See on mauride kuulsaim armastuslaul rohkem kui 60 aastat vana. Selle saatel on hea Uus-Meremaalt loode poole Austraalia hiigelmandrile siirduda. Laul nimelt paneb tundma, et oled kusagil väga kauges ja väga erilises kohas. See on Austraalia aborigeenide Wonga suguharu tantsulaul koos Melchiori luu madala jorinaga. Keset meie südasuve on sellel kaugel mandril südatalv kuid põhjaterritooriumil, mägede õnneli aheliku lähedal asuvas Alice Springsi linnast, mis need lausa Austraalia mandri keskel seisvat näitab ilmateadete kraadiklaas ikka ligi 20 pügalat plussi. Austraalia suvel temperatuur seal suurt pluss 40-st kraadist madalamale langegi. Alice Springsis edela pool seisab imeline looduse kapriis maailma suurim üksildane erepunane Kaiu Uluru, mille ümbermõõt olevat ligi 10 kilomeetrit ja mis olevat kõrgem kui Munamägi aborigeenid, arvanud, et Uluru On tekkinud vaimudele laulust ja et selle kalju jalamil elab kõige elava ema, Vikerkaare madu, unguud. Terra Austraalis ladina keeles lõunamaa Austraalia Nalja sisema kuumad kõrbealad inimestele elamiseks hästi ei sobi, seetõttu on suuremad linnad ja asulad ikka ranna äärde rajatud. Mandri kagurannikul seisab ka Uus-Lõuna-Walesi pealinn Sydney ja erakordse seas, mida eurooplane Austraaliast leida võiks, on ka Sydneys asuv ainulaadne ehitis, suur ooperiteater, ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja juba algas. Ululuu seal kaugel lõunamaal kohtlesid Euroopast tulnud meresõitjad tumedanahalisi vägeva juuksepahmakaga inimesi, kes olid end maalingutega ehtinud ja tantsisid lõkete ümber oma rituaalset tantse ning laulsid oma laule. See on vihmakutsumise laul. Kõige uuemad paari aasta tagused uuringud on näidanud, et tänaste aborigeenide esivanemad saabusid sellele mandrile umbes 50000 aastat tagasi. Müütilise uskumustes elasid aastatuhandeid üleloomulikud olendid, kes rändasid oma kõrberadadel ammustel unenägude ajastul. See oli Trinte aim. Nende hinged tungisid kõikjale ja nende sisendatud iidsed laulud ja tseremooniad jäid inimeste mällu ning anti põlvest põlve edasi. Õhtuti ikka lõkete ääres. Kujutlused ja oletused suurest maismaast lõunaookeanis olid Euroopas juba sajandeid elanud kuid selle rannikule jõudsid esimestena Hollandi meresõitjad. Kapten Jeans und 1606. aastal oli päris esimene. Järgnesid ja nii said terraustraalises avastatud piirkonnad seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel roopas juba Uus-Hollandi na tuntuks aastal 1770 seilase inglise meremees kapten James Cook piki mandri idarannikut ning nimetas selle Uus-Lõuna-Walesis. Põliselanikud aborigeenid olid aastatuhandeid siin kala püüdnud ja jahti pidanud. Kogu ranna on ka see, kus praegu laiub Uus-Lõuna-Walesi pealinn. Sydney oli täis põlisrahvamärke kaljujooniseid, graveeringuid ja iidsete tööriistade kilde. Britid nimetasid kohalikke elanikke Eurra sest kui nendelt küsiti, kust nad pärit on, vastasid nad eura, mis tähendanud nende keeles siitsamast. Inglased olid aga siitsamast rannikult leidnud maailma parima sadama, kuhu võiks vabalt randuda 1000 purjekat järjest. Nii öelnud tollane Uus-Lõuna-Walesi kuberner aasa Phillip, kes otsustas siia briti koloonia keskuse rajada. 25. jaanuari õhtul 1788 heitis Downi suure neeme tipus ankru tema majesteedi purjekas flai. Järgmisel Päeval jõudis kohale veel 11 laeva 1500 inimest pardal, et rajada siia briti karistus, koloonia ning laevastiku baas aborigeenid jälgisid kaldalt jamaga nõudest võõraste saabumist. Järgnevatel nädalatel jõudsid laevadel kohale kariloomad ja hobused, kes viidi lähikonnas asustatud farmidesse. Neeme nimeks sai Ida neem ist point. Tollest ajast on säilinud joonistatud ja maalitud vaateid, sest britid tahtsid jäädvustada paika, kuhu nad saabunud olid. Näha on avaraid, rohumaid ning üksikuid puid saartel ja poolsaartel. Aborigeenide päriselanikke kaunis kodu. Kuberner Phillip teatas oma kolonistidele, et nemad on aborigeenide külalised ning et päriselanikke tuleb kohelda hästi ja õiglaselt. Kuid siinne maa kuulub nüüdsest brittidele. Ta mõistis väga hästi, et koloonia kasvades kaotavad aborigeenid oma tähtsaimad elatusvahendid. Suur osa päriselanikest lahkus rannikult sügavamale sisemaale, kuid oli ka neid, kes kohale jäid. Üks selliseid oli mees, kelle nimi oli Venne long. Tema olnud väga tark, kaval, hea keelevaistuga, uhke mees, kellele meeldis väärikalt riides käia, hästi süüa ja juua ning üldse tormilist elu elada. Venelong oskas kuberner Philipi lubadused proovile panna temalt mitmeid isiklikke teeneid paludes. Nende hulgas oli ka majake idaneemel ning 1790. aastal sai Kibennelon koman maja, mis aborigeenide kogunemiskohaks kujunes. Vennelon kutsus peagi kuberner Philipi ja tema kaaskondlase endale külla aborigeenide rahvakombeid tundma. Ema, see oli tõeline kontsert, 24 päris elaniku mehed, naised ja lapsed tantsisid ja laulsid kokku kõlksuvate puu kärpida ja käte plaksutas rütmis. Aastaks 1791 oli hulka aborigeene Rõugetesse surnud. Enne kaugete külaliste tulekut sealsel mandril seda haigust ei tuntud. Meil ongi enese saatus kujunes päris huvitavaks. Ta veetis isegi mitu aastat Londonis ning lahkus siit ilmast 1813. Neem, millel tema maja oli seisnud, sai uue nime Mennelong point. Sinna ehitati baas külalisekspeditsioonide jaoks ja 20. mail 1814 juhtus huvitav lugu. Vangilaev kolm mesilast süttis sadamas põlema, inimesed põgenesid, laevalt aetud relvad jäid pardale ning tuli pani need tööle. Laev triivis vägeva tulistamise saatel Vennelongi neemele, plahvatas lõpuks ja põles maha. Kuid neemel jäi kõik terveks. Ühe mereväe ohvitseri maja aken, välja arvatud. Uus linn sai ametliku nime seitsmendal veebruaril 1788. Linna nimeks oli otsustatud panna Albion. Kuid Asser Phillip leidis siiski, et vaid tuleks nimetada tollase briti kuningriigi siseministri Toomas Tamsendi aadlinime järgi, mis oli lord Sydney. Sest siseminister oli andnud Philipile ametliku loa siia koloonia rajada. Mees, kes siinne linna tema praegust asukohta päriselt paika pani. Neemele ehitati kindlus, see sai valmis 1821. Sõjaväelaste arvates kujutas kindlus enesest küll rohkem iluasja, sest Sydney meresopi kaitsmisel poleks sellest kuigi suurt abi olnud. 19. sajandi keskel kerkis venelongi neemele ladusid ja hoiuruume. Sajandivahetusel kindlus lammutati ning leiti, et neem sobib väga hästi üha kasvava Sydney linna trammidepoo asukohaks. 20. sajandi alguses ehitati neeme idaossa ka sadamasildu, kus said maanduda lõbureisilaevad. Nädalalõppudel olnud keelusin üpris lõbus. Nende 900 viiekümnendatel loobus Sydney trammidest busside kasuks. Niisiis polnud enam vaja ka trammide pood lõhuti 1958. aastal päriselt maha, sest pika ajalooga Vennelongi Neeme kasutamiseks olid tehtud hoopis uued plaanid. Kõik algas pisut varem ja hoopis teistmoodi muusikast. 1946. aastal saabus kuulus dirigent, söör siin kuussens Austraaliasse Sydney sümfooniaorkestrit juhatama ja leidis oma üllatuseks, et orkester esineb linnahallis, sest Sydneys polnud ühtki asjalikku, kui kontserdisaali polnud ka piisavalt suurt teatrit, kus oleks saanud mõne keskmisegi ooperi lavastada. Niisiis kuussenskis sai 1947. aastal Sydney sümfooniaorkestri juhiks ja ka kohaliku konservatooriumi direktoriks, teatas reporteritele, et Sydneysse oleks vaja üht suurt korralikku kontserdisaali ooperimaja ja väiksemat saali kammermuusika esitamise jaoks ning et tema dirigent kuus selts võtab selle oma südameasjaks. Linnaplaneerijad arvasid, et uue ehituse võiks püstitada Vennelongi neemele ning kuus seanss oli sellega nõus. Mitte midagi ei juhtunud ega liikunud, kuid kuusseitse käsi jätkas ajakirjanduses oma unelmatest rääkimist. Kuni lõpuks, 1954. aastal loodi Sydney ooperimaja ehitamisega komitee, kes kuulutas välja rahvusvahelise konkursi ooperimaja projekti saamiseks. Konkursi tingimuste kohaselt pidi uues majas olema vähemalt kaks saali. Suurem oli mõeldud sümfooniakontsertide, suurte ooperi- ja balletilavastuste vaatemängude ning miitingute korraldamiseks väiksem draamaetenduste kammermuusika. Väiksemate ooperietenduste ja loengute jaoks. Projekteerijatele nõuti parimat võimalikku akustikat ning sedasorti ehitusele sobivat välist väärikust. Hinna piiranguid tingimustes kirjas ei olnud. Ja ooperid jäid oma uut ooperimaja ootama lõuna poolkeral. Detsembriks 1956 oli kohale jõudnud 233 uue ooperimaja projekti igast maailma otsast Austraaliast maade ja merede taga. Kaugelt Maal elav noor arhitekt Otson nägi konkursi reklaami ühes Rootsi arhitektuuriajakirjas ning läkitas Austraaliasse 10 inglise naela palvega, et talle saadetaks konkursi tingimused. Tasained. Ma plaanid olid õigeks ajaks valmis. 29.-le jaanuaril 1957 teatati, et Sydney ooperiteatri projektikonkursi on võitnud Jörg Hudson. Professoritest ja teinekatest arhitektidest koosneva žürii otsuses oli öeldud. Joonised on nii lihtsad, et lähenevad diagrammidele. Ometi oleme ikka ja uuesti neid jooniseid uurinud ning jõudnud veendumusele, et nende põhjal rajatud ooperimajast võib saada üks maailma grandioosse maid, ehitusi. Vot see on ise, on oma projekti kohta öelnud. Oti kirikule mõeldes jõuate te minu ideele kõige lähemale. Kes siis õieti oli your nuts, on ühe kaasaja põnevaima ehituse looja. Ta sündis Kopenhaagenis 1918 24 aastaselt, lõpetas kunstide akadeemia arhitektuuri kursuse. Töötas Stockholmis Londonis, Alvar Alto stuudios Helsingis Marokos Yao Oslos. Andres Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ühendriikides. Uuris maiade templeid Mehhikos. Aastal 1950 alustas arhitekti praksist Kopenhaagenis. Ja 29. jaanuaril 1957 sai teada, et on võitnud Sydney ooperiteatri projektikonkursi. Küllata rõõmustas võidu üle, aimamata, et suurimad katsumused seisavad alles ees. Jörnud son saabus esmakordselt Austraaliasse juulist 1957. Augustis peeti Sydney linnahallis heategevusõhtu, kus Hudson esitles oma esimest ooperimaja mudelit. Seejärel sõitis ta tagasi koju Taanimaale ning asus juba konkreetsemaid plaane pane tegema abiks Arhitektibürood, Ove aerup ja Partners Vlandan. 58. aasta suvel lammutati Pennelongi neemel seisnud trammi depo. Samal aastal kuulutati välja ka projekti rahastamiseks korraldatud Sydney ooperiteatri loterii, kus olid auhindade hulgas ka vabapääsmed teatrisse, mida ei oldud veel ehitama hakatudki. Aga lõpuks, teisel märtsil 1959 pandi paika uued teatrihoone nurgakivi ning kutsoni. Arupi protestidest hoolimata hakati ehitustöödega pihta, kuigi üpris valjukonstruktsiooni probleeme oli veel lahendamata. Jer nuts on ja tema plaanid vähegi arhitektuuri tundev inimene pidi möönma, et need olid grandioossed. Maailmarännakutel oli see arhitekt imetlenud ammu kadunud inimeste kätetööd mis on võrratult grandioosne. Iseenesest mõista tahtis ta ka ise midagi sellist luua. Platvorm arhitektuurielemendina on vaimustav nähtus. Kõigepealt armusin ma sellesse Mehhikos õppereisil 49. aastal. Sellest kiirgab uskumatut jõudu. Rändad läbi džunglijääki seisab su ees kõrge sein, säästud, mõned astmed ülespoole ja sind tervitab mahe tuul. See on võrratu kogemus näha, kuidas tollaste inimeste ehituskunst nad oma jumalaga kokku viis. Nii on kirjutanud. Your nuts on aastal 1993. Sydney ooperiteatriprojekte luues oli Jean Otson oma fantaasial julgelt lennata lasknud ja kõige enam puudutas see muidugi selle tohutu hoone katust, neid hiiglaslikke purjesid või rannakarpe või katkisi munakoori võrdlusi leiti igasuguseid üksteisesse suubudes või üksteisest. Vilja kasvades tundusid need üpris päratu ebasümmeetrilised too täiena, mis oligi nende looja taatlus. Kogu teater on üks tohutu avar klaashoone, mis tõepoolest milleski meenutab maiade templite platvorm aluseid ning selle hoone kohal kõrguvad nood hiiglaslikud saledad purjed või rannakarbid. Kuidas säärast katust ehitada, selle probleemiga murdis Arupi arhitektuurikompanii pea 1957.-st kuni 61. aastani. Aja jooksul testiti igasuguseid võimalikke ja võimatuid, materjale ning konstruktsioone. 961. aasta oktoobris kutsus nutson haaropi oma stuudiosse Kopenhaagenis. Talle tundus, et lõpuks ometi on ta lahenduse leidnud. Tema seletus kõlas enam-vähem niimoodi. Iga katusevõlv tuleb kokku panna valmis tsooniatest lõikudest, mis tõusevad kiirtena alustelt üles kuni katuse harjani välja. Betoonist katused ise on kaetud glasuuritud ning mattidest kahhelkividest V-kujulise mustriga. See on nii lihtne, ütles Hudson. Kujutlege suurt palli ning jaota kese osadeks, otsekui apelsin. Õieti inspireeris mind selle mõtte juures palmileht. Vaadake selle lehvikukujulisi ribisid täpselt nii tuleb ehitada ka selle hoone katused. Aastal 1962 tutvustasid arhitektid oma uut sfäärilist lahendust Sydney ooperimajakatuste ehitamiseks ja see kiideti heaks. Kohalikud ajalehed teatasid järjekordne šokooperi majas. Katus tuleb triibuline ning tsiteerisid ei olnud soni sõnu. Ma olen valmis ehitanud skulptuuri kooskõla, on erakordselt tähtis. Päike, valgus ja pilved panevad ehituse elama ning seetõttu ongi katused glasuuritud. Kahhelkividega kaetud. Päike muudab kõik need kaarjad pinnad efektselt liikuvateks. See on vormide kompleks, milles on avanenud ilu ja harmoonia. Kavandid, plaaniprojektid ja maketid olid valmis. Neid tuli kõik Sebennelongi neemele ka püsti panna, nii et tõelised probleemid alles algasid. Näiteks ühes kogu hoone poodiumid paika pandud katuste toestamiseks mõeldud hambad ei pidanud vastu uuele teokarbikatuste ribi konstruktsioonile laiendasid sambad tuli tugevamate vastu välja vahetada ja üldse, kuidas panna paika 67 meetri kõrgused betoonsammastele toetuvad katusekaared. Lisaks kust võtta kõik need tohutud summad, mida uus ehitus neelas, sest oli selge, et alguses viieks aastaks plaanitud antud ehitustööd venivad hoopis pikemaks. Otson alustas taga jäljetult võitlus Sydney linnaisadega. Ta oli kavandanud grandioosse ehitise, sellega võrreldavat polnud tol ajal kogu maailmas ning leidis, et kokku hoiuga sellist hoonet püsti panna ei saa. Näiteks Ralph Simon Schmidt oli ainus kompanii kogu Austraalias isegi kogu maailmas, kes suutis valmistada nii pikki vineertahvleid nagu Udsoni katuste ehitamiseks vaja läks, kuid leiti. Nende hankimine läheb Sydney linnale liiga kalliks. Hudson pommitas kirjadega ehitusministrit David juuksi ja püüdis teda veenda, kui raske on tal kavandada säärast tohutut ehitust. Pidevas hirmus, et ühe või teise materjali eest pole võimalik piisavalt maksta ning et isegi töötajate palkadega võib probleeme tulla. Mis puutub teavitšuuksi, siis sellel mehel polnud huvi ei kunsti, arhitektuuri ega esteetika vastu. Tegelikult olnud ta kultuurivaenulik köitis, kes oli riigi parlamendist välja heidetud, sest oli 19 aastat häbitult võltsitud ülikooli diplomiga esinenud, ent seejärel õnnestustel ometi pehmelt ehitusministritoolile maanduda. Kodumaine ahne keskpärasus võitis välismaalt tulnud geeniuse 28. veebruaril 1966, teatas Hudson oma kirjas. Pikkade kuude jooksul pole ma leidnud mõistmist ega koostööd kõige olulisemates asjades. Seetõttu olen sunnitud oma tööst loobuma, sest on selge, et ei austa mind. Kui arhitekti. Üldrahvuslikul arutelul nõusid austraallased Otsonil oma tööd jätkata lastaks ning kogu kontroll ooperimaja ehituse üle temale tagasi antaks. Ministe Hiuks pakkus Otsonile kujundava arhitekti kohta ning nüüd koos teiste juhtivate ja ehituse eest vastutavate arhitektidega. Ots on teatas, et nii keerulise ja suure ehituse puhul pole võimalik, et ehituse konstrueerija ei jälgiks ega kontrolliks ehitustööde käiku. Juulis 1966 võttis ehituse üle uus tiim arhitektid, pidehool, Tanel tood ja David Ligil mor. Otsal lahkus Austraaliast. Sydneyst ooperiteatrit ehitati 16 aastat ning kokku läks see maksma 102 miljonit Austraalia dollarit. Arvud räägivad mõndagi, laskem neil siis rääkida Sydney ooperiteatris kokku ligi 1000 ruumi, muuhulgas viis harjutus stuudiat 60 riietusruumi ja sviiti esinejatele raamatukogukontorid, juhtkonna ja ametnike jaoks neli restorani, Kuustiaatribaari, esinejate ruumid ning esinejate kohvik, mille nimi on roheline tuba. Maja asub 1,8 hektari suurusel maa-alal on 185 meetrit pikk ning kõige laiemas kohas 120 meetrit lai. Kõige kõrgem katus. Kontserdisaali kohal ulatub 67 meetrit taevasse. Iga katuseteokarp kaalub 15 tonni ja neid teokarpe hoiab koos 350 kilomeetrit pinges teraskaablit ning neid katab täpselt üks miljon 56056. Rootsis valmistatud keraamilist kahhelkivi. Seinad nii seest kui väljastpoolt trepid ja põrandad on kaetud New South Walesist pärit roosaka graniidiga. Kõik klaaspinnad on Prantsusmaalt toodud kahekordsest sädeleva stopaazi värvi, klaasist ja kogu hoones on 645 kilomeetrit. Elektrijuhtmeid. Sydney ooperiteatri suurim rõõm On kontserdisaal enam kui kaks ja pool 1000 istekohta. Siin esinevad suured sümfooniaorkestrid, koorid, külalised, üldse võib siin kõlada igat masti muusikat. KaPobee rokikontserdil. Akustikat hindavad kõrgelt kõiki asjatundjad. Seal on 25 meetrit kõrge. Seinte ülaosad on kaetud heledate kasepuust. Paneelidega alumised pooled trepid, loosid ja lava on tumedast puust. Kontserdi seal juh, orel kuulub teadagi maailma suurimate hulka ja teine hiigelsuur saal on kuulsa lauljatari shansaverlandi nime kandev ooperisaal. Siin ta on Ranzaderland duetis ohvenbachi ooperist Hoffmanni lood. Ooperiteatrisaalis on umbes 1500 kohta, akustikat vähendamiseks on ka siin seintel puhu paneelid, kuid lagi ja seinad on musta värvi, et publiku tähelepanu vaid lavale koonduks. Toolide katted on erepunased. Orkestriruum on mõeldud 70 muusiku jaoks ja lava eesriidel särab soojadest toonides abstraktne muster milles küll päikese oma kiirtega ära võib tunda päikese ees riideks, seda kutsutaksegi kuu, eesriie samuti abstraktne ja värviline on Sydney ooperimajas ka olemas. Segada sealse draamasaali lava. See on väiksem saal viis ja poolsada kohta ning siin toimuvad põhiliselt draama ja tantsuetendused. Ka siin on seinad ja lagi musta värvi kuid põrandat katab sinine vaip ning too toolide katted on mandariini toonis. Pleichous mängude maja. Nii kutsutakse 400 kohalist saali, mis on mõeldud väiksemateks intiimsemateks etendusteks. Siin esinevad sageli külalistrupid ja väikese vaevaga saab teha teatrisaali kinosaaliks, muuta värvid, purpurpunane ja valge. Märtsis 1999 avati Sydney ooperimajas pärast väikese ümberehitustöid uus saal stuudio. See on maja väikseim saal ning mõeldud tänapäevasteks avangardset laadi draama ja muusikaetendust. Eks istmete arvu võib reguleerida ning saali ilmet muuta. Ta nii nagu parasjagu vaja. Vastuvõttude hall asetseb Sydney ooperimaja idatiivas ning siit on imeline vaade Sydney sadamale ja kuninglikele botaanikaaedadele. Lageda taeva all asuvast kontserdisaalist avanevad vaated sadamale lahele ja linnale panevad hinge kinni Sydney ooperimaja. Imelised valged purjed. Käed jäävad siin selja taha. Nendeni viivad monumentaalseid marmorastmed, mis moodustavad kõige ehtsama pediaatri. Pavarotti shansavelanud ja verbi tro padur. Kindlasti on seegi ooper Sydney ooperimajas kõlanud. Hoone avas pidulikult kuninganna Elizabeth, teine 20. oktoobril 1973. Kohale kutsutud rahva hulgas Jern Otsonit ei olnud, isegi tema nime ei mainitud. Ometi võttis Sydney ooperimaja hooldusühing 1990.-te aastate lõpupoole Pärnut soniga ühendust, et arhitektiga lepitust otsida ning paluda tal hoone tulevastes muutustes oma sõna sekka öelda. 1999. aastal härrasühingudsoni ooperimajas tehtavate tööde konsultandiks. Aastal 2004 avati Sydney ooperimajas Hudsoni kujundatud ruum, mida hakati kutsuma Hudsoni saaliks. Ja aastal 2007 esitas arhitekt Sydney ooperiteatri jaoks oma suured ümberehitusplaanid. Ei öelnud, see on lahkus siit ilmast novembris 2008. Ja niimoodi ta siis seisab seal teispool maakera, kaugel Austraalias, Uus-Lõuna-Walesi osariigi pealinnas Sydneys kõnelongi neemel, kolmest küljest poolsiaksoni lahega ümbritsetud julge ja elegantne hoone projekti kohta, kunagi arvati, et see on suisa hullumeelsus. Aga ometi seisab ta seal üks naid, tänapäeva imesid ja arhitektuuri meistriteoseid. Igal aastal leiab siin asetama 3000 kontserti, etendust, näitust ja filmi läbivaatust ning külastajaid loendatakse miljonites siini. Ooperini aiategutseb 24 tundi ööpäevas olemas ja tema uksed jäävad suletuks vaid kahel päeval aastas. Esimesel jõulupühal ja suurel reedel, kui päike kaob, süttib lehvikutaoliste purjede või teokarpide alla äärtes hulk tugevaid tulvavalgusteid. Osa tohutu kõrgetest katusega äärtest lööb Jaama osa jääb tumedasse varju. Isegi fotol on see kõik nagu muinasjutt. Taas üks ülemlaul tundub küll, et lausa piiritutele inimvõimetele.