Olen Fred Jüssi ja ikka sooviga üheskoos teiega rõõmu tunda jälle mõnest kevadisest looduse häälest. Niisiis kosutada veidi hinge ja tuulutada üht salajast kambrit südames või hingesopis, kus ta just kellelgi parajasti varjul juhtub olema. Sest kavaiknegopitus ei hüüa tulles. Mäletan seda ööd 10 aasta eest setuma sõda saarekülal soosaarel. Mäletan nii kaua, kui elan oli tookordki jahe kevad, aga tol ööl polnud jahedust, oli hoopis lõkke suurem kui tavaliselt ja kaks laagrisse jäänud meest ehk küll pisikese plikata, nagu ütleb ühes luuletuses luuletaja Suumann. Aga selle eest pikapudeliga, nagu ütleb ikka seesama Suumann selles samas luuletuses ja karmoškaga lõpetamas oma päevatööd, alustamas öiseid lindistusi. Aga mis peasy lahustamas inimliku ideotismi millest tollel ajal argipäevas polnud meie elus sugugi puudu. Sest ikka on inimesed leidnud võimaluse pöörata mõelu tobedaks naljaks, et siis süüdlasi võiks leida ja otsida vastumürki omaenese rumalusele. Võib ju võtta veel pikema pudeli, võib helistada usaldustelefonile, aga võib ka teha lõkketule, istuda rulli keeratud magamiskotile ja musitseerida koos lindudega. Tollest lendistusest pidi siis saama küll pilt sellest, mismoodi kuuldunud ennemalt, eks õige setuma simman. Aga sai ometi veel midagi. Sai ilusa mälestusena ka väike sissejuhatus tänasele öötunnile May häältega. Häältega meie helilintidel on lood umbes samad, mis kaugete tähtede valgusega. Täht ise võib ju olla ammu kustunud aga tema valgust, mis alles nüüd maa peale jõuab, näen enne ikka veel. Vaevalt küll, et mõni neist soodes ja metsades hääli. Sõnud olenditest tänapäeval enam hinges on, sest elu on üürike, karm, aga nende laulud, mis helilindile salvestatud, kõlavad sellegipoolest edasi. Nii võime me kuulata ka salapäraseid huikajaid maikuises soos 10 aasta eest. Üks neist on täpik, huvid. Ennemalt kutsuti teda täpik, vesi kutiks. Nüüd on ta aga juba mõnda aega täpik, huik. See huikaja. On päri Matsalu lahe Roo tehnikuist. Aga muidugi võib seesuguseid kuulda igal pool Eestis, kus leidub tõsiseid taimetehnikuid. Matsalu mailt võiks kuulata ka üht ammust lindude koori. Öine luht. Suitsu jõe ääres Olen hiljem mitmel korral üritanud seda lindistust korrata, aga tookordne helipilt on osutanud kordumatuks. Nõnda nagu 1979. aasta kevadel, pole see hiljem enam kunagi kõlanud. Niisiis. Kerolindude koor kevade ööl suitsu jõe luhal. Kes on siis õieti need lauljad? Need on nagu öeldud, juba rool, linnud. Aga olla roolinud, tähendab olla tähelepanu väärne laulja linnuriigis. Indiviid individuaalse lauluandega, mõni andelt vaesem, mõni õige rikas, kuulakem paari naist tillukestest laulikutest öös, kuulakem, paari andekat esimene laulis 15 aastat tagasi kevadel ühe kõrvemaa metsajõekäärus tillukeses rootukas. Tal ei olnud seal võistlejaid ja kui olnukski, siis kindlasti mitte võrdseid. Teine solist esindab Matsalu lahe koolkonda. Matsalu siselahe lam, kõrkero lendude laulu, koolkondi õigupoolest mitu ja nende laululaad muutuv läbi aegade aga erinev paikkoniti sõltub sellest, missugune on eeslaulja tase. On põhjust arvata, et seegi solist kuulub üle keskmiselt andekate lauljate hulka. Sedasi öösi linnulaulusid jahtides segad sealset eluigaüks, ei tule sulle seda muidugi ütlema, aga mõni küll. Öösiti luusib roostikus metskitsi. Usutavasti otsivad nad säält varju tüütute sääsepilvede eest. Erutage niisugusel tunnil mõnd soku ja te kuulete, mis siis juhtub? Siis tuleb hommik. Kui keegi teelt kaunil maikuul küsib, mida kavatsete teha järgmisel pühapäeval, siis võite te peaaegu kindel olla, et küsimus on esitatud tagamõttega. Nii et kaaluge. Ühe võimaliku vastusena vabandust et kahju küll, aga järgmisel pühapäeval olen ma juba ära lubanud. Mingeid selgitusi ei võlgne. Sest selle pühapäeva olete ju lubanud endale. Sest olete tõesti lubanud endale, et lähete kuhugi põldudele ja maale, kus laulavad põldlõokesed. Viskad rohule pikali ja kuulate vähemalt ühe tunni jooksul. Kuidas õhk laulab. Võite otsida taevalaotuses neid tillukesi tiibu, väristavaid täppe. Aga võite ka silmad kinni panna ja lihtsalt kuulata. Peaks kevadel korda minema, siis võib asja ette võtta ka suvel, sest põldlõoke pesitseb meil kaks korda. Ja juunis-juulis on tal teine lauluaeg. Nõnda laulis põldlõokese koor Muhu saarel Võigele rannas maikuul kaheksa aasta eest. Veelgi ammusem on aga hommikune helipilt meri Harakatega hiiul oma lähistelt saarnaki laiu rannast. Kalapaadid lähevad merele, meri harakas, kuulutab kogu maailmale rabavat uudist. Laiule on tulnud inimene. Mai 1976. Kui nüüd veel natukeseks rannikule jääda ja nimelt läänerannikule siis maksaks lasta endast kõnelda ühel kevadisel suursündmusel linnuelus. See on valgepõsk-lagede läbiränne. Sedamööda, kuidas mööduvad aastad muutub laglade lennuaeg aina häälekamaks. Ohustatud linnuliigina väärisvalgepõsk Lagle kaitset rahvusvahelisel tasemel. Ja väljasuremise häda vastu leidus tõesti rohi. Nüüdseks on päevakorrale kerkimas uus häda. Mitmetuhandelise Lagle parved orasepõldudel. Kas leitakse ka siin mõni uus rohi või tuleb kasutusele võtta vanad, eks seda näita tulevik. Aga ilusad on need linnuparved rannikul vaadata ja kuulata. Ta küll Vilsandi mai 1984 Kui on maikuu siis tahaks kuulda mõnd heli või häält rabast. See võiks olla näiteks hommikusse taevasse tõusva lõokese laul tedrekukkede mängu taustal. Olgu siis üks hetk kevadise peosaali kaugemast nurgast. Ent kevadine raba pakub ka sootuks teistsugust muusikat. Siin kõlab üks nukramaid, ühe toonilisemaid hääli meie looduses üldse ja seda siis, kui teeb oma noka lahti kusagil mätta all vahti pidanud põldrüüt kes kevadisel ajal on meil päriselt rabade lind. Nüüd aga, armsad kuulajad, sättige. Mugavalt istuma lõdvestuge ja mõtelge ei millelegi. See ei tohiks olla eriti raske, kui suudate end kujutleda päikesepaistelisse mai hommikusse. Metsviinapuu väetidesse uppunud mansardkorrusega puumaja taga, aias. Kirsipuud õitsevad. Ja pärast jahedaid päevi läks ilm lõpuks soojaks. Te istute just Kirsipuu all, tingimata mugavas vitstest punutud korvtoolis. Ninas hurmavad lõhnad ning kuulate, kuidas töötavad mesilased. Me pole ju ometi unustanud, et mai on ka konnade lauluaeg. Neid häälitseb õite kevade aegu mitmeid. Aga meie kuulame kolme ja alustame häälekaimast. Tema on kärnkonn, kel hele pikitriip seljal. Saarlased kutsuvad seda loomakest, ta kõriseb laulu pärast kõrex ja kõreda, nüüd ongi mitte enam pikk ja lohisev juttselg-kärnkonn nagu ennemalt. Kõre on Lääne-Eesti Läänesaarte, Pärnu kandi ning Liivi lahe saarte elanik. Teda tuleb ette kohati mujalgi. Aga üldiselt kipub olema vähearvukas hoopis vähearvukam kui 30 aastat tagasi. Kui rõkkasid kõreda laulust kõik Saaremaa ja Hiiumaa rannad. Seal, kus kõret tänapäeval elamas, ei tee ta endast saladust. Sest see väike kärnkonnaraas, kui kord põrisema hakkab, on vaiksel kevadõhtul kuulda. Paari kilomeetri taha. Kuulake nüüd, Need lauljad ongi kõrred. Koorilaulust peavad lugu ka tiigikonnad, need rohelised krooks ojad, järvedes, lampides ja soodes. Eks nemadki tahaksid, et. Neid kaugele kuulda oleks aga nii hästi, kui kõredel ei tule see tiivikonnadel välja. Rohelisi konni meil igal pool ei kuule. Neid kuuleme Lõuna-Eestis mõnel pool Loode-Eestis, kus rahvas neid ka laulukonnadeks kutsub. Ja Peipsi ääres kuuleme me neid ja kabli rannas. Ja ikka kevadel, kui kondade lauluaed. Selleks, et kuulata tiigi konnade kontserti, ei ole vaja oodata ööd. Ent on meil ka üks niisugune kahepaikne, kes ainult öösi laulabki. Seal väike rohe-kärn. On ja öö olgu soe ja hea, kui ka vaikne. Sest siis on laulul hoov. Kuja Ilu meie lindikarpides leidub salvestisi Mehikoorma piirisaarelt, sest Peipsi kandist on seda kärnkonnaliiki kõige hõlpsam leida. Küllap kuulub rohe-kärnkonna kevadlaul meie kaunimate omapärasemate kevadhäälte hulka üldse kuulakem ja veenduge et see nii sünnib olema. Mis oleks Eestimaa kevade ilma ööbikuteta? Kas on vaja siinkohal kõnelda ööbikulaulurikkusest ja erakordsest kõla ilust? Ei rääkida pole vaja, sest rääkimine oleks kurjast. Kui laulavad ööbikud. Kuulame paari helilinti ööbikulauluga. Eerik, keda nüüd esimesena laulmas kuuleme, on mälestus ühest varajooni, ööst. Matsalu siselahel 1986. aastal. Ja meie tänast kevadhäältetundi lõpetama sobivad vahest kirikuküla ööbikud samuti Matsalu lahe äärest. Tuletagu need laulikud meile meelde, et elamiseks vajame lisaks väga paljudele hädatarvilikud ele asjadele hädasti ka lihtsalt elamise rõõmu.