Tere hea esivanemate vaimuvara, saate kuulaja. Meil on täna Tartu stuudios folklorist Mare jonneste ja nagu te olete võib-olla juhtunud raadiolehest lugema, on meil täna kaunis ebatavaline teema. Me oleme nimelt muistenditest, mis kirjeldavad päris kummalist ja esmapilgul õudset asja, nimelt verist härra või oinapead, mis tuleb välja siis, kui sa uudishimuliku inimesena püüad mõõta sinu teele ette jäänud augu sügavust ja lased sinna sisse mõõdunööri või mõõdulatti. Ja kui sa selle siis sealt välja tõmbad, siis on seal otsas midagi hoopis muud. Alustuseks tahaks teada, kas selliseid muistendeid on meie pärimuses palju või oled sa need nüüd kõik ükshaaval kokku otsinud muuseumi varadest. Ja see on üks väga väike alajaotus. Võrreldes täitsa mitmete muistendirühmadega, nagu näiteks muistendite, ka kuradist või muistendite peidetud varandusest, on see tegelikult üks väga väike muistendirühm. Neid ei ole väga palju neid üleskirjutusi ja neid kohti Galojani määratult palju, kus selliseid asju on juhtunud. Näiteks varandustest on teateid ikka igalt poolt üle Eesti, aga see on küll üks rohkem piiritletud teema eesti rahvatraditsioonis. Kas need verised härja pead kaevudes rohkem Põhja-Eestis või Lõuna-Eestis? See geograafiline pilt on mõnevõrra kummaline, sellepärast et on selgelt näha Põhja-Tartumaa siis Saaremaaallikad ja mujal Eestis, poetab neid niimoodi siia-sinna. Ilma mingi saab ärata siiski Pärnumaa idapoolses osas ka. Need on sellised piirkonnad, kus on rohkem teateid sellistest juhtumistest. Kas selline kummaline välja tulnud verine härja või oinapea on üldjuhul siis karistus inimese uudishimu eest või? Nii võib sellesse muidugi kahtlemata suhtuda. Sellest on kindlasti olemas tegevusi, mille eest hoiatatakse, mis võivad olla inimesele ohtlikud ja on kindlasti olemas selliseid sääreasju, mida inimene ei tohiks puutuda ja tema uudishimu võib-olla selline, mis ei tohigi saada rahuldatud. Ja tihtipeale on usundis selliseid üleskirjutusi ja juhtumeid olnud, kus selliste tegude eest ikka päris karmilt karistatakse. Kui meenutada kas või neid rahanduse jutte, siis selline varanduse otsimine lõpeb mõnikord tõsise õnnetusega. Inimene võib pimedaks jääda või mõistuse kaotada või mõne raske trauma üle. Laada. Kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on see, et niisugused teo eest võidakse karistada perekonna nõidusega mis toob ebaedu mitmeks inimpõlveks ja sellega on reaalses elus inimesed tegelikult hädas olnud. Ja üks niisugune valdkond võib olla ka nii juttude järgi see veekogude sügavuse mõõtmine mis on justkui selline keelatud tegevus. Nagu öeldud, kuna jutt küll aga tuleb mitmeid seoseid ka praeguse ajaga. Kui hakata küsima, et kas ka praegu on teada selliseid kohti, kus midagi teha tahetakse ja seejärel saadakse mingi keel tõi hoiatus, mis sunnib alustatu pooleli jätma. Folkloristid tunduvad hämmastavalt sarnased, need jutud ja ülevaated, mis kirjeldavad niinimetatud merivälja objektiga seotud asjaolusid. Sealtki on ju teada, et kaevatud süvend alguses vist oli kaevu ehitamiseks kellel on tulnud raskeid hoiatusi mingi määratlemata jõu poolt, kui ise sorkimine seal katkestati, siis ju katkesid ka kõiksugused hoiatused. Rahvatraditsiooni seisukohalt ei erine merivälja objekti juhtumite kirjeldused klassikalistest muistenditest sest neis mõlemates ju jutustatakse mingisugusest teost, ütleme, et allikasügavuse proovimisest seal või siis kaevu või uurimisse ühendi kaevamisest siin. Ja ikka leitakse midagi merivälja objektilt ju teatavasti leiti pingeid kosmilise päritoluga ühendeid või siis siin sellel meie muistendi huul verine jäärade ja, ja järgneb ikka hoiatust erise jäärapea jutuks selline, et kui te veel proovita, tõmbame teid endid sisse ja seegi on öeldud mingi sellise jõu poolt, keda täpselt ei tea, kes seda teeb. Niimoodi võiksid need teispoolsed või sealpoolsed või, või tundmatu maailm väljendada oma häiritus, sellise kolistamise lõhkumisega on erivälja puhul siis seal elumajas. Ja nõndaviisi nad näitavadki ennast üsna ohtlikuna neile, kes neid segada püüavad. Aga muistend ei san jah, viimane väljendatud, kui karistus sellise teo eest. Kas on olemas mõni auk või süvend Eestimaal, kust on eriti palju selliseid teateid, et sealt on välja tulnud veriseid loomapäid? Et asi oleks natuke konkreetsem või ilmekam, siis võiks ühe Põlva kihelkonnas 1926. aastal üles kirjutatud muistendi ütles tüdrukul julge ja tõuse ütleva, mine kaevamist, Taevaskoda anum, tüdruk latsisse, tüdrukutel Nova viil jaagu menüü kokku, sa vaata, mis seal sihenum, kui liigutad vööd, siis tõmbame välja, tõmbanud õmbanud ei kedagi, raske olnud tõmmata, viimati tulnud jälle, erines iga päev olnud öö otsa, ei tüdrukut, kuskil kodu kõneleva tüdruk jäänu taevaskotta, mindi uuesti vaatama sisse Solei vöödega sica pääd, mehe hõiganud, aga keske s julge sisse minna, tüdriku vanem pile üteldu unes. Ükski muu ei saa teda kätte, kui Riia must kukk ei keski Tiidnukestu. Riia must kukk on, mind õpetas Vartsi juurde tuua praeguses Vartsi vanaisa õpetaja ütel Riia must kukk on piiskop tullu, Riiastu piiskot, külavanem, kohtumehe tullu ütelnud taevaskoja juurde. Piiskopil olla mitme sabaga mütside võtnud risti ja suure piibli kätte ja lännu sisse olnud tükk aega sees, siis toonud tüdruku välja tüdrukute Santa vanem pile neli nädalit olla õpetaja man, ükski ei ole tiidiumis, tüdruk nägi ja mis seal oli? Õpetaja man vist vannutati etesse kõnele. Taevaskojas käivitus, elamine roll kui tavaliselt muudes juttudes mõõdetakse kivi- või lattidega vee sügavust siis siin on näha, kuidas püütakse välja selgitada, mis on taevaskoja koobastes ja julgeolekuabinõud oleks justkui tagatud. On kinnitatud julgestusköis ja ometi leita algul seda inimeste, vaid siingi tuleb selle köie otsas pärast verine looma pea välja. Ja seda katset enam ei söanda keegi korrata. Pärast. Aga inimese tagasitoomiseks on siin tarris erilise võimu või väega isikut ja selleks on antud juhul eriliselt kõrge positsiooniga vaimulik, nagu öeldud, Riia piiskop, tema siis on selline võimas, sisike saab oma palvetaja oma meetoditega hakkama. Ja huvitav on ka see, kuidas teada saadakse, keda appi kutsuda. Rahvauskumustes on ju teada, et unenäod pole sugugi mingisugused tähenduseta päevaste sündmuste seosed või kogumid nendes ikka võidakse ilmutada midagi olulist mingi sõnum edasi anda. Ja ükskõik kelleks seda ilmutajat siis ka ei peetaks inimese kuuendaks meeleks või kõige kõrgemaks või kaitseingliks või halliks vanameheks või alateadvuse ettenägemisvõimeks. Nüüd on siin selle sama näite puhul tähtis, kuidas sellele tüdrukule ei lubata üldse rääkida sellest, mis ta seal koopas nägi või kuulis. Ja kõrvale on huvitav tuua veel üks paralleel eesti traditsioonist. On ju teada, et mõnedki Eesti kuulsad prohvetid on aastad paar enne oma tõelist surma läbi elanud lühema surmale lähedase seisundi võib-olla varjusurma ja selle kohta nad ise pärast väitnud, et nad said teada midagi sellist, millest nad ei tohi rääkida. Aga midagi olulist, aga midagi sellist, mida nad ei tohi veel edasi anda, mis kuulub ikkagi teistsugusesse kogemus. Ja siingi on selline motiiv selle tüdruku puhule näha. Ja muidugi on siis selgelt väljendatud oletus või uskumused on võimalik selline teispoolne rahvas või maa-alune või veealune elamine muidugi taevaskojast, see on küllaltki kuulus koht ja sellest on rohkemgi muistendid kui selline koopa järgi uurimise katsega rahvajutt. Aga muidugi kõige populaarsem koht on siiski Laiuse kihelkonna sinihallik, millest on räägitud tema sügavuse mõõtmisest. Võib-olla üks möödunud sajandi lõpu üleskirjutus kesklaiusele vahepeal on üks tükikene tüma sood ja selle keskel Allikeda rahvas, siniallika hõikab. Rahvas räägib, et see allik ilma põhjata olla. Ükskord lasti veike Padakene pika nööri otsas siniallikasse taheti näha saada, kui sügav ta on Padakelaks alla niikaua kui neurulatas. Aga põhjaiduldvasta viimast, kui padjake välja tõmmati, oli üks oinapea seal sees. Nüüd lasti veel pikema nööriga Padakene teist korda sisse-välja tõmmates oli seal tuletükk sees ja, ja lõikas alt. Kui ide kolmat korda veel lasete, siis tõmbame teid ennast sisse. Sellisest näitest on näha, et inimene ise sinna alla ei tiku, nagu taevaskoja koopasse raskusega mõõdu käis, lastakse allikasse ja pärast on oinapea otsas. Ja väga sagedane on ka see, et uudishimulikud katsetajad kuulevad sellist tõsist hoiatust. Ja tavaliselt nende muistendite puhul on see hoiatus ikka nii ettevaatlikkusele manitsevad. Üheski muistenditeates ei räägita, et seda oleks rikutud või pärast sellist hoiatust hakatud uuesti sorkima. Suur kiusatus on muidugi proovida võrrelda, jälile saada, missugused seosed on nendel jutustes toimuvatel sündmustel tegeliku eluga. On selge, et vee sügavust on proovitud mõõta ja on mõõdetud ja et võimalik, et mõnel juhul pole tõesti saadud seda põhja kätte. Eriti kui on proovitud mõõta näiteks järvede sügavust. Ja muidugi nagu öeldud, on ikkagi usundis olemas selline kujutlus mingisugusest veealusest või maa-alusest, rahvast või väest. Nüüd nende muistendite puhul hakkab ka silma selline tõsiasi, et kui eesti kohajuttudes räägitakse ka tavaliselt tuntud isikutest oma külateade meestest, kes on käinud midagi välja selgitamas või midagi sellist teada saanud, siis nende veemõõtmise muistendite puhul seda ikka peaaegu kuskil ei ole. Nii et need isikud pole nimeliselt ühtegi juttu jäänud. Kui meenutada veel korraks seda Laiuse siniallikat ja rääkida tema populaarsusest, siis tõepoolest Ta on väga tuntud olnud mitte ainult Laiuse kihelkonnale rahvale, vaid sellest on ikkagi teateid ka kõigist Laiuse naaberaladest siis Virumaa Simuna kihelkonnast ja Tartumaa Kodavere, Torma, Maarja, Magdaleena ja Äksi, Palamuse kihelkonnast ja Viljandimaa Põltsamaa kihelkonnast, samuti. Ka tänapäeval on ikkagi mäletatud sellist mõõtmise lugu aga siin oli ikkagi olla tegemist pigem vahendatud teadmistega. Sest et Ta on ka Kõpu Laiuse kihelkonna ajaloos sees ja kahtlemata koolitunnis õpetajad räägivad kas või kohaliku kooliõpilastele, sellest vanast pärimusest ajast pärineb kõige viimane teade sellest vallast. Õnneks käisime just sel suvel, siis 1992. aasta suvel Laiuse kihelkonnas rahvaluuleekspeditsioonil ja täiesti mitmes kohas osati meile seda juttu meelde tuletada. Kas ta sarnanes väga samast kohast varem korjatud mustendile? Ja siin ei muutu läbi aegade oluliselt peaaegu mitte midagi. See oli sama variant, mis kordus lihtsalt ja. Aga uut juhtumeid pole olnud. Kaheksakümnendatel selle jutu kohta peabki seda ütlema, et ta on ikkagi selline minevikku pärimus kui näiteks. Kui jällegi võrreldav aianduse juttude või kuradi juttude või või kodukäija juttudega, siis neid tuleb ikka juhtub aina uuesti ja uuesti justkui. Aga see on tõepoolest selline minevikku. Pärimus. Sandivahetusega võib ka kriipsu alla tõmmata. Nähtavasti küll. Mõnes kohas on mõnes teisendis verine looma pea välja tulnud siis, kui sellisest paigast on hakatud varandust välja tõstma. Nii näiteks endises Märjamaa kihelkonnas on teada olnud üks mustallikas pühajões, mõnel pool Pärnu maanteed, paeküla posti kõrtsust, umbes paarsada meetrit lääne pool kõrtsu talu heinamaal, uiste villavabriku ligidal. Raeküla ja sõtke piiril on mustaallikas. Allikas on õige tüma ja sügav mitme auguga, kust vesi ülesse keeb. Paugud pole siiski nii suured, et neist loomad alla mahuks. Nagu legendid räägivad. Ka neid neis õige palju sisse langenud puid ja risu võis olla osalt ka selleks aetud loomad sisse ei vajuks talvel mõnikord suure veega külvata, kaalikas kinni kui suuremalt osalt olla ta alati lahti üldse püha jõgi väga allikarikas, kuid mustaallikas on neist kõige suurem Mustaallikasse toodud enne haiguste arstimiseks mitmesuguseid ohvreid. Mustaallikas olla ämbritäis kulda varjul, korra tahtnud keegi seda kätte saada lasknud nööri põhja rajal pidatud kullaämber otsa pandama, tõmmanud nööri välja ja seal otsas olnud verine teiside. Mõnikord, kus räägitakse näiteks Laugaste sügavuse mõõtmisest, siis võib-olla siia liidetud ka jutt näiteks sellest, kuidas sinna sohu võib-olla kunagi uppunud mõisnik koos oma uhke tõllaga või siis on räägitud nende paikadega vini selliste aukudega või madalate kohtadega seoses maa alla vajunud linnast. Ja siis, kui seal on juhtub olema mõni õõnsus, siis on proovitud ka selle sügavust mõõta jällegi endistviisi verine oinapea otsas. Muidugi on võimalik proovida tuua veel seoseid verise jäärapeajuttude ja praeguse aja vahel. Nimelt siis, kui pidada neid muistendeid, sellist sama nähtust esindamaks, kui praegu on näiteks õuduskirjandus ja õudusfilmid. Viimastes pakutakse küll päid tavaliselt rohkemale kalja juba veel õudsemal kujul, aga see on juba iseasi. Sellisele põnevuskirjanduse ootustele näib kõige enam vastavat muistend taevaskojast. Lennutame, kuidas ütleme, et meile sümpaatne tüdruk läheb välja selgitama mingisugust kohutavat saladust, mis selle koopaga seotud on ja juurde tagasi, nii nagu on ette mõeldud ja meie, kui selle lugejalt ennustame juba halba satume ärevusse. Ometi leitakse abinõu, kuidas siis musta riietatud mees päästab tüdruku ja sümpaatne tegelane, pääsenud võib igati rahul olla, aga painab, saladus jääb sellest hoolimata alles. Aga stopp, seda on ennemgi olnud, et kui kasutada vanu nähtusi ja seletusi maailma asjadele, asetada tänapäeva raamidesse või seostesse, siis võib täiesti rappa minna. Eriti kui on tegu rahvausundist, toitu saavate päris muistesse aega ulatuvate uskumuste kommetega. Ja nii on küllap ka verise oinapeaga kõik Parema allikad, millest räägiti muistendite mõõtmisest on ju tuntud kui ohvriallikad. Ohvriallikad omakorda on teatavasti terviseallikad või kuulu järgi tervendava veega lätted ja neilt võeti vett, kui oli tarvis ravida mõnda silmahaigust aga võib olla ka mõnda nahahaigust. Ja juba nimetatud Laiuse siniallika on ka tuntud ilmaallikana, nii on ka teda kutsutud räägitud Laiuse ilma allikast. Usuti, et kui 100. liiga palju vihma, siis tuli allikat kuidagi lepitada, tuli midagi teha ja kui vihma liiga Ühe 100., oli liiga põuane. Siis arvati, et mari nimelised lesknaised peavad minema ja seda allikat riisuma puhastama. Et siis on lootust vihma saada, oli ainult maridele kohustuslik. Kõige sagedamini on jah sellised teated, et pidid olema mari nimelised. Niisiis, need allikad olid ühtlasi ka kultusekohad ja sellist kohta või selle kohavaimu ei tohtinud pahandada mingi rumala või sobimatu käitumisega, nagu see uudishimust ajendatud sügavuse mõõtmine. See aga ei olnud sugugi tähenduseta, sest sademetest olenes vilja kass ja vilja kasvas toidupuudus või toiduküllus sellepärast antiallikale või mõnele muule pühale kohale ohvreid ei tuleks rahet ja et pixel ilvet liiguks võimalikult soodsalt. Tähelepanu võiks juhtida ka sellele asjaolule, et enamikus juttudes, kus veekogu sügavuse mõõtmisel on nööri otsas verine pea, nendes on just nimetatud tingimata oinapead või jäärapead või lambapead. Ja vaid üksikutel juhtudel on räägitud, et seal on olnud kas härjapea või hobusepea või isegi inimese pea või madu või midagi muud, mida ei ole isegi võimalik täpselt määratleda. Midagi õudset. Aga kes oli põhiline ohvriloom tegelikult just eelkõige lammas. Ja sellepärast ongi peetud sellist seostu oluliseks just selle meil jutuks olnud muistendi tagamaade iseloomustamisel, ET pärimusohvritoimingust võis aidata kaasa sellise jutu nii tekkimisele kui ka traditsioonis püsimisele. Sellest on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud juba 1854. aastal. Ja seda just Laiuse siniallikaga konkreetselt ja siis eestlaste usuelu ja kommete kirjeldamisega üldiselt. Aga kas on teada, kuidas see ohverdamine täpselt käis, kas see tähendab siis seda, et tegelikkuses need härja pead tõesti allikatesse sattusid ja inimesed uskusid, et ühel hetkel siis pea nii-öelda on võimalik tagasi saada sealt või ohverdamisel pead üldse allikasse visatudki? Kui neile allikatele ohverdati, siis on täiesti võimalik, see pole sugugi välistatud, aga võib ka olla, et niisuguste seletustega võib seda olukorda kuidagi ebaõiglaselt lihtsustada või, või ei ole päris täpselt selge, mis seal tegelikult toimus, see ei ole päris täpselt teada. Ilmselt küll. Täiesti võimalik on selline asi, et nendesse mõistenditesse varemalt kuulus ka veel meeldetuletus, et pahameel tuli just selle pärast, miks just püha allika rahu rikutakse juba selle sajandi üleskirjutustes pole seda eraldi rõhutatud enamasti et tegu püha või ohvriallikaga ja võis järgneda ka selline otsene karistus mõõtmiskatse eest. See ei olnud küll mingisugune trauma või, või viga inimesel, aga siin oli karistuseks see, et tuli pikse pilv ja rahe peksis kõik viljapõllud maha. Selle teo eest ja üpris ilmekalt ja kaunilt on see kõik näha veel ühes Tartu-Maarja kihelkonnast tulnud pärimuses ikka sellesama laiuse allika kohta. Sedasama allikat, mis oli Laiuse kihelkonnas Halliste väel läinud kord kinni ajama, kolm meest aga läinud kõrtsi ja jutluse aeg läinud üle ja kinniajamine aidanud midagi, vihm 100. edasi. Tähendab, ma lasid õige aja mööda siis rahvas hakanud nurisema, et miks nad nii tegid nende süü pärast sadanud. Nii palju nad vihaga hakanud mõõtma, et kui sügav see allikas on võtnud, lattisid, ajanud sisse ei ole põhja puutunud, mitu latti pandud üksteise otsa ikka pole põhja puutunud, siis pannud kivi köie otsa, sellega peab ikka põhja kätte saama, siis ajanud nad palju köisi sinna otsa, aga ikka pole saanud põhja. Viimaks tõmmanud välja kivi, on otsast läinud. Sissid olnud ühe pada, sinna otsa on kindlam, ei lähe ära ja lasknud siis jälle mitmeköiega sisse ja ei ole ikkagi põhja leidnud. Ja siis tõmmanud Oda välja olnud üks oinad, erine oinad olnud seal Padas ja üks hääl ütelnud. Kui te nüüd neljas kord veel hakata mõõtma, siis vajuta isi ühes alla ja ei ole teid enam olemaski. Siis ei ole keegi enam ei julgenudki minna seda allikat puhastama ega kinni ajama ega selle sügavust mõõtma. Ja sellega lõpetamegi tänase saate stuudios oli Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Mare jäneste raadio poolt Tiina Kaalep.