Klassikaraadio. Suvejutud. Ilmunud on kultuurilooline raamat Saarini maja mille autor on Jaak Urmet. Raamat võtab 488-l lehel kokku Tallinnas Pärnu maantee 10 asuva Marilyni maja põneva ja kireva ajaloo 100 aasta jooksul. Ja väga hea meel on tervitada otse-eetris autorit Jaak Urmeti. Tere päevast. Ja palju õnne raamatu ilmumise puhul. Tervist. Kirekirjanikuna olete loonud tekste mitmes žanris. Et kuidas selline mahuka kultuuriloolise raamatu koostamine teile kas peavalu valmistas või kuidas, kuidas see protsess läks? Tegelikult ma olen kirjanik kultuuriloolase profiiliga nii et ma olen ka varem kultuurilooga tegelenud, isegi rohkem kirjanduslooga kirja pannud Ralf Parve mälestusi ja meenutusi ja, ja ühte teist ja kolmandat veel. Nii et see töö iseenesest loomu poolest ei olnud mulle võõras. Ja kui see pakkumine tehti, sest see raamat sündis ikkagi sellest, et et maja tänapäevane omanikfirma tegi pakkumise, et härra Urmet, mis te arvate, võiks ju kirjutada. Siis kui see pakkumine tehti, siis ma olin sellega hoobilt nõus. Ja miks ma olin nõus, väga lihtne. Sellel majal on väga suur seos eesti kirjanduse, kirjastuse ja raamatuajalooga. Tuntud on see maja viimase poole sajandi jooksul eelkõige kirjastuste majana Öeldi Kirjastuste Maja. Tulin Kirjastuste Majas, nägin Viidingu jussi Kirjastuste Majas, nägin midagi, oli seal, eks ole, midagi kirjastuste majas. See oli selline mitteametlik kõnepruuk. Põhjusel, et selles majas asusid Eesti kõige suurem Eesti NSV kõige suuremat kirjastuse teiste raamat ja valgus. Ja ma ütleksin, et aastast 40 kuni 90.-te teise pooleni. No ütleme 90.-te esimese pooleni tegelikult, sest siis hakkasid tekkima juba erakirjastused ja väiksemad kirjastused. Aga 50 aasta jooksul oli see maja Eesti kirjastuse elukese ja ütleksin isegi kirjanduselu kese sest selles majas oli ka Kirjanike liit pärast sõda kaks aastat ja selles majas oli ka selline ministeeriumi tähenduses juhtorgan, mis kontrollis kogu Eesti kirjastamist, raamatu trükkimist raamatu müüki. Nii et see on. Ma ütleksin, et see maja rohkem rohkem kirjandus, elukese või humanitaaria kese kui, kui mõni muu maja. Nii et kõige selle tõttu. Kuna ma seda kõike teadsin, siis ma leidsin, et väga hea mind huvitab, nüüd on põhjus stiimul targemaks saada, kirja panna, välja uurida, materjali koguda ja seestsin hagijana kohe selle teema kallale. Kus te alustasite uurimist, uurimist alustasin tegelikult oma koduriiulilt. Seisin selle ette, ajasin pea kuklasse, hakkasin ülalt tulema ülalt paremale ja ülalt alla suunaga ja korjasin kokku suure virna raamatuid, mis olid mul kodus olemas. Kus ma olen, kus ma siis leidsin materjali. Sest kuna ma mainisin selle majaga, on seotud tegelikult peaaegu kõik Eesti NSVs tegutsenud kirjanikud, ma ütleksin, et selle trepil sellel uhkel trepil on astunud kõigi Eesti NSV ajal Eesti NSV-s elanud kirjanikke samuti tõlkijate, samuti toimetajate. Samuti ütleksin väga paljude kunstnike illustraatorite jalg. Nii et kirjanikud kuna kirjanikud on ju siuksed loomad, kes kirjutavad mälestusi ja siis ma võtsin kohe suured IRL-igasuguseid raamatuid, kus kirjanikud meenutavad, kuidas nad selles majas midagi tegid või kuidas majas kohtasid ja, ja selle maja lood. Selle, selle maja lugusid otsisin niimoodi raamatutest, sest minu eesmärk on ikkagi nii selle raamatu puhul olnud kui ka üldse kultuurile uurimuse puhul on, on ikkagi inimese mõõde, sest kui ma paneksin lihtsalt kirja mingi tabeli, et aastas see aastani see olis seal toas, vot selline asutus, niisiis enter järgmine rida aastas seal niigi järgmine asutus ja paneksin siukse pika nimekirja kirja ja midagi kuiva veel juurde. See oleks selline seenaruanne, mis nagu ei vaimusta, sest see ei ole nagu ajalugu, ajalugu ikkagi hakkab sealt. Kui kaks inimest saavad kokku, siis tekib mingi lugu. Kui on kolm inimest, siis juba tekib mingisugune suurem lugu, mida ajalugu võiks mäletada, seal tekib mingisugune niisugune huvitav seik, mingisugune huvitav süžee tekib sealt. Ja vot sellist materjali otsisin ja leidsin väga palju just kirjanike loomingust. Aga mitte ainult kirjanduse, kirjastuste maja, see ei ole olnud, vaid selles majas asus ka igasugune vaba sõna ja vaba mõttevastane. Nimelt Eesti NSV tsensuuriameti peakorter asus selles majas neljandal korrusel. See on siis kui näoga seista selle maja poole, siis paremat kätt. Neljas korrus oli Glavlit, Glavliti peakorter ehk siis tsensuuriameti peakorter ja tsensuuriamet oli väga kurje amet. Mõtleme küll, et seal tegid seal suur ja noh, Meie vabaduse aja inimesed, võib-olla noorem põlvkond ei, ei ole nagu selle peale, mida, nagu tsensuur tähendada, aga, aga, aga oma radikaalsemalt vormides tähendas tsensuur seda, et korjati kokku, raamatuid, põletati, hävitati, koostati keelatud kirjanduse nimekirju, mida omakorda kasutas KGB inimeste arreteerimisel ja, ja ütleme, kas või ülikoolist väljaheitmise. Nii, et sellest majast said alguse väga paljud raamatud ja see maja oli ka mõnes mõttes selle kõige vastand siis siis üks asutus seal majas. Ja seal on ka tegelikult tegelikult selles majas on olnud ka kultuuri seisukohalt väga tähtsad instants, nagu kultuuriministeerium. Aasta 53 selline asi üldsegi loodi Eestis esimest korda, sest esimese vabariigi ajal kultuuriga tegeles haridusministeerium mis asus Tõnismäel Tõnismäe tardumate nurga peal on üks niisugune neljakandiline maja, seal asus haridusministeerium ja mis tegeles ka kultuuriga. Ja pärast sõda tegeles, ütleme 40.-st kuni 40 40.-st kuni 53. aastani tegutses kultuurikunstide valitsus, oli selline kunstide valitsus nimi, ei kõla just väga pidulik, kuna tegelikult see oli Kultuuriministeeriumi tähenduses. Tegeles teatritega kunstiga. Sellele allusid mingil ajal ka loovisikute liidud. Ja siis 53. aastal loodi selline suur keskorgan on Kultuuriministeeriumi kunstide valitsus sai osaks sellest. Nii, et alates 53.-st aastast on olnud kultuurivalitsus selles majas kultuuriministeerium selles majas on ka tänapäeval. Aga mis eesmärgil see maja ehitati? See oli eesmärk oli, oli, oli et sest majanduseks pangamaja, sest 100 aastat tagasi oli, oli juba elujärg Tallinnas nii hea küll. Ka eestlastel oli võimalik mingisugust finantsi juba enda elujärje parandamiseks koguda ja taotleda ja selleks oli tarvis Eesti panka Eesti oma panka. Ja siis hakati seda, Eesti pank tegutses, aga ütleme, et Eesti panga nime all vaid, vaid hoopis mingi teise nime all, aga oli vaja oma maja, sellele. Pank tahtis maja. Ja, ja see on suurepärane kooslus, kui pank tahab maja, sest pangas liigub raha, kui on raha, siis saab tellida kõige paremaid spetsialiste, tellitigi pandi, kuulutati konkurss kavandile, maja kavandile. Ja mil, milles siis milles siis võttis osas terve hulksuguseid arhitekte, võitis selle Helir Saarinen, kes neljal saareni Soome kuulus arhitekt. Nii et kui te lähete Soome, ütlete seal helile, Saarinen siis kõlab umbes noh, võiks kõlada nagu Eestis, Arvo Pärt näiteks, ehkki valdkonnad on teised. Nii et väga kõva, suur Soome rahva suur poeg on olnud Helje Saarinen ja temast on ka jäänud Eestisse mitmeid jälgi maha näiteks peale selle Saarseni maja veel Tallinnas üks selline väikese majakene Vana-Lõuna tänaval luteri mööblivabriku klubi või seltsi hoone mis tõmbab pilku väga omapärase katusega. Ja siis Tartus on üks kirik tema poolt projekteeritud. Ja üldse ta tegi selliseid lisandeid, et Tallinna kesklinnast saaks selline uhke uhke, uhke rajoon, mis saaks täis siukseid saareni, maja tüüpi majake, maju. Mõnel puhul on natukene kahju, et sealt midagi realiseerida, rohkem jõutud, teiselt poolt on väga hea meel, sest selle ohvriks oleks toodud ju vanalinn puitasumid. Nii et lõppude lõppude lõpuks kõik ikkagi enam-vähem õiget rada pidi, et meil on paar ilusat maja ja on ka vanalinn ja on ka puitasumit. Zareneni maja enamus inimesed näevad ainult fassaadi, et milline ta seest on. Seest on ta väga huvitav, kui üles, kui üles ronida, siis peatrepist või minna maja tagant kaldteest üles, siis jõuab inimene siseõuele ja siseõu on selline. Seal ma ei ole väga ilus siseõu selle sisu puudub arhitektuuri arhitektuuriline haridus, et kõike seda kirjeldava arhitektuurimõistetest, aga, aga see on siin väike ilus, samas avar ja väga kunstipäraselt lahendatud siseõu. Ja seal on üht-teist, mida tõesti vaadata, et kui inimene läheb Pariisi või mõnda Lääne-Euroopa suurlinna, siis seal maju, mida niimoodi vaadata, kus seal mingisuguseid mingit Maessteetsusti siukest, lihtsat ilu siis Eestis saab seda kõike näiteks Saarini majast. Kui vaadata seda, kas fassaadi külgi või siis siseõue ja mõnes mõttes on, on, on see nagu eriti eriti väärikas tänapäeva linnapildis, kus uued majad, esiteks, eks ole klaasist ja plekist betoonist mis ei ole eriti ilusad ja, ja ma, ma küll ei ütleks, et nende arhitektuuriline hilja peaks nagu olema 100 aasta pärast tingimata alles. Aga, aga see Saarnile maja esindab just sellist sellist visuaali, mida uhke vaadata, uhke vaadata, silmal ilus. Ja tõtt-öelda peakski olema suurlinna kesklinnas just sellised majad, mida uhke vaadata, mis seal silmale ilusad. Aga see raamat sarini maja, kas ta siis pigem keskendub nendele lugudele isikutele, asutustele kui arhitektuurile? Arhitektuuri tuleb keskenduda, sest iga maja puhul ikkagi kõik algab sellest, mida arhitekt on joonistanud. Väga tore lugu näiteks on, see on hoopis teisest majast, räägib seal, räägib Estonia majast Vanemuise majast, Tartu Vanemuine, vana maja, mis hävis sõja ajal. Oskar Luts on väga toredasti kirjutanud oma Tootsi-lugude suves sellest, kuidas arhitekt siis telliti, kavand vanem uisele ja siis ta oli seda venitanud, asja käis, venitanud, venitanud oli, oli käinud seal mitu saatkonda, ütleme, grupi tema juures näitaja, mis sul on, arhitekt näitas paberi nõks kriiks. Ütlesid, et algus on tehtud ja kogu aeg venitasid, venitas ja venitas ja siis viskas Laksti valmis ja sai sihuke Vanemuine. Vaat näiteks selline tore lugu näiteks Vanemuise-ga seonduvalt, kui, kui tõsi see on, ei tea, võib-olla mõtles luts selle välja. Aga, aga ütleme saarlasi maja puhul. Noh, selline lugu küll puudub agar olmes teised teised lood ja need kõik on siia raamatusse kokku kokku koondanud ühte kenasse peatüki Liivi Künnapu väga, väga teenekas arhitektuuriloolane. Ja kes on seda teemat varem uurinud, nii et peatükki sellest, kuidas maja ehitati, kes oli Saarinen, mis oli vastastikune krediit krediitühisus Tallinnas. Sellest on kirjutanud peatüki Liivi Künnapu kui selle ala esmane spetsialist ja ta kirjutas ka peatükikese linna apteegis, sest linnaapteek kolis sinna majja ka kohe nurga peale. Ja selle algusaastatest kirjutas ka Liivi Künnapu. Kas nurga peale, kus hetkel on raamatupood? Nii ei, see oli nurga peal, kus hekel on Emporio Armani kauplus. Sest väga huvitav on see, et, et selles ühes nurgas, kus praegu raamatupood, Rahva raamat sinna kolis, food sisse juba aastal 1918 detsember 1912, detsembris ja 100 aastat järjest on seal mingi pool raamatupood olnud. Majas on olnud ka rohkem raamatupoode korraga, ühel hetkel koguni neli. Eelmise sajandi 20.-te aastate algul oli, kus oli neli raamatupoodi korraga selle maja alumisel korrusel. Ja siis Rahva raamat. No ma ei, ma ei olegi päris kindel, kas saaks öelda, et nüüd see Gustav Pihlak äri, mis sinna kolis, nüüd rahvaraamatueellane sesse, Gustav pihlaka äri tegelikult maandus rahvaülikooli nimelise raamatupoe bilansis nii-öelda. Ja, ja rahvaülikooli kõrval tegutses siis Rahva raamat, mis oli teine pood. Niimoodi sümboolselt võib ju öelda, et saab nurgakeses, kus kunagi oli Pihlak on praegu Rahva raamat, neil ikkagi on mingisugune side olemas, mingi sümboolne seos ja eelmisel aastal rahvaraamat oma sajandat aastapäeva tähistas just tugines sellele sümboosele, sidemetele. Dokumente ei saa küll öelda, et näete, et vaat täpselt see vereliin nüüd läheb, aga sümboolne liin on olemas. Ja kahju, et apteeki vedanud sadat aastat välja, sest paar aastat enne seda sajandit 100 aasta täitumist kolis apteek välja sealt Solarises 200 meetrit eemale. Ja asemele tuli siis armaani pood. Kui rääkida kõige vanematest asukatest. Nii kireva ajalooga on see Saarineni maja. Kuidas see raamat on üles ehitatud? Kronoloogiliselt algab loomulikult ehitamisega siis on paar väikest, ehkki linnaapteegist ühest kohvikust, mille kohta leidis andmeid linnaarhiivi abivalmis personal siis on suur peadlik raamatupoodidest, kuhu tuli andmeid otsida, ütleme niimoodi, et mitugi päris nullist, aga mitte ka mitte ka väga väga rohkem seda neid andmeid kasutada. Aga sai kokku koondatud ühte, teist ja kolmandat, sinna raamatupoodide alla. Eraldi peatükk on Gustav pihlakas, kes on väga tähtis isik eesti kultuuriloos olnud. Siis läheb jutt kirjastuste toimetuste peale, sest näiteks 38. aastal kolis sinna ajakirja varamu toimetus. Pluss kirjastus Kultuurkoondis, mis oli omal ajal väga tähtis kirjastus andis ikkagi kvaliteetkirjandust välja. 40. 40. aastal moodustati kirjastuskeskus ja likvideeriti ühik seniseid pisi kirjastuseda. Asutati viis viis sellist kirjastust, mis pidid tegelema siis kogu selle kirjastusvaldkonnaga. Ja neis kirjastustest kah kolm tükki olid seal majas plussis kirjastuskeskus, isa. Ja see keskus jällegi kõlab nagu ärikeskus Viru keskus, aga see kirjastuskeskus tol hetkel oli ministeeriumid tähenduses, seal oli tegelikult kirjastamise ministeerium. Siis tuli sõda vahele tuli evakueerimine, Saksa ajal oli seal muuhulgas riigiminister Alfred Rosenbergi okupeeritud idaalade ministeeriumi Eesti büroo. Teisel korrusel. Siis selle ütleme niimoodi, et kui seista näoga selle maja poole, siis paremat kätt teisel korrusel tuginedes Erika auliku mälestustele asus Rosenbergi büroo. Kahjuks ma ei tea, kas Rosenberg ise selles majas käis. Neid büroo büroo asju ajamas, sest üldiselt üldiselt Riia kaudu aeti neid. Neid olulisi idaalade asju rohkem. Siis saksa aeg sai läbi, tuli jälle. Ütleme niimoodi. Lõppes Saksa okupatsioon, algas nõukogude okupatsioon ja ütleme, Tallinna toimus Tallinna vabastamine siis ühe okupatsiooni kütkes teise okupatsiooni kasuks ja siis kolisid sinna tagasi kõik need tsensuuri mehed ja kirjastuste mehed. Lisaks oli seal ka igasuguseid pea valitsusi, valitsusi, mäetööstusesse, puutuvalt turbatööstus, mingisugune kontor oli seal, seal on ainult põlevkivi mingisugune kontor. Et mäetööstus ei pääse ka sellest majast mööda. Ja siis vaikselt läksi kirjastamine seal suured kärinaga lahti. Nii et hakkasin rääkima sellest, kuidas raamat on üles ehitatud, noh niimoodi ta lähebki, muudkui. Kronoloogiliselt kõlab meie kuni tänapäevani välja. Kuni tänapäevani välja tänapäeva tegeleda natukene vähe raamatus, sest miks, miks on vähe käsiteks tänapäevasest elust ei ole aeg veel välja sõelunud seda, milles tasuks nagu kirjutada raamatus. Teiseks tänapäeva jõudes oli juba 500 lehekülge materjali koos. Kas piltidega, et ma leidsin, et tänapäevast tänapäev jäägu mingisse muusse raamatusse, mis näiteks kirjutatakse 100 aasta pärast. Et Saarini maja 200 aastat saab täis, eks ole, siis võiks üks selline selline tulevikuhärra Urmet tulla ja kirjutada 500 lehekülge, siis mis sai edasi teise osa nii-öelda tõele õigusel ütleme siis nagu teine osa. Raamatust sarinani majame, jätkame vestlust Jaak Urmeti ka pärast muusikapala. Siin enne valisime Jaak Urmeti ka välja Tšaikovski muusika. Jätkame vestlust Jaak kolmetiga ja uuest raamatust Saarini maja. No milliseid ajaloolisi sündmusi või fakte võiks veel sellest Saarinani majast üles tõsta? Tõstaksin esile selle, mis, mis mul oli kõigepealt teada, käisin Pedas ehk siis täiend Pedagoogikaülikooli nimelises ülikoolis. Siis minu kirjandus, eesti keele professor oli seal härra Toomas Liiv, kes siis loe loengul ka mainis seda maja, rääkis Kirjastuste majast. Rääkis sellest kõrgest trepist, rääkis muuhulgas ka sellest, et seal majas 45. aasta veebruaris suri Johan Sütist ja Sütiste surma selline seik, mida, mida tegelikult mähivad mitmedki sellised legendilaadsed. See nüüd neilegi legendidesse mähitud müütidesse fantaasiasse mähitud ei olegi, ütleme Barbaruse surm 46. aastal. Aga kas see Sütiste surm oli, oligi omal ajal väga-väga valusalt üldsust rabanud uudis ja kohe-kohe läksid liikvele ka ikkagi sellised jutud, milles nõukogude ajal avalikult ei räägitud. 145. aasta veebruar Sütiste Sütist oli olnud Eestis saksa okupatsiooni ajal vangis saanud, sealt välja töötanud siis oli toimunud Tallinna vabastamine ühe okupatsiooni küüsis teise kasuks. Ja Sütiste oli rõõmsalt tervitanud kõike seda. Kaasaegsed meenutavad, et ta oli väga reibas, valmis ka valmis kohe kirjutama uusi vahvaid luuletusi, kirjutaski pani nagu torust väga häid inglise soneti terve kogu mille moodustas siis tsükkel arm, mis siis on suur hulk inglise son ette, mis on väga tema poolt kirjutatud väga sisukad ja kujundi tihedad ja tõesti väga hea kirjandus. Ja järsku 45. aastal. Kukus kokku Kirjastuste majas kolmandal korrusel August Jakobsoni kabinetis, August Jakobson oli siis kirjastuse ilukirjandus ja kunsttoimetaja peatoimetaja. Teda ennast tööl ei olnud, aga tema kabinetis kukkus järgsüüdiste kokku. Südamega oli midagi, mis siis juhtus? Nõukogude ajal sellest avalikult ei räägitud, aga Teadjaid oli kumu kumu moodi, liikus suust suhu ja kõrvas kõrva. Ja, ja pigem ikkagi nüüd fakt, kui et ei ole fakt et ta sai oma rabandus ülekuulamisel, sest Saarini maja oli ikkagi tähtis maja. KGB-l oli seal oma kuraator. Filippov, või mingisugune selline seltsimees plekiga üle löödud uks oli kolmandal korrusel, kuhu siis kutsuti aeg-ajalt ülekuulamisele kahtlast kontingenti ja sütt Sütiste oli paratamatu kahtlane kontingent, sest sõja ajal saksa okupatsiooni ajal ta oli siin ei olnud enam usaldusväärne sest usaldusväärsed tol ajal olid need, kes olid olnud tagalas. Vaenlasel puudus võimalus neid nagu ära meelitada või ära osta või nende nende klassiteadvus kuidagi hägustada. Nii et Sütist oli ses mõttes kahtlane kuju. KGB jaoks ilmselt küsiti, et miks sakslased teid vangist välja lasksid, et noh, mis te tegite nende heaks, millega te nõus olite või et miks teid näiteks maha ei lastud, et noh, kui ta oleks nagu õige kommunist, siis aktid maha lastud. Et ilmselt selliseid küsimusi küsiti ja, ja süttis, süda ütles ülesse. Ja ta varises. Andmed küll puuduvad, et oleks seal kabinetis kokku varisenud seal pleki ukse taga. Aga andmed räägivad, et ta tõsteti kuskilt, kus ta oli kokku varisenud, August Jakobsoni kabinetti. Seal ta suri. Selline dramaatiline sündmus ja aasta tagasi tegelikult ma alustasingi selle raamatu kirjutamist andmete kogumisega, esimene faas oli koduriiul ja teine faas oli see, et ma tahtsin just nimelt selle Sütiste seda, et selle koha üles leida, kus Sütiste suri Jakobsoni kabineti aknad. Ja, ja õnneks oli materjali, millele tugineda puudusel viimane, viimane lüli. Ja see, see oli tegelikult väga huvitav, väga huvitav, selline Buarrolik või komissar veksilik selline otsingujada tuvastasin. Kes seal kabinetis oli, seal oli August Jakobson, siis üks kirjanduslooja nagu Ralf Parve pani paika, et selles kabinetis, kus kunagi töötas August Jakobson, töötas hiljem Aksel Tamm, kes oli Eesti raamatu peatoimetaja ja loomulikult oli minu järgmine sammu kontakteeruda aktsel Tammega, et ta näitaks oma kabineti aknaid. Siis leidsingi need aknad ülesse nüüd kabineti aknad siseõue poole avanevad kolmandal korrusel suhteliselt trepikojast. Teine, kolmas aken vasakule, need aknad nende taga kunagi siis August Jakobson töötas nende taga suuri Juhan Sütiste nende taga töötas siis kunagi tükk tükk aega hiljem ka Aksel Tamm. Nii et selline huvitav, noh, minu jaoks huvitav võib-olla ka teiste jaoks, aga minu jaoks kindlasti huvitav detektiivitöö millelaadset oli veel, oli veel selle raamatu koostamisel. Kui kerge või raske Olizzan allikatena jõuda või neid kuskilt saada millele te toetuda? Toetun väga suures mahus sellele, mis on kirjutatud. Nii et väga suur osa sellest raamatust moodustab ikkagi tekst, mis on katkenud kellegi teise mälestustest või või noh, ütleme mälestused. Aga väga suur osa on ka algupärast materjali, peamiselt intervjuusid, näiteks intervjuu, intervjuud, teeki, tegin näiteks kirjastus töötajatega, nagu Jaakko Hallas, Helle Michelson, kirjastuskomitee töötajaga, Georg Grünberg iga siis raamatupoedirektoriga, kes oli töötanud raamatu kaubastus, mis siis oli selline organ, mis tegeles raamatumüügiga. Ja see asus samuti Saarne majas. Sirje Mäe pihla tuua, kes seal raamatuga vabastus töötas, pärast Rahva raamatus siis Kultuuriministeeriumist usutlesin selliseid härrasid nagu Jüri Trei ja Madis Järv, kes rääkisid üks ühes teineteisest valdkonnast. Nii et see kõik on ainulaadne algupärane materjal. Trivimi Velliste, kes töötas kunagi kirjastuskomiteest, kirjutas väga uhke mälestuspala kirjastuskomitee rahvast. Ja sest materjali kogunes ja, ja, ja eks ma siis oma poolt ka tegin sellist uurimistööd. Noh kõike seda info infondust, mis tuli, tuli ka mingil määral ikkagi kokku koguda, mingisuguseks seotud tekstiks ja seda ma siis ka koostasin Eesti raamatu ja, ja üldse nende kirjastuste puhul näiteks minu meelest oli täitsa hea tulemus. Nii et need, kui keegi kunagi hakkab tegelema Eesti Kirjastuste ajalooga, siis ma arvan, et see raamat on tal ikkagi abiks. Abiks oli minule näiteks Endel Briederi koostatud suur kapitaalne uurimus, vägikaikavedu mis räägib Eesti raamatuheitlustest, tsen suuriga. Teine asendamatu allikas oli Veskimäe monograafia Nõukogude unelaadne elu, mis on siis käsitlus Eesti NSV tsensuurist. Sest nagu ma ütlesin, seal majas asuski, tsensuur, tsensuuri peakorter, sellest on kõigest ka minu raamatus pikk mahukas peatükk. Nii et seda kõike oli väga põnev teha ja, ja, ja, ja kõige selle juures tuleb veel arvestada, et et ma olen seda raadiotoimetaja. Ühe hetkel oli mul tekst nii-öelda lukku pandud, luku võti katki murtud. Aga siis asus tööle, kui lõpetas töö autor Urmet alustas tööd toimetaja Urmet ja ma pean mainima, toimetajatöö oli rängem. Sest raamatu enda koostamine, kirjutamine, kokkupanek, teksti teksti, teksti enda kokkupanek. No ma ütleksin, et see võttis, ütleme kaks ja pool kuud. Aga selle kõige toimetamine võttis tubli neli või viis kuud. Ja selle käigus tuli, eks ole, teha korrektuuri fakte, kontrollida veel täiendavalt ja otsida illustratsioone, see raamat on täis illustratsioone, fotosid sätime nendest fotodes ja need, ma sain arhiividest. Ma võtsin kohe nõuks, et kui juba siis juba ja otsisin internetis, on üks tore portaal nagu Fotis, mis on riigiarhiiviportaal. Ja sealt seal ma võtsin kohe nimede kaupa, lappasin seda arhiivi ees teete, pole ta tagant poole ja leidsime väga palju häid fotosid. Mis on siin raamatus siis kajastuse, ütleme, äratrükkimise leidnud lisaks. Kuna ma ise olen selline kultuuri ütleme autograafide kultuuriloolise memo, rabiilia kollektsioneerija siis ma kasutasin ka materjali oma kollektsioonist. Lisaks tsensuuri peatükk jäi hõredaks piltide poolest siis ma leidsin, et ma ei hakka kuskilt raamatust kopeerima et ei taha, kui algupärast materjali ei ole, siis ei ole. Raamatu tekst oli juba küljendaja käes, kui ma sattusin järsku Tallinna hoiuraamatukokku, kus töötab selline härra nagu Kalju tammaru. Ja, ja, ja siis ma ütlesin temale, et mul ei ole tsensuurist midagi. Ja tema siis ütles oma lõbusal häirematul moel, et kas ma ei olegi sulle näidanud oma tsensuuri kapikest. Tema kabinetis tõmbas lahti kaks suurt ust ja tõstis välja virnade pakkide viisi raamatuid, dokumente, materjale, tsensuuri kohta. Ja siis ma sain väga head materjali sinna tsensuuri peatükis, siin on muide publitseeritud, publitseeritud minu meelest on see eesti kultuur, ütleme raamatuloos esimest korda publitseeritud värvides. Raamatu kaas, mis on, mille tiraaž hävitati täies mahus. See oli üks vanasõnade kogumik, mis pidi ilmuma 75. aastal Loomingu raamatukogus väga kummalistel põhjustel kogu selle valmis trükitud tiraaž hävitati ja sellest alles mõned eksemplarid. Näiteks rahvusraamatukogus üks Tartus kirjandusmuuseumis ka üks rohkem avalikes raamatukogudes seda raamatut ei ole, Eestis on veel mõned eravalduses, aga Kalju tammaru tsensuuri kapikeses säramat leidus ja ma sain publitseerida värvilised, selle esikaane ja esimest korda ka ühe lehe sellest. Nii et see selline töövõit lisaks õnnestus mul saada sealt tsensuuri kapikesest võiks väga haruldane trükis kõigi Eestit sensorite üldse eest Nõukogude Liidu tsensorid, kõige tähtsam eeskiri, loetelu, informatsioonist, mida ei tohi publitseerida. Seda kasutasid siis kõik sensorid, mis tsenseerisid raamatuid, ajakirjandust, kirjutavat ajakirjandust, kinosaateid, raadios, saateid televisioonis, kunsti, näitusteni välja. See käsikiri oli salajane kirjandus, seda hoiti umbes raudkapis ja näidati ainult väga asjasse pühendunud isikutele, see oli, see oli omakorda riigisaladus seal, et see, see suur seda nimetati päritšenniks vene keeles tähendab loetelu seal loetelu keeldudest ja seltsi suri kapikesest tuli välja originaal sellespiretšennist ja ma arvan jällegi, et tõenäoliselt esimest korda publitseeritud sellest ka kaks lehekülge seda pretšenni mis siis oli keelatud. Ja, ja, ja minu meelest selle pretšennis ei ole väga paks raamat, see on mingisugune sadakond lehekülge selleriks tegelikult tõlkida vene keelestki loomulikult tõlkida eesti keelde ja välja anda mingisugune teadusasutus võiks selle ette võtta. Sest see on tõesti väga huvitav, õpetlik, mis siis oli keelatud. Et noh, näiteks, mis siis oli keelatud. Ma võin loetleda, mis siis oli keelatud. See ei ole need Pereczennistaga, see on toetun siin sellele Endel Endel Priideli raamatule vägikaikavedu, kus on loetletud siis mida tsensorid välja nokkisid ja mida ei olnud lubatud. Näiteks välismaalt olen käinud laevadest, hiljem avaldada fotosid ainult sõjaväetsensori loal. Eks ole, aastaid 58 käis laev välismaal, pärast seda fotot avaldada ei tohi. Nii välismaal õppinud ohvitseride nimesid avaldada ei tohi. Sõiduaeg kahe jala vahel on salajane. Miks arvutad välja, kui kaugele on Sillamäe Narvast? Eks ole, väga ohtlik, väga ohtlik informatsioon. Linna plaania rajoonide põllumajanduskarta avaldada ei tohi. Siis rubla ja krooni võrdlust silma rahandusministeeriumi loata anda ei tohi. Halvustavaid materjale Rooma paavsti kohta avaldada ei tohi. Umbes sellised sellised keelud olid, eks ole mis siis põhiliselt kõik seal Beritšennil või sellele loetelule. Nii et siin raamatus on palju sellist informatsiooni ja lugusid, mida ei ole tegelikult enne avaldatud, need on välja tulnud. No ma ei saa nüüd öelda, et maks tingimata mingisuguse Džomolungma esimest korda vallutanud, sest seda materjali on lihtsalt niivõrd palju. Ma san suurel määral tuginesin hiidudele, kes enne mind on uurinud, eks ole, Priidel Veskimägi, teise tsensuuri uurijad, sest seitsmendad Glavliti peakorterit lihtsalt Eesti NSV tsensuuri uuritud kõige rohkem selle maja materja realism, selle raamatu sisust, seda raamatumaterjalidest kõige rohkem oligi uuritud enne seda tsensuuri värki. Nii et ma neile tuginesin ja minupoolne minupoolne panus võiks olla see, et ma siia korjasin mõningaid kommentaare kirjanikelt toimetajatelt. Võib-olla ka õmblesin selliseks kõik need monograafiat selliseks paarikümne leheküljel lisaks kiirülevaateks, eks ole. Pluss veel see Kalju tammaru tsensuuri kapike. Sest minu meelest tõesti võib-olla kuskil ajaloolaste eri ajakirjas on võib-olla avaldatud, aga raamatutes mulle küll ei ole silma jäänud, et oleks, oleksite spiretšennismidega avaldatud või, või oleks, oleksin siin, eks ole, ütleme keelatud kirjanduse nimekirju mul välja toodud ja lehekülgi nendest dokumente Glavlitist. Nii et materjali külje materjali jäige järgmistel uurijatele sest linnaarhiivis on olemas fotod, kuidas tsensorid, Peavad pidu, tööväline aeg istuvad kuskil saunas, šampusepudelid on rivis, peavad pidu. Aga, aga, aga neid fotosid ei ole eriti võimalik avaldada ilma, et küsida luba nende inimeste käest, kes seal fotol on. Aga võta sa kinni, kes seal on. Kuidas sa need kätte saadi, kas nad on nõus. Nii et neid fotosid iga eksib seal Linnar hilisjuurde vaadata täiendavalt, kuidas tsensorid pidasid saunaõhtut šampusepudelid eemal ilusti helendama. Aga suur suur tänu, Jaak Urmet meile seda mahukat raamatut tutvustama tutvustamast ja seda kirevat saareni maja lugusid meile rääkimast kutsumast.