Lõppenud aasta novembris andsid Telegraphi agentuurid maailmale teada-tuntud norralane Thor Heyerdahl. Meie päevade kuulsaim rännumees alustas uut reisipillil oleval tiigris. Ja seekord pole Herdajal reisi täpset marsruut ja kestvust kindlaks määranud. Teda kinnitada hüpoteesi, et Mesopotaamia iidsed asukad purjetasid üle ookeani taasavastada unustuse hõlma vajunud meresõitjate teed. Tiigri sn ehitatud Thor Heyerdahl projekti järgi samast materjalist, millest tegid oma laevu muistse Mesopotaamia laevaehitajad esitasid Aimara indiaanlased tiitikaga. Järve äärest. Tiigris startis 23. novembril lõppenud aastal ja peale 63 aastase tuur Heyerdalifon, pardal veel 10 inimest. Väike, teades ja tiigri selles mõttes õnnelikku reisi soovides valisime kesktoimetuse arhiivis teele tänaseks kuulamiseks programmi maailmameri ja Heyerdahl sõnase laatorile Villu hastackile. Ei tea mina ega teavist teiegi, auväärt kuulaja, kes on kõige tuntum kaasaegne maailmas. Aga kui selline üleüldine ringküsitlus korraldataks, oleksin nõus kihla vedama 100 Soud ühes au vastu, et kusagil võib-olla koguni esimese 10 seas esineks ka tuur Heyerdali nimi. See norralane tegi endale nime ime ekspeditsiooniga balsaparvel Kon-Tiki. Tõestamaks taolise sõidu võimalikkust lisas sellele sensatsioonilised arheoloogilised avastused lihavõtte saarel ning värskendas loorbereid enda ümberreisidega püürus laevadel. Ra üksia Raagaks. Tõelise popula marslased tõid talle toredasti kirjutatud ja miljoniliste tõlkide garaažides ilmunud raamatud paradiisiotsinguil Kon-Tiki ekspeditsioon Jaakko aku, millele ilmsesti peagi raaraamat lisandub. Tõenäoliselt pakuks huvi vestelda lähemalt tuur Heyerdahlist õllevabrik kandi pojast ülikooli pooleli jätnud sooloogist metallikombinaadiga töölisest Kanadas, Norra armee seersandi teises maailmasõjas teadlaste hulgas kaua tunnustamata avalt juristiks nimetatud etnograafist Jantropoloogist kelle teaduslike tööde maht ületab kümnekordselt populaarsete raamatute mahu praegusest Akadeemia akadeemikust ja paljude ülikoolide Audoktorist. Kuid täna me seda ei tee. Täna pakume teile kuulata Heyerdali mõtteid maailmamerest, inimesest ja saastamisest. Vähemalt 5000 aasta eest hakkas inimene mässama looduse vastu, mis oli ta sigitanud ja teda korralikult toitnud oma miljon aastat või enamgi. See on olnud 5000 aastat tehnilist progressi ja mässava inimese selle ainsa vastuhakkaja looduse järeltulijate hulgas, katkematu võitude seeria loodusalistus puupuult, Aakeraakrilt, liik-liigilt ja jõgi jõelt. Ja inimene võidutses, tasutus võimeliseks edusamme tegema, kasutades mõistust ja käsi, mis loodus oli talle andnud leiutamaksja kasutamaks tööriistu ning loomaks uusi tarbeaineid. Võib ju ka öelda, et seitsmendal päeval, mil jumal puhkas, võttis inimene looja kohustused üle. Ta hakkas maailma ümber kavandama ja vormima seda oma maitse järgi. Sajand sajandi järel töötas ta projektita, et ehitada tehismaailma. Alles päris viimastel aastatel oleme hakanud huvi tundma selle vastu, mille oleme ehitanud. Seni pidasime endastmõistetavaks, et igaükskõik, milline samm loodusest eemale tähendab progress inimkonnale. Üsna hiljuti sai üha enam ja enam ilmseks et mõnedki neist muutustest, mis inimene on peale sundinud oma esialgsele keskkonnale, on kahjulikud talle enesele. Õigupoolest võivad need viia isegi globaalse katas troofini. Tahaksin puudutada probleemi üht aspekti, mida me teeme maailma merega. Ookean katab 71 protsenti kogu meie planeedi pinnast, on ta kaitseb. On maailmameri üldse vajalik. Mulle tundub, et enamus meist kujutleb et maailmameri on lihtsalt auk maapinnas, mis on täidetud joomiseks kõlbmatu soolase veega mis on takistuseks nii jalakäijatele kui auto sõitjaile, mis on rahvaid eraldav kuristik. Teisest küljest mõtleme ookeanist ku laevade edasi toimetajast Toiduallikast puhkuse veetmise paigast ja kui suudame meenutada kooliajal õpitud siis kui filtrist, mis võtab vastu Mustajõe vee ja annab selle puhtana tagasi põldudele aurumise, pilvede ning vihma kaudu. Tõenäoliselt mõistlik eeldada, et enamus inimesi peab ookeani domineerivat osa meie planeedil pigem paheks kui eeliseks. Mida vähem vaata ookeani all, seda rohkem põlde harimiseks, rohkem ruumi paisumiseks üha kasvavale rahvastikule. Ometi on fakt, et maismaa ja ookeani tegelik vahekord on kas ülihästi planeeritud või siis märkimisväärselt õnnelik kokkusattumus sest just see suhe tegi võimalikuks elu vähemalt sellises vormis, nagu me seda tunneme. Ja vähemalt sellel planeedil. Ükskõik usume me siis piibli loomislugu kaasaegse teaduse saavutusi, nõustume me kõik sellega, et elu maakeral algas ookeanis. Ei jumala ega loodus oleks suutnud luua inimest vulkaanilist kaljust. Pikk ja keerukas evolutsioon inimese suunas algas merepinna all siis, kui päikeseenergia muutis gaasid ja kaljudelt erodeeritud mineraalid proto plasmaks ja esimesteks elavateks rakkudeks. Me ei tea täpselt, kuidas see juhtus, kuid pärast teatud ajavahemiku olid meres esimesed elavad ainuraksed organismid. Kõikide loomade esivanemad hõljusid külg külje kõrval kõikide taimede esivanematega. Ja samal ajal, kui paljud neist arenesid järjest suuremateks liikideks, säilitasid teised oma esialgse suuruse ja vormi tänapäevani ja moodustavad osa mere mikroorganismidest ehk planktonilist ainevahetuse protsessis hakas taimne ehk fütoplankton, nagu ka tema järeltulijad suuremate vetikate seas tootma üha kasvavatest kogustes hapnikku. Kuna taimed paljunesid ja täitsid ookeani ülemised valgusrikkad, veekihid mere taimse elu. Hapnikutoodang muutus nii rikkalikuks, et hapnik tungis läbi veepinna maakera stabiilsesse atmosfääri. Kui atmosfääri hapnikusisaldus oli juba küllalt kõrge, jäid mõned randa ajunud vetikad rannale kinni. Miljonite aastate pärast arenesid neile juured ja lehed ning neist said esimesed primitiivsed maismaa taimed. Kuid alles siis, kui hapniku sisaldus atmosfääris oli lähenenud protsendile, mis on säilinud tänapäevani võisid esimesed kopsudega hingavad liigid merest välja ilmuda. Loomne elu maapinnal ja õhus oli võimatu sadu miljoneid aastaid. Kuni mereline taimne elu oli tootnud küllaldaselt hapnikku siis arenesid mereloomadest õhus ja maismaal elavad loomad. Seega olid tingimused valmis imetajate pikaks arenguks, mis lõppes inimese ilmumisega. Inimene kujutab endast kõigi juurtega ookeanis asuva võimsa sugupuukrooni. Ja seda bioloogilist tagapõhja ei tohi me kahe silma vahele jätta. Meie 20. sajandi inimesed ei ole oma superfosfaatide ja super reaktiivide kiuste muutunud superinimeseks, kes võib katki lõigata meid loodusega ühendava nabanööri saada üksi kui sõltumatu liik. Me ei tohi iialgi unustada, et me oleme osad tohutult komplitseeritud süsteemist osa bioloogiliste liikide sünteesist, mis algab hapnikku tootvast planktonilist meres ja metsadest maismaal läbib toitu tootva pinnase ja vee, mis võivad toota oma hädavajalikke varusid ainult tänu putukate usside ja bakterite aktiivsusele. Silma torkamata üle olen teile, keda inimene oma põhiklikkuses tavaliselt ignoreerib või koguni põlgab. Ükski jõud ei suudaks panna inimest elama maakera pinnale enne, kui kõik teised bioloogilised liigid on juba kohal teda ülal pidamas. Alles viimastel aastatel oleme me hakanud aru saama ääretult keerulise ökosüsteemi koosmõjust, kus igal üksikul bioloogilisel liigil on oma funktsioon temast evolutsiooniredelil, kõrgemalseisvatel liikidel, elutingimuste loomisel, Liikide Tekkel ja püsimisel. Selle redeli ülemisel pulgal balansseerib inimene valmis kukkuma, kui ta mingil põhjusel kaotab endast madalamate liikide toetuse. Kes on sillutanud talle tee eksistentsiks üle poole bioloogilisest püramiidist, mis toetab inimest selle tipus koosneb meres elavatest olenditest. Eemaldame naad ja püramiid variseb kokku, ülejäänud vundamendist ei jätku, et säilitada elu maal või õhus. Me oleme kõik teadlikud faktist, et küllaltki tähtis osa inimese toiduvarudest tuleb otseselt merest. Tegelikult loodavadki kaasaegsed majandusteadlased ookeanikalapüügitohutule tõusule, et lahendada homse alatoitlustatud maailma kasvavat toiduprobleemi. Kui me tapame planktoni, kaotame kala, mis vähendab drastiliselt inimtoiduks kättesaadava proteiini hulka. Inimene suudab viljeleda üpris vähesega oma maos, kuid kops peab ta millegagi täitma. Võtab nädalaid, et surra nälga, päevi, et janusse ja sekundeid, et lämbuda tappes planktoni, vähendame kuni poole võrra inimesele ja loomadele kättesaadava hapniku tootmist. Kuna elu maismaal on nii täielikult sõltuv elust meres, võime julgesti öelda, et surnud meri tähendab surnud planeeti. Mööngem tagasihoidlikult selles, et inimene on siiani elanud, ei ole maailmameri olnud ülearune. Kui ta ülearune ei ole, tekib loomulikult järgmine küsimus, kas maailmameri on kaitsetu? Kui seda küsida möödakäijalt küsida meilt endilt, kuuleksime tõenäoliselt vastust. Maailmameri ei ole kaitsetu ääretu selleks, et tillukese inimese tegevus suudaks teda kahjustada. Ta määratu isepuhastusfilter, mis on hoolitsenud enda eest miljoneid aastaid ja teeb seda igavesti. Me oleme kõik tuttavad fraasiga nagu tilk vett meres. Alates ja hommikust pole tänu Pravitatsioonile midagit tilkunud ära maakeralt maailmaruumi mitte midagi, välja arvatud mõned autokoormad mehhanisme, mis viimasel ajal kuule on toimetatud miljoneid vastad on olnud loodusliku reostusega miljonid aastad ilma inimtegevuseta, millal loodus ise oli hiiglaslik. Töökoda, mis katsetas, leiutas, tootis ja heitis kõrvalejäätmed. Jäätmed, mis koosnesid loendamatust, miljardist või veelgi rohkemast miljarditest tonnidest, kõdunenud puust, surnud lihast, kontidest, eksperimentidest, ükskõik kas mõõta oluliselt või koguseliselt on terve maailmatööstuse jääkide koguhulk meie tehnikaajastu mõnede aastakümnete jooksul võrdne nulliga. Kui seda võrrelda vulkaanipurskeid globaalses terrosioonist ja lugematuid surnud ja kõdunenud generatsioonidest täidetud sadade miljonite aastatega enne seda. Inimene ei ole mitte esimene tootja, miks peaksid olema esimene reostaja? Meie kosmoselaev nimega maa on juba ehitamisel varustatud puhastusseadmetega. Miks siis muretseda? Mööndavasti on inimene hakanud manipuleerima aatumitega võttes Taavi, pannes neid juurde erisugustel meetoditel. Kuid nii tegi loodus juba enne teda looduse oma töökoda, leiutas ja tootis neutroneid, elektrone radiatsiooni ja gravitatsiooni gaase vedelikke, metalle ja elusrakke vitamiine, kromosoome pumpama südame ja mõtleva aju. Fotografeerivad silma ja helipüüdja kõrva. Loodus kombineeris, molekulid nii vilgastesse, karneelidesse kui kohmakatesse elevantidesse. Ta muutis, saad lindudeks elajad inimesteks. Loodus leidis tee, kuidas teha mullast ja päikesepaistest apelsine. Ta leiutas radari ja Monteeris selle nahkhiirtest ja vaaladesse. Ta tootis lühilainesaatjaid sitikatele ja liblikatele. Tiiv liikumise printsiipi rakendati edukalt Kalmaaridel ammu enne, kui loodus lõi inimaju. Inimaju ise on kõigi aegade kõige keerulisem raal, mis on pakitud põrutus kindlasse kasti ja varustatud kehaga, mis kannab teda. See on ajuringi tema enda soovi kohaselt. Nagu näeme, on see kosmoselaeva maatöökojast välja lastud viimane mudel, tõeline leidlikkuse tipp. Kus on tootmisliinilt kõrvale heidetud lõputud jäätmete massid läinud, kuid mitte maailmaruumi transpordis veerunud tegelikult transformeerunud uueks elusaineks. Elutsükkel kosmoselaeva maa ökosüsteem on suletud ja kujutab endast leiutiste leiutist perpeetum Mobil, et kui loodus võib toota ja reostada, miks ei või seda siis inimene hulka. Liivatormid on paisanud õhku suitsu ja tolmu vähemalt sama kaua, kui eksisteerib elu. Sama kaua on surnud kalad ja plankton. Ning koos jõgede mudaga settinud merepõhja ei ole olnud ühtegi, kuna see või õhu lõplikku saastumist kõik on uhutud maailmamerre. Muidugi maapind on olnud täis prahti langenud lehtedest, murdunud puudest, mädanemisest, laipadest käärivast sõnnikust. Agan, vihm puhastamaks, õhkuja pesemaks kaljusid on bakterid, muutmaks surma ja järgnevat lagunemist eluks ja järgnevaks elu tegemiseks. Raskustung tassimaks, lagunenud jääke looduse, drenaažiojade ja jõgede kaudu vältimatult maakera viimasesse solgiauku kui maailmamerre. Ainult et siit pole mingit väljapääsu tahketele jäätmetele. Kuid mandrilt tulnud muda ja mustus võetakse vastu kui maagiline kütus miljardite tonnide planktoni poolt, mis aitab hoida ookeani värske ja puhta. Me oleme hakanud looduse eeskujul molekulidega manipuleerima. Me oleme hakanud aru saama mõnest kõige lihtsamast leiutisest, mis on eelnenud meie oma eksistentsile. Kuid kui meie võtame molekule ära või liidame neid kokku omal moel, saame me endi üllatuseks ja heameeleks uusi ja hämmastavaid aineid, mida loodus pole kunagi leiutanud, olgugi et nad näivad olevat hästi kasutatavad inimese jaoks plastikud TTT ja lõputu seeria, teisi insektitsiide, detergente ja muid keemilisi produkte, mida senini ei olnud olemas planeedil maa. Miks on loodus selliste leiutiste kasulikkuse kahe silma vahele jätnud, on see ilmne hooletusviga? Tänapäeval võime me tõepoolest pesta pesu valgeks ja kaotada iga jälje putukate elust. Me piserdama õhku ja pinnast, peseme jame, piserdamee ning puhume detergendid. Vooluvetesse. Loodame massiliselt, tehased kasvavad nagu templid ümber linnade ja järvede pikki teid ja jõgesid. Mürgised heitveed nõrguvad igasse jõkke voolavad igasse kollektorisse. Vihm ja vooluveed ning inimeste tehtud torud viivad reostuse ära merre. Maailma merevõimsad hoovused kannavad ära kogu mürgise saasta. Kannavad ära? Ei kannavad ringi. Maailmamerel on sama ümber mõõtmismaa keralgi maismaa piirab teda igast suunast, tal on tuhandeid sissevoole ja ei ainustki väljavoolu. Miks ei võiks maailma verepuhastussüsteem funktsioneerida tehnika inimese jaoks sama ladusalt nagu ta on seda teinud meie esivanemate eluajal või inimahvide ahvide ja dinosauruste päevil. Kas ei saa kõiki jäätmeid nii nagu varem taas ära kasutada bioloogilise masinavärgi kütteks? Ei. Ja siin ongi täpselt see koht, kust algab keskkonnaprobleem. Inimene on hiljuti loonud aineid, millest loodus oli elutargalt loobunud, kuna neil ei olnud ruumi globaalse ökosüsteemi perfektselt haakuvate hammasrataste vahel. Tehnoloogia abil hakkas inimene toppima täiendavaid polte ja mutreid viimistletud ja ladusalt töötavasse masinavärki. Kui paljude jõgede suudmes on vesi tänapäeval joodav. Tegelikult ei voolaks tänapäeval mõni jõgi üldsegi ilma tööstuste ja linnade heit veeta. Kõik reostatud jõed ja kogu maailma kollektorit kallavad oma mürgised jäätmed otse selfi merre. See on samuti lähim ja odavam paik hiiglaslike koguste ebasoovitavate keemiliste mürkide maha kallamiseks laevadelt. Need mürgid on nii ohtlikud. Kardame neid hoida kaldal ja viskame nad üle parda, juhindudes printsiibist, mis silmist. See meelest. Näitena võib tuua arutult suuri mürgikoguseid, sealhulgas terveid laevatäisi, mida on viimastel aastatel nii avalikult kui salaja toodud Euroopa industriaalriikidest ja heidetud eeldatavasti põhjatusse Põhjamerre. See meri on aga nii madal, et teatud kohtades on sügavus vaid 13 meetrit ja pronksi. Seal oli pool Põhjamerest maismaa. Palju nii poolt kui vastu on kirjutatud ameeriklaste alustatud ja teiste poolt korratud teguviisist mis seisnes suurte koguste radioaktiivsete jäätmete ja vananenud sõjagaaside uputamisest Atlandi ookeani ning millega kaasnes vabandus, et kõik see oli pitseeritud spetsiaalsetes konteinerites. On juba küllalt näiteid madalamates vetes nagu iiri meri ja inglise kanal ja Põhjameri, kus samasugused lollikindlat konteinerit põhja hoovuste mõjul edasi-tagasi liikusid, kraanasid, mille tulemuseks olid miljonid tapetud ja vigastatud kalad. Madalasse Läänemerre uputati 40 aasta eest 7000 tonni arseeni tsementkonteinerites. Nüüd on konteinerid hakanud lekkima. Nende sisust jätkub, et kolm korda tappa kogu maakera. Praegune rahvastik. Võib-olla on raske leida abinõusid maailmamere reostamise peatamiseks kollektorite heitvete kaudu kuid silma allhoidmisel liigohtlike ainete ettekavatsetud uputamisest. Erre tuleb käsitleda kriminaalkuriteona. See on lihtsalt keelatav ja süüdlasi tuleb karmilt karistada rahvusvahelise kohtu poolt. Tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu rahvuslikud veed. Maailmameri on pidevas liikumises, ainult liikumatu merepõhi võib olla kaardistatud ja jagatud rahvaste vahel, aga mitte liikuv vesi selle kohal. Kui te lasete parve vette Peruu rannikul, kannavad hoovused selle polüneesias. Kui ta asutab pilliroopaadiga teele Maroko rannikult, jõuab see troopilisse Ameerikasse. See illustreerib fakti, et sellist asja nagu territoriaalveed ei ole kauemaks kui mõneks päevaks. Mis on Peruu territoriaalveeta? Täna on prantsuse Okeaania territoriaalveed homme mis on Maroko territoriaalvetes. Praegu saavad õige pea mõne Kariibi mere ääres asuva riigi territoriaalveteks. Isegi kui on äärmiselt tähtis teha viivitamatu lõpp ettekavatsetud jäätmete heitmisele maailmamerre on see vaid üks osa probleemist. Kaugelt suurem kogus toksilisi jäätmeid satub pidevalt merre, vähem silmatorkavalt põldudelt ja tööstuse ning linnade kollektorite kaudu. Prantsusmaa jõed kannavad merre 18000 miljonit kuupmeetrit vedelat reostust aastas. Saksa föderatiivses vabariigi heitvete hulka on hinnatud üle 9000 miljoni kuupmeetri aastas. Unesco ettekandes väidetakse, et me oleme oma keskkonda saastanud juba umbes miljardi naela teedeedeega, millele igal aastal lisame umbes 100 miljonit naela. Enamus sellest leiab lõpuks tee maailmamerre. Vähem märgatav kui pidev mürkide vool rannalt on see, et isegi maailma pikimat korstnat saadavad oma rõhuained maailmamerre. Tihedaim linna sudu ja tumedaid vabriku suits kanduvad tuulega aeglaselt minema ainult selleks, et koos vihma ja lumega merre sadada. Maailmameri on lõplik prügiauk igasugusele reostusele, mis on tekitatud moodsa ühiskonna poolt ka sellele, mida me püüame suitsuna üles läkitada. Kuid hullem kõigist on õli. 1947. aastal, mil balsaparv Kon-Tiki läbis vaiksel ookeanil 101 päevaga ligi 8000 kilomeetrit ei näinud me selle pardalt ühtegi inimtegevuse jälge, enne, kui märkasime vana purjelaevavrakki samal korallrifi. Kuumemaabusime. Ookean oli puhas ja kristallselge. 1969. aastal oli seepärast parvlaeva ja pardal meile löögiks jälgida oma papüüruse puntrailt. Et Atlandi ookean oli kogu ulatuses reostatud. Metriivisime aeglaselt läbi plastmassist anumate, nailonsukkade, tühjade pudelite ja konservikarpide. Siiski kõige silmatorkavam oli õli esmakordselt Aafrika ranniku lähedal, järgmine kord kesk ookeani ja lõpux Kariibi saar vaata lähedalt, riivisime päevade kaupa vees mis meenutas rohkem sadamabasseini kui ulgumerd. Veepind oli nii kaugel, kui meil ainete tõttu näha võisime. Täis väikseid musti tahkunud õliklompe mille suurus oli nööpnõelapeast või hernest suure kartuli. Nii kui me kordasime põhiliselt sama merereisi raa kahel järgmisel, 1970. aastal tegime päevast päeva vaatlusi ja leidsime juhuslikult esinevaid õliklompe ujumas metroos, pall võrgu ulatuses 43-l päeval, 57-st 43-l päeval 57-st, mille keskel me läbisime 6000 kilomeetrit ulgumerd sahvrist Marokos kuni Kariibi saared barbadoseni. Erinevate proovide laboratoorne analüüs tõestab, et taoline õli kogum ei ole pärit ühest lekkivast masinast või ühest karile jooksnud tank laevast vaid on akumuleerunud tavaliselt tankide pesemisel merre sattunud naftast. Kogu maailmatanklaevastikust. Õlireostuse probleem. Mul on väga keeruline toornafta eritüübid on erinevalt mürgised, kuid kõigil neil on üks ühine omadus nad absorpeerivat teisi kemikaale, eriti insektitsiide nagu kuivatuspaber. Niisiis ookeani pinnakihis asuv DDD ja teised kloreeritud süsivesikud, mis ei lahustu vees ega setti, kogunevad õliplekkidest klampidesse. Jälgisime, et suuremad elik lombid olid tavaliselt kaetud koorikloomade, mereusside ja tillukeste krabidega kes küll ei toitunud seal tõrvaga makal, vaid kasutasid seda autostoppina sõiduks üle ookeani. Et need ratsanikud on ahvatlevaks söödaks kaladele, kes neelavad kogu kobara. Kuulsast Sargasso meres on õlitombud nii tavalised, et hiljutine merebioloogide ekspeditsioon katkestas töötraal võrkudega pinnakihis. Kuna võrgusilmad olid pidevalt ummistunud tahkunud õlist ja püügid tõid pardale rohkem õli, tompe kui merevetikaid mis juhtub kogu selle ujuva õliga. Optimist ütleb, et klombid võivad väga tõenäoliselt laguneda ja põhja settida kuid siiani on nad kahtlemata ainult kuhjunud, näidates oma olemasolu ja ilmutades oma mõju. Inimene ei pea likvideerima mitte ainult tühje pakendeid, mitte tühjad konteinerid, vaid kadunud sisu on see, mis meid muretsema paneb. Kus on aerosoolpastapulber vedelik, nüüd juba tühjast pakendist, teete teed, on avastatud Antarktika pingviinide sti, Arktika, jää luudest, kes elavad kaugel mistahes piirkonnast, kus iial putukatõrjet on tehtud. Isegi kõigi 20 vaalarasvast, mis hiljuti eriloa alusel Gröönimaa rannikulähedases arktilises hoovuses uurimiseks lasti olid olemas, kuusin sektistsiidi, sealhulgas TTT. Need vaalad olid sündinud ja üles kasvanud Ida-Gröönimaa liustike lähistel ja polnud iialgi viibinud põllumajanduslike riikide rannikul. Kuid vesi, maailmameres liigub ja koos vee kapelaagiline plankton, mida tarvitab toiduks grill peamine toitva aladel. Samuti nagu õlil on Kablanktonil võime absorbeerida, assimileerida ja kontsentreerida insektitsiide Need. Kõikjal viibivad mikroorganismid toituvad läbi enda merevett filtreerides ja peavad koos soovitud orgaaniliste toitainetega kinni ka mittesoovitud kloreeritud süsivesikud. Kõik, mida plankton Absarbeerib, läheb edasi kalalihasse ja leiab nii tee tagasi inimese juurde. Enamus planktonist oskab vaevu ujuda ja veel vähem oskavad seda õlitombud ning toksilised ained. Kuid ookean hoolitseb ise transpordi eest, töötades pideva konveierina nagu tuulgi. Heaks näiteks on see, et kindel tüüp teedeed teed, millega oli töödeldud saaki Ida-Aafrikas leiti ja identifitseeritud, kuid hiljem bengali lahes tubli 4000 miili eemal. Me peame meeles pidama, et maailma merehoovused sirkuleerivat, pööramata vähimatki tähelepanu poliitilistele piiridel ja et rahvad võivad jagada maismaad, aga liikuv, maailmameri hädavajalik ja seni kaitseb. Ta jääb alatiseks inimsoo ühiseks pärandiks.