Meenutades ammu toimunud sündmusi ning nendega seoses olevaid isikuid hakkab kord-korralt selginema selline pilt, et olen üks nendest, kellel on antud võimalus elada kaasa ja jälgida oma ihusilmaga üht lõiku meie kultuuriajaloost, täpsemalt öeldes meie rahvakunsti, see on rahvatantsu ja selle kõrvalalade arengust. Tuleb teada, et neil aastatel, kui nende sõnade kõneleja oli noormees ja sellest on vähemalt möödunud 40 aastat laiad rahvahulgad ei teadnud ega tundnud eesti rahvatantsu. Kuigi Anna Raudkats koos soomlasest muusikamehega väisaneniga käisid juba 1000 913. aastal rahvatants ja rahvamuusikat üles kirjutamas ja kogumas Politseile korjanduse tulemused paigutatud arhiivide kitsastesse kappidesse ja laiem üldsus sellest midagi siis veel ei teadnud. Tol korral nagu, nagu polnudki eesti rahvatantsu tunti ainult kaerajaani. Alles siis, kui ilmus Anna Raudkats kirjutatud eesti rahvatantsude raamat ja see oli 1000 926. aastal alles siis oli kindel alus ja teadmine, et meil on ka rahvatantse. Ometi leidus juba aastat viis enne raud Katsi raamatu ilmumist noori kelledel oli huvi rahvakunsti või nagu seda tookord nimetati oma kultuuri vastu. Sealhulgas ka rahvatantsu, rahvakommete, rahvamuusika ja rahvariide vastu. See oli 1000 924. aastal. Selles rühmas tantsisid Georg asend, Push Erich kaljut, Voldemar Ingermann, Ralph ingland koos õdedega ja teised. Ja eks seesama Ralf Finland oligi selleks meheks, kes ühel ilusal päeval haaras kinni Nende sõnade kõneleja kuuere väärist ja ütles. Kuule, pois, sa käsutad seda viiulid, saad tule meile õige rühma pillimeheks. Nimelt toimusid tolle aja proovid ja harjutustunnid kõik ühe viiuli saatel. Ja nii see algas. Esimesed sammud rahvakunsti alal olid siis mitte rahvatantsijana ega rahvatantsuõpetajana, vaid hoopis rühma pillimehena. Nagu juba nimetasime, ei olnud tol ajal veel teada kindlaid eesti rahvapärimuslikke tantse. Seetõttu otsiti jaagu paati, tantsiti Kaera-Jaani Rein lendrit püütise seada mõnda tantsu. Suureks pöördepunktiks oli 1000 927. aasta. Nimelt organiseeris vastasutatud vabaõhumuuseum selle aasta kevadel esimese rahvakunsti eeskavaga kontsert ringreisil mille keskel esineti koduma paljudes saalides ja rahvamajades. Tegelaskond koosnes vanadest rahvapillimeestest, rahva laulikutest, juutustajatest ja teistest tegelastest kes olid kokku kogutud üle Eestimaa ning Tallinna rahvatantsijatest, kelle ridades viibisin kaminarühma pillimehena. Ringreiside neid toimus järgmistel aastatel veel mitu. Hinges ja organiseerijad olid tookordse muuseumi asjaajaja August Pulst kes praegu elab pensionärina Tallinna meriväljal sellel ringreisil, puutudes päevast päeva kokku elava vanavaraga ja nähes ning kuuldes seda, millest meil ausalt öeldes polnud varem aimugi. Õppisime hindama ja armastama oma rahvakunsti. Muuseumi esimene ringreis oli selleks stiimuliks, mis sisendas meisse usku, et sellel rahval, kellel on nii rikkalik vaimne rahvalooming rahvajuttude rahvalaulude ja muude teiste laul peab olema ka rahvatantse. Vähe sellest, see ringreis andis konkreetselt kohe uusi rahvatantse. Olgu siin näiteks järgmine lugu. Tegelaskond esines Suure-Jaani rahvamajas, kaasas olev rahvatantsurühm esitas Anna Raudkats raamatu järgi õpitud rahvatantse. Parajasti kanti ette düsgapolkad, kui äkki tüse mehe hääl hüüab saalist pealtvaatajate hulgast möss korradides KaPolka, see ju vana eesti jooksupolka. Muidugi otsiti peale kontserti kohe üles vahele hüüdja ja selleks osutus ei keegi muu kui kohalik rahvapillimees sikusarvemängija Peeter Barbo kes koos oma naisega oli tulnud jälgima rahvakunsti ettekandeid meie palvete peale näidata jooksupolkat haaras ta kinni oma naisest ja demonstreeris samas kohapeal jooksupolkat. Muidugi märgiti tantsu liikumised kohe üles ja nii on see tants tänapäevani meie rahvatantsurühmade repertuaaris. Nendelt ringreisidelt sai alguse mõte, et veel on rahvatantsuelaval kujul rahva hulgas ja neid tuleb asuda ülesse kirjutama ja koguma. Korjamismatkadel saadi täiendavaid andmeid ka olemasolevate ja varem yles kirjutatud tantsude kohta. Eranditult saatjaga andmeid vanadelt inimestelt. Noored ju ei osanud enam vanu rahvatantse. Koos tantsuga märgiti üles ka ettekandel laad, tempo ja nii edasi. Võib-olla siin peitub ka üks põhjusi, miks öeldakse eesti rahvatantsu kohta, et see on hall, igav ja tantsulise kireta olid vetenäitajad sageli üle 80 aasta vanad. Mõnedki Haiglased, seetõttu nende poolt esitatud liikumised olid vanainimese likult kohmakad ja saamatud, ilma igasuguse tantsulise kireta. Kui aga samad inimesed olid noored, kujutleme nii 16 või 18 aastat vanad, küllap nad siis tuiskasid naerulsui üle põranda ja sooritasid kõrgeid hüppeid. Miks muidu esineb meie rahvatantsude hulgas selliseid nimetusi nagu marupolka tuisutants, tuuletants, kuradit, idee ja teisi? Küllap need olid kõik hoogsad ja elava liikumisega tantsud. Tookord, millest me praegu räägime tantsiti ainult vanu rahvapärimuslikke tantse, uus loomingulisi tantse, siis ei tuntud. Suur murrak rahvatantsu viljenemises tekkis Nõukogude korra tulekuga Eestisse. Kuigi alanud suur isamaasõda seda mõneks ajaks pidurdas, paisustad seda suurema hooga sõja lõppedes rahva tantsulist harrastusi hakkas suunama, eri võttis ja see oli rahva kunstilise isetegevuse keskmaja, kus nende sõnade kõneleja töötas algul rahvamuusikainspektorina hiljem kuni 1000 947. aastani, aga rahvatantsuosakonna juhatajana. See oli hoogne tõus. Kuid õige varsti ilmnes repertuaari nappus. Senised teadaolevad rahvapärimusliku eesti rahvatantsud olid juba kümneid ja kümneid kordi läbi tantsitud. Uusi aga Kustki peale ei tulnud. Ja nii võrsus nagu iseendast vajadus uusloominguliste rahvatantsude järgi. Juubiljaristan täna rohkesti kõneldud kui tublist töömehest meie rahvakunsti arendamisel. Olgem sellega nõus. Minul lubage sõna sekka öelda naabrite nimel mererajoonist naabrid oleme nii töös kui ka pärast tööd. Filharmoonia rüpes on naabrid nii ulu Toomi rahvatantsurühm kui riiklik akadeemiline meeskoor. Mõnikord suveti oleme vabaõhukontserditel esinenud üheskoos. Nagu juubelitel tihti kauniks kombeks, on enesest rohkem kõnelda kui juubilarist, siis lubage täna ka minul sellest tavast kinni pidada. Mõlemad elame Kadriorus Oru tänaval, mis sellepärast, et iga viie aasta järel on üldlaulupeole ja ligi kõndida koduses miljöös nublu Tomi Anders likult tõsine. Küllap ta sellepärast siis väljaspool kodu rohkesti kepsu lööb, see tähendab, tantsuõpetajana pole temas märganud kunagi arulike riukaid. Vähe ärklemist ikka on, kuid piirikivid seisavad ja kraavid on korramees, ise müttab mesilastega ja televisiooniantennidega oma hundid õpetab ta jooksma mõlemat pidi. Kui sul mõni mootor või masin abi vajab, ole kindel, et Ullo Toomi on paugupealt nõus seda koost lahti võtma. Jäta neid uuesti kokku, oskab panna, ilma et väga palju mutreid üle jääks. Näeme sellest, et ka tema Pobeda sõidab laitmatult nii ette kui tahapoole. Aga kui laupäeviti meie teenelistele pärast sest ka tema kaunis kaasa on värske teeneline õpetaja, kõlab naabri nooriku, seal orurahvas, tulge sauna, siis olge kindel, seal kütab peremees oma viimase võimaluseni automatiseeritud moderniseeritud mehhaniseeritud saunas sulle niisuguse leili. Tahan südamest, kui ükskord tulema saad. Hea meel pealegi, et kodutee allamäge kulgeb. Mäletan kümnete aastate eest tänast noort tantsutaati esinemas muusikamuuseumi rahvapillimeeste hulgas. Ta on pillimees nüüdki, viiul on tema lemmikpill. Kui aga peaks kellelgi õnnestuma tantsutaati juttu puhuma ahvatleda kaugelgi välja tema võrratu kõversuu küla lugu. Nii et kallis naabrimees, oru tänava ülede pole otsas luba lisada ka oma naabrite Lähed üldisesse juubeli kiidugemina. Koori.