Koos istub tänu Tartu stuudios Guntišmeediens folklorist Indiana ülikoolist. Guntis, sinu kodukeel tegelikult ei ole eesti keel, mis keel see on? See keel oli läti keel, aga mu sünnimaa keel on muidugi inglise keel, Ameerikas räägitakse inglise keel siis kodus me rääkisime läti ja koolesse inglise keelt. Vanemat on välislätlased muidugi. Emmigreerib Sid. Aga eesti keelt räägid sa ka ja sujuvalt, sind võiks täiesti vabalt võrrelda ka mõne väliseestlasega. Millal sa eesti keelt hakkasid õppima? Ja pärast seda, kui läksin nimi ja no ülikoolis, siis seal on eesti keele programm. Ja seal oli üks väga hea õpetaja Harri Mürk mille käest ma kaks aastat õppisin eesti grammatikat ja ka kõnekeelt neid kaks aastat olid väga head aastat hull. Blumindonist on ka mõned veel eestlased. Keeleteadlane Alo Raun näiteks ja fotorist Felix Oinas. Ja mõned veel muud praegu veel ajaloolane Toivo Raun. Nendega ei saa iga päev kokku saama ja, ja rääkida siis Eestis. Esimene kord sain tõelist praktikat eesti keeles. No Indiana ülikool ongi vist eestlaste jaoks ennekõike see ülikool kus on õppejõuna töötanud Felix Oinas. Tema mitmed intrigeerivad ideed on viimase 10 aasta jooksul hoidnud kõigi noorte üliõpilaste meeled elevil ja pannud valu folkloristide pead vangutama, et kui milliseid üldistusi võib kõik teha folkloori kohta. Aga nüüd ma tahaksin küsida hoopis sinult seda, et Ameerika on midagi niisugust, mille kohta selline trafaretne arvamus kõlab, nii et ega seal ei ole üldse mingit folkloori, kuidas lugu tegelikult, mis on Ameerika folkloor ja mida seal on? Noh, see oli üks suur probleem, 60.-te aastate lõpu, minu meeles, et ei olnud Ameerikas rohkem seda muistset Fogoorid, mida folkloristid tunduvad Euroopast. Aga sel ajal Ameerika folkloristid, korraldad konverentse, millal küsiti, kas on võimalik rahvakultuurirahvaluule leida ka Ameerika suurlinnas ja leidsid, et tõesti on trallid reaalne elu ja tronitsionaalsed folkloorižanrid, aga neil on uued žanrid, mitte vanad muinasjutud või rahvalaulud. Millised on need Ameerika tänapäeva muistendid või tänapäeva jutud, kas sa võid mõne neist näiteks rääkida, kuidas nad levivad kas seal on ka mõni ealine vanusegrupp, kes neid rohkem oskab või? Mida iga inimene, kas ta on ülikoolis käinud või fabrikas töötanud? Kõik räägivad ja arvavad teletõde, mida nad räägivad ainult hiljem seletatakse, et see ei olnud tõde, mida arvati. Näide. Laps läks turule ja seal ostes väikseid koerakest ja pidi koju ja kõik arvasid, et see oli väga tore koerakene. Aga pärast paar kuud nad leidsid, et oli ekstikust metronoom. Seda juttu olen kuulnud oma lapse Foudes. Tõesti juhtus ka teistes linnades ja teistes maailma kohadest, siis leidsin ka, et see oli rohkem kui muistend. Kui ajaloojutt. Ja kui hakati sööma, siis leidsid, et rotiliha ja mitte kanaliha. Noh, see on üks niisugune muistend. Ei saa head ma muidugi päris närviliseks sellel looga rotist, meil on küllalt palju jutte sellest, kuidas keegi on eksikombel ostnud poest kas siis Nutria või tõelise roti, mingi kas jänese või mõne muu looma pähe, nii et ilmselt on need jutud omavahel sugulased. Ja üks asi, mis on sarnane kõikides nendes juttudes, on see, et juhtunud mulle ja sa ei juhtunud mu sõbrale ja aga see oli sõbra sõber, kes nägi seda. Aga igal juhul on keegi konkreetne, kes praegu elab ja kellega see kõik on juhtunud. Aga üsna tõepärased või vähemalt tunduvad nad inimestele uskumist väärivat, eks ole. Nende ja tegelikkuse vahel on mõnikord ilmselt üsna keerukas tõmmata mingit piiri, aga kuidas on lauludega või kuidas on sellega, mida meil on viimasel ajal nagu hakatud üles märkima näiteks nendesamade graafikitega? Ameerikas on fikseeritud juba 20.-test aastatest grafiidi tekstid, mis on väga sarnased tänapäeval grafiidi tekstidele. See oli üks niisugune huvitav asi, mida leidsid folkloristid. Aga grafiidi on ka niimoodi tav. Et sellest on võimalik näha omamoodi. Tänavalaulud tänava luuletusi, tantsud, ilmse tantsud ka neil kõik on osa sellest tänapäeva maailmavaatest ja nende asjade uurimine, ma arvan, on ja tänapäeva. Et aru saada, maailmad ja vaeva rahvassid. Eestlastega on niimoodi, et kui öeldakse sõna rahvaluule, siis tavaliselt selle mõiste alla mahuvad niisugused asjad nagu laulud ja jutud siis rahvaluule lühivormid, siis siia alla lähevad tantsud ja muusikakülg ja peale selle veel usund ja Stick. Ameerikas vist see mõiste on veel avaram. Mis läheb sinna veel niisugust, mida meil ei ole tavaks folkloori alla pidada. Ameerika Fogo riskide vahel on juba läinud see uurimise töö rohkem mitte Fogori tekstide uurimises, vaid folkloori traditsioonide uurimisse. Sislad rohkem tahavad teada, kuidas üks tekst läheb põlvkonnalt põlvkonnale, kui see annaks edasi. Ja kui Anneliseerib takse neil protsesse, siis päev ka, et mitte ainult suuliselt Fogorid tekste, vaid ka materiaaltraditsiooni asjad või ametit ka annaks edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Ja sellepärast, kui keegi hetkel folkloor Ameerika folkloristide konverentsil, siis see võib olla muidugi laulud, jutud ja nii edasi, aga ka materiaalne, kultuurrahva arhitektuur rahva erinevaid käsitööd, see, mis siin Vist on veel see vahe tõesti, et Ameerika folkloristid on tegelenud rohkem kontekstiga või kõigega, mis on nagu protsess või liigub ja areneb ajas aina edasi. Mulle meeldis väga Guntise loengul, kuidas ta tutvustas Üht Ameerika folkloori ja folkloori uurimise haru, kui kalmistuid ja hauasambaid mis seal leiduvad ja kui palju need võivad tegelikult meile mitte ainult tekstid peal vaid ka need hauasambad ise kõneleda. Nii et meie jaoks on see esialgu veel harjumust vajav mõte. Nii nagu seegi, et inimese elulugu võib-olla folkloorižanr omaette nüüd võib-olla midagi sinu õpetajatest või mõnest ameerika folklorist-ist. Ta on huvitav, kuna see on ka sama Ameerika folkloristika arengu jutt, ma arvad, professor on ungarlane Lyndon teegi, kes õppis ja lõpetas saba Fogori haridus Ungari maal. Ja läks veel pärast teist maailmasõda ka külla võsa, nägised ehk traditsioon, tahame elu, Jaak, traditsionaalsed muinasjutud ja kõik, kuidas see peab olema paljude mõttes. Aga pärast Ungari revolutsioonid 56. aastal tal oli probleeme valitsustest ja ta pidi emigreerima Kuuekümnendate aastate alguses. Ja seal ta publitseeris üks raamat muinasjuttude kohta, mis on tuntud raamat. Indiana Ülikooli folkloori instituudis kus ta pidi edasi uurima Fogoorid ja kuidas saabus Ameerikasse, siis ta leidis, et Ameerikas ei ole rohkem need vanasid žanrid. Ta läks Ameerika linna ja leidis, et inimesed ei jutusta muinasjutte, vaid oma elujutte autobiograafiad. Ja funktsioon on sama kui vanasti ja ka uues kontekstis kasvas ära uus folkloor, ka uued folkloorifarmid. Ja siis ta hakkas suurima, see, kuidas muistendid elavad edasi. Ta on kuidagi oskanud Seltiseerida oma haridus, uued Ameerika suurlinna kontekstiga ja teda ka Taanis ka edasi teistele tahukes minule, kes hakkasin jala ülikoolis Teised professorid meie Fagudeedis tulid pärast seda, kui mina olin juba lõpetanud. Kursuse üks kõige tuntumaid on daamil, kes on ka teinud Fogoristiga süntees teise erialaga, aga mitte folklooriga, vaid lingvistikaga. Tal oligi õpetaja näo Haaells antropoloogia, keeleteadlane. Ja. Meie folkloristika on olnud üsna klassikaline, meil ilmselt ongi jäänud võib-olla kõige rohkem vajaka niisugusest kultuur antropoloogilisi taga tõenäoliselt ka sellest samast kommunikatsiooniteooriast ja ka tõelisest sügavamast sotsioloogiast ilmselt. Tänapäeva kultuuri sarnaseid pöörde, mis juhtus Ameerikas kui folkloristid pöörlesid muiste folkloorist täna saada Fogoorile. Samamoodi juhtus ka Saksamaal ja see oli tõeline sotsioloogi mõju, kui folkloristid tahtsid lite ainult uurida, vaid ka teha midagi et maailm jääks paremaks. See teema, mille pärast sa tegelikult nüüd oled Baltimaadel juba mõnda aega ringi rännanud ja uurinud, on meile tegelikult väga oluline ja rahvaluule on olnud üks neid, mis on aidanud viimaste aastakümnete jooksul. Ma arvan, et kõigil kolmel balti rahval oma identiteeti ja rahvuslikku olemust säilitada, mis on see, mida sa uurid, mis on sinu väitekirja teema? Ja noh, põhiidee oleks see, mida, Kui ta kirjutab, et vana folkloor ei ole kadunud ja ei ole surnud, ta elab edasi tänapäeva kultuuris, võib-olla kangemasti, kui ta kunagi on elanud. Ja kui me mõtleme rahvalauludest, siis peame nägema Baltimaade rahvalaul ei ole ära surnud, kuidas palju inimesed arvavad, aga see elab väga kangemast ja laiemasti näiteks Eestis regivärss. Muidugi maal elab edasi jäänud Setumaa ja olen kuulnud, et Hiiumaaga elab edasi, aga linnades sellegi värss elab väga elava elu peal. Väga paljud noored inimesed on võtnud seda laulu ja tehtud, see ei ole faasilise gaasi ja see on elav rahvalao, kui inimesed laulavad seda. Aga kui juhtus 80, ütleme kaheksandal aastal natuke varem Lätis, natuke hiljem see, mis need nimetatakse, laulav revolutsioon siis Ameerika ajalehed olid täis baltipoliitikaga. Et kõige ameeriklased teadsid, et Baltimaad tahavad iseseisvaks ja tahavad nõukogude liidust välja minna. Aga paljud ei teadnud, et selle iseseisvusliikumise taga oli ka kultuuriline liikumine. Ja üldiselt seda liikumist ma, ma uurin oma Seltatsioonis. Üks väga hea näide, kuidas rahvuslik ideoloogia või rahvuslik liikumine kasvas ja arenes. Viimasel ajal. Sain ühe Ameerika organisatsioon käes stipendiumit sõita Baltimaades ja materjali koguda. Viimase aasta suvel sõitsin Lätimaale, kus olid terve suve. Sügisel sõitsime kolm kuud mina naisega Leedumaale. Kuna leedulased esimeselt laulsid oma muistsed rahvalaule niimoodi, kui täna detsembril olime Lätis tagasi ja nüüd jaanuari algusest, oleme siin Eestis. Nüüd ma pean küll ütlema, et kunstis on ilmselt ainukene Eestimaal, kes on võrrelnud folklooriliikumist kolmes balti vabariigis, Eestis on saatuse tahtel jäänud see, mida mehh. Traditsioonilise folkloori uurijad nimetame folklorismiks hoopis uurimiselt kõrvale. Ja see on pikka aega olnud meil üheks kurvastavaks nähtuseks, millest me üle pole saanud. Nüüd oled sa kõiki kolme vabariiki näinud, kas siin on sarnaseid jooni? Sellel folklooriliikumisel on ka erinevusi. Keegi rohkem see jäänud liikumiseks igal aastal luuakse uusi ansambli igal maha. Veel sarnased on need selles mõttes, et. Niimoodi, mis varem nõukogude ajal oli väga tugev sümbol, sel ajal ei olnud võimalik öelda seda, mida kõik teadsid ja sellepärast nad laulsid laule. Aga ka tänapäeval, millal on poliitikas võimalik kõik inimesed laulvad edasi ja see minu meel tähendab seda, ainult et need vanad rahvalaulud on väga tugevad. Teevad midagi inimesele, mis on inimestel vaja. Aga erinev ussid on ka palju, näiteks see, kuidas ja rahvas on võtnud vastu seda liikumist. Ja kuidas folkloristid ka on võtnud vastu seda liikumist. Leedus Hogoristid juba alguses olid Fogoori liikumisjuhtid. See juhid olid ka niinimetatud dissidendid. Riigi inimesed ei andnud nendele abi ja sellepärast oli väga raske Fogoristidele sellest osa võtta, kuna see oli teine aeg. Ja. Kui väga palju arreteeriti ja ära saadeti natsionalistid niinimetatud ja pärast seda oli väga palju venelasi riigis ja Kobanes klikus partei ees ja oli väga raske midagi rahvuslikku teha siis kogunisti seal oli ka väga raske niisuguses poliitilises liikumises osa võtta. Eestis oli huvitav näide, sellepärast et juba alguses olid folkloristid, kes võtsid osa sellest liikumisest aga kuidagi seal liikumine ei läinud nii laiemalt kui Leedus. Ta oli jah, pigem võib-olla folkloristide väline, mitte kogu folklooriliikumine, aga väga paljude osade suhtes kerkis üles sama autentsuse küsimus, et see nagu ei ole enam päris folkloor, vaid sekundaarne või teisene traditsioon ja õpitud traditsioon. Ja sellel esitati omakorda üsna ranged ja ettekirjutatud nõudmisi. Näha eesti rahva maailmavaadet ja ka Läti ja Leedu maailmavaadet, et kui Leedus oli vajat massiline rahvalaulude vastuvõtmine siis Eestis kõik võtsid vastu neid laule ja õppisid ära ja laulsid ka, aga see ei kunagi. Tagasihoidlikud inimesed on raske näha, aga räägi värs, ela sama kui Sutardine. Leedus elab edasi.