Tere, hea kuulaja, täna on stuudios Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluuleuurija Mare Kõiva et rääkida ühest päris eriskummalisest üritusest, mis toimus nüüd augustikuus Soomes kaustises ja mida võiks vist. Nii lihtsustatult nimetada lihtsalt nõidade kokkutulekuks. Mis üritusse seal kaustises siis õigupoolest oli ja kes sinna kogunesid? Ma ise, enne kui masinast sõitma hakkasin, ironiseerisin, et soomes sabatil me läksime sinna võrdlemisi suures teadmatuses, teadsime seda, et kaustise seal olemas rahvameditsiinikeskus me ei teadnud, millega ta täpselt tegeleb küll aga seda, et neil on olemas oma kuukiri. See kuukiri lubas arvata, et sellesse keskusesse on koondunud rahvameditsiini ja nõidade uurijaid või tarkade uurijaid, kui ise paremini kõlab. Ja et seal peale nende on veel ka päris vanapäraseid arstijaid koondunud kokku. Nüüd kutse tulla sinna saabus väga äkiliselt. Välitööde ajal oli saabunud telegramm, et Soome on kutsutud Aili Paju, Mare Kõiva, keda oli nimetatud uurijate, eks, ja veel on kutsutud sinna Gunnar Aarma ja ja Laine Roht, keda kutsuti rahvaarstideks laine Rootsis tuntud kaika nõia. Jah. Ja tänu Tartu konsulile Perttib ühtile me tõepoolest astusele suurte seiklustega, sest ega sabati üleminek väga lihtne ei olegi. Ma ei pea tõesti, olemegi laevale laeval Me veel nuputasime, et mis meid seal ees ootab. Et kas meid võetakse vastu kui teadlasi või kui nõiduja. Kas, kui me oleme nõiaseisuses, kas see tähendab nagu Gunnar Aarma ütles, et meile antakse kätte palati käis lootusetuid Soome haiged ja öeldakse. Nüüd te loete parimad sõnad ja seejärel nad tõusevad jalule ja lähevad või on sadamas ootamas neli luuda neli luuda, millega edasi põhja. Suunas minna. Tegelikult ootas meid õnneks siiski buss, mitte luuad ja teel meil õnnestus natukene täpsustada. Üritus oli mõeldud soome-ugri soost nõidade ja uurijate kokkutulekuna lausa nii nimetatigi nõidade no Soomes on rohkem levinud sõna rahvaarst, aga veel enam sellest kasutatakse nimetust, tead jah või tiheda ja mille üks tõlgendus on see, kes teab teed. Ja see kõlab päris hästi nõida, võib-olla eesti folkloristid on harjunud sellepärast eriti pruukima, et sisuliselt tähendab seegi seda, kes teab, teed Omaani või tarkovi seda, kes teab rohkem kui teised. Et see võib-olla on selle sõna ehk niisugune algtähendus. Aga siis me läksimegi teele selle Pohjan maa suunas. Leidsime ennast väga moodsast keskusest, kus töötab üks arst elukutselt arst ja on peale tema veel viis, kuus tõelist rahvaarsti. Need on väga erineva profiiliga niisugused rahvaarstid, mida meil Eestis tegelikult enam peaaegu polegi. Seal on üks mees, kes sõnadega parandab, ta oskab, näiteks pani kõne peale, kui on mingi verejooks või mingi muu selline suurem äpardus ja helistada sinna sellesse kaustise keskusesse, siis see mees loeb sõnad ja veri jääb hetkelt seisma. Siis on seal ametis mõned liikmete paika panijad. Seedi kunst on meil tegelikult rahvapärasest traditsioonist juba hääbunud siis on neid, kes panevad kuppe ja lasevad aadrit. Seal on kaasaegne tehnika, on kõigi vanapäraste võtetega ühendatud, on need, kes teevad maagilist veti sellega inimeste üle valades parandavad hästi levinud on see meilgi uskumuslikus pärimuses hästi populaarne viis nimelt sipelgapesade või sipelga selle kusihappe ka kõikvõimalike määrete ja muu ja eriti aga vannide tegemine ravimtaimede müük ja propageerimine ja niisugune vannide soovitamine tegemine on ka üks populaarsemaid külgi ja need inimesed töötavad ja elavad seal kaustises ja kas see on siis nüüd päris riiklikult soovitatud ja. Soovitud suund meditsiinis üldse, et et nagu ma aru saan, nad tegelevad oma erapraksise ka seal keskuses. Nii see on. See oli meile päris vahva vaadata, kui need nende nii-öelda targad kõndisid ringi sellises valges, enam vähemalt judo ülikonnas, see oli kena kompromiss, see oli nagu nende ometi riietus, ta ei meenutanud päriselt arsti rõivaid ja andis ka tegutsemiseks hoopis rohkem võimalusi. Ja võtsid vastu moodsa tehnikaga kabinettides, aga see, mida seal sees tehti, oli see, mis võib-olla Eesti külas oli sajandivahetusel või varem. Ja see on tõesti aktsepteeritud, riik maksab neile parandajatele kuupalga. Neil on vastuvõtu ajad on hommikust õhtuni, inimesed ise telefoniga registreerivad, tulevad sinna kohale ja siis on veel väikemaks neilt endilt lihtsalt selle rahvapärase arstimis viisi toetamiseks, vega massaaži pealt on seal omad nõrgad või millegi muuga, et jälle mingi muu summa. Kas need inimesed üritavad oma tööd teha üksinduses? Millegipärast on, on minul olemas ettekujutus, et rahvaarst üritab seda teha vähemalt võõraste pilkude eest varjul olgu siis valmistada seda maagilist vett või, või segada salvi või, või mida iganes ta teeb. Või on need viis, kuus arsti seal omavahel juba nii tuttavad, et ei pea vajalikuks oma tegevust üksteise eest varjata. See on tegelikult nii, et nad pärinevad ühest ja sellestsamast kihelkonnast, ümberkaudsetest, küladest ja meil kõigil on olnud oma nii-öelda nõid, õpetajad või tark, targad õpetajad. Ja selle keskuse kõige vanem mees on kõigi ülejäänute õpetaja mingil määral. Ja vana naine, kes maagilist vett teeb, on õpetanud seda ka muudele. Nii et ühtepidi nagu lähtuvat ühest juurikast. Jaa, jaa, Nad valdavad seda, mida, mida teinegi, nii et nad hindavad 11, pidin selle järgi, et, et sul on rohkem väge selle või teise tegemiseks. Ja küllap seal on niisuguseid omavahelisi väikesi salateadmisi, mida edasi anta, sest Nad ütlesid ka nii, et see õppimine käis alati sel kombel, et üks osa räägiti, aga suurema osakaal oli niimoodi, et sulle öeldi kohe alguses, et vaata ise ja see, mida sina ise vaatasid või nägid. Kui sa lülitasid mõistuse välja ja nende muudel meeltega üritasid teada saada, et mis seal tegelikult toimub ja mis seal kõik on, sellel oli üsna suur osa. Sa said aru, mis seal toimus. Ma arvan, mõnest osast, aga külmite kõigest. Ja seda oli ka patsientidest näha, kes mõni me saime jälgida mõningaid seansse, kes üritasid küsida, et näita mulle nüüd selle kaardi peale, et millisele punktile sa vajutasid ja mida sa seal masseerisid ja ja enamasti selleks vastuseks oli, ei ole tähtis seda teada. Ühtepidi ei tahetud teadmisi võib-olla nii väga levitada ka, teistpidi oli ka see, et seda kõike ei ole võimalik ehk öelda ka. Kas see sinu mitte arusaamine ei tulnud ka äkki sellest, mida sa juba alguses ütlesid, et et Eestis on sedalaadi oskused nüüd küll juba võib-olla 100 aastat hääbunud, et nende see rahvaarsti pärand või, või oskuste kogum on nagu palju arhailisem kui Eestis. See mulje mul seal tegelikult jäi, et ilmselt see pole igal pool, nii, me nägime seal ka Helsingi lähistel toimivaid ime aastajal. Nende metoodika on ehk teine, üks neist ütleski väga kenasti, eriliselt huvitav on see, mis toimub nii-öelda maagilisel müstilisel pinnal. See, millest sa ise mõistusega võib-olla alati aru ei saa. Nii et ka seal on seda üsna mitut moodi. Aga see põhjal maali muidugi arhailisi küll, kui meie tavapärane arstimine. Seda enam, et. Võtnud kasutusele akupunktuuri aga ja nad tundsid üsna hästi mitmesuguseid idas ja läänes tuntud poole ja uuendusi, aga nad ei, ei kasutanud sellest eriti palju oma igapäevases praksises, öeldes, et nende missiooniks on edasi anda seda, mille nemad on saanud päranduseks. No mida oli nüüd meie arstidel, teie hulgas oli ka kaks meie rahvaarsti mida neil oli sealt õppida ja kas neile õpetati meelsasti? Mulle tundus, et seal toimus sellist omavahelist jõudude proovi ja niisugust katsetamist, et kes on kangem mees, küllap see käib asja juurde tegelikult et proovile pandi 11. Ja see oli päris huvitav. Kindla peale anti üht-teist teada. Küsiti, et milliseid retsepte on või, või millega sa seda või teist arstid ja ja öeldi ka vastu, millega ise. Nii et see oli nagu niisugune huvitav ja aus kohtumine, küll neil omavahel. Aga milline oli üldse nende huvi nüüd meie uurijad ja rahvaarstide vastu, kas nad tahtsid lihtsalt aidata, et näidata oma keskust ja oma töö tegemise viise või oli neil kama, professionaalne huvi meie rahvaarstide tegemiste vastu? Ma arvan, et kõike seda oli omajagu võib-olla seda noh, aitamispüüdu tegelikult üldse mitte, sest nad ütlesid, et mõnes mõttes mitmed meie arstid suhtuvad ilmselt rahvaarstidesse ja sel viisil Carstimisse paremini kui Soomes ja teistpidi see Soome niisugune riiklikult loodud keskus ja riiklik toetus on midagi niisugust, mida tegelikult igatseks ka meie parematele imearstidele. Nii et pigem oli see selline tahtmine teha ülevaadet, et mida ja mil kombel need soome-ugri ugri rahvad oma rahvast Olorstinud arstivad praegu kas peale eestlaste ja soomlaste oli ka teisi soome-ugri rahvaid, oli planeeritud väga uhke mari päev, aga paraku ei saanud marid viisasid. Nii et me vaatasime küll maride tehnikast mõningaid filme ja ja nägime seal veelgi niisuguseid raamatuid ja artikleid, mida üritasime läbi töötada ja oli väga hea Ungari rahvameditsiini üle vaada. Nii tain ravist kui, kui sellest omaskvistikast ja maagiast ja kõigest muust ka. Ja aga siin on nüüd veel üks huvitav probleem ja see on uurijate ja rahvaarstide omavaheline suhe. Küllap oli sul võimalus ka, sa oled tõesti nii kaua sedasama teemat rahvaarstide teemat ise uurinud. Küllap oli seal võimalusi jälgida, millel on Soomes see uurija ja, ja praktiku suhe, kas käib kerge varjamine või, või ollakse üksteise suhtes üleolevad. Suhted on väga mitut moodi. Ma arvan tegelikult, et uurijad ja rahvaarstid peaksid istuma küll ühe koostöölaua taga, aeg-ajalt aga ei ole vist hea esitada oma analüüsi teise inimese kohta. Talle selline oli minu niisugune mõte selle konverentsi kohta ja teiselt poolt on sealgi selliseid laadseid huvitavaid pingeseisundeid. Soome parandajad rääkisid üsna palju iroonilisi lugusid teadlastest kui niisugustest. Nad ütlesid, et, et kõige nürimeelsemad on niisugused arstid, kes uurivad rahvastik, aga ise iialgi ei ole võimelised mitte midagi nautima. Ja üks kaunis lugu oli näiteks selline, et küsib teadlane, et mida sa teed, aga mees tõmbab parasjagu varbaid paika. See vastab, et neljandat varvast tõmban paiku. Teadlane küsib uuesti, et mida sa siis ikkagi teed, neljandat varvasteni paika, kuidas sa aru ei saa. Ja noh, niisugused kergelt iroonilisi juttusid nende kohta, kes üritavad teada saada võib-olla mõnikord liiga otse uksest sisse murdes oli, oli päris palju. Aga teiselt poolt Soome oma uurijate tulemused on päris huvitavad. Näiteks seegi, et rahvaarsti juures seansil käinud paranemine tekib väga kiiresti. Esimese kahe päeva jooksul, kui see üldse tuleb, on see palju kõrgem kui tavalisel arstil. Ja vastupidi, kuu aja möödudes hakkab rahvaarsti juures käinud väga harva paranema, samal ajal kui päris arsti juures käinud just kuu aja pärast. See protsent hakkab nagu tõusma. Et selle aladele hakkab see keemia ja kõik muu, millega meid siis üle kallatakse, see hakkab nagu toimima. Me räägime kaustise, rahvaarstide kokkutulekust veel, aga aga meil on täna stuudios kaasas ka Laiuse kihelkonnast sel suvel salvestatud kassett ja kuulame neid laule siis meie jutu vahele. Minu naisuke, kui inglike ärka, härra Dunn. Ja kõige armsam teemale. Kui kõrtsu kodutu lemma, siis töönman üür. Ja oma armsa naisele ma näen Ja rahakotti siis andma hirmsa. Meelde mina alla keldrisse, mille õues Metu kutsi ja minu armas naisuke, see anne, mul. Me ei ole veel rääkinud patsientidest, kas patsiente seal küll rahvameditsiinikeskuses oli palju, kas üldse soome inimene usaldab ennast rahvaarsti hooleks? Ja oli palju ja see oli minu niisugune teine suur üllatused igas ilusas ja igast soost inimeste järje korteri lokkamatult ukse taga. See, kui kaua nendega tegeldakse, on individuaalne. Aga keskeltläbi on lubatud, et ühe patsiendiga võidakse tegeleda kuni tund aega. Seda on päris palju. Ja võib-olla see ja terve see natuke müstiline, aga ka väga hubane atmosfäär on see, mis neid kokku tõmbab sinna. Ja minu jaoks oli väga üllatav veel seegi, et Soome patsient on mõnes suhtes üsna kompleksivaba. Ma arvan, et meile ei tuntaks ennast eriti hästi, kui sa lähed massaaži tegema ja seal istub, istuvad nagu õrrele ja teise mu nii ravijad kui uurijad. Aga nemad tundsid end väga vabalt terve selle seansi ajal. Tavaliselt käis väga mitut laadi jutlemine, räägiti naljalugusid ja selle käigus saadi üht-teist, võib olla haiguse enda kohta ka rohkem teada. Ja vesteldi maast ja ilmast ja kõigest muust ja tervisest peale kõik. Nii et teid lubati sinna juurde vaatama. Kas teil lubati Elsa kõige juurde? Ja tegelikult lubati küll ja mulle endale oli väga hea meel, et me nägime selle keskuse kõige vanema arsti parandamist, seansi tema tõepoolest tegi noorele naisele, kes ütles, et mingit põhjust ei ole, uuringute järgi on ta täiesti terve. Aga ta ei jõua käia. Tal on selline tunneta, jalad väsivad ära ja ta ei suuda käia see laiali umbes kolmekümneaastane. Siinkohal vist peabki ütlema, et iga patsient täidab enda kohta või laseb täita niisuguse lehesel rahvastil sinna peale tuleb tema enda sünni haarak siis noh, igasugune nimed, aadressid, aga küsitakse ka perekonnaliikmete kohta, et kui palju on sissetulekuid ja kellega sa koos elad ja kõike muud niisugust, et selline leht täidetakse. Aga siis sellele noorele naisele lisaks massaažile veel tehti natukene niisugust hüpnoosi loeti sõnu ja, ja peendeldati ta keha kohal, nii et tegelikult sai ta sellise tõelise puhkus kuuri. Ja muidugi need patsiendid, keda ma nägin lahkulus, lahkusid tõesti hoopis kergema jala jänesetundega. Kas on see seal nii korraldatud, et kui patsient ütleme, helistab kausi sisse ja ütleb, et ma sooviksin rahvaarsti vastuvõtu, kas siis arutavad arstid omavahel seda, kes nendest viiest kuuest inimesest konkreetse patsiendi saab või on inimesel endal võimalik minna just selle ja ainult selle rahvaarsti juurde ja käia tema juures võib-olla aastakümneid? Ilmselt nii on aga küllalt palju, mulle näis, on selliseid, kes tulevad esimest korda nii nagu seal, üks noor poiss, kes oli lihtsalt autos oma selja ära tõstnud ja, ja ta lihtsalt tuli ja, ja tahtis, et ta selg pandaks paika. Kas see maksab neile ka midagi patsientidele? Ja keskeltläbi 100 150 marga ümber. Hord jah, ükskord see läheb nagu üldse rahvameditsiinitoetuseks. Nii et ta ei lähe lausa nii, et ta läheb selle arsti tasuks arstitasu on tõesti riigipoolne. Aga kas siis sellest rahast peetakse üleval ka kaustise? Meditsiinikeskus mõnel määral küll ja ma arvan, et eks seal lähebki võib-olla nendeks väljaanneteks ja lisaks on kaustise keskusel ka paar teadlast kes siis tõesti noh, omalt poolt oma metoodikaga uurivad seda kõike. Kas sind üllatas ka mõne haiguse ravimismeetodi eri? Tegelikult oli minu jaoks vist kõige rabavam see, et see maagiline vesi, et seda veel kasutatakse see tundus üsna imepärane. Muidugi meil ei olegi seda päris sel kujul kunagi olnud, tundub, et seal on rohkem Skandinaavia ja Põhja-Euroopa traditsioonis olnud. Aga meil oli veel üks selline väga huvitav kogemus. Meid viidi Pauandele, see on selline imepärane kaljumaastik, kus keset selliseid roosasid ja hallikaid sinakaid kaljusid, on tehtud tõeline, niisugune mütoloogiline või müütiline Kalevala maailm. Sellest keskusest sinna pidigi alguses ka rahvameditsiinikeskust tulema, aga kuuldavasti ei soostunud sellega need samad arstid ise, öeldes, et nad ei tunne ennast seal hästi. See on üks vana ohvripaik ja see põhihoole, kus rahvaarstid vastu pidid hakkama võtma, oli tõeline kotkakujuline mõju. Seal sees on trumme, klavereid, kõikvõimalikke pille ja need, kes selle maja ehitasid, lisasid igaüks sinna oma nägemust, Kaleva last ja kõigest sellest muust. Seal on väga palju selliseid kodasid, Tšummisid, poolikuid, poolik saun ja, ja kõike muud. Nii et alguses oli tegelikult see selline rahva kiskus, oli planeeritud niisuguse natukene natukene müstilise hoiakuga. No rohkem meistilisega, kui ta praegu on. Aga tundub, et rahvaarstid ei tahtnud adapteeruda sellisesse minevikku müütilise ja, ja natukene heroilisse maailma vaid pigem niisugusesse, mis kaasaja ilm. Kas selle kaasa ja ilmaga on tulnud rahvaarstide ütleme siis instrumentaariumisse ka steriilsed, ühekordsed süstlad ja, ja kogu see varustus, mis üldse kaasaegse meditsiini juurde Kuulub natukene, aga mitte eriti mitte eriti enamasti oli seal ainult kõik see, mis loodusest leida on ja sinna tagasi läheb võib-olla ainult tõesti see, et kupu ja aadrilaskmise juures patsient enne käib põhjalikult saunaks. Tal on võimalus nautida tõelist sauna ja ja ka pärast on tal see võimalus olemas. Et noh, seevõrra on on ehk üht-teist võetud sellest kaasaegsest meditsiinist. Aga keegi EKGd ja röntgenipilti seal ei tee. Ei see on nii, et ikkagi otsustab sinu väljanägemise järgi, kuidas sinuga lood on ju. Ja kas sa võid kassa kallatud ja mida sa võid, mida sa kannatad välja? Läinud aastal ma tegin ühe saate just meie rahvaarstist lainerohust ja ja temast rääkisid tudengid, kes olid tema juures olnud suvepraktikal ja kõnelesid sellest. Ma mäletan, et meiega ikka nõid on eriti edukas just teatavate haiguste puhul ja et, et väga edukalt ravita näiteks roosi. See, et ma seda mäletan, paneb mind nüüd küsima sinult seda, et, et kas ka nendel oli igaühel oma mingi kindel haigus, mille puhul nad edukad olid või ei valinud nad nüüd patsiente nende tõbede järgimis patsientidel küljes. Tegelikult oli oma väikest väikest spetsialiseerumine küll olemas ja see oli selles mõttes võib olla põnev, tähendab see lähtus haigus seletusest, nii nagu meiegi vanadel tarkadel. Selles kontseptsioonis oli näiteks nii, et liigeste paikapanekuga raviks kohutavalt paljusid haigusi, mida ei ole kuidagimoodi võimalik minu arusaamist mööda üldse liigeste ja lihastega seostada ka noh, siin oleks väga palju. Nii et selles mõttes noh, nende spetsialisatsioon on üldse raskelt määratletav. Kui sa kujutad ette, et pöidla paika tõmbamisest sõltub sinu peavalu seda on mul ikkagi, kuigi mu pöial tõmmati paika ja mul ei valuta pöeldamati mul paika. Ma ei oska seda ikkagi päris otseselt seostada, võib-olla see psüühika, eks ole, mis kõige kõikide haiguste taga tegelikult on. Aga siiski muidugi on teatavad haigused need liikmed paika, panijad reeglina siiski ei kipu nahahaigusi arstima. Mida, mida tõesti Laine Roht suurepäraselt teeb, kas nad võtavad ette viimasest, mis vähihaigeid nad ütlesid, nii rääkisid mitmeid imepäraseid juhtumeid, kui neil on õnnestunud terveks teha. Ja veel ka see, mida nad rõhutasid, et nad on noh, niimoodi puhtalt aitamis tahtest on aeg-ajalt võtnud vastu lapsi või noori kellel on olnud mingi väga raske seisund. Nii. Selle tõsise jutu peale kuulame nüüd veel ühe laulu ja ma loodan, et see vast nii vallata või eelmine ei tule. Laup aga jõudis ja meil paluts kaob. Siis. On. Ma ei kallerr matta tühja loba. Ja kui nendega seal aru ei saa, need jäid, oh, tulge minu vastu, kas kõrtsu täis kõik erivälja ei viska, mindi iialgi siit siis tuli. Nii pikk kui lai. See pikk ja mahlakas laul pärineb siis Tartu Kirjandusmuuseumi kogudest ja on salvestatud alles sellel suvel Laiuse kihelkonnast. Aga me jäime oma jutuga ennist Marek rõivaga pooleli kaustise rahvameditsiinikeskuse juurde ja oleme juba rääkinud nendest arstidest, kes seal töötavad, jaga patsientidest, kes seal käivad. Ja õigupoolest ongi mul need siia saate lõppu, seal on ainult üks küsimus sulle, Mare. Sa ütlesid siin ennist, et rahvaarstidega on selline? No natukene üleolev suhtumine uurijatesse teadlastesse, kes tegelevad nende rahvaste teemadega ja oledki ju sina ka üks nendest samadest inimestest. Nii et küsimus sulle, kas sulane nendest aastatest ka midagi endale külge jäänud, oskad sa midagi? Sama hea küsimus ühe ühe mingi võru loengu järel. Rääkisime millestki väga vanasti arhailisest seoses Eesti usundiga küsis auditooriumi hulgast äkki üks mees, et väga ilus, aga nüüd mul on üks palve, et kas Nix mööda õhku selle maja aknast, selle moeaknani? Ma arvan, et igale uurijale tegelikult jääb midagi külge sellest, millega ta tegeleb. Mul on väga raske öelda, mis, mis mulle külge jäi, ma tahan ainult võib-olla nii palju täpsustada, et tegelikult noh, me uurijad ja arstid saime sead üpris hästi läbi ja lõpuks jõudsid Soome arstid niisugusele parandajat ja rahvastik, ma mõtlen niisugusele äratundmisele, et eestlased on päris heale ideele tulnud, et tõepoolest tuleb neid natuke rohkem jälgida ja, ja puhtalt filmida või lindistada. Et see on ikka õudselt huvitav ja vajalik küll. Nii et me lahkasime, lahkasime päris moodi sõbralikult, aga sinust siis liigeste paikatõmbajad esialgu veel ei ole. Õnneks ei.