Me kuuleme hääli, metsadest liitudelt ja roostikest tuntuid tundmatuid ja küllap on päris võõrastki. Aga seevastu kindla peale koduseid ja algustama linnuretkega teeme Laelatu puisniidud Virtsu ligidal. On varane hommikutund, kaste ja ööviiulite lõhnaga, mida tuuleõhk pole veel jõudnud laiali ajada. Puisniidul, mis ju sisuliselt on Eesti rahvusmaastik, nii nagu suitsupääsuke on meie rahvuslind ja rukkilill meie rahvuslill sest ulatuslikele aladele üle terve Eesti andsid puisniidud olulise osa sellest, mida eluks vajati. Siit niideti hein, loomadele said lambad oma lehisevihad, tuli tubade soojus ja hagu pliidi tarvis. Metsaheinamaalt leiti kirvevars ning looga puu korjati lillegi lauale vaasi jaoks ja kui rada pidi naabri poole või äärde mindi siis kuulatika, lindude laulu, puisniidul. Unustusse on need heinamaad tänaseks suuresti jäänud õige vähestes paikades Eestis ja mujalgi. Läänemeremaadel võib nüüdisajal leida veel tõelist loomulikku elu elanud ja elavat puisniitu. Enamasti on need võsastunud või lausa metsa kasvanud, nii et nende asupaiku veel vaid lagunenud heinatünnide järgi ära võib arvata. Ühel pool on puisniite jälle taastama asutud, et säilitada rikkalikke haruldasi taimekooslusi, mis seal välja kujunenud. Aga lihtne see just pole. Üks taastatud puisniit leidub meile Läänemaal Virtsu lähistel, seal Laelatu puisniit taimestiku liigirikkuse poolest üks maailma kõige põnevamaid paiku, nagu kinnitavad sealses bioloogiajaamas tööd teinud Eesti ja välismaa botaanikud. Laelata puisniit seisab looduskaitse all. Ei tähenda sugugi, et niisugust lindude koori ei oleks võimalik kuulata kusagil mujal. Et on siis seisatagem kõigepealt kuulama häält rukkiräägu mässamist ja soo-roolinnulaulu kuulama Päeval ent öösse passivad need paremini, sest nõnda annad värvi. Aga see sobib neile. Ja ööl on ju ometi omadus verbide kõike, mida ta hoiab või varjab. See on üks põhjusi, miks paljud meie saadetes kõlavad linnu hääledki on lindistatud just nimelt öösi. Ja miks seegi rukki Kasari lohalt just praegu kisub. Kõhurääkija lindude seas, nagu on kirjutanud Marie Under Rukkipraegu ühe toonilisele rääkimisele vastandub vaikuses soo-roolinnulaul. See pole muidugi midagi haruldast, ent midagi erakordset siiski soo roolinud põõsastik, ohjeldamatu fanta sööja jutupuhuja. Enamus sellest, mida võite tema laulus kuulda On õpitud ümbruskonnast sest soo-roolind on parimaid jäljendajaid, meie laululindude seas pole kaht ühesuguse lauluga, soo-roolindu on vaid andekuselt erinevad lauljad. Meie tänane solist on valitud andekamate seast. Päev ja metsas hakkab helistama peoleo. Tema on tõeline suvelind. Ta kuulub suvesse juba kasvõi oma päritolu tõttu. Troopiline tulnukas meie linnurahva seas, nagu ta on. Ega meil neid palju ole, kel sugulased kõik lõunamaal Aafrikas, Aasias, Austraalias, aga kes ise mingi looduse tuju tõttu põhja elama sattunud. Umbes kuldnoka suuruse peoleo isand on mustade tiibade ja sabaga sidrunkollane lind puu võrades emanda. Sule kuue värvitan plassimad. Lehtmetsad on peoleo meelispaik, aga mõnikord elutseb taga valgusrikkas männimetsas. Ja ühes Setumaa männisalus laulis suvehommikul aastate eest temagi. Omamoodi võõramaalasena tundub väljanägemise järgi olevat ka karmiinleevikese isaslind. Ja, ja rinnasulestik näib otsekui verre kastetud. Aga tema ei tule siiski mitte troopikametsadest, vaid hoopiski metsa steppides. Ja armastab sellepärast põõsas niitusid parke ja suuremaid aedasid. Karmiin punasena hõõgub siiski üksnes isand. Emand näeb välja umbes nagu varblane. Usutavasti tuleb karmiinleevikese laul paljudele tuttav ette, sest teist niisugust vilista, et meil ei ole, laulan, vali, kostab kaugele. Ja seda on pealegi üsna hõlbus meeles pidada. Emakeelevaral. Linn nagu ütleks elutargalt, eks sa ise tea. Sootuks teistsuguse mulje jätab laululinnuna endast aed-põõsalind. Hoogu sattunud aed-põõsalind meenutab oma lauluga teinekord otsekui Ulysevat oja. Mahe jutustav ja rahustav lahe taustaheli paljudele suvehäältele. Aed-põõsalind on õhtuse unega lind, keda on tõeline nauding kuulata hommikutundidel, kui pole tuult. Kell pool viis hommikul on jäädvustatud ka see solist laulmas Kasari jõe kanali kalda põõsastikus juunis 1978. Pilliroo tehnikutesse igaühel asja ei ole. Aga roostikud on kevadel ja suvel täis elu ja hääli. Et seal mõnegi sammu taha näha ei ole, siis tuleb kuulata. Kuulame meiegi elu Peipsi järve ranna roostikus vaiksel juuni õhtul. Helipilt on salvestatud Mehikoorma lähistel tosina aasta eest. Kui nüüd mõnd Rootehnikute solisti kuulata, siis võiks see olla tiigi-roolind. Erinevalt teistest Roolendudest on tema öösi vakka ja laulab varasel hommikutunnil ning päeval. Tal on armas mahe laul, täis vilistavad ja kraapivaid helisid laiemalt levima hakkas tiigi-roolind Eestis alles 50.-te aastate alguses. Aga tänaseks on ta jõudnud igale poole, kus iganes leida temale sobivaid elupaiku. Soololaul Matsalu roostikust. Veel teistki Rootehnikute solisti tasub kuulata. Aga pärast paari väikest vahepala. Esimeseks vahepalaks võtame ühe kui mitte just jubedavõitu, siis igatahes salapärase hääle. Et häälitseja end sugugi meelsasti näidata ei taha ja oma lauluga eriti hoogu satub just öösi. Siis on seda lindu nimetatud Caroo vaimuks. See eine Ruiga ja on Rooruik. Matsalu roostikest on meie kogus nii palju hääli. Ja kui neist kuulsatest roostikest juba kord jutt, siis ei raatsi kuidagi jätta mängimata üht vara juunis salvestatud ööbilti Vesi võttide hõikamise ja hüübi möirgamisega. Kui seda Kumedat heli muidugi möirgamiseks võib nimetada. Aga tüüp on ju ka roohärg ja härgi ometi möirgab. Pealegi on roohärjahääl paljude kilomeetrite taha kuulda. Nüüd aga roostiku lugude lõpetuseks teise solisti Roorasta kroo ööbiku kõlav soololaul öös taustaks mõned roostikku majale kogunenud kuldnokkade pääsukesed. Laulab rästas-roolind. Metsa poolt kostab toa juurde vaikset tuulemüha. Meistume lahtise akna all ja kuulame pealt pääsukesi akna kohal katuseräästa all. Need on räästapääsukeste pesajutud. Või siis ka kõnelused kirikutorni ümber, mis alati toimuvad õhus. Sest piiritajad veedavad õhus suurema osa oma elust. Nad isegi. Magavad lennates. See pildike on heliplaadilt. Kas märkasite esimesi põdrakanepi õisi, selged suvemärgid kui sügis maha vaikida? Kui märkasite, siis olete vahest tähele pannud ka esimesi noorte kuldnokkade hulgusalku samuti selgelt suvemärgid, kui sügis maha vaikida. Seegi on midagi väga suvist, see heli, mis sünnib kusagile puuvõrasse kogunenud noortest kuld nokkadest või nagu arvatavasti ütleks hiidlane uutest kuld nokkadest. Sest hiidlane ei keedav aust koogitud värskeid kartuleid nagu mandrimees, vaid ikka uusi tuhleid. Ja need on siis need uued kuldnokad. See oli väike parv linde. Aga kui väikesed parved liituvad suurteks, siis muutuvad vägevamakska hääled. Nüüdisajal enam nii suuri kuldnokaparvi liikvel pole. Aga poisipõlvest mäletan suitsu pilvedena augustitaevast katnud kuldnokaparvede müha ja lärmakalt laata. Kui mõni niisugune pill mu kodukandi äärelinna kirsiaedadesse laskus. Ja aiapidajate püssipauke mäletan ja üht õige huvitavat trükis ilmunud nõuannet niisuguseks puhuks. Juba hilisematest aastatest riputage kuldnokkade tõrjeks kirsipuudele soolaheeringaid, see peaks aitama, tema. Lugesin tookord ja mõtlesin, miks mitte suitsuangerjaid. Nüüd aga. Umbes 4000 kuldnokka on kogunenud tillukesele roogu kasvanud rannikujärvel ööbima. Hiiumaa suvi 1977. Nüüd kolm helipilti suvisest metsast. Püüdke end kujutleda suur-kirjurähn yks metsas. Ja pidage sealjuures meeles, et need kisajad on teie lapsed. Nii kolm või neli on näitajail kodus. Nad alustavad päevatõusu aegu ja ei lõpeta enne pimedat. Segiza tähendab ei midagi muud kui tühja kõhtu ja kostab kui inimliku mõõtkava kasutada peaaegu et naaberkülasse ära. Ärge lootke, et nad hetkekski magama jäävad. Leia endale mingi huvitava tegevuse, leiavad ja teid unustavad. Inimene võib lohutada ainult sellega, et üksainus kord on lapsed väikesed aga mitte kirjurähn, kui talle aastaid vähegi üle ühe antakse. Ja suvel just siis, kui lapsed, pisikesed on tema elusaatemuusika niisugune. Metsas pargis kalmistul või aianurgas, kus leidub Tillukene puuõõnsus puutüves või üles seatud pesakast võib kevadel ja suvel silmata Ta musta-valget kirju sulekuuega pisilindu ja kuulata lihtsat laulu. Kui talle liiga ligi lähete, siis hakkab ta erutatult tilk suma ja teile kiireid kummarduse tegema. Aga kui jätate linnu rahule, siis võite jälgida ta kiireid sööste möödalendavate putukate järele ja kuulatada laulu. See väike Lyndon Mets. Ja kolmas pilt suvisest metsast väikese välu serval toominga võras, musitseerib mustpea-põõsalind. Kui kõnelda Euroopa linnulaulude ilust siis võiks mustpea-põõsalind kuuluda suure tõenäosusega esimese 10 hulka. Sõltumata sellest, kes edetabeli koostanud. Meie tänane solist on lindistatud Järvamaal 19. juuni keskpäeval 11 aasta eest ja on omamoodi tore, et just selle andeka isendi laulule oma esitajast kauem elada on antud. Ent kuulakem nüüd laulmas mustpea-põõsalindu. Tahaks meie saatetunni lõpetuseks kuulata veel kaht lindu. Need on jõgi, Ritsiklind ja sor natukene ühtmoodi ja ometi nii erinevad laulikud. Niryczyk, lindu kui Sorry võib kuulda veel sügavas suveski. Ja kui retsik lennule sobiv põõsastik juhtub olema soristaja sobiva metsa naabruses siis koguni mõlemaid üheskoos. Aga kui alustavad esimesed ritsikad juulis, siis tuleb teinekord kuulata tähelepanelikult, et aru saada, kumb siis ikkagi laulab kas lind või putukas. Täna laulab meile linud jõgi Reczyk lind. Mida öelda? Relaulujoru kohv. Noh vahest seda, et ta ühe muistse jutu järgi õppinud oma laulu hobuse soristamisest sest jäänud öö peale ja hiljaks, kui lindudele laule jagati. Või ehk seda, et tegelikult on ta piiga, kes öises metsas oma voki kuristab Või siis, et ladina kapri mulgus ja vene Kosodoy tähendab kitse lüpsjate. Sest isegi kitsede lüpsmisega usuti muiste seda omapärast lindu toime tulevat. Kogu öösorri ühetooniline laulujoru, teie öösse, mu kuulajad, seda nii tarvilikku rahu selles rahutus maailmas.