Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulete saadet Kunstiministeerium. Tänan, saade erandlik oleme keeranud laua ümber ja saate külalisteks on tavapärased saatejuhid, maalrid, mürk ja Intacki koer. Kuna on normaalne, et igas ministeeriumis varem või hiljem lahvatab korruptsiooniskandaal siis võib tinglikult nimetada tänast saadet kapo ülekuulamislindistuseks minale Markus Toompere, minda süsteem, Komissar Peeter Krossman. Tervist. Nii, aga ma kohe selguse huvides hakkaksin pihta, et kumb teist on minister, kumb on kantsler? Idee on selles, et me mõlemad jagame seda osa võrdselt ja kumbki ei vastuta ju kõik, vastutavad vastupidi. Ja kuigi see selles mõttes on nagu Tallinna poolt pannakse saade kokku, siis võib-olla kui kunstiministeerium alustas, siis oli rohkem seda, et ma püüdsin mingid saated üle kuulata. Meil on olnud ka kunstiministeeriumi ajaloos üks tsensuuri moment, aga see oli päris alguses ja see rohkem kordunud ei ole, nii et tegelikult praeguseks hetkeks on see saate tegemine nagu järjest rohkem võrdsustunud ja Indrek ajab oma asja, mina ajan oma asja ja siis, kui meil on vahel olnud ka kolmas ministeeriumi töötaja, siis tema ajab jälle oma asja ja tegelikult selle kõige suurema töö või kes vastutab, on ikkagi klassikaraadio tiim. Lõppkokkuvõttest. Poliitiliselt korrektne vastus nüüd Indrek. Ütleme nii, et kui ma siin öelda oma asju ajan, siis mul aeg-ajalt ikkagi on ausalt öeldes selline tunne Maarjat, et mul on pidev hirm, et äkki ma kuritarvitanud usaldust. Aga siis oli ikkagi selge, et meil on naisminister ja kantsler, kes teda kardab. Ja kõik korras, seal on kõik korras ja need on kõik korras. Aga et ma arvan, et saate nii, me jõuame veel, et ma natukene alguses keskenduksin satijuhtidele. Et ma olen aru saanud, et mõlemad olete oma elus teinud ka päris tööd. Ehk siis Indrek on, väljub pind, kondiiter, sel alal töötanud ja Samaažinoled vispaaris töötanud. Et mis juhtus, miks ei sobinud päris tööd, miks oli vaja kultuuri valdkonda minna Enräkis alustama? Ja mina olen ikkagi pelgalt nagu tervislikud põhjused, et mul on gluteeniallergia, mistõttu ma ei saa nagu pagaritsehhis tööd teha, kuivõrd seal töötatakse peamiselt nisujahuga. Aga kuidas see tähendab galeristi ametit nagu ei, ei alahindaks selle nii-öelda päris töö osakaalud. Nii et üle raadiokuulajad kahjuks ei näe, aga või komissaride üle laua näidata mul käed on nagu värvised, et just enne stuudiosse tulekut riputasin üles maalikunsti osakonna lõpetajate näituse öeldakse, sai ikka nii mõnigi tund nagu päris tööd tehtud, ennem sellisesse mõnusasse intellektuaalsest ära olemisse sukeldumist. Ja siis see päris töö on nagu mõõdetav siiski füüsilise pingutusega ma saan aru, päris töö ja mitte päris suhe, nagu minu meelest meie erialal on üldse väga problemaatiline, et ja tegelikult see on ka üks asju, mida ma olen viimaste aastate jooksul järjest rohkem mõelnud, et millistel hetkedel ma nii-öelda töötan ja millistel hetkedel ma ei tööta, sellepärast et tegeledes, nagu ütleme laiemalt kaasaegse kunstiga, siis vahe nende hetkede vahel, millal, millal on nagu töö või siis vaba aeg või hobi või eraelu ja nii edasi, need kipuvad väga palju segunema. Ja ütleme, selles mõttes on see raadiotöö olnud ka minu meelest väga konkreetne töö, sellepärast et siin on konkreetne aeg, on algus ja lõpp ja on sinna produkt, lõpuks aga tihti enamus asju, millega ma päevaselt tegelen, ikkagi lähevad kuhugi kuhugi ebamäärasesse, ettevalmistusfaasi aga paaritööst rääkida, siis ma arvan, et see on üks ägedamaid asju, mis ma olen teinud ja lihtsalt see paar pandi kinni ja kuna mul ei olnud kunagi huvi ennast nagu harida ja kvalifitseerida sellel konkreetsel erialal, siis see oli lihtsalt see aeg, kui ma seda tegin. Aga see andis suurepäraseid teadmisi tõesti sellest, kuidas elu elu võib olla ja ma mäletan, kui ma läksin sinna, siis ma ostsin just oma doktorantuuri ja siis see, ütleme, kunstiväljalt kolleegid olid äärmiselt üllatunud, tunud selle sammu üle ja minult küsiti ka, et kas ma, kas ma tahan päris elukogemusi või et see, see mõjus nagu mingist täitmendina, et ma läksin üsna sellises teatava töökogemusega kunstiväljal, siis otsustasin liikuda hoopis kõrval ajutiselt. Ei, tegelikult see küsimus oligi püstitatud, et, et sa nii kaunilt rääkisid, kuidas võib nagu sassi minna, see päris töö ja, ja intellektuaalsed hobid, et tegelikult me seda silmas peamegi, et päris töö on üldjuhul defineeritav sellena, mis ei lähe sassi millegi muuga. Et kui sa teed päris tööd, siis sa saad kohe aru, millega sa tegeled. See intellektuaalsed hobid, et nendega ongi kipubki minema niimoodi, et nad lähevad sassi ja ei saa enam täpselt aru et selle sealt ka see küsimus. Ma pean ütlema, et siis ma ei ole kunagi päris tööd teinud, sest isegi see minu kaheaastane episood nagu baarileti taga tegelikult ei olnud väga range. Nii et tõmbame selle siis maha, et põhimõtteliselt jääme siis selle juurde, et päris tööd sa ei ole, siis? Mõni inimene ei ole terve elu päris tööd teinud, et jaa pari juhtunud suunas, kas ma tohiks ja sellele teemale veel ühe väikse kihistuse nagu lisada, et appi? Palun vabandust, aga lisasid ka, noh, ühesõnaga kui ma olin nagu tõi selle kogemusena, nagu siis minu jaoks on nagu komasele füüsilise külje tõin sisse, siis selline natuke irooniline, aga see on selles mõttes tõsi, et ma tooksin pigem sisse nagu sellel nii-öelda kultuuriväljal töötamise töö nagu sotsiaalse külje või et, et ma ei vastandaks nii väga oma pagariametit ja, ja ma kunstikriitikut tööd vaid, vaid ma pigem vastandaksin, aga sellist akadeemilist tegevust ja tegemist nii-öelda sellisele vabakutselise all või üheksa vabamal nagu kunsti- ja kultuuriväljal, kus valitsevast akadeemilist nagu Urangustab, vot minu jaoks lõhe läheb pigem kuskilt sealt. See on küll hea kihist kihistusega sisend kihistusele tuleb ka kohe uus küsimus, kiire küsimus, palun proovige vastata lühidalt. Et kas siis pagaritöö jääks nüüd rohkem sellele akadeemilisse valda mis on sellise range struktuuriga või, või siis nüüd nagu selline omaalgatuslik ja kummale poole see pagaritöö siis nagu jääks akadeemilisse. Tänan, tänan. Ja ka ma liiguks natukene edasi, et enne kunstiministeeriumi oli teil mõlemal teatav selline oma formaat, et Indrekul oli Tartu möliseb podcast ehk taskuhääling. Ja sina, Maarinud, kiirutasid artišoki, et ma just mõtlesingi, et millal sa indrek otsustasid taskust välja tulla ja avalikult kuulutada, et, et noh, nüüd ma siin olen kunstiministeeriumi, kunas maarjahein otsustasid siis noh mida ma saan ära või noh, sihuke ütleme, sahtlist välja sahtlisse kirjutamise lõpetada ja öelda, et noh et nii on, et kuidas suhtlesid teie sõbrad, lähedased sellesse, et otsustasite välja tulla ja kuidas oleks poliitiliselt korrektne kutsuda? Ei, no Tartu möliseb rahvusringhäälingu eetrisse pääses suuresti tänu sellele, et moorin mürgila tehti, tehti ettepanek Kunstiministeeriumit kui saadet tegema hakata ja ma juhiksin tähelepanu sellele, et, et esimesed paar aastat oli väga rangelt kunstiministeeriumil, nagu selline eriosa Tartu möliseb, oli kunstiministeeriumi selline nagu saata Ta saadav, aga sa enne tegid seda puhtalt sihukene internetti seda endiselt nagu puhtalt internetti ja, ja tähendab küsida, et kuidas sõbrad-tuttavad suhtusid siis noh, minu põhiline mure oli ka nagu seda taskust välja tulemise juures oli nagu see, et, et kas on võimalik rahvusringhäälingu eetris teha sellist formaati, et, et kas, kas see ikka täielik amatöör siis ei ole nagu õige sõna, vaid ignorants sellise klassikalise ajakirjandusliku formaadi suhtes, et, et kas see on selline nii-öelda päris meedia suure meedia kontekstis üldse nagu võimalik ja siis võtaksin sõbralt võtavad siis sain kohe head nõu, et mul oli näiteks mure, et täkkinud saade hakkab kuidagi kannatama, kui ma teen seda päris raadiosse. Ja siis Toomas näiteks soovitas, et noh, et ei ole viga, et Sistide interneti hakkad tegema uut saadet, Tartu oksendab. Ja Taavi piibemann kohe sekundeeris, et ja, ja siis vahest on eri erisaade tartu oksendab verd aga nagu nende aastate kokkuvõttes, milles me ministeeriumid teinud oleme, noh, neid on juba nii palju, et ei jõua enam kokkugi lugeda. Tegelikult on vist kolm, et nende aastatega kokkuvõte, mis mind nagu väga-väga positiivselt üllatus on see, et ei, et saade ei ole tegelikult Tartu möliseb ise nagu formaadina või see, kuidas mina nii-öelda raadiot teen või ja nagu raadiosaatena väärtusteni oluliseks pean, et see tegelikult ei ole oluliselt muutunud, et natuke on muutunud nüüd seoses sellega, et käesolevast hooajal olime eetris nagu kolm korda kuus. Et see formaat, millesse ma hakkasin nagu sisu tootma on, on olnud natukene teistsugune, kui maavärin oli, oli vahepeal ära ja. Ma tegin saadet koos Gregor Tauli ja Triin Tulgiste siis nagu lihtsalt formaat, mille sisse ma hakkasin töötu või natuke erinev, aga samas need väärtused, mida me nii-öelda jälgin saadet tehes, need tegelikult ei, ei ole nagu muutunud, nii et ma ütleksin, et see taskust välja tulemine ei ole toonud Tartu möliseb saatel olulisi nagu sisulisi või eetilisi põhimõttelisi. Tõsi, aga ma annaks sulle ka võimaluse sekundeerida, enne kui ma võtan küsitlusvooru ette. Ma just tahtsin öelda, et see kõlab väga ilusti, tartu miliseb põhiväärtused ei ole muutunud ajas, et selle sisaldab usku, inimkonda. Aga tegelikult see mõte, et üldse Tartu möliseb ja kunstiministeeriumi külge algul sai, et selle eest tuleb tänada Andreas trossekid, kellele ma mäletan, et ma kilkesin rõõmsalt, et klassikaraadio on teinud sellise pakkumise, kes tegelikult ühendas kohe ära siis selle Indreku podcasti ja see, kui hästi see sinna sobiks. Nii et selleks läks väga hästi siia külge. Aga mis puutub minu enda nagu sahtlist väljatulekut, et siis ma ei ole tegelikult kindel, sellepärast et et me ilmselt räägime sellest ka hiljem, et, et sellest publiku teemast või kesk Kunstiministeeriumit kuulab, aga, aga ma arvan, et artišoki on mingi teatav jälgijaskondi, kes on nagu, mõnes mõttes kuulab ka seda kunstiministeeriumi saadet. Nii et minu puhul sellist nagu sellist dramaatikat nagu Indrek kirjeldas, et peaks nagu formaati tugevdama ja otsima uusi verbe sinna, mis seda tegevust paremini kirjeldaksid, et minu puhul sellist selline draama jäi täielikult ja et see oli väga loogiline, et pigem on nagu üks meedium juures. Aga selle kirjutamise ja, ja artišoki kunstiministeeriumiga. Ma ikkagi seda, ütles Gregor Taul, tegelikult kui ta loobus seda kunstiministeeriumid edasi tegemast meiega koos ja ta tõi põhjenduseks, et ta tuleb, et siis ta kirjutab palju vähem sellist jooksvat kunstikriitikat ja tegelikult sama on ka minuga mõnes mõttes mingid teemad saavad siin kunstiministeeriumiga neetud mingid vaatenurgad nagu üle vaadatud. Ja ma kirjutan tegelikult ilmselt ka tänu kunstiministeerium, mine palju vähem, kui ma varem kirjutasin või kui ma isegi tahaksin. Et see on see pigem see, mis on selle selle sahtlist, väljatulekuga või selle meediumi juurde võtmisega minul juhtunud. Et sa kirjeldad vähem, siis ma arvan, et sa siis uusi sõpru juurde saanud. Et tavaliselt on need kriitikud vähem kirjutavad, siis on neil rohkem sõpra, kui nad rohkem kirjutavad, siis on sõpru järjest vähem. Ja võib-olla see oligi selline alateadlik valik nagu selline tarvinistlik valik ellu jääda siin üsna väikeses kunsti väljatingimustes, et mitte päris üksi jääda, lõpuks äkki on tegu hoopis vole linnaga? Seda alati. Mina nagu Omalt poolt seoses selle raadiokirjutamisega, et ma olen ka viimasel ajal muidugi vähem kirjutanud, Ma pean möönma seda, aga ma ei julgeks seda raadioga seostada, mulle pigem on tundunud viimasel ajal, et et kuivõrd ma olen nii mõnegi raadiosaatega ka kirjalikuga vormi pärast pannud, et, et pigem raadio tegemine on mind nagu kirjutama nagu animeerinud, seega et see raadio, et kui ma vabakutselise kriitikuna töötan, siis mul tavaliselt mul ei ole nagu lepingut, ma ei kirjuta kuskile regulaarselt. Samas, kui ma raadiot teen nagu regulaarselt ja raadio on distsiplineerinud, mindi kohustanud mind nagu tegelema ikkagi süsteemselt, et sa pead niimoodi kaks saadet tegema, kuus minu kunstministeeriumi näiteks kolm korda noh et sõltuvalt kuust me Martiniga jagasime, kes kui palju, mida tegi kuidas situatsioon oli, kuidas teema see oli, et lihtsalt see kohustus seda saadet teha, et see on, on tegelikult andnud mulle ka noh, nagu kohustuse kirjutada või ma olen saanud nagu seda materjali ka kirjaliku formaati panna, et, et mul on, mul on tegelikult selles mõttes ma ei näe ka selle raadiokirjutamise vahelejäämise puhul nagu pigemini siukest positiivset sidet kirjutamisele selles, et ma raadiot teen. Et meil nüüd oli selline probleem, tekkis, et meil oli väga palju küsimusi koos, et ma tõstaksin selle viimase küsimuse korraks uuesti üles, et kuidas oleks siis teid nagu poliitiliselt korrektne kõnetada, et ma pean silmas, et kas, kas kriitik või teadlane või, või et milline on see sekku hääling, taskuhääl või häälitseja, et noh, täna raekoja. Et noh, praegu on ju niisugune, et problemaatikas poliitiliselt korrektsete nimetustega, et me jumala eest rahvusringhääling, kus kogemata valesti kutsuks Ja tegelikult see nimetamise teemas on väga hea ja aktuaalne küsimus ja ma võtan kõikide küsimusi kohutavalt tõsiselt ja vastan. Vastan nagu väga põhjalikult, aga, aga mina olen just mõelnud selle üle enda suhtes, et kuna ma tegutseda nii mitmete asjadega, et kas see võiks olla siis selline õppejõud nimetus, kas kunstikriitik, kuraator kunstiteadlane küll ei julge praegu veel kasutada, aga lähtuvalt mõne aasta tagusest sellisest initsiatiivist, mis tegeles kunsti kui töö teemaga, siis mina olen hakanud järjest rohkem enda nimed, aga kasutama sõna kunstitöötaja, vabakutseline kunstitöötaja, Missis peaski, lähtuma sellest, et see, mida me teeme siin ja kõik need ebamäärased asjad on tegelikult töö. Ja, ja kuigi see töö on tihti nähtamatu ja ei ole mõõdetav võib-olla selliste tavaliste kas tundide või numbritega üldiselt, siis siis Ma leian, et tuleb väärtustada kui tööd, nii et mind, palun nimetada kunstitööd. Kunstitöötaja, ja kuidas minu minu pooldan nagu sellist elitaarset kultuuri, et ma suisa nagu vastandaks ennast nagu mingisugusele töötajale esindajat ühtlasi noh, ütleme nii, et ma vastavalt kontekstile olen, olen kasutanud nii, nii kunstikriitikuga, kunstiteadlase nagu positsioonidele vastavalt sellele, et kas on vaja nagu näida rohkem akadeemiline, et noh, et kui pead loenguid ja, ja teed nagu kuidagi selliste akadeemiaga asja, siis on väga hea ja aitad, olen kunstiteadlane, ütleme, et kui kriitika ilmub näiteks kunstiteaduslikes uurimustes panna kriitiku tiitliga, oled teadlane kui ilmub nagu artišoki või kui ma teen kunstiministeeriumi, siis ma üldiselt määratleda ennast kunstikriitikuna, aga kui sul näpud on värvised ja tassib paneeli, kas sa oled siis kriitikuid, teadlane? Vot minu suhtes on väga tihti nagu oluliselt vägivaldselt ja ma ei taha sellega hästi-hästi nagu tingimata suhestuda, sest seda kasutatakse nagu halvustava nagu pilkava tooniga, minu suhtes kasutatakse tihti tiitlit semiootik. Ma arvan, et see on sellel paneeli, tasid lihtsalt semiootik selge. Aga sellest me vist täna väga palju juttu ei jõua teha. Aga ma arvan, et me oleme jõudnud ilusti, nüüd saate, nii, on või noh, saate endani ja no kohe nagu alustaks sellest, et ma olen kunstiministeeriumist, saate väga andunud kuulaja ja ma olen kuulanud kõiki salatit, milles ma ise olen osalenud ja mul on Airtesti ka tunne, et Peeter on kuulanud kõiki saateid, millest tema on osalenud, jah, vastab tõele ja et ka mina olen kolanud kõiki saateid, milles mina osalenud praegu saate kuulajad stuudios, siis kellele seda saadet tehakse või ütleme siis laiendab üldse, kellele üldse Kunstiministeeriumit teete? Kes on sihtgrupp? Ei, mitte ma võin alustada selle vastusega, mis, mis ei ole nagu tegelikkuse suhtes paraku eriti nii-öelda pädev, aga, aga, aga see, et ma vastan teile nii, nagu ma nüüd vastan, iseloomustab ka natuke seda, kuidas, miks ja kellele saadet. Aga lihtsalt on ka see, et äkki sa vastad küsimusele, mitte ei pea eneseküllased monoloogi ja et siis tuleks lühemad vastused. Ja konkreetsemalt ja endast küsimus oli praegu saate kohta, et me sinust juba rääkisime ära. Nagu tagasiside tähendab siis kunstiministeerium on pedagoogiline saade, et nii palju kui ma tean, siis meie meie saadet kuulatakse koolis. Et. Millisest koolist? Ma saan ekas näiteks kuulatakse ja siis ma saan aru, et mõnel pool gümnaasiumites ja nagu sellistes nii-öelda huvialakoolides nagu kunstiharidusele suunatud huvialakoolides kunstiministeerium on väga-väga populaarne pedagoogiline saade, kui, nagu rohkem nagu kooli. Mulle kui sellisele kunstitöö proletaarlased muidugi kohutavalt meeldib see idee, et on siis pikad kõledad koridorid, kus nurkades valjuhääldi sealt tuleb nagu järjest ainult kunstiministeeriumi, selliseid kordusepisoode 24 seitse. Täiesti vahetundide ajal vahetund ja ma ise mõtlen ka, et kehalise tunni ajal mängida sahtlaste pallidele pintsak iga tekst, Jevgeni Zolotko. See ajab juhtme ilmselt ajaliselt kokku ühel väljakul. Nagu näha, siis, siis meil on ka ministeeriumis on need rollid jaotatud, et Indrek esindab rohkem sellist Performatiivse ja mängulist lähenemist ja mina esindan siis sellist mõistlikku tüdrukut, eks ole. Ja vastates teie küsimusele, kellele me teeme seda saadet siis tegelikult, et see on väga hea küsimus, sellepärast et üks pool on, ma arvan, kunstiministeeriumi kuulajaskond mõnes mõttes jaguneb kaheks, et ühelt poolt on klassikaraadio nii-öelda tavapärased kuulajad, kes kuulavad seda ilmselt nagu võib-olla pikemalt perioodi jooksul päevas ja siis ühtlasi satuvad näiteks ka kunstiministeeriumi saate peale. Ja teine osa on tegelikult need, kes kuulavad seda neti kaudu vahel kuulamisega ja see on siis võib-olla tegelikult just see nii-öelda kunstnikud, kriitikud, et kogu see nii-öelda teadlikul kunstipublik, kes tuleb ja otsib selle hiljem internetist üles ja kuulab võib-olla konkreetset teemat, mitte kõiki saateid järjest, aga otsides võib-olla ka infot. Ja see üks asi, mida ma olen mõelnud, et mis on selle saate mõte või miks seda teha, ongi minu jaoks järelkuulamine on ka väga oluline punkt on selle puhul, et, et mulle väga meeldib see mõte, et need saated jäävad kuhugi alles ja sa saad hiljem otsida, näiteks kui sul on vaja intervjuud kunstnikuga või mingi teemakäsitlust või mingi teema katmist, et siis kuulata seda nagu hiljem konkreetselt järele, nii et ma arvan, et meil on tegelikult kahte sorti publikut, aga me ei ole kunagi teinud mingit nagu tagasiside küsitlust, et kes meid kuulab, kui palju kuulab ja nii edasi ja ma ei kujuta ette, kui palju klassikaraadiokuulajatest vahetab kanalit hoopis näiteks kui need tavapeaskluseni ministeerium. Et ma just mõtlesingi, et, et noh, et need, kellel käib klassikaraadio hommikul üles ärgates õhtul magamaminek on nii, et ega nemad süüdi pole, et seal aeg-ajalt tuleb kunstiministeerium lihtsalt süütataksoffee läks aga, et, et ma just mõtlesin, et niisugune paralleeli tuua kirjandusministeeriumil kus on väga selge struktuur, seal on üks minister ja tal ei ole häbi seda tunnistada. Et nende viimast saadet vaatas 91000 inimest. Kus sa oled alati armastan numbritega lajatada. Absoluutselt võttis sõnatakse täiesti. Et Kraks ka mina, mina oleks märksa nagu positiivsed. Kirjandusministeerium on selline, kõigepealt on ta telesaade, tehakse nagu teleformaati. Tema produktsioonikulud on üüratud võrreldes kunstiministeeriumiga. Aga samas kunstiministeeriumi sisuline tase on nagu vaieldamatult kõrgem sisu, ütleme võistluse ideega nagu paralleelijatendliku pöördvõrdeline suhe. Et kunstiministeeriumi, nagu on eelarve nagu väike ja kirjandusministeeriumi on väga kõrge, vot siis meie nagu see sisulise taseme nagu latt on sealsamas, kus on nagu kirjandusministeeriumi, nagu see puhteelarveline. Vaat ma koheselt küsiks, et kui ta oleks küüria keelaev, mis te siis sellest teeksite? Ei, ei, meil ei olegi nagu vaja, ma üldse ei tähendab, ei ole vaja. Kas ma praegu kuulsin, kuidas keegi ütles, et tal ei ole suuremat eel? Maarin, palun, sekkuge nüüd. Teie kantsler on aga suust mingisugust täielikku iba välja ajama. Ja nüüd mõned mõned viimased laused või lõigud, ma küll hea meelega tsenseeriksin, aga ma vist ei tohi, sest et see on ilmselge. Ilmselge juhtum praegu, aga kirjandusministeeriumi vaatajad olete kuulajate numbritega on tõesti see, et ma ei saa sellest isiklikult alu, aga telekas on tõesti metsik fenomen selles mõttes, et minul ei ole telekat olnud enam, ma ei tea, üle 10 aasta. Aga ma saan aru, kui sa korraks ilmut telekas mingit väikest kaheminutilist kommentaari andes, siis on see tagasiside, mis sind tabab nagu selliste pooltuttavate hulgas tunduvalt massiivsem kui see, et ma teen umbes kolm aastat järjest põhimõtteliselt iga nädal saadet raadios, et need meediumid on täiesti võrreldamatud, tegelikult. Aga ses mõttes, et meid ei saadetud kirjadest ministeeriumist ma võib-olla hiljem koera seda näidet kasutan aga et liiguks ikkagi edasi, et aga äkki te oskate kirjeldada seda ideaalkuulajat või et et kes oleks nagu see kuule, kellega te rääkida tahaksite? Indreku puhul on ilmselgelt son mikrofon, et saad nagu puhtalt südame pealt ära rääkida. Marko Markus nagu tabas selle asja ära, et ma siin sinuga sarnaselt formuleeritud küsimuse juures ennem olin nagu hädas, et kui te ütlete, et me ise ka mina olen kuulanud. Ma ikka loodan, et ma olen kuulanud kõiki saateid, kus ma olen rääkinud. Et, et siis ma ise olen nagu ka nagu selle kuulaja ju, eks ole. Ja siis hetkel ilmselt ka võib-olla tõesti ei kuula, kuivõrd ma siin räim. Aga et kui ma olen üritanud teile selle nagu mudeldada, siis jäävad, mul on olnud küll selline irooniline hetk on seisnud jälle seal mikrofoni ees, olen kujutanud ette, et aga äkki võib-olla tõesti on keegi kuskil teisel pool raadiot paraadi ees ja ma tegin parasjagu saadet enesekolonialismi, st kus ma lugesin ka jälle oma pika-pika monoloogi ette, siis ma kujutan ette, kuidas raadios istub selline äsja pensionile jäänud koduperenaine, kes mõnusasti tugitoolis on, kell on kaks esmaspäev, ujub teede kopsoka suka ja kuulab Kunstiministeeriumit, et mulle tundus see väga selline turvaline kujutlastelt turvale sisuline hetk, et ma arvan, et see kulustav muuseas ma lihtsalt sekkuda, et ma näiteks kahtlustan, et mis näiteks antud eetrisse minema saatega võib juhtuda, et umbes üle Eesti on võib-olla niisugune 10000 inimest, kes parasjagu ohivad aiamaad, kui tuleb kunstiministeerium. Et noh, tähendab meil lisaks jällegi selja sirutas virgutusvõimlemise minuteid või pigem on see, et kasutage päikese käime ja võib-olla mingisugune väike hoiak ja ta on, kui tegemist on ju nagu siis Indreku poolt välja käidud versiooniga kooliraadio et sinna sobiks vahepealne virgutusvõimlemine väga hästi. Et marini väljapoolt pakutud kultuurilugu on ju, et me kõik teame, et intellektuaalid kipuvad olema pisut nõrga selgrooga ja neid ei teeks ka paha natukene vahepeal kummardada ja käsi sirutub. See on väga hea mõte, võtame seda järgmist hooaega, kavandades kindlasti arutluse alla, et milliseid uusi formaate, sest me peame ju ka kogu aeg ikkagi oma formaati nii-öelda värskena hoidma ja natukene tuunima. Et ma arvan, et sellised füüsilise päris tööminutid võib-olla tuleksid kasuks meile lisada. Aga ma tahtsin öelda, et see Indreku kujutluspilt, et see on, ma ei teagi, ta, see indrek kirjeldasin ilmselt mõnda konkreetset tuttavat, et minul Puhas juhuslikult ma tõesti mikrofoni ees kangastub, järsku selline inimene siis mul hakkas väga hea, see oli natuke patroneeriv, ma pean ütlema, aga oli, oli irooniline, ma ei arva, et kuule tegelikult olemas olnud, selle, selle kujutluse imaga seisnes natuke selles, et kõik, kes te ennast ära tundsite, palun, ärge ärge võtke, ei pidanud silmas, sest Markus oli tegelikult õigus, et tegelikult ma teen seda, saadeti ikkagi mikrofonile. Ja sellega me oleme kõik nõus, aga ma sooviksin ka nüüd vastata sellele küsimusele ideaalkuulajast, et minu meelest ühelt poolt võiks see kunstiministeeriumi saada huvi pakkuda inimesele, keda huvitab nagu kunst kuidagi laiemas plaanis või mul on tunne, et on hästi suur potentsiaal jõuda tegelikult inimesteni, et kellel on mingi selline nagu sobiv lünk, kuhu kunst võiks paigutada mõttemaailmas täiesti olemas ja just nagu neile pakkuda kas infot, ülevaadet, mis toimub sissevaateid teha seda nagu arvestades, et tegemist on potentsiaalse nii-öelda inimrühmaga, kes tegelikult võiks käia tunduvalt rohkem näitustel lugeda tunduvalt rohkem kõike seda vähest kunstikriitikat, mis meil ilmub. Et ühesõnaga tekitada mingit sellist laiemat huvi ja anda anda infot, nii et kui mina räägin, siis raadioeeter, eks ole, see on, ma arvan, mis on, mõlemad, teeme Indrekuga seda raadiosaadet nii rõõmsalt juba kolmandat aastat on, on just see, et see raadiomeedium ise on kuidagi selline kui suur, väga selline modernistlik ja, ja sul siin raadiomajas käia, selliseid saateid tehes tekivad sellised tõesti tunne, et sa kõneled sellise pärasega kohutavalt suure massiga ja sul on neile midagi öelda. See tunne tekib kogu aeg. Niisugune teise maailmas ja eksdiktaatori tunne. Jah, teine kunstiministeeriumi tunne on. Et kuidas massid on kahiseva raadiot kuulavad, mida juht räägib, kuidas rindel läheb olukord paremaks ja kunstirindel olukord läheb kogu aeg paremaks, me oleme teile seda kolm aastat äkki nüüd rääkinud et mobiliseeruge näitustele ma suhestuda sellega väga hästi. Nüüd peale seda sinu viimast vastust, et ma nagu ei julge küsida lihtsalt et milline on teie mõlemad, Mu meelest saate eesmärk, sellepärast et mõnes mõttes te olete nüüd mõlemad sellest ka rääkinud ja mulle väga meeldis, et kui Maarja ütles, et see on nagu populariseerimine ja siis minu, minu küsimus tuleb umbes sellest kandist, et. Ma olen kuulanud tegelikult mõne saate rohkem kui need, kus ma olen ise osalenud. Aga jah, aga, et et kui saate eesmärk on seda kõike populariseerida, et kas võiks võib-olla tihemini rääkida kunstist heagi ja võib-olla isegi vähem vahetevahel kunstikriitikas. Ma kohe hea meelega viskuks nagu šotile tahaks löögi enda peale, sellepärast et et ma just mõtlesin selle peale, et kindlasti tuleb jutuks nüüd teie ristküsitluse käigus ja ma täiesti raputaks endale tuhka pähe, tunnistasin ennast süüdi, et ma ei ole piisavalt kunstist rääkinud ja ma ei ole piisavalt rääkinud kunstnikega. Ja ma ei tea, mis probleem on, aga ma kogu aeg valin teemasid, mis on rohkem sellised, kas see mingid üritused või mingid sellised kunstimaailma katusstruktuurid, organisatsioonid või korraldajad või midagi sellist, nii et ma olen täiesti süütu. Meil on esimene üles, tunnistas esimene ülestunnistus on käes. Et ma, ma muidugi tean, milles probleem on, aga ma veel praegu ei ütle. Ma juba vajusin nukralt longu, siin mikrofoni taga. Ei, aga küll me selle probleemi ära kõrvaldame, probleemid ongi, me peame kõigepealt välja silitama probleemid kätte saama ülestunnistused ja siis asuma aktiivselt nende probleemide lahendamisel. Aga ma olen alati uskunud, tuleb kutsuda organisatsiooni selline siseaudit, kes siis näitaks näpuga, mis teil valesti on ja näitaks näpuga, mida te siis tegema peate? Ootan huviga. Ja ka selles mõttes, et kui metsa tunnistasid üles, et saade ei ole niivõrd kunstist, võib kunstikriitikast, siis ma arvan, et me jõuamegi jooksvalt, sihukese võib olla kolmanda ploki juurde, et, et mis on nagu teile mõlemale küsimus, et mis on teie meelest kunstikriitika eesmärk? See on eksamiküsimus, esimene küsimus. Eksamiküsimus, et kas te sissejuhatus ainesse olete võtnud või mitte? Ma pean üles tunnistama, et tegelikult sellel semestril ma just õpetasin kunstiteaduse instituudis magistrantidele sellist ainet, mille nimi oli kunstikriitika ja mida ma alustasin kohe selle järjekordse südantlõhestav ülestunnistusega, et et meil on erinevad kriitikad ja neil on erinevad eesmärgid ja vajadused ja nii edasi, nii et mina ei tea tegelikult, mida ma teen. Aga siis on meil ülestunnistus number kaks olemas, Indrek ei ütle ka midagi. Läheb praegu väga-väga piinlikuks varsti. Et tähendab Kasahstanis mu vastus ei üllata. Ülekuulajaid audiitoreid, et, et kunstikriitika teadupärast on nagu eneseküllane. Ja ikka seesama kogu aeg või? Ei tähendab, see on nagu umbes, et noh, ma ei tea, miks on põllumajandust vaja on ju selles, et süüa just on ju, miks krunti vetikat on vaja selleks, et seda kirjutada et oleks põhjust kirjutada, äkki ma teen, kas. Põhimõtteliselt on see, et ma ikkagi see põllumajanduse, kas analoog meeldib, on nagu see, et see, mida sa kirjeldasid, on see, et põllumajanduse eesmärk on maad harida. Jah, aga minu meelest on põllumajanduse eesmärk on ikkagi see, et lõpuks süüa saada. No aga kunstikriitika te saate lõpuks saate lugeda, aga aga see ei ole, sööks. Käisime oodatud aimuda, hilja ärkas. Annan. Ja ma tahaksin ületähtsustatud, ma sooviksin siia vahele öelda tegelikult tegelikult mul on vastus ka või selles mõttes, et et me oleme Indrekuga päris palju arutanud ja rääkida siis kunstikriitika probleemist laiemalt, mida me oleme siin kunstimist ministeeriumi saates ka eraldi käsitlenud. Aga tahaksin kunstikriitika eesmärk, eelkõige on kontekst oliseerida või näidata, kuidas mingi teos või ütleme, kellelegi looming paigutub jah, mingisse suuremasse seoses sellega, mis parasjagu toimub, millised on need viited ja assotsiatsioonid, mis sellega võivad tekkida ja pakkuda välja võib-olla kõige rohkem üks enne isiklik tõlgendusvõimaluse selles mõttes, et meil ei ole enam seda momenti kunstikriitikas, kus kriitik nii-öelda on selline suur kohtumõistja, kes siis jagab heaks ja halvaks või rendi paremale vasakule lajatades seda kriitikat teeb. Aga pigem on ütleme, kunstikriitika võimalus siis eeldusele kriitikul on tulnud hea mõte antud näituse või teosega või kunstniku loominguga tervikuna seoses. Ja see on üks huvitav tõlgendusvõimalusi huvitav viis seda vaadata ja publik saab siis nii-öelda lugeda, et ahaa, okei, see nii võib ka olla. Aga samas ei suru talle midagi peale, sa saad kujundada tegelikult oma arvamuse, aga see on selline nii-öelda üks võimalik vaatenurk, mida sulle serveeritakse. No minu jaoks nagu kriitika kõige olulisem funktsioon on tegelikult nii-öelda metakriitika, miks ma kriitikat nimetage enese külaseks on, see kriitika peab tegelema kriitika enesega, sellepärast et meie kultuur kogus läänemaine kultuur ja mitte ainult lääneõhtumaine kogu inimkultuuri üle gloobuse kipub praegu olema väga nagu keelekeskne logotsentristlik ja seetõttu nagu keel. Rääkides verbaalsest keelest noh, mõjutab väga tugevasti ka nii-öelda visuaalkultuuri visuaalset kunsti ja selles keeles kehtestatud väärtused ja nii edasi, et me saame rääkida kunsti peavoolust, aga peavoolu sõnastatav seal, seal on seal seal sõnastus on väga, väga oluline roll. Et minu jaoks kunstikriitika kõige olulisem roll on pidevalt kriitiliselt ümber vaadata seda, kuidas kunstikriitika ise on visuaalset kunsti nagu sõnastamas aitäh, monoloog, sest ma arvan, et kooli aktusel kõlab see raadiost väga hästi. Suur tänu, see tõesti kaunis kaunis ja ta Maarinud täna Kambeki eest. Nüüd ma, ma nagu usun vähemalt, et sul oli tõesti nendele magistrantidele midagi öelda see oli päris kergelt jälgitav. Sellepärast, et üks asi, millest me väga Margusega mõlemad tahtsime teiega rääkida, on see, te olete mõlemad nagu välja toonud, need erinevates aspektides peaks olema ikkagi mitte ainult populariseeriv ja mitte ainult hariv, vaid seda kõike kokku. Ja osa nendest küsimustest, mida me oleme küsinud, viivad kogu aeg selle poole, et kas teile ei tundu, et et väga keeruline on teid jälgida, et Markusele siin suurepärane näide teadlastest või noh, põhimõtteliselt on see asi, et ta ütleb, et see Tase kriitikast, mida te teete, et seal on ilmselgelt nagu hädavajalik, et keegi ei saa seda kahtluse alla. Aga noh, näiteks teaduse puhul on väga lihtne, ma sattusin viimast sirpi lugema ja ma avastasin, et sirbi teaduse rubriik, kus räägiti ja noh, et vahet pole, millest räägiti märkimisväärselt arusaadavam, loetavam kui sirbi kunstirubriik ja seda juba päris mõnda aega järjest, et kui sirbis kirjutatakse teadusest vahet polegi, hoolet, kui seadus seda ka ei oleks, on ta kogu aeg kirjutatud arusaamaga. Näiteks minusugune tegelane, kel teinud kõik peaks olema pigem kunst, aga aeg-ajalt pikema sõidu peal ja loeb, kas nii kaugele, et ka teadus on, siis ta on suuteline seda lugema. Aga mingil põhjusel kunstiliik on suuresti üles ehitatud niimoodi et peale mingisuguse kunstis riigi ei ole siis mitte kellelegi loetav. Sa ei ole, kas märkasid, et kumbki meist ei ole Reet Varblane? Ei, selles mõttes, et see ei ole ainult sirbi puhul, vaid tegemist on üldse suhteliselt niisugune levinud probleemiga. Et noh, see küsimus on see, et kas meil äkki oleks vaja ka, noh, ma siin leiutasin ruttu mingisuguse termini nagu populaarkiitik sõnu Nõves koht, mis on nagu hetkel kunstiväljal puudu. Et võib-olla ei olnud probleem mitte selles, miks kunstikriitika päevalehtedes erakodus, et kütet ei tahetud avaldada, vaid on see, et ta läks lihtsalt äkki järgult loetamatuks. Keegi ei saanud enam aru millestki kirjutada. Kusjuures minu meeles päevalehtede kriitika probleeme ei olnud mitte nii palju, see loetamatus, aga mõnes mõttes selline nagu suvalisus või lahmiminevam ja et see ei ole enam nagu huvitav. Aitäh ei, ma lihtsalt on võtnud ikkagi selle peale, et, et kui sa võtad teaduse valdkonna, siis on see, et ääretult palju on, ei nad. Ma ei tea, kas neid sunnitakse või vabatahtlikult, teadlased ise oskavad oma asjadest rääkida häiretus normaalselt, kui kohati nad tegelevad täiesti utoopilised asjadega. Ja teistpidi on see, et teadustoimetaja on ju täiesti normaalne ja nähtav asi. Et kas ei oleks nagu see, et kui teadus tegeleb oma populariseerimisega sihukeses Arusaadav tasemel, et, et võib-olla läks tagumine aeg ka kunsti sellega tegeleda. See on tegelikult väga hea point, sellepärast et teadus on tegelikult väga pädev näide selle koha peal, sest et teadusdistsipliinina või siis erinevad teadused on tõesti pidanud hästi palju tegelikult enda sellise kommunikeerimise nimel kuidagi tööd tegema ja kahtlemata oleks nagu kunstist kirjutamisel kindlasti midagi sellest õppida, mõnes mõttes tuleb meelde tuletada kunstikriitikaga kunstis kirjutamine laiemalt on üsna nagu noor tissid linn siis võrreldes sellega, kes juba pidid oma utoopilisi ideid nagu tavaaga. Ma arvan, et see näide on täiesti õige, aga, aga mina arvan, näiteks kunstiministeerium on väga selline populariseeriv saade ja just on see, arvestades, et me teeme seda sellises kontekstis sellisel kellaajal nüüd eriti keset päeva ja nagu te ütlesite, siis raadiokuulajad ei ole süüdi, kui see neid tabab siis minu meelest sellega tulebki nagu arvestada. Ja me olemegi minu meelest arvestanud, et võib-olla selline tegelikult selline populaarkriitika formaat ja loomulikult seda võiks olla kuskil ajalehtedes rohkem, aga ma arvan, et kunstiministeerium ise täidab seda. Kindlasti tänane saade on ääretult arusaadav, aga aga ma hüppan tagasi, on see, et, et võib-olla kirjandusministeeriumil on 91000 vaated sellepärast et see on kõigile arusaadav saade. Aga mida sa selle arusaadavuse või mitte arusaadavuse all täpsemalt silmas pead, kas oskad mingeid näiteid tuua, et kas see on näide, laused on liiga pikad, liiga palju võõrsõnu mõte on liiga hägune. Mõtteid on liiga palju ühes kobaras koos või mis seal arusaamisi, kus tõkestus on. No nüüd ainult ilmselt sõna mulle praegu lihtsalt selgitada, et me, et see ei ole nagu siin peatarünnak millegi vastu. Me saame väga hästi aru, et näiteks kui räägime artiklist, mis on tehtud kunsti ees siis kunsti on oma formaadilt miski, mis on suunatud inimestele, kes tegelevad sellega sügavuti ja enesestmõistetavalt peab kunsti e artikkel võib ületada tavalugeja arusaamise piirid ja mitte vähe, vaid palju. Jahmar. Ma arvan, et sinu poolt kõik sinu poolt toodud küsimused esinevad, et liiga palju mõtteid liiga palju võõrsõnu, liiga palju hing, selliseid loene viiteid, mingi tegelasi sellele, kellest üks normaalne inimene pole kuulnud. Näiteks mainisime Reet Varblas, kes seal siis sirbi kunstitoimetaja Ja probleem on ikkagi, on selles, et, et minul on kunstikõrgharidus paras sulle ja kui mina ei ole suuteline aru saama sellest, mida kussi kriitik kirjutab siis mul on nagu kõikidest tavainimestest on mul ikka väga kahju, et kui mina enam oma läbi oma kunsti haridus ei saa et siis on midagi valesti ja et ma mõtlesingi välja, millepärast ma ei saa, sellepärast et kriitika, nii nagu Indrek Grigor siin viitas on väga-väga sõnakeskne siis enamus kunstikriitikast on niivõrd sõnakeskne, et selle jaoks, et sellest aru saada, peaks olema sul üks visuaal kõrgharidus ja üks mingisugune kõrgharidus, mis puudutab lingvistikat. Ja kui me Markusega seda siin paar päeva tagasi arutasime, siis me otsustasime, et ilmselt kõik need neli eestlast, kellel on selline suurepärane plekt, elavad Melbourne'is ja kuulavad teie järelsaateid, aga raha teenimiseks korjavad nad melonit, korjavad melonid sellepärast et mõelnud tööd ei saa. Ja siis võib-olla üks on Moostes, aga ta ei ole eestlane. Ja tema seda saadet ei kuule, aga ema ei kuule jah. Aga neil on seal raadion. Moostes on raadio, kus tuleb vahetevahel. Aga keegi ei kuula seda, et kõik tegelevad oma asjadega. Tähelepanu ühele asjale, et Markus enese sõnakasutusest tuli välja populaarteaduslik kogu teadustekste, kirjutavad teadlased, teadlaste eneste roll sealjuures on hästi suur. Et mulle tegelikult meeldib see teie populaarkriitika mõista. Aga ma jääksin siis ka nagu selle juurde, et kuivõrd ma olen ikkagi veendusest kunstikriitika, on asi iseeneses. Okei, üks asi on nagu see, et, et tuleks kirjutada nagu kunstist niimoodi teha, selline populaarne saade kunstist ja teine asi on, et minu arust oleks populaarne saada kunstikriitikast. Jaa, absoluutselt, ma täiesti nõus ei kahtle, et, et nagu sa minuti probleem ongi see, et, et mis praegu toimub, on see, et, et noh, kui võtame siukest kunstikriitika, et siis teaduse mõttes nämmutataks seda tippu ja tõestatakse silmi, et miks keegi sellest aru ei saanud aru saamata, et kogu seda asja peaks niisugune natukene laiemalt lihtsamalt seletama, et, et ma arvan, et kui mingisugune rakubiolooge istuks, räägiks oma töökeeles sellest, mis ta teeb. Ei sega ju Samaaria aru ei saaks, aga ta aga ta on alati suuteline seda rääkima niimoodi, et mina, sina ja indeks Arnar ei, me ei saa aru küll väga, ei saa aru spetsiifikast, aga me saame aru sellest, millega ta põhimõtteliselt tegeleb, ta näitlikustab sellesse kuni selleni, kus piisab sellest, et sa oled suuteline kuulama ja sa saad aru, millest ta räägib, aga vaata, siin põrkame ka nagu teise sellise lahkheli vastu. See kurikuulus loosung, et kunst kuulub rahvale ja muud taolised mõistudeni. Tekib see küsimus. Et kui me räägime nagu sellisest tipptasemel rakubioloogiast, siis see on kuidagi väga enesestmõistetav. Et see ongi tehtud tipptasemel rakubioloogidele, see on tippteadlaste nagu oma selline suletud enklaav, mille sees nad töötavad samas kui näiteks ka kunstikriitikas eneses ja üldse mitte mitu aastat tagasi, vaid veel vaid paar aastat tagasi oli väga oluline jutt sellest ka praegu kaasaegse kunsti rääkida, siis me räägime sellest, kuidas inimesed ei saa sellest nagu aru, et, et siin tuleb siuke helitismi küsimused. Et kas kaasaegne kunst peab siis olema arusaadav? Teie jutust jääbki praegu selline mulje. Kunst ongi nagu täiesti niivõrd nagu kosmiline ja arusaamatu subjekt, et, et sellest tuleb rääkima nagu väga sellisel populariseeriv lihtsustaval tasandil, sest noh, et ega siis nagu mingisugune normaalne või lihtne ilma erihariduseta inimene ei saagi kunstist aru saada. Ei saab, et me viitama sellele, et kui sa tahad midagi populariseerida, siis sa pead oma keeledega piisavalt lihtsaks, et võimalikult palju inimesi saaksid aru, kui lahe on kaasaegne kunst. Räägid kaasaegsest kunstist kaasaegse kunstikeeles, kasutades keerulist ristviitesüsteemi ja sellist poolpehmet, semiootika ja sõnavara, siis ei ole nagu väga vaja pärast imestada, et keegi ei taha, ei saa aru ja kõik ütlevad, et kaasaegne kunst on täiesti arusaamatu. See arusaamatus tuleb läbi seletajate, mitte kunstist endast. Ma siinkohal sekkub, siis mul on kolm märkust kogunenud praeguseks hetkeks, et esiteks mulle väga meeldis, millise, aga te võtsite vastu Indreku ideed, eks olla eraldi saade kunstist ja eraldi saade kunstikriitika, sest ma sain aru, et see vajadus on selle järele, et siis seda ühte saadet võiks nagu rahulikult mitte kuulata, et see võiks nagu sellisel tühjadel tühjadele koridoridele kõlada põhimõtteliselt ja raadios ja kooliraadios, et see oleks selline hea eristused, keegi ütleb ära, et vot siin on see kunstikriitika, see ei puutu meisse, umbes saab siis võileiba minna, tegema näiteks kööki reklaamipaus, reklaami. Ja siis teine märkus, mida ma tahtsin teha, et absoluutselt nõus või absoluutselt ei jaga seda Indreku seisukohta. Kunstikriitika on eneseküllane, et siin Me paikneme sellises kahes erinevas äärmuslusest minu jaoks ikkagi kunstikriitika on, on tegelikult nii-öelda ja kunsti ja teiselt poolt nagu ühiskonna teenistuses või mis ongi nagu absurdne, aga ta peab nagu mõlemat poolt nii-öelda püüdma rahuldada ja üksteisele siis ikkagi kuidagi nagu ütleme, pakkuda viisi, kuidas siis need kaks võiksid siis üksteisega mingisse dialoogi suhtluses kommunikatsiooni kontakti astuda ja nii edasi. See on minu vaade. Ja kolmandaks, ma arvan seda, et kui te räägite sellest, et nagu kunstikriitikuna arusaamatu, siis siis samamoodi nagu meil on tegelikult ka palju halba kaasaegse kunsti, meil on ka palju halba kaasaegse kunstikriitikat. Ja see, kui inimene ei suuda oma mõtte, et tegelikult nagu selgelt väljendada, siis tegelikult see on lihtsalt nagu halva kirjutamise või vähese praktika või vähese enesekriitika või treeningu tulemus tegelikult. Ja ma ütlen seda selle koha pealt, aga ma isiklikult. Ma arvan, et mina kirjutan suhteliselt lihtsalt, näiteks ma arvan, maga, räägin suhteliselt lihtsalt. Aga ka mina olen saanud väga palju tagasisidet, et ma kirjutan liiga keeruliselt umbes ja nii edasi ja nii edasi ja see alati termin natuke nõutuks, sellepärast et minu meelest. Ma ei tee seda. Aga äkki on ikkagi kehv haridus ja tegelikult kunstikriitika puhul on põhimõtteliselt hariduse puudumine, sest välja arvatud see üks semester 12 korda kunstiteaduse instituudis kunstikriitikat, siis tegelikult puudub täielikult Eestis võimalus sellega kuidagi süvenenumalt, et nagu treeningprogrammi käigus tegeleda, et see ongi kõik, on tulnud sellise õppimise käigus ja kõik, kes vähegi midagi kunsti teemal suu lahti teevad, on tegelikult ise. Ja see on tegelikult olnud minu viimase paari aasta üks suuri küsimusi, et tegelikult meil on täiesti puuduse süstemaatiline kriitikute koolitamine ja on olnud ka mõtted, kuidas siis ise algatada mingit sellist paindlikku programmi, mis siis võtaks need sellised tegutsevad, treenitud ise õppinud tegelased ja siis need, kes alles alustavad kriitika kirjutamist ja kuidas toota siis mingi selline haridusprogramm kunstikriitikas tegelikult tegelikult see on see vajadus või see on see lahendus. Aga mul lihtsalt on, nagu see hetk mulle kuulates tekkis selline mõte, et siin natukene kõlanud nagu selline iseõppinud teivashüppaja probleem, kes saades aru, et lati ei suuda hüpata, siis võistlust ei tehakse, kes suudab kõrgemalt lati maha ajada. Mis mõttes? Me täiega hüppame siin üle lati. Lihtsalt aastatepikkune. Vaevles jäi, lihtsalt, on see, et mul on sihuke tunne, et suudetakse läti greerimat maha ajada, et nüüd aastaid tekkinud arusaam, et, et võib-olla selle spordieesmärk on suti teine. Aga loomulikult võib alati süüdistada kah pehmet teivast, jah, no komme. Maarine, et ennem saadet ma lugesin üle kõik sinu viimasel ajal artišoki mõned asjad igaks juhuks, vaene inimene, et ei no ma olen neid ennem ka lugenud ka, et mul lemmikkirjanik kohe alla praegu provokatsioonidele, kuhu sa jõuda tahad, selle jutuga tahtsin jõuda selle jutuga, Sa küsisid, et kus ja mis sul on, aeg-ajalt sa kasutad ingliskeelseid fraase kohtades, kus ma ei saa aru täpselt, mille pärast seda teed ja ma mõtlesin, et praegu on sobiv moment sinu käest isiklikult küsida, et mille pärast ingliskeelseid fraase ma saan aru, et osa inglisekeelsest terminoloogiast lihtsalt libiseb eesti keelde ja teda on väga keeruline vältida ja ma teen seda ka ise. Aga ma panin tähele, et ma arvan, et oleks võimalik näiteks vältida sõna steitment või disclaimer visi, biilsus või viisi biilsus, millest me tahtsime pikemalt rääkida, et mis asi see on? Ta disclaimer it ei ole ma kindlasti kasutanud, ma võin võtta omaks sõnast eitmend kasutamise aga disclaimer it ma keeldunuminstamast sama visi biilsus. Alustad sellega tervet lõiku. See olen mina. Huvitav, ma lähen vaatan, kes see siis oli. Mine vaata internetti Kesse kirjutas disclaimer lõigu alguses kohe. Tegelikult ma võtan omaks selle täiesti. Mitmes ülestunnistus meil on siis nüüd praegu kolmas. Meil on liiga palju igatahes, aga see on kindlasti üks asi, millega ma sooviks end ja kui kirjutaja puhul rohkem tööd teha, ongi jusse tõlkimise küsimus mingite mõistetega ja see ilmselt tuleb sellest, et kuna enamus kirjandust erialasest kirjandusest, mida ma loen, on inglise keeles nagu nagu selle erialal kipub olema ma ja enamus nagu näiteks ka kunstikriitikat, mida ma loen, on inglise keeles ja see keeleruum tegelikult, millest sa mõtled, ütleme, kunstist on päris palju nihkunud tegelikult nagu mu peas inglise keele peale. Ja ilmselt see on ka väga suur selline popkultuuri mõju tegelikult veel üks ülestunnistus. Aga et. Seal teed, kuna teile mõlemale meeldib meeldivad ka viited, siis ma viitaksin, et Christian muul kunagi omale seal rääkis sellest seoses minu meelest ühe mingisuguse näitusetekstiga. Et teksti autor on küll ära õppinud võõrsõnade leksikoni, võõrsõnade osa, aga jätnud õppimata seal eesti koolse veeru. Et siis et inglise keelega seal selles sõnaraamatus on ka kaks, nagu seal on nagu eesti keeles tähendused on taga, et sinna ei ole jõudnud. Teivasleivas on pehme? Jah, ei sa kindlasti ei ole nagu mingisugune kohutav näide selle koha pealt, vaid lihtsalt üks näide, üks näide ja see nagu tegelikult need on väikesed asjad, aga ma lihtsalt proovin kirjeldada, et kus mul tekib probleem, et need probleemid ongi väiksed asjad, mis omavahel kuhjuvad. Ja siis mul tekib selline tunne, nagu mind oleks mingisugusest kultuuriruumist kõrvale jäetud, et ma nagu üldse ei saa enam aru, mis toimub. Ja ka meil hakkab aeg läbi saama, et ma siinkohal lõpetaksin positiivse noodiga. Et ma arvan, et selle tänase väikse niisuguse ütleme, ülekuulamise tulemusena oleme ikkagi jõudnud järeldusele, et miks on vaja naisministreid rohkem. Nimelt antud diskussiooni jooksul saime naisministrilt kolm ülestunnistust, kantsler kes mees lihtsalt Ja et on näha, et meil on lõpuks ometi Eesti vabariigis üks ministeerium, kus minister on ära õppinud selle, et ei ole vaja keerutada, kohe võib kõik üles tunnistada ja et uurijad on rahul. Praegu siis liigutakse. Teemaga edasi, ma arvan, et see kõik see avameelsust tulenes ka sellest, et teie istute kolmekesi Tartu stuudios ja mina istun siin üksinda, kaitset tuleb Tallinnas ja tunneleid minu suunas täpselt sellised helilained lihtsalt läbi 200 kilomeetri. See sundis mind tegema asju, mida tõesti hiljem kahetseb. Ma kutsusin sind korduvalt, tule Tartusse, joome vein ja räägime. Ja see on nüüd see kättemaks, mis mind tabas otse-eetris. Ei siis oleks sama asi juhtunud võib-olla natukene varasemate väljaütlemistega. Aga mul on väga kahju sellest, et meil jäi veel niisugune üks plokk käsitlemata, aga ma arvan, et me võime järgmist hooaega alustada kunsti kunstipoliitikast. Kunstipoliitikaid eesti käsitlemata. Väga hea, aga siis on kunstiministeeriumis sügis 2013, esimene saade on siis teile broneeritud koos. Ma loodan, et te võtate sisse ka selle virgutusvõimlemise ja grammi programmi. Ma loodan, et sa tuled siis Tartusse, siis sa ei tunne ennast üksinda kaitset, sõna ja siin kolm härga ründavad sind ausate küsimustega, eks see on, muuseas, praegu oli suurepärane näide, mille pärast me oleme raadios, mitte televisioonis. Me saame öelda, kolm härga. Ütlesin, miks mitte tulla Tartusse. Vajaks siia ka väikese nagu disclaimeri enesevabanduse et andunud raadiokuulaja ja, ja seetõttu nagu kuulan üles ka kõiki teisi kolleege raadiokuulajaid kuulama. Meie lugupeetud kuulajad, kuulake teisi saateid, et praegu praegu vikerraadio või siis rahvusringhäälingu arhiivist nimel on leitav saate Müstilise Venemaa viimased paari kuu saated, mis räägivad Moskva esimese protsessi ettevalmistamise eest nagu Stalini ajal kolmekümnendatel. Palun kuulake nagu seda, kuidas neid ülestunnistusi saadi selle protsessi tarbeks, et see annab teile õige fooni käesolevas mõistmiseks. Indrek Grigori klemmid ühendatud jah, et mina saate lõpuks ühtegi steitmenti, ei tee. Disclaimer Camite. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Stuudios olid Maarend mük, Indrek, Igor, Markus Toompere ja komissar Peeter Krossman. Kul lasite hooaja viimast saadet ja kuulasime üle saatejuhid.