On August ja Don't põõsas. On aeg, mil võib näha meie kõige ilusamat täiskuud ja kuulda laulmas pritsikaid. Lindude laulu aeg suvist järge on Eestis läbi. Suvelinde kuulasime ühes hilisjuuniöösaates, aga ikkagi tahaks siinkohal jagada teiega üht omapärast muljet mille saab metsahäälte kuulaja. Kui ühel juulikuu õhtutunnil esimesi Ritsikaid arvavad. Kuulda võivat. Seisad võsastiku veeres ja ei saa aru, kas on tegemist juba Ritsikaga või laulab veel üks lind. Jõgi Ritsik lind on üks viimaseid suvelaulikuid meie lindude seas. Ja seda juhtub igal suvel leta retsikatele oma lauluajaga jalgu kipub jääma. Jõgi, retsik lindu kuuldub veel Augustiski vaiksete õhtutundidel. Just enne seda, kui alustab ketraja lind. Üks viimaseid Eestimaa suveöös üldse. Orjerisemist ja tiiva Laksatusi olen kuulnud. Nõmme metsade vaikuses veel augusti lõpu Boonelgi ja hingekosutav on ta erisemine kuulata seal linnuvaikuse ajal. Enne kui teemat vahetame veel üks laululind augustist muide ka üks. Kamaid lauljaid sügisel septembris salu-lehelind sügisesest metsamuusikast tasub rääkida vahest septembris, jah. Aga salu-lehelind on tõesti üks neist, kes õige põgusa pausi järel augusti lõpul taas laulma hakkab. Ja nüüd teevad esimesi laulu katsetusi ka noorlinnud ja see on kuulata otsekui laulaksid. Noored kuked. Õigupoolest oli tänane kesksaade kavandatud ühe uue heliplaadi tutvustuseks. Aga kui plaati kuulasin, siis loobusin sellest mõttest. Plaadi sisu on nii eksootiline, et võib suuremates annustes meie kuulajale lihtsalt sedavõrd võõraks jääda et muutub igavaks. Jutt on nimelt Londonis välja antud laserplaadist, mille pealkirjaks on Lif song elu laul. Sellel leidub valik linnuhääli, mille sisu avab kuulajale plaadialapealkiri. Ohustatud lindude hämmastavad hääled. Valik sisaldab 13 linnuliiki, neist kaks tänapäevaks välja surnud üheksa ohustatud ja kaks vähekaitstud, kui nii võib ütelda. Plaadi on välja andnud firma nimega mänginud Music. Inimkonna muusika koostöös briti rahvusliku heliarhiivi ja rahvusvahelise linnukaitsenõukoguga. Firma mängainud Music asutati 1989. aastal Inglismaal eesmärgiga publitseerida heliplaate looduse häältega kusjuures peatähelepanu on pööratud ohustatud Peko süsteemidele ning liikidele. Lif song on teine plaat. Esimene oli vihmametsade reekviem paljude troopiliste vihmametsade kaitsega tegelevate organisatsioonide toetusel. Kavandatud on tänaseks veel neli heliplaati. Väljaandjad ütlevad end tegutsevat eelkõige maailma ohustatud looduse heaks. Ent teisest küljest on nende plaadid mõeldud ka kui hoiatust ning üleskutse tegutsemisele. Kuulame nüüd üht linnulaulu kõnesolevast valikust. See on kummalise nimega lind. Kauai O A ehk Moho nektari ja puuviljatoiduliste meelinlaste sugukonnast, kes levinud Austraalia geograafilises regioonis ja mõne liiginaga Havai saartel. Meelindlaste sugukonnast on umbes 170 liiki. Mõned tänapäevaks välja surnud. Kauai O A. Viimaseks rõdupaigaks oli alakai soo kauai saarel Havail. See oli ainus paik, kus ta maailmas üldse ette tuli. Seal lõppes viimane isaslind 1987. aastal. See maha oli 18 sentimeetrit pikk, seega rästas pisem lind. Ja lindistus, mida nüüd kuulata võime, on tehtud 25. mail 1983. aastal ikka seal sammas alakai soos away kauai saarel paduvihma ja äikesega. Uus-Meremaa Emmdeemne linnuliik ainult põhjasaarelt on ka kokako umbes varesesuurune sinakashalli ja mustakirju sulekuuega lind ürgmetsadest. Tema olemasolu on sattunud küsimärgi alla ikka nendesamade ürgmetsade laastamise ja ka sisse toodud kiskjate rohkuse tõttu. Kokako laulu lindistas John Kendrick. 1979. aasta oktoobrikuus. Nüüd vahepalaks ühe kodumaise suvelinnulaul. Aga enne tema laulu kirjeldus üks toredamaid meie linnuraamatutest, kuulake ja püüdke selle põhjal endale luua ettekujutus soo-roolinnulaulust kirjeldus leidub 1974. aastal ilmunud linnuraamatus Eesti laululinnud. Mõnikord tundub, et lind nagu kelgiks oma virtuooslik kosega, itsitab Veiderdab, otsekui ärritab kuulajat, kuid seda paha tahtluseta ja nii vaimukalt, et lihtsalt peatada vaimustusega kuulama. Kõikvõimalikud häälitsused, seob ta lakkamatuks helide reaks niivõrd kiiresti, et võib jääda mulje, nagu ei laula üks vaid kaks lindu ühes põõsas. Laulus esinevad piiksuvad, vidistavat käeksuvat, pudistavad, Sirtsuvad, vilistavad, siristavad, tiristavat, drillerdavat, sääristavad, vuristavad, klõbistavad, kõristavad, kähistavat, Kädistavad, kiiksuvat näouguvad, viristavat laksutavad, luristavad ja muud kirjeldamatud häälitsused. Nüüd siis teame, mismoodi kõlab kirjeldatud soo-roolinnulaul. Katsed taastada kirjelduste järgi mõne väljasurnud linnulaul võivad küllap anda õige mitmesuguseid tulemusi. Ühe niisuguse leiamegi heliplaadilt Lif song. Võttis selle töö ette, ainsateks abimaterjalideks säilinud kirjalikud ülestähendused ja maoori, Henaare hämana mälestused 1954.-st aastast. Nii sündis helipilt, milles lap vareslaste sekka kuulunud Uus-Meremaal 1907. aastal välja surnud ürgmetsalind hoia just nagu laulaks oma looduslikus keskkonnas. 1969. aastal ilmunud linnud rahva keeles ja meeles algab sõnadega ennemuiste kuulutanud üks tark kätte, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujut tehakse. Mis endisi linde meelde tuletavad? Sõnamblast muige toob suule see rahvaprohveti halastamata ennustus, mis õnneks täide ei saa minna. Laululinnu jäljendust, mida nüüd kuuleme, võib aga siiski pidada omamoodi vasklinnu sünniks. Pole see nii kindel, et linnulaulusid kunagi Eestiski sünteesima ei hakata. Põhjust selleks oleks juba nüüdki. Ja üks Eesti lehelugeja omaaegseid lemmikautoreid, Nõukogude Eesti akadeemik, publitsist Gustav Naan on ütelnud, et tulevik ei ole kohustatud olema helge. Nüüd aga kuulakem, mismoodi võis kõlada ühe väljasurnud Uus-Meremaa linnu? Kuija laul? Öeldakse küll, et inimese kujutlusvõimel polevat piire. Aga mis sa ikka nii väga välja mõtled, sest kas pole siin lood umbes niisamuti nagu unenägudega mida võime ju näha ikka vaid kogetu põhjal ja piirides. Esimene eurooplane, kes sai teada paradiisilindude olemasolust, oli kuulus meresõitja ja maadeavastaja, magaljaš tasaineid kingiks ühelt Maluku saarestiku sultanilt. Esimesed teated nende lendude kohta tõi Euroopasse kapten Elgano, kes juhtis ekspeditsiooni pärast magali assi tapmist. Elgano tõi kaasa mõned paradiisilinnusuled. Jutte nende ravitoimest ja fantastilist test iseärasustest. Pärast hakkasid kõik inimesed tahtma endale neid linde eheteks. Inimene on ikka olnud aldis kõikvõimalikele hullustustele ja ka paradiisilindudel on tulnud neile Kullustustele ränka lõivu maksta. Paradiisilinde tapeti omal ajal kümnete ja sadade tuhandete kaupa. Nahad aga toodi Euroopasse, kus nad läksid daami kübarate kaunistuseks. Mis seal siis imeks panna, et mõni paradiisilind? Neid on paradiisilinlaste sugukonna umbes 40 liiki pole tänase päevani jalgu alla saanud. Võib-olla ka sellepärast, on Mark Twain ütelnud. Kõik on suhteline. Parem on olla noor sitasitikas kui täiskasvanud paradiisilind. Tõsiselt ohustatud liigiks on tänapäeval ka sinine paradiisilind keda paljud peavad maailma üheks kauneimaks linnuks üldse. Teda tuleb ette üksnes Uus-Meremaa põhjasaare metsades. Muidugi, senikaua, kui neid metsi pole jõutud laastada. Heli, mida nüüd kuulame, on õigupoolest üsna raske nimetada linnulauluks. Aga see ta siiski on. Ja mitte mõni generaatoreid tekitatud müra pahade raadiosaadete segamiseks. Kuulakem laulab sinine paradiisilindu Uus-Meremaalt. Lindistus pärineb BBC kogudest. Ühelt vangistuses peetud lennult Austraalias. Ei tea küll, kuidas teie, mu kuulajad, aga mina tahaksin selle peale kuulata suitsupääsukese vidistamist. Kuidas ülepea sattus heliplaat, too laik, song, millest jutt Eesti raadiosse? Inglased saatsid sest üks heliplaadil leiduvatest Briti rahvuslikus heliarhiivis olevast 70-st 1000-st lindistusest, millest valik tehtud on pärit Eestist Põltsamaa jõe kaldalt, kus kevadeti käivad mängu paigal koos rohunepid. Heli on tõesti hämmastav. Me oleme seda varemgi kuulanud. Rahuneppide mängupaiga hääled on salvestatud 1978. aasta teisel mail. Ja omavahel öeldes on see helipilt ilusaim kogu heliplaadil. Kuuleme seda veel kord. Taustahääled on tikutajatelt. Ei usu, et käbliku laul kellelegi lausa uudiseks võiks olla. Käblikule on üks vägevamaid laulu kõrisid meie laiustes. Pöidlapikkune linnuke lausa rabab oma hääle kõlajõuga. Kärlikut kuuleme laulmas laanes, kus tihedat alusmetsa ja risu ojade orgudes ja mägede nõlvadel kuuleme varakevadest hilissuveni. Mõnikord üllatab meid Kärlik mõne laulus troofika talvelgi. Meil on mitmeid ilusaid salvest. Disi Kärliku lauluga kuulame ühte neist lindistatud koduse kõrvemaa metsades. Kärlikute sugukonda kuulub umbes 60 liiki 14-st perekonnast. Mis on laialt levinud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Käblikute hulka kuuluvad ka Amazonase niiskeid. Metsi asustavad kännulinnud Lõuna-Ameerikas Hondurases kuni Ecuador ini Guineas Brasiilia Amazonase aladel ja Põhja-Boliivia tihedates vihmametsades kuni 1000 meetri kõrguseni mägedes. Elutseb ka kännulind Süprofiinus Arada ladinakeelse nimega, keda nüüd laulmas kuulame eesti keeles, talvist nime polegi, inglise keele kaudu võiks teda vahest muusik kännulinnuks kutsuda. Minule meeldiks moosekant kännulind. Tema olukorrast praeguse ajal teatakse üpris vähe sest linnu vaikne laul kostab vaevalt mõne jala kaugusele. Aga see kõik, mis sünnib Amazonase vihmametsadega, ei tõota midagi head ka sealsetele käblikutele ja kännu lindudele. Helisalvestise on teinud Richard transult Briti rahvusliku heliarhiivi tarvis. 23. augustil 1988. aastal. Tänases keskkavas jutuks olnud heliplaadilt Lift Song leiame veel kaduvate ja kadunud linnuliikide mälestuseks loodud kompositsiooni mida koguni sümfooniakson nimetatud. Sest enam kui 100 linnuliiki on inimene loodusvarasid ekspluateerida viimase 300 aasta jooksul hingusele saatnud. Aga seda sümfooniat kuulama ei hakka, sest kõik võib-olla ei taha kohe magama jääda. Need on enamasti plaadil leiduvate linnuhäälte töödeldud elemendid, mis aeglustatuina küll huvitavalt kõlada võivad end selle läbi ometi moonutatud saavad ja moonutatud ning käkerdatut tuleb meie elus, et niigi küllalt. Kuulame parem mõnd loomulikku heli, midagi põhja, maisemat. Meeldiv oleks näiteks siinkohal jätkata linnuga, keda Eestis õige harva laulmas kuuldakse, sest laulja on meil juhu pesitseja ja mitte päriselanik. See on põhja Tseetsitaja. Laevasoodest 1983. aasta maikuust laulab põhjatsiitsitaja. Teine asjalik ja tarmukas laulja vidistas sääskedest kubisevad Matsalumetsas. Vara juunis. Tema on rohe-lehelind. Võib-olla tuleb see linnulaul teile tuttav ette, sest läinud suvel kuuldustada üsna mitmel pool nii mandril kui ka saartel. Rohe-lehelind on meil uudisliik ja selle linnu kohta vist küll ütelda ei saa, et teda Eestis miski ohustaks. Aga ta hakkab teiste lehelendude seas linnuhuvilisele hästi kõrva. Kuulame meiegi rohe-lehelinnulaulu. Kui meil täna juba imetabase linnuhääled kõneaineks, siis kuulakem sel puhul üheskoos veel üht tuttavat helipilti maikuisest. Tõstku tunnist Läänemaa kirikukülas. Ehk inglased oma heliplaadi küll lääne ööbikulauluga lõpetanud on? Ei tahaks kiriku kella ööbikuid siiski meie tänase saatetunni ankrumeesteks jätta. Kui teaks, kellelt küsida, siis küsiksin seda. Kuhu on jäänud mu kodutänavavarblased? Tõesti, kasside massid, mis selle sümpaatne? See tänavapoisi elu surmavalt kibedaks on teinud või miski muu. Aga tõsine see põhjustab igatahes olema, sest varblast juba niisama lihtsalt välja, ise tänase käske saate. Viimase helipildi pühendan oma kodutänava Varblastele lootuses, et neil siiski süsidust jätkub kunagi hakata tagasi nõudma õigusi oma põlistele vallustele Tallinna äärelinnas vastu Kadrioru serva.