Tervist head klassikaraadio kuulajad, olen Karin kopra ja algab heligaja. Hoo viimases helikaja saates teeme kokku Teid. Milline oli Eesti muusikakollektiivide lõppenud hooaeg ja mida toob lähitulevik. Ülevaate annavad Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kadri Tali, Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäe, Eesti filharmoonia kammerkoori direktor Esper Linnamägi, Eesti rahvusringhäälingu populaarseima teleprojekti klassikatähed, produtsent Helen Valkna ja klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder. Möödunud nädala kontserdielu peegeldab kaks arvamust. Allan Murma kõneleb Nargen festivali avakontserdist seitsmendal juunil, kus esinesid bass Ain Anger ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Tõnu Kaljuste juhatusel ning Tallinna kitarrifestivali kontserte käis kuulamas ja jagab muljeid Aetmiki. Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten, kuidas hindad Eesti kontserdi lõppenud hooaega? Sest hea meel on sellest, et kollektiiv on tegutsenud stabiilselt ja kõik need, mida me oleme ette roninud, ette võtnud, et need üritused on plaanipäraselt ka läinud, et meil ei ole selliseid suuri tagasilööke olnud. Aga kui nüüd sellest rääkida kindlasti edulooks sellel hooajal, möödunud hooajal võib lugeda koostööd Eesti rahvusringhäälinguga ja meie noortekonkursi klassikatähed. Et sellest tuli välja projekt, mida me ise ka ei kujutanud ette, et ta täpselt nii välja tuleb, et menu ja vaatajate-kuulajate poolehoid oli nii suur ja positiivne. Et sellest on saanud tänaseks siis suur algus. Kui me tuleme alglätete juurde tagasi, siis tegelikult sündisse konkurss ideest renoveeris keerida noortekonkursi Con prio, mis tundus meile nagu oma aja ära elanud ja ei omanud sellist suurt publikumenu. Ja idee tuua noored interpreedid läbi raadio ja televisiooni rahvale lähemale, et see idee nagu kandis nii toredat vilja ja täna võib öelda, et sellest on saanud siis traditsioon, et ehk siis me näeme juba järgmisel aastal vastu uuele konkursile. Ja mul on ainult rõõm sellisest protsessist, mis on suunatud meie järelkasvule kiiresti moodi hooaeg üle käia, et sisuliselt üle 1000 kontserdi aastas tundub paljudele nagu müstiline. Aga mul on hea meel, et Meie Tartu Vanemuise kontsert, tema ja produtsent Ülle leht Me on suutnud üksinda hakkama saada 300 350 kooli kontserdiga, kus käivad eesti interpreedid ja mängivad täiesti tõsist muusikat ja suhtlevad meie kooliõpilastega. Mis on? Ma arvan, Eesti kontserdi viimaste aastate üks edulugusid siis kindlasti ka koostööd meie interprioriteetidega interpreetide liiduga eliitkontserdid, mis on koondunud nüüd rohkem Estonia kontserdisaali Tallinnas kus nad saavad kasutada ka Steinway klaverit ja, ja kontserti, tee oma nüüd suisa nüüd päris võitjaid, rahvas, siis tegemist on ikkagi märkimisväärselt tähtsa sarjaga eesti interBrettidele, et nad saavad oma mõtteid ja tegusid rahvani tuua ja ma arvan, et eks Eesti Kontsert peabki seda rolli kandma, aga loomulikult maakonnas kui me lugesime kokku eelmisel vahel, siis me kontserdid toimusid Eestimaal 126. punktis nii-öelda lisaks neljale kontserdimajale, nii et see räägib nagu ise enda eest. Ja mul on hea meel, et tõenäoliselt meie nii-öelda pakutav teenus, kui seda võib nii nimetada, on siis kultuuritarbijale muusika tarbijale mugav, kättesaadav, kvaliteetne. Ma arvan, et see nii on. Ja lisaks siia kindlasti Peterburi Jaani kirikus, siis aastas on juba peaaegu 100 kontserti. Hea meel on selle üle, et Peterburi professionaalsed muusikud ja kollektiivid on võtnud Jaani kiriku nii hästi omaks vot seda Peterburis kõige noh, mitte kõige, aga no ütleme üks lahedamaks ja paremaks kammersaaliks mis ainult peaks meie enesetunnet tõstma ja uhkust juurde lisama. Loomulikult me endiselt oleme sunnitud väga täpselt ja suurte jõupingutustega jälgima eelarvete mõtlema oma tuludele ja piletimüügile publiku kasvule aga enam-vähem on ikkagi see kõik laias plaanis õnnestunud ja kui nüüd lihtsalt lisada mõned, ma ei tea minu jaoks pärlid, pluusi, orkestri esinemine siin Estonia kontserdisaalis või Paavo Järvi esimesena jaanuari kontsert ja näiteks eelmise sügise Novosibirski sümfooniaorkestri kontsert jõhvi kontserdimajas, kus üle pikali rajal olid piletid välja müüdud ja rahvas skandeeris kontserdil, siis mul on hea meel, et me oleme võib-olla natukene rohkem suutnud oma kontserdimajad ja kontserdikohad elama panna ja ja nagu ma olen tähele pannud, siis ei kuulega olulisi nurinaid nagu eesti interpreetide poolt, nii et, et ma arvan, et me oleme teinud päris head tööd. Kas lähitulevik toob Eesti kontserdile mingisuguseid muutusi töökorralduses? No teatavasti meil puhkust üldse ei eksisteeri, et hooaeg läheb otseselt üle suvehooajale suvehooaeg, siis võib-olla paaripäevase pausiga läheb sügise hooajale üle. Et esiteks suvi, kus on meie traditsioonilised festivalid, jaanis Saaremaa ooperipäevad seitsme linnafestival orelifestival aga sügisel on tulemas suur üritus septembris Estonias ja kus me siis koostöös rahvusooperiga püüame siis rahvale näidata nii seda ja selle maja ajalugu võib-olla kontserdid, mis siin on kokku pandud, väljendavad seda ajalugu, mis siis kunagi on alguse pannud sellele ilusale kompleksile. Kuid on tulemas sügisel ka mõned väga ilusad pärlid, võib-olla ma nimetan mõne orkestri detsembrikuus ootame siia üle pikkade-pikkade aastate moskva suurt Tšaikovski nimelist sümfooniaorkestrit, mida juhatab siis maestro Vladimir Fedosseer, kes ei ole pea 20 aastat Eestis käinud. Aga siia tuleb orkester, uus Venemaa hooaja alguseks, siia tuleb ka rahvusvaheline noorte sümfooniaorkester üldse, see hooaeg hakkab Eesti Kontsert mitte hooaja avakontserdiga, vaid avakontsertidega, nii et, et need avakontserdil on isegi kaks. Oh meil nagu ei rauge ja plaanid täna on kindlasti täna hooaeg 13 14 on loomenõukogu poolt vastu võetud, kuid ees on ootamas sellised, kuidas öelda juriidilised muudatused, ehk siis esimesest jaanuarist, eks alustama sihtasutus, Eesti Kontsert. Lühidalt öeldes, ega ma ei usu, et publikule tähendab see midagi teistmoodi, meie mõningased sisemised töökorraldused muutuvad meile, tekib nõukogu, meile tekib natukene rohkem ülesandeid nõukogu ees ja, ja ma arvan, et iseenesest midagi negatiivset selles pigem muutub natukene töökorraldus. Aga iseenesest see töökorraldus peaks olema Ma iseennast rohkem organiseeriv ja ettepoole vaatav ja paremini arvestav. Nii et, et ma olen nagu täiesti positiivne ja rahulik tuleviku suhtes, tähtis on ikkagi see, et me ei, eks järgi oma kunstilistes tõekspidamistes nii palju, kui see on võimalik, et teada on, et ega kellelgil ei ole raha üle palju. Ja teha valikuid nüüd eesti interpreetide ja välismaa interpreetide seas. Vahekord oleks nagu paigas. Et me teeks head koostööd Eesti tippkollektiividega, erzoga, kammerkooriga, kammerorkestriga ja, ja väga tore koostöö on olnud siin, nüüd Vanemuise ka Vanemuises foonikutega suisa avakontsertide lõppkontserdid, mis olid väga edukad. Nii et, et ma arvan, et Eesti kontserdiroll on Eestis olla selline heas mõttes kõiki kokkutõmbav ja kõigega arvestav ja kõikidele ka midagi pakub. Jah, minu jaoks on ikkagi tähtis sisu ja kvaliteet nii palju, kui see meie tänastes rahalistes variantides võimalik on. Aitäh, erileti. Helgaja. Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kadri Tali, kuidas kulgevad Estonia maja 100 Ettevalmistused tegelikult hakkasid need ettevalmistused juba pikka aega tagasi ja mul on väga hea meel, et kolm osapoolt, kes traditsiooniliselt siin majas elavad ja tegutsevad hästi Rahvusooper Estonia, Eesti Kontsert ja Eesti riiklik sümfooniaorkester nagu esmakordselt teevad midagi sellist suurt koos ja jäävad oma liistude juurde ja teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad. Ma olen ka väga uhke selle üle, et väga olulised ja kandvad kontserdid on just Eesti riikliku sümfooniaorkestri kanda. Nii näiteks kontsert, mis on peaaegu sama kavaga kui täpselt 100 aastat tagasi. Ja mis kannabki nime 100 aastat. See on ka ERSO hooaja avakontsert ja ühtlasi Estonia Maja 100. sünnipäevasarja ERSO Estonias avakontsert seitsmendal septembris. Ja see on selline läbilõige Eesti muusika klassikast ja näitab nii koore kui soliste kui meie heliloojaid, kui loomulikult meie rahvusorkestrit ja maestro Neeme Järvi käe all, nii et selline vägev algus. Ja meil on seal veel üks mitmed kontserdid, aga üks veel oluline kava koos maestro Neeme Järviga, nimelt Haydni aastaajad, mis oligi 100 aastat tagasi ka Estonia avamise pidustuste kavas. Esineme üsna autentse sellise ülesastumisega seekord ja 20. septembril kontsertood rõõmule on siis Beethoveni üheksas kõikidele teada-tuntud sümfoonia väga kaalukas teos eesti solistidega koos Eesti filharmoonia kammerkooriga ja Rahvusooper Estonia ooperikooriga poistekooriga Eesti rahvusmeeskooriga ja rahvusorkestriga, nii et meie kõik professionaalsed koorid ja Eesti riiklik sümfoonia, Jesper, me saame nagu üsna tihedalt koos olla selle septembrikuu. Mainisid, et Estonia 100 ettevalmistamisest võtab osa kolm osapoolt. Kuidas on teie läbisaamine, olete kõiges ühel nõul? Absoluutselt muusikaliselt. Ta ei ole ju meie kunagi teineteisel varba peale astunud, et Eesti riiklik sümfooniaorkester on selline artist kontsert, kollektiiv, kes nagu öeldakse, solistide orkester ja meie kanda on läbi 86 ERSO hooaja olnud selline Eesti helilooming ja maailma klassika ja sümfooniline kontserdielu, et ilma Eesti riikliku sümfooniaorkestri iganädalaste kontsertide jäta Eesti publik, ma arvan, oma elu ette enam ei kujutaks. Estonia 100 avab pidulikult järgmise hooaja aga kui nüüd vaadata tagasi olnud hooajale, kuidas jäid sellega rahule? Mina jäin väga rahule, ma loodan, et ka orkester ja meie publik see on olnud väga huvitav hooaeg, mitmedd ühtpidi on mängitud palju klassikalist muusikat, mis arendab orkestrit ja mis on maestro Neeme Järvi nägemus. Just sellest hooajast on kasutatud ERSO enda soliste, mis oli väga menukas ja edukas. Mõtte oleme teinud pika aja järel taas kontserdi Peterburi filharmoonias koos maestro Neeme Järviga esitades seal Šostakovitši viienda sümfoonia ja Lembaga Määri kontsert, nii et kõrvutades vene muusikat eesti muusikaga ja ühtlasi ka tutvustades Mihkel Polli Eesti sellist tõusvat tähte. Ja see kontsert sattus olema ajal, mil tegelikult toimus Peterburi filharmoonias Šostakovitši viienda sümfoonia esmaettekanne, nii et meie tegime sellise ajalugu, kordasime sellist nagu väga tähtsat hetke või, või, või näitasime ajalooteadlikkust ka ühtlasi me oleme salvestanud olulisi teoseid Sandosele ja on liinile. On ütlematagi on üheks kõige tähtsamaks vastu kajaks meie hooajale publiku tähelepanu, et mul on hea meel ja ma olen väga uhke selle üle, et iga aastaga leiab meie poole teed nagu järjest rohkem ja rohkem publikut ja publikesel selle laialivalguv sõna, aga võrreldes palju Euroopa kontserdieluga ju kursis oleva inimesena võin öelda, et meil tõesti on publik selline, ütleksin, poole võrra noorem kui Euroopas, et väga palju on noori inimesi, üliõpilasi, nii eakamaid kui pereinimesi, paljud tulevad lastega. Ja kui nüüd laste peale juba jutt läks, siis esimest hooaega oligi meil selline pilootprojekt ERSO hommikud, kus me kutsusime klassi kaupa lapsi peaproovidesse. Reedel on kontsert neljapäevasesse proovi, kus nad siis said vaadata, kuidas proovi elu käib ja kuidas orkestri argipäev välja näeb, et ma loodan, et see ka lähendab meid kõige väiksema huvigrupid, aga ühtlasi annab lastele võimaluse näha. Me peame, kuidas muusikuks olemine käib ja niimoodi see, see maja, kus me siin 100 aastat on muusikat tehtud ja ja mis siin Estonia puiesteel, mida ta tähendab ja et järjest vähem oleks inimesi, kes ei tea, millisest uksest on kontserdisaal ja millisest uksest pärimaja. Et nende lastega kohtudes. Ma ei tahaks öelda, et ma olin üllatunud, aga ma olin vaimustuses sellest huvist ja nende sellisest suhtumisest. Muusik, kas ma usun, et täiesti kindlalt võib öelda, et ka muusika ja kultuuri nagu tulevik on siiski nagu nende väikeste inimeste kätes muutub seoses sellega, et ersast saab sihtasutus seda rasket ennustada, et tegevus ju käib ja kõik need kaalukausid ja mida vaja ja kuidas saab ja et üks väga oluline erinevus võib olla teiste institutsioonidega, on see terson siiski kollektiiv üks artist? Et siin kõige olulisem on tähele panna, kuidas orkester saab elada Eesti lavadel nii Tartus, Jõhvis, Pärnus kui Estonia kontserdisaalis, et muusikutel oleks kindlus tegutseda, et me teaksime täna välja, kuulutades kolme aasta pärast toimuvat kontsertreisid või viie aasta pärast toimuvad salved vastused, et me teame, et meil on ka võimalus neid teostada. Nii et ma arvan, institutsioon või legaalne, selline staatus ei peaks olema takistuseks mitte millelegi, et kui sisu on tugev ja positiivse inimesena ma siiski usun, et sellist inimest Eesti vabariigis leidu, kes ei sooviks edukat tulevikku meie riigi absoluutsele lipulaevale, rahvuslikule uhkusele, Eesti riiklikule sümfooniaorkestrile. Aitäh kardinali. Rahvusooperi Estonia hooajast kõneleb direktor Aivar Mäe Iga uue kohta võib öelda, et hooaeg oli ääretult toimekas ja aga see aeg oli vist hästi, riskante. Oli hästi palju kunstilises mõttes selliseid katseid otseseid vastu võetud millest kõik muuseas ei isegi realiseerinud noh kindlasti Wagneri ja Verdi sünniaastapäeva tähistamine, et nii nikaala, ah mis toimus maikuu sees oli suur õnnestumine, mida me ka paneme plaadile peale. Siis ta ei seal ega nii võiks, teatasid nagu Estonia vahvlit lavastada ja nüüd kolmas lavastus juba, et selle üle me oleme uhked küll. Ja lavastuslikult ka tegelikult see oli suur saavutus ja minu meelest ka õnnestumine. Särane milline nastik, pisut tehnoloogiline, aga mille üle nagu väga kiidusõnu tuli, oli see, et oli väga kompaktne. Need lõiked vahvli puhul on tavaliselt väga keerulised, aga Vello pähal need üles aga, ja teised teleballett kõrvale võtta, paja teeb täpselt samad, tegemist on tegelikult ju suhteliselt pika ja lohiseva balletiga. Mis Toomas Eduri Janeffi lavastusest leidis, tegelikult väga kompaktse balletimaine, võitis tegelikult Need kaks asja olid positiivsed asjad naabritest kindlasti veel Faust, millega me hooaega alustasime, et samamoodi kaasaegses vormis. Ja noh, Timo Vertmann kindlasti järjekordselt tõestas oma professionaalsust. Positiivne oli ka see, et üle pika aja Me nägime fisto rollis Ainakerit meie laval sellele väga õnnelikult, nüüd ta tuleb ka järgmisel hooajal õige mitu korda. Kindlasti teeme iga aasta ühe kontserttaht, ooperi kontsert date vormis ja selle aasta saavutuseks kindlasti oli Straussi roosikavaler et algul ta tundus meie jaoks Poopiana aga lõpuks kujunes selliseks semi ooperis semilavastuseks. Estonia kontsertsaalis oli väike lava üleval ja minu meelest see töötas nagu väga hästi ja need solistid roosikavaleri seal just oluline tämbliti sobivus ja see oli, see oli fantastiline, need olid need asjad, mis, mis nagu jäid esimese hooga meelde. Ja telefonil on nüüd Eesti filharmoonia kammerkoori direktor Esper Linnamägi viibib praegu kooriga Prantsusmaal. Mis täpselt seal käsil on? Rigolettot juhatab tserand reanosseeda ning Donzi vannid Markmikovski kellega meid seob juba päris tihe ja aastatepikkune koostöö. Kas Eesti publik filharmoonia kammerkooriga suveperioodil kohtub? Ütleme nii, et meil mõned lauljad praegu jäid maha ja osalevad Haapsalu vanamuusikafestivalil juuli alguses koos üheskoostööd, kammerkooriga kontsert muidugi alles. Meil on olnud ütlemata tihe hoo ütlemata tihe aasta me ei saagi nagu pildistada hooaega, sellepärast et üks läheb teisele sujuvalt üle maist kuni juuli lõpuni, me oleme natukene oma žanrist võib-olla väljas oleme teinud sellega uhkeid operette kandeid maikuus kosutav Markmikovski ja tema orkestriga Prantsusmaal, Austrias ja Hispaanias initsiatiivi mäe Lõuna-Prantsusmaal, kus siis ka meie lauljad saavad taas oma suurepärase vokaaloskuse kõrval tegeleda näitlemisega. Seega eesti publikule kahjuks nüüd suvekuude jooksul me midagi anda ei saa, sest lihtsalt viibime eestist ära. Kuidas oled rahul nüüd Eesti filharmoonia kammerkoori möödunud hooajaga? Ma olen väga rahul isiklikult sellepärast, et sellesse hooaega, ma arvan, jääb dusi oma suuruselt olulisuselt niivõrd palju, millega saaks täita tegelikult, et mitmeid aastaid, kui ta niimoodi laiali jaotada. Kammerkoor on käinud väga palju Eestist väljas, on osalenud Eestis väga huvitavate kontserdite ega teinud koostööd ERSO, Tallinna Kammerorkestriga kammerkoor esitanud eesti muusikat. Viinis, Austrias, Mehhikos, Austraalias, Belgias on teinud koostööd Philip Glass ansambliga. On salvestatud materjal koostöös Tallinna Kammerorkestri, Tõnu Kaljuste ka firmuliseeemm Tõnu kõrvitsa muusikaga. Et neid niukesi pärleid võiks praegu siin üles lugema, tõenäoliselt jääda minutiteks, et tegevus on olnud tihe, väga kontsentreeritud ja äärmiselt kõrgetasemeline. Siin hooaja lõpupoole kerkis üles oluline probleem Eesti muusikamaastikul, see on professionaalsete koorilauljate puudus. Kas olete jõudnud midagi selles vallas ette võtta veel, mida kavatsete veel teha? Ja kas olete saanud uusi lauljaid oma kool? Meil oli kevadel jah, kuulamine, mida me tegelikult teeme igal aastal ja selles osalevad üldjuhul ka enamik kammerkoori püsikoosseisu lauljaid ja inimesed, kes tulevad väljast. Reklaamisime seda üritust päris palju, võrreldes eelnevate aastatega ja konkurss oli tihe, suhteliselt inimesi oli palju tulemas. Paraku kui me räägime ausalt juttu, siis see probleem on püsiv ja tegelikult on kestnud juba aastaid. Et heal tasemel Üks kitsaskohti, kuidas Eesti professionaalseid koorikultuuri edasi kanda, tingimustes, kus pealetulevat põlvkonda põhimõtteliselt on vähe või siis lauljatega ettevalmistuse kvaliteet ei vasta nõudmistele. Ja teine küsimus puudutab seda, et Eesti kontserti ja ka ERSO muudetaks õige peasihtasutusteks. Mida arvad, miks on Eesti filharmoonia kammerkoor sellest reast välja jäetud? Võib-olla veel natuke kergitas saladuseloori järgmise hooaja alguse eest, et millel on selline suurem esinemine hooaja alguses. Kui me juuli lõpus siin Prantsusmaal lõpetame, siis august siis paraku kontsertidel Eestis ei ole, osaletakse kurvalt eestlaslik Holsteini muusikafestivalil Saksamaal ja augusti lõpus Edinburgh festivalil Šotimaal. Taas Eestis on väga erinevaid tegemisi juba septembri algusest Tallinnas ja septembri poolega Tallinnast väljas. Neljandal septembril on meil väga uhke kontsert koostöös Tallinna kammerorkestri ja Tõnu väljustega Oleviste kirikus kus me esitame Pärdi muusikat osalema samamoodi Estonia 100 kontserdiüritustel ning võib-olla ühe märkena. Tooksin välja väga huvitava koostöö Viljandi kitarrimuusika festivaliga kellega meil on koostöös kolm kontserti Viljandis, Rakveres ja Tallinnas ning ettekandele tulevad siis uudisteosed erinevatel eesti heliloojatelt koosluses Kammerkoor, kitarr ja kitarrid. Et see on midagi natukene teises võtmes ja, ja kindlasti väga huvitav kuulata. Aitäh Esper Linnamägi, tundub, et Eesti filharmoonia kammerkooril tööd jätkub. Palju edu teile Prantsusmaale. Ja stuudios on need Eesti rahvusringhäälingu ilmselt kõige edukama muusikaprojekti klassikatähed. Produtsent Helen Valkna, tere tulemast. Tere. Millise pilguga te vaatate klassikatähtede hooajale tagasi? Kas edu tuli ka teile endale üllatusena? Edu oli tõesti üllatus, et me noh, ei julenud loota küll sellist noh, ma julgen küll öelda, ehk et me arvasime, et sellest tuleb ütleme, klassikamuusika kurvaanile selline tore nädalalõpu ärakuulamine ja et näed sa, vaadatavus saab olema selline tavaline sümfooniakontserdi hulk ja noh, võib-olla seetõttu debüüti eetris peita seda sellisele eetriajale, et noh, ei saa öelda, et minust päris Prime taimis eetris olime. Aga vastupidi, kõigile ootustele leidsid inimesed ka sellelt kellaajal selle saate üles ja uskumatu, kui positiivset vastukaja me sellele saatele saime, nii et absoluutselt kõik nii kanali kui tegijate ootused ja ma loodan, et ka nende võistlejate ootused said täidetud. Te arvate, mis selle edu põhjuseks võiks olla siis? No esmalt ma arvan, et tegelikult selle saate tegid needsamad kaheksa noort interpreedi, et see oli lihtsalt üllat. Ta, milline sära on nendes noortes, et me kuidagi oleme harjunud sellise kinnistunud või kivistunud arusaamisega, et klassikaline muusik, see on midagi meeletult tõsist, ainult oma kitsale valdkonnale orienteeritud antud ilmselt nagu mitte televaatajaga suhestuda suutele, et me otsime mingisugust sellist popi, särtsakat, noort võib-olla veel mitte endast teadlikku artisti. Aga samas need noored tulid, nad särasid nadolid, et elurõõmsad meeletu silmaringiga, tohutu tahtmisega meeletu artistlikkusega, et kõik see, mis nagu nende poolt tuli, oli, nagu ma ei tea 100 120 protsenti. Ja uskumatu küll, aga võib-olla ka endale teadmatult me leidsime sellise niši, mis oli täitmata. Inimesed ootasid sellist veidi tõsisemat. Kuidas ütelda, tore on see väljend meelelahutus ja meeleköitvus, et ilmselt sellist meelt köitvat ajaviidet või muusikaelamust. Milliste eeltööd taoline suur teleprojekt endas sisaldab? Natuke seda köögipoolt ka avada? Jah, tegelikult see oli päris pika nagu eellooga projekt, et võib-olla aasta või poolteist enne seda, kui saade eetrisse jõudis, tegelikult tulid juba sellised sõnumid Eesti kontserdi poolt ETV maja poole, et nad sooviksid oma sellist noorte interpreetide konkurssi kombrio natukene ütleme kaasajastada või leida nagu uusi väljundeid selleks, sest kontserdisaalis tundus, et Te ei ole just nagu piisavalt huvi just nagu kuulaja poolt. Ja me hakkasime arendama ja niimoodi järk-järgult, et Eesti Kontsert tuli oma ideega ja meie majajuhid panid sinna oma nagu sellised lähteülesanded ja siis mina ja Timo Steiner, hakkasime sellest telesaadet vormuvad Timo siis oma nägu muusikatundmisega ja millised need ülesanded võiksid olla ja kuidas need saatest saatesse võiks siis areneda ja kuidas näidata selle noore võimekust ja eripalgelisust ja et mitte kaotada mängulisust ja kuidas need noored veel saaksid nendest ülesannetest sellist arendavaid lisandeid, et mitte sellest ainult ei oleks selline väljak poole vaatajale suunatud, vaid et see konkurss võiks olla ka nendele noortele arendav. Ja niimoodi ta jõudis, kuni siis aasta alguses me kuulutasime selle konkursi avalikuks ja ja noored said registreeruda läbi interneti läbi mitme voorume, neid valisime ja ma usun, et see valik oli küll superhea. Ma arvan, et, Ka meie klassikaraadiokuulajaid huvitab, et mis saab edasi, kas järgmisel hooajal on juba mitmed uued säravad noored tähed teleekraanil? Jah, me ise loodame küll nii, aga ilmselt Mõime lõplikult öelda jah-sõna siis, kui me selle konkursi päriselt nagu välja kuulutame, ehkki sisulises mõttes jah, me tegeleme praegu selle formaadi arendamisega või nagu vaatame siis selle pilguga tulevikku, et kuidas seda veidi muuta, Ta või kas muud mida muuta, kas teha üks saade juurde, et ka siin klassikaraadio kuulajate poolt on tulnud selliseid sõnumeid, et küll on kahju, et keegi peab välja kukkuma? No aga võistlus tähendab mõte, see on aga üks lisasaade, mida me praegu püüame sellesse formaati mahutada, oleks just selline, kus tegelikult me saaksime kõigi nende kaheksa muusikuga tuttavaks, et veel keegi ei kukuks välja. Et nad saaksid näidata ennast ja siis saaks juba vaataja teha oma karmi otsuse, et kes siis teises saates kukub. Ja noh, eks seal üldiselt on need muidugi niuksed pisiasjad, millega me tegeleme, et mis see aasta toimis ja mis ei toiminud ja kuidas seda formaati eriti noh, järjest paremaks teha, et me ise ei jääks oma arengus ka seisma. Nii et lootust on, need siiski tuleb ja kas võib loota ka seda, et saab natukene parem eetriaja? Ma ei oska vastata sellele küsimusele eetria suhtes, aga jah, see lootused, et sari tuleb sellist üsna nagu selgelt jah ja on väljendatud, aga taas ootame nagu õige ära ja praegult elame lihtsalt lootuses, et nii see oleks. Aitäh, Helen Valkna ja. Ilusat suve aitäh. Juunikuu on hooaegade lõpetamise aeg ja nii ka klassikaraadio läheb peagi üle suvekavale. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, kuidas hinnata klassikaraadiohooaega, mis rõõmustas ja mis võiks olla paremini? Hooaeg oli väga huvitav ja, ja talv oli ju teatavasti pikne, et ma usun, et raadio kuulamist oli palju ja seda näitab ka kuulajate arv, mis talvel suurenes rõõmustavalt kõrgele, meil on praeguse seisuga siis statistiliselt 57000 kuulajat nädalas. Kui te kõrvutatasena näiteks täissaaliga Estonia kontserdisaalis, siis seal on 800 inimest. Nii et meie kuulajaskond on tipphetkedel ikkagi väga, väga toredasti suur. Aga möödunud hooajal meil oli mõned projektid, mida ei ole kunagi varem olnud, võib-olla alustades siis kõigepealt selle Läti raadioga koos tehtud projektiga veidi klassiks mille inglise keeles Pealkiri küll paljudele ei meeldi, kuna ta ei ole eesti keeles, aga tegemist on tõesti rahvusvahelise projektiga. See oli üks suhteliselt arv raadiotöö kogemus, kus saateid tehti ühel maal ja neid anti eetrisse teisel maal. Ja teiseks oli ta ka selles mõttes erakordne, et ta oli pühendatud noortele inimestele ja ja Eestist sai sellest projektist osa, siis kontsertidel esines, tegi kaasa üle 100 lapse ja rohkem oli ka neid, kes olid sellega siis kuidagi sellest puudutatud ja ma loodan, et ka meie kuulajad panid tähele meie muusika uudistama vahetust Läti raadioga ja meie ühiseid reportaaže muusikasündmustest, nii et see oli üks eriline hooaeg selles mõttes. Ja teine noortega seotud projekt klassikaraadio tuleb külla, mis on läinud väga hästi selles mõttes, et seda märganud ka inimesed väljaspool meie süsteemi või meie raadiole laineid, et me korraldasime siis eelmisel aastal 22 kontserti koolides, klassikaraadio tuleb külla, kus noored interpreedid esinesid õpilastele, mängisid klassikalist muusikat ja tutvustasid ennast Pille ja klassikalise muusikamaailma. Ja ma arvan, et selle projekti selle ettevõtmise mõju on tegelikult suurem kui ainult meie programm, sest tegelikult nad ju tutvustasid klassikalist muusikat kogu seda vaimset ruumi ja seda tegevust. Ja paljudele lastele oli see tõesti esimene kogemus kuulata Ta elavalt muusikat samas ruumis, kus siis sa oled mitte kõrvaklappidest. Ja muidugi siis ka sellist muusikat, millel on väga vastupidav väärtus. Mis puutub meie saadetesse, siis. Ma olen väga edukaks seda, et meil suurenes programmiseline diskutiivne ja kuulajatega suhtlemise osakaal ja võib-olla tuua siin näiteks saate helikaja, mida te praegu just kuulete. Et siin oli möödunud hooajal ikka väga huvitavaid materjale, mis said kõvasti tagasisidet ja mida kuulati pärast. Ma tooksin siin näiteks läbi mitme saate jooksnud diskussiooni lauljate harimisest, lauljate rakendusest, Eestis muusikahariduse olukorrast läbi vokaalmuusika. Nii et selliseid teemasid meil õnnestus tõstatada ja ma arvan, et diskussiooni ei ole eesti muusikas praegu väga ülearu palju, nii et, et me püüdsime siin selles vallas natuke elavdada olukorda mida pakub suvi klassikaraadiokuulajatele. Suvel on meil tegelikult programmi võrk enam-vähem sama, mis talvel, aga ta täitub suvise sisuga ja meil on kohalolek suvefestivalidel päris paljudes kohtades. Tähtsamatel festivalidel oleme ikkagi mikrofonidega kohaline, et inimesed saavad sellest osa. On olnud juba eetris Nargen festivali avakontsert ja Klaudia Taevi konkursi lõppkontsert. Ja tipphetki tuleb veel Haapsalu festivalilt Pärnust, Järvide festivalilt, orelifestivalilt ja teistelt suvefestivalidel, lisaks veel ka välismaistel festivalidel, sest suvi tegelikult rõkkab inimesed käivad ringi, turistid on igal pool ja kultuuriprogramm on väga oluline kõigile, ka suvel, eriti siis, kui sa parajasti jõle tööl tunduvad juba kontserdid natukene kohe nagu nauditavamad, kui inimene ei ole väsinud. Nii et suvel, kui ta kontserdile ei saa, siis paljudest tähtsatest kontsertidest on meil ikkagi otseülekanne. Aitäh Tiia Teder. Eesti muusikaelu oli lõppenud hooajal tihe ja kirju ning suuremate muusikaorganisatsioonide juhid jäid oma kollektiivide tööga rahule. Küsisin kommentaari muusika hooaja kohta ka eesti kultuuriministeeriumist, kuid muusikanõunik Siiri Sõmer on ametist lahkunud ja teda asendab asekantsler kaunite kunstide alal. Ragnar Siil polnud nõus kommentaare andma, sest pole enda sõnul muusikaelu arengusuundadega kursis. Järgmisel hooajal on oodata Estonia maja 100 pidustusi eesti heliloojate teoste esiettekandeid, kuulsaid külalisi, aga ka uusi klassikatähti. Stuudios on nüüd Allan Murdmaa ja kõne all on Nargen festivali avakontsert, mis toimus möödunud reede õhtul Estonia kontserdisaalis. Kontserdikava oli väga huvitav, Tõnu teemad on alati olnud sellised oma Elusügavusi puurivad ja kui me vaatame seda kontserdikava, siis kontsert algab Hayden sümfooniaga. Tähendab umbes 100 aastat hiljem kirjutatud Rahmaninovi sümfoonia ka, et sümfooniat me võiksime ka vaadelda kui selliste abstraktsete vormi mingisuguse eluga olemise väljendamiseks ja selles kontserdi keskmes on kaks sellist plokki sõnadega ühest küljest maailma loomise teemal Haydni Roomsest aariat, mida retsitatiivi, mida helistati Ainangeri sorry tellimisel ja, ja teine pool siis. Tõnu Kõrvits originaallooming, seade Veljo Tormis viimsest laevast, meie Eesti oma poeet Juhan Smuul ja koguja raamat, eestikeelsed tekstid ja, ja ka sellised elu sügavikku tungivad kontserdi mõte, idee oli juba väga hea. Kontsert minu jaoks läks tõusvas joones kolmineerudesse väga tugeva Rahmaninovi sümfoonia ettekandega. Ain Angerit, ootasime kaua Eesti publikule esinema. Kuidas sulle tundub, milline on selle eesti laulja areng olnud vahepeal? Tal on nüüdseks väga suured kogemused kõikidel suurematel maailma lavadel sellel hooajal näiteks oli tal ka minu teada debüüt Milano skaalas, mis on lauljate, selline unistuste tipp tegelikult ja, ja väga korraliku rolliga taland Wagneri Lendav saladuses. Ain Anger on väga sellise särava kõlava, täpse bassihäälega, tõeliselt meeldejääva tämbriga. Temaga ääre kandvus on nii hea, et tundus, et seal mingit lisamikrofonid, eks Estonia kontserdisaalis aga, aga mida lihtsalt ei olnud, et, et see ongi tema teenitud tämber. Ain Anger laul, mis iseloomustab veel väga hea hääle, kandvuse ja teksti vahekord lauljate, erinevalt islamentalistidest lauljatar on üks lisaboonus või, või lisakülg Nad laulavad tavaliselt sõnu, mis midagi tähendavad. Et, et need ei ole lihtsalt abstraktsed helid ja, ja see tähendus noh, lisaks hääle ilule, kandlusele ja muusikalistele aspektidele see tähendus peaks välja tulema ja see tähendusväljatoomine muidugi Ani puhul töötab väga hästi. Noh, alates sellest, et sõnad, mida ta laulab, on väga selgelt hääldatud, samal ajal oskus säält voolama panna kandilini laulmisoskus on väga hea, et see ei olegi nii sage oskuste käigult lauljate lühendada head teksti ja hääle, sellist voolavust, kandvust. Ain Anger esituses kõlasid nii katkendid Haini loomisest, aga ka Veljo Tormise viimane laev Tõnu kõrvitsa seades. Milline neist teostest kõige sügavama mulje jättis? Mulle tundub, et nii Airangerile Tõnu kaljustele võib-olla üldse meile, eestlastele istub rohkem sellise muusika vormimine kus on tegemist tavaliste kaanetatud rõhu all emotsioonidega, nende vormimisega kujundamisega ja võib-olla vähem on meile omane taoline mure. Selline elu nautivam, Pillelgaaita vam muusika lähenemisviis, nagu, nagu võib-olla omale Kesk-Euroopas on näiteks näiteks klassikutele, et, et mulle sügavama mulje tegelikult Ta jättis just see Tõnu kõrvitsa teoste ettekanne, eriti siis seal Veljo Tormise viimse laevatöötlus, mis tegelikult vapustas hingepõhjani sadam midagi. Ma arvan, et eestlastele midagi ürgomast tähendab ühest küljest Se Veljo Tormise Algse muusika loitsulaadsus, noh see loits on kolme peale, mis on ka natuke ebaharilik ja siis Tõnu kõrvitsaseade, kus on suur trumm sellise hinge kriipima ahastusega ja, ja keelpillid. Ja selles teoses ma tundsin, et Ain angerja, Tõnu Kaljuste hingasid ja tegelikult terve orkester hingasite väga heas sellises ühes ühes rütmis, nendele vürstide tunnetus oli, oli väga hea, mis kandus edasi emotsionaalse lainetusena või ühishingamisena saali. Ain Anger, selles viimases laevas avanes igatpidi. Esiteks tema hääl muutus selliseks väga loomulikuks või lihtsaks, samal ajal kaotamata oma kandvust, emotsionaalsust. Selles laulus on selline kiriv ahastav kulminatsioon tõdemusega, et meie elu ei ole ju lõputu ja kõik, mida, mida ma oma elus jõudnud teha, see, see nii jääb meie elu lõppemisega ja, ja sellega tuleb leppida. Et nonii, Aini, kui ka Tõnu poolt oli selles esituses selline emotsionaalne, väga-väga mõjus avanemine või, või kirjastus ja tegelikult see, et see tõesti publikule mõjus, selle tunnustuseks on ju see, et aplaus oli meeletu ja publik seisis püsti. Tegemist oli kontserdi esimese poole lõpuga jo ainult. Nargen festivali avakontserdimuljeid jagas Allan Burma. Veel viimaseid päevi kestab Tallinna kitarrifestival. Meil on nüüd stuudios Aet Mikli, kes on festivali mitmeid kontserte külastanud. Tegemist on kaheksanda kitarrifestivaliga, mis on sel aastal erilist võrreldes eelnevate aastatega. Selleaastane festival on põhimõtteliselt minu jaoks üldse kuidagi täiesti eriline, sest et ta on kuidagi väga selline paanlik või selline heamaitseline. Kui üldse võrdlema peab, siis vastandades teda eelmise aasta festivalile, siis ta on nagu tunduvalt elegantsem, tunduvalt klassikalisem. Sest eelmisel aastal oli, ütleme seda stiililiselt mitmekesisust taotledes silmas pidades toodud Eestisse hästi palju selliseid, mitte päris klassikalisi artiste lausa Fingast. Aili mängija oli. Ja vist kaks, mis artisti näiteks oli ja ainult üks päris täiesti puhas nii repertuaari kui ka väljendusvahendite poolest, klassikalise kitarrimängija oli eelmise aasta festival, oli väga lõbus, aga sel aastal ma tunnetan alates esimesest kontserdist, et see kõik on nagu väga hästi läbi mõeldud ja selline väga peen, et juba avakontsert olingaala vormis. Kontsert oli Rene eespere autoriõhtu täiesti puhtal kujul ja seal ei olnud ühtegi korduvat koosseisu. Siis oli üks esiettekanne, mida siis esitas Tiit Peterson koos itaallase tonatod, Antonio kaad, kitarriduo seal Antediem ja kontserdil, õpetaja striiviam flöödi viiulile kitarrile, mis oli siis loodud vaata Tallinna jaoks kunagi ja mis mulle veel väga meeldis, on see, et seekord nii avakontserdist kui ka lõpukontserdis on kaasatud eesti kitarristide peale Tiit Petersoni enda avakontserdil mängis siis vahekorda oma suurepärase soolo ja lõpetamas on Robert Jürjendal ja Riho Sibul. Milliseid meistreid suurkujusid kitarrifestival esitleb sel aastal, millise mulje nad on jätnud mulje või on lihtsalt suurepärased. Näiteks renodo Serrano Tšiilist on selline artist, kes on võitnud mitmeid konkursse ja on väga sihuke ehedalt klassikaline mängija, tema repertuaar on klassikalise kitarri kullafond, et seal on natukene niisugust ladinaameerikalikku siis natukene kaasaega ja natukene tangot. Ja siis näiteks ütleme jook, kes andis Tallinna kitarrifestivalil traditsioonilise helilooja kontserdi ja eilne kontsert, et olin siis kitarrikvartetile see on koosseis, mis toob alati rahva saali, sest et see kõik oli lihtsalt nii lummav ja niivõrd orkestraalne ja võimas. Noh, ma siin lappasin seda bukletis ja vaatasin, et kuivõrd rikkaliku võimaluse just koosseisude stiilide osas annab ikkagi kitarr, instrument ütleme kõige klassikalisem variant soolokitarrikontsert ja sinna juurde tulevad siis klassikalise kitarri kammerkoostasid lauljaga kammerpoosis, sooloinstrumendiga ja siis üks mitmekesistamise variant on alati olnud ajaloolised pillid ja ka sugulaspillid, näiteks eilsel kitarrikvarteti kontserdil tegi ühe soolo Charango, mis on kitarri pisike-pisike sugulane väga vahva tämbriga ja muidugi inteka kord, mis oli tekümne keelne kitarr, mis oli kalapäevasel kontserdil. Siis on stiilimängud võimalikult alati Meipingastil flamenko ja siis üks väga hea, mis annab väga palju mänguruumi, on klassikaliselt ansambli põhiliselt pean praegu silmas teda siis selliseid, kus ei tule juurde elektroonilisi heliefekte. Ja siis väga hea näide sellest oli siis eilne kvartett, mis oli ikkagi täiesti kohati sümfooniaorkestri mõõtu. Nad ei esitanud küll orkestriteoseid Harry kvarteti koosseis, mis kasutab väga palju arranžeeringuid. Ja siis no kitarri võiks tema headest omadustest on see, et ta võib hetkega muutuda soolapillist saatepilliks, akordipilliks, basspilliks ja väga levinud on ka kitarri kasutamine, rütmi pillina rollid ansambli siseselt pidevalt vahetuvad. Ja see on väga võluv ja ma täiesti mõistan seda, miks kitarrikvarteti kutsa, kontserdid on alati ikkagi puupüsti täis. Täna õhtul esinevad veel Tallinna kitarrifestivalil Riho Sibul ja Robert Jürjendal. Aitäh, Aet Mikli. Nende muljet. Hooaja viimasele heligaja saatele tegid kaastööd Marge-Ly Rookääraeg, nikli ja Allan Vurma, helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karin kopra tulemas ilusat suve ja kuulmiseni sügisel. Imeline vaade nagu muinasjutust välja võetud sülgaja.