Seatud sõnad. Algab järjekorras kuues saade sarjast seatud sõnad, mille eesmärgiks on tutvustada kirjandusžanre. Mina olen Peeter Helme ja tänase saate teemaks on hiina ja jaapani klassikaline luuleküsimused, millele püüame siin saates vähemalt mingilgi määral vastust leida või vähemalt mille nii-öelda vastuseid mõnevõrra siis piiritleda. On, et mis eristab hiina ja jaapani klassikalist luulet tänapäeva lääne kirjandusest, lääne kirjanduse žanritest, mis neid ühendab, mis teeb nende mõistmise eripäraseks või lausa raskeks. Aga mis teeb sellega näiteks kergeks ja kas näiteks meil, eestlastel on mingisuguste keeleliste eripärade tõttu nende rahvaste luulet võib-olla hoopis lihtsam mõista kui indogermaani keeli kõnelevatel rahvastel? Olemegi varasemas kahes saates peatunud lüürikal ja see on siis ka tänase saate teema. Kui eelmises saates rääkisime antiiklüürikast siis nüüd läheme veelgi kaugemale, vähemalt ruumis, kuigi mitte tingimata ajas iseenesest hiina jaapani luule mõlemad tohutult mahukad teemad. Seda ka siis, kui jätame kõrvale nendes maades tänapäeval tehtava teksti loomingu ja keskenduma ainult vanadele klassikalistele tekstidele. Ja Hiina Jaapani lüürika on ka mõlemad üsna erinevad teemad. Ilmselt ei ole selles isenesest üsna napis saates muu võimaliku juhtida tähelepanu sellele, mille poolest on tegu oluliste nähtustega, kuidas nad teineteisest erinevad, mis neid omavahel ühendab. Ma kindlasti püüame tutvustada ka mõningaid tõlkeid, et raadiokuulaja saaks ise edasi lugeda ja ise omi järeldusi teha. Ilmselt muidugi igaüks, kes on Hiina, Jaapani, Korea kultuuri ja sealse luulega tuttav seda meelt, et ei ole võimalik. Ühes saates käsitleda niivõrd erinevaid nähtusi ja annan ka endale ise aru, et hiina luule, mille esimesed kirjalikud allikad pärinevad seitsmendast kristluse-eelsest sajandist jaapani luule, mille esimesed ülestähendused tulevad meieni kaheksandast sajandist meie aja järgi on mõlemad väga erinevad nähtused mingis mõttes on teineteisest maailmade kaugusel, kuigi mingis mõttes jällegi ka mitte. Esiteks on jaapanlased pidevalt kirjutanud kuni 19. sajandini välja luulet jaapani keele kõrval ka hiina keeles. Ja nõnda muidugi mõjutas hiina luule tugevasti jaapani luulet. Mingis mõttes ainult mingis mõttes võib seda võrrelda olukorraga, aga Euroopas, kus kuni uusajani välja tehti rahvuskeelte kõrval ilukirjandust ka ladina keeles. Ja eks on Hiina ja Jaapani vahel aegade algusest peale eksisteerinud pidevalt sidemed, mitte alati sõbralikud, aga alati siiski aktiivsed ja teineteist mõjutavad. Ilmselt on küll Hiina olnud rohkem selleks mõjutajaks pooleks ja Jaapan selleks, kes on end mõjutada lasknud, kuid seegi ei ole niivõrd lihtne, kui ta nii lühidalt kokkuvõetuna paistab. Sõnastus ei ole tõesti nende maade luulekultuuris. Ja ühe näitena võib tuua selle, et kui ka Euroopa ajaloost on teada perioode, kus luuletundmise kirjutamise ja deklareerimise oskust on peetud määravaks parameetriks selles osas, kuhu inimene kultuuriliselt hariduslikult sotsiaalselt kuulub siis Hiinas ja teatud määral ka viimase mõjul Jaapanis saavutas luule tundmine lausa institutsionaalsed mõõtmed. Nagu teame, Hiinas pidid riigiametnikud oma väärilisust tõestama klassikaliste luuletajate loomingut tundmisega ja seda mitte ainult neid deklareerides vaid ka nende eeskujul ise luulet kirjutades. Siit võib järeldada, et luulel oli hariduses mitte ainult keskne koht, vaid sellel oli ka ühiskonnas palju suurem roll, kui Euroopas kunagi olnud on. Ja omakorda võib siit siis esitada provotseeriva küsimuse, et kas Hiina ja Jaapan on maad, kus siis, kui luule nii tähtis oli kas nad on siis ka maad, mis on kuidagi erilises mõttes lüürilised kas peab üldse paika ja kui, kas see peab paika tänapäeval? Eetris on kirjandussaade seatud sõnad, mis tutvustab erinevaid kirjandusžanre. Mina olen Peeter Helme ja tänase saate eesmärgiks on siis tutvustada hiina ja jaapani klassikalist luulet. Selleks olen stuudiosse palunud rikku tõlkija ja professor Rein Raua. Ja kui oma sissejuhatuse lõpuks esitasin paar sellist õhku visatud suhteliselt laest võetud väidet, siis kuidas sa kommenteerid, kas Hiina, Jaapan on siis mingis erilises mõttes lüürilised maad? Ma arvan, et ei ole tegelikult sellepärast et kaugelt vaadates tundub alati, et teistes kultuurides mingisugused asjad, mis on teisiti, et see teistsugust kuidagiviisi niisugune taotlev või neid riikide fineeriv, aga noh, näiteks niisuguse orientalistliku diskursuse üks põhilisi vigu, mida talle ette on heidetud, ongi see, et ta üritab seda oma uurimisobjekte, seda orienti nagu välja mõelda, kujutada sellise teisena sellise eksootilisema nagu mõeldes, et lääne kultuur on nagu midagi niisugust meheliku ja ratsionaalselt, et sesse variant. Ta on kuidagiviisi lüüriline, naiselik ja siis peab vastavalt olema allaheitlik nagunisuses antlikus 19. sajandi abiellus kombeks. Aga ometigi erinevused ju on, et seda sai, ei eita. Ei, kahtlemata jah, tähendab kui me üldse vaatame, tähendab, maailmakultuure võrdlevalt, siis leiame, et luulefunktsioon neis võib olla väga ja väga erinev näiteks Lähis-Idas. Selliseid kultuur on üks päris kultuur, kus inimesed peavadki teadma peast sadu tuhandeid luuleridu veel enne, kui nad korralikult kirjutama õpivad või siis kus üldse nagu tõsine kirjandus näiteks araabia kultuuris kõik tõsine kirjandus pidi olema luules, kaasa arvatud ka meditsiinilised traktaadid ja nii edasi, sellepärast et luule oli nii-öelda tõsine, kõik see, mis oli proosasse, oli selline mööduv ja mitte nii väga oluline ja selles mõttes see, mis sa enne ütlesid, et luulefunktsioon on Ida-Aasia kultuurides on tõesti olnud teistsugune. Näiteks tõepoolest jah, Hiina ametnikud, eriti seal tang dünastia Ajast edasi tähendab ametnike eksami üks komponent oli tõesti siis valmidus võime luulet kirjutada Jaapanis, aga kus mehed ja naised olid ühelt poolt üksteisest justkui nagu rangelt eraldatud või nagu avalikkuse silmis mehed ja naised nagu kokku ei saanudki puutuda siis pidid nad omavahel suhtlema, aga tihti kirja teel. Ja see kiri oli iseenesest kunstiteos, pidi tingimata sisaldama luuletust, olema, aga kirjutatud ka veel selle luuletuse sisule vastavaks käekirjaga vastavale paberile, sellele pidi olema tilgutatud, vastavat lõhnaga lõhnaõli siis lisatud veel keeratud sõlme, sinna sõlme lisatud veel meeleolule vastav lill, nii et see kõik pidi olema väga-väga hästi korralikult selliseks totaalseks kunstiteoseks tundetud. Kuigi jah, luuletekst oli seal seal see keskne ja oluline osa. Ja seal kujunes ka välja niisugune eriti just jaapani luulele tüüpiline intertekst prantsuse vorm, et iga järgmine luuletus, siga vastus pidi kuidagiviisi konstrueerima seda eelmist seda nagu teinekord isegi nagu meelega vääriti tõlgendama, et näiteks osutada, et kui keegi seal avaldab armastust, et tegelikult see armastusavaldus ei olnud nagu ka päris siiras ja õige ja nii edasi, sellega jälle kunstis pääses, aga noh, tahtsid siis pidid selle ära õppima ja aastani. Et see oli ju väga nii-öelda ajas ja ruumis kinni ole kunst, kas need tekstid on sellised, mis on väärt ka näiteks tänapäeval lugemist, mis on väärt ka lugemist, ilma neid asjaolusid? Täpsemalt teadmata või noh, nagu igas igas žanris või on olemas niisugust mainstream hulgiproduktsiooni ja siis on olemas kaevu tõelised meistrid. Ja inimeste erakirjavahetustest, näed, see tähendab see niisugune era mõiste selle aja Jaapanis oli veidi teistsugune, tähendab, nendest kirjavahetustest on hiljem näiteks antologistid on välja otsinud paremad palad ja pannud nad antoloogiatesse loeme neid siiamaale. Jah, nii et ka on säilinud küll midagi. Aga sa juba mainisid ka kõigepealt esiteks sedalaadi luulespetsiifikat ja mainisite sõna žanr, et võib-olla siis räägimegi konkreetsemalt žanritest, et kas üleüldse, kui me räägime Euroopas žanritest, mida see mõiste tähendab siis Hiina ja Jaapani klassikalise luule puhul ilmselt tuleb seda mõistet veidi teist. Mul selgitada jah, no tähendab, tegelikult me saame rääkida siin vist ikkagi pigem vormidest, tähendab kui me näiteks Euroopas võimer eristada siin soneti näiteks tunnist või midagi taolist, eks ole, siis me võime rääkida hiina luules žest, Sist, Sandžist näiteks või jaapani luules vakast rängast haikaist. Siin on, see on niisugune erisus, et enamasti on nendel konkreetsetel luulevormidel või nende luulevormide juurde käivad alati sisulised nõuded, noh näiteks kui me teame, ta ikka ei või haiku on ail vormis viis seitse viis, siis sugugi mitte ainukene luulevorm, mis on silbijaotusega viis, seitse, viis. Näiteks Henri oti viis, seitse, viis ja ükski jaapanlane ei ütleks tsentri ujuja haiku on üks ja see sama sellepärast et Nende sisulised nõuded ja esteetika on erinevad. Samamoodi näiteks Hiinas on klassikaline Schüü või siis seesama kirjamärk, mida kasutatakse praegu üldse luule tähistamiseks. Selline, et tal on olnud tõsi aegadel veidi erinevad, niisugused sisulised nõuded. Ja samuti näiteks C, mis algas niisuguse kerge meelelahutusena, on hiljem muutunud tõsiseks žanriks. Just nimelt seda seetõttu, et mõned luuletajad on tema noh, need niisugused žanriliselt nõuded nagu ümber kodeerinud või neid muutnud. Kas see tähendab siis umbes seda, et kui meie tunneme soneti ära just tema ülesehituse tõttu ja sisu oli nii tähtis, et siis jaapanlaste jaoks luuletuse žanr või vorm võib muutuda vastavalt sellele, millest seal kirjutatud? Jah, ütleme niimoodi, et kui meil oleks sanettide sisu piiratud, et sanetid näiteks tohivad olla ainult armastusest aga kõik teised luuletused, mis juhuslikult samasugust värsivormi kasutavad, et me neid nagu pärissonettideks ei tohiks nimetada, siis meil oleks midagi taolist. Aga mida nüüd see, mis sa just rääkisid sulle kui tõlkijale, tähendab, ja mida see tähendab mulle kui lugejale, et kui palju siis sellest jõuab ilma neid algkeeli ja ilma seda taustsüsteemi tundmatu tegelikkus. Lääne lugejale kohale, no see ongi niisugune raske probleem tegelikult sellepärast et kui me kirjutame, tõlgime luuletusi, eks ole, sest me tahame, Nad jõuaksid kuulajale lugejale kohale nagu vahetult, ilma et ta peaks nagu keset luuletust vaatama mingisuguseid kommentaare, joonealuseid ja nii edasi ilma põhjalike ees sõnadeta nagu päraku toime väga ei tule. Mis aga hiina keelt puutub, siis hiina keel on ju ta monosulle abiline, see tähendab iga mõiste on edasi antud ühe silbiga. Näiteks ši luuletuse reas on kas viis või seitse silpi ja selleks, et neid edasi anda, tähendab siin mitte kuidagi ei saa lähtuda meie luule tõlkimise harilikust loogikast, et me peaksime mitte üksnes siis nagu pidama kinni silbiriimiskeemist, eks ole, sest me lihtsalt ei suuda anda edasist sama mahtu informatsiooni sama hulga silpidega. Ja seetõttu tegelikult esimesed tõlkijad, kes olid siis niisugused 19. sajandi koloniaalametnikud otsustasid, et ah kuna nagunii mingisugusest vormist kinni pidada ei saa, siis nagu nemad hakkasid inglise keelde tõlkima lihtsalt nagu enam-vähem nagu torust tuli, tähendab sellises vaba värsilises farmis ja tagajärg on see Praeguseni väga paljud luuletõlkijad tegelikult tõlgivadki Hiina luulet ja väga paljud lugeda ja ta on nagu mõtlevad hiina luulest, et see on selline niisugune noh, niisugune vabalauseline vool ei midagi taolist. Tegelikult Hiina luule on väga rangelt reglementeeritud mitte üksnes kui palju silpe, vaid ka, kus kohas tohivad olla pausid talane, oma riimiskeem, mitte üksnes see, vaid hiina keeles on veel ka tonaalne rõhk, see tähendab iga silpi on võimalik hääldada mitmes erinevas toonis. Ja kuskil alates neljandast sajandist hakkasid hiinlased seda ka ära kasutama ja on olemas ka tonaal skeemid, mida korralik reguleerib, leitud luuletus peab järgima. Ja näiteks hiinlaste endi poolt hiina luule kõige olulisemaks klassikuks peetav tuuphuu on just sellepärast hea, et ta peab absoluutselt kõikidest nendest skeemidest täpselt kinni. Ja samal ajal tema tekst ei kõla üldse kunstlikult, vaid kõlab täitsa nagu, nagu oleks loomulik keel nagu inimesed võiksidki nii rääkida. Ja see efekt, mida ei ole tõlkes absoluutselt võimalik edasi anda, sellepärast et esiteks me ei saa neid skeeme taastoota. Teiseks see nendesse ruumidesse siis miski loomulikult sisse mahub, see ei kõla ka imelik. See kõlab täiesti lootusetult, mis rääkisid, aga ometi oled sa selle lootusetu ettevõtmisega ju ise tegelenud. Jah, no ma olen võib-olla tõlkinud, usud, ma ei ole ette võtnud, aga tõlkinud mõningaid teisi hiina luuletajaid ja halvenenud endale niisuguse süsteemi loonud, et tähendab, et iga üksus, mis on siis selline rida või osa reast, mis ei sisalda pausi. Et selle silpide arvu võib kahekordistada ja lisada sellele veel ühe. Nii et kui meil on näiteks viiesilbiline rida, mis koosneb kahest üksusest kahesilbiliste kolmesilbilised, siis meil tulevad seal viise, seitse silpi välja seitsmesilbiline rida, mille üksused vastavalt neljasilbiline kolmesilbiline siis esimene pool Üheksasilpi, teine läks seitse silpi ja sinna sisse mahub enam-vähem ära see, mis luuletuses edasi on antud. Kusjuures samas nagu sünnib ka mingi niisugune rütmiline skeem riimidega kahjuks ei õnnestu sedasama trikki korrata, sellepärast et normaalselt Hiina luuletuses on läbiv riim, see tähendab, kui oled sa noh, ütleme neljarealise luuletusega saaks veel kuidagi hakkama. Aga kui tahan juba näiteks kümnerealine, siis kümmet triimuvat sõna, mis on ka hästi, ei leia. Aga noh, kõige hilisemates tekstides näiteks Schützingi luules, kus neljasilbilised read, siis on jälle vastavalt teistsugused. Need skeemidega on siin paar näidet ette lugeda, tähendab selleks, et oleks näha, mismoodi need asjad või need reformid üksteisest erinevad. Näiteks võtaks ühe hailise näite Schwitzingisse Sis laule. Liibanonis see oli veel see aeg, kui Hiina poliitiline teooria räägibki sellest, et valitseja valitseb mitte seetõttu, et ta on sündinud valitsejaks, on midagi taolist väidet talle taevas on usaldanud oma mandaadid ja peab hoidma korda ja ja kuidas seda välja selgitada, kas taevamandaat on endiselt valitsejal olemas, selleks tuleb kuulata, mida inimesed laulavad ja kui nende laulud on õnnelikult, siis järelikult valitsemine on hea, juhul kui nad laulavad, kurbasid laulusid, siis tuleb, et midagi ette võtta. Ja selleks oli olemas spetsiaalne luuleministeerium lausa, kust siis luuleministeeriumi ametnikud käisid mööda maad ringi kuulest, mis inimesed laulad, sa teinekord seletan seda nii, et noh, et umbes nii nagu nõukogude liidus tooted ja ministeeriumid, ka inimesed käivad ringi, kuulavad niisugusi, anekdoote, räägitakse, et kui need on ikka väga teravad valitsejate suhtes, et siis võib-olla on vaja midagi ette võtta. Aga noh, sellist ministeeriumi luuleministeeriumiga küll ja pärast loodi Jaapanis ka vastav. Aga siis see tähendab seda, et rahvalaulud või need laulud, mida rahvas laulab, neile oluline poliitiline tähendus. Kui siis noh, nii-öelda laulude raamat on sellepärast tähtis, see väga-väga ebaühtlase kvaliteediga tekst, seal on täiesti mõttetuid, selliseid, väga lihtsakoelise värsikesi ja on ka väga poeetilisi elusaid laulusid, näiteks üks, mis on niisugune natukene nukram ja räägib siis noorest tüdrukust või on kirjutatud noore tüdruku isikust, kes on läinud mehele kuskile kaugele ja igatseb oma perekonda, kõlab nii. Eemale, ujub Kepresside laev peagi viib voolda kaugele ära. Nukker rahutu sundveel ei anna just nagu peidaks saladust, süda, mitte veinist ei ole mul puudus, mitte lõbust ja mittemängudest, minu süda ei ole ju peegel, ei saa kuidagi kõike haarata. Küll on mul meeles kodu ja vennad ei saa kuidagi neile toetada. Minu süda ei ole ju kivi, ei saa kuidagi pöörata teda. Minu süda ei ole niine, mat ei saa kuidagi rullida teda. Siiras austus on ainsana liige. Ei saa kuidagi võrrelda teda. Siit paistab sega, mis üldiselt on hiinakeelses tekstis väga tihti, et on niisugune tekstisisene, selline paralleel, lismide arhitektuur, mis sihukesed väikesed korduvad elemendid, mis loovad selle tihti suhteliselt pikka teksti sisse oma niisuguse teisese struktuuri, šidsingi ajal me veel mingeid selliseid teadlikke manipulatsioone, taani rõhkude ja ja selliste skeemidega. Sajandi leiutised, no võtame näiteks võrdluseks kõrvale siis nagu tükk tükk maad hiljem kirjutatud kolmanda sajandi luuletaja c luuletuse ronitsee kuulus sellisesse poeeemmlaste grupeeringusse nagu seitse tarka bambusesalust. See oli väga lõbus seltskond, muidugi hiljem uurijad võib-olla on arvanud, et äkki mõeldi hiljem välja, et lihtsalt grupeeriti, kõik need toredad põhjendused ühte kampa, aga siis kui Handinast ja oli juba omadega läbi ja hakkasid niisugused segaduste ajad siis väidetavalt olid, oli selline pahemlaste seltskonda olnud ja eriline lemmik. Sealt on leelingi nimeline suhteliselt rikas bohemlik mees, kes oli käinud ringi nii, et tal oli alati kaks teenrit, käisid selja taga, et üks kandis veinikannu ja klaasi ja teine kandis labidat. Ja esimese ülesanne oli valada siis lingile alati veini kui link käesirutuse teise ülesanne oli sel hetkel, kui Lilling surnult maha kukub, sest talle mulda peale ajada. Jean-C üks selle seltskonna liige, kirjutab midagi niisugust. Öösel ei suutnud kuidagi magama jääda, tõusin istuma, mängisin oma džinni, õhuke kardin peegeldab säravat kuud, puhas tuuleõhk, tasassasid mugaelust. Üksik Hanivaid hüüab kaugemal väljal lauldes tiiru tähendab lind ümber põhja metsa edasi-tagasi sammun, mis on mul viga, kurblikud mõtet siiski mu meelt ei jäta. Meeleolud noh, nagu samasugune niisugune lüüriline tekst, aga siis esiteks siin on see niisugune. Siin on näha, tähendab, ma, ma loodan, et see tuleb tõlkes välja, et see žanr või sa skeem värsiskeem on, on muutunud selleks ajaks. Tuleb küll välja aga neid tekste sa mainisid, et 19. sajandil hakati tõlkima. Võib öelda, et umbes sellest ajast alates on ju huvi klassikalise hiina luule vastu läänes jätkuvalt suur olnud ja kogu aeg tehakse uusi tõlkeid ja kogu aeg üritatakse vastavalt siis sellele, mis keelde neid tõlgitakse, mõelda järjest nutikaid võimalusi, kuidas tõlkida neid nii, et sa võimalikult hotentsemalt kõlaks, et kas oskad 1000 ka, et kuidas seal on üks hästi raskesti mõõdetav nähtusega, tõesti siiski küsin, et kuidas on see luule, Lääne luulet või lääne arusaamist kirjandusest kui sellisest sinu meelest mõjub? Tegelikult see on üks iseenesest väga huvitav küsimus ja seda võiks uurida nii Hiina kui jaapani luule osas kuskilt 19. sajandi lõpust ütleme, kuni 1920.-te aastateni, sellepärast et väga kiiresti toimus tohutu murrang. William Ashton, kes kirjutas 19. sajandi lõpul esimese ülevaate Jaapani kirjandusest, ütleb, et see on täielik jama, jaapanlased ei oska üldse luuletada, neil mingist luulet ei ole olnud ainult mingisuguseid siukseid väga lühikesed siuksed, tundepursked, ühesõnaga ei midagi sellist, mis nagu väga tähelepanu endale ei mingeid rippusi, ei mingeid niisugusi, pikki selliseid põhjalikke mõtisklusi, midagi taolist. Aga kohe kui see niisugune noh, klassikaline paradigma hakkas Euroopas murduma ja üldse modernism oli ju väga avatud igasugustele välispidistele mõjutustele, kui me mõtleme näiteks, mida Aafrika kunst on teinud modernistlikule teatavale kunstile siis ka kirjanduses ja ütleme, et eriti Imasistid näiteks Ezra Baund on ju teada, tähendab tema tohutu huvi, nii. Ütleme siis nii, et igasuguste teiste kultuuride vastu võib-olla pandi kõige paremad luuletused, on Harnautonielli tõlked provons saali, keelest, mälest, aga siis Baund tegeles ka Hiinaga keelega, tähendab see, mis tal sealt välja tuli, on iseenesest huvitav, aga tõlkemõttes on muidugi täielik soperdis, sellepärast kes sai nimeline luulekogu, pealkiri on ka väga hästi valitud, sellepärast et kes ei, mis on siis selline arhailine inglise nimetus Hiina kohta, mis on iseenesest täiesti orientalistlike, räägime siuksest välja mõeldud pool müütilisest Hiinast, siis need Baundi tõlked on ka niisuguseid välja mõeldud poolmüütilised, hiina luuletõlked. Aga samal ajal hakkas ilmuma ka täitsa korralikke jaapani luuletõlkijaid ja ka mitte üksnes inglise keelde prantsuse keelde ja, ja siis kuidagiviisi väga kiiresti see see huvi tekkis ja juba ütleme nii, et kolmekümnendatel aastatel juba tuli täiesti sellist enam-vähem adekvaatset tõlget. Väga paljudes maailma keeltes. Eestisse on ju see ka jõudmas, et mis kuuekümnendatel või millal ilmus haikukogumik selline haikuda tegemine, see muude, nii Eestist üle käinud suurelt. See on mu meelest juba enne teist maailmasõda tegelikult kas Uku Masingule neid tõlkeid, mis muidugi ei ole otse originaalist, aga nad on tehtud siis nende inglise, prantsuse, saksa tõlgete võrdlused vahendusel, noh, mõni on päris hästi õnnestunud ka mõni noh, natukene jälle mitte sellepärast, et sa ikkagi noh, kui üldse originaali lugeda ei saa, siis on natuke raske, eks ole. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme, täna räägime Hiina Jaapani klassikalisest luulest ja selleks on siis asjatundja stuudios kirjanik, tõlkija ja professor Rein raud. Oleme nüüd rääkinud erinevatest asjadest, natuke on ka vanu hiina tekste ette loetud. Aga üks teema, mis ilmselt on samuti oluline, mida me oleme ainult möödaminnes puudutanud, on see, et räägime luulest lüürikast, mida on loodud tohutult pika aja jooksul ja selge on see, et selle tohutult pika aja jooksul on toimunud muutusi. Enne sa mainisid juba seda, et kuidas Hiina luules on teatud mõistete sisu aja jooksul muutunud on ümber mõtestatud teatud nähtusi ja lugesid etega kaks väga erinevat teksti mis samuti peegelduvad erinevaid perioode. Aga võib-olla räägime sellest natukene lähemalt, et millised on muutused seisnud on ja millised on, need muutusid Hiinas, milliseid Jaapanis olnud? No Hiina klassikalise luule põhiline žanr on olnud sama Schüü, mis nagu tegelikult tähistabki luulet kui niisugust praegu nimetatakse noh, näiteks jaapani keeles nimetatakse selle sõnaga igasugust, mitte jaapani luulet tähendab mitte jaapani klassikalist luulet, need ka kaasaegsed jaapani luuletajad, ka see, mis nemad kirjutavad, see on tõsi. Aga see žanr on Hiinas, temal on käinud kaasas siis nagu aegade jooksul ka niisugused žanriliselt vormiliselt nõuded ja seda on kirjutatud veel 20. sajandil, Ki muuseas muuhulgas maatse tung kirjutas täiesti korraliku ši luulet, mis näitab, et ta ei olnud sugugi mitte harimatu kui inimene ja nii ka mitmed teised. See niisugune klassikalise luule tundmine ja selle kirjutamine on üldiselt tähistanud just nimelt ši luuletus on siis enamasti kas nelja või kaheksa rea pikkune ja iga rida neist on siis kas viie või seitsmesilbiline ja igas reas on paus enne lõpust kolmandat silpi aga shi-luule poeetika andnud aegade jooksul võimalust ka nagu erinevaid teemasid käsitleda ja nii edasi, päris olulisel kohal, seal on ka niisugune sotsiaalne kriitika olnud sest hilisemad luuletajad on natukene jätkanud seda traditsiooni. Vot luules on võimalik öelda siis välja selliseid asju, mis on nagu poliitikas valesti ja see sotsiaalset kriitilise tooniga luule mõeldud mitte kui mäss valitseva korra vastu vaid pigem just see, et tuleb juhtida nagu valitsejate tähelepanu sellele, mis on valesti, sellepärast et kui nad on head valitsejad, sest nad ju loomulikult peavad täitma oma kohust ja hoolitsema selle eest, et need probleemid kaoksid. Aga see ei ole nagu katnud kogu seda niisugust luulefunktsioonide välja ja eriti siis siis, kui Hiinas hakkas linnakultuur rohkem arenema Sung dünastia ajal siis muutus üheks niisuguseks väga-väga armastatud luuležanris siis ja see on selles mõttes kummaline žanr, et tsee on värss, mis kirjutatakse mingile tuntud teadaolevale toodiale, tähendab, et on mingi meloodia, mingisugune laul, mida kõik teavad, kirjutab sellele, tähendab sisuliselt täiesti erinevad sõnad, kui, kui need, mis sellel laulul algselt on olnud ja seep pealkirjad ongi siis sellised, et viisil see viisil see seemned viisid üldiselt meieni säilinud ei ole. Ja seetõttu tähendab, c võib välja näha nagu täiesti reguleerimata vabavärsse pärast, et seal võib olla. Sest noh, näiteks sellised read nagu neli silpi seitse silpi kaks silpi, viis silpi, kolm silpi, üks silp, neli silpi ja loomulikult sellepärast, et see muusika, millele nad alguses nagu kirjutatud, olnud, see on just niisugust ridade jaotust nõudnud aga umbes alates siis 11. sajandi keskpaigast eriti luulet Tegevusest on muutunud ka niisuguseks nagu tõsiseks žanriks, mis võib ka nagu käsitleda, ütleme, filosoofilisi teemasid ja ja laiemalt, sest žanr ise oli seal nagu muutunud väga populaarseks ja need juhtub see, et need, kuid žanr on muutunud niisuguseks tõsiseks, siis tekib jälle nagu vajadus millegi niisuguse populaarsema järgi ja see ei juhtu kohe. Alguses kirjutatakse populaarsed ka veel ikka päris tükk aega. Aga hiljem jonn ja Ming dünastia ajal lisandub siis veel selline žanr nagu Santši või draamavärsid. Ta on sarnane Tseega selles mõttes, et samuti ta jälgib mingisugust olemasolevat, et niisugust mudelit, ainult et need mudelid on võetud ooperites pekingi ooperites, tan lihtsalt pekingi ooperi, mingisuguse etenduse, mingi tuntud laulu number sealt ja siis sellele viisile on kirjutanud jälle luuletaja uued sõnad, ma neid Tseesid, ma ei ole eriti tõlkinud Assange'i siit mõned olen näiteks on üks, üks autor, kes mulle väga meeldib dramaturg nimega maad Schüüenn, kes elas 1260 kuni 1334. Ja mul on siin mõnetama sant süüd, üks neist on viisil taevane puhas liiv ja Lawni kuivanud närtsinud puu, hiline ronk, pisike sild, suliseb vool kellelegi hütt konaraistee lääne poolt, tuul setukas, kõhn, õhtune päike kohe loojumas. Südamesäng seisab see mees, kus taevapiir jälle hoopis rütmiliselt teistsugune ja ta võib kõlada justkui ta oleks organiseerimata, aga ta kohe üldse ei ole, seda tähendab see muusika, mis seal all on, ma üritasin natukene sedaviisi või seda sedaviisi oma loogikat siia sisse ka alles. Või siis teine, mis on viisil öine purjeretk. Jälle ma ei tea, milline see viis või muusika algselt peaks olema. 100 aastat valgust ja varju ainult liblik kauni. Vaatan tagasi läinud aega jääb vaid nukralt tuhata. Täna kätte jõudnud on kevad, homme on õied närtsinud, ära kähku üks peeker veel lõpeb, öö kustub lamp. Jällegi ma loodan, et on näha, et siin all on olemas mingisugune viis rütm rütmiline organiseeritus, millele need sõnad peavad peale jääma. Aga Jaapanis, Jaapanis on jah samasugune niisugune ütleme žanriline ajalugu ja hierarhia täitsa olemas seal esimesed jaapani luuletused, need olid tihti päris pikad, teoorias võisid nad olla ükskõik kui pikad. See žanr, mida nimetatakse na kaota võitšooka tähendab viie seitsmesilbiliste ridade vaheldumist, kuni jõuab lõpuks kahe seitsmesilbilise reani. Kõige pikem kaota on natukene alla 150 rea pikk. Tegu on Riinilise ei ole jaapani juures kunagi riimi kasutatud, sellepärast et jaapani keele struktuur võimaldab liiga lihtsalt riimide, sest oleks väga niisugune sihuke monotoonne asi välja ja tegelikult kaotad, kirjutati, need on väga arhailine žanr kuskil Nara perioodil, kaheksandal sajandil neid veel kirjutati, nagu niimoodi tõsimeeli, hiljem on seda vaest tehtud sellise filoloogilist eksperimendi korras, aga põhimõtteliselt kuskil kaheksanda sajandi keskel kõik oli see žanr juba välja surnud ja asendunud nagu kõige lühema variandiga sellest samast skeemist, ehk siis viis, seitse, viis, seitse, seitse eesti keeles nimetatakse seda harilikult tankaks, mis ei ole täpne, sellepärast et tanka käib ainult modernses, on siis 19. sajandi lõpust siiani kirjutatud niisuguse rütmiskeemiga luuletuse kohta, aga need vanad nende kohta võib ütelda vaka või Uta. Mõlemad tähendavad sedasama põhimõtteliselt jaapani luulet. Sel ajal kirjutasid jaapanlased ka, nagu sa ütlesidki hiina keeles luulet, seda nimetati siis Kanši või siis siin hiinakeelne ši ja vaka jaapani luule Cancisina keelne luule. Päris mitmed luuletajad kirjutasid viljakalt nii, nii üht kui teist ja vaga on nii nagu hiinas süü. Niimoodi on Jaapanis vakka olnud domineeriv luules Andrus tanka nime all kirjutatakse staap tänapäevani ja nüüd juba paarkümmend aastat tagasi näiteks luuletajannat avara matsi sai väga kuulsaks sellega, et kirjutas niisuguses linnaliku Surbanistlikust tütarlapselik, kus stiilis neid tankasid niimoodi. Raamatut müüdi sadu tuhandeid eksemplare lausa, aga ka selle žanri kõrval on siis olnud oma niisugune teistsuguste žanrite. Tähendab klassikalisel vakka on ka veel oma väga selge esteetika, tähendab, tal on sellised luulekoodid, mismoodi teatavaid sõnu kasutatakse, see, kuidas sellesse 30 ühte silpi suudetakse kokku pakkida, nii tohutult suur mass lüürilist. Me ei taha kasutada sõna informatsioon, aga ütleme siis lüürilist laengut lüürilist mõtet, nii et seal seal oleks nagu kasutatakse väga tihti homonüümne. Homonüüm jaapani keeles on väga palju aga niimoodi, et sõnad esinevadki tahtlikult kahes või koguni kolmes tähenduses, nagu sellesama teksti sees ja ja väga tihti saame sellise tulemuse, mida ei olegi võimalik nagu grammatiliselt päris täpselt ühtemoodi tõlgendada sellepärast et kuskil keset lauset meil paar sõna, mida võib lugeda ühtemoodi või teistmoodi ja siis näiteks luuletajana, onu komatsi, üheksandast sajandist oli selle asja suurmeister näiteks sõna pilk, mis happe, kes on, aga me võib-olla kannaga ame, vihm ja suru võib-olla sadada, aga võib olla ka vanaks jääda. Ja kirjutab niisuguse luuletuse, mis eesti keeles võiks kõlada nii, nagu lillede värv on pleekinud kaduvikku tühisel pilgul vaatasin kui läbi ilma 100. ainiti vihma. Aga eesti keeles on grammatiliselt nagu korrektne, aga jaapani keeles luuletus ei ole grammatiliselt korrektne, sellepärast et emba-kumba tähendab, kas, kas vaatasin läbi ilma vananedes, eks ole, või siis 100. pikka vihma. See teeb muidugi tõlkimise mingis mõttes võimatuks, tuleb otsustada, mida siis tõlkida ja, või teine võimalus on tõesti kirjutada sinna tohutu rikkuma. Notari juurde tõlkimine ongi võimatu, tegelikult igasugune tõlkimine nagu täpne, ilma igasuguste jääkidete tõlkimine on võimatu ja see on ka põhjus, miks on nii tore, et maailmas on olemas nii palju erinevaid keeli. Aga miski on võimatu, aga see ei tähenda, et seda ei peaks üritama. Seda peab üritama koguni korduvalt ja mitmel inimesel tuleb nagu äkki kokku ka päris hästi välja. Aga võib-olla sa saate lõpetuseks äkki soovitad ka kuulajatele midagi? Nüüd siin mainitud autorite või ka mingite teiste autorite loomingut, mida eesti keelde on tõlgitud, et mida, mida tasuks lugeda, et mingisugust ettekujutust paremini saada? No Hiina luulest on ilmunud Jaan Kaplinski tõlkeid erinevates väljaannetes ja kogudes. Ja Mu enda Amy kunagi ammu natuke Vikerkaares jaapani luulega vist on selles mõttes asi parem, et ta on nii vana kui uut luulet ja ka nagu mitme erineva tõlkija sulest kunagi juba päris ammu ilmus selline kogumik nagu süda on ainuke lill, mis on üsna nihukese pika ajaloolise žanrilise haardega sealt kuskilt aegade algusest kuni 19. sajandini. Enam-vähem niisugusest klassikalisest luulest käib üle. Kes selle kätte saab, võib ju seda proovida. Aga näiteks Alari Alliku hiljuti ilmunud saigio luuletuste kogu mägi kodu on ka näiteks väga hea alustamise koht. Oma tõlgetest ma võin veel soovitada mäetipu järve põhjas, mis on selline haiku või haikai antoloogia ja olen tõlkinud ka hiina keeles, kirjutanud jaapaniib, budistliku munga Ikyu luuletusi hullunud pilv, hullunud pilv ja saigi mägi kodu ilmunud Tallinna Ülikooli kirjastuses mäetippjärve põhjas ilmus tänapäevas, aga ma kardan, et see on küll vist juba läbi müüdud jäätanult raamatukogudest saab otsida. Igatahes lugemist ilmselt on siiski eesti keeles piisavalt nende keelte kultuuride kohta ja nendest tõlgitud autoreid on ka hämmastavalt palju. Jah, ja ka kaasaegset luulet on tõlgitud siin. Laurigitsnik ja Kalju Kruusa on ka uuemat hiina ja jaapani luulet vahendanud, nii et tegelikult on meil päris hea kontakt nende luulekultuuridega olemas. Aga aitäh, Rein raud. Mina olen Peeter Helme ja tänane seatud sõnad rääkis siis Hiina ja Jaapani klassikalisest luulest. Järgmine kord jätkame juba Euroopa luule ajalooga kuulmiseni.