Head raadiokuulajad kohal kuulama sammu tagasi laevale kujundav hindamine neljandiku meie sõjasellega üldse rahul sellega. Räägivad tere päevast, räägivad, on eetris. On reede. 14. juuni aastal 2013. Viinad siis Vassivadja valetavad, ajavad puru silma või udu nägu või veavad lihtsalt ninapidi luiskavadjotüssavad, viskavad villast ja eksitavalt valetavad, nii et suu suitseb, valetavad, suu ja silmad täis, valetavad nii et silm ka ei pilgu. Aga mina ja meie, mida teeme meie? Täna räägime tõest stuudios nagu ikka kolmekesi. Mati Hint, Ilmar Raag, tere teile saatejuhina, Ignar Fjuk. Kas pole nii palju erinevaid varjundeid kui jutt maletamisest või tõe varjamisest, mõni isegi heatahtlik noh, nagu, et villast viskama just nagu kriimsilma kohta öeldakse, kui hundist jutt. Et hallivatimees tõe rääkimise kohta aga pole minu meelest ühtegi õiget sõna nii nagu valetamise kohta. Kas sellepärast ei ole tõe kohta sõna? Et seda esineb nii harva, seda tõerääkimisele? Sa sätid selle tee juttu meil kohe sellistele fundamentalistliku alustele, tegelikult tõe rääkimise kohta on ilmselt ka palju keerulisemaid sõnu, aga need ei ole kõik nii populaarsemad. Ja valetamise sünonüümidest rääkides siis probleem on pigem selles, et inimesed reageerivad sellele, mis ei ole normaalne, tunduvalt agressiivsemalt kiiremini mis on normaalne ehk et kui, kui sa kõnnid metsas ja ümberringi on see rahulik loodusfoon, mis on kõik just nagu tõeline, sobitub selle maailmaga, nii nagu sa arvad, et see peaks olema ei, ei toimu mingisugust liigatamist ja siis järsku valib nõksatus. Ja kohe inimene pöörab, sellepärast ta tajub seda rohtu ja igas igas asjas, mis on vale ka inimene ehk kohtu ja selle võrra reageerib ka kiiremini, aga ma usun, et see ei ole mitte tänane peamine teema. Ei, aga ma veel natuke kiusanud sind, sa nagu heitsid mulle kindla seoses sellega, et ma liiga olemuslikest asjadest juttu alustan, aga, aga sina ise ka öeldes, et kui inimene läheb metsa ja näeb seda, mis on normaalne, mis asi on normaalne. Ja ma tahaksin isegi võib-olla öelda seda, et ja vastu vaielda sulle, et minu meelest see tõde on märksa ebamugavam ja harjumuspäratu kui vale valega me oleme. Me oleme nagu mingis mugavustsoonis, kui jutu valest, kui on juba tõega tegemist, siis see tähendab mingit eneseületamist, enesetsensuurist, vabastumist. Ma siinkohas pean kohe seletama siis oma lähtealused, mina olen eelkõige pigem relatiivist ja ma ütlen, et minu jaoks, kui ühes tões ei ole paradoksi, siis on ilmselt tegemist lihtsustamisega ja ei tule nagu tõelise tõe Narvasse. Aga, aga ma saan aru, et, et need sõnad tõeline tõde ja tõde ja üleüldse see on natukene sellisele jääle astumine, kus kus igal juhul tuleb hakata kohe seletama, mis millised on kõrvaltähendused ja hinnangud ja nii edasi. Sellepärast et ühte absoluutselt universaalset tõde. Ma ei ole kindel, kas kas me julgesime selles saates sellel teemal edasi siin ühes teises saates. Hallo Kosmos, seal räägitakse absoluutsest tõest? Jah, aga see on paradoksaalne, see sõnakasutuse tõeline tõde ja et kas tõelist tõde ikkagi absoluutset tõde on, on olemas. Aga kui me kasutame sõnaühendit tõeline tõde, siis me ikkagi väljendame oma usku, et et ja on olemas samal ajal. Valetada saab lõpmatult hulgal eri viisidel ja see võib olla ka selle selle sõnavaralise rikkuse põhjuseks, et valetada või leebelt valetada või peagu süütult selleks, et mitte liiga keerulistesse tühistesse asjasse õieti mitte puutuvatesse seletustesse laskuda, valetada, võid küüniliselt oletada võib puhkustadeselt mu vale toimib või et keegi ei julge mulle vastu vaielda. Valetada võib mineviku kohta, oleviku kohta ja ka tuleviku kohta, kõik need utoopiat, mis meile esitatakse, on ju tegelikult valetamine tuleviku kohta mida pole veel juhtunudki, mis pole toimunud. Seesama tõeline tõde on meis ju iga päev, kui me alustame oma kõnevooru ja ja kindlasti ka veel tänases saates tuleb ette ja keegi meist ütleb, aga tegelikult on see nii ja tegelikult ma mõtlen teistmoodi, et see annab mingisuguse niukse ülima pentsiku, aga just nagu eksimatusele pretenteeriva tõekuulutaja rolli asetab kedagi, ta vastandab ennast nii-öelda mitte tegelikkusele, mis ei saagi olla just nagu tõde. See on sulle hea märkus ja ma luban, et selle saate jooksul ma kasutan eranditult väljendit, aga on veel teine vaatenurk asendamaks väljendit, aga tegelikult. Aga lähme nüüd veidi sele tõele lähemale ja, ja kui medast oleme piisavalt kaugel veel. Ega me ei oskagi päris täpselt ju ka oma elus ära tunda seda hetke, kui me endale valetame või kui me enda eest varjame tõde ja minu meelest ehk ei olegi kõige suuremat seda nii-öelda valetamise subjekti, kui sa ise või sa endale valetad. Ja täpselt nii, nagu sa mati algul kirjeldasid neid viise, kuidas inimene valetab küüniliselt naeratusega ja nii edasi. Kas see on ka vale, kui sa endale valetada? Tingimata see vale, kui sa endale valetad, aga mul on selline tunne küll, et endale valetades meil ikkagi midagi kripeldab, me anname endale aru, et me ei räägi kogu tõtt. Ja seal on ikkagi väga suur vahe. Kas sa valetad nii-ütelda eraeluliselt või sa valetad ühiskondlikult, me rääkisime hiljuti sellest Thomas kümmeliga ja jõudsime niisugusele tulemusele, ma loodan, Aliga ei eksi. Et kui ma valetan oma eraelus, siis on mul. Ma tean, kui palju ma valetan ja mul on võimalust nende inimeste ees, keda see võiks puudutada, on võimalus kahetseda, andeks paluda ja heal juhul isegi midagi heaks teha. Aga kui ma valetan ühiskondlikult niimoodi, et see puudutab kogu ühiskonda? No kogu elu võib äärmiselt hukka minna. Ja kui ma täna hommikul kuulasin varahommikust peale raadiot pole vahet, kas klassika või vikerraadiot, seal räägiti vähemalt kolmest eilsed ajalehed kaasa võtta siis rohkem kui kolmest ülisuurest pettusest, mis Nendel päevadel toimuvad Eesti ühiskonnas ja puudutavad väga paljusid inimesi, olgu see siis SMS-laenud või kasutatud autod või mingi inspektsiooni hämamine. Ja see on ainult praegusel hetkel eilses ja tänases päevas, kui räägitakse nendest, siis tulevad uued ja uued petuskeemid. Ja kui sa elad niisuguses ühiskonnas, kus sa ühe vähem inimesi võid usaldada ja kogu aeg pead kordama, usalda, aga kontrolli kontrollimine muide, minu jaoks näiteks on küll väga piinlik tegevus, mulle ei meeldi kontrollida, mul on lihtsalt piinlik teisi inimesi kontrollida ka siis, kui mul selleks on täielik õigus. Et niisuguses ühiskonnas muutub kõik väga hapraks ebausaldusväärseks, kui petmine on seadusega lubatud ja ma loodan. Me tuleme katse nende tänapäevaste või kõige tänapäevasemalt poliitskandaalide juurde, kus juhtiv riigiprokurör Heili Sepp ütleb, et uuris uurimist alustatakse siis, kui keegi väidab ja usaldusväärselt ja arusaadavalt väidab, et talle on tekitatud kahju. Aga kui kahju on tekitatud kogu ühiskonnale sealhulgas siis ka minule, kui ma olen ühiskonnaliige, siis uurimist pole põhjust alustada. Ma leian koos Toomas kümmeliga, ma loodan, et ta ei pahanda, et ma teda nimetan, et ühiskondlikud valed on ikkagi teisel tasandil kui see, mis ma mööda minnes valetan, sellepärast et mitte laskuda pikkadesse seletustesse või enese õigustustes. Aga selle peale mitt olles jurist, küsin, et kas Eestis ei ole siis võimalik see, mis on näiteks Ameerikas võimalik, kus võib sellise kodanike grupi huvides ka ja riigi vastu kohtusse minna. Ühesõnaga, et kui on toimunud see, see vale, mis on suunatud kogu ühiskonna vastu, siis noh, kokku kokkuvõttes siiski kohtuda ja on võimalik. Ma arvan küll, aga see Eestis ei ole kohtus käimine praktiliselt võimalik. Eestis ei ole kohtus käimine praktiliselt võimalik, isegi kui sind on kõige otsesemalt. On sind petetud, no ma olen seda tundnud omal nahal viimased paar aastat ma ei suuda pidada advokaati, kelle tund maksab 120 eurot, et see on tegelikult ikkagi praktiliselt võimatu, riigimehhanism peab tagama selle, et pettust ei oleks ja et ikkagi ühiskondlikele valedele oleks seatud teatud taluvuslävi, kus kust enam mitte. Aga ma ei ole kindlasti jurist, et ma oskaksin siin oponeerida iseenesest küll idealismi baasil vastaksin, et nii ühiskondlikele valedele, nendele valedele, kus kannatab ühiskondlik moraal oleks ju laias plaanis vastus see et koguda piisav hulk mõttekaaslasi, kellega oleks võimalik hääletada seadusandjate hulka, need, kes siis muudaksid reegleid. Ja see on hea mõte, mulle meeldiks ka, kui see õnnestuks. Aga reaalreaalsuses muidugi toimub muidugi, tõsi see, et saab vajaliku inimmassi koguda on tihtipeale väga raske, sellepärast et ka, kui võtta kõik kokku need, keda me igapäevaselt oma mõttekaaslasteks peame, siis nad enamasti moodustavad ühiskonnas ikka oma omaette vähemuse ja, ja seetõttu siis, mida mina näen, tihtipeale toimub nende vähemuste radikaliseerumine. Ehk et selleks, et kaitsta seda, seda omaenese tõde ja teades, et seda ei suudeta enamusele sõnalisel teile selgitada. Ilmselt see oli vist. Epson, kes ütles midagi sellist, et ära pane kunagi jalga oma paremaid pükse, kui sa lähed tõe ja õiguse eest võitlema. Et see nii-öelda tõe ja õiguse leidmine on tõesti vist nii, nagu see Ilmarjutasid vähemuse. Privileeg samal ajal ikkagi ka võib-olla niimoodi, et radikaliseerumise koht ja ma ütlen, et radikaliseerumine on ühiskonnas väga suur oht on poliitiline radikaliseerumine aga samas kui ühiskonnas see taluvuspiir ütleme, valede pettuste skeemitamist õigusalase turvatundest, ilmaoleku piir ületatakse, et see loobki pinna radikaliseerumiseks mitte niivõrd see, et meie siin oleme mõttekaaslased ja kes soovivad piiri panna sellele pettusele seal ja et meie võiksime radikaliseeruda. Aga meie ei radikaliseeru. Ma olen sellega täiesti nõus ja lisan siia, et tegelikult ei saa tegelikult just tegelikult jah. Et muuhulgas ei saa ükski türann oma režiimi ainult enim väärikust alandav pole vale üles seada, sellepärast et kõiga türann peab mõtlema, et selleks, et tema režiim püsiks peab tal olema mingisugune hulk poolehoidjaid. Aga ikkagi miks ikkagi valetatakse ja hoitakse tõest eemale? No ütleme, aga, aga lepime siin kokku, et ma möönan, et on küll selliseid selliseid teemasid, mille puhul terve mõistus ütleb, et on, on tõde ja vale ja, ja see on nagu üks teema, millest rääkida. Teine teema. No ma toon sellise näite riigikontrolli hiljutine audid kaitseväe logistika või laovarude kohta, kus siis enamus ajakirjandusest tegi kiiresti selle kokkuvõtted tõi välja riigikontrolli etteheited. Ja nüüd, kui me vaatame, mida siis riigikontroll teeb või mida ta on harjunud tegema, siis üldiselt nad tegutsevad, mitte ainult selle nimel, et üles leida rikkumisi, kitsaskohti, aga nad loovad tihtipeale nii-öelda tervikanalüüsi, mis annaks instrumendi selle mingisuguse valdkonna juhtimiseks ja samasuguse auditi. Tihtipeale teevad ka juhtkonnad ise või teevad kõrvalseisjad mingisuguseid eksperdid. Ja kui lugeda neid riigikontrolli taolisi auditeid, siis nad tõepoolest ei otsi ainult vigu, vaid annavad ka soovitusi. Huvitav on aga nüüd siis nende auditite puhul see, et niipea, kui nad jõuavad avalikkuse ette siis pool sellest, nii-öelda riigikontrolli auditist visatakse kõrvale see, mis räägib nii-öelda soovituslikult konstruktiivselt ja võetakse ainult see pool, kus riigikontroll teeb mingisuguseid etteheiteid ja see just nagu tugineb arusaamisele, et eksisteerib ideaalne riigimasin. Aga ma arvan, et me ju tõepoolest näeme, et ideaalse Trii masinat ei ole olemas, et riigimasin ükskõik millises riigis toimub alati, nagu 19. sajandil leiutatud soojusmasin, kus 75 protsenti aurust läheb kasutult kaotsi ja õige väike väike protsent läheb siis kasulikuks mehaaniliseks energiaks. Edasi. Sellega ma ei ole nõus, kui sa ütled, et, et ükskõik milline riigimasin siis ta teeb nii või naa, aga on olemas veel üks riigimasin, see on nii-öelda minu riigimasin, mida ma arvan või loodan, võiks minu riigil olla. Ja see riigimasin ei peaks käima nii-öelda, et kogu aur läheb ainult vile. Peale ei ma, ma olen sinuga nõus, et püüda tuleb alati ideaalse riigi masina poole. Ei, mitte ainult riigikontroll, püüda tuleb loomulikult ideaalse jõumasina või selle soojusmasina poole, nii nagu seda ka 19. sajandil tehtud, seda aina täiustati, et ei tohi rahule jääda, aga nüüd on siis kaks poolt, ühed on need, kes parajasti teevad ja teine on selline puht puhtteaduslik lähenemine, kes võib-olla ütleb ka trende ette. Ja kui ma vaatan trende ette, siis ma tean, et näiteks lähima 50 aasta jooksul. Vaadates lähima 1000 aasta kogemust, ma arvan, et Eesti riik või suvaline riik maailmas ei saa ideaalseks riigimasinaks. See näide, mida, mille Ilmar just Trei see ütlebki. Seda, et need, kes teevad praktikud, nii-ütelda, kes toimetavad need püüavad selle Ideaalse riigimasina ülesehitajate taotlustele leiutada instrument või välja töötada instrument, mis hoiab rikkumised ära. Et need tegijad taotlevad seda, et kogu seda analüüsi käsitataks üksikjuhuna, mis ei laiene kaugemale. Aga kui kõik taandada üksikjuhtudele, siis midagi head välja ei tule. Vaat mind on alati häirinud see nähtus, mis ei iseloomusta mitte üksnes Eesti ühiskonda, vaid ka meie poolt imetletud ühiskondi. Et kui kuskil lekitatakse mingi valgustkartev mingil määral riigisaladusega kaitstud ütleme, sigadus, vale, valetamine, kombinatsioon või midagi sellist, siis kuriteo sooritajana käsitatakse lekitajat, mitte seda, kes selle tegi. Ja praegu on õhus samasugune ülemaailmne asi ju kuriteo, et kurjategijaks võib osutuda või võimlasse Talle silt sildist kurjategijaks sildistatakse. Lekitaja. Ja mõni päev tagasi tänase Eesti selles poliitolukorras lugesin ma üldiselt sümpaatsed intervjuud selle Rakveres toimetanud noore daamiga, kes ütles, et ta sai aru küll, et tehakse jama aga ta ütles, et sellest tuleb jama siis, kui see tuleb avalikuks. Minu seisukoht on küll, see jama tekitati siis, kui see toime pandi, et siis kui see tuleb avalikuks ja kui me ei loobu sellest seisukohast, et varastada võib aga vahele jääda ei või siis oleme ise leppinud kõigega, mis toimub. Aga kui siin oli juttu sellest nii-öelda valetamisest, ütleme enesele või väikses ringis ja ühiskonna mastaapi valetamisel, siis ilmselt jutt käib ju nii-öelda sellest poliitilises keskkonnas või poliitikute valetamist ja kas ma eksin, aga minu meelest on üldiselt avalik arvamus poliitikute valede suhtes olnud alati üsna resoluutne. Ma ei mäleta ühtegi juhtumit, et näiteks mõnele poliitikule oleks avaldatud umbusaldust saamatuse pärast, et ta ei ole lihtsalt hakkama saanud, aga küll valetamise pärast, ma isegi kui ma ei eksi ühele meie kunagisele peaministrile on kaks korda selle eest umbusaldust avaldatud, kuigi Ma möönan, et, et see on väga ruttu rahval ka meelest läinud. Nii et see huvitav see rahva Rahva reaktsioon valetamisel on siis samuti väga selektiivne ehk et on neid, kes ei usu, et seda sa valetamine toimus. Ja huvitav oli ka üks teine fakt, mida ma hiljuti kuulsin ühest Ameerika raadiosaatest, kus teadlane, kes uuris skandaale sotsioloogiliselt tõi näite Clintonile tema teisel valitsemisajal, kui puhkes skandaal Monica Lewinsky ümber, kus teda rünnati, siis sellepärast, et ta valetas. Just nimelt siis selle skandaali ajal üllatuslikult Clintoni populaarsus reiting koguni tõusis. Ja me võime sellest teha järelduse, et see nii-öelda hukkamõistu resoluutsus ta on igal juhul mitte ühene ja kõige ilmsemalt, siis ta toimib teatud kihiti või teatud suunity või teatud mängulisusega. Aga see sellest Clintoni puhul siis väide oli siis selles, et tegelikult tegelikult teda ründas peamiselt kirjutav ja kommunikatiivne osa ühiskonnast, samal ajal kui teised pisut kõrvale ja pigem taandasid kogu selle asja mitte valetamisele, vaid Monica Lewinsky ka toimunud väikesele seiklusele ja nende restoranis isegi naljakas. Me räägime siin praegu küll avalikkuse reaktsioonist, aga ja ühiskonna reaktsioonist aga väga suurel määral. See, mida me nimetame avalikkuse reaktsiooniks, on ajakirjanduse meedia reaktsioon ja see ei pruugi sugugi või vähemalt alati mitte langeda kokku ühiskonna reaktsiooniga. Seda ma ei tea, kas ühiskonna toimunud küsitlused Monica Lewinsky skandaali puhul kajastavad ühiskonna suhtumist või kajastas seda ajakirjandus ja sama on Eestis on kogu aeg, et unustatakse ära väga ohtlikud kogu ühiskonda puudutavad kampaaniad. Ja selles suhtes, kui ajakirjandus meelde seda ühiskonnale ei tuleta, siis pole ime, et 20 aasta pärast ei mäletata. Et noh, näiteks 1993. 94. aastal esimese seaduslikku riigikogu ajal käivitas tolleaegne valitsus ja see sinu poolti ihar mainitud valitsusjuht käivitas prostitutsiooni legaliseerimise kampaania. See oli ülivõimas, kirjutati artikleid pealkirja all. Iga teine-kolmas koolitüdruk unistab prostituudi elukutsest jõuti nii kaugele, ma kontrollisin seda täna hommikul, kuna ma kujutlen endale või petan ennast niimoodi, et kujutan ette, et mul oli teatav osa prostitutsiooni legaliseerimise eelnõu põhjalaskmises. Ja vaatasin need materjalid üle ja leidsin sealt niisuguse ettepaneku, et prostitutsiooniala mõiste kasutamist prostituutidega peaks lubatama üksnes teatud litsenseeritud ettevõtetele ja, ja firmadele alaealiste kasutamist prostituutidega jõuti nii kaugele. No see õnneks tol korral kukkus läbi, aga Ma julgen kindlalt väita, et see avaldab mõju tänapäevani. Õigusemõistmises, sest et kõik bordellipidajad, inimkaubitsejad õieti öelda neid ei karistata, nad saavad tegutseda samal alal teise sildi all kohe edasi. Ja jälle tuletan meelde, et Eesti oli vististi viimane Euroopa Liidu liikmesriik või üks viimaseid, kus defineeriti inimkaubanduse mõiste ja seda suurel määral USA ja Euroopa Liidu surve all. Ja sellised moraali laastavad kampaaniad tekivad neid võimendatakse, siis nad õnneks kustuvad. Ega see hiljutine eutanaasia kampaania polnud ka midagi muud kui teatud huvigruppide vastutulek, kes näeb seal niši Eesti tervishoiusüsteemi jutumärkides täiendamiseks. Põhimõtteliselt ma olen küll nõus, tõttan, et viimase 10 aasta jooksul on selgelt trükimeedia või klassikalise raadio või televisiooni tähtsus massimeedias vähenenud ja praegusel hetkel sotsiaalmeedia pluss kommentaarid omavad vähemalt sama suurt mõju avaliku arvamuse kujunemisele kui, kui vana peavoolu meedia. Ja, ja selles suhtes ma pigem näen, et selline teatud isevoolu, selle tõe kujunemine ja on üpris arusaamatul kombel käimas, kusjuures loomulikult ka seda sotsiaalmeediat üritatakse manipuleerida. Sellega üritatakse töötada. Aga ega seda ja seda ei ole lõpuni võimalik kontrollida. Head raadiokuulajad pisukese sissejuhatuse tahaks ja tema tahaksime sammu tagasi astuda. Me oleme kas praegu kell üks, kes siiski püüaks natukene seda konteksti avardada, ma tahtsin öelda humoristliku vahel pliin, keeran kuulajate tähelepanu juhtida sellele, mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid, seda? Muidugi on olemas veel üks vaatepunkt seal eestlase vaate, kas siis selle maa keel laulu kuule reetsed, küsimused, mul on väike saladus vabandamise tiriaadleks pikale, kas seal on ka, see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Räägivad jätkab täna räägime tõest stuudios kolmekesi, Ilmar Raag, Mati Hint, saatejuhina, Ignar Fjuk. Eks tõest hoidutakse ja ehk teisisõnu valetatakse ikka siis, kui see on kasulik. Eks see tõde ja õigus on ka ju rohkem nii-öelda kasulikkuse poolt ära määratletud. Aga tõe ja õiguse õigemini seega on ka tegemist, nagu öeldakse, suuremas mastaabis või, või kui me näiteks räägime rahvusidentiteedist või eneseväärikusest või enesetundest enese määratlemisest. Argo Ideon tegi mõni aeg tagasi Postimehes väga hea intervjuu Briti ajaloolase geid lõviga ja, ja seal ta esitas sellise nagu üldistuse. Kuidas näiteks pärast teist maailmasõda peale seda, kui okupeeritud riikide rahvad olid tundnud ja, ja kandnud teatud alandust ja teatud sellist nahka enesesuunas hukkamõistu selle nii-öelda häbi vääritu alistumise tõttu siis nagu ehiti kogu rahvust ja kõiki, kes veel ellu olid jäänud teatud sellise kuulsus ja mehisust hõlmava iseloomustusega, nii et näiteks tema väitel 45. aasta Prantsusmaale järsku selgus, et praktiliselt kogu rahvas, kõik mehed olid osalenud vastupanuliikumist ilmselt midagi sellesarnast ka meil peale seda taasiseseisvumist. Mõne hetkel võis tunduda, et, et 45. ja pärast mõned aastad veel kõik eesti mehed olid metsas, et kõik olid metsavennad. No see meil neid korraga nii palju oli, on ilmselt ka põhjus see, et, et ametlikult paarkümmend ligi 50 aastat tunnistati metsavendi üldse ei olnud, et mõned üksikud pätid olid need aga uuesti tulles selle nii-öelda ilusate valede juurde, kus inimestel rahval on lihtsalt hea enesetunde nimel vaja endale midagi valetada. Kas see on alati lubatav, kas see on ka vahel taunitav? Minu meelest me nüüd asusime küll Relotivismima maile, et, et igas selles vales peitub natukene tõde ja vastupidi. Paar päeva tagasi tuli postkastidesse saksa kirjaniku VG, see pardiraamat õhusõda ja kirjandus. Võib-olla ma eksin pealkirjas, aga ma olen sellest lugenud pool läbi ja soovitan seda kõigile mõtlevatele inimestele, see on peaaegu igas lauses, leian ma midagi, millega. Ma kohe nõustun ja üks esimesi selliseid nõustumisi oli. Et saksa kirjanikud ja kogu saksa ühiskond pärast rängalt kaotatud sõda tahtis vaadata minevikku ja samal ajal vaadata minevikust mööda ja mu meelest on see väga tabav lause ka Eesti ühiskonna kohta. Tahetakse vaadata minevikku, nii et samal ajal teatud asjadest vaadatakse mööda ja ehitada ühiskonda, vat siis niisugusele valikulisele mäletamisele ja kõige raskemaid asju üldse mitte käsitleda. Mida kauem ma seda siis Eesti uues Eesti ühiskonnas elan, seda rohkem hakkan ma mõtlema, et see hea valetamise kontseptsioon või kuidas seda nimetada, et see ei toimi. Hea valetamine lõpeb ühel päeval ikkagi läbikukkumisega. Äärmine, millega ma praegu nõustun, on, see on tõdesid, mis võivad olla nii valusad et nendest kogu tõe rääkimine või niipalju kui teatakse, niipalju kui tuntakse rääkimine võib-olla nii valus, et seda tuleb tükk aega edasi lükata. Aga kui otsustatakse millestki täielikult vaikida, siis demorealiseerib see ühiskond ühel või teisel viisil. Ja kui kunagi tuleb välja, et meile on valetatud, siis on see šokk on väga suur, isegi pisikestes asjades nagu praegused Eesti poliitskandaalid. Noh, maailma mastaabis pole siin ikkagi mingi apokalüpsis ega tegemist, aga ma arvan, et paljudele šokk, et on kombineeritud instrument nagu Ilmar ütleb, kombineeritud instrument, mis võimaldabki toimetada niimoodi, et kokkuvõttes ei usu ma enam ka seda mis ei ole vale täiesti nõus selles küsimuses eelkõige teadlikult valetada. See on siis nagu teadlik valetamine tähendab seda, et ma tean seda, mida ma arvan olevat tõe ja ma igal juhul räägin mingisugust teist juttu. Et see on igal juhul taunitav ja see tuleb ka minevikust või olevikust rääkida mitmetahulise töö erinevaid pooli. Iseküsimus on see, kui palju avalikkus suudab selline mingisuguseid sait kasti mõjul seda läbi seedida või, või vastu võtta. Sedasama prantsuse näite juurde, millest sa äsja tõid. Ma lisaksin ühe prantsuse ajaloolase sellise lühiselgituse. Tema selgitus oli selline, et laias laastus muidugi kui teine maailmasõda Prantsusmaale, isegi kui see lõppes Prantsusmaa vabastamisega oli suur šokk, sellepärast et vastandina esimesele maailmasõjale, mille puhul Prantsusmaa peab ennast kogu sõja võitjaks teise sõja puhul kukkus kõik läbi ja seejärel see olevat olnud peamiselt šalde kooli initsiatiiv. Üksikisikule ei saa kogu au kunagi panna, aga mõte oli selles, et et selleks, et pärast sõda oleks ühiskonnal võimalik veel kuidagi funktsioneerida otsustati, et vaikitakse maha kol laboreerimine ja suunatakse kogu tähelepanu siis sellele tegelikult vasakpoolsele vähemusele, kes vastupanuga tegeles. Küll jõudis kogu ühiskond sinnamaani, et seitsmekümnendatel aastatel toimus siis pendli tagasi liikumine ja Ma küll kirjanduses küll filmides käsitleti päris palju seda kollaborant, sionismi teemad niimoodi, et pendel jõudis ka seal põhjani ära käia. Mille kohaselt tuli välja, et noh, sisuliselt kõik prantslased tegid sakslastega koostööd. Ja see oli iseenesest väga kasulik ajajärk, sellepärast et praegu on see pendel seal kusagil vahepeal tõdetakse, et oli küll vastupanuvõitlejaid ja täpselt samamoodi teatakse, et oli neid kolla, Partsioniste mõlemad pooled on nüüd olemas ja edasi sõltub sellest, et kui palju on ühiskonnas inimesi, kellel mingisugust lipumbaja vaja sel hetkel ist kanda olgu ta siis seotud enesekriitikaga või siis ideaalidega, et me peame vastupanu avaldama türandidele. Ja ma arvan, et see Prantsusmaa näide oleks eriti vajalik Eesti ühiskonnas. Noh, kuidas ütelda, läbi töötada, et sellest saada oma õppetund, sest meil see pendel liigub nii ja naa ja need penti, võnked on, on väga suure amplituudiga, et ükskord on ühed õiged, siis teised õiged. Ja väga lihtne on ütelda, aga ma ei tea, no mis väga tihti on tõsi. Ma pean praegu vaidlust, väikest kirja, vaidlust oma äärmiselt lugupeetud ja ka minu perekonnast, lugupeetud Ameerika sõbra Endel Uiga, kes on 93 aastane vanahärra külastab igal aastal kodumaad, on kodumaaelust äärmiselt huvitatud ja meil tekkis väike vaidlus. Aga põhimõtteline väike, aga põhimõtteline vaidlus juudiküsimuses sellest, kuidas ees Eesti sai juuden friks, juudivabaks tema uskusetti, Eesti sai juudivabaks niimoodi, kõik juudid läksid ära Nõukogude Venemaale tagalasse ja siin midagi ei toimunud. Kui me nüüd teame, et asi polnud nii, kuigi Eesti pole teiste Ida-Euroopa ja ka balti riikide taustal üldse kõige mustem lammas. See oli ta väga üllatunud ja arvas, et see on minu arvamus, et et Eestis tapeti juudid või näiteks Heino Elleri abikaasa kutsuti poliitilisse politseisse vestlusele ja tagasi ta enam ei tulnud, et see on üksnes minu arvamus. Et nüüd mina tean, et see ei ole minu arvamus, vaid et see on ikkagi üsna kindlalt on ajaloo fakt, et nii oli. Et ka inimesed, kes püüdlevad tõe poole kõigest jõust ja väga ausalt sõltuvad sellest informatsioonist, mis neile on kättesaadav ja me peaksime seda tunnistama, et inimene saab teha oma moraalsed otsused ainult selle informatsiooni põhjal, mis tal on. Ta võib teha ka vale otsuse valesti, moraalselt kaheldava otsuse. Aga kui ta teeb seda sel hetkel selles usus selle informatsiooni põhjal, mis tal on, et ta teeb õige otsuse siis see ei ole hukkamõistetav. Ja kui selgub, et on läinud halvasti, ta saab seda kahetseda, aga nii nagu Ilmar ütles, kui tehakse otsus vale otsus, moraalselt vale otsus sellel hetkel, teades, et see on vale, siis seda saab ainult andeks paluda võimalikult sügavalt. Mina meenutan ise endale tihtipeale seda. Vana Kreekast pärit arvamuslik mõtlemine algas kahtlemisest. Ütles, et kaheldis jõuame tõeni ja mis tähendab seda, et ükskõik milline on tõde kui ma soovisin mõtelda, siis ma pean temas vähekene kahtlema. Mis puutub loolise tõesse, siis siis mul sõltuvalt sellest, et olen lõpetanud ajalooteaduskonna on juba juurdunud arusaam, et, et noh, ilmselt on seal veel mingisugune tahk, et kuidas seda on võimalik veel hinnata. Seetõttu. Ma kindlasti usun, et tõde või nagu me praegu räägime, koosneb tihtipeale kahest asjast. Üks on võib-olla asi iseeneses mis on seal peaaegu nagu filosoofiline metafüüsiline kategooria ja tee teine pool on hinnang sellele. Ja tihtipeale me ei erista hinnangut asjast iseeneses. Aga just selle hinnangu poole pealt me näeme, kuidas tõde muutub mitme tahuliseks ja väga erinevaks. Mis puutub nüüd antud juudi näitesse, siis. Mul oli hiljuti vestlus väga intelligentsete venelastega, kes tõid huvitava teontoloogilise meetodi, kuidas käsitleda oma rahvuse kuritegusid minevikus. Ja Nende, see küsimus oli selles, et kas ja kui palju Vene väed 44. aastal, kui nad liikusid Venemaa piiridest välja lääne poole küll Königsbergi, küll Saksamaale, kui palju nad võisid toime balla panna kuritegusid. Ja venelaste vastus oli selline, et aga noh, kui me kujutame ette neid mehi. Neid musike maamehi praegu, kuidas nad siin-seal joovad ja kaklevad, me mäletame seda, mis toimus Venemaa kodusõja seal, millised olid julmas, et mida me ei eita, miks me järsku peaksime arvama, et needsamad mehed, sisulised, samast kultuurist pärit mehed ühel hetkel 44. aastal muutusid ingliteks. Ja samamoodi kui me võtame praegu selle Eesti ühiskonna ja mõtleme ka nendele kaasmaalastele, keda me teps mitte ei armasta, nendele eestlastele meie oma ühiskonnas, kes käituvad niimoodi, et me teps mitte neid üldse ei armasta. Kas me võime arvata, et mingisuguses teises ajas hetkes koosnes Eesti ühiskond ainult inglitest ainult kõige Õisematestaate aatemeestest? Ma usun, et nagu see asi on peaaegu et puhtteoreetiliselt võimatu ja sealt edasi on, on tõde ka see, et selleks tõrvatilgaks ei ole vaja kuigi palju. On olemas selline peamiselt sõjandusega seotud teooria, mis ütleb, et piisab umbes kahest protsendist elanikkonnast, et täielikult destabiliseerida ühiskonda. Võtame näiteks selle peale, kui palju oli metsavendi praeguste Eesti ajalooliste hinnangute kohaselt neid oli 10 kuni 15000, noh sõltuvalt ajaloolasest pakutakse seda numbrini isegi 50000 pakutud seal, muidugi me teame, aga, aga isegi kui see on 50000 paneme selles, suhestame sellesse elanike arvu ja me saame napilt viis protsenti. Ja selle peale ma siin Me võime ütelda, et kui täiesti üllaste ja eetiliselt puhaste inimeste kõrval on kas või ainult viis protsenti neid, kes käituvad teistmoodi siis me võime näha, et et ajalugu kirjutatakse selle viie protsendi järgi. Me oleme ikkagi nii nagu ma ka saadet alustasin saates sellest rohkem rääkinud ikka valetamisest ja see valetamine võib olla ju mitmes žanris või mitut viisi. Ilmselt see kõige levinum on lihtsalt see, et me oleme mingisuguse mingisuguste müütide, mingisuguste käibetõdede, mingisuguste üldiste arusaamade küüsis, tahtmatult osaleme selles protsessis, multifitseerime nii-öelda ekslike seisukohti või valesid meie enda teadvus on sellest läbi imbunud, ma kujutan ette, see on üks üks selline olemine mingisuguses vales reaalsuses mille vastu meil puudub üldse mingisugune arstirohi. Aga teine valetamine on, tuleneb rohkem sellisest võib-olla mugavusest või hirmust või ka sellest ühiskonnast, mis on loonud sellise hirmuõhkkonna ehk ehk vaikimine. Kui me selle asemel, et öelda oma arvamust, öelda, et miski asi peab olema teisiti öelda, et miski asi on vale või et ei tohi olla peal me lihtsalt vait. Ja see vaikimine seeläbi on vahel samasugune ja samaväärne nagu valetamine. Ta toetab ja aitab ehitada samasugust ebakõlbelist korporatiivsed ühiskonda, nagu võimu poolt seda vahel tehakse. Kes kasutab oma eesõigust just nagu see olekski valetamine, ainueesõigust. Kuidas teie meelest selle nii-öelda vaikimise? Meie eestlaste seas on ma üsna sageli nüüd hilja, praegugi juhtusin lugema mingisugust kirjatüki, kus eestlastele heidetakse ette seda liigset kuulekust ja, ja õigemini liigset talumisvõimet vahe ja, ja halva ja kurja suhtes, et ta ei hakka karjuma, ta ei hakka nagu prantslased ei, lähed mardi tänavale ja kas see vaikimine on mingil moel meie loomus meie põhjamaine rahulikkus? Mina ei arva, et eestlaste vaikimine on seotud kuulekus, aga üleüldse see jutt sellest, et eestlased iseäralikud kuulekad, tundub mulle üks nendest sotsioloogilistest, valedest, valedest või poliitilistest liialdustest. Ma toon nagu see, see oli sellise näite selle kohta, mis paraku läheb sotsioloogiast täiesti eemale. Minu tehtud film eestlanna Pariisis räägib loo ühest eesti naisest, kes Pariisis suhtleb ära prantsustunud, kõrgilmadaame iga, kes on nagu tõeline türann ja me ei tohi seal võtete ajal tihtipeale diskussioon teemal, et et kas see, kas Eestist tulnud naine, kas ta alistub sellele prantslannale, kas ta kuuletub ja vastusele ei ta ta küll vaikib, aga on näha, et ajab oma asja. Ja minu meelest võib-olla, kui eestlastele midagi iseloomulikku leida, siis siis pigem seda, et toimub selline vaikne, mitte kaasatöötamine. Ma tegelikult ei oska näha selles eestlaste olemusest, see on nagu asi, millest ma tegelikult ei tohiks üldse rääkida, eestlaste olemus ilma uuringuteta, see, see alati viib taga libedale jääle. Aga ühesõnaga, ma arvan, et et oleks liialdus väita, et eestlane on kuidagi eriliselt allaheitlik. Küll aga ma möönan, et moraalselt see vaikimine omab sellist kaheldavat väärtust. Jah, kahe otsaga asi, vaikimine ma olen küll nõus sellega nagu ilmasõda, defineerised. Et tõde on see asi iseeneses, filosoofiline asi iseeneses. Ja me ei saavuta, me ei tea, mis see on ja nagu kõik eksistentsiaalsed asjad on sellised, et me ei tead ei saavuta kunagi nende täpset teadmist, küll aga nagu kogu teadus ja filosoofia tema liikumapanevaks jõuks on lähenemine sellele tõele ja, ja kui ajalooliste, faktide või ajaloos toimunud asjade iseeneses kingal tsehhides on asi nii, et me ei saavuta kunagi täit teadmist, me oleme ameti kohustatud lähenema sellele asjad iseenesest nii palju kui võimalik koos kõigi tema tahkudega ja vaikimine ei aita neid tahke, neid erinevaid tahke esile tuua, vaid vastupidi Aikimine varjutab mõningad tahud niimoodi, et me ei lähene sellele asjale iseeneses, sellele tõele, vaid vastu pidime, moonutame teda. Aga mis puutub nüüd, nagu tõesti, me oleme palju valest rääkinud, siis mind on filmi tegemise juures tihtipeale huvitanud see tõesem tõde veel, ehk tihtipeale kutsun subjektiivseks tõeks kunstitööd ei ole siis, ei ole isegi kunstitõde, ma toon nagu kaks kaks näidet selle puhul. Esimene näide on filmist klass, kus tihtipeale mulle esitati küsimus, et miks nurgide käit käituvad niimoodi. Ja minu vastus on see, et ma tegelikult üritan selle filmiga tekitada sellesama tunde, mis on nende peategelaste peas, ehk et ma jutustan kogu lugu läbi nende tajutud reaalsuse läbi nende tõe, sellepärast et kui me vaatame kusagilt kõrvalt tõde olla midagi muud. Samasugune olukord tekkis mul nüüd hiljuti seoses uue filmiga, filmi nimi on Kertu, kus, kas mul on tunne, et ma olen kogu aeg just nagu distantseerunud, et ma küll näitan, mis toimub selles ühes külas, kus toimub üks armastuslugu. Aga ma just nagu ei jõua nende inimeste sisse niimoodi, et vaatajad tajuksid seda tõde tähendab nende tegelaste subjektiivsest maailmanägemisest, mis lõppes sellega, et me näiteks helis sel hetkel, kui me näitame pildis ühte peategelast, kes ligineb tüdrukule. Me keerasime muusikaga kergelt kajasse selle selle jaoks, et märgistada ära, et eksisteerib lisaks sellele objektiivsele tõele, mida me veel näeme selle inimese subjektiivne tõde, mida ta sel hetkel tunneb? Minu jaoks oli klassivaatamisel kõige raskemad, olid need hetked kinosaalis kui kinosaal reageeris täiesti teisiti, kui mina toon siin, ütleme, noorem põlvkond reageeris täis teisiti ja see oli minu jaoks väga raske elamus. Nii nüüd see saade nagu ikka on läbi saanud, samas ma julgen saate lõpetuseks teha sellise kummalise järelduse, mis mulle just alles praegu pähe lõi, et et sedavõrd-kuivõrd, ühiskond nagu sidestub või võrgustub või rohkem inimesi saavad avaldada oma arvamust, mida teised kuulevad ja seeläbi on ikkagi ühiskonnas alati mingisugune ootus või, või tung mingisugune ühise seisukoha konsensuse poole siis see tähendab ju seda lõppkokkuvõttes, et kõik need, kes selles nii-öelda konsensuse või selle lõpp osalemisel või valmimisel osalevad, nad ju tegelikult pean möönma, et kokku ei saa ju tõde kokku, saab kompromisskokku saab mingisugusele sulam, milles tõde on ainult üksikutes elementides või elementidest, nii et, et kokkuleppimine tähendab valetamist. See oli nüüd tänane saade tões ja tänases saates osalejaid Mati Hint, Ilmar Raagi saatejuhina Ignar Fjuk, uus saade ja hooaja viimane on järgmisel nädalal. Kokkuvõte oli vägev.