Tere, hea esivanemate vaimuvara kuulaja. Kahe nädala eest oli meie saade kirjandusmuuseumisse viimastel aegadel toodud varadest ja teiste seas mainisime siis ka Jaan Roosi päevikuid ning lugesime sealt teile ette mõned katked. Täna jätkame sellega, aga enne päeviku juurde asumist anname teile põgusa ülevaate sellest, kes oli siis üldse Jaan Roos. Jaan Roos oli bibliofile kirjandusloolane Dali sündinud 1889. aasta 21. jaanuaril Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas mõrtsi külas taluomaniku pojana. Õppis Kalana külakoolis Põltsamaa kihelkonnakoolis Eesti Aleksandri linna koolis. Jaga Treffneri eragümnaasiumis. Kõrgema hariduse omandas ta Tartu Ülikooli õigus ja usuteaduskonnas. Ta töötas 1900 seitsmeteistkümnendast kuni 23. aastani Paide tütarlaste gümnaasiumi direktorina. 1923.-st kuni 36. aastani Tartu tütarlaste gümnaasiumi direktorina. Pärast kooli töölt lahkumist tegeles Tartu kirjastustes muuseas eesti rahva leksikoni peatoimetajana ja Oskar Lutsu kogutud teoste toimetajana. 1944. ja 45. aastavahetusel läks Jaan Roos tööle Tartu kunstiinstituudi raamatukogu juhatajaks ja luges samaaegselt ka eesti keelt ja kirjandust Tartu meditsiinilises keskkoolis. 1945. aasta aprillis tuldi talle korduvalt tööle järele teda otsima ja seetõttu läks Jaan Roos põranda alla, kuhu ta jäi aastateks, lootuses, et Vene võim lähemal ajal kaob. Mais 1945 püüti teda tabada Elvas, aga teda hoiatati õigeaegselt ja roos pääses põgenema. Ringi rändas ta kokku üheksa aastat ja kolm kuud. 54. aasta augustis, kui Ann Roos ööbis oma venna Eduard Roosi juures Viljandi lähedal. Ta tabati. Edasi viidi ta Tallinnasse patareisse ja peale kolm nädalat kestnud ülekuulamisi lasti Jaan Roos vabaks. Tasa ei passi ja toa Tartusse. Ta töötas hiljem kirjandusmuuseumis kartoteegi korrastajana ja mõnda aega Kolga-Jaani apteekrina. 1958. aastal jäi ta pensionile ja ta suri 1965. aastal. Aga nüüd kutsume teid kuulama Jaan Roosi päevikuid aastast 1945. Esimene jaanuar, mis uus aasta toob, see küsimus on igal suus ja keelel. Igatahes saab see olema tormine aasta. Kas ta ka rahu toob, seda on naiivne uskuda. Sõja lõppu võib ta tuua, aga vaevalt rahu. Ei tarvitse vist väga suur prohvet olla, et algav aasta on väga suurte revolutsioonide aasta. Tundemärke on igal pool näha. Rahvad ei taha enam ennast hävitada lasta. Seda näitavad Kreeka, Belgia sündmused. Soome sammub kiiresti nõukogude korra poole. Üldse sisaldab aasta alguse eneses pahaendelise elemente, maailma taevas liiguvad kurjakuulutavad pilved. Kindlasti on see ka eesti rahvalt palju ohvreid nõudev. Ainult ühte usku ei tahaks kaotada, inimene peab jälle vabaks saama, muidu hävineb kultuur, kunst ja kirjandus ning kõik, mis inimloomingus on ilusat. Ega inimene saa siis igavesti des bootide türanni orjaks jääda. Eesti rahvast käib veel üks ring üle ja siis ajata jälle oma selja sirgu, siis saab ta jälle vabaks. Ilm ilus ja talvine, kuid päev möödub ühe tooniliselt. Õhtul käisid siin Jalviste ja meil 23. jaanuar. Eile käsutati muuseas ka õpetajat raekotta Ta ühe tähtsa Moskva tegelase kõnet kuulama. See tegelane andis ülevaate rahvusvahelisest olukorrast, kus ta muuseas ka tähendas, et Ameerika, Inglismaa ja Venemaa teotsevad väga üksmeelselt ainult väheseid lahkuminekuid olla. Ei tulevat imestada, et neid lahkuminekuid nii palju on, vaid vastupidi, et neid nii vähe on. Pärast kõnet läbirääkimistel küsis keegi, et milles need vähesed lahkuminekut peituda. Nüüd lobises Moskva kõneleja välja meile väga tähtsa asja. Ta ütles, et Baltimaade asjus Inglismaa ja Ameerika ei tahtvat nõustuda sellega, et Balti riigid peavad kuuluma Nõukogude liidule. Ameerikas tegutsevad kõik balti riikide saatkonnad, samuti nagu kogu aeg ka iseseisvuse ajal. Vaat see on alles laps. Isiklikult olen alati selles arvamuses olnud, et Inglismaa ja Ameerika meid juba ära ei müü. Täna jäi mul ka tund meditsiinilises keskkoolis ära, sest et mulle ei teatatud, mille ajal tunnid on lohakus. 29. jaanuar. Homseks ei ole enam kütust laupäevaks pandavat pood kinni, muidu tehakse suuri sõnu hariduse ja kultuuri edendamise nimel, aga puid ei saa haridusasutustele. Sõnad ja teod on täielikus vastuolus. Õhtul käisid siin konks ja Ernits, konksuga oli mul terav kokkupõrge maailmavaatelises küsimuses. Nüüd sai mulle selgeks, et ta on täiesti õigeusklik ja usklik praegu meil kehtiva maailmavaate reziimi suhtes. Nüüd ta võttis kõik maskid maha, mida ta kogu aeg kandis. Igatahes on ta tugevasti karjeristliku eluhoiakuga inimene. Vist on meie sõprus ka läbi. Küünlapäev ilm läks korraga sulale. Täna oli mul ülikooli koguduse juhatuse koosolek. Väliselt näib kiriku olukord nagu soodsam olevat kui 40. 41. aastal. Tegelikult on aga ta seisukord vahest veelgi halvem. Viies veebruar juba on päevad nii pikad, et see üsna selgesti on tunda, annab. Kolm kõige pimedamal kuud on möödas. Venelased olevat kõigest veel 70 kilomeetri kaugusel Berliinist. Nähtavasti on sakslaste moraal täiesti läbi. Aga üllatusi tuleb veel mitmeid, enne kui sõda lõpeb, see on kindel. Juba mõnda aega huikab kassitoomel ja selle ümbruses öökull. Seda ei mäleta keegi. Öökull oleks tartu tulnud ja siin hõikama hakanud. Aga nüüd huikab ta siin iga õhtu nii võikalt ja häda ennustavalt tema hulkamises nagu kostaksid sõnad, häda, häda, häda, vanad inimesed, Nad annavad sellele öökulli huikamisele suurt pahaendelise tähendust. 13. veebruar lõpmata ilus talve, ilmastik juba pikemat aega, muidu aga üsna hall päev, midagi erilist ei ole, ka loengud läksid mul meditsiinilises kooli silma elamusetaja elevuseta. 14. veebruar seda elevuslikum päev on täna terve rida üllatavaid uudiseid. Kõigepealt sai teatavaks, et Roosevelti, Churchilli ja Stalini suur kaheksa päeva kestnud konverents Krimmis on lõppenud ja täiesti vene kapitulatsiooniga Ameerika ja Inglismaal oma Atlandi deklaratsiooni põhimõtteid ja demokraatlikud taotlused täiel rindel läbi surunud. See ilmneb selgesti kommunik eest, mis täna sai teatavaks. Muuseas on seal selgesti öeldud vastavalt Atlandi harta põhimõttele kõigi rahvaste õiguse kohta valida valitsusvormi, mille järgi nad hakkavad elama, peab olema tagatud suveräänsete õiguste ja omavalitsuste taastamine neil rahvastel, kellelt see on võetud vägivalla teel, agressiivsete rahvaste poolt. Ainult kestva ja kasva koostöö ja vastastikuse mõistmise juures meie kolme riigi vahel ja kõigi vabadust armastavate rahvaste vahel saab realiseerida inimese kõrgeimat püüdu, milleks on kindel ja kestev rahu, mis peab, nagu öeldakse, Atlandi hartas kindlustama sellise olukorra, mille juures kõik inimesed kõigis maades võiksid elada kogu oma elu, tundmata hirmu ja puudust. Need otsused ja sõnad kostavad kõrvu kui vabaduse mahekella helin ja kuulutavad uue ja parema päevatõusu. Täna on nii kerge olla. Tahaks nagu tõusta tiivul õhku hulga aja järel jälle üks ilus päev, mis annab usku ellu ja olemisse. Jälle tunnen end vaba inimesena. Tihti oli tunne, et häbi on olla inimene. Nüüd hakkan jälle tahtma olla inimene. On tunda, nagu hakkaksid vabisema kõigi türannidel ehitatud müürid ja häbenema kõik need jutud ja köied ning ahelad. Olen alati uskunud, et kui keegi võivad inimkonna jälle vabastada türanni teedes bootide käest, siis on need Inglismaa ja Ameerika. Ja need ja ainult need vabastavad ka meie rahva paistab jälle Atlandi deklaratsiooni päike, kuigi esialgu vaid peas põues. Sai teatavaks, et Budapest on langenud venelaste kätte. Sai teatavaks, et luuletaja Sütiste on ootamatu surnud. Alles hiljuti käis ta siin minu juures ja nüüd ei ole teda enam tänada. Maetakse. Tema surm näib olevat väga salapärase looriga ümbritsetud. Eks varsti selgub. Temaga läks hauda üks meie andekamaid ja isikupärasemaid luuletajaid, üks vähestest, kes veel järele olid jäänud. Eile olevat professor Hiie luksusautoga Tallinna viidud, et ta seal raadios kõneleks maailma eesti intelligentsi hiilgavast olukorrast. Muidugi pannakse talle tekst ette ja kästakse ütelda, et ta seda kõik vabatahtlikult teeb. Oh seda häbematult ülbust ja alatust. Käisin ise Kimmeli ja vallakute pool. Minu pool käisid vaganee ja mall ning palm. Nüüd on selgunud luuletaja Sütiste surma põhjus. Ta suri südamerabandusse. Sütiste surm on suur kaotus eesti luulele. Mul ei olnud temaga paremini kontakti, õigemini meil oli peaaegu vaenulik vahekord. Viimasel aastal liginesime meie aga teineteisele väga ja meie vahele tekkis vastastikune sümpaatia. Aastavahetusel käis ta minu juures, meie kõnelesime pikemat aega. Sel puhul selgus, et ta oli loomulikult sakslase fašismivastane. Istus ta ju saksa okupatsiooni ajal ligi pool aastat vanglas. Aga ta oli ka venelase ja bolševismi vastane, selles ei ole mingit kahtlust. Ta andis mulle väga häid näpunäiteid, kuidas tuleb praegusel ajal olla väga suure Vitaliteedi ja suure hingega inimene. Veebruar hakkab juba lõpule jõudma, aga praegu ei tea ma veel mitte, millal sel aastal on ülestõusmise pühad. Säärases kotis tuleb elada. 20. veebruar aga siiski, Sütiste surma põhjus ei ole siiski selge. On levinud sääraseid teateid, et ta siiski enese tapnud nagu alguses kohe arvata. Tal olevat olnud teatavate inimestega terav kokkupõrge ja sel põhjusel olevat ta eneselt elu võtnud. Eks see selgu ometi varsti. Nii palju on praegu imelikke asju. Mõni aeg tapeti, Hariduskomissar nuudi, ema Kongutas oma kodus. Sel puhul arreteeriti mitukümmend inimestümbruskonnast, sest arvati, et tegemist poliitilise roimaga. Mis on aga nüüd selgunud? Tegemist on rööv roimaga ja mis on selgunud roimari suhtes. Roimariks osutus valla täitevkomitee aseesimees ja partei liige. Eesti iseseisvuse ajal mitmel korral karistatud mees. Ta ei olevat teadnud, kelle olevat tapnud. Muidugi teadis ta seda etapis röövimise otstarbel. Nüüd on kõik tummad ja kõigil suu vett täis. Tartus on arreteeritud lubi ja Lepik. Paljud inimesed on ülekuulamisel käinud. Sakslased olevat Ungaris Brandenburgis vastupealetungile asunud Krimmi konverents, siis selgub, et seal on Venemaa täiesti poliitiliselt lüüa saanud. Ta on pidanud igas suhtes järele andma. Ja ei ole mingil tingimusel Venemaale lubatud. Seal räägiti meie maast küll, sest Venemaa nõudis seda, aga et seal mingit otsust ei tehtud, see on meie huvides. Muidu oleks küüditamine kohe alanud. Käisin vallakute pool, siin käisid ajaloolane Madisson mall, mõlemad Jalmistid, väga nii. Ja arrak. 21. veebruar, milliseid uper kuute küll elu teeb? Eesti vabariigi algul olid eesti kirjanikud kangesti humaanselt. Neile tundus hirmsana, et vabadussõja ajal tapeti inimesi, vaenlasi, kes meie rahvast vabadust tahtsid hävitada. Nüüd need samad kirjanikud, uue venestamise aja tulised ideoloogid otse hüsteeriliselt janunevad vere järele ja ala Ilja Ehrenburg õhutavad inimeste tapmist. Eesti Vabadusvõitlus sisendas neile vastikust vere ja tapmise vastu. Praegune Nõukogude imperialistlik ja maade vallutamise sõda ning rahvaste vabaduse hävitamine aga vaimustab neid alatasa ülistama tapmist ja süütute verevalamist. Põlgus säärastele, juuda lastele ja kari ristidele. Ja Tuglas sörgib jälle nendega, ühes hiljuti ilmus jälle looming. Selle algust ehib kriittahvlil marssal Staliniga pilt. Aga kas oli kunagi paremini võimalik, välja arvatud 40. 41. aastal, et loomingus oleks toodud mõne sõjamehe, kas või Laidoneri pilt? Ei, see oleks olnud pühaduseteotus, aga nüüd pühitsetakse looming kõige verisema sõjamehega sisse. Teatavasti oli pedagoogilises kabinetis loeng Taevilt Vilde üle läinud reedel. Sel puhul tehti mulle ülesandeks korraldada väikene Vilde tööde näitus loenguga seoses. Nüüd sai kabinet sellepärast partei poolt pähe, et oli julgenud oma pead korraldada Vilde tööde näituse. Säärane on see praeguse aja kuldne vabadus. Vend Martin käis täna siin jälle turul ühes palgi mäe Hansuga Põltsamaa pool, muuseas ka Pajusi son miilitsaid tapetud, kui nad on läinud inimesi haarama. Inimesed ei küsi enam meeleheites midagi. Nüüd ei julgevad enam keegi miilitsaks hakata. Mõnel pool on tunda jüriöö aegade tagasitulekut. Samal ajal aga süveneb surve ja valu üha rohkem, eriti nüüd pärast Krimmi konverentsi. Julgeolekutunne puudub täiesti. Öösel ei saa rahulikult magada üliõpilasi, haritlasi masseeritakse otse üliinimlikult. Aga mõju on vastupidine. Tuju on häiritud, pinge on tugev. Kambjasse tahetakse mind Vilde üle kõnelema. Õhtul käisid siin minu endised õpilased. Teine märts, terror aina süveneb, alatasa viiakse inimesi kinni, sai teatavaks, et doktor Madisson kinni viidud ka õpilasi ja üliõpilasi viiakse kinni, pinge läheb üha suuremaks. Ka maailmas on pinge süvenemas. Rindel ei lähe enam niisuguse hooga venelanna edasi, sakslane on vastupeale tungima hakanud. Hirmsad ajad on meie rahval veel ees, olgugi et kaugemas perspektiivis näib meie rahva tulevik hele olevat. Kuues märts, mis oli arvata, et tuleb see tuli? Ma juba aimasin. Eile õhtul kell pool üheksa koputatakse välisuksele oli ise äraliselt tugev koputamine. Avan ukse sisse astub erariides noorepoolne venelane küsib minu järele. Nüüd on mul kohe selge, mis ta tahab. Ta ulatas mulle üsna kehva käekirjaga kirjutatud sedeli järgmise tekstiga. Seltsimees roos. Jaan, palun teid. Täna, viiendal märtsil 45. aastal kell 21, null null ilmuda prokuratuuri ülikooli, üheksa kõht minski. See tekst viis mind pisut segadusse. Ütlesin sedeli toojale, et küll ma lähen sinna. Ta ütles, et ei, tulgu ma temaga ühes. Ütlesin naabritele kõrvalkorteris, et mul tuleb minna. Need jahmatasid muidugi. Nii mõjub vene teatavasse kohta kutsumine Nõukogude teatavatel. Asutustel on umbes säärane mõju meie inimestele, kui kobra vaade järel. Viimane tardub ja langeb kobrale saagiks. Väljusin ühes venelasega väljas, tahan hakata minema Gustav Adolfi tänavat mööda alla Ülikooli tänavasse. Erilist hirmu mul just ei olnud. Olin juba kaks korda 41. aastal teatavas asutuses käinud ja 43. aastal saksa okupatsiooni ajal samuti kaks korda gestaapo. Väljas, aga ütles mulle kaasas olev venelane, et meil ei tule minna mitte ülikooli tänavasse, vaid Riia tänavasse number 35. Kohe oli mul teada, millisesse asutusse tuleb mul minna. Natuke jube ja võigas tunne asus hinge, ühtlasi ka viha. Nii alatud nad siis on. Sedeliga kutsutakse ühte kohta, aga tegelikult viiakse teise kohta, et keegi kodustest ei teaks, kuhu inimene kaob. Nad kardavad tõtt ja valgust, sellepärast võtavad vale ja pimeduse appi ikka öösel jäika salaja. Lähen siis saatja venelasega edasi. Varsti jõuame NKVD maja juurde, läheme sisse. Mind viiakse maja kolmandale korrusele, juhatatakse ühte tuppa, kus kästakse mind oodata. Ootamine kestab ligi poolteist tonni. Siis tuleb ülakuulaja, kelle nimi oli nagu pärast selgus, seesama, kes mulle eestikeelse kutse prokuratuuri saatis. Kes olevat eestlane. Ta ütles kogu aeg Turkestanis elanud olevat. Pean ütlema, et ta minu vastu oli kogu aeg korrektne kuigi üsna väheintelligentne. Millest ta mind siis süüdistama hakkas? Kõigepealt, et ma olevat kodanlane Jaan Tõnissoni pooldaja ja koguteose Jaan Tõnisson töös ja võitluses toimetaja edasi, et ma olevat olnud Eesti üliõpilaste seltsi liige siis, et ma kirjutanud artikleid saksa okupatsiooni ajal jätma olevat Nõukogude Vene vaenuline, lükkasin kõik need süüdistused ümber. Kui põhjendamatut ülekuulamine kestis ligikaudu kaks ja pool tundi siis saadeti mind ühte tuppa, kuhu mind üksi jäeti. Varsti kustus elekter ja ma täiesti üksi kottpimedas toas ligikaudu tund aega. Seal oli mul üsna ebamugav olla, tuli meelde üks unenägu, mida hiljuti olin näinud. Umbes nädal tagasi nägin unes öösel, et üks kole must kass oli mu sohva ligidal laual ja vahtis oma koledate kollaste silmadega alatasa puurivalt minule. Mind valdas säärane hirm, munesid, karjusin üsna kõvasti, ei saanud ennast. Aga liigutada, näe, hakka kasvõi unenägusid uskuma. Umbes kella ühe paiku tuli mu ülekuulaja viis mind ühte valgustatud ruumi, kus oli ka üks masinakirjutaja. Ülekuulaja läks ise kõrvalruumi, kus minu asjus nähtavasti nõu peeti. Siis umbes kella poole kolme paiku väljus jälle ülekuulaja, käskis mind koju minna, homme aga jälle kell pool 10 õhtul tagasi tulla. Ma palusin, et kas ma ei võiks päeval tulla. Sellega ei olnud aga ülekuulaja nõus. Üsna ebamugav oli üksi öösel läbi linna minna. Üks oli nüüd selge, et mind kohe kinni ei pandud. Küll olid aga närvid kõvasti pingule, nii et peaaegu magada ei saanud. Vaevalt sain suikuda, paar tundi. Hommikul oli tuju väga rusutud ja halb oli olla. Kõige halvem oli teadmatus. Halvasti mõjus, et kui ma välja läksin, siis mind jälgiti, et kus ma käin. Saba oli taga. Õhtupoolik olin kodus. Siin käisid konks meil arrak ja Ernits, see lahutas natuke meelt. Varsti hakkas määratud kella aegliginima. Seitsmes märts jõudsin kohale määratud ajaks, see on kella poole 10-ks jälle, mul tuli üle tunni ühes toas oodata. Viimaks tuli üle kuule, aga enne toodi talle veel süüa. Ja kuidas seal elatakse, kõiksugu söögid, valge leib ja sai, mida harilikud surelikud üldse ei näe. See on ideaalne kord. NKVD personal saab kõik, aga tavaline kodanik ei saa kaugeltki kogu normi kätte. Mida väiksem inimene, seda raskem on olukord. Kõige raskem on töölise olukord. Mõnel töölisel ei ole kolmel kuul palka saanud. Viimaks siis kella 11 paiku kutsus ta mind sisse. Meie kõnelus arenes kogu aeg korrektselt ja isegi sõbralikult. Esialgu kõnelesime hoopis muust. Ta rääkis hulga aega pikalt ja laialt Turkestani elust, siis läks ta teema juurde. Ta hakkas pärima rahva meeleolu, eriti intelligentsi oma. See siiski minu ülekuulamise naelaks olevat. See küsimus huvitab neid kõige rohkem. Muidugi ei saanud mina avameelne olla ja kõike nii seletada, kuidas tegelikult on. Mis mulle uudseks tema seletustes oli, oli see, et ta ütles, et mahalaskmised tulevad, kes on teisi tapnud, nüüd tapetakse ära, ütles ta viimaks kella poole kahe paiku lõpetas, ta laskis mu tulema. 14. märts öösel jõudsin koju Tallinnast, päev möödus uimaselt, järgmised teated liiguvad ringi. Ameerika lennukite arv ulatuvad üle 250000. Eesti piirides olevat praegu ligikaudu 250000 venelast. Nende hulka kuulub üks eriline liik venelasi. Need on nõndanimetatud Pespriisornikud, mille teoks eestikeelne sõnaline vaste puudub. Pespriisornikud on ula ja valvetud elu elavad vene lapsed, kes olles räbaldunud ja nälginud, üle piiri sisse valguvad. Neist saame õige Venemaa pildi. Venemaal olevat praegu meil lõuna pool, külv on alanud kõigest üks viiendiku tarvis minemast vilja seemnest. Sõjategevuses näib praegu seisak tulnud olevat. Venelased ei liigu peaaegu edasi. Inglismaa ja Ameerika ei tee seda, kuigi sakslased lausa kutsuvad edasi andes ennast massiliselt vangi. Iga päev tuleb teateid sakslaste massilisest vangiandmisest. 26. märts. Midagi elevusliku on nagu õhus, kõik nagu ootavad, midagi on kindlad oma usus. Peaaegu kogu eesti rahvas on nagu üks inimene häälestatud, kõik teavad, kui kardetav on teatud suunda pidada, aga keegi ei karda. Võimumehed teavad ka, mis tulemus on. Aga mis on neil võimalik teha? Ei teist teedega tagasipöördumist neil ole. Täna esitas ülikooli kogudus end registreerimiseks usuasjade ametile, Tallinnas. Esid tule, nõutakse 20 allkirja, vaat kes kõik julgesid ja tahtsid alla kirjutada. Professor, Haaslava Ülikooli õppejõud, Hallimäe ülikooli õppejõud, koppel muusikakooli õppejõud, kliimanud Ülikooli õppejõud Elango palgi ja nii edasi. Mina kirjutasin kirja toimetajana alla. Vaat millised nimed dokumendis figureerivad. 10. aprill. Senini olid ikka säärased teated, et nüüd inimesi küüditatud ei ole. Täna sai aga teatavaks, et Juhan Kalamees, kes vangistati läinud aasta novembris on Siberis Novosibirski linnas. Temalt tuli kiri õieti paberiräbal, millele on kirjutatud. Säärased on kõik Venemaalt tulevad kirjad. Tema aadress on järgmine. Novosibirski laager p. Niisiis küüditamine teostub kogu Valga vangla. Vancond olevat Siberisse viidud. Ei maksa enam kõnelda, et ei küüditatud. Siin Kalamees konks ja Reinhold inimesed ütlevad üldiselt, et mingit töötahet ei ole, sest pole mingit kindlust. 11. aprill. See päev oli mul otsast lõpuni pingeline ja häiriline, millele järgnes veel ärevam. Täpselt neli aastat tagasi viidi mind esimest korda gepeusse, mäletan seda väga selgesti. Iialgi ei lähe see päev mul meelest. Peale selle läksin maapakku, nüüd lähen jälle kella 11 paiku kunstiinstituuti. Seal teatatakse mulle, et mind kutsutakse kriminaalpolitseisse. See teade mõjus juba kuidagi võikalt. Kuidagi ei taha tegemist teha sääraste asutustega. Kaks korda käisin seal, aga ometi ei juhtunud õigesse kohta ega saanud teada, miks mind sinna kutsutakse. Selgusetuks mõjub kõige halvemini. Minu pool käisid Kalamees pikat ja arrak. Õhtul lähen ise professor hiie juurde seal olema kuni kella 10-ni ja tulen siis koju. Heidan varsti magama. Kell võis 12 olla, ma ei olnud veel magamagi jäänud, kui korraga hakatakse uksele ägedasti koputama. Seda tehakse kaua aega. See lõi mind nii verest välja kui vähegi võimalik. Mõtlesin, et nüüd on siis tunnike tulnud, kui kodanlike natsionalistide järele tullakse. Otsustasime kaasüürnikute sisse, ei lase, maksku mis maksab. Viimati jäeti siiski koputamine järele, aga rahu oli kogu ööks läbi, ei saanud silmagi kinni. Suitsetasin kõvasti, mida ma tavaliselt üldse ei tee, aga see ei aidanud midagi. Õhtul käisid siin Laugaste ja Ernits. Suur Koit oli väljas, aga ma ei olnud ikkagi silmi kinni saanud. Tõusin enne kella viit ja seadsin kõik korda selleks, et ära kaduda. Päike ei olnud veel tõusnud, kui väljusin. Enne jälgisin hoolega, kas väljas kedagi kuskil ei olnud. Jälgimas sain õnnelikult läbi aedade Tähtvere tänavale ja sealt Emajõe luhal. Seal mõtlesin, et ei ole ikka tark nii järsku maale kaduda. Läksin siis härra ka juurde ja olin seal paar tundi ning palusin teda ühist asja minu kodus uurida. Selgus, et vist ikka ei olnud tegemist NKVD meestega, vaid mingisuguste hulgustega. Lõuna ajal julgesin jälle koju minna. Enne käisin veel doktor Arraku pool ja kriminaalpolitseis. Seal õnneks ei olnud muud, kui pidin tunnistajana esinema meie majas oleva akteeritud mööbli kadumamineku asjus. Aga viimased 24 tundi olid mul närvid täiesti segamini ajanud. Praegune aeg on säärane, et inimene peab elama kui hull koer. Ei ole midagi hirmsamat kui isikliku julgeolekupuudus. Alaline hirm sel aastal täiesti närvid. 16. aprill. On teateid selle kohta, et on vangistatud tõllassepp ja Hanko. Inimesi vangistatavat massiliselt, nüüd on see siis algamas, mida kardeti. Aga nad kardavad ise ka selle pärast olnud nõnda, verised Nad aimavad või teavad, et neil tuleb varsti ära minna. Mitu tundemärki on selleks üheks tähtsamaks tundemärgiks arvatakse olevat, et juhtivate meeste daamid ründavad õmblejaid. Säärane nähtus esines ka 41. aastal. Siinsed õiged eestlased elavad aga kohutavas hirmus. Üldiselt lohutatakse end selle filosoofiaga, et kaks korda ei sure keegi, aga ühe eest ei ole pääsu. On leitud lendlehti, kus öeldakse, et Eesti saatus on heas suunas otsustatud. Esimeseks maiks olevat eesti rahvas oma rõhu jäist orjastajast vaba seni hoitkuda oma elu. Kahtlejaid ütlevad, et siin on tegemist provokatsiooniga võib olla nüüd ei tea enam midagi uskuda või mitte uskuda. 18. aprill. Taevas särab kevade päike kui määratu tulekahju, aga seda tumedam on Eesti rahva elu tagapõhi. Kõik tähed näikse seal kustuvad, pilkane pimedus haigutab, sealt vastu. Inimesed liiguvad, kui varjud ei käida enam üksteise pool, ei räägita enam üksteisega. Tänaval ei juleta seisma jääda ega 11 kõnetada. Arreteerimised jätkuvad nii linnas kui maal. Vangistati endine rahvaerakonna tegelane tõllassepp ja ülikooli õppejõud professor Haller ja Kehakasvatuse Instituudi õppejõud. Mast. Tuju on alla nulli ja meeleolu ärev. Puudub vähimgi kindluse ja julguse tunne. 15. mai päev algab põrutavate teadetega. Alles eile kõneldi, et NKVD-ga on midagi nagu juhtunud, et ta nii vaikseks on jäänud. Aga see oli vaid pettekujutlus. Juba hommikul sai teatavaks, et on öösel arreteeritud professor ja ajalooteaduskonna dekaan, tarvel professor, kahe kateedri juhataja Ariste ja luuletaja Talvik. Kõigi nende meeste vangistamine mõjus kui plahvatus. Kas säärased mehed Tarvel ja Ariste püüdlesid nii palju, kui said, et meele järgi olla? Aga muidugi ei aidanud. Mis siis aitab selle režiimi juures? Ei midagi. Talvik oli täiesti valgelehti ja vaikne ning tagasihoidlik kui vähegi võimalik. Aga näe, temagi läks. Nüüd ei või keegi kindel olla, mis temaga võib juhtuda. 16. mai. Eile öösel arreteeriti doktor Madisson. Järgmine anekdoot liigub San Fransisco konverentsi kohta ringi. Konverentsil on palju sõna tahtjaid ja igaüks tahab hästi põhjalikult kõnelda. Seda arvestades otsustatud sõnavõtjate aega piirata. Riikide esindajale olevat lubatud nii palju sõnu oma kõnes tarvitada, kui palju miljoneid inimesi on tema riigis elamus, see tähendab miljoni kohta üks sõna. Eesti esindaja sai seega vaid ühe sõna ütelda meie esindaja rei kõne koosneski vaid ühest sõnast, nimelt appi. Seitsmeteistkümnes mai öösel magasin väljaspool kodu. Hommikul kell kaheksa sõitsin omnibussiga Põltsamaale, et natuke aega eemal olla ja ennast varjata. Pilet maksab 14 rubla 15 kopikat. Sõitjaid ei olegi väga palju. 22. mai öösel magasin väljaspool kodu kusagil Adolfi tänavas. Hommikul käisin natuke kodus ja olin seal, päeval tegin ettevalmistusi Tartust lahkumiseks. NKVD kätte ma ennast ei anna. Käin pedagoogilises kabinetis meditsiinilises koolis teatamas, et mu töö neis katkeb. Pärast lõunat kella kuue ajal lähen proua ess juurde, kes minu aset täitis kunstiinstituudi raamatukogus. Olin täna raamatute laenutamise päev. Tema käest sain teada, et täna oli NKVD-mees venelane kolmandat korda sinna ilmunud ja jälle minu järele küsinud. Seekord oli ta üksi tulnud. Proua-s oli ütelnud, et direktor on minu ära komandeerinud. Siis oli ta ära läinud, ei ole mingit kahtlust, et mind vahistama. Mind oleks NKVD-sse viidud ja sinna jäetud. Nüüd oli selge, et tuleb võimalikult kiiresti linnast lahkuda, seda Antiga mitme sõbra poolt mulle nõu teha. 19. juuni möödus ka viimane öö tartus õnnelikult. Kartsin, et on ehk juba jälile saadud minu korteri suhtes ja jälgitakse, aga midagi ei juhtunud. Eile sain veel kunstiinstituudi komandeeringu, seekord Tapale, Rakvere ja Jõhvi. Kõik dokumendid on mul nüüd korras. Nõid alma selge olevat luuranud eile instituudis. Nähtavasti on tal seal verejanu sellel loomal hais ninas, tunneb vere lõhna. Hommikul kell üheksa hakkan minema Narva maanteed välja. Peetri kiriku juures saan ühele veoautole ja sõidan kuni Kilgini makstes 10 rubla. Kelgil saanud teisele veoautole ja sõidan kuni Mätiamani, makstes 15 rubla. Mättimal on mul puud lõigatud kaks aastat tagasi lähen neid vaatama. Selgub, et kõik mu puud on varastatud. Kuulsin, et kus aga puud on välja veetud, sealt nad ära veetakse. Igaüks võtab sealt, kust saab ehtsalt Venemaa moodi. Ma kuulen, et vara ümbruses on eesti korpusemehi metsavendi püüdes umbes 200 meest ise metsa läinud. Eesti korpusemeeste meeleolu on säärane, et need varsti kõik metsa vajuvad. Mättimalt lähen jala läbi metsa Välgi külla. Selle küla elanikud on enamasti venelased kommunistlikult häälestatud. Üks Alatskivi mees viib mind maanteel natuke edasi. Tuline eestlane ja kindel optimist. Maainimesed on üldse rohkem optimistid kui linna omad. Maainimestel on kindel usk pääsmisse. 12. august öö veetsin õe teele talus. Nüüd on jälle lootust ja väljavaateid tuleb ainult oodata. Londonist kuulsin ka ilusat kirikumuusikat. See kostis nagu teisest maailmast. Inimeste juurest.