ei ole? Koondis on tekkinud mingi selline, eks, valge valget värvi energiakogum, kus ta on näidanud siis kas inimese kujul ja on olnud selliseid asju, kui inimene on ära surnud ja tavaliselt on tegu kas nõiaga või paha inimesega, siis ta on hakanud käima kodus kummitamas, ta ei pea olema olnud vägivaldselt surnud ta võib-olla ainult halva inimese nagu kuulsusega tal hakanud kodus käima kummitama ja miks ta üldse nagu koputab ja näitab ennast. Iga inimene tahab äratada tähelepalu ja arvatavasti ka surnud, nii et siin ei ole erilist vahet temal see füüsiline ligi puudu, kes ta näitab end niimoodi. Tal on nagu omab sellist pahati energiat ja ma ma ei oska öelda, mis protsessis seal toimuda, aga ta kasutab seda niimodi, äratab, koputab ja liigutab asju, lõhub asju ja hirmutab inimesi ja lükkam neid ja võib igast asju korda saata. Tunded seda ise uskuvat. Ja ma usun seda muidugi, sest mul on ka endal väikseid kogemusi nende kummitustega ja. Nojah, minul need kogemused puuduvad. Aga meil on lindi peal veel päris mitu juttu, mida rasta, kuidas sa oled need järjekorda pannud. Siin tuleks üks selline asi, üks väga, natuke pikem jutt, see on saatus ette nägemisest, kuidas üks poeg äge ette oma isa surma selle räägi meile Tiina hüüdma kes on sündinud 1009 teisel aastal, kes on pärit Kaavi külast Sõrvest. Noored tüdrukud siin täditütar oli neljas ka siin ning ning siis poisid käisid meil siin õhtuti kaatet mängimas, registris on siin üleval ning tulevalgel ja siis Sitele, rabi, K4 ning kes meil siin õhtul veel olid? Poisid olid, olite ühe õhtul jälle veel siin ja mingid poisid olid nii kaua siin, ma mängisin seal teises toas, kaalsed, lobisesime niisama ja võidaksid ära minema. Siis nad kuulen, täiete, üks jutustab siin, meie põlluseen, meie põllud siin siit samast aida tagant, memmele kust meil käitiivselt üks jutustab seal ning ütleb sedasi, et, Kes sa oled? Mis sa siin teed? See elasid siin rannas mere ääres, oli leebed ja kui majaneks Leemedil peetodil kannul poisteks jahimees. Aga mina ei tea, kas teil selge oli siis püssi kaasas olnud ka võib-olla olnud. Jahimeest olid muu vanud, oli. Ehk siis nad läinud ka siis lumi maas, läksin uuel aastal lumi, ilmaalsete üks rooste, inimesed käibele siin Tallo aiataguseid mehelmedele siin haihtunud aastatega aiad, aiad olid tehtud, teisel särbolaide käideks, kummardatakse edasi, tõuseb tõesti jälle lähedale sammune ning jälle kummardub ning siis äkistanud veel keda pole näinud, millal ta üle aia tuli, aga olnud äkist siin tee poolaide ning kummardan ning Peetri volil püssiga Aasia soojendamist ja seda soliteetribleb just sega. Ning see mees, jälgedzee, jätked, nende kummardamine Peeter, nende seltsis rabi Kaarneks, selle Sandra seltsis. Ning läinud ööseks nõnda suri, hirm tuleb peale, et polen, teil pole kena olla olnud, teetel pole koju julgenud minna. Ta võdisid siis seegaavi tee peal veel õnneks siis seda mööda koju minemegi Peetrile leid läinud öösel ravile ning magan Travi toas nii kaua kontraabi Kell löönud juba neli mikri abi, kukk laulnud, siis Peeter tõuseb pingilt, oli pingi peal, on seal krabi, toas, tõuseb tingid üleselt neid, ta läheb siis koju. Et joonid, tondid ära kadunud. Et siin on näiteks arusaamatu asi, mis ta siin põllu peal näinud siin aia ääres näid. Ning kui peeturli sisse siis läheb, otsetee läheb säält Tammerliku autole, proovi randa. Ta läitis seda otse Teedneksid. Kui tammepeast mööda saab, siis hakkab sealt heinamets oli. Kui ta siis sealt metsast oli läinud metsa mööda, siis teine olnud kuuend ära kadunud. Siis ta kuuleb, et üks käitaja kõrval Sohmad summad lume sees. Üks käib ta kõrval nektuaabanud Joosne negiekeseida kõrval ning ning kui ta siis oligi autend, seal oli, siis hakkas Reinu põllud, olid seal oli jälle iidne Kaiamul, kui ta siis sealt ülem, olgu jõud on taastatud, siis on siin metsesseuka suur plahvatus käib metsas, no värised. Lagu pauk oleks olnud, pole aru saanud, mis. Ning siis talle üle siis koju ning siis sellest sai jutuainet selle uue vastu päevad läbi. Teised poisid käisid uurimas, kas siin on jälgede, kes lume veel käin, metest jälge pole olnud, et seal kedagi oleks käinud. Voodis pikali ning pole mitte sõnast kellelegi rääkinud sellest juhtivusest, teised poisid, kes siis seda, kellele selle ühte ennem rääkis, käisid seda asja siis uurimisveel? Läks siis aeg seda, seda Peeter hakkas rääkima jälle inimeseks, Nintsi tondijutt kadus ära, see oli sõjaaeg esimese ilmasõjaaeg. Kas see oli siis 16. või seitsmeteistkümnendal aastal, sedasi võis olla 1917, kõige rohkem ma võin ütelda. Nõnda, et maa oli ikkagi Boga wagesigi tahtel seltsis juba välismaal ikka nii suur vana, juba Khani vaade 1902. aastal sündinud. Nõnda 15 Maasnike tõesti olin siis tuli siis jälle, vaatan kalapüügiaeg, Mess kuusi võis olla täpselt, ma ei tea, kas seal siis maikuu või oli see siis. Maikuu oli. Kalamehed on rannaskäik, et nad olid mere ääres, on seda, elasid välja Hendrik ning nende need rääkisid neid Leemedi kui Henrik tuld kõdunenud garandasin, kalamees ei olnud ka rannas nad vaatan selle nelja pooldajate üks asi seal vee sees ikka uldid. Et mis asi seal võiks olla laine sees, ike kerkitaks, mida ümmarguste assi veidike kõrge pole. Aga midagi on. Ning Leemede Kendrick, sellist selle Peetri isa Siibetendamal läinud äkis teiste seast äranic labovi väravast välja ning tants merejärvele selle pooldumisel vee sees on nende kätte paistnud, tegelikult pole mitte, keda ta enda kindri oli läinud, saaks mere ääres, on, siis võtan saapad jalast ära ning võtsin jalga. Tõstnud vee sisse selle asja juurde. Pauk käin Hendrikson Maarek lõhki, kerest käik, lõpuks. Sellises nii inimesed arvavad, et ma alles arvudega mingi sel ajal selle sõja ajal läinud, kellel oli viis sarve küljes, see oli ümmargune olla, sellel pole mitte sarv küljes olla jääde temaga aastasele traadi peale või mis selle taga võis olla. Siis oli, siis oli kohe vaat see oli miin. Ehk siis sidusid see selle Peetri tondi lõugad jälle ühte. Et Peeter nägi seda ette oma isa surm. Seda arvata siis vedas. Uue aasta ööl. Ma räägin ümber ühe jutu, mis rääkis mulle Valdek liistok ja see on samuti ühest kodukäijast vanamoor olevat olnud selline halbade kunstidega võlu. Saaremaal kutsutakse kõiki nõidu võludeks ja Valdek rääkis mulle sellise loo et see vanamoor olevat hakanud kodus käima ja, ja kui ta olevat kodus käinud, siis ta näitas end niimoodi, et suur pudrupada olevat tulel olnud ja siis olevat hakanud järsku pudrunuia ringi hüplema jalav tapmas pudru lõi seda putru välja peksma ja inimesed tulevad seda väga kartnud. Ja kuidas siis sellest lahti saadi, seal lihtsalt kutsuti üks teine võlu. See oli juba nii-öelda hea võlu ja küsiti tema käest abi ja tema andis sellist vett, mille abil siis hobuse kohta ära pühitseti. See vana morse ei tulesurmas surma ja sellepärast arvatasti ka tüki sinna näljasele pliidi juurde selle tule, millal see kogu sündmus oli toimunud arvatavasti eelmise sajandi alguses. Sellest on aega. Ja seda mäletatakse siis Sõrves kuni tänaseni seda mäletatakse ja ma olen küsinud neid vanemate inimeste käest ja need jutud kui pidada seda põhjasõda, nagu selliseks ära lõikaks jooneks, siis sellest ajast peale vanemad inimesed mäletavad kõiki kui kahjuks need noored on kaotamas. Oleks üldse huvitav teada, kes oli kõige noorem inimene, kes oskas Saaremaal sulle sellist vana kummitusjuttu rääkida ja kes oli huvi tundnud ja teada saanud oma vanematelt midagi kõige noorem inimene natuke üle 60 alla selle ma ei ole kohanud. Võib-olla sellepärast, et mul on endal selline väike kompleksset Ma nooremate juurde ei lähe, kuna ma arvan, et haaravad nad lihtsalt ei tea neid jutte.