Puid ja taimi üldse on kõikidel aegadel ja kõigis skulptuurides ilusateks peetud. Ja nad pole olnud mitte ainult vaimude jumaluste elupaigaks. Paljudes kohtades on neid loetud omaette olenditeks. Taimed erinevad loomadest ainult selle poolest, et nad ei saa liikuda, ütles Carl von lin-i. Taimede inimeste suhe on vana kui inimene ise. Kõik roheline, mis meid ümbritseb, on ilus, hingab, kasvab, toidab, katab ja võib ka ravida. Haiguse vastu on jumal loonud taime, ütles õpetlane. Paratselsus. Metsa on eestlased ikka pühaks pidanud. Puude ja taimedega seondub palju tekke ja seletusmuistendeid rahvapärimusi uskumusi. Kunagi olid eestlastel pühad hiied, igiammu usuti puid olevat rännanud ühest paigast teise. Taimedel oli oma kindel koht inimeste igapäevases elus. Suhe inimese ja taimeriigi vahel on ikka olnud aktiivne, väga isiklik, intiimne Ki. Samavõrd kui looduselt võeti, püüti ka vastu anda looduselt epiti, tasakaalu ja mõõdukust kõiges. Rahva omased teadmised põrandusid põlvest põlve täiendudes rikastudes uute tähelepanekute läbi. See mitmesaja aastane tarkus tuleks tänapäeval uuesti au sisse tõsta. Väärtustada arvas Jakob vurdki oma rahvaluule suurkogumise alguses et taimede rohuks pruukimine seisab äraproovitud kindla põhja pääl ja võivad õpetatud tohtritki rahvatarkusest midagi õppida ning ei ole mitte kõik tühi arvamine veel vähem ebausk, vaid mitme aastasaja rahvatarkus. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas talletatakse kirjapanekuid eestlaste suulisest pärimusest. Varasemad üleskirjutused on tehtud 19. sajandi keskpaiku. Kogumine sai õige hoo hurda algatusest 1888. aastal, kes tookordses kuulsas üleskutses paar palvid eesti rahva ärksa maile poegadele ja tütardele esitas terve küsitluskava rahvabotaanika kohta. Praeguseks on need saadetised muutunud kullafondiks, kust huvilisel nii mõndagi on õppida. Kogumistöö, mis muuseumi rahvaluule osakonnas kestab järjepidevalt tänapäevani toob uusi teateid rahvaomastest teadmistest, mis aja jooksul on küll mõjutusi saanud tänapäeva suhtumisest ja kirjandusest annavad edasi ikka palju vana tarkust. Jutt oli sinu Jakob Hurda fondist, aga kui palju nüüd tuli seda rahva botaanikaga seonduvat hurda üleskutse peale üldse muuseumisse kokku. Kas seda arvu saab üldse öelda nende tekstide arvu? Kõigepealt peaks rääkima sellest missugune oli see küsitluskava ise. Nimelt leidus selles terve punkt vähemate metsataimede kohta mille kohta Hurt ütles. Seal on palju Narva missi olemas, sest et neid lastimiseks värvimiseks ja ebausu temputamiseks mitmet pidi Brungiti ja veelgi pruugitakse. Selles küsitluskavas on loetletud 51 eestikeelset taime nime 40 ladinakeelse vastega. Osa nendest on arstirohutaimed, väiksem osa muidu kuidagi tähtsad. Rahvabotaanikaalaseid teateid saatsid umbkaudu mitusada inimest väga erinevate elukutsete esindajad, kelle üleskirjutused kajastavad üsna täpselt tolleaegse talupoja maailmavaadet, maailmapilti, suhtumist taimedesse. Te olete meid saadetisi kindlasti palju uurinud. Millistest taimedest kõige enam juttu tehakse, nendes? Kõigepealt võib-olla seda, et kaastööd on saatnud inimesed Viljandimaalt ja Kesk-Eestist enam-vähem Tartumaa Peipsi-äärsetest, kihelkondadest ja saartelt aga ka välja rännanud eestlased Samaara kubermangus dioosernitsast arvatud on tarstimine, on kõige korralikum vanavara. Seda ei tohtinud muidu kõnelda ega pruuki kui ennegi arstimise eas. Kes arst mõnele teisele seda teist tuppa see on, nagu seda tõi, selle ära kinkinud, nagu tema suust olevat arstimine välja läinud. Ta olevat tema käest arstimise vägi ära lõppenud, nõnda et temal ei ole võimalik enam seda haigust parandada. Taimed, mida enam kasutati, olid nõges raudrohi naistepuna Tedre, Maran, palderjan, kummel, teeleht ja veel mõned Praegu on meil suur taimede kasutamise noh, ma arvan, et seda kampaaniat ei ole sünnis nimetada, aga, aga selline lainehari on vist meile jõudnud. Milline on teie mulje, kas meie vanaisad ja vana-vanaisad tundsid taimi hästi? Ja kindlasti igas talus kasutati teatud arvu ja teatud liiki taimi. Mõnel pool, siis vähem, mõnel pool rohkem. Oli oma kindlakskujunenud nii-öelda repertuaar, mida pruugiti aga ei saa jätta märkimata, et igas külas oli kindlasti vähemalt Nonii küla kohta. Võis leida inimese, kes tundis ja kasutas taimi teistmoodi kui teised inimesed, niinimetatud targad või nõiad või ravijad või maaarstid. Ja muidugi võib ka tänapäeval taolisi inimesi leida. Ja me oleksime väga tänulikud, kui keegi annaks teada oma tuttavast sõbrast vanainimest, kes võiks oma kogemusi veel ka edasi anda. Kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonda kahe sellise inimese taimede kasutamise kohta selle Hurda kampaania ajal täpsemat informatsiooni ei tulnud. Ei tulnud jah, rajal küll mitte konkreetselt niisugust, ainult taimetarka, sest ilmselt peeti seda Anavana tõesti nii salajaseks, et seda ei tahetud väga edasi anda. Lähmegi siit nüüd üle nende maagiliste omadustega taimede juurde, mida on esivanematel olnud kaunis palju. Millised need olid? Uskumused on sageli seotud usuga haigusdeemonite olemasolusse, näiteks maa-alused on väikesed olendid, maa alges võivad tõbesid saata teatud nahahaigusi, näiteks mida siis kutsuti maalisteks või Mailasteks ja mis sinult ei tahtnud ära minna. Värstimiseks kasutati ka vastavaid taimi nagu maalise rohud maa vitsad, kassirattad, üheksavägine, tuulepesad ja nii edasi. Nimede tundjad on eristanud aastatuhandete vältel kasulike ravin ja mürgitaimi. Suur osa taimi ühendab endas rahvauskumuste kohaselt teatud üleloomulikke võimeid ehk teisisõnu maagilisi omadusi. Nii nagu maa-alused võisid haigustekitajat, eks olla veel kellegi kuri silm, vesi-õhk või tuul. Inimene vajas kaitset salapärast loodusjõudude vastu. Kaitsjateks olid tihtipeale ka taimed. Istutati vanasti taluõue pihlakaid tulekahjudele ärahoidmiseks. Nii ei juletud ristimata lapsele lasta juurde võõrast inimest või kui see siiski oli juhtunud, siis anti lapsele kaetis rohu teed juua. See tähendab kaitseks kurja silma eest. Mütoloogia, millele tugineb rahvasuus levinud tõbi nagu hallitõbi, Halltõbi külmtõbi kurk või väristus tõbi Saaremaal vilu haigus raviti ka vastavate taimedega. Neid ravivõtteid iluhaiguse ravimiseks oli väga palju ja ka üsna ebameeldivaid. Need käisid sageli nõiasõnade ja rituaalidega. Neid ravivõtted. Halli kohta öeldud, telli tulnud vanasti õige tihti ette halliks kutsutud seda seepärast, et inimene tema käes värisenud kui külma käest. Haigus võis tekkida ehmatusest külmetusest, kurjast, silmast kurjast vaimust. Halli oli nähtud hallivad vana mehena Lapi nõia koerana kassina mustaariuna. Ravima pidi haiget salaja, ilma haige teadmata. Taimsetest vahenditest kasutati väriheina üheksavägise õisi, piim, heina juuri, maavitsu tungal, teri kalmus, teelehte nõgeseid, alli tõbe, vein või värise ain. Sellest tehtaks teed kui inime alli sõidab. Sihuke värisemise ja külmetamise haigus, mis haigusse meil praegu võiks olla, kas te oskate öelda tõenäoliselt kõrge palavikuga külmetushaigus, mida lihtsalt ei suudetud seda palavikku õieti maha võtta. Ja siis ta sai selle nime külmtõbi vääri tõbi või halltõbi. Kas niimoodi maagiliste taimedega on ravitud, kuid praegu meil tuntud haigust? Minul on väga raske sellele küsimusele niimoodi vastata, sest Ma ei ole botaanik ja ei ole meedik. Ma olen, lähtun ainult sellest materjalist, mis on kogutud kirjandusmuuseumi fondidesse ja püüan seda kasutada kõige vahetumalt ilma eriliste kommentaarideta haiguste kohta näituseks. No veel üks loogiline haigus, mida tänapäeval on ka inimestel esineb, see on roos ehk heliking, mis inimesele tuleb ehmatamisest kui kehale on tekkinud tugevasti punetav, paistes ja valus koht. Ja palju Roosi arste oli Eestis ja on praegu keetis ravisid vastavate sõnadega. Aga üks taim, mida sealjuures kasutati, oli hanijalg. Teda seoti siis kuumalt riidelapiga roosi kohale, kui see taimelehed olid kuumaks aetud. Samuti oli mütoloogiline nahahaigus salakui, mida raviti hani jalaga. Rahvapärastes taimenimedes peegeldub kogu uskumustiku sisu. Igal rahval on olnud ainulaadne kombestik taimedega seoses. Eesti traditsiooni võib pidada küllaltki omanäoliseks, kuigi varasem rahvapärimus on tugevasti mõjusid saanud naaberrahvaste kultuuridel milliste eeskätt Saksa, sest teatavasti robot pöördus häda hädas olles ka mõisa poole ja sai mõisast üht või teist rohtu, mille nimetus oli ilmselt siis saksakeelne ja teise püüdis tõlkida. Nimed peegeldavad rahva suhtumist ülihästi, sisaldades ka hulgaliselt teavet. Pärased taimenimed on osa rahva vaimuvarast või veel rohkem. Taimenimed on osa rahvaluulest, on öelnud Gustav Vilbaste, botaanik ja folklorist, kelle üks elutöö tahke oli rahvapäraste taimenimede kogumine ja talletamine. Tema mahukas käsikiri, eestid taimenimed asub kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnafondis ja loodetavasti ilmub peatselt emakeele seltsi väljaandena. Kas te olete uurinud, millisel taimel on kõige rohkem nimesid? Üks taimedest Mil? Tõesti väga palju nimesid on raudrohi. Ja need nimetused varieeruvad muidugimõista murdeti. Põhja-Eestis on ta tuntavalt raudrohi Lõuna-Eestis. Veri, Hain. Ja nimekujud on väga omapärased ja selles taimes on muidugi näha täpselt veri Hainse, tähendab, see on rohi vere sulgemiseks. Raudrohuga raviti siis kõikvõimalikke haavu ja teine omadus, mis temal oli, on veretugevdaja annasid. Tähendab taim sisaldab tõepoolest Rõuda mida võib pidada väga kasulikuks talvelgi näiteks kasutada. Aga veel ka on nõmmeliivatee kaetis rohi, mis on väga tugeva, maagilise toimega, usutud olevat taimi, et temal on ka tohutult palju nimesid. Üleskirjutatud. Gustav Vilbaste tegi ära väga suure töö kasutades ka kõiki varasemaid trükiseid rahvasuust, üleskirjutusi, nii et tema käsikiri on äärmiselt mahukas ja sisukas loodetavasti vorstiga kättesaadav. No mõnes võib peegelduda ka niide haigusele, mida raviti, või teise taimega näiteks südamerohi, maksa, ruhi, ererohi, soolikarohi, põierohi, hamba ruhi, aga kas ka kopsurohi? Jaa jaa. Ja, ja teatud hulka taimi võib pidada niinimetatud universaalset, eks. Tähendab, nendega raviti paljusid sagedamini esinevaid haigusi. Ravivatena kasutati mitte ainult rohttaimi, vaid ka puid ja põõsaid, nende marju, lehti, uurija, pungi kasutati ja kasutatakse männikasve kasepungi, pihlakamarju, kibuvitsaõisi marju, juuri, tammekoort. Nimetuste juurde tagasi pöördudes on. On iseloomulik, et eestlastest keelekorraldajad, õpetlased tundsid suurt huvi rahvabotaanika vastu ja nende grammatikates varasematest lehtedest tingimata alajaotustaimed. Näiteks Gösekeni grammatikas aastast 1660 leidub juba viiteid eestikeelsetele taimenimedele. Opeli eesti keele sõnaraamatu teise trüki lisas aastast 1818 leidub taimede nimestik saksa ja ladinakeelsete vastetega ja nii edasi. Väga suur botaanikahuvi oli Rosemplenteril ja Kreutzwald til, kes mõlemad on tublisti täiendanud seda eestikeelsete taimenimede hulka. Muidugi ei saa siin jätta vaatamata seda kirjanduse mõju rahvapärastele taimenimedele, sest need rohu raamatukesed, mida ohtralt möödunud sajandi lõpus ja selle sajandi algul ilmus, need jõudsid jõuga inimeste kodudesse ja kahtlemata hakkasid mõjutama rahva omaseid teadmisi. Meil on siin stuudios ka mõned tekstid, mis on seotud taimedega. Jah, neid tekste on väga mitmesuguseid. On sellised, mis kirjeldavad seda haigust ja haiguse ravimist. Aga huvitavamalt Ta on vahest need, kus tuleb välja just see loogiline uskumuslik külg, näiteks ennemuiste olnud kibuvits, väga tore ja tammesarnane suur puu. Aga omanud juba okkaid, et Jeesusele valu teha, lõiganud juudid kibuvitsa hästi okkalisi oksi ja teinud õnnistegija pähe pärja. Okaste käest kanget tundes neednud Jeesus kibuvitsa ära. Sellest ajast peale on kibuvitsakasv kängu jäänud põnnust kadakas olnud muiste ilus pikk puu. Jeesuse surmamõistmise puhul tehtud risk Dhakast Jeesus vandunud sel puhul selle puu ära, millest ta rist tehtud rasket kadakast risti kandes õhanud õnnistegija. Kohe vananenud, teiste kadakate kasvamine teistkordse õhkamise peale jäänud kadakad jälle väiksemaks. Kolmanda õhkamise peale jäänud mass nii suureks, kui nad praegu sitkus ei hävinud. Ometi neist selle teksti kommentaariks võib öelda seda. Samas on usutud jällegi ka, et kadakas pihlakas kibuvits olid pühad puud, kuna neil on olnud kokkupuude Jeesusega. Nii arvati, et kadakad on risti küljes või Pihlakase kepiga võib tappa vanapagana, kuna ta omab nii suurt kaitsevõimet kurjade vaimude vastu. Toomingad on peetud ka pühaks arvatud, et toominga marjadele on ristid, küljed. Me rääkisime siin sellest, millisel taimel on kõige enam nimesid. Aga millise taime kohta nüüd kõige rohkem on tulnud üldse pärimust, uskumusi. Kibuvits on niisugune taim, millele on omistatud, et väga palju maagilisi omadusi, millega seoses on kui palju uskumusi nii osuti, setused kui hüve enemini ärgu olles siis peatu läbi hauka Küütse Oravitsa puhma minema. Akva taivaha läbinud roheliste puude pugemine kui paganlik maagiline toiming haiguste peletamiseks oli tuntud Euroopa rahvaste juures juba väga ammu. Kusjuures kliendid näiteks uskusid saatanaabisse sealjuures eestlased, eriti saarlased, on uskunud, et kibuvitsapõõsas maja juures kaitset välgu eest. Selleks toodi neid metsast istutati maja ümber. Sakslased uskusid kibuvitsa olevat kummituste ja nõidadega seotud. Tunnustatud on kibuvits maagias, mis on seotud karjapidamise ja piimaanniga niipidi kibuvitsaoksake lauda lävel, kaitsma loomi kurja silma eest. Vilja aga hoidis üheaastastest võrsetest pärg, mis oli õnnistatud Maarja taevaminemise päeval. Meil rukkimaarjapäev, 15. august. Euroopas oli taimede õnnistamine kirikus nende maagilise toime võimendamiseks väga levinud komme. Pühitsetud siin pidi võlujõudu omama kogu järgneva aasta taimede juures oli oluline ka nende korjama, mis see aeg üle Eesti on usutud, et taimi tuleb korjata enne jaanipäeva või jaanilaupäeval pärast jaani kaotavad taimed oma salajõu ära.