Tere, hea kuulaja, tänases esivanemate vaimuvara stuudios on Tartu DOHC kirjandusmuuseumi teadurid Astrid Tuisk ja Anu Korb ning jutuks tuleb meil ekspeditsioon, millest õigupoolest raadios juba natukene paari sõnaga juttu on olnud. See on eesti asundustesse väga kaugele Krasnojarski kraisse ja tahaks alguseks küsida teilt seda, et kui palju on üldse käidud folkloristide poolt eesti asundustes kogumas nende inimeste keelepruuki, kes on siit ära läinud, võib-olla, et üle 100 aasta tagasi. Folkloristid ei ole üldse käinud eesti asundustes kogumas, kogumas on käinud küll keelemehed, ajaloolased, aga folkloristide poolt oli see meie käimine tõesti esimene käik. Kelle initsiatiivil see sõit oli. Siin oli üldiselt meie endi initsiatiiv, minna sinna siin jah, sest ma sattusin talvel lugeda. Ma sealt kogutud varem kogutud materjali ja selle materjali saatnud meile Rosalie Ottenson, kes omal ajal elas seal ülembulanca külas. Ja see materjal oli minu meelest väga huvi. Aga kuna tema on nüüd umbes 15 aastat tagasi surnud, siis peale seda mingisugust sellist materjali meil enam tulnud ei ole. Täpsustame seda geograafilist asukohta, kust need eesti asundused seal Krasnojarski krais täpsemalt asuvad? Need jäävad Krasnojarskisse lõuna poole ja nad asuvad karatusi rajoonis ja meie käisime kahes külas Ülem-Suetukis ja Ülem-Bulankast. Aga Krasnojarski krais on muidu veel teisigi eesti asundusi, mida me lihtsalt ei jõudnud veel külastada. Kui palju seal umbes elab eestlasi? Ülem-Suetukis on, loetakse praegu kuskil 300 inimest ja enamus neist on eestlased. Bulancas on natuke vähem 25 peret, öeldi ja seal on ka mõned vene perekonnad. Mida teie kui folkloristid sealt eest leidsite, kas pilt oli oodatust kehvem või parem? Pilt oli oodatust tunduvalt parem, sest mina ei uskunud üldse, et on ühes külas võib-olla nii palju üldse üsna korraliku eesti keele rääkijaid ja peale selle veel teadsid nad väga hästi rahvaluulet. Teadsid väga palju laule, jutte, mitmesuguseid uskumusi, kombeid, nõidussõnu, edasi, ühesõnaga kõike seda, mida me siingi üles kirjutame, aga märksa paremini. Üldiselt, ja mis näiteks meil laulud juba on kadunud? Seal ikka viide, lauldi ja usund, mida meil enam nii lihtsalt ei kuule. Seal on täiesti elujõus. Nii et võib vast öelda ka seda, et võib-olla, et see ümbritsev keskkond on isegi soosinud selle oma keele ja meelehoidmist seal. Ja kindlasti näiteks meile ütles Ülem-Suetuki külaesimees, et see küla ülembulanca oleks võib-olla välja surnud. Aga et ta on eesti külad, on üldse säilinud sellisena. Kas te leidsite ka mõne eriti hea laulik nendest küladest ja külas olid oma paremad lauljad, kes siis olid üle küla tuntud, et head lauljad neid oli külas kuskil kolm-neli tükki, aga küllalt hästi laulsid kõik või neil ongi see laulmine rohkem niimoodi, et pidudele tulevad kokku ja laulame koos sellist seksikud laulmist, nagu meil on sellist palju ei kohanud ja ta Kaasa mitu kassetitäit laule ja ja ongi vast aeg hakata neid kassette kuulama ja kommenteerima seda, mis sealt kuulda on. Kõigepealt kuulemegi vast kui laulavad Miina Pavlov ja Mihkel Pavlov. Need on Ülem-Suetuki külast. Nende kohta räägiti veel väga toredat lugu, tähendab, neid ei hüvitud üldse nende oma perekonnanimega, vaid neid hüüti Turu Kusta ja tulumiina. See imitoru on tulnud hoopis sellest, et mina, vanaisa oli olnud Turu Kusta, kes olevat tulnud ütle Soomest Turu linnast ja sinna Siberisse saadetud seepärast et oma peremehe poja käsul kaks meest maha löönud ja selle eest Siberisse ära saadetud. Ja nüüd see turunimi on olnud nii kõva, et see on jäänud siis nendele endile ka külge. Minu tütar Ja papa kaaslane, ka juut ei tüüta. Mis veel lauludesse puutus, siis nemad ütlevadki, et nemad käivad kooskatel. Ja nemad ei mängi ringmängulaule, vaid nemad mängivad Kruga kõik need, mis meie ringimängulaulud, need ongi neil Kruga laulud. Kas nende hulka kuuluvad ka nii tuntud laulud nagu kes aias ja jah, neid nad ka teadsid. Selle tantsu-laulu esitavad jällegi Miina ja Mihkel Pavlov. Piet rebroovitan. Tänapäeva noore neiuna oli, mul seal ajavad ja see teema siile ja särale elavad. Aga ka ülembulaani külas lauldi üsna palju ja täpselt samuti nad ei tahtnud lauda üksinda, vaid ikkagi kuus. Ja siin ülembulaani külas on eeslauljaks maalileer. Tema laulab siis koos teiste naistega. Palju huvitavaid jutte, räägitakse sellest, kuidas nende esivanemad on tulnud Siberisse. Ülem plaaningula külas räägiti sellist juttu, et Fongi ruuduga oli saadetud suur hulk mehi siberisse ja neil oli olnud jalad raudas ja ja kuidas nad siis tulid ülevalt kandelucky mäelt, kuidas esimene komistas ja kogu see rivi uperpalli kukkus. Ülemplaan on tegelikult eesti küla ja alambulaan Läti küla. Ja tegelikult Ülem-Suetuki on olnud hoopiski soome küla. Ja sellepärast on nende keeles säilinud soome keelest mõningaid sõnu. Ja väga huvitav oli kuulda, kui nad näiteks ütlesid, aga asemel vaika. Ja väga huvitav keel tuligi siis välja, seal oli natukene vene sõnu natukene soome sõnu nendest, põhiliselt oli see eesti keel, siis millest räägiti. Ja selle Ülem-Suetuki asutamise kohta on ka räägitud mitmesuguseid lugusid, nägu Nad märgivad ära, et algul oli olnud üks Kelane Jüri kes sinna oli siis kõigepealt neli aastat Eestist tulnud ja sinna kohale jõudnud ja vaadanud, et koht on väga ilus. Seitse allikat jooksevad tisse ja ilus mäekülg. Praegu kutsutagi segi ühte mäge seal vana jürimäeks ja seal selle mäe külje peal valisisse Kellamäe Jüri elavad ja selle koha sinna leidnud. Ja selle Suetuki küla nime kohta räägivad nad ka sellist juttu, et kuna varem ei olnud pike, vaid pidi tuld tegema tule kividega siis koidisse kellane Jüri kogu aeg ühes sellises augus need soojad tukid ja see nimi on tulnud siis sellest sooja tuki külastama. Teine jutt räägib, et Kellamäe Jüri hoidis seda tuld ja siis aga hüüdis mäe pealt alla, et tulge aga sooja tukile, et selles sisseküla nimi selline. Aga nüüd kuuleme siiski vahelduseks veel ühe ülembulaani külalaulu. Aga mis puutub Mooste rahvaluulesse, siis väga huvitav oli sealkandis ka just ravimine ja ravimine mitmesuguste sõnade abil. Kohalikud inimesed ütlevad, et see ei ole üldse mitte nõidus, vaid see on just nimelt ravimine ja neid nõidussõnu või ravisõnu, neid peadki tahtsi teisele inimesele andma. Et need on jumala sõnaga ja see jumala sõna pättust sellega ei kaota, kui neid teisele edasi anda. Mõni küll ütles, et endast nooremale võib edasi anda endast vanemale ei tohi. Aga väga paljud ütlesid siiski, et edasi anda vaid mõlemale neid sõnu. Ja neid sõnu teadsid tõesti väga paljud ka meile öeldi. Näiteks üsna üldine oli, teati Roosi sõnul Nikastuse sõnu siis kurja silmavastaseid sõnu, ussihammustuse sõnu ja nii edasi, ühesõnaga neid oli väga palju. Ja seda kommet peeti veel praegugi aus. Näiteks tuli meil külatänaval vastu üks naine, kes ütles, et tal on hambavalu ja teine naine sealtsamast kõrvalt siis küsis tema käest, et kas sa ei ole käinud maali juures, mine maali juurde, maali loeb selle sõnad peale. Ja isegi arstid linnas ei ravivat roosi, vaid ütlevad, et idi Babatkam, et mine siis tädide juurde. Tädid ravivad sõnadega, et neil ei ole siin midagi teha. Aga nad võtavad ka kõik, kui näiteks laps on rahutu, siis laste igasuguseid hädasid ravivad nende sõnadega ja ja kurja silmavigasid nii lapsel kui kui loomal, nii et see sõnade Carstimine on väga tavaline ja teine asi, see, mida nad veel väga kasutavad, on see, et peetakse kodudes taevakirje, neid kirjutatakse üksteisele ümber ja see taevakiri peab olema igas majas ja peab olema ka iga inimese taskus, kes kuhugi teele läheb näiteks sõjaväkke saatmisel. Ilmtingimata pani ema siis pojale taevakirjaga. Milline oli üldse nendes eesti külades eestlaste elujärg, kui nüüd natukene selle kommetaja usundi poolt kõrvale kalduda? Kuidas eestlased elasid seal külas? Minu meelest elasid nad hästi. Neil oli nüüd tehtud oma kolhoos ja naised käisid seal farmis tööl. Muidugi oli neil igaühel omad loomad. Neil oli oma piim oma kooruma või poest ostsin ainult leiba ja meid söödeti kyll küll väga hästi. Ka maad on väga viljakad, sellepärast ka kasvab neil kõik väga hästi ja kui inimene vähegi tööd teeb, siis on see ühesõnaga sealt maa pealt kõike kätte saada on võrdlemisi kerge. Kas peredes on ka oma lilleaiad olemas, seda on Venemaal üldiselt harva näha. Väikseid lilleaiad siiski olid, aga muidugi vähem kui meil. Teesaiad olid olemas, kus olid, lilled, käskusid, aga mis puutub igasuguste laste hädades ja leia laste ravimisse, siis ka tegelikult nad igasuguseid neid laste vigu on vägapalju ravinud, aga lastel on ka mingil määral lauldud, aga minu meelest lastele laulmine on siiski vähem kui meil. Tänapäeval ühte lastelaulu meil siiski saame ka lindi pealt kuulata, seda laulab Johanna Paap. Läheb kompi vanaemale õuna, kus kiigu, vii metsalinnu pulma ja need linnud laulavad, linnupojad kiigutavad. Meie ööbisime seal Johanna paabu juures ehk tädi Johanna juures ja tema on selline tore tädi, kes võtab vastu kõiki eestlasi, kes seal käivad. Tema juures ööbib nii kirikuõpetaja Jaanus Noormägi kui ka etnograafid üldse kõik, kes Eestis seal käivad. Muidugi hea meelega võtaks vastu ka iga teine. Aga see on lihtsalt niimoodi jäänud traditsioon juba. Temal üldse meeldib, kui tal külalisi käib, sest kui me ära läksime, siis ta ütles neile niimoodi, et ta jääb nüüd üksi nagu Branski hunt ja peale selle on ta külas ka väga tähtis isik, sellepärast et arestib külas lapsi. Ta matab inimesi, käib surnuid kirstu panemas, loeb seal, siis käib ka surnuaias lugemas, nii et ühesõnaga, tema on üldse seal nagu kirikuõpetaja asemel. Tädi Johanna oligi väga nördinud sellest, et praegune kirik on tegelikult antud klubile ja niiet tõesti õhtuti kostis sealt diskomuusika ja noored seal tantsisid. Ja kui see kirikuõpetaja siis aastas paar korda sinna läheb, siis tehakse see kirik korda, seal toimub jumalateenistus. Aga kui on vaja vahepeal lapsi ristida või inimesi matta ta siis neid kohuseid täidab tädi Johanna. Üldiselt nad riskivad kodudes ja matavad ka kodudes, nii et mitte läbi kiriku. Loetakse küll jumala sõnaga kodustama milline nende inimeste side Eestiga, side Eestiga üldiselt neil on siiski olemas, tähendab, on selliseid inimesi, kes tellivad Eesti ajalehti, ajakirju On selliseid, kellel on vanemad või lapsed just läinud paljud Eestisse elama. Siis need käivad seal külas ja on neidki, kes on ise Eestis käinud. Väga paljud noored just on läinudki Eestisse elama. Nii et paljudel on lapsed Eestis, kuid Eesti ajakirjade tellimisega onud selline lugu, et vanemad inimesed oskavad lugeda ja kirjutada eesti keeles, sest nad on õppinud eesti koolis, aga nooremad inimesed ei oska enam lugeda ega kirjutada eesti keeles. Nii et nad ei saa lihtsalt eesti keelest aru, et nad ei saagi neid ajakirju tellida. Ilmselt tahtsid, hakkasid Ülem-Suetuki koolis uuesti eesti keele tunnid. Ja sinna on viidud nüüd ka õpikuid ja muid ilukirjanduslikke raamatuid et saaks eesti keelt uuesti õpetada. Kuulame veel ühte laulu Ülem-Suetuki külast, selle laulavad Miina Jansa maalianjaja, Johanna Paap. Suetuki kohta ütlevad nad veel nendel ulitsatel, nagu nemad märgivad, on kõigiga oma nime, et nendel on olemas Altküla uulid on lobudi, ots on Altots, on mägiküla, on taga, olid üle sillapealne, osa on saarepealne ja veel üks uus tänav On partisonski. Aga varematel aegadel on tihti ka käidud koost peale laulmisega. Igasuguseid mõistatusi ja muid asja üksteisele öeldud. Ja nad on kohe rääkisid ühest Aki jaanist, kes olevat olnud vaene laps ja teinud siis peredes tööd ja käinud siis niimoodi ja kõigile mõistatusi andnud. Mõistatusi kogusime ka meie näiteks üks Ani neli nina sümboodi. Või neli annavad neli kannavad kaks koeratoru ja üks karjabid on lesk. Või part jões ja nokk kaldal, siis kopsik veeämbris. Ja muidugi tavaliselt on siin Eestimaal ka neid väga pikki mõistatusi just voki kohta ja ka nendel oli neid üsna mitu. Üks üüra puu, teine küüra puu, kolmas üsna Kõverik, neljas neitsi, auk, viies Viiburi auk, kuues kusimise pulk, seitsmes sõbra auk, kaheksas karva pard. Ja mida rohkem hobu jookseb, seda rohkem kubu tõuseb. Tõsi, teavad ainult väga vanad inimesed või teab neid ka keskmine põlvkond juba. Keskmine põlvkond ikka teab, aga noored mitte eriti. Me püüdsime juttu teha ka lastega, et teada saada näiteks Eestis väga levinud anekdoote, mida lapsed räägivad, aga kahjuks see meil ei õnnestunud. Ja viga oli lihtsalt selles, et lapsed räägivad omavahel vene keeles. Ja me tahtsime teada ka, missuguseid liisk lugemisi näiteks lapsed kasutavad oma mängudes, aga mida nemad kasutasid, olid ka venekeelsed, ainult, aga see vanem põlvkond ütles meile mõned päris huvitavad liisklugemised näiteks siin annet, üks õun veereb mööda teed, kes selle kätte saaksime, venelase poeg ja üldse nende keeles oli üldse väga huvitavaid väljendeid. Näiteks kui mõni inimene kiiresti sõi, siis öeldi selle kohta, et söök mõtleb, et on koera kõhus. Või kuna seal oli väga tihti probleemi vooluga pool oli väga nõrk, siis öeldakse näiteks hiirekõrv on silla sees või laed. Kui taheti öelda, et ei mäleta, et mälu nõrgaks jäänud, siis öeldi, et pead on ära kulunud. Ja tädi Johanna ütles veel toredasti seda, kui suppi keetis üks kord, et see supp on neid kolmest vanamoorist. Ja see supp oli siis tehtud kartulist, peedi, leheste hernest. Täitsa palju huvitavat oli ka selles igasuguseid ennustamistes tüdrukute mehelesaamise ennustan siia. Mõned muidugi väga tavalised, mis meilgi tuntud näiteks kuke sissetoomine kukk lastakse kuskilt ülevalt tüdrukute ringi ja seal sees on terad. Aga üle aia loopisid nad mitte kingivaid, hoopis pinn ehk nende vilt. Jõululaupäeva õhtul pidi tüdruk üksinda minema jääaugu juurde, sealt klaasiga vett võtma ja kiiresti tagasi tulema, mitte taha vaatama ja siis oma sõrmuse sinna sisse panema. Kelle nägu ta seal klaasis siis nägi, see on siis tema peigmees. Samuti käidi igasuguste pühade laupäeval akna taga ja hõigati, et mis mu peigmehe nimi on siis toasolijad ütlesid igasuguseid nimesid vastu ja sellega oli palju nalja saanud. Üks ennustamine oli veel, see jällegi pidid tüdrukud jooksma järve äärde, võtma sellise puu peeru, selle märjaks kastma, siis tagasi jooksma ja püüdma seda märga piirku siis süüdata. Ja kes selle märja peeru jõudis kõige enne sillata, see pidi siis samu kõige enne mehele. Aga mängude koha pealt neil on paljud mängud on tuntud samad, mis meilgi ka mängivad, tagumist paari mängivad siis mängivad, nagu nad ütlevad, kaalis peavad. Siis mängivad veel närvi, mängivad rikast puud, näiteks laulumäng. Veel mängiti väga huvitavat mängu mätsikut, sensi, seenesõnast, Miad, selline pallimäng või näiteks Saarikut, see oli umbes nagu meie drifaa taoline mäng. Me saime andmeid ka rahva botaanikast. Ja kõige tuntum taim on seal pune. Teda pandi kotleti verivorsti sisse, aga teda kasutati ka tee keetmisel. Ja öeldi, et see taim olevat üldse paljude haiguste vastu. Ka meie saime seda teed maitsta ja see oli tõesti hea. Kosutav tee. Aga kasutatakse seal ka Arnikat vorme, see aitavat vasikate kõhutõve vastu. Belo kaloffkat taratud kat, Bayer ka Marju. Väga palju kasvatatakse toomingamarju, need olevat maksahaiguste vastu ja neist tehakse pirukatäidist. Marjad jahvatatakse ära ja pannakse siis piruka sisse või lihtsalt saia peale. Kuna kliima on väga kuiv ja väga rikkalik, siis neid igasuguseid ravimtaimi metsast korjata on võrdlemisi lihtne, neid kasvab koos palju ja hulgana. Ja kõik kuivab ka väga ruttu ära, sest selle paari-kolme päevaga veidi Puma taimed ruttu ära kuivatada, nii et selles mõttes on neil kas see palju kergem, kui meil. Veel räägiti liivarohtudes mida pannakse siis surnu juurde. Kui surnu on toas ja hakkab halvaks minema, siis suitsetati liivarohtusid, et ei jääks halb lõhn juurde. Need liivarohud ei ole midagi muud kui nõmm-liivatee mis on ka meil tuntud väga vana maagilise taimena. Ja mis matustesse puutus, siis nad küll väga suurelt korraldavad, igasuguseid matuseid kutsutakse kokku vähemalt 100 inimest või veelgi rohkem. Et matused on väga, väga suured ja neid matuseid peetakse koguni kaks päeva. Esimesel päeval käiakse siis seal kodus ja saadetakse surnuaiad ära ja teisel päeval käiakse uuesti surnuaias ja tullakse uuesti siis veel koju sööma. Ja, ja need söögid-joogid üldse on väga-väga suurejooneliselt. Peetakse eriti juhitavad matusekombed on 40 päeva ja ja aasta pärast tähendab surma-aastapäeva tähistamine. Öeldakse küll, et see on vene komme ja meie söökidega surnuaial ei lähe. Kuid kui Johanna tädi surmast möödus 46 aastat, siis käisime surnuaial söömas. Nad küll päris surnuaial just haua peal ei söö, aga surnuaiale jah, võtavad toidud kaasa siis seal kuskil surnuaiaväraval juures on ikkagi see kuigi väidavad, et see on puhtvene komme. Mitmete asjadega oli seal niimoodi, et mida nad kohe niimoodi eraldavad, et et see on venelaste komme ja see on meie, meie oma ja lõpetuseks kuulame veel ühte ringmängulaulu ja selle laulavad Johanna Paap ja mari ploom. Rõduuks nii noorinna. Ilmatu meeli ilus kevadine aeg kollelda nooräärne Matu sai roa kevadkool. Noor armatuur täi roosteta. Ekspeditsioonist Eesti asundustesse Krasnojarski krais kõnelesid Tartu Kirjandusmuuseumi teadurid Anu Korbi, Astrid Tuisk. Saate koostas Tiina Kaalep.