Tänases saates nimega teekond tippu, kus räägime teatavasti riikide mägisematest aladest, olema alati kõigepealt proovinud kuulajale luua pildi, milline on olnud riigi ajalugu ja kuidas ta on muutunud selliseks, nagu täna teame. Seekord tutvustame teile Iraani, mis on pälvinud suurt pahameelt, eelkõige siis muidugi lääneriikides oma tuumajaama loomise pärast, kuigi veel mõnikümmend aastat tagasi tahtsid neid tuumajaamu luua ise Ameerika ühendriigid jätame selle igapäevase meediakajastuse kõrvale ja kuulame riigis täpsemalt Tallinna Ülikooli Kesk-Aasia õppejõult Martti kaldalt. Tere. Tere. Alustame siis Juttavast sellest, et kes on iraanlased ja kustkohast. Pärinevad iraanlased on sarnaselt indiaanlastega indoeurooplased, et indo-eurooplaste ränne algas seal, et kusagilt tänapäevase Kasahstani või Lõuna-Venemaa juurest umbes kaks ja pool 1000 aastat enne Kristust see grupp, keda kutsutakse siis indo-aaria lasteks, rändas alla kuhugi tänapäevase Afganistani koha peale ja seal läks lahku ja see kohale jõudmine toimus siis umbes tuhatkond aastat enne Kristust. Mis ajast pärinevad esimesed märgid tsivilisatsioonist Iraani alal? Vot siin tulebki nüüd vahet teha sellel, et Iraani territooriumil Me nägime Iraani riigist on märg asustusest juba umbes 100000 aastat enne Kristust. Ja mõningad kuulsamad tsivilisatsioonid, mis on mille, mille keskus oli valdavalt tänapäevased Iraagis, Iraani naaberriigis, nende kultuurimälestised on ulatuvad ka ka Iraani ja kõige huvitavam võib-olla tänapäevase Iraani puhul ongi see, et hoolimata sellest, et ühelt poolt on tegu islamiriigiga ja teiselt poolt on tegu riigiga, millel on väga pikk ajalugu siis Iraani enda või ütleme siis pärslaste jaoks see ajalugu ikkagi algab selle pärslaste saabumisega. Nii et siit tuleb nagu selline huvitav ajalooline käsitlus, et nad ei vii seda liiga kaugele ühelt poolt ja teiselt poolt viivad nad selle kindlasti kaugemale kui islami saabumine. Nii et seda tuleb siis kahtlemata aarialaste. Nad ise nimetasid staari aastakse taarilaste nagu aru saama juures näha, et see algab nagu ühest konkreetsest rahvast. See on seotud väga tugevasti ka rassilise ja etnilise identiteediga, aga see ei ole seotud näiteks tingimata religiooniga. Miks nad võtsid siis islami usu vastu, ma arvan, islami usu vastuvõtmine oli, oli rohkem nagu paratamatus, et ühel hetkel tulid araablased, moslemid vallutasid ära selle territooriumi, tegelikult see islamiseerimine Iraani rahvaste aladel kestis ikkagi sajandeid. Näiteks on teada veel suru Ast kristlike ja budistlike enklaav sellel territooriumil veel seal 10. 11. sajandil. Kuigi moslemid tulid seitsmenda sajandi alguses. Et kui me vaatame ka Iraani ajalugu pärast islami saabumist, siis ikkagi tuleb võimule üks või teine nii-öelda perekond suguvõsa ja sisse vahetub kellegi teise vastu riik tänapäevases mõttes Iraanis loodi seoses sellega, et tekkisid naaberriigid, ühelt poolt panevad paika juba uusaja alguses osmanid türgi poole pealt, siis kindlasti ühel hetkel on selleks inglased koloniaalvalduste piiride tõmbamisega näiteks piir Indiaga afganistani territoriaalse terviklikkuse säilitamine. Ja noh, lõpuks on see siis Vene tsaaririik, kes siis 19. sajandi jooksul kõigepealt võtab juppe ära Iraanist mitmesõjaga ja lõpuks siis Kesk-Aasias ka vallutamisega paneb väga selge, nagu piiri. Kui ühiskonda vaadata, siis mis hetkel toimub selline murrang, et Lääne-Euroopas siin öeldakse, et siis kui toimus tööstusrevolutsioon 18 19 sajand, et kas siis Iraan muutus ka selliseks linnastuvaks ühiskonnaks? Ei, see tänapäevani, Iraani identiteet algab sealtpeale sealt 16. sajandi esimestest aastatest peale 1502, kui luuakse safaviidide riik, eks esimene shiitide oma riik Iraani territooriumil, see ei too kaasa tohutut linnastumist. Küll aga toob see kaasa mõningate struktuuride nagu õukond, ametnikud, ametkonna tekkimine, konkreetselt fikseeritud ministeeriumid, sõjavägi, kas see kindlasti toob mingil määral kaasa. Mainisite linnastamisena Iraanis sellel hetkel tõepoolest siis Esmachan oma pealinnana on väga-väga võimas ja tõenäoliselt rahvaarvu poolest isegi suurem kui, kui Euroopa linnad. Aga ei saa rääkida mingisugusest sellist nii-öelda massilisest linnade kasvust. Kahtlemata milline on ühiskond tänapäeval? Ma võrdleks seda kõige rohkem, see meenutab olukorda Nõukogude liidus. Kellele see see tuttav on, ehk siis on olemas üks parteitaoline grupp, seda siis asendab nii-öelda partei asemel selleks usumehed, kes siis sisuliselt täielikult kontrollivad parlamendi tegevust. Ja selle eesotsas seisab siis usujuht Rafaar või Aet olla, kuidas me soovime teda nimetada ja siis president oma noh, nii-öelda valitsusega on, on lihtsalt tema käsutäitja, see ei ole kahtlemata nii-öelda läänelikult üles ehitatud struktuur, öeldakse, et see on maailma viimane teokraatlik või usujuhtide poolt juhitud riik. Seda ta on, aga natukene keerulisema struktuuriga, kui lihtsalt puhas usumeeste diktaat. Kuulsite siis praegu? 963. aastal sündinud iraanlane muusik, muusika looja ja nii nagu tutvustus ütleb klassikalise kurdi ja pärsia muusika suurepärane asjatundja. Ta mängis pärise klassikalist muusikat ehk Sonatit ja kuna popmuusika Iraanis keelatud või põlu all, siis on klassikaline, päris aegadest pärit muusika õitsenud just valitsejate heakskiidul ja kehankal. Hoori loetakse üheks parimaks. Kes selle muusikastiili esindajaks juba selle hingelise vaimsuse ja kõige muu poolest, mis ühte head muusikut teistest eristab? Jätkame oma vestlust nüüd siis mägedest, nii nagu meil kombeks on. Andres Karu, ole hea, räägi, kas siis Iraan näeb välja nagu nõukogude liit. Muidugi mul Nõukogude Liidu ajal ei olnud võimalust viibida Nõukogude Liidu nii-öelda Kesk-Aasia osas igasugustes Kirgiisias ja Tadžikistanis ja igal pool seal ma ei käinud. Võib-olla siis oleks nagu mingi kokkupuutepunktid ikkagi oleksid nüüd hiljem kui ma lähen Kõrgõzstanis nagu käinud, siis Kõrgõzstani kannab tegelikult piraani täitsa võrreldav. Tegelikult no kui ma olen niuke tubli üldistaja muidugi. Et ma nüüd jälle hakkan üldistama. Et kui teha mingi üldistus, siis ta. Ta väga selline ilus maa selles mõttes ei ole, et seal on üsna palju sellest riigist on platool, mis on, ütleme, merepinnast kilomeeter või poolteist kõrgemal ja tegemist kivi kõrbega. Et kõik, mida sa näed, no inimesed, need, kes ei ole kunagi elus kõrbesse sattunud, siis kõrbed tegelikult laias laastus jagunevad kolmeks. Ja kõige suurem osa sellest maailmas moodustavadki kivikõrbed, need liivakõrbed, mida tavaliselt ja neid tüüne ja mida armastatakse näidata kuskil ilusates filmides ja kus kogu tegevus toimub, need on tegelikult mingi võib-olla 15 või 10 protsenti ainult maailma kõrbetest ja sama sama vähem ka savi kõrbeid Iraanist siis põhiliselt on selline kivikõrb, kus, nagu eriti seal mingeid taimi kasvamas ei näe, lihtsalt lihtne põhjus, seal ei ole vett. Seal on mõned kohad, kus on mingid Oasid ja allikad, kus on tehtud mingeid kanalite süsteemid, siis seal on rohelust. Aga kuna meil oli õnn ka läbi selle maha sõita peaaegu peaaegu tuhatkond kilomeetrit ka ülevalt, noh, kuna pealinn Teheran on siis üsna üsna riigi ülal osas, siis meil oli võimalik sõita ka mitte päris alla mereni, aga üsna kaugele, kuni iraaži linnani. Siis ega see nüüd selline väga vaheldusrikas maastik ei ole, et selles mõttes ei midagi ilusat looduse poolest, aga seal all on peidus nafta. Kas see maastik on selline, mis värvi ta on, sihuke pruun, hall või, või kuidas te seda kirja? Selliste kollakaspruuni on üsna palju ja, ja plaan on. On jällegi täiesti võrreldav paljude teiste moslemiriikidega ja ka Kesk-Aasia riikidega, et prügikäitlemine on see seal, kus asi otsa lõpeb, sealse kest maha visatakse nii-öelda, et siis et selle, see kõrb on ka igasuguseid lendavaid kilekotte ja mida iganes, mida, mida linnal läheb, on muidugi seda rohkem. Kilekotid, värgid, lendavad seal ringi kogu aeg, igasugust sodi on igal pool, sest sodi visatakse aknast välja siis, kui just nimelt saab nii-öelda hamburger otsa või pudel tühjaks. Kuidas Iraani üldse saab? Eriti keeruline ei ole tegelikult kõige keerulisem on see mõte, et tõenäoliselt paljudel nagu ei tule see mõte pähegi, et miks ma peaks Iraani minema puhkust veetma nagu mingi loll ei ole ja meil seda mõtet ei olnud. Mõtlesime, et Iraan, see võiks olla lahe ja etteruttavalt ära öeldud, et oligi aga sinna saamiseks lähim saatkond on Helsingis. Et tuleb sealt viisat taotleda, aga üks selline ärev moment on tegelikult plaane tegev inimene, ostab ju tavaliselt lennupiletit, kaugemasse punkti, ostab ära ikkagi kas pool aastat enne või noh, vähemalt kolm kuud enne vahel ka üheksa kuud enne. Nii, nii ka meie, nii umbes pool aastat varem ostsime pileti ära, aga seadus on selline Iraani viisat sa saad taotleda alles kuu aega enne reaalset reisi. Nii et sul on piletid juba ammu olemas ja siis kuu aeglane reisija taotlejaid nagu viisat. Ja siis nad ka see asjaajamine võtab neil aega ja nad lasevad närveldanud natukene ja siis mingi nädal enne reisi saad sa siis teada, et kas jah või ei ja põhimõttelist, kas lennupilet lendavad vastu taevast või, või lendavad need lennukid ikkagi koos sinuga? Aga seda hirmu ei olnud, mida siin meedia tekitab, et jälitatakse sind ja ei lasta sul vabalt astuda ja üldse selline hirmuõhkkond? Ei noh, ma olen ikkagi nii palju nii palju käinud raja taga ja väga erinevates riikides, et mul nagu seda hirmu ei ole, et kui see on siis ja kui see tekib mingil hetkel sind, sulle hakatakse ajudele käima, siis, siis sa tegeled sellega siis, kui see käes on, et ei ole mõtet nagu ette pabistada ja, ja mis seal salata, jällegi ta läks ikkagi nende riikide kategooriasse, kus räägitakse hullu jutt. Ja võib-olla võimul olevad inimesed ongi veidi jäärapäised ja oma veendumustest kinni. Aga lihtrahvas jälle on imetore sõbralik, armas kõik sinna juurde kuuluv. Et mälestused suurepärased. Kuidas siis Iraani nii-öelda saad, kui seal viisa kätte saad ja kõik olemas? Meie lendasime täiesti Air Balticuga läbi Riia lendasime Moskvasse, kõigepealt Moskvast läheb juba nad ju vanad sõbrad, riigid nii-öelda on Nõukogude Liit ja Iraan natukene ka ikkagi. Et siis Tehhanisse, Moskvast lendav lennuk ja, ja sellega maandubki pealinnas. Täpsustus kaaslased. Ma ütlen, Tehransest, nad ise ütlevad niimoodi. Enamus meist mäletavad, et Teheran nagu, et üks e peaks seal vahel rohkem olema, ka iraanlased ise ütlevad Tehrandan, sellepärast see on mulle külge jäänud. Ja maandubki seal. Muidugi me teadsime ette enne reisile minekut, et seal on nulltolerants alkoholi suhtes, mis ei olnud nagu päris tõde. Sest üks asi oli see, et see kõlab naljakalt, aga kui sa suudad ära tõestada, et sa oled alkohoolik, siis sulle antakse luba, et sa võid alkoholi osta. Et noh, oma haiguste ravida nii-öelda. Et neil on mingid alkoholipoed, on seal tegelikult olemas ja aga selleks mingid välismaalased, kes seal elavad, need ongi võtnud arstitõendi endale oma koduriikides. Et nad on alkohoolikud ja et nad peavad saama, muidu nad surevad maha. Ja kuna Iraanis nagu alkoholi kohta nii palju ei teata, kui noh, väljaspool moslemite hinna tabas maailma, siis, siis nad natukene usun nagu ka seda, et nii võibki juhtuda inimesega ja siis lasevad tal osta alkoholi. Aga meie nagu muidugi mingit alkohooliku paberit nii-öelda ei taotlenud küll, aga me teadsime, et sa ei tohi alkoholi kaasa võtta, aga sellele vaatamata üks meie grupi liige Andero tema pani endale rahulikult pooleliitrise viskikotti ja, ja kui siis kotid Teheranis läbi valgustati, enne ma veel ütlen ära, et meil mitte ühtegi küsimust ei olnud meiega seoses. Kõik absoluutselt lihtsalt vaadati pabereid üle, kõik, mis me olime täitnud, kõik neile sobis, lasti läbi, ainuke asi, et androkotis oli see pudel. Aga siis toimis ka niuke kiire dialoog, et ohvitser tulimised, kelle kutse on Sanders minu et seal on pudeli seal sees ja viski ja minu kõhurohi rohi on see, ütles ta põhimõtteliselt nagu Fomess Tamic, nagu siis ohvitser oli üllatunud, et keegi nagu ei hakka tagasi ajama, et issand, kas tõesti ei tohi olla, et mis asja, et keegi ei ole öelnud, et ei tohi olla alkoholi ja noh, see on ainult pool liitrit ja ta ei hakanud midagi, oli, võttis kõik omaks. Jah, jah, ja siis kõhurohi selliga ohvitser vaatas talle otsa, lihtsalt neelatas korra. Palun tere tulemast, Iraani, jäi talle see pooleliitrine viski alles hiljem, nagu saime teada, et tegelikult ka iraanlased ise, et kuskilt turu pealt ikka sellest ka näiteks kui kui ratturid sõitsid Iraanist läbi meil Uhhuduuri tüübid, siis nemadki ju kirjeldasid seda, et tegelikult Nad olid vist aasta peale meid, käisid seal või siis aasta enne meid, ma ei mäleta täpselt. Nemad kirjeldasid ka seda, et kui sa turu peal ikkagi õige mehe juurde lähed, siis on võimalik saada üsna raske raha eest, aga on võimalik saada näiteks õlut. Ja tegelikult kohalikud rääkisid ka seda, et kui ei ole nii-öelda koputajaid hulgas mingeid, kõik on oma pereliikmed nii-öelda siis sellistel pulmades ja et on seadus küll, et on kuivseadusega tegelikult vaikselt Willitakse kuskil keldris ikkagi tehakse veini natukene viinamarjadest ja ja kui on mingi pulm või muu pidu, siis natukene sellega rööbatakse, et sellega ei minda liiale ja kindlasti ei lasta nagu purjus inimest tänavale, sest siis tuleksid nagu jamad. Aga kui see on nii-öelda suletud müüride taga samamoodi, neil on keelatud näiteks tantsimine mehe ja naise vahel. Aga jällegi, kui on mingi pulm, uksed on kinni, kõik on omad sugulased, tuttavad, siis tantsitakse ka mees naisega, muidu on neil lubatriant, mehed võivad tantsida omavahel nii-öelda või noh, ka mingitest eelarvamustest, noh näiteks on ka see räägitakse Iraani kohta ju ka seda, et noh, väga nulltolerants. Et Iisrael ja juudid ei ole nende jaoks, seda riik ei ole olemas ja juut ei ole ka tegelikult paljud ei tea. Iraanis on täiesti olemas oma juudi kogukond ja on oma armeenia kogukond, neil on omad sünagoogi kirikud. Neil on isegi parlamendis esindatud. Vist oli, et kas armeenlastel on üks koht parlamendis juutidel kaks või vastupidi, ma ei mäleta, igatahes igatahes tegelikult on ka vähemusgrupid ja neil on ka see, et noh, näiteks seesama alkohol, et nemad võivad tarbida, kui armeenlased on selline, tema võib juua, siis tema võib juua ja teda kuidagi seal mingeid sanktsioone sellele ei järgne, et selliseid, noh ta, ta ei ole kõik, nii üksühene nagu meediasse tihti läbi tuleb. Jätame alkoholi praeguseks kõrvale, lähme edasi kahje mäeteemaga, et ma saan aru, et see mägi, mis oli teie sihtmärki, asu Teherani kõrval. Tegelikult võib isegi öelda, et üsna asub, sest on linnulennult on selline 70 kilomeetrit, ainult küll sõit sinna võtab ikkagi kolm-neli tundi aega, sest tuleb mägede vahel nii-öelda tiirutada. Et tegelikult on ta, kui Tehrane ei oleks nii-öelda mägede vahel niukses lohus, mis on sellel linnale ka üks suur probleem, sest kuna hästi palju autosid on ja seal on mingi automark, mida Iraanis toodeti kunagi, mis ta näeb välja enam-vähem niuke, Volga suurune, aga toodab süsihappegaasi ja kõik muud nagu toodab oluliselt rohkem. Et see gaas ei pääse sealt sellest lohust nii-öelda, kus teflon asub, ei pääse nagu hästi välja. Sest see ongi selline kaudset ümber nagu mäed ja ta on seal lohu põhjas, et väga saastunud linn selles mõttes õhu poolest. Et kui ta ei oleks seal kausis, siis oleks ilusa ilmaga oleks Iraani kõrgeim tipp-tama vann tuleks jalka nähtav. Ja meie sõitsimegi siis jälle ühe kohaliku turismi teenusepakkujaga, lihtsalt oleme kokku leppinud, et nad tulevadki, võtavad meid lennujaamast peale, viivad hotelli. Järgmine päev aitavad meil leida kiiremini need poed ja kohad, kus me saame oma mägede jaoks vajaliku toiduvarustuse ja gaasid ja kõik muud asjad ära osta. Ja siis kolmandal päeval Iraanis olles, siis sõidame juba mäe poole väikse bussiga ja täpselt nii oligi. Kuidas sa selle kohaliku pakkuja või vahendaja leidsid? See oli, olid inimesed, kes olid seal varem käinud, et me ei olnud ka esimesele eestlased, kes Iraani kõrgemasse lippu jala maha panid. Noh, võime öelda, et me olime siis teised. Siis ta oli enne Tarmo Riga oli käinud, et enne üksinda seal tipus üks Eesti tuntumaid mägironija ikka ja mingi aasta-paar varem, nii et me olime nagu me olime Kokkoli, meist, seitsmekesi, loen kokku, et grupijuht oli Toomas olnberg, sellisel Airisiivi Andero Aare, mina või siis järelikult me olime kuuekesi, et me olime nagu teine, kolmas, neljas, viies, kuues ja seitsmes eestlane, kes sinna tippu jõudsid. Tänu sellele, et varem olid mingid kontaktid olemas ja kõik oli töötanud selle selle firmaga, et siis tänu sellele me usaldasime, jõudsime ja võin etteruttavalt ära öelda, et mingeid probleeme ei olnudki. Kui sa elukallidust võrdled, siis oli see väga kallis olla või osta. Ei olnud absoluutselt, et ta on ikkagi Eestist, eestlasel on seal ostujõudu küll ja veel on mingid noh, muidugi oleneb, mida sa tahad ja kuhu sa lähed, onju, et loomulikult on restorane, kus sa maksad, et noh, sama palju kui Tallinnas kuskil pokas või jões või ükskõik, Tšaikovski see on ju, et on selliseid kohti. D, aga on ka selliseid, meie sattusime pigem, ütleme siis kvaliteedilt sama heade ja hinnaklassilt enam-vähem sama klassi toitlustuskohtadesse tihti nagu näiteks on F-hoone või sellise taseme restorani Tallinnas. Aga loomulikult sul on võimalik võtta alati ka peaaegu olematu raha eest selliseid kohalikke nii-öelda kiirtoite ja seda leiba, mis tehakse sekunditega seal valmis ja õhukest leiba ja panna sinna vahele mingit kitsejuustu näiteks ja lihtsalt võtta mingi amps ja et seda on võimalik ka teha. Aga üldiselt need sõidud ja kõik, et see oli täiesti hoomatav summa ja palju hotellid maksid ja kindlasti odavam kui näiteks minna Tenerifele ja, ja võta need hotellid sealt. Kliima on soe, mõnus ja kuidas see reis siis sinna mäkke jõudis? Kuna ta kõrgus on 5600, natuke vaieldakse, aga kas ta on nüüd 500 672 või 5664 või igatahes 5000 655700 meetri vahel see kõrgustama vandil on. Et kui sa oled merepinnalt tulnud, siis sinna päris nõnda ühe-kahe päevaga üles ei lähe, tuleb natukene, aga aklimatiseerud ja tegelikult oligi, et esimene päev juba see buss viis meid kuhugi 2500 meetri kõrgusel, ma arvan, umbes läks tee seal. Me võtsime kotid selga ja siis läksime sellist veel autoga sõidetavad teed pidi. Läksime alumisse laagrisse, mis oli enam-vähem 3000 meetri kõrgusel kus on väike poekene ja kus sa pead maksma 50 dollarit näost mäe maksu- ja, ja kus on ka tüütu. Muulaomanikes tuleb sulle kohe oma muulasi pakkuma, et oma varustus viia nii-öelda tipulaagrisse 4200 peale. Ja ta ei taha aru saada, mingid inimesed tahavad ise oma varustuse sinna viia, sest keegi, nagu ta ütleb, ei ole kunagi niimoodi teinud ja nii ei tehta ja siis tuleb järgmine päev jälle, kui sa oled juba varustuse ülesse ravinud, tuleb seal, räägib nii mitu muulade, siis tahate, ja mis kell ma siia tulen siis? Niuke, et see mees on seal, millega tuleb arvestada ja ja siis sinna muidugi, kuna saab kohale sõita, siis tuleb ka selliseid tavaturiste veel tuleb lihtsalt 3000 peale kasvõi piknikku pidama, sest pikniku pidamine on selles. Iraanlaseid kutsutakse ikkagi maailmameistriteks, see on uskumatu, kui palju nad peavad piklike ja kus kohas ja kui palju rahvast seal käivitasin tõesti igal pool, iga roheline lapp linnas on põhimõtteliselt kogu aeg on nagu pikniku pidajaid täis. Ja siis, kui esimene päev sa jõuad sinna 3000 peale magada, esimese ära aklimatiseerumis, eks siis meie tegime niimoodi. Teine päev viisimegi, osa kola, nii-öelda varustust, viisime 4200 peale, tavaline Treking jälle mingit abivahendeid sinnamaani midagi vaja ei läinud. Viisime osa varustes sinna, tulime uuesti tagasi 3000 peale, sest üks mägede aklimatiseerumis kuldreegleid on see tööta kõrgel, maga madalal, et et käin vahepeal kõrgemal äraga, tulen magama madalamale, siis keha taastub paremini ära. Ja tõenäosus tipujõud on suurem ja siis tegime puhkepäeva 3000 pelgus, lihtsalt liikusime ringi, tegime mingeid toimetusi, pesime pesu, mida iganes. Ja siis juba neljandal päeval me läksime koos kogu varustusega, läksime, mida ülevalpool vaja läheb 4200 peale. Magasime seal siis öö ära, viiendal päeval tegime Haklimati tõusu 4000 804900 meetri peale. Olime seal veidikene, harjusime kõrguste vahega, tulime uuesti nelja kahe peale tagasi, magasime öö ära ja siis oli tipupäev tipus, käisime ära ja siis tulime uuesti veel nelja, kahe peal, kolmanda järjest nagu magasime ka. Et see oli selline nii-öelda, see tõusuplaan oli selline, toimis sajaprotsendiliselt, et me käisime septembrikuus, siis on seal kõige vähem lund, praktiliselt, et värsket lund pole veel sadama hakanud, lumi on suht ära sulanud, mõned üksikud väiksed lumelaigud olid tee peal, aga ma tean, et kuskil näiteks juunis või juulis sinna minnes, siis vahel on tarvis ka kasse. Ja hea oleks siis, kui ta kirka oleks ka see, kui sa ikkagi libiseb mingi suurema lumelaigu peal, siis kirkaga on võimalik ennast kinni nagu pidurdada. Olen aru saanud, et päris köisi ja, ja muid asju ei lähe vaja, et lihtsalt enda enda huvides, et kui suudad ise ennast kinni pidurdada, siis ei ole köit vaja nii-öelda. Mägedes käiguks on alati vaja vett, kas see oli ka kaasas või selle sai veel sealt baaslaagrist osta? See 3000 peal. Kusjuures see on hea küsimus praegu, nüüd ma pean tagasi kerima mulle see veekoha pealt, noh, kuna tegemist on vulkaanilise vulkaanid, kui nad ei ole just korraliku lumemütsi all, mida tama vald ei ole seal ikka praktiliselt sulle vabsee lumi nagu suvega ära. Et siis tihti on nad väga kuivad määr 3000 peal muidugi ei ole mingit küsimust, sealt sa saad osta ja 4000 kaasaja peal on neil ka üks selline hütt, kus Sa bet osta. Põhimõtteliselt on sul võimalik ka mingitest lume laikudest vett sulatada, aga see ei ole seal eriti populaaridesse. Vee hind ei ole nagu meeletu ja üle mõistuse. Noh, see on umbes sama hind, mis Eestis poest ost ostes vett või läks kallimaks. Seega seda mäge külastama minnes tuleb arvestada sellega, et see ei ole selline ühepäevane reis ja, ja sa pead rahulikult võtma mitu päeva selleks. Jah, isegi meile olime, me tegime nii-öelda siis kuue päevaga tegime selle tipu, et siis mis seal salata, paari inimese jaoks oli ta ikkagi üsna piiri peal, et verenäidud juba oli näha, et läksid nagu hapnikusisaldust veres. Mõõtsime tollel reisil kogu aeg, et noh, näide, see, et ühel mehel olid näiteks noh, enam-vähem normaalne mägedes on lubatud nii-öelda rahulikult edasi minna, kui su hapnikusisaldus veres on, ma ei tea, nende ühikute nagu seda, mis ühikutega, et 80 aga ühel mäel näiteks tipust tagasi tulles oli see langenud juba 65-ni, mis on päris niisugune halb näitaja. Et noh, kui me siledal maal olema, siis on umbes 100 juures inimestele on see hapnikusisaldus veres näitaja et mägedes on normaalne, 80, aga noh, temal oli juba 65, mis on üsna niisugune halb näitaja. Noh, eks seda oli ta näos ka näha, aga käis tipus ära ja sai ilusti hakkama ja ei olnud hullu midagi. Ja kindlasti tuleb arvestada sellega, et seal on ikkagi, ta on üle viie poole kilomeetri kõrge, mägituuled on väga tugevad, tuleb arvestada sellega, lõpus võib sind üsna kraatri serval, kraater ei ole suur mingi sajameetrise läbimõõduga küll veidi kraatri servast allpool, kui tuul puhub raja poole, siis sealt tuleb ka väävliaur, et pigem on nagu kergelt uinunud vulkaan, aga ikkagi väävliaure sealt tuleb, nii et mingil hetkel ta tõenäoliselt purskab kunagi. Et kui need väävliaurud ikkagi tuulega sinu peale pööravad, siis see on niimoodi, et sa ikka köhid ja oled silmini maas, sest nagunii hingeldamisega juba oled naguniisuguse nii-öelda oma punase lähedal, et viimane ots on vaja veel minna, on ju, sa näed 20 sammu ja sa oled tipus, onju, ja siis pöörab tuul sulle niuksed väävliaurud 100-ga näkku nii-öelda siis siis oledki pikali maas ja enda arvates vaagub hinge tegelikult noh, päris ära kustunud seal. Ma ei ole kuulnud, et väga inimesel oleksid. See on ilmselt rumal küsimus, aga kas sellistel puhkudel hapnikumaskikaaslasega? Ei, ei võeta sellepärast et see on ikkagi noh, ta nii hetk on ju ja seal noh, meie grupis oli ka, et me jõudsime enam-vähem üheaegselt, jõudsime kolmekesi üles kõigepealt CV ja siis mina ja Airi Siivi näiteks paar minutit enne meid esimesena minnes pääses täiesti rahulikult sellest nõnda, et temal ei pööranud neid väävliaure peale, meie Airiga tulime, olime kõhuli ikka mõnuga, kõhisime, hingeldasime. Ja samas kui teised tulid, siis jälle osa pääsesid. Kes hiljem tulid, pääseb ka niisama läbi ja samas ühe vanema naisterahva koos tema mehega me ikka kaheksid, tassisime sealt alt ära, sest tema tema hääled läksid juba selliseks üsna mineku peale häält, eks, et siis me igaks juhuks läksime mehega lohistasime lihtsalt ära ja pärast mida muidugi see niukse viie poole kilomeetri kõrgusel kedagi nagu tassida, siis. Sa kulutad ennast nii palju, et. Ma ikka pidin pärast seda ise mingi kümmekond minutit rahulikult hinge tagasi tõmbama, et saaks hakata laskuma. Et see, see oli ka selline teed korra nagu niisuguse väga tugeva pingutuse, et see mõjub nagu üleval topelt või mingi viis, kuus korda tugevamalt. Mida sealt ülevalt näha oli? Meil on vedanud meile see, et kõik need aklimati päevad oli olnud täielik päikesepaiste, ühtegi pilveräbalad ka ei olnud taevas ja siis, kui me hommikul hakkasime tõusma ja kui, kui nagu päike tõusis ja valgus tuli, siis nägime mööda mäekülge Roobam niuke pilvevaip ülespoole ja põhimõtteliselt samal ajal, kui meie tippu jõudsime, jõudsid pilved üles, mis tähendab, et me me ei näinud peaaegu midagi, aga me olime näinud muidugi 4200 pealt seda vaadet, et tegelikult on. Ühtepidi on ta igavavõitu sesse, pruunikaskollane on ka seal ümbruses. Õnneks noh, vulkaani nad on toonud ka mingeid muid värveid kuskilt sealt maapõuest mingit magma, erinevate pursete mingid jäljed on natuke vaheldusrikkamad ja allpool paistab ka veidikene rohelist kuskil orus, kus jõed voolavad. Aga selline noh, tõesti näed nagu kaugele, et hea ilmaga sealt on võimalik näha kuni mereni välja ja nii edasi, et siis ta ta on nagu selles mõttes ilus on ta ikkagi, aga aga me päris tipus seda vaadet ei näinud, siis selles mõttes väike pettumus oli, aga lase tipu kraatri serval ise selline lahe ja mõnus seal mingid mahajäetud mingid lambamuumiad olid löödud kalju külge kinni ja päris sihuke pull koht, et sellist asja polnud varem näinud. Iraanist edasi rääkides siis mis jäi seal reisil veel silma, et, et me ei räägi ainult mäest endast, vaid teekonnast ka. Võib-olla kõige rohkem infot pärast seda mäge, siis oli see idee, et me lähme natukene Iraani mööda rändama, alguses me pidime lendama lennukiga Shiraasi, mis on? Noh, kui võrrelda eesti keeles, noh umbes nagu Iraani, Tartu ülikoolilinn ja niuke, väga noortemeelne ja selline koht. Aga siis ei saanud lennupiletid kuidagi on, mingis suhtes oli see kergendus, sest seoses nende igasuguste majandusembargo taga on ju see, et ka näiteks lennukitele varuosi ei ole juba päris pikka aega nagu Iraani rahvuslik lennukompanii, saanud nagu muretseda, mis tähendab, et näidiku kukub, seal on noh, ikka iga aasta vist paar õnnetust minu teada ikka juhtub mõni väiksem, mõni suurem. Et see selles mõttes ei lasta ja ka näiteks ma tean, et üle maailma on väga palju lennujaamu, kes ei teeninda Iraani lennukompaniid just sellepärast, et see on ohtlik. Et jälle mingit Delicon kuskil kinni kiilunud ja mul tuleb meelde, et isegi Youtube'ist vaatasime ühte videot jälle, kuidas Iraani piloot suutis ilma esitelikult ta enam-vähem lennuki maandada ja ja noh, meil on need natuke igapäevasemad, need lennuõnnetused kui mujal maailmas ja siis meile, meie organisaatorid siis väga kiiresti mängida selle ümber mängisid bussi peale, et meil selline 1500 kilomeetrine bussireis kus me siis põhiosa sellest riigist nägime, tegelikult saime ka kõige rohkem rääkida kohalike inimestega ja ekstra kõige rohkem meie bussijuhiga, kes avanes küll vaikselt, aga avanes mõnusalt inglise keeles inglise keeles ta rääkis suurepärast inglise keelt. Selle 45 aastane mees igasuguste asjade vältimiseks ma tema nime ei ütle, onju ja, ja vaikselt rääkis kõigepealt me saime aru, et ta ei käi mitmeid kordi päevas palvetamas ja siis ta tunnistas seda, et noh, ta ei ole väga tõsimeelne moslem ja siis tasapisi mida rohkem ta meid usaldama hakkas, seda rohkem ta hakkas rääkima sellest, kuidas nende riigis on, mis nagu tavainimeste häirib kõige rohkem Iraanis on see, et et jube palju keelde on jube vähe asja, mida, mis seal lubatud nägu. Et noh, Kaabeltelevisioon keelatud on ju, see muidugi jällegi ei tähenda seda kaabeltelevisiooni ei ole või seda ei vaadata meie bussijuht igavesele näitajat, et nende tänavas on kaheksa maja, kes kuuel on tegelikult taldrik katusel, lihtsalt see ei tohi olla alt nähtav. Need kaks maja, kus ei ole taldrikud katusel, nendel läheb naabri majas, kaabel läheb maalt iivet, vaadatakse ühe taldrikuga kahes majas, onju et noh, sama needsamad, kõik need veinijutud, kõik muud on tema kaudu tulnud, et et mis tegelikult toimub ja kuidas nad väga õnnelikud nende kõikide keeldude üle ei ole, umbes nagu meil nõukogude ajal ju ka keeldu teeb selle vilja nagu aina magusamaks ja magusamaks. Iraanlane on samasugune inimene täpselt nende jaoks ka. Ja siis siis meid ootaski, see pikem reis, et kui ma nüüd selle teekonna ausalt öeldes me panime ikkagi alla lõunasse siis külastasime kõigepealt Kazani Ühte suuremat linna, käisime seal ilusaid aedu ja noh, seal on muidugi meeletult kunagised mingite ülikute ja, ja, ja kõikide mingite kohalike ärimeeste ja ja ajad, dollade ja kelle iganes. Majaduselom, mis on, noh, tõesti, nad on imeilusad, nad on oma aja sellised inseneri saavutusena ka nagu väga märkimisväärsed, et kuidas seal on nagu see, et täpselt on välja arvestatud, vot siia tasub teada, sellepärast et siia paistab õhtupäike ja me saame niimoodi teha, et õhuvool on see soe õhk tõuseb üles ja kütab ühtlasi ka ainult tervet teist korrust ja kuidas on nagu see, et maja võib-olla sul neljakordne ja sa oled vaja ühes nurgas ja linnulennult oled nagu neljandal korrusel diagonaalis teises otsas olevast mingist ruumist oled, et noh, 100 meetri kaugusel. Aga täitsa rahulikult on ehitatud ka mingi selline mingi, kuidas hääl edasi kandub mingi süsteemiale, jumala rahulikult, istud laua taga terrassil ja me proovisime seda ka ühes majas ja ütled, et palun mulle kakao ja kaks kiluvõileibu munaga ja siis tuleb sealt 100 meetri kauguselt, tuleb rahulikult, kuuleb kuidas sinuga sõber vastab sulle, jah, kohe ära või no umbes noh, kõiki soojuse juhtimine, häälejuhtimine, kõik see kõik on läbi mõeldud, et see, et kust tuleb nii-öelda selle kõrbe poolt puhuvad soojad tuuled, millal seda püüda, millal on see, et just on jahe, kuhu tuleb mingi müürijupp ette teha, et väga insenertehnilisi saavutusi oli palju? Loomulikult mošeesid oli hästi, palju oli, oli põhiliselt annab kaheminaretiga Iraanis üks üksik oliga Ühemina rätiga siis usujuhi oma oli, mis nagu Türgis näiteks on tavaline Neliminareti, Iraanis on see väga erakordne, nii et ainult usuliidri mošee oli neljaminaretiga, mis oli Teherani külje all üsna niukene teel lennujaamast nii-öelda kesklinna. Ja siis. Kas see bussireis siis tähendab, et sa oled ööpäev läbisõit tundus väga pikk. Ei, see oli isegi niimoodi, et me, me tegelikult see neid öösiti oli seal selle isegi neli-viis päeva meil, et me sõitsime päeval külastasime mingeid tähtsaid kohti maju ja mošeesid ja nii edasi. Ja ööbisime ikkagi hotellides. Nende jaoks selline kolme neljale tärmilised hotellid, Meie mõistes niuksed ühe ja kahetärnihotellid. Ja siis sõitsime jälle järgmine päev edasi, nii et noh, kui me alustasime Casaniga, siis üks kindlasti selle bussireisi selline kõrgpunkt oli, kui me jõudsime häälduses eksida, aga ava ja neem on niuke väike linnake sellisest pruunist savist majadega, kus, kui te kujutate üldiselt sellist tänavapilti Iraanis ette, siis noh, maakohtades käiakse päris Purgaga nagu selles suhtes, et ainult silmaaugud on naisterahvastel näha täiesti mustad ja maani välja. Aga pealinnas näiteks eriti nooremat tütarlapsed ikka kompavad neid piire, isegi juukseid kattev rätik on nihutatud, nõnda et noh, tegelikult on nagu jah, kuskil kukla peal on see rätiku piir juba, et Eesti on kõik see ilus pruun või siis päris must nagu tume juus on nagu näha ilusasti. Ja samamoodi on neil ka juba nõnda, kuskilt natukene valgub säärt, et kuskilt alt ja, ja ja ei ole nagu see ihu nii kaetud ja käekäsivarred on tihti nagu paljamad juba ja et eks nad kompavad neid piire, aga maakohtades on üsna ja niuke rangem veel see seis No ühesõnaga, kuidas teie seltskonna naisterahvad riietes tulid nendega üleni kaetud või oli neil lubatud ka neid piire rohkem kombata. Turistile on rohkem lubatud, piisab, kui sul on juuksed kaetud, et selle ja kui Iraanlanna ise meile öeldi, et politsei nendega on nagu tänaval on oluliselt karmim. Kui nähakse, et keegi seal nagu mingit jama teeb, siis võib saada trahvi või karistuse kohe kaela. Kui turist siis turisti puhul piirdutakse tavaliselt märkusega öeldakse katkema juuksed, meile öeldi ka, et tegelikult nagu meiegi, naised mõlemad katsid rätikuga oma juukseid kinni, ainult mäe peal oli see, kus nad käisidki lühikeste pükstega ja mäe peal on nagunii omad reeglid. Nii vägilased teavad seda mägironijad, et seal nagu need, mis allpool tüübid, nagu need reeglid ei kehti seal, seal on muud reeglid, seal on reegel see, et aidatakse teineteist ja ja katsutakse kõik tuleksid tervelt elusalt tagasi. Siis mingid pisiasjad, nagu mingi juuste katmine või säärte katmine, ei ole seal mingi küsimus olla seal, kus maailma nurgas tahes. Et siis seal olid lühikesed püksid, käisid oma tavaliste mütsidega või mis iganes öeldi ka, et tegelikult on maailmas ainult üks riik, kelle naisterahvad siis täiesti ignoreerivad seda ja käivad lehvivate juustega ja ja väljakutsuvalt isegi kreeklannad, siis pidid olema need, kes Iraanis nagu selles mõttes ülbitsevad, et kõik ülejäänud Nad saavad aru, et see on selline seadus siin, austama selle maa tavasid ja katame oma juuksed kinni. Aja kreeklased siis Grecklannad ainukesena seda ei tee. Aga jah, kui tulla tagasi selle aba Janeemi juurde, siis see on selline täiesti eristus ülejäänud sellest Iraanist selles mõttes, et mehed kannavad seal selliseid. Tegelikult on need püksid aga nende nii laiad püksid, et nad tunduvad nagu oleksid seelikud. Ja naisega kannavad hästi, kirjusid rätte, nii et noh, mida sa muidu kuskil noh, isegi Teheranis nagu tänavapildis ei näe. Ja nad on hästi töökad, hästi haritud, enamus nende lapsed õpivad kuskil välismaa ülikoolide siis meile uhkusega nagu näidata kohaliku imepisike pangakontor, noh ma mõtlen, no niuke, 10 korda 10 ruum ja siis seal silk akna peale, et see tunnistati. Me käisime 2010, et see tunnistati 2009 Iraani kõige paremaks pangakontoriks selles arvestuses kustkaudu tuli Iraani kõige rohkem välismaalt raha sisse. Et siis nendesamade väga paljud nendest lastest jäävad ka välismaale elama, saavad seal suurepärase töökohad, nii et nemad saadavad oma vanematele ja kõigile saadavad siis raha selle pangakontori kaudu ja siis ta oli Iraani nagu parimat väikses linnakeses on niuke väike kontor kuskil ja ja oligi näha, et nad elavad seal suht hästi, et nad eristuvad nagu ülejäänud Iraanlastest päris tugevalt ja, ja on õnnelikud ja uhked oma kultuuri üle. Ja kui me edasi liikusime, siis me jõudsime ka, mida ka Martti Kalda enne nimetas ka vanasse pealinna Eswahani seal minule jäi, see, selles mõttes Esmahhaniks oli, ma ei ole väga selline. Noh, tore on vaadata ilusaid maju ja vanu maju ja, ja katkisi kivihunnikuid varemete näol, aga ma nende suurem austaja nagu ei ole mulle ikka pigem kultuur tuleb kohale nagu inimeste kaudu, et seesama, et nagu ma rääkisin saates, kus me Kosovos rääkisime, et et ma palju rohkem saan sellest, mitte keelt oskava inimesega suheldes kuskil mägikülas, kus tegelikult saavad kõik asjad räägitud ja kehakeelega näidatud, ma saan sellest palju rohkem, kui, kui jalutades kaks tundi kuskil muuseumis varemete vahel. Ja siis kuna mul aare näol oli ka üks mõttekaaslane, siis me nagu see bussisõit ja pidev nagu kuskil giidiga ringi käimine ja mingite asjade vaatamine see esmashaneks oli nagu Meie jaoks nagu saavutanud ülemise piiri ja siis me lihtsalt vaatasime, jalutab liiga kiiresti selles kuumuses, ühel hetkel ütlesime lihtsalt. Kuulge. Lähme, me lähme nüüd lähme magama hotellis natuke siis vaatamisteemiate, helistage meile pärast, et siis saame kokku. Ja seal ma nagu väga-väga ringi ei käinudki, küll meil tekkis nagu toredaid kohtumisi milles võib veel rääkida, siis ongi see, et kuna Iraanis ei käi nagu väga palju turiste, kuna kardetakse, siis seal tekib see kummaline olukord, et tuleb mingi inimene fotoaparaadiga sinu juurde. Keelt ei oska, aga noh, midagi nagu seletab alguses. Ta tahab abi, et sa teeksid temast pilte temast ja tema naisest näiteks siis nad nagu raputab pead ja siis nagu selgub, et ei, et nad tahavad sinuga koos pilti teha. Et nagu niuke turist Euroopast nende jaoks või Ameerikast on ikkagi suht nagu suur asi, et tihti oligi, nende ilusate majade juures on täitsa istub kuskil pargis on ju vahepeal vilus kuskil puu all ja siis jälle Nad ei tee ühtegi pilti sellest ilusast majast, on ju, vaid nad on see, et tulevad, küsivad sinu käest, kas me tohime teid pildistada või teiega koos pilti tehes. Aga palun, et meil juhtus Aarega ja siis ka see, et vahepeal kuskil silla peal saime, selle, saime kokku kahe iraaklase ka endiste või noh, mis nüüd nii, endiste vaenlaste käest nad ikka omavahel väga hästi seal endiselt ju läbi ei saa ja piirialadel on konflikte pidevalt, et aren täpselt sama käitumine jälle, et noh, et meie jaoks on lahe, et oh, iraaklased ja, ja nende jaoks, et keegi väljaspoolt Iraani on äkki sinna jälle kohe pilti tegema ja kõike muud. Ja, ja lõpuks meie kõige kaugem punkt siis nagu ma ütlesin, oli siraasia siis selle Esmahhani ja siraasi vahel, et mida paljud lihtsalt teavad ka nimepidi, et kus me läbi käisime ja mis tegelikult oli, kuigi jälle katkiste kivide hunnikud on ju ühtepidi mind väga erutanud, aga siiski kui sa nagu mõtle nende mastaapide peale, mis seal kunagi olnud, on need Me käisime persepolisest läbi vaatasime ka selle Iidse linnaku siis üle ja see jah, kui sa, noh nendest kividest on ikka selles mõttes, sinna on kirjutatud selline ajalugu, et noh, sellest ei saa nagu päris mööda vaadata, et see ikkagi ta ikka mõjus, kuigi noh, kõik see 34 kraadi kuumust ja otse lagipähe tuleb päike ja kõik see natukene sind uimastab, aga siiski suudab nagu hoomata. Kui sa natukene aega selleks võtad, et mis seal kunagi on olnud ja mõõde pagan, kes sellega siis, kuidas nad siis, kui palju siis tekib kogu aeg on käbid, aga kes siis, aga kuidas nad sinna ja mis, mis need siis, millega nad siis nagu tõstsid ja kuidas nad selle lükkasid ja noh, kui see küsimus on nagu pea teised täitsa uskumatu koht muidugi jälle. Ja, ja lõpuks siis jõudsime sinna Shiraasi, mis oli mis oli, nagu ma ütlesin, niuke nagu meie Tartu, et selline üliõpilaste linn ja sealt üks kui ehitistest veel rääkida, viimane ehitis, mis jälle nagu ikkagi karbi korra lahti lõi, selle üks mošee, kus oli kui muidu lihtsalt oli fosseeresson eraldi sissepääsud naistele, meestele seda teab igaüks, kes vähegi teab nagu mosse järjest midagi. Enamus ustel on ka kaks koputit, et üks naiste jaoks enam meeste jaoks, et isegi see, et kui ukse taha tuleb naisterahvas ja koputab seda naisterahva poputit, siis on teada, kes talle vastu läheb, et siis läheb näiteks teine naine talle vastu. Kui tuleb teine koputad, siis võib-olla perepoeg vastu, ainult meesterahvas on ju, tuleb taha koputuse järgi seal aru, kes tuleb seal mošees, oli lisaks sellele, et nagu juukseid pidi kaetud olema ja et seal anti veel naisterahvastele anti veel mingi valge selline kate nagu peale või selline rätik veel lisarätik, et nad oleksid valged. Ja siis me läksime sinna mošees sisse, väljast ei reetnud seda miski. Sa astud sisse ja, ja absoluutselt kõik, välja arvatud põrand ja aknad kaetud peeglitega. Suur mošee ja absoluutselt kõik oli peegleid täis ja see oli, see oli ikka jälle selline täitsa kummastav nagu pilt, et mitte suured peeglid, mõned üksikud niuksed, suuremad plaadid, aga enamus väikestest tükkidest mosaiigid ja tehtud, aga kõik olid peeglid. Et see selge selline vao kui, kuhu edasi nii-öelda. Et see oli selline kultuurireisija, selle kultuuri reisis, meie bussijuht tegi selles mõttes inimlikumaks, et tema kogu aeg rääkis neid lugusid, kuidas asjad tegelikult käivad ja mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi. Väga emotsionaalne igal juhul. Ja, ja, ja kui keegi nagu kardab Iraani minna, siis ma ütlen, et sellele mitte midagi karta kui sa nagu lollus ei tee ja kohalikke tavasid austad, sa pead teadma seda, et noh, ka naisterahvana, et paljudele see on täiesti vastuvõetamatu, aga noh, nendel ma ei soovita ka sinna minna on ju, et elasid oma karbis edasi, enne kui sa ei taha aru saada teisi kultuure on ka, aga noh, ongi see reaalsus, et vahepeal on, vahepeal on see, et kui, kui kasvõi mingi teeküsimine on ja läheb nii-öelda meesterahvas teised meesterahvalt küsima, siis vot Ta on see riik, kus ei tasuks tulla nagu vahele sorkima, nõnda naisterahvana. Sest nad ei ole sellega harjunud. Et peab nagu jaama, kuigi jälle peab ütlema, et mingitel hetkedel, kui seda tekkis midagi selle, et nad võtsid seda ikkagi leebemalt, et nad ei võta päris nagu nagu, et kui tuleb Iraanlannast naine nagu tuleb midagi rääkima, et siis nad on oluliselt karmimad selles, et seal on ikka väga konkreetne nende tavade vastu eksimine turistidele mõnikord nad annavad sellega andeks või leebelt nagu ütelnud, et vabandame, aga me nüüd räägime härraga edasi või midagi viidatakse, aga lihtsalt need asjad tuleb endale selgeks teha ja tuleb see alla neelata. See, see ei ole midagi isiklikku või noh, sellised tavad. Kui sa oled laia silmaringiga inimene, siis loomulikult seal selle, sellega ei teki mingeid probleeme, sa saad aru, et nüüd sa võid selle üle ju sisemuses naerda või mida iganes, aga kokkuvõttes kui kui seda rahulikult kõrvalt vaadata, siis seal on mingi asi, mis teeb sellega lahedaks nagu ei noh, see ongi, et sa võid, muie suunurgas ju, võid ka seda kõrvalt vaadata ja ja mingil omal kummalisel moel hoopis nautida, mitte sellest numbrit teha. Selline retk oli Andres karul Iraanis. Tänast saadet jääb lõpetama. Fassaad kolbaiga on tema on USA-s elav muusik. Tema stiil ei ole kindlasti traditsioonilist laadi. Ärge siis ehmuge, kui kuulete neid vikerraadio tavapärasest muusikavalikust pisut erinevat muusikat. Meid aitas helirežissöör Maristama.