Tänasel kesköisel tunnil ajame siis juttu Eesti vabariigi justiitsministri Kaido Kamaga ja ärgu siis hea kuulaja pahaks pangu, et jutt käib sina-vormis. Ma arvan, et me oleme ikkagi üsna üheealised mehed ja igapäevatöö on teinud ka sinust, mitte patuasja. Ja ehitame siis jutu üles Ast niimoodi nii-öelda kronoloogiliselt. Esimene fakte, mis sinu olemasolemisest on, on loomulikult sünnikuupäev. See on 18. detsember 1957 aasta. Jauret sündinud Viljandimaal. Suurtest meestest on ikka kirjutatud, et on, nende lapsepõlv möödus niisuguses. Noh, kas muusikal n peses või lugemisel lembe sees või või, või kas sinu lapsepõlvekodu oli siis mingil moel juuralembene. Arvestades sinu praegust rolli. Ei, seda nüüd kindlasti mitte sellest Viljandist peale hakata, siis Eesti ajal oli kenaks kombeks see, et kõik või vähemalt suurem osa tähtsatest riigimeestest olid Viljandimaalt pärit või, või vähemalt olid nende isad sealt pärit. Ja oli nii-öelda niisugune küllaltki Se võimuladvik küllaltki mulkide keskne. Siis ma ise, kuigi ma olen sündinud Viljandis, ma ennast mulgeks ei loe, minu isa on Võrumaalt ja ema Pärnumaalt Vändras ja see, et ma Viljandis sündisin ja kasvasin, on lihtsalt juhus, et minu vanemad sinna just elama asusid. Aga see, et oleks nüüd mingit pidise kodu, juuralembene on, seda küll mitte mingil juhul ei ei oskaks rõhutada selle professiooniga, ma isegi ei tea, et et meie suguvõsas kuskil lähemal või kaugemal oleks keegi tegelenud. No aga miskid, huvid, ometi noorel Kaidol väiksel Kaidol olid? Kui nüüd niimoodi kohe nüüd spetsiaalselt selle küsimuse peale mõtlema hakata, siis võib-olla tõesti on olnud ka juba nihukesest küllalt varajasest east mingisugune noh, natukene isegi üle võimendatud õiglustaju olnud või ma mäletan, kui on mõnikord olnud lapsena selline kindel teadmine, et mul tegelikult oli õigus, aga aga näed kas mind ei jäädud uskuma või, või tehti teistmoodi, kui oleks õige olnud, siis see niisugune väikene väikese lapse hingeline vapustus nihukse asja üle on, on küllalt suur olnud, nii et ma seda ei ole siin küll, et niuke õigusteadvus on olnud ka lapsena küllalt küllalt teravdatud, aga aga mingit muud tausta küll ei oska nimetada. Lõpetanud oled sa Viljandi keskkooli 75. aastal? Vaata siin Viljandi keskkooli keskkooli ajal. Olin rohkem nii-öelda tegev, ütleme reaalainetega ja käisin mitmesugustel olümpiaadidel sel ajal. Aga siis, kui oli koolilõpp ja kõrgkooli ehk siis ei läinud mitte reaalainete peale, Läksin kunstiinstituuti. Aga seal ma ei olnud ka, kuigi kaua nad natukene üle aasta sellega minu akadeemiline karjäär lõppes. Kunstiinstituudis nii, et sul ikka kätt on, ma olen tähele pannud valitsuse istungite ajal armastad sa kõik oma tähtsat paberit täisjoonistele, mis vähegi joonistamist kannatavad. Muidugi. No see paberite täis joonistamine muidugi on nüüd selline kena harjumus, mida ma ei seostaks nüüd, kas, kas mingite käeolemise või mitte olemistega söön ikka rohkem niukene motoorne tegevus üldiselt üldse nende. Nende riigiametitega koos on hakanud tekkima selline rumal harjumus, et nagu ei oska enam õieti mõtelda, kui samal ajal pliiats käes ei ole ja mingeid märkusi paberile ei tee. Et väiksed niuksed kompleksid hakkavad välja kujunema ka selle lühikese aja jooksul siin. Miks sa kunstide instituudist ära tulid? No raske öelda nüüd niisugust ühte ja selget lauset põhjustada võiks öelda kõige laiemalt niimoodi, et noh, nii nagu tol ajal oli noortel meestel tihti konflikt selleaegse ühiskonnaga ja üks selle konflikti väljundeid olid ju need koolide poolelijätmised ja ja muud taolised asjad, sest see oli küllaltki terav ja, ja raske, raske olukord, kus me olime ja võib-olla lihtsalt pettumus. Kui noh, oli ikka lootused, kui see keskkooli jama ükskord ära lõpeb ja sellest jandist ükskord välja pääseb, et noh, et saaks nagu hakata inimese kombel elama, aga siis kui selgus, et see kõrgkool ei ole palju midagi muud kui kui ikka see vana lasteaiamängimine käib edasi ja ja nii-öelda see põhjuseta puudujate ülesmärkimine, kusjuures kedagi palju ei huvitanud sinu sisulised teadmised ja tegelik töö siis jah, oli see tagasilöök, oli üsna-üsna tõsine. Praegu ma muidugi ausalt öelda, ega ma ei kahetse, ma tookord üllast arhitekti professiooni ei omandanud. Nii et arhitekt oli sinu kitsam erialasi Serkis. Aga ma veel kord ütlen, et ega praegu ei kujutaks ennast selles ametis ette, nii et takkajärgi pole midagi kahetseda. Jale. Jah, riigiarhitekt on võib-olla sobilikum amet tõepoolest. See muidugi see riigiarhitekti asi tuli ka muidugi väga-väga ootamatult, nii nagu nüüd mitmetele minuealistele ja noorematele poliitikutele, kes ju noh, vaevalt et härra Laar siin kuskil viis aastat tagasi mõtles, et tal tuleb kunagi Eesti vabariigi peaministriks hakata. Ja ma noh, neid näiteid võiks veelgi tuua. Meie ikkagi panime oma elu sihtjooned paika ikkagi selle kõige sügavamas stagnaajal kes siis omale, millise tee valis, mina valisin tol ajal siis nii-öelda selle maale minemise tee. Seal ma siis ehitasin oma oma elu ja rajasin oma pere ja ja ikkagi elusa ja rajatud selle mõttega, et noh, see on nii-öelda eluks ajaks ja selles mõttes me oleme nüüd teatud määral raskes olukorras, sest noh, ma olen kindel, et tuleviku Eesti poliitikud valivad nii-öelda poliitiku elukutse noorte meestena, nad hakkavad tegema tööd mingite erakondade noortesektsioonides, hakkavad tegema väikest viisi karjääri, nad valivad oma elusihiks selle, et nad hakkavad tegelema poliitikaga. Meie puhul me oleme kõik niisugused kodukootud poliitikud praegu, kes on siis tulnud arhiivist, kes metsast, kes siis ütleme seal kirikuga sellist või veel kolmandast või neljandast kohast. Ja, ja paratamatult see olukord meil selles mõttes ei ole kerge, sest no seda eelmist elu ei raatsi ju nii kergesti lõpetada ega sellele juti alla tõmmata, nii nagu mina praegu jonnakalt jätkan seda maaelu ja pean talu edasi. Nii ma märkan ka seda, kuidas peaministri kabinetis on teinekord ikkagi mingeid huvitavaid arhiivitoimikuid ja kus ta tegeleb oma professionaal reaalse tööga veel nii, ma ei kujuta ette arvelt, aga nii et selles mõttes me oleme teatud mõttes niukene, eriline seis, aga ilmselt see on ka kõikidele endistele Ida-Euroopa maadel praegu samamoodi, et noh, poliitikud, poliitikat teevad need inimesed, kes heal nõukogude ajal ei pidanud poliitikaga tegelemist võimalikuks. Tuleme nüüd tagasi taaskord ametliku elu, joo sinu ametliku eluloo juurde. Selle elu on koostanud kõigi valitsuse liikmete kohta meie lugupeetud välisministeerium ja siit ma siis näpuga järge Reana. Ja siin on üks huvitav asi, et keskkooli lõpetamise järgi 75. aastal on tükk aega tühja maad kuni 82. aastani. Mis need õndsat seitse aastat tegid, miks nad on siit eluloost välja jäetud? Need on sellised noore mehe ajad, mida võiks nimetada siis mõnda veidi kuldseks nooruseks ja tõepoolest ma sel ajal mingit väga kindlat ja, ja tõsist ametit aega ei pidanud, elatasin ennast juhuslikumate töödega, tulin vahepeal seal lepingulises töö vahekorras Tartus, küll küll etnograafiamuuseumiga praeguseid Eesti Rahva Muuseumiga, küll kirjandusmuuseumiga ülikoolis ja tol ajal muidugi reisisin palju ringi ja käisin palju siis ka ka Venemaal meie sugurahvaste juures, sellest on siis säilinud siiamaani see huvi meie hõimurahvaste ja ja nende saatuse vastu ja noh, iseenesest ma hindan seda väga vajalikuks, ega see ei ole siis ilmaaegu niimoodi olnud, et et ka ju ütleme, teistel rahvastel on tuntud, see vastav niukse noore mehe niuke, vaga pundi, iga see väga pundi igaühele noorele inimesele kindlus on äärmiselt vajalik, selline natukene olla vaba, natukene käia ringi, mitte planeerida igat oma oma sammu päeva täpsuse või tunni täpsusega ette, et sul on kindel nädala kava. Ja ma usun, et need aastad olid, olid mulle ja minu, minu kui tohib nii-öelda arenemisele väga kasulikud. Ja see alles siis, kui ma tähendab seal Antsla metskonnas tööle hakkasin, siis ma olin juba olnud aasta aega pereinimene ja siis oli ikka viimane aeg juba nii-öelda tõsiselt paika jääda. Kas oma lapsepõlves ja noh, nii-öelda vagas vabas nooruse eas ka ulakusi, tekid. Kui ikka, kes neid teinud ei oleks ja isegi arvan jah, et ma tegin need keskmisest rohkem. On sind, et sul keskkoolist kaasaiaid Hinded olid mul üsna head, tähendab kaheksa klassi ma sain läbi praktiliselt lihtsalt viitajaga või kuidagi sealkandis, see asi oli. Ja keskkooli lõputunnistuse keskmine oli neli pool, kui ma alles, no ma mäletan, kui ma läksin seda sisseastumisel, oli seal tähtsus sellel, et mis on see keskmine hinne, nii et selle üle nagu kurta ei saanud. Aga, aga pahandusi oli, oli nii koolis kui kui mujal, nii et eks ma niuke püsimatu hing ma tol ajal olin. Kommunistliku noorsooühingu liidrid olid. Ei, minu punane karjäär lõppes ära pioneeriks olemisega, nii et sealt enam edasi ei läinud, kuigi tol ajal oli, oli Surda üsna kõva. Käisid kõik need, noh, need hirmujutud, et kes ei ole komnoored seisva ülikooli sisse ja midagi nii nagu need kõik need tolleaegsed jutud käisid. Aga selleks ajaks, kui oli, ütleme, pioneeri iga läbi ja komsomoli astumise aeg käes, selleks ajaks võib siis öelda, et oli minu maailmavaade kujunenud. Ja eluloos on kirjas, et 82.-st aastast kuni 90. aastani olid sa siis Antslas metsavahiks lihtsalt öelda. Mitte päris täpne, ma olin metsnik, see on nende metsamehed, teavad, mis asi on metsnik. Metsnikol tähendab metsavahi, kõige esimene ülemus minu alluvuses oli kolm metsavahti ja mõned metsatöölised. Metsniku töö ei ole nüüd otse noh, nii-öelda metsa metsalõikamine, vaid siis muidugi olid tohiks olla metsavahi tee vaid ütleme, lankide eraldamised puudujate märkimisel. Vot sellised sellised asjad siis nagu kuulusid seal seal, minu tööks ja see töö lõppes mul ära noh, formaalselt alles siis, kui mind valiti ülemnõukokku, siis ma lõpetasin töösuhte Antsla metskonnaga. Aga sisuliselt ma olin muidugi juba pool aastat enne seda, ütleme need. Kodanike komiteede peakomitee ajad ja Eesti kongressi ettevalmistamise ajad ma olin ikka olnud rohkem Tallinnas kui kodus siis ma lihtsalt veel jõudsin hädapärased tööasjad muu kõrvalt ära teha. Hiljem siis juba üheksanda aasta kevadest, seda enam ei jõudnud. Aastat 82 kuni 90, kui sa Antslas olid rohkem näoga metsa poole näoga metsa poole. Need on nii-öelda sotsialismileeri kiire lõppmängu aastad. Siin surid meil ju ridamisi kompartei peasekretärid Moskvas ja, ja tuli kätte perestroika ja ja eks see siis kõik aitas vist ka sinu mõttelaadi kujundada. Veel täiendada, et see ükskord ikkagi ühel hetkel otsustasid kandideerida ülemnõukogus. No ma julgen öelda, et 82 oli ikka minu mõttelaad juba kujunenud siis kui ma seda metsamehe tööd seal peale hakkasin. Ja kui nüüd realist tausta natukene vaadata, siis oli ju mingisugune elavnemine oli ju, ütleme Tartus seitsmekümnete lõpul sellest nendest meeleoludesse sündmusest ma võtsin tol ajal seal osa Marino ütleme Tartus. Kuigi üsna liikuv inimene, et noh, kõige rohkema viibisin Tartus. Ja see elavnemine, mis siis tol ajal oli, ta muidugi ei ole võrreldav mingisugune 60.-te aastate suure sulaaegadega seedis sai ikkagi 80.-te alguses väga kõva tagasilöögi. See oli sisse, kui, kui mõisteti kohut n Tartu Jüri Kuke, Viktor Niitsoo lage Lagle Parek ja nende üle siis kui läks lahti väga tõsine venestuspoliitika Eesti koolides 80.-te algus. Nii et aastad 80 80 kuni 85 olid ikkagi minu arvates väga pimedad aastat, kuigi siis vahetusid juba need liidu suuret vajalikud korraldati ridamisi neid matuseid ja, ja pandi uusi mehi asemele. Aga, ja tegelikult nii-öelda võib-olla Eesti ühiskonna jaoks olid need üldse kõige pimedad ajad. Ja siis isegi pärast kaheksa kümmet viite, kui ju Venemaal algas perestroika. Siis oli Kuu aega isegi noh, poolteist aastat julgesti oli selline aeg, kus Venemaa oli oma nii-öelda mõttearengult Eestist tuntavalt ees, tähendab Venemaal perestroika toimus Eestis jaganud veel mitte midagi toimuma. Eestis võib rääkida mingitest sündmuste algusest alates 87 kevad, kui hakkasid need fosforiiditeemat peale ja hakati looma esimesi muinsuskaitseklubisid. Ja siis ma muidugi ka kohe sündmustesse sekkusin. Üks esimesi muinsuskaitseklubisid oli seal meie kihelkonnas, mis me tegime õieti üle kahegija kihelkonna Urvaste, Karula, muinsuskaitse klubi ja Võrumaa muinsuskaitse selts sai ära tehtud enne, kui hül eestiline selts, nii et tollest ajast ma julgen öelda, et ma olen juba metsast väljas selles mõttes. Ja nii mõnes teises mõttes, ma ei ole seal praegu välja, sa nagu ei kavatsegi välja tulla. Raamatus, keda me valisime, on sinu kohta öeldud ka seda, et ka kõige käredam all opositsioonil pole võimalus Kamale midagi ette heita, sest ta on eluaeg mõelnud ja tegutsenud ühtemoodi. Siit siis ka kinud kinnitis sinu varasematele sõnade sõnadele, et sinu maailmavaade kujunes ikkagi varakult välja. Kas selle maailmavaate pärast ka teatavad organid sind tülitasid? Tähendab ma ei ole olnud otse tagakiusatud, nii nagu meie tuntud teisitimõtlejat, kes istusid neid vangilaagri aastaid ja ja teatud määral olid selle iseseisva mõtlemise säilitamiseks sümboliks Eestis, siin nendel pimedatel pikkadel aegadel. Aga loomulikult noh, on teada, et, et minu vastu huvi tunti ja ja mõningatel ülekuulamistel küsiti konkreetseid asju, mis olid tol ajal minu tegevusega seotud aga otse nii-öelda nende hammasrataste vahele jäänud ei ole nii, et seal on kaudselt riivamisi Raamatust, keda me valisime, loenet kevadel 1990. aastal oli Kaithukam oma 30 kaheaastane ja pärast ühte kohtumist valijatega võruse heideti talle ette nii noore mehe kohta peata liiga eksimatuks. Miks sa selle kohta ütled? Raske öelda selle kohta midagi ega liigne enesekindlus muidugi võibki olla negatiivne omadus, aga samal ajal noh kui ise ei usu seda, mida sa räägid, siis nagu ei ole mõtet nagu rääkima hakatagi. Ja ka noormees peaks, kuigi ma nüüd ennast isana väga nooreks meheks nagu, nagu lugeda ei julgegi. Praegu on Eesti poliitikas juba väga palju nooremaid mehi. Aga, aga noormees peab olema veendunud selles, mida ta räägib, kui ta üldse rääkima hakkab. Hea aastad 90 kuni praeguse hetkeni on sinu jaoks muidugi olnud pööraselt aktiivse tegevuse aastad, need on siis ülemnõukogu, kus olid Komisjoni esimees, mis tegeles siis omandireformiga tühistikumit siis siis nüüd uue riigikoguga valimised. Kuni tänase päevani, mil sa oled olnud pisut üle poole aasta, justiitsminister. Mis nüüd tagantjärele selle kahe ja poole aasta peale ütled, on midagi viltu läinud. Hoiaks viltu ikka läinud siin ja seal üht või teist või kolmandat, seda kokkuvõttes ma arvan, et see Eesti liikumine nende kahe poole või isegi noh, kolme-nelja aastaga on olnud ikkagi äärmiselt kiire ja kokkuvõttes küllalt õiges suunas suured sisevastuolud, mis on Eesti ühiskonda lõhestanud ja lõhestavad ka edaspidi. Ma arvan, et on noh, kokkuvõttes need ei olnud, ei ole olnud ükski neist vastuoludest selline, mis oleks meie edasiliikumist pärssinud vaid pigem on ikkagi need eriarvamused ja ja eri seisukohad on innustanud vastaspoolt noh, kiiremini ja paremini tegema. Ja kui nüüd võtta seda isikliku töökoormuste ajabilanss ja siis on võib-olla niuksed mingid kindlad perioodid, mis on olnud kõige kõige hullema töömahuga üks hull töö maht oli muidugi, mis hakkab praegu juba meelest ära minema, aga mis oli siis ikkagi n Eesti kongressi kokkukutsumist, tähendab see valimiste korraldamine kongressi ettevalmistamine, mis oli noh, kõik siis peakomitee õlule tol ajal see oli tõesti üsna üsna üsna äge rabelemine, mis tol ajal sai ära tehtud. Siis ühe perioodiga tõstaksin esile, mis võib-olla praegu hakkab kah juba natuke tähelepanu alt välja jääma, aga oli ikkagi põhiseaduse assamblee töö. Ja kui neil oli siis niimoodi, et noh osa liikmeid olid valitud ju kongressi poolt osa ülemnõukogu poolt, need, kes olid paralleelselt ülemnõukogus ja põhiseaduse assamblees nende töökoormus oli üsna suur, siis käis see asi tihtipeale niimoodi, et noh, neli päeva nädalas oli, oli ülemnõukogu töö, siis kaks päeva, reede laupäev istus koos Lee ja pühapäeval töötas Vellis assamblee redaktsiooni inimkond proua Hänni juhtimisel, mille liige ma olin ja siis läks teinekord küll niimoodi nädalate viisi, kus ei tekkinud seda sedagi päevad vahepeal kodus käia. Ja muidugi nüüd see ministriks olemise aeg on nüüd järgmine selline selline hull tempo. Ja nüüd ma võtsin muidugi omale üsna kindla taolise printsiibi, et kohe alguses juba enne ametisse astumist et nädalavahetused jäävad mulle, et laupäevaks pühapäevaks oma riigitööde, nii et kuigi siin nädala sees võivad vahepeal need tööpäevad minna kuni 16 tunni pikkuseks, aga laupäevad pühapäevad see on siis nagu, nagu nagu seadused, päevad peavad olema enda päralt ja need päevad regulaarselt olen käinud ka kodus. On see töö, mida ma kodus teen, on mulle kahtlemata puhkuseks ja iga suvi, ma olen ikkagi nii palju suutnud, et ma olen heinaajal kodus olnud ja ja oma talveheina ära teinud. Ja noh, selles sel ajal ma siis puhkan ka sellest suurest poliitika tegemisest, selg. Loodad sa tõesti ka sel suvel heina teha, kui sa oled justiitsminister. Ma tean, mis heinategu tähendab. Kas peaminister lubab puhkusele? Ma väga loodan, et lubab, mul on igal juhul taotlus sisse antud, et ma saaksin juulikuu puhkusel olla. Ja, ja teisipidi ma ei kujuta hästi ette, mis ma sellest kodusest elamisest saab, kui mul seda seda juulikuud ei võimaldata. Kui suur su majapidamine on? Majapidamine on kodus niisugune, nagu eesti ajal öeldi, selle kohtad poksima ja pidamine. Üks hobune ja paar lehma ja mullikas ja sead lambad. Nii et Niukest suurt ja võimast talu mul ei ole ja see talupidamine ei olegi niivõrd kauba tootmiseks mõeldud, vaid kuivõrd pigem selleks, et et noh, oma pere oleks, oleks söönud ja, ja sööks oma kasvatatud toitu. Kui sealt juurest midagi kõrvalt üle jääb, siis loomulikult me müüme seda piima viime pidevalt. Ja noh, vahepeal oleme mõne pullikese müünud ja nii edasi, aga ütleme see, see raha eest müügiks kasvatamine pole olnud nagu eraldi eesmärk ei ole olnud eesmärk see, et me peame ja elama talutööst, vaid seal metsamehe aegadel tuli ju siis see tuleb ka mujalt peale talutöö, nii nagu praegu, ma arvan, et ka tulevikus, siis kui ma enam poliitikaga ei tegele ei jää talunik ainsaks sissetuleku allikaks. Kas abikaasa on seal päris kodune, ma ei kujuta ette, et taluja viie lapse kõrvalt oleks veel võimalus riigitööd teha. Abikaasa on mul olnud praktiliselt kodune, ta bioloogi haridusega ja ta vahepeal on olnud Jupitiga metskonnas tööl aga praegu ta on ikkagi pidevalt kodus ja tõepoolest, ega selle koormuse kõrvalt, mis on see ilma peremeheta majapidamise üleval hoidmine ja laste kantseldamine ega ei saa ega midagi muud tahta, vaid et ma olen väga tänulik, et ta sellega praegu seal hakkama saab. Aga muidugi võib ka öelda, et ega lastest hakkab ka juba abi olema talutööde juures suuremad on ikka seal üle 10 aasta ja, ja need on juba juba tegijad. Kui vanad su lapsed on kõige vanem ja kõige noorem, see annab siis enam-vähem selle vahemiku rehkendada. Kõige vanem on 13 ja kõige noorem, nüüd saab sel kuul. Viis. Kannika tegemistel küll. Aga mis sa teed siis, kui sa suurest linnast Tallinnast siis nüüd koju sõidad, sa kõigepealt teed, no ilmselt ööseks sinna alles jõuad küll, aga. Aga noh, tere, ütled muidugi, aga eks siis vaatad ikka majapidamise levist. Ei, ma jõuan tavaliselt tõesti hilja öösel. Reede ööl vastu laupäeva jõuan koju ja siis ausalt öelda, joon ühe tassi teed ja keeran magama ja majapidamist hakkan hommikul üle vaatama. Ja nüüd kevadisel ajal muidugi jää mingiks muuks tegemiseks aega peale peale teiste talutööde. Aga ega seda ei julgegi öelda, noh, arutame väga palju asju on vaja, mis on vaja lihtsalt perega läbi rääkida. Mul on Provast suur tugi ka nende poliitika asjade arutamisel. Minul endal ei jää siin kahjuks, oli igapäevase rabelemise juures aega ajakirjandust jälgida, sündmusi seestpoolt, nii nagu nad siin valitsusasutustes parlamendis toimuvad. Aga mismoodi seda ajakirjandusrahvale väärib, seda ma kuulen kodus oma proua käest. Et minul on see väga kasulik, selline tagasiside. Ja siis muidugi on teisipidi vaja läbi arutada need oma pereasjad ja, ja talupidamise asjad ja kas osta pärast saidi mitte osta või kust viljaseemet saab ja nii et need on autoremondid ja neid asjadelt kajab. No vot seda kõige peale tekib ikkagi küsimus, et miks ikkagi just justiitsminister, miks näiteks mitte põlluminister? Oled sina, Kaido Kama. Ega ma olen seda enne väitnud, seda on isegi nagu mõnikord pahaks pandud seda väidet, et taolise valitsuse puhul, nagu meil nüüd on pandud eri poliitiliste jõudude esindajatest kokku ei oleks üldse välistatud noh, minu puhul või ka mõne teise inimese puhul teine ministriamet, ega see ei ole tõesti need, nii et noh, see aeg nüüd selle uue valitsusega sai mööda noh, kus ütleme, tervishoiuminister pidi ilmtingimata ise oskama pimesoolikat välja lõigata. Vaid ikkagi inimene peab teadma natukene tausta ja, ja üldiseid poliitilisi suundumusi ja peab olema juhtimisvõimeline ja muud taolist. Ma ei oleks üldse välistanud ka põllumajandusministeeriumi. Aga ja justiitsministeeriumi peale jäi asi pidama, noh, eelkõige seetõttu, et et ikkagi ülemnõukogus sai kaks pool aastat oldud õiguskomisjonis, mida juhtis härra Tõnu Anton. Ja ma pean ütlema, et see kaks pool aastat seda õiguskomisjoni oli väga-väga hea kool, sealt käisid läbi ju praktiliselt kõik need seaduseelnõud, mis parlamendis arutlusele tulid. Ja seal selle ajaga õppis väga palju, nii et noh, selline üldine taust noh, riigiehituslikus teemist, seadusloomest kui protsessist oli ikka enne sinna siia ametisse astumist oli, oli olemas. Ja teise põhjusena, miks just justiitsministeerium võiks nimetada seda, et noh, kui sai ette valmistatud omandi- ja maareformi seaduse ülemnõukogus, siis meil kujunes väga tihe koostöö välja. Justiitsministeeriumi inimestega Tartu Ülikooli juristidega, kes nende alatasa selle alaga tegelesid. Nii et ma nüüd päris tundmatus kohas selles mõttes vette ei hüpanud. Ja praegune justiitsministeeriumi kantsler härra Oviir oli juba tuttav inimene omandi- ja maareformi ettevalmistamise aegadest ja oli temaga koos tehtud hulk tööd ära. Kuivõrd on nüüd nii puht füüsilises mõttes realiseerunud justiitsministeeriumis väga kuulus loosung, plats puhtaks? Oled sa seal ka suurt puhastustööd teinud või, või kuivõrd üldse juristide vallas seda teha annab? Tundes üldist puudust juristidest? Jah, siin peab, ütleme nüüd nii, et on mitmed inimesed lahkunud justiitsministeeriumist pärast pärast ministrivahetust, aga mingit nihukest suurt luuaga pühkimist seal toiminud ei ole. Ja ega seda ei olegi ka väga lihtne teha, kui, kui olekski tahtmist, sest et. Kui siin Eestis praegu juba riigiametit täitmine võib-olla ei ole väga suur probleem mõnes muus valdkonnas, siis juristidel praegu Eestis üldiselt tööpuudust ei ole. Ja siin on Nedge närid. Et üks hea jurist saab ikkagi väga palju suuremat sissetulekut praegu töötades kas advokaadina, töötades firmades juriidilise nõuandjana konsultandina kui me riigiametis seda palka maksta suudame? Sellelt siit tulevadki siis need käärid, et noh, et ühelt poolt meil on võib-olla just kõige suurem puudus praegu Eestis juristidest. Sest et noh omal ajal ei nõutud jurist juristidelt, seda praegu ei nõuti neilt ju iseseisva riigi seadusloomega tegelemist. Ega midagi muuta taolist. Loomulikult ka valmistati ette lihtsalt arvuliselt vähe juriste, sest noh, tolleaegne jurist pidi nõukogude ajal teadma mingit liidu mind, nõukogu määrust istuma, kuskil kolhoosi kontoris, olema jurisconsulte, teadma täpselt, kuidas see määrus mingeid kolhoosi tehingut reguleeris, tähendab, see oli tema ülesanne. Ta ei pidanud tegelema loova tööga praegu meie meie juristides ääretu nii-öelda loominguline väli, mis tuleb täita ja kahjuks neid näpuga näitajaid, kes ütlevad, et noh, et üks või teine asi on tegemata ja noh, jätkub meil Eestis alati, aga neid inimesi, kes oleks valmis ja võimelised midagi tegema, neid me loeme ikkagi nii-öelda näppudel üles neid inimesi. Ja ma pean praegu ütlema, et justiitsministeeriumil 100-st kohast on täidetud 70, nii et meil on 30 vakants Jah, me ei võta seda kui tööpakkumist, aga ilmselt headest turistidest Tanjorist, justiitsministeerium igal juhul huvitatud ja kus mujalt kui Tartu ülikoolist neid peaksite nüüd vist täienduseks tulema. Jah, ma usun, et praegu meie valitsusel on tekkinud Tartu ülikooliga küllalt head ja töised suhted. Siin on mitmed ministrid juba käinud ülikoolis, ma ise käisin ühe esimese asjana ametisse astunud, käisin õigusteaduskonnas. Meie ministeerium on nüüd ka oma nii-öelda osakonna allosakonna asutanud Tartusse ja, ja tegeleme sellega, et juba nii-öelda viimaste või kas viimase või eelviimase kursuse tudengite hulgast leida neid inimesi, kes oleksid valmis tulema riigitööle, tahaksid riigi tööd teha. Katsume neid kaasa tõmmata seadusloome protsessi juba praegu, kui nad on veel üliõpilased ja mõndapidi, on see isegi õnnestunud. Ma tuletan meelde, et üks praegu Eesti kompaktsemaid seadusi, mis on praegu nüüd menetluses selle eelnõu algvariandi, selle asjaõiguse seadus valmistasid ette noored mehed. Nii et see asi annab natukene lootust. Minule teadaolevalt elab justiitsminister Kaido Kama ka veel hotellis numbritoas. Kuidas nüüd niisugune keskkond, kas soodustab ausalt öeldes nii täpset ja nüansirikast tegevust, nagu seda on õigus seadusloome ühes riigis, mis paratamatult ju siin olulon? Kui päris ausalt öelda, siis juba see nii-öelda kolmas aasta Kungla hotellielu hakkab natukene vaimu peale küll. Aga noh, Õnneks on Tallinnas olles alati tööde tegemist nii palju, et ega ma seal hotellis ma ju ei ela. Ma lähen sinna kunagi õhtu hilja öösel magama ja hommikul vara tulen sealt ära. Nii et seal magamise koht ja hommikuni peegeetmis koht ja rohkem selle kohaga patsifist vist ei ole. Ise keedad, teed ka? Jah, hommikul küll. Oled sa kõva kokk? Et ma isegi olen nagu oma meelest olnud osanud süüa teha küll, aga mind on proua nüüd ära hellitanud, nii et mul endal ei ole nagu hundid. Pikemaid aegu söögitegemisega muret olnud, ma nüüd ei julge ennast kiita enam. Jah, vaadates sinu ametliku elulugu taas paberilt on sinu üheks hobiks kirjutatud ka jahipidamine. Jah, need metsamehe ajad. Ma olin jahimees ka ja olen ka praegu jahimees, kuigi viimaselt sel aastal ma pean oma häbiks tunnistama, et ma jahti olen jõudnud üsna vähe, sellel nüüd möödunud sügishooajal jõudsin koos koos külameestega ühe korra jahti ja nüüd isegi oli juba tekkimas selline olukord, et mind kiputiselt sektsioonist nagu, nagu natukene hakkab hakkama kõrvale jätma, kuna mees ei anna ennast näole ja ei ei tee oma laskekatseid ära ja midagi muud taolist just hiljaaegu. Mul oli võimalus, mure on ju selles, et ma tavaliselt nädala sees tööpäevadel kodus olla ei saa ja Võrumaal noh, ütleme niukseid, igapäevaseid oma elu, asju, kus on vaja näiteks seal vallavalitsuses käia või praktiliselt puhtalt oma isiklike asjade pärast, see sellest ei kipu midagi välja tulema. Aga nüüd just ühel reedel oli meil Võrus suurem koht, suhtumine nii kohaliku maavalitsusajakirjanikega kui, kui, siis rahvaga, eks avalik kohtumine emasid mullis õnnestus niimoodi, et sa, reedene päev kasutasime ära, nii et ikkagi läksin, tõin kodust kiiresti püssi ja tegin sellel samal reedel kama, laske laskekatsed ära ja sain uue jahipileti kätte ja see mure on, et selleks korraks murtud. No ei pääse me vist ka tänasel õhtul mööda ühest teemast, see on see sinu kurikuulus kampsun. Mis seal salata, täna ei ole seal, mis aga on ka suveaeg, aga ei ole sa mitega ülikonnas. Ilmselt on seda küsimust sinu käest ikka väga palju niimoodi küsitud ja minule teadaolevalt said sa selle valitsuse ametisse astumise päevil endale päris uhiuue ülikonna nõgese sul nüüd üle aastate päris esimene ei olnud. Ei no päris esimene ikka ei olnud, meil oli keskkooli lõpuülikond oli olemas ja, ja siis kui ma seda metsamehe ametit pidasin, siis olid metsameestel olid sellised rohelised ja, ja vasknööpidega mundrid seal vasknööbi peal oli veel viisnurk, sirp ja vasar ja ja mis seal kõik seal olid, nii et see roheline metsamehe munder ripub mul praegu scapis veel. Aga tõepoolest, siis, kui nüüd valitsus ametisse astus, siis sel puhul panime siis tõepoolest ülikonna selga ja, ja lipsu ette, esimest korda vist ilmusin avalikkuse ette sellega siis kui Kadriorus härra president siis oma selle otsuse teatavaks tegi valitsuse ametisse nimetamise kohta just nimelt sellises koosseisus, nagu ta ise ametisse nimetati. Ja sinu küsimuse esimene pool on kõige, seda on tõesti ajakirjanikud minu käest äärmiselt äärmiselt tihti küsinud seda kampsuni asja ja noh, kaua aega, vastasin lihtsalt, nii et, aga noh, miks mitte, et, et mulle meeldib. Ja tõepoolest mulle meeldib, ma pean siiamaani ütlema, tegema ülikonnas ennast väga vabalt ei tunne. Ülikond seljas, on diskipun PS lahti jätma, et ei ole ikkagi ikkagi harjunud praeguseni selle olekuga. Aga praegu ma nii kannan enam-vähem pooleks, tähendab kui on siukseid, tõsisemad ja tähtsamaid kohtumisi ja istumise sisulev ülikonnaga, kui on lihtsalt niuke töine päev, kus on vaja seal viha pidada maha oma ministeeriumis paar koosolekut ja olen vahepeal kah natukene vabamas rõivastuses, nii et päris päevast päävama ma ülikonnaga ringi ei käi. Ja sinu teine kirg on muidugi, mis ei ole ka ilmselt saladus sigaretid priima aga olen ka täheldanud, et sul on ülikonna juures ka tagavarapakk, mis on küll hea tugev sigaret, aga tema kannab nimetust kaamel. Jah, nendest mitte eesti suitsudest, ma eelistan tõepoolest seda kaamelit. Ja praegu ma ei ole nüüd päris nende nende öeldakse siis nende punniga suitsude peale lõplikult ei ole üle läinud. Aga mõnikord kyll, näiteks kui ma käisin Moskvas Vene justiitsministriga seda Eesti-Vene õigusabi lepingut alla kirjutamas, siis ma mõtlesin küll enne jah, et seda rõõmuma nüüd idanaabrile ideed ma seal nende juures priimad pahvim ja siis ma panin küll omale väljamaised suitsud taskusse, selleks ajaks oleks Moskvas käiguks, nii et jah, niisugune väikene valik tuleb siin ka teha. No kuidas sinul, vähemalt kolleegid sinu priimaharrastusse suhtuvad, on ka natukene nokkimist sel teemal või võetakse seda kui inimese vaba tahet? Üldiselt ma pean ütlema, et meie praegused kolleegid on küllaltki vabameelsed inimesed ja ja neid nii-öelda üksikisiku vaba tahet ei kippunud eriti piirama ja aktsepteerivad siis neid harjumusi ja, ja kombeid, mis on kellelegi küljes, aga nii omavahel öelda, siis on küll vahepeal peaminister kipub nagu nina krimpsu ootama selle priimalõhna peale ja ütleb siis mõnele teisele külge, pakkuge talle mingit muud suitsu, vahepeal. Nii kui sinust veel natukene Nii öelda sisemusest rääkida, siis on sul talupidamise justiitsministriks olemise noh, vahetevahel, kui jahipidamise juures veel mingeid harrastusi lemmiktegevusi Oi, neid harrastusi lemmiktegevusi oleks, oleks üsna palju kui jääks nende jaoks natukenegi aega. Mul on praegu hea meel, et see, mida me siin ühe korra juba nimetasime täna see tegelemine soome-ugri rahvastega, et see nüüd praeguse valitsuse ajal on muutunud mitte enam päris nii-öelda üksikute entusiastide hobitegevusest, on ta on ta muutunud teatud mõttes ka eesti riiklikuks poliitikaks. Ja, ja siin on mul tõepoolest isegi võib-olla väikene osalus asjal, et see niimoodi on läinud. Ja, ja mul on hea meel, et mitmed omaaegsed kaaslased selles soome-ugri asjas praegu need saavad Eestis üsna üsna juhtivalt nende nende probleemidega tegeleda, et see on nagu muutunud tõesti ametlikuks osaks Eesti poliitikast ja nii palju, kui nüüd selle kõige muu tähendab ministeeriumi töö ja valitsuse töö ja oma kodutöö vahelt aega jääb, siis muidugi katsun nõu ja jõuga ka nendes küsimustes abiks olla. Ja siis päris ikka ei unusta ka Võrumaa asju ära, kui natukene aega on või mingi hetk tekib, siis proovin ikka Võrumaa probleemidest sees olla ja võru keele pärast südant valutada ja neid asju teha. Sa oled üks võru keele ja kultuuri Fondi asutajaliikmetest, olete toimetanud ka võro-seto tähtraamat. Jah, see oli viis aastat tagasi, kui see asutatud võru keele ja kultuuri fond ja ja see oli see selline aeg, kus väga palju igasuguseid seltse ja klubisid ja fond asutati ja ja suur osa neist on ju praeguseks oma tegevuse kas lõpetanud või, või on läinud teisele kujule see nende tegevus ümber, siis mul on hea meel, et see fond on tegelikult tegutsenud üsna üsna stabiilselt ja edukalt praegu tänase päevani. Ja, ja tõepoolest tollest ajast, kui me hakkasime, on paljutki eesmärgid, mis fond endale seadis, on praeguseks noh, nii-öelda realiseerumas. Praeguseks on siis olemas võru raadio, milles on üsna tuntav osa võrukeelsetele saadetele, mis sel ajal, kui me kuskil seal 80 800 fondi tegime, tundusid üsna üsna utoopilised ideed, on ilmunud küllalt palju tõepoolest võrukeelset kirjandust nende aegade jooksul üks nendest, mida sa nimetasid Rosetta tähtraamat siin lihtsalt elustasime möödunud sajandi traditsiooni, kus Jakob Hurt andis välja siis lõunaeestikeelset kalendrit pikki aastaid. Ja, ja on siis, ma ei mäleta, kas nüüd kolmas või neljas aas neli aastakäik on nüüd ilmunud praegu sellist väikest raamat kalendrit, kus on oma oma kalendaadiumi osa ja siis väikene kalendrisaba seal jutukesed ja ja mõned naljad ja, ja mõned kasulikud õpetused ja nii nagu need kalendrid omal ajal olid praegu just hiljaaegu oli suur saavutus see, et, et sai trükitud siis esimene võru keele lugemik, mida ma loodan, et ma väga loodan, et siis Võrumaa koolides ka praktikas kasutama hakatakse. Kas sinu keeleoskus ritta võib julgelt kirjutada ka võru keele? Ja ma usun küll, kuigi nüüd enamus oma seda keelekasutust ma praegu siin Tallinnas kasutan kirjakeele sõna, nii et mõnikord isegi praegu kodus tekib niisugune kerge ümberlülitamise raskus, kui on nii-öelda vaja vaja minna neid praegu kirjakeele pealt kiiresti võru keele peale. Aga üldiselt jah. Ma ise nagu loen ennast valdama ja ja muidugi on hästi kena, kui vahepeal tuleb mõni Võrumaa mees Tallinnasse ja kui saab siis siin omavahel võru keelt rääkida, siis on nagu oleks koju sattunud vahepeal. Üle poole aasta on koalitsioonivalitsus praegu ametis olnud, kui pikka tööiga hindad sellele valitsusele? Suvi on nüüd tulemas, ilmselt suvel keegi seda politsemise ränka koormat endale võtta ei taha, ehk teisisõnu siis opositsiooni ilmselt läheb ka suvepuhkusele. Aga aga ülepea, kui pikalt Sa prognoosid sellele valitsusele, millel põhiseaduse järgi on kaks ja pool aastat võimalus ametis olla? No sellele seda küsimust on juba ajakirjanikud mu käest ühe korra küsinud ja siis ma vastasin niimoodi, et noh, et kui et alla kahe poole aasta eesmärgiga või ilma selle kahe poole aasta eesmärgita pole seal mõtet nagu peale hakatagi üldse. Ja praegu sellel seisukohal ja hoolimata nendest opositsiooni marulistest rünnakutest, mis on valitsuse aadressil toimunud tundub mulle praegu ka isegi ma katsun objektiivne olla mitte nii-öelda valitsuse liikmena vaid, vaid natuke asja kõrvalt vaadata. Siis mulle tundub, et valitsus püsib praegu üsna kindlalt ja kui nüüd tõepoolest peaks juhtuma enne tule järgmisi valimisi kahe aasta pärast, 95. aasta kevadel, enne seda peaks valitsus kukkuma, siis peavad olema siin mingisuguseid praegu ettenähtamatud asjaolude mingid vapustused, mida ei oska praegu lihtsalt prognoosida. No ikka on kujutatud ette, et ministrihärra elu pealinnas on üks vahva elu ja, ja palju privileege. Ma tean, et neid praktiliselt ei ole, sinu hotellitoanumbris elamisest oli juba eelpool juttu, aga, aga on muidu hea minister olla. Ei, kindlasti ei ole, kui niimoodi küsida, et noh, et kas on, kas on hea olla minister? See ongi nüüd niimoodi, et see poliitika on üldse imelik ja naljakas asi selles mõttes. Et küsimus on ju see, et mis on eesmärk ja mis on vahend? On kaks võimalust, üks võimalus on see, et eesmärk on olla võimul ja vahend selleks noh, on alati hea end, vahendid on siis see, et räägitakse rahvale seda juttu, mida rahval meeldib kuulda. Tehakse seda, noh kuhu niikuinii ühiskondlikud suundumused lähevad. Siis seda nagu piirides oma isikliku tööna, et näed, mina viisin selle ühiskonna sinna ja, ja kogu asja eesmärk on olla võimul, on teine variant, et noh, need asjad ära vahetatud ja võimul ollakse selleks, et mingit eesmärki saavutada, et tõepoolest juhtida ühiskonda mingis suunas. Et oma nägemust sellest, kuidas siis peaks meie elu olema targemini, paremini ilusamini korraldatud, ka praktikas realiseerida, rakendada, ellu viia. Ma väga loodan, et ma olen Iklased teise variandi esindaja, et et eesmärk ei ole mitte olla, vaid võimul ollakse selleks, et mingit asja teha paremini teistmoodi, kui seda teeksid teised. Ja ma muidugi loodan väga, et, et see asi kunagi ei muutu, see poliitika niuke keeruline asi, et need tihtigi peale võivad need kaks asja omavahel väga lihtsalt segamini minna ka väga headele inimestele. Ja ma loodan, et mulle mõni hea sõber ütleb, kui muned hakkavad segamini minema, siis ma jätan järgi. Või oled sa ministriks olemise aegu sõpru juurde saanud või on neid kogunisti vähemaks jäänud? On olemas muidugi kindel ring inimesi, kes on su sõbrad siis, kui sa oled minister. Aga, ja meie valitsus on minu arvates olnud isegi teatud määral nendest senistest niukestest tuntud ühiskonna raamidest väljas, selles mõttes, et ega nii väga ei kiputa isegi külje alla pugema. See, ma ei tea, kas miljonilt kiituseks veel aituseks, kas mõeldakse, on siis nii lollid, kellele külje alla pugema, sest niikuinii kasu ei ole või siis lüüakse käega, et need on nii põhimõttelised ja printsipiaalselt. Neid maksa proovima hakatagi. Aga loomulikult tähendab, kui opositsioonis olla on selles mõttes alati lihtsam midagi midagi rünnata, millegi vastu on alati lihtsam kui midagi teha mingit poliitikat ellu viia ja selle eest vastutada, tegelikke otsuseid langetada. Ja kui, kui inimene langetab tegelikke otsuseid, siis tekib talle ka vaenlasi. Paratamatu sõpru on kerge leida, kedagi kritiseerides väga lihtne. Kritiseerides vot see asi on halvasti, näed, miks ta on halvasti, sellepärast et need inimesed, kes seal teevad seda halvasti, selle jutuga leiab kergesti sõpru, eriti praegusel ühiskonnale raskel ajal, kus on tõepoolest väga palju inimesi, kelle olukord on objektiivselt võttes ikkagi väga halb ja ja kes tahaks, et nende elu oleks parem ja ta muutuks kiiresti paremaks mitte kunagi aastate pärast. Nii et selles mõttes ei ole praegu lihtne olla võimul praegusel ajal. Raadio lahutamatu osa on ka muusika, ilmselt me jõuame enne kesköiseid uudiseid ka pisut Kaido Kama lemmikmuusikat kuulata, aga ütle, kas sa ise ka mõnda pilli mängid? Ma olen mänginud plokkflööti aga jälle nagu kõikide muude asjade jahi, mis teie võru keeltega on ka sellega niimoodi, et ega viimasel ajal ta mängimise aega jääb väga vähe. Ega praegu ei tule ette, millal ma ta viimast korda nagu kasvõi enda lõbuks olen nii huultele tõstnud. Aga kui minu muusika maitsest rääkida, siis loomulikult olen ma läbi elanud kõik need oma põlvkonna ajad, kui olid, olid biitlid ja rokiajad ja see muusika, nii nagu iga inimesel jääb tema noorusaja muusika jääb mingis mõttes teda saatma elu läbi. Ega kõik need tolleaegsed ansamblid Led Zeppelini ja kes need olid seal meile ka see on nii-öelda minu muusika ilmselt ka siis, kui ma olen 65 aastane, selles üsna kindel. Aga lisaks sellele on mind noh, koos nende mugri käikudega muidugi huvitanud väga-väga erinevate rahvaste muusika ja eesti rahvamuusikavanem kihistus. Ja ma sel ajal, kui ma seal Tartus elasin, seda paga pundi elu, siis ma laulsin pidevalt ansamblis Hellero ja isegi nüüd nendel juba nii-öelda poliitiku aegadel olen paar korda trehvanud mõnele setu simmanile või kuhugi, kus on, kus Ellero laulab ja siis olen ikani astunud lauljate rivvi ja saan seal laulmisega praegu ka hakkama, kui vaja. Niiet haad rokist kuni Helleroni. Jah, võib öelda küll niimoodi, minu jaoks, need ei välista teineteist, need asjad. Aitäh, justiitsminister Kaido Kamale ja mis tööd sul sel nädalavahetusel maal ees on, on sul kartul pandud? Kartul sai nüüd maha eelmisel nädalavahetusel, ma võin öelda, põllutööd on praktiliselt tehtud, on viljad maas, heina seemned, külvatud, kartul maas. Nüüd on jäänud veel aiakraamiga. Aga mõned võlad on veel talvest seljas, mis nagu peaks enne heinaaega ära saama veel ikka veel hunnik Puidel kuuri laduda ja, ja seal ja nii edasi, et parandada ja nii et selle sellest tööst maal kunagi puudus ei tule. Siis muudkui, et eks jõudu selleks. Ja jõudu on vaja, aitäh.