Tere hea esivanemate vaimuvara, saate kuulaja. Täna on Tartu stuudios Kirjandusmuuseumi folklorist Ülo Valk. Ja nagu te võib-olla olete raadiolehest juba lugenud, on tänaseks saate teemaks kurat või täpsemalt Eesti kurat. See, kes esineb meie oma eesti rahvapärimuses. Ülo, sa oled nüüd kuradiga tegelenud juba tükk aega ja, ja küllap on see eesti rahvapärimuses ringi kõndiv kurat ka kuidagimoodi välja joonistunud eristunud nendest kuraditest, kes jõuavad meieni teiste maade muinasjuttude või legendide kaudu. Jah, kindlasti on eesti kuradil ka mingisugused omapärased jooned aga võib-olla räägime natukene kuradist veidi laiemalt ja katsume siis jutu käigus jõuda nende eesti kuradi spetsiifiliste tunnusjoonte juurde. Kui praegu, kui on aasta kõige pikemad ööd ja valgust on üsna vähe on üsna sobilik rääkida sellest tegelasest, kes kehastab pimeduse ja kurjuse jõudusid. On advendiaeg. Jõuludeni on jäänud vaid nädalajagu päevi ja ma ei tea, see ei olnud võib-olla ette planeeritud, kuradi saade pidi olema just enne jõulusid. Aga see on mõneti tähendusrikas, sest kuradil on jõuludega üsna palju pistmist. Nimelt traditsioonilise kristliku vaate järgi sündis kristlus ilma selleks et teha lõpp saatana võimule inimkonna üle. Sest paradiisiaia maokujus, kes esimesi inimesi pattulangemis meelitas, tunti keskajal ära saatan. Ja et esimene inimene omaenda vabast tahtest jumalast taganes, langes ta kurja pattu ja surma meelevalla alla ja jäigi saatana võimusse. Sellest vabanemine käis lihtsurelikule inimesele üle jõu ja nõnda oli vaja kõrgema jõu jumala poja sekkumist, kes inimese kurjajõust vabastaks. Kui esimeste inimeste pattulangemine muutis patuseks kõik ta järeltulijad, tegi ühe inimese, Jeesuse täielik kuulekus. Kõik järeltulevad põlvkonnad jällegi õiged, näiteks muidugi ainult need, kes lasid ennast ristida, kes said kristlasteks, nii et võib-olla selline väike sissejuhatus, et rõhutada kurat, on meil Eestis kristlik tegelane ta on jõudnud meile Lääne-Euroopast eelkõige ristiusu kaudu. Ja varase kristliku õpetuse järgi on saatan eriti vihana just kristlaste peale, sellepärast et kõik teised inimesed on paganad, nad on nagunii kuradi meelevalla all. Aga kurat rõõmustaks selle üle, kui ta valitseks kõiki inimesi ja sellepärast pöörata oma viha just nimelt kristlaste peale. Ja võib-olla on märkimisväärne, et rahvausund rahvaluule kinnitab seda traditsioonilist kristlikku vaadet. Nimelt ilmub kuradi kuju rahva usundisse just nimelt koos ristiusuga. Ja tema positsioon tugevneb vastavalt sellele kuidas tugevneb kiriku positsioon. Ja minu meelest on niimoodi, et kuradi kuju on võib-olla isegi mingisugune indikaator, kui, kui palju temast räägitakse, kui palju on muistendeid tema kohta, mis näitab, kuivõrd on tegemist kristliku rahvaga. See võib tunduda paradoksaalse nahaga, niimoodi see on, mida Kristlikum rahvas, seda rohkem on kuradist räägitud. Eestlaste vanakurja uskumuste kohta võib öelda, et kurat on meelika ääretult populaarne, temast räägitakse väga erinevates rahvaluuležanrites, ta esineb muinasjuttudes, muistendites tuleb ette regilaulus kanaljandites vanasõnades. Et vaevalt et teist nii populaarseid mütoloogiliste tegelaste üldse on kui meie eestlaste vanakuri. Ja Ma olen üsna kindel, et ta on üle maailma kõige populaarsem mütoloogiline tegelane sest ristiusk on maailmas sedavõrd levinud ja on päris kindel, et kõik kristlikud rahvad kuradit kah tunnevad. Ma ise olen kuradist, pajatavad muistendid jaganud kolme gruppi. Kõigepealt võib esile tõsta sellised lood, kus vanakuri esineb kui äärmiselt ohtlik, agressiivne inimvaenulik, deemonlik tegelane. Ja sedasorti muistendites langeb rahvausundi kuradi kujutel dialoogilise kiriku kuradi kujutelm aga kokku. Teine muistendite grupp on selline, kus inimene lihtsalt kohtab kuradit, näed teda, kurat, ilmutab ennast. Aga otsest inimvaenulikkust ta üles ei näita. Aga siiski ka sellistest kohtumistest kiirgab väga tugevat ohutunnet. Paljud inimesed on ise rääkinud sellest, kuidas nad on vana kurje oma silmaga näinud, temaga kokku puutunud. Ja tundub, et ka siin esineb kurat siiski ohtliku tegelasena. Võib-olla ma loen ühe sellise muistendi teksti ette kord olnud Kõnnu külas Tõrma kihelkonnas kaks poissi. Need olid igalaupäeva õhtul kuni pühapäeva hommikuni alati kaarte mänginud. Ühel laupäeva õhtul tulnud endine mänguseltsiline jälle teise juurde läinud lakka kahekeisi ilma vanarahva teadmata mängima. Viimaks tulnud teisel tüdimus peale tahtnud mängu maha jätta, aga esimene ei ole tahtnud mänginud edasi, kuni teisel üks kartuli maha kunud hakanud seda tikutulega maast üles otsima, siis oli näinud, et see mängija ei olnudki tema endine mängusõber seal olnud hobuse kabjad all. Siis oli aru saanud, et see oli vanapagan ise tema sõbra näol. Peale seda ei ole nemad iialgi enam kaarte mänginud. Pealegi veel neile öösetel. Se muistend oli üles kirjutatud Torma kihelkonnast. Ja nagu ma selle paberi ülaservast näen 1906. aastal, nii et et küllalt vana lugu ja sellega seoses tekib minul ka jälle küsimus, et kas sedasorti asju tuleb ka praegu, kui te käite igal suvel korjamas pärimust, kas neid tulebki praegu välja või on see nüüd elavast pärimusest kadunud? Sedalaadi jutt? Ei kuradi juttusid, võib üles kirjutada praegu ja huvitav on see, et võib kohata rahvaluuleekspeditsioonidel veel selliseid inimesi, kes on teda oma silmaga näinud, temaga kohtunud, kuigi noh, nii populaarne ta enam kindlasti ei ole, kui möödunud sajandil. Aga siiski mõnevõrra veel esineb. Kuidas seda ette loetud jutu nüüd kommenteerida? See on üks rahvusvaheline muistend, mis on tuntud üle Euroopa täpselt samasuguseid tekste, kus on juttu kaardimängimisest, mehed mängivad laua ümber, kaarte tuleb juurde, üks võõras. Teda ei tunta, kaardimäng käib, edasi, kukub kaart laua alla, keegi hakkab seda üles võtma ja nähakse, et sellel võõral on hobuse kabjad all. Aga mis on selles jutus pahe, endilist pahaendeline on see kogemus ise, siin on tegemist mingisuguse tabu rikkumise üleastumisega. Kaardimäng oli keskajal ja ka hiljem patune tegevus, nagu me teame kaarte kutsutiga, kuradi piibliks. Ja kui kurat ennast ilmutas, siis siin on tegemist hoiatus muistendiga, kus ta annab märku, et ega ikka ei tasu kaarte mängida. Eriti veel laupäeva õhtul. Missiga eesti rahvatraditsioonis oli poolpüha laupäevale pühendatud Neitsi Maarjale, siis toimus katoliiklik missa, mis oli pühendatud Neitsi Maarjale. Sa tõid enne välja kolme sorti muistendeid, mis on kuradiga seotud. Millisesse nüüd see lugu läheb, mis ette lugesid? See on minu meelest hoiatusmuistend, kus kurat otseselt inimvaenulikkust ei ilmuta, aga lihtsalt näitab ennast, annab endast märku. Ja sedasorti muistendite sisuks on usukujutelma kinnitamine. See tähendab, et kurat on reaalselt toimiv ja tegutsev jõud ja ta võib igaühele ennast näidata, aga parem on temast muidugi eemal hoida, mitte provotseerida tema illumist. Näiteks sellepärast on väga palju rõhutatud, et ei tohi vanduda, see on üliohtlik tegevus, kurat, võib ilmuda ja halvimal juhul võita Levanduja lihtsalt ära viia. Ja kolmas muistendite grupp, mis tuleks kindlasti ka esile tõsta, mis on väga arvukas, on selline, kus on tegemist naljakalt koomiliselt kujutatud vana tühjaga vanapagan, aga just vanapagan on meie rahvaluules selle koomilise kentsaka ja rumala kuradi nimi. Ja sellised muistendid on oma sisult väga lähedased muinasjuttudele, meele lahutuslikele lugudele. Noh, kõik teavad Kaval-Antsu ja Vanapagana lugusid, kus Kaval-Ants le rumala vanapagana üle kavaldab. Ja omamoodi on huvitav, siin on tegemist pea peale pööratud suhetega inimese kuradi vahel. Kui usu kujutelmades oli vanatühi inimesele ohtlik, siis siin nende Kaval-Antsu ja Vanapagana lugude puhul on suhe pea peale pööratud. Inimene on ohtlik kuradile. Et ilmselt selles peitubki nende lugude koomika põhjus. Kui nüüd üritada maalida seda, seda meie Eesti kuradi portreed, sa ütlesid, et et ta. On tüük või, või kuju, kes, kes hoiatab, kui sa millestki üle astud. Seetõttu võiks ka eeldada, et ta siis kuidagiviisi valvab sinu tegude üle. Aga millised iseloomujooned on tema käitumisele kõige iseloomulikumad? Võib-olla ma küsin kohe vastuseks sinu käest küsimuse, kuidas sa kirjeldaksid kuradit, mis sa arvad, millised on tema põhitunnused, mis puudutab väljanägemist? Ma arvan, et ma olen küllalt tugevalt illustraatorite mõju all ja lapsepõlves loetud ja ja vaadatud raamat, just nimelt Kaval-Ants ja Vanapagan mis ilmus väga ilmekat illustratsioonidega on minu jaoks juba selle kuju välja joonistanud ja mõnevõrra täiendab siis seda illustreeritud välja on põrgupõhjaga ja see kokku ongi minu jaoks kuidagiviisi ähmaselt see, see kurat, väljanägemist pidi, aga, aga millised on põhitunnused, mille, mille järgi sa kindlaks teeksid, et tegemist on kuradiga, mis tal peab olema? Ma arvan, et tal peaks olema habe. Et ta peaks olema küllalt suurkogult just nimelt kabjad, nagu sa ütlesid, ei ole, ja sarvede suhtes ma olen kahtleval positsioonil. Seda ma just ootasin, ma tahtsin sinna oma jutuga ristida, ma ootasin, et sa vasterat kuradil peavad kindlasti olema. Saba kabjad ja, ja sarved. Ja tõesti tihti niimoodi see on, selline on Lääne-Euroopa keskaegne. Kurat, aga temalgi, sellelgi kujutelemal on oma ajalugu, näiteks kabjad ilmusid talle alles hiliskeskajal, varem kujutati teda tavaliselt kukke, jalgadega või röövlinnu jalgadega ja näiteks linnu jalad tulevad esile ka seitsmeteistkümnenda sajandi eesti nõiaprotsessi protokollides, aga hiljem rahvapärimuses ma ei ole enam sedasorti teate ei leidnud. Ja küllap oli ka eesti talupoeg siiski kujutava kunsti mõju all. Meie keskaegsed katoliku kirikud, katoliku kirikutes oli kindlasti palju pilte. Ka kuradit kujutati kunstis ja eks seegi avaldas oma mõju. Aga nii üllatav kui see ka ei ole, ei ole selline klassikaline või, või saatorina kujutatud, kurat, meil Eestis kaugeltki mitte kõige populaarsemad on alles kolmandal kohal, kui statistikat ja enamasti on arvatud, et ana kur ilmutab ennast inimese näole. Inimesel ei ole mitte ühtegi deemonliku tunnust, mille põhjal võiks kohe öelda, et tegemist on kuradiga. Ja see on nüüd meie rahvaluule kuradi kujutelma, eks. Tüüpiliselt eestilik joonet kuradit on väga sageli kirjeldatud baltisaksa mõisa härrana. Ja ehk ma loen ette väga tüüpilise muistendi teksti, kus tuleb esile täpselt sama motiiv. Läinud õhtul väsinud töömees metsateed koju poole, talle sõitnud must tõld kahe musta täkuga järele. Tõllas istunud kaks mustas riides härrat, Need kutsunud töömehe sõitma, lubades teda kodu poole viia, see läinudki. Teel, ütelnud härrad, kelle vahel töömees istunud, et nad piibu jaanipoole sõitvat. Siis küsinud nad kasta nende hobuseid ära, ei tundvat mehel tulnud jube tunne, kui vastanud, et ei tundvat võõrad, näidanud talle hobuseid. Neil olnud tagumised jalad päriselt inimese omad mees kohkunud, võõrad seletanud, et nende hobused, paragrahve ja sõra kindral olevat mees otsinud, tuli rauda, et piipu süüdata kuid üks võõrastest võtnud suust tuld ja andnud talle nüüd saanud töömees aru, et tal päris kurja enesega tegemist teeotsal palunud ennast koju lasta, võõrad küsinud, kas ta edasi piibul ei taha sõita, kuid mees eitanud ja katsunud, et aga rutem koju saada. Tõld sõitnud edasi. Teisel päeval kuulnud töömees, et Piibu Jaan Jänese üles poonud. Selles näitetekstist tulid esile jällegi mitmed väga tüüpilised motiivid. Vana kuritõllas istumas. Uhke rikka härra näol. Alguses talumees ei tunne teda ära, ei tea, kellega on tegemist, nii et vanakuri testisin kindlaks tagantjärele, nagu see väga sageli on ka teistes mudelites. Alles hiljem selgub, et kohatav mees oli vanakuri ja väga tüüpiline tunnus ongi, et kuratleb hammastest tuld välja, süütab sigari või piibu ja selle põhjal siis saadakse aru, kellega on tegemist. Aga eesti kuradil on veel mitmeid teisi taolisi tunnuseid, mille järgi saadakse aru, mille järgi kurat paljastatakse. Sest enamasti on tal otsekui kostüüm seljas või mask ees, ta püüab varjata oma saatanliku välimust ja ikkagi mingisugune pisidetaili jääb, mille põhjal ta ära tuntakse. Tihti on see näiteks hammaste värv, hambad võivad olla punased või verised või on tal suus raudhambad või märgatakse uhkel härral kaabu all sarvenukke või näiteks tantsides. Neiu tunneb, et noormehel on saapad seest tühjad, ta saab aru, et kabjad saabaste sees. Ja veel üks väga tüüpiline detail selle ette loetud muistendi teksti puhul oli see, et tegemist oli musta riietatud härradega. Ja meil Eestis ongi vanatühja väga sageli kirjeldatud musta mehena. Võib küsida, et mida see must mees siin tähendab? Ja sellel on päris mitut sorti seletusi võimalik välja pakkuda. Üks seletus on see, et tegemist on mustade kasimata meistega. Mõnes mõttes on see seletu isegi põhjendatud, sest meie kuradi nimetus on tuletatud vanast läänemeresoome sõnatüvest kura, mis tähendab mustust ja proojust. Aga vaevalt siiski, et see seletus siin kehtib. Tõenäoliselt see must mees tähendab siiski musta riietatud või kuid tõmmud neist musta välimusega meest ja noh, praegugi meil on ju mustad mehed väga aktuaalsed, see on täiesti universaalne stereotüüp. Mustad mehed, kaubkaaslased on need, kellega politseil on väga tihti tegemist. Nii et esimesel kohal on kurat inimesena antropomorfne, vanatühi aga teisel kohal, kui statistika järgi vaadata, on vana kurilooma kujul väga sageli ilmuta koerana või kassina. Koer ja must koer oli väga tunnuslika Lääne-Euroopa keskaja usule mõtleme kasvõi Göte Fausti peale, kus Faust samuti kohtus esimest korda effistoti musta puudlina. Ja iseloomulik on see, et meil Eestis ilmuta reeglina koduloomana ja on ainult üks metsloom, kelle kujul kurat silmatorkavalt sageli ilmud. Võib-olla ma küsin jällegi, siin on kast, mis sa arvad, kes metsloom on mis sa välja pakuksid, Ma pakuksin hundi. Aga ma arvan, et ma eksin. Jah, see on tõesti kummaline. Kurat, kiskjana reeglina ei ilmunud ainult üksikud tekstid, kus on tegemist hundi või karuga, sest hundiga oli ta ju lausa opositsioonis. Hundid olid need, kes korjasid vaimusidega, kuradid taga, ajasin neid, hävitasid jah, päris üllatav. Kõige deemonliku metsloom meil Eestis on olnud jänes. See on tõesti üllatav, aga kõige kõige sagedamini näitas vanakurja ennast just süütu jänese kujul. Ja statistika järgi klassikaline saba, sarvede ja kapjadega bratan Halles. Kolmas. Võrreldes Euroopa rahvastega on eestlased üsna erandlikud selles mõttes, et enamasti Euroopa keeltes on ana kurja nimetus laenatud, see ei ole omakeelne sõna. Aga neil eesti keeles on tegemist muistse Läänemere Soomelise sõnaga ja seesama kuradiga seotud tähendus. Esineb veel näiteks sõnas kura käsil vasak käsi ja väga paljude rahvaste sümboolikast vasak pool on just see pool, mis on seotud kurjade teemallike jõududega. Näiteks praegu me enam ei teadvusta, kuigi on väga levinud veelse uskumus. Kui üle vasaku õla sülitada, et siis võid kurja tõrjuda, ise ei juhtu õnnetust. Aga siingi tuleb esile kuradi kujutel, sest mitmetel rahvastel on seda kommet ka põhjendatud ja seda on põhjendatud niimoodi, et vasakul pool saadab inimest kuri ingel või deemon ja üle vasaku õla sülitada, sisse tõrjutada. Sõnal kuraanver teinegi tähendus, kunagi märkis ta. Mustust, pori ja rooja. Ja nii ongi Oskar Loorits seletanud sõna kurat päritolu. See on tõlkelaen venelaste sõnast, need šistri ebapuhas. Aga selles võib kahelda, ma ise olen küll üsna veendunud, et eestlased tundsid kuradit juba enne, kui ristiusk meile jõudis. Aga kahtlemata ei olnud see kristlikku raadioid mingisugune teine tegelane, kes oli kristliku kuradi prototüüp, võib ainult oletusi teha, mis sorti tegelane see võis olla mingeid vihjeid sisaldav riba nimetus kurart? On arvatud, et see on üle Eesti levinud just nimelt tänu kirikule tänu jutlustele. Sest igapäevases kõnes oli see sõna tabusõna seda välditi, mitte vanakurja välja kutsuda. Aga ma arvan küll, et enne ristiusku oli juba mingisugune üleloomulik olend, kes seda nimetust kandis. Ja see sõnatüvi, selle tähendus, pori, mustus. See viitab allilmale. Ja Uurali rahvastel on väga tuntud olnud muistend, mis seletab, maailma päritolu on kaks jõudu. Jumal, taevane looja, eks teine tema deemonlik paarimees alguses on ainult lage v välismaad ei ole ja siis jumalik olend tihti linnu kujul saadab teise deemonliku olendi, kes on ka sageli veelind saadata veepõhjast muda või pori tooma. Selleks et maailma loomine, maa loomine võimalikuks saaks. Ja see muistend oli tuntud ka meil Eestis ja muda või poritoojaks oli just nimelt kurat, nii et seda sõna võib lahti mõtestada ka nii. Kurat, on see olend, kes toob ta muda või pori aga see on ainult oletus. Igatahes muistend maailma loomisest oli kindlasti väga tähtsal kohal teiste muistendite seas ja peale selle loomisloo on veel väga palju teisigi, kus jumal ja vana kuri esinevad koos, kus nad loovad maailma koos kurat, püüab jumalat maailma loomise juures jäljendada, teda järele aimata. Tal ei tule miski hästi välja. Või siis loob ta teadlikult kõikvõimalikke kurjasid olendeid ja kõikvõimalikke pahesid. Ja mulle tundub, et ka need dualistlikud loomislood, kus jumal ja vanad ühi koos esinevad võivad olla selliseks pärimuseks, kus tuleb veel mesilase, muistne kuradi kujutel. Pole mingit põhjust arvata, et need loomislood oleksid seotud just nimelt ristiusuga. Nad ei ole oma sisult kristlikud kristlik loomislugu nagu piiblist, Dianal sootuks teistsugune. Jumal loob maailma üksi. Praegu on advendiaeg ja kohe tulevad jõulud. Kas sinu teadmised kuradist viitavad ka sellele, et just jõulude ajal oli kurat väga sagedane külaline? Eesti rahva usundile on tunnuslik uskumus, et aastas on mingid kriitilised ajad kui kurjad jõud on eriti tegevuses ja eriti ohtlikud on näiteks üks selline päev, meil on jaanipäev, kui tehti tuld ja uskumus on ka selline, et see tuli on aidanud eemale peletada, nõidasid ja kurjasid vaim, et kaitsta inimesi, põlde ja kariloomi ohtlike vaenlaste eest. No eks jõulud ole ka selline aeg pöördepunkt aastas ja samas tähendavad jõulud ka valguse võitu pimeduse üle. Sest päevad hakkavad ju uuesti pikemaks minema, traditsioonilise kristliku vaata järgi on jõulud selline püha, mis teeb kuradile suurt meelehärm. Sest ta ei ole sugugi rõõmus selle üle, et on sündinud ilma Jeesus Kristus, kes tuli siia tema võimule lõpu tegema. On üks selline Eesti ja ka laiemalt Euroopas tuntud vanasõna. Ega kurat ei ole nii hirmus, kui temast räägitakse. Ja see vanasõna tuleb esile ka seitsmeteistkümnenda sajandi eestikeelsetes jutlustes näiteks Stahlil, aga seal on ta natuke teistmoodi sõnastatud. Kurat ei ole nii hirmus, kui temast räägitakse, sest tegelikult on ta veel palju hirmsa. Nii et rahvapärane ja dioloogiline vanakurjakujutelm on natukene erinevad. Aga oma põhiolemuselt on eestlaste kurat olnud ikkagi kristlik tegelane ja tema selgrooks on olnud teoloogiline. Kuradi kujutelm.