Lugupeetud teatrisõbrad, juubelipäev on tähtis mitte ainult oma pidulikkusel, vaid eriti sellepärast, et ta paneb meid seisatuma ja paneb neid kokku kõik tegema. Et meil sellel päeval vaatame inimesele, kes on aastaid meie keskel töötanud kes on aastaid meie kõrval töötanud tavalisest värskema ja tavalises mõtlikuma pilguga. See on nagu siis, kui teekäija jõudnud mõne suurema kilomeetri tähiseni korraks istub ja jääb mõttesse nagu siis, kui rännumees, kes on jõudnud kõrgemale mäe seljandikule läeb sinna tõustes pärastlõuna päikese selges valguses. Kõike seda, mis on jäänud selja taha, kõiki neid kaugusi ja näeb, seletab ees uute mägede harju. Sellisel päeval me püüame enestele aru anda juubilari rännumehe poolt läbikäidud teest. Kuid asi pole mitte ainult ülevaates sellel päeval me peaksime nägema inimest ja tema tegevust tervikuna, seda, mis on tema loomingus peamine. Seda, mis on kõige olulisem. Defineerida lühidalt ja selgelt seda, mis on meie tänase Viljari loomingus peamine. See pole sugugi kerge ära määrata seda olemust. Sest kunstiline elamus kardab sageli täpseid formuleeringuid ja libiseb nende eest minema nagu tabamatu ime. Ärgu pahandagu sellepärast mulle pahaks, kui ma tänast juubelijuttu alustan ühe meenutusega Ida Urbeli lavastuses saadud elamises. Mul tuli kord vaadata balletti Tiina koos ühe külalisega, kes ei osanud meie keelt, kes ei teadnud mitte midagi meie ajaloost, kes ei tulnud Kitzbergi ega polnud lugenud libahunti. Kartsin väga, et see teos, mis mulle oli nii südamelähedane jääb talle võib-olla võõraks ja arusaamatuks. Ja sellepärast ma püüdsin enne eesriide avanemist talle kasvõi lühidalt jutustada meie ajaloost selles teose tegevusajast ja teosest endast, kasvõi mõne sõnaga. Ja mõistsin ise, kuivõrd lootusetu ülesanne on niimoodi püüd anda tunnetust ajastu epohhi kohta. Siis aga läks pimedas ja tuisukeerisest hakkasid Välja selguma inimeste tumedat siluetti. Lageväljak, lumesadu, kaugel, kaugel kusagil külakalmistu viltu vajunud ristid ja halli varjuna kirik lume taga. Inimesed. Kui siit kuidagi aeglaselt tahtmatult. Kuidagi muretum liikusid, läheb ja äkki kerkis kusagil esiplaanile kaks punu. Nad olid kuidagi pahaendeliselt, kuigi nendest polnud midagi deemonliku ega saatanliku. Need olid pastor ja mõisnik. Siis toodi sisse naine. Ta seoti häbi, tulpa, mis kerkis üksinda keset seda lagedat külma lumist välja. Inimesed Läti seda vaatama. Inimesed liikusid aeglaselt läbi, tulba ümber jäeti paiskus sisse, laps, ta jõudis vaevalt vaevalt veel last näha. Juba siis haarasid teda timuka käed. Laps nägi vähemalt tema kui inimeste seljad varjasid tema eestvaatepildid. Ja siis timukas lõis timuka piits vihises, mitte ainult selle õnnetu naise kohal vaikse piits oleks nagu vihisenud kõigi nende kühmu kiskunud selgade kohal. Kui, siis hiljem, Jaaniku pildi lõpus, enne metsajooksmist. Tiina tantsis seekord väga hästi. Ta tantsis kirglikult ja tema vabaduseiha oli julge matus. Mul oli väga hea meel, sest ma teadsin, et külaline on harjunud esmaklassilise balletiga. Ja kartsin, et võib-olla meie ballett ei tunduda vaat hea. Sest, et tema ju ei tunne, nii nagu meie kõik saalis istudes iga tiina liigutuse tagant Kitzbergi valusat ja vihast tekst. Ja kui vaatus lõppes, siis ma küsisin ta käest, milline mulje jäi meie balletitasemest. Ja ta ütles nii. Teate Ma kuidagi nagu unustasin, et ma balletti vaatasin, andke andeks, aga selle eest mulle näib, et nende mõne tunni jooksul, mis mööda läksid ma hakkasin kuidagi nagu tunnetama seda seitsmesaja-aastast orjapõlve. Ja hakkasin tunnetama seda, et vabaduseiha sädet ei suuda mingisuguse pitsaga maha lüüa. Nii ongi Taurbeli loominguga teinekord ta võib panna unustama, et on tegemist kallehhiga kui spetsiifilise žanriga. Nii sunnib ju sugune meistritöö unustama seda tehnikat, milles ta on teostatud. Ja paneb meid nautima seda elamust, paneb meid nautima mõtet nautima sisu. Ent juubelipäev. Meid ei huvita siiski mitte ainult meistritöö tulemus, vaid ka see, kuidas õpipoisist meister sai. See, kuidas Meister kord õpipoiss oli ja kuidas kulges tema tee. See ida Urbeli kunstitee on õieti kogu meie balletitee. Sest meie ballett ei ole kuigi vanameede kantritants ei tekkinud valitsevate klasside soosikuna nende silmailule nende õhutusel nagu vanades balletimaades ei turgutatud Keiserliku balletikoolide klassides ja teda ei toetatud rikaste metseenide poolt vaid ta kasvas ise rahvarikastest loomingu traditsioonidest. Meie teatrikunsti arengus tekkinud vajadusest sellise balleti järgi ta kasvas meie teatrite rüpes vanemate žanrite sees, hiljem aga sai oma jalule ja võitles endale välja iseseisva kunstiõigused. Eriti oma algusaastail nõudis tundmatu ja paljude poolt kerglaseks pilgatud tantsukunst nendelt vähestel, kes ta oma elukutseks julgesid teha väga suurt tahtmist, väga suurt julgust ja väga suurt huvi asja vastu. Viljandi käsitöölise tütrel ida Urbelile olid kõik need omadused olemas. Ja kindel tahe ning huvi asja vastu aitasid saada raskustes, mis olid seotud õppimisvõimaluste leidmisega. Sest sel ajal klassikaline ballett oli Eestis veel vähetuntud ja levinud olid ainult moodsamad plastilise tantsusuunad. Nii sai kaeda Urbel oma esialgse kutsehariduse Tallinnas kergnego plastika stuudios ja peagi võis Viljandi publik näha uudset üritust oma kohalike jõudude poolt korraldatud tantsuõhtuid, kus esines kodulinnast võrsunud artist meeldivajoonelise ja hingestatud tantsuga. Ent omal ajal oli kõnekäänd kerged, jalad raske leib. Nii oli segaida Urbeliga, sest kunstist üldse rääkimata veel tantsukunstist sel ajal naljas keegi ära ei elanud. Ja appi pidi tule mõnevõrra praktilisem ala, nimelt moodsate seltskonnatantsude õpetamine. Kuid peagi viis elu ida Urbelile lähemasse sidemisega teatriga see toimus nagu kuidagi iseenesest. Kui oli korter tarvis Viljandi trükitöölistele, et keegi nende lavastuse jaoks tantsud seaks siis leiti taustal ja nii ta sattuski kord tantsu, vaat ma Andres Särevi lavastatud vabaõhuetendusele kuningas Oidipus siis hiljem juba Viljandi uude teatrisse ja hiljem klasse, mis uuest teatrist välja kasvas. Ugalas töötas alates hooajast 1927 28 ja alates hooajast 1929 juba palganud lihtsalt tantsujuhi kohal. Ja kui Ugala operett nendel aastatel oli küllalt nauditav ja hea, siis suur teene seal oli kindlasti ka tantsujuhile ida Urbelile, kes leidis igas osalises temale vastavaid jooni temale iseloomulikke jooni just selle järgi tantse. Nagu meenutavad aegsed töökaaslased oskas Ida Urbelga kõige suuremad karud tantsima panna. Näitlejate hulgas jättis publikule ikka sellise mulje, et näitlejad on väga tantsuliselt. Ent Ida Urbelei piirdunud seal tantsuseadetega, vaid ta hakkas ka kohalike inimeste hulgast järelkasvu kasvatama, kutselisi tantsijaid kasvatama. Ja sellest teiste õpetamisest tuli soov ka ise edasi areneda ning peagi oli ida Urbelile jalge Riia teekond, kus ta õppis kohaliku ooperiballett meistritelt ja solistidelt juba klassikalist tantsu. Ning 1932. aastal õnnestus sooritada ka üks välisreis Berliini ja Pariisi ning liike. Ekskursiooni aeg jäägitult kulutada õppimiseks ja enesetäiendamiseks. Esialgu paistab, et Ida-Urbeli loomingutee kuni selle ajani kulges vaikselt nagu tähelepandamatult kuid ometi, kui tekkis küsimus, et Vanemuisel oli tarvis tantsujuhti. Kui 1935. aastal toimus Vanemuise teatri juhtkonna ümberorganiseerimine ja määrati uus juhtkond, siis langesid pilgud kohe Viljandisse ida Urbelile, kes oli vahepeal seadnud tantse juba ka Pärnu teatris. Ning alates 1935.-st aastast ongi ida Urbel Tartu Vanemuise balletijuht. Muidugi alguses siin väga raske. Värske liikumisjuht tegi kaks balleti rihmalt tantsurühmavanema ja noorema alustas nendega tööd. Ta pidi olema. Vastaja kõik rühm oli väga erineva tasemega erineva kooliga inimestest koostatud ja klassikalisest balletist enamuses nad kuigi palju ei teadnud. Uue ballettmeistri esimeseks tööks oli Evald taeva Vikerlaste tantsud. Hiljem läkski praktika põhiliselt sama rada nimelt ooperite ja operettide tantsunumbrite seadmisel. Kuid ida Urbelile ei tahtnud selliste vahepaladega piirduda, vaid taotles järjekindlalt. Tahaks rühmale anda suuremaid ülesandeid. Ka Vanemuise Tywin viis ida Urbelile tee sageli liiga enesetäiendamisele ja ka teatri fuajeesse seati üles klassikalise balletiharjutuste tugipuu ehk nagu seda nimetatakse stange. Mis pani mõned teatriseltsi juhatuse liikmed väga imestama. Ärritatud küsima, et kas see on selleks, et siia lehmi kinni panna. Treeningu tagajärjel hakkasid pikapeale ilmnema ka ooperites ja operettides sigines üksikuid klassikalises varvas, tehnikas esitatud balletinumbreid. Kuni lõpuks, 1939. aasta kevadel jõuti nii kaugele, et anti esimene iseseisev balletilavastus. See oli Tšaikovski muusikale koostatud karnevali süit. Siis õpiti selgeks väljaspool tavalist repertuaariplaani ning Tibertis ment üksikutes tantsunumbrites. Ja see esinemine näitas, et trupp on küps juba nõudlikumate ülesannete täitmiseks. Tõeline murrang Vanemuise balletiarengus toimus pärast 1940. aasta juuni sündmusi. Vanemuise uus juhtkond mobiliseeris kõik jõud selleks, et uuenenud ja laienenud publikul oleks igas suhtes täisväärtuslik teater. Uued perspektiivid avanesid ka ida Urbelile lavastajad. Tööletantsurühmas kaotati endine süsteem, kus näitlejad esinesid punktide alusel ja võeti tantsijad alalisele palgale. Teatrisse võeti balletitreener ning laienesid Kalavastuslikud võimalused. Siis küpseski otsus esimese päris balletilavastuse loomiseks. Ida Urbel tõi kogu kollektiivi vestlusel draama ja ooperijõudude abil välja Rico klieri balleti Esmeralda. See sisuliselt rikas stiilipuhas ja maitsekalt teostatud lavastust oli meie teatrielus suursündmuseks. Fašistlik okupatsioon katkestasid selle lootusrikkalt. Arenenud Lanuti kollektiiv püüdis senist taset säilitada kas või passiivse vastupanuteel okupantid rahvavaenulikule ja eesti kultuuri hävitamisele suunatud poliitikale. Oluline on see, et ida Urbel suutis sel perioodil välja tuua Eduard Tubina balleti kratt elus oma realistliku ja rahvapärase lahendusega. Pärast fašistlikust okupatsioonist vabanemist olid nii teatrihoones kui ka balletikollektiivist ainult varemed järgi. Ning 1944. aastal võis Vanemuise rühmas ettevalmistusega balletijõude üles lugeda ühe käe sõrmedel ja ida Urbeli tuli jällegi alustada otsast peale. Endise sihikindlusega hakkas ta tööle, kui keda, kui treener kui lavastaja tuli leida uusi jõude, neid välja õpetada, tuli viia kogurism ühtlasele professionaalselt tasemele. Vanemuise balletis Järgne arengutee ja ida Urbeli osa selles on kulgenud kogu tänase teatri publiku silmade all. Paljud mäletavad, kuidas 1946. aastal tuli balletimängukavva reisimine ohtlik ballett Romeo ja Julia ja kuidas mitmed pidasid seda hullu julguseks ja kuidas sellest siiski sai. Väga meeldejääv kunstisündmus. Kuidas kujunesid silmapaikadeks tantsijateks otsus jõuda välja, kuidas täienes kogu balletirühm, kasvasid peale uued jõud ida urde, liigud õpilaste hulgast. Kuidas repertuaari ilmus üks nõudlik ballett, teise järel. Ebapeig sisel basse rai purskkaev. 1910. aastal saab teoks Kalevipoja monumentaalne rahvalike rahvuslik lavastus. Meil on meeles ka mitmed kasvuraskused, mida ida Urbelile neil aastail ületada tuli. Kui terve rida Vanemuises tuule tiibade alla saanud noori läks ülepealinna Estonia teatrisse sest vastloodud Eesti riiklik koreograafiline kool ei suutnud veel teatreid uute jõududega kindlustada. Ometi tõi ta just siis 1952. aastal Alec leeri balleti vaskratsanik mis mõjus tagasihoidlikule tavalistele tingimustele ja tegelaskonna väikse arvulisusele vaatamata tõelise suurlavastusena. Ja kui koreograafiline kool hakkas Tartu saatma esimesi täieliku professionaalse hariduse saanud tantsijaid. Bamba Tšaikovski nõudlik pähklipureja, 1009 157. aastal teostab Ida Urban Esmeralda uuslavastuse. Ja sellest ajas muutub eriti märgatavaks Vanemuise balletitõusujooneline areng ida Urbeli viimasena ajalavastused liidi austeri Tiina kriigi per künt ja Tubina kratt kuuluvad kahtlemata Vanemuise teatri tuge tänaste saavutuste hulka. Ainult Vanemuise vaid kogu Eesti Nõukogude teatrikunsti silmapaistvate sündmuste hulka. Isegi see põgus kronoloogiline ülevaade ida Urbelile loomingust näitab, millisest ulatuslikust tööst me tänasel juubelipäeval kokkuvõtteid, teemet, tantsujuhi ja pedagoogi viljakas tegevus Viljandis ja Pärnus on omaette eta. Kas on ainuüksi Tartu periood, mis nüüd on kestnud juba ligi 26 aastat ja sellele arvule lähedale ulatub ka nende balletilavastuste arv, mida juubilar on Vanemuises teostanud jubjani poolt seatud tantse, stseene ja liikumisi, ooperi, opereti ning draamalavastustele aga ei jõuakski loetleda, sest selleks tuleks üles lugeda peaaegu kogu Vanemuise teiste lavastuste repertuaar. Kui ta Urbel tulid, mitu siis Vanemuises ei olnud õiget balletirühma ei julgetud unistadagi iseseisvates balletilavastustes. Nüüd aga on Vanemuises oma traditsioonidega oma kunstipõhimõtetega ballett mis vast küll praegugi veel kõigist loomingulistest raskustest pole üle saanud. Kuid On kindlaks kujunenud oma nägu mis ei paku huvi mitte ainult meie vabariigi ulatuses vaid midagi, kas sa vaatama ka Moskvast, Leningradist ja teistest linnadest? Selle balleti sünd, kasv ja kujunemine on otsustaval määral ida Urbeli teele. Organiseerib osa kogu Vanemuise balletirepertuaari koostamisel ja lavastamisel on iseenesest töö, millele naljalt ei leidu võrdset teiste teatrite praktikas. Sellele ka lisandub veel laiaulatuslik pedagoogiline tegevus. Ida Urbeli kasvatatud oli peale Ugalas kasvatatud tantsijate põhiliselt kogu Vanemuise balleti esimene põlvkond, mille ridadest on pärit mitmed võimekad kunstiinimesed. Tarbel juures algas oma õpinguid praegune teatri juhtiv baleriin Maie Maasik. Balletiõpperühmas kasvas Ülo rannaste. Vanemuises sai nõudlikum hooli mitmed praegused Estonia tantsijad nagu Uno puusak, Anatoli Hansson, Väino Aren ja teised. Ikka praegusel hetkel koreograafiline kool ei suuda veel Estonia kõrvalt panemisele küllaldasel määral tantsijaid anda ja ida Urbeli käe all töötab endiselt balletiõpperühm ning kavalehele ilmuvad aeg-ajalt peaosadesse uued nimed. Paar aastat tagasi 500-le nüüd hiljuti Vello Villu Vähk ja kes teab, kas ka mitte nende pisi tüdrukute ja poiste hulgas, keda Iida Urvel on Tartu isetegevuslikest rühmades õpetanud hiljem mõni Vanemuise laval ei tantsi. Eespool polnud juhuslikult öeldud, et ida Urbeli loominguline tee on iseloomulik kogu meie teatri tantsu kujunemisele. Asi pole mitte ainult selles, et põhilised sõlmpunktid langevad kokku arengu, sisetegevuslikest, katsetustest, tantsu, seadmisteni, sealt edasi lavastusteni, mitmesuguste tantsukoolide mõjus. Ma usun, et ei eksi öeldes, et ida Urbeli tantsuloomingus väljenduvad kõige isikupärasemalt ja kõige selgemini Eesti nõukogude balleti tugevamad jooned. Nii nagu üldse meie paremaid balletile lavastusi nii ka ida Urbelile loomingut iseloomustab tihe side draamakunstiga, sõna- kunstiga nende heade traditsioonidega. Suurel määral on see muidugi ajaloolisest arengust tingitud seadusepärasus, sest meie ballett kasvas ju kombinaat teatrite rüpes. Põrsus teistest žanritest. Ent ida Urbelile loomingule on väga iseloomulik just sisuline side draamakunstiga. See saab alguse õieti juba tema tantsuseadetest operetis juba Ugala pääl. Siis ei näinud ida Urbel tantsus ainult silma lõbustust ja vahepala, vaid nägi karakteri kujundamise osa iseloomustamise vahendit, mitte tants kui nähtus omaette. Tants kui inimtunnete ja mõtete emotsionaalne ja mõjuv väljendusvahend. See põhimõte iseloomustab juubilari lavastusi tänaseni. Ida Urbelon avara loomingulise diapasooniga ballettmeister kellel on jõukohaselt väga mitmelaadsed ülesanded. Ent tema põhiliseks žanriks on siiski jäänud fantomiimilise kallakuga tantsida draama, mille kõik väljendusvahendid on rakendatud autori mõtteteenistusse. Vanemuise balletilavastused on ikka silma paistnud oma sisustuse poolest. Meil on olnud võib-olla pretensioone tehnilise meisterlikkuse suhtes rühma koosseisu suhtes. Ent me pole kunagi siin näinud mõttetut ilutsemist Alpi nupulikust, tühje vigurdamist, mis sunniks ütlema ballett kui kõrgema seltskonna lõbustusvahend on oma aja tänapäeval ära elanud. Vastupidi vaatamata nappidele, koos seisudele ja puudujääkidele tantsutehnikas on ida Urbel mitmeid kordi suutnud tõestada, kui paljuks on tegelikult võimeline balletisaanud et balletile on jõukohane Roomeo ja Juulia vast ratsaniku PR küündi, filosoofiline sügavus tahtsid sa rai purskkaevu ja libahundi vapustav traagika. Eks ole, raske kujutada Ibseni peer Clinti balleti traditsioonilise kangelasena kuid Vanemuise laval. Me nägime sellist tõelisteerid vastuolust vastuolulist keerukat iseloomu, mitte mingisugust balletiprintsi. Burbeli loomingule on väga iseloomulik see, et me ei näe siin kunagi ainult Prokofjevi Tšulak ja saaksid austriteoseid vaid tingimata näeme samaaegselt, kas Expyricoldooni, Puškini Kitzbergi teoseid pole juhuslik hoolimata balletispetsiifikast tingitud süs eelistest. Lahkuminekutest on Vanemuise balletilavastust Tiina üks Kitzberg likumaid libahundilavastusi. Suur austus ja pieteeditunne autori loomingulise käekirja vastu iseloomustab kogu Nõukogude Vanemuise loomingulist nägu ja ida Urbeli töös avaldub see omadus erilise selguse ja järjekindlusega. Praeguse juubilari lavastusi vaadates tabad ennast väga tihti küsimas. Kumb siis õieti on tugevam kas Burbel ballettmeister või Urbel lavastaja. Sest tema tööstiilis tundub nii tihti lausa draamalavastaja äge, heas mõttes nii läbi töötatud, nii detailselt läbi mõeldud kogu lavastuse mõtteline partituur, nii täpsed rõhud ja varjundid, nii selge on põhiidee ja pealisülesanne. Ja kui rõõmustavalt sageli me näeme ida Urbeli lavastustes seenelahendusi, mis heas mõttes eemalduvad harjunud traditsioonilisest balletist pärasest mõtlemisviisist kuid samal ajal on sügavalt musikaalsed ja ei lähe vastuollu tantsulise põhimõttega. Tahaksin näitena nimetada kahte balletifinaali. Tiina lõpus valust kivinenud Margus. Surnud Tiinaga kätel ja kaugemal hämaruses liikumatuks tardunud pulmalised sest seen oma südant tähistavas vaikuses tardumusest meenutab kive, mis kisendavad ja kratid finaal prožektori valgusringi on haaratud sulase ja peretütre näos. Milline tunnetes. Neil peegeldub ehmatus, hirm, kurbus, kahetsus ja kõigist nendest paisub üle vabanemistunne ja armastuse puhas rõõm. Selles lakoonilise ja väliselt staatilises lahenduses kajastub muusika dünaamiline pinge. See lahendus on väljendusrikas lihtne, kuid palju, ütleb. Oskus leida teose sisu ja idee edasiandmiseks kõige täpsemaid, kõige väljendusrikkamaid kunstilisi kujundeid, teeviida Urbelist realistlikku balletikunsti, meistri realistlik ballett. Selle sõnade ühenduse juures keevitatakse mõnikord kahtlevalt õlgu. On ju ballett lavakunstidest kindlasti kõige tinglikult kõige üldistava. Ometi ei tohiks kunstiline üldistus tähendada tundeid, mõtteid ja inimesi üleüldse. Ega tinglikus ei tohiks tähendada seda, et me ei usu lavakujude käitumiste püüdeid. Ma ei ole kunagi kartnud balletižanri tinglikku ja üldistavat iseloomu. Turbeli lavastuste realistlikkus peitub inimtunnete ja mõtete inimvahekordade ja ajastujoonte konkreetsuses tõepärasuses ja uisutamises. Nõukogude realistliku lavakunsti parimate traditsioonidega Seo piida Urbeli tööd, tema lavastuste mitmeplaaniline käsitluslaad, tema suhe peategelase ja rühma vahekordadesse, tema loodud massistseenid, inimsaatus, rahva saatus, nende kuskini sõnadega võiks iseloomustada Iida Urbeli parimaid lavastusi. Esmeraldas viis ballettmeister peategelase draama tihedasse seostesse kogu vaese rõhutud rahvadraamaga. Või meenutagem jällegi naisvangide stseeni, tahtis räibus, kaebas, kuivõrd erinevaid suhtumisi vabaduse kaotusesse suutis ida Urbel anda selle rühma tantsu piirides ja kuidas see rõhutas peategelastega seotud mõtteid. Aga võtame jällegi Tiina Jaaniku pildi või trati talgupeo kusagil me ei näe, ilmetud mass ei näe kordeballeti ja priimabaleriini vastumisi vaid elavaid inimesi, veenvaid tegelaskujusid, kas mitte sellepärast pole Vanemuise balletirühmas nii palju tantsijaid, näitlejaid, Mitmekülgsete võimetega kunstnikke. Meie balleti ajalugu teab palju juhuseid, kus draama või ooperiartistidel on tulnud tantsida. Enamasti on olnud tingitud tantsijate vähesusest, kuid kindlasti oli see kasulik nii ühele kui ka teisele poolele. Eks ole meil ida Urbelegi lavastustes meenutada draamajõudude toredat tantsu. Haim, Trovi, Marta Tarto, Vello Makke ja paljude teiste esinemisi. Kuid vastupidine tee balletist teistesse saalidesse on vast veelgi õpetlikum ja veelgi olulisem. Kindlasti pole juhuslik, et Uudo välja otsast sai vabariigi juhtiv muusika lavastaja. Et Velda otsus on üleliiduliselt tunnustatud draamanäitleja või see, et Ülo rannaste beer künti loeti hooaja parimate näitleja teiste hulka jääd sama tantsija mängib ühte peaosadest draamasid kutskilluga. Nende nähtuste juured on ida Urbelile, lavastaja ja pedagoogitöös selles, et meie tänane Pilar ei tunnista sisutud ja mõttetud tantsu. Iida Urbeli lavastuste sisulise dramaatilise külje rõhutamine ei tohi aga teisele plaanile jätta Urbelit koreograafia meie rahvusliku balletikunsti, üht isikupärasema käekirjaga ja fantaasiarikkamat balletiloojat. Iida Urbeli koreograafiat iseloomustab eelkõige sügav orgaaniline musikaalsus. Sageli on tema loodud tantsud nagu muusika, mis seal liigutustesse valatud, mis voolab peatumatult. Ja loomulikult meenutagem viimast lavastust krati, kui hästi vastab oma politsiooniliselt arendusel oma koreograafiliselt leidlikkuse erinevate rühmade liikumiste tõusud ja mõõnad pingel ja kulminatsiooni. Targa rehealune õitsepildis muusikale või jällegi krati enese pöörleva keerlema rabeda leitmotiivi täpne tantsuline lahendus. Laiemale teatri avalikult selle on võib-olla teadmata olnud, et juubilar oma põhiala kõrval on ka väga hea joonistaja, kes mõnigi kord on ise teostanud kujundanud tantsukostüüme ja dekoratsioone. Ent kunstniku kätt on kindlasti tunda Ida Urbeli lavastuste äärmiselt mitmekülgsete vaheduslikastestantsulistes joonistest, tema oskuses väikesele lavapinnale suuri rahvastseene planeerida tema tantsude huvitavas kompositsioonis. Korvpalli koreograafiline keel on rikas, tammutab oma väljendusvahendeid väga erinevatest tantsustiilidest, liikumistest jääb aga seejuures alati orgaaniliseks ja terviklikuks. Eesti balleti arenguloos on ida Urbel väga palju ära teinud lavatantsu rikastamisel eesti rahvatantsuelementidega. Pikerlaste tantsud ja Frati esimene lavastust andsid hea praktika ning julgustasid ida Urbelile Kalevipojas esmakordselt nii ulatuslikult ja õnnestunud rahvaloomingut rahvatantsu klassikalise balletitehnikaga siduma. Tiinas ja krati uuslavastuses võib näha juba uut kvaliteeti eesti rahvusliku balletistiili kujunemist. Me räägime väga sageli kunsti, sealhulgas ka balletirahvuslikust omapärast ida Urbelile looming on kahtlemata väga rahvuslik. Tema lavastusi vaadates meenuvad rahvaloomingu sisukas lihtKalevipoja mahlakas eetilisus Kristjan Raua lõuendite monumentaalsust ja Tammsaare filosoofiline sügavus. See pole pinnapealne väline rahvuslikus, mis piirdub tantsusammude, rahvariiete ja etnograafiliste esemete ritta seadmisega. See on teistlaadi nähtus. See nähtus, mille kohta Belinski ütleb, et rahva rahvuslikkuse saladus ei peitu mitte tema riietuses ja köögis, vaid selles, kuidas ta asju mõistab ja hindab. Iida urdeli loomingu rahvuslikus on Eesti rahva, ajalooliste arenguteede ja nende mõjul väljakujunenud arusaamiste, sügavas mõistmises. Rahva mineviku ja oleviku ajaloolise saatuse ja tänapäeva tundmises. On kunstnikuoskuses mõelda ja luua rahvuslike kunstiliste kujundite keeles. See pole aga kitsas kolka rahvuslikus, millel on võõrad rahvusvahelised kunsti traditsioonid. Nii internatsionaalne kunstivorm, nagu seda on ballett saab ida Urbeli loomingus kordumatult rahvusliku näo just sellepärast, et juubilar ammutades oma rahvakunsti lättest tunneb ja armastab ka teiste rahvaste loomingu. Tšaikovski, pähklipureja, klieri, vaskratsanik ja rullini, suralleel või kreegi Peeerrsünt. Need lavastused räägivad sellest selget keelt. Kui me räägime kunstniku loomingust, siis suuremal või vähemal määral me räägime alati ka sellest kunstnikust kui inimesest. Ida Urbeli lavastuste taga seisab mitmekülgne ja sisemiselt rikas inimene. Seda võivad kindlasti öelda ka need, kes juubilari nii-öelda eraelus ei tunne. Selle rikkuse aluseks on elab elu inimeste ja igaalase kunstiloomingu vastu. Olgu see siis uus raamat. Teatri lavastus mõjus ballett. Töökaaslased tunnevad ida Urbelile kui äärmiselt tasakaaluta kui äärmiselt rahulikku inimest. Hea huumorimeelega, kuid väga nõudlikku järanges lavastajat. Iida Urbeli lavastustes on samuti nagu ta iseloomus ja kogu olemisest ühendatud tagasihoidlikkus, poeetilisus, mahedus, suure värvikuse ja jõulisusega sihikindla võiks isegi öelda mehise loomingulise natuuriga. Sõnakeskus on teatavasti balletile iseloomulik omadus ja käida. Urbel kuulub nende hulka, kes ei armasta endast rääkida ja ei armastage endast rääkida lasta. Ning ainult tänase juubelipäeva erakordsed tingimused ei luba tal seekord vahele segada. Rohkem kui ükski sõnaline ülevaade võiks anda Onida Urbel meile ise öelnud oma loominguga. Muusika ja tants öeldakse kõnelevat seal kus sõnadest tuleb puudus. Sellepärast jätkub tänane õhtu muusika ja tantsuga. Kõigist võimalikest sõnadest lubatagu juubilarile öelda ainult üks. Kõige südamest tulevam aitäh selle kauni eest, mis ta on meile andnud. Lugupeetud juubilar, lubage teile ette lugeda Eesti NSV kultuuriministri käskkirja number 440 Üheksandal detsembril 1000 961. aastal seoses Vanemuise peaballettmeistri Eesti NSV teenelise kunstitegelase ida Urbelile 60. sünnipäeva 40 aasta lavategevuse juubeliga käsin avaldada tänu seltsimees ida Urbelile kauaaegse eeskujuliku töö ja väljapaistvate loominguliste saavutuste eest Nõukogude balletikunstiviljale tegelikult autasustada seltsimees ida Urbelit Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirjaga esimesse kultuuriministri asetäitja Uusman. Lugupeetud juubilar loen ette Tartu linna, töörahva saadikute nõukogu, täitevkomitee ja Eestimaa kommunistliku partei Tartu linnakomitee aukirjaga isa Arturi tütar Urbelile seoses 60. sünnipäevaga ja 40 aastase lavategevusega teine tee Eesti Nõukogude teatrikunsti arendamisel. Soovin teile Tartu linna täitevkomitee ja parteikomitee nimel palju õnne ja soovin teile veel pikkadeks aastateks palju loomingulist. Rallilauludel tervitan ja õnnitlen sind teatriühingu nimel. Soovin sulle pikka iga ja head tervist edaspidiseks tööks sest ballettmeistrid on ju haruldused. Nüüd luba, et ma ette loen sulle teatriühingu aukirja. Eesti NSV teeneline kunstitegelane ida uuridel Teie looming on lahutamatult seotud eesti balleti arengu ja kujunemisega õnnitleda ja tänada kõige ilusa eest listi Eesti Nõukogude teatrikunstile olete andnud. Soovime palju loomingulisi kordaminekuid ka edaspidiseks. Hea asja pidin unustama. Ma tean küll, mis siin sees on, aga ma ei ütle. Söandiaatriniga. Ja nüüd luba, et ma esinen iseenda nimel, ma kasutan siin juhust. Ma meenutan sulle Viljandit. Sinus 1900 34. aastal. Viljandis Ida Urbel silmus Sakalas Iida Orbel, Viljandi Diana tall kanalinnas, tantsukool ja Ugalas on tema hool. Et tantsus oleks kunstivool, mis läbi löönud igal pool. Lugupeetud juubilar Almas Ida Urbel. Kogu Estonia teatripere on täna õhtul teiega. Tänane tähtpäev ei ole pidupäevast mitte üksi või Vanemuise teatrile, vaid kogu meie rahvale. Tänu tee suurele ennast algavale tööle on veel põhjaeesti balleti kõrval olemas ka elujõuline lõunaeesti ballett. Estonia teatri nimel. Tänan teid kõigest südamest tehtud töö eest. Ja soovin teile palju jõudu ja indu seda tööd jätkata. Palju õnne teie lapsele, Vanemuise balletile ja palju rohkem veel teile. Kallis juubilar, mina soovin teid õnnitleda kogu Estonia balletirühma nimel. Soovime teile palju-palju jõudu ja energiat teil edaspidiseks loovaks võitluseks, ehkki tale pidanud. Palun, võib-olla te leiate aega tavalist? Armastus tookord. Ka mõtelda selle peale siis sinule pisikest nimetust ei ole Muttika viida. Ja ma kasutan nüüd juhust ka praegu veel ei tea, niisiis ma alles täpselt samadel juba alg algesimesi samme tegema. Nii et ma kasutasin ikka seda momendi ära, kui nemad politsei magamas kellega koos kõnekäänd ütleb, et üks naine võib teha mitte millegistki kübarasalati ja ühe draama siis võib viida uruballi kohta öelda tema tüüp ka mitte millegi sky ballett. Ja kui ma praegu mõtlen hetkel tagasi sel ajal ja kui meie 1900 35. aastal seal ülevaltanud Vanemuise fuajees hakkasime hoides aknaraamist kinni, esinesid tantsusamme õppima ja vaatasin täna seda kräppi. Siis peab ütlema, et üks tohutu suur hulk energiat head kunsti, head maitset suurepäraseid elamusi on selle pika aja jooksul riburada kasvanud järjest kivikivile kuni kõrge hoolelikuga praegu Vanemuise ballett on jälle jõuk. Kahju ainult ühte, ma täna vaatasite valesti, et see looming, mis sa teed, kusagil talletub mõni foto ja kusagile muuseumisse. Aga seda teksti, mida sa pead igale näitlejale suhu andma, mida keegi ei rääkinud. Ja seda alltekstile seda juure, siis on väga kahju, et see kuidagi nii kõigist ainult mälestustesse jääb. Aga need, kes seda näinud, on tal hirmus uhked väga õnnelikult sinule ja tahavad ikka näha sinust veel uusi ja uusi loomingulisi mitte võitlevaid looming, saavutist. Lugupeetud juubilar kallis, kolleegida Urbelile. Lubage minuteid tervitada Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilised draamateatrit. Inimeste aga samuti väga paljude balletisõprade parimad mõtted ja tunded on täna õhtul. Ja mitte kui kergejalgsed vaid või selle kunstiesindajaga. Milline nii kaunilt demonstreerib inimest tema liikumised ja liigutus liikus. Kristlased loodavad hauatagusele elule ja surematus. Meiega teame, et meie tõeline surematus seisab meie töös meie loomingus, mida võimsam, mida kaunim, mida ilusam see looming, see töö on seda surematumad noole teie igatahes alates peaaegu tühjalt kohalt olete teinud suure töö ära. Ja võite täna õhtul vähemalt rahu meelika vaadata sele nende käidud aastate peale tagasi, homme muidugi enam sellega rahul, vaid lähete edasi. Kuid kõik jääb inimestele see töö, need peod, see looming mis meist järele jääb ei ole tulevastele põlvedele ainult kas imetlusobjektiks vaid ka teatud materjaliks ühtlasi ka materjaliks, millele ehitava ehitavad tulevased põlved veel palju võimsama ja kaunima poole kui meie oma tegude loominguga. Ma soovin teile leile, omastu kunstiarmastust, kirglikkust, julgust ja novaatorist väga paljudeks paljudeks aastateks. Ühtlasi lubage mul ette lugeda raamat ja. Neile määratud auEesti NSV teeneline kunstitegelane ida Urvel Viktor Kingissepa nimeline Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri kollektiiv õnnitleb teid kuuekümneaastase sünnipäeva ja neljakümneaastase lavategevuse juubelit. Me soovime teile palju edu edasises töös uute kommunismiajastuväärilist lavateoste loomisele. Palju õnne ja head tervist paljudeks aastateks. Uku murret direktor Ilmar Tammur peanäitejuht, kollektiiv, parteisekretär. Ervin Aabel ametiühingukomitees. Veetud juubilar. Parimad soovid ja õnnitlused väikese Rakvere teatri kollektiivi poolt. Meie väikesest teatrist viljeleta lavakunsti kõige kaunimad pärli, balleti kuid seda paremini me oskame seda hinnata ja austada. Parimat edu teile loomingulises töös edaspidi paljudeks paljudeks aastateks. Sa tulid nagu täiki tulid tulid nagu täiki jäimley valgeks ka seal tuli nagu päike ja võitsid südame. Ta ei laudiste kihutada. Khalifa lubage õnnitleda teid teie saali kaaluva kaalu omaval juubelipäeval väheste ja tagasihoidlike kunagiste balletiartistide poolt, keda te, kellega te pidite alustama oma rasket teed uue balletikollektiivi loomisse. Kanis balletis balleti polegi õieti juubelit. Soovin teile veel palju-palju jõudu, tervist, meie ühise balleti teeks sammud. Kallis iid Aurbel. Mina peaksin täna rääkima siin. Teatri mitmesuguste ühiskondlike organisatsioonide ülesandel ja peale selle veel kõikide nende ooperi draama. Kestri ja kõik kogu Vanemuise pere nimel. Kes nii või teisiti on sinu Low käsu all pidanud töötama. No mida, mida osata soovida? Mitte midagi ei oska soovida muud kui suuremad lava suuremat balletitrupi ja siis kõik tuleb iseenesest õnnega ei oska soovida, sest kõik tööd teed, siis tuleb õnnega ainukene soov, mis meil on. See on see, et kuigi sina oled, eks põlisemates põline Vanemuine muisvale siis. Äärele mõni kaugelt ja et seda ei juhtuks, meie otsustasime selle võru külge panna. Ja. Kalisida lubage ette lugeda nendes arvukates telegrammides, mis täna siia saabunud vaid mõni, sest puidu see kestaks võib tulla. Õnnitlen juubeli puhul oma saavutusterohke loominguga olete Nõukogude Eesti balletikunsti silmapaistvalt rikastanud. Soovin teile veel paljudeks aastateks raugematut liidu ja jõudu ning uusi kordaminekuid loomingulises töös. Eesti NSV kultuuriministri asetäitja Uusman. Kunstide valitsuse kollektiivi nimel õnnitlen juubeli puhul teie väljapaistev looming jääb alatiseks püsima Nõukogude Eesti balletikunstiajalukku. Soovime teile edaspidiseks tööks palju jõudu ja head tervist. Kunstide valitsuse ülema asetäitja Ivalo. Tartu riiklik ülikool tervitab teid suure juubeli puhul ja soovib head tervist ning jätkuvat edu teie-meie ülikoolilinnateatrikunsti kõrgetasemelisel viljelemisel. Recturi ajutine kohusetäitja aabikel saar. Tartu Kirjanike pere nimel õnnitlen teid teie suure juubelipäeval. Jätku teil veel palju jõudu uute kunstiteoste lavastamiseks ja noorte lavakunstnike kasvatamiseks. Riikliku teatri Vanemuise ballettmeistrile, Eesti NSV teenelise kunstitegelasele seltsimees ida Urbelile Tallinna riikliku konservatooriumi kollektiivi nimel tervitan Teid südamlikult teie tähtsal juubelipäeval. Soovin teile palju jõudu, tervist ja hindu Nõukogude Eesti balletikunsti edaspidiseks arendamiseks. Õiduga. Tallinna riikliku konservatooriumi projektor. Palju kõige soojemaid õnnitlusi, juubilari siirage soovidega töötada veel palju aastaid niisama vilja rikal, eesti balleti õitsinguks. Selleks tervist ja jõudu soovib Tallinna koreograafiline kool. Õnnitleme Kahekordse juubeli puhul Jaan Tombi nimeline isetegevusliku noorsooteatri kollektiiv. Edasi Tallinna Vene Draamateater. Eesti NSV rahvaloomingu maja, kollektiiv. Nukuteatri kollektiivi nimel direktor Tomson Teatriühingu lavakunstistuudio õppejõud ja õpilased. Tervitus suurele kunstnikule. Gustav Ernesaks. Osa meie iha poolt Eldekime koidu poolt tumeda kere päeva poolt Bulazakene kallis inimene, suur kunstnik, kannel suurel tähtpäeval ja alati sulle suisa suuri õnnesoove. Sületõsised südamesuu, Evija. Kalisida sinu suurpäeval, õnnitleme sind kõigest südamest ja soovime, et sinu ammendamatu talent annaks meile veel palju-palju kunstilisi elamusi. Lyndojo, Tiit Kuusik. Andekale kunstnikule, 1000 õnnesoovi ja palju loomingulist rõõmu tulevikuks. Lydia austada. Õnnitleme ja soovime teile tervist, LINK nooruslikku tegude rõõmu paljudeks aastateks. Boris Kõrver abikaasaga. Õnnitleme südames suure tööjuubeli puhul armastatud balleti meistrid Asta ja Georg Ots. Selge Tõlle teie kauniks juubeliks soovib. Kallistades seni Siimon. Maali kummardus teile, kallis ida Urbelile alati teie Velda otsus. Lugupeetud armastus ida Urbelile soovin teile tervist ja kõikide soovide täideminekut. Teie Linda, selliste, Õnnitlus tormiliselt mererannalt. Elagu noorus, mis ei vanane alla tamm.