Näkk vähki püüdmas korranud heinalised jõe ääres niitmas korraga näinud nad, et keegi vanamees jões vähki püüdnud ja neid väga palju saanud mehed läinud lähemale vaatama, kuidas võõras, mis nii palju vähki saab. Võõras mees aga kutsunud heinalisi ka vähki püüdma. Üks meestest läinud, jätke aga nagu mees, jalad vette saanud, nii tõmbanud teda nagu kange veevool sügavasse kohta mees rabelenud veest välja tulla. Ta ei ole saanud siiski sisendanud mees teisi appi. Päästke mind, see on näkk. Teised mehed aidanud vähipüüdja veest välja. Aga võõras vanamees kõigema vähkidega olnud kadunud. See lugu, mida te nagu kuulsite, on kirja pandud Viljandi kandis ja on üks näide sellest, kuidas eesti rahvapärimus on meieni toonud loo veerahvast, kelle hulka juga näkid kuulavad. Ja tänases saates tulebki jutust haldjatest just veehaldjatest ja stuudios on Mare Kõiva. Haldjarahvaga on eestlased elanud kõrvuti aastasadu ja tuhandeid. Millised need haldjarahvad siis nende arvates olid? On pakutud üsna palju teooriaid selle kohta, miks see, kes need on olnud, kes keda on haldjarahvaks peetud on pakutud võimalust, et varem on elanud kõrvuti tyh meiega mõni teine rahvas, kes on kadunud, kes on elanud rohkem metsa sees ja kellest pole nüüd enam jälgegi. Sedasama teooriat on arendatud paljude teistegi rahvaste haldjate kohta. Aga vaadakem nüüd natukene, millised nägid need haldjad välja ja kuidas ja mis tingimustel nendega üldse oli võimalik kokku saada. Nende välimuse kirjeldusi esineb ju kaunis paljudes juttudes ja ja haldjate kohta on öeldud nii, et nad võivad võtta mis tahes kuju v rahva kohta. On olemas isegi selline uskumuse ütlemine, et veevaim ei saa muutuda ainult lamba raudadeks ja piiblikirikuna raamatuks, et kõigil muul kujul võib temaga kohtuda. Ja see oli inimese enda otsustada, siis kellega ta täpselt seal metsas või vee ääres või oma kodus kokku sai. Eestlast Räkidel ei ole olnud nimesid, küll aga on neil üht-teist välimuses, iseäraliku, mille järgi oli võimalik neid mõnikord ära tunda. Enamasti on see siiski olnud inimese sisetunne, mis on öelnud, et see oli naq kui veerahvas või metsarahvas või hoopiski mõni koduhaldjatest, kellega ta kokku sai. Tavalisemad näkid olid siis mitmesugused loomud eestlastel, kõige sagedamini võis Veerofas esineda okaskassi või mõne linnuna aga ka härjana kukkena koerono, lombola, noh enamasti siis koduloomadena, aga ka näiteks jänese, noh kui see võis olla ka metssiga või, või ka hirv või mõni muu loom, kes vastu tuli enamasti veekogu ääres, aga mõnikord ka üpris kaugel, kas küla vahel või, või metsa vahel ja osutus veerahvaks. Aga haljasõis võta endale ka mõne eseme kuju. Lõnga, Kerovi kivikese palgiämbri kuld, uuri mõne korbi või piibu või sõrmuse. Ja kui niisuguse eseme kaasa võtsid mõne võõrastest esemetest, mille sa leidsid ja sinuga midagi ebatavalist juhtuma, hakkas isa täiesti seletamatul kombel vee äärde kõndisid või, või sul tuli tahtmine ujuma minna või sa tundsid äkki, et et sul on tahtmine oma elule ots peale teha, siis oligi üsna selge, et sa oled saanud näkiga kukub. Kuigi haldjate kohta on öeldud Enamasti olnud riides ja käituvad nii nagu nagu tavalised inimesed. Siiski oli nende välimuses mõnigi kord üht-teist sellist, mis lubas oletada, et tegemist võib olla näkiga, oli ta mees- või naissoost enamasti. Oskar Loorits on öelnud, et soome-ugri rahvastele tüüpilisem on see, et tegemist on mees näkiga, kellega saadakse kokku ja ka meie pärimusteadetest õige suur osa kõneledki mehest või sagedasti vanamehest, agaaga, poisist või võilapsest. Siin oli meil juba ju, selles näitas keegi vanamees, kes seda vähki püüdis, see oli siis tüüpiline. Jah, üsna tüüpiline, aga veel on loetud dominantseks sedagi, et meie nii v rahvas kui metsarahvas, kui kõik muud haldjarahvad on perekondlikud ja see tähendab seda, et nende elukäigus on täpselt samad kriitilised õnnelikud momendid, mis tavalise inimese elus mis tähendab, et oli võimalik sattuda nende ristsetele või pulma võimatustele haldjarahva lapsi oli võimalik metsas või vee ääres või ka oma kodu lähedal kohata. Küll aga oli võrdlemisi ohtlik neid endaga kaasa võtta, sest reeglina panid haldjad väga pahaks, kui tegemist oli nende lapsega, kes võeti kaasa ja ja selle peale tavaliselt inimest tabas. Kas mõni haigus või. Käik siis ära, kui jällegi võis tegemist olla mingi niisuguse lausa Fatoorseks kipu juhtumiga ja meil ongi siin selline lugu. Üks tüdruk on tuld mõisa Altpoeglaps tee peal maas olnud ilusasti riides tüdrukut lapse oma sülle, tulge edasi olnud hästi kerge saanud jõeligemale laps end ühtelugu rängemast saanud silla peale, siis ei ole jõunud enam last kanda panud maha sisise jäänud haigest olnud mitu päeva haige, see oli jõe alges. Veel võis. Tunda haldjarahvast ära sellest, kui nad pakkusid sulle oma vööd või oma kindaid. Mõlemad on ju niisugused rituaalsed riietusesemed mis olid inimesele väga tähtsad. Praegu on väidetud, et neisse inimene kudus sisse üht-teist oma elukäigust või oma kaitsekirja. Ja nii ka näib see mõningate mütoloogiliste juttude põhjal. Kui võtta tundma tult tütarlapselt või noormehelt vastu tema pakutud v ots või kindad siis see andis võimaluse meelitada või vedada inimest jõe äärde. Need. Jutud jätavad minule sellise mulje need et enamasti oli kohtumine veehaldjaga, see ei lõppenud hästi. Kas nüüd see minu tunne, et veehaldjad tõid enamasti kaasa õnnetuse, on õige? Mitte päris alati, tegelikult oli see üsna palju sõltuvuses inimese enda käitumisest. See ei paista võib-olla iga kord neist lugudest väljagi, aga iga veehaldjas või veerahvas on tegelikult oma elupaiga kaitsja ja valdaja või omanik see on tema kodu. Ja kui neid lugusid tähelepanelikumalt vaadata siis üsna sageli peitub neis ka niisugune titaktiline rohtusid või iva. Mida või kuidas tuleb käituda võõra kodus tema kodus tuleb käituda nii, nagu sa tahaksid, et sinuga sinu kodus käitutakse. Veehaldjaga oli võimalik kokku puutuda näiteks kirglike kalameestel, kes püüdsid välja liiga väikesi või liiga suuri kalu. On olemas selline usundiline põhjendus ka, et sa võisid püüda välja kas haldja enda või või haldjale väga olulisi olendeid. Aga selle kõrval väga sagedasti kimbutati ka selliseid inimesi, kes näiteks veekogu reostasid. Oli seal siis tegemist kas lihtsalt veekogus väga mustade asjade. Eriti on rõhutatud lapselope, aga aga ka muude veekogu solvamist, ega näiteks kui rängaks normi rikkumiseks on loetud. Aga kui näiteks kaloga või mingi veest pärit esemega pühitakse lapse tagumikku ja seal oli terve rida niisuguseid käitumisnormide eiramisi, mida veehaldjas või veekogu luges enda solvamiseks ja mille peole siis see konflikt tekkis. Kohtumised ise üldse ongi mitut laadi. On võimalik, et sa täiesti juhuslikult ja kogemata satud nägema haldjarahvas tema tavalise elutegevuse juures ükskõik kus nad siis jooksevad, parasjagu kuhugi, võib pesevad, ajavad omavahel juttu või ujuvat või, või on need parasjagu ise toitu valmistamas või on neil mingi perekondlik sündmus käsil ja teine võimalus ja halvem võimalus on muidugi see, kui kohtutakse mingi normi rikkumise peole. Haldja nägemist ongi usundilooliselt seletatud just inimese enda sisemise normi rikkumise tajumisena mille peale ta seda, mida ta ümbruses näeb, tõlgendab siis vastavalt usundisüsteemile, kus siis mets või, või kodu või mõneks muuks haigeks või olendiks. Me oleme neid siin kirjeldanud neid meie pärimuses esinevaid veehaldjaid. Sa oled selle teemaga tegelenud, kuivõrd nüüd see haldjas seenek, mis eesti pärimuses esineb, on algupärane, kuivõrd on tal kokkupuuteid teiste rahvaste pärimustes esinevate haldjate või näkidega. Näki nimetus ise on meil juba laenuline. Tegelikult ongi nii, et kui nüüd võtta, et Eesti kaart ja seda võib ju endale ka mõtteliselt ette kujutada siis see haldja nimetus hakkab levima Põhja-Eestist ja on tuntud kusagil Kesk-Eestini sealt edasi oleme juba tegelikult haldjarahva õige nimetusena meie vanaonu nimetust ema või isa või emand või isand või või mõnikord ka lihtsalt valitseja või kuidas seda nimetatud on jätnud jälje ka meie vanadesse loitsu sõnadesse ja muusse pärimus, et pöördutakse metsa isa ja metsaema või isa ja v ema poole, kui tahetakse mingist haigusest vabaneda. Kas see, et Põhja-Eestis on levinud üks termin ja lõunast, siis teine on seotud soome mõjuga? Jah, see haldjasõnu on Skandinaavia päritolu ja arvatavasti, kui vaadata, Mu enda levikut ongi tõenäoliselt Virumaa kaudu see sõna laendunud meile sisse ja vahendunud siis kuni Kesk-Eestini siis niin kui haldjas jah, mõlemad ja naq ise on Skandinaavia sõnu ja nägi ka sama lugu, eriti Lääne-Eestis, aga ka Põhja-Eestis on ta tingimata näki nimeline. Mujal võib ta juba olla täiesti v vaimu v ema või mistahes nime all. Ja muidugi on jätnud oma jäljega jututraditsioonile ja uskumustele endile seesama pakihistus. Võib arvata, et need motiivid, mis meil on samad Kesk-Euroopa rahvastega, need on siis kaunid näkineiud üsna volüümikad kes käivad kivil laulmas või juukseid kammima, mängivad seal kannelt või, või koovad suka või meelitavad inimesi, et neid uputada. Et need kuldjuukselised kaunitarid on meil Euroopa päritolu ja see on see v rahvajuttude ja uskumuste liin, mis on levinud ka näiteks vene traditsioonis ja on tuntud väga paljudel põhjarahvastel. Nii et need on hästi läbilöögivõimelised jutud ja nende üle-Euroopalistest tudest ongi meil saanud populaarseks kaks kõige kõige tuntumat motiivi ka üks neist on näki nägorotell istumine, aga võib-olla vahepeal mõni lugu veel. Korra saatnud üks naene last hommiku vara, teise peresse t läinud üle jõe ja laps pidi mööda kitsast pur, et teisele poole jõge minema saanud kesk jõge, kui korraga silmanud, et tema lähedal jõe sees suure kivi otsas üks naisterahvas, süsimusta paksu jõukstega istub jama jalgu seebiga peseb laps, pole sellest midagi tähele teadnud panna, ainult mõtles iseeneses. On vist küll mõni saksa preili, aga miks ta nõnda varaseim otsib, jõudnud teisse peresse, rääkinud seda lugu perenaisele, et üks saksa preili jões kivi otsas istub ja jalgu peseb. See naine hakanud naerma ja vastanud lapsele. Ei, see saksa preili küll ei ole, see on naq. Ma olen teda seal mitu korda näinud, ta ei tee kellelegi paha, kui tema külge ei puudutakse. Temasse puudu. Laps tõttas perenaisega jõe juurde, aga näki ei olnud enam kuskil. See on nüüd üks Rakvere kandi lugu aga on päris ilusaid isiklikke üleelamisi. Üks on kirja pandud Väike-Maarja rätsepa suust. Mina olin juba täismees, kui ühel suvel teised heinamaale läksid ja mind kodu õmblema jätsid, rääkis Rätsepp. Kustas, et mul niit otsa lõppes ja teisi kodu ei olnud, pidasin ma nõu metsa teiste juurde heinamaale minna, õhtaks vähki püüda. Oli ilus ilm. Mäe paistis palavasti, kui ma metsa läksin, inimesed olid kõik kibedaks teinud öel. Mina käisin mööda jõe, Märt ja olin juba kaunis hulk vähkisid, foon, kui viimaks põõsaste vahelt välja lagede peale sain, jäin sinna vähe seisatama ja vaatan ümber, näen siis keskpaiga jõge ühe alasti naisterahva istuma käega jõest vett võttes ja omale pähe pannes, ise sealjuures aru saamata sõnu rääkides. Pudi, sooh või kuidas pagan need sõnad käisid. Esiteks ehmatasin nõnda ära, et ei mõistnud midagi rääkida. Imaks võtsin südame rindu ja hüüdsin. Kes sa oled, seal? Ei demonocatagi, mina hüüdsin teist korda. Kes sa oled seal? Ei tema, kuula sellestki veel. Peseb aga ikka edasi ja kiljatab iga kord, sealjuures. Minul tuli kua Valo julgust tagasi ja hüüdsin kolmat korda. Aga õige kõvasti, et kui sa ristiinimene oled, siis tule minu juurde. Aga kui sa kurivaim oled, siis tagane. Ükskord hakkab suur kohin minu selja taga, mina pööran ümber, aga ei näinud seal kedagi, vaatan siis uuesti jõe poole koha, seal ei näinud kedagi. Tema kuri loom oli kui tina tuhka kadunud, ainult Sult. Kuulsin siis, kui ma ennast ümber pöörasin. Ja sellest loost on nüüd juba märke veel kahest nimelt väga sagedasti räägib metsa kui v rahvas tundmatus keeles. Või on selle keele hulka segatud äratuntavalt kas vene, saksa või muid lähinaabritekeelseid sõnu. Loomulikult on võimalik suhelda nendega emakeeles, see sõltub sellest, kuidas parasjagu satub olema see see haldjarahva tuju või tahtmine või kas ta üldse on otsustanud kontakti võtta sellega, kellega ta kokku puutub. Ja ene jäi rääkimata. See kaugeltki igakordse kohtumine siiski nii traagiline ei ole. On olemas ka see võimalus, et haldjas on otsustanud inimest abistada või hoiatada. Veerahvas tegi seda enamasti siis, kui oli oodata mingit veeõnnetust või vee ärakadumist maja lähedalt või riigikogust aga mõnikord tihti inimestele ka kingitusi nagu lihtsalt niisama või võib öelda ka, et inimese hea käitumise ja haldja rahvale meelepärase olemise eest. Need kingitused olid enamasti sellised, mis tõid kaasa kestva õnne mitte ainult inimesele endale, vaid ka tema perele. Võime positiivseks lugeda ehk sedagi. Mõnigi kord on haldjarahvas veehaldjad eriti käinud nõudmas inimeste käest puhtuse, pidamist või, või korda majapidamises ja ja riietuses. Ja neid muinasjutt on ju kaunis palju, kus haldjas tuleb ja ja kingib mingi topsiku, kus siis sisaldub midagi, mis seda õnne toob või, või midagi muud. Enamasti need inimesed, kes selle topsiku või eseme omanikuks saavad, on siis eriti kasinad olnud ja eriti puhtust pidanud ja eriti vagured. Ja, ja muidugi võidi kinkida ka kalasaaki. See on nüüd jälle selline äravalituse liike, mida inimene ei olegi arvatud teadma iga kord ja haldjas rahvas võis pakkuda ka omatehtud õlut, mis jällegi reeglina tõi inimesele kaasa palju tervist ja hea käekäigu. Siiani me nüüd rääkisime üsna põhjalikult näkineiust, aga me ei ole veel rääkinud teistest veehaldjakujudest ja ja nende hulka kuuluvad ju vetevaimud. Vetevaimu tavaline kuju ja tavaline riietus, kui ta inimesega kohtus oli enamasti eestlane kõige igapäevasemaks riietuses ja vetevaimu suuremate ülesannete hulka kuulus mitmesuguste õnnetuste, eriti ka veeõnnetuste eest hoiatamine. Aga teiselt poolt ka võib-olla, et see on laenuline mitmesuguseid vette tamised või, või ka vette uputamise katsed. Juhul kui tal on mingeid niisuguseid pretensioone veekogu kaldale tulnud inimese vastu. Seda sai natukene vältida ka väikeste ohvriandidega, mida oli kombeks veekogudesse anda. Kui me ütlesime, et üks kõige populaarsemaid Lugusid on näkkine, Korotel istumise lugu, siis neid ongi üles kirjutatud kõigist Eestimaa paikadest. Ja enamasti selle looga seoses on võimalik eriti hästi tajuda seda, kui palju erinevaid kujusid võib üks lett võtta. Näiteks Rapla kandist on 36. aastal üles kirjutatud lugu kus räägitakse Varbla lähedase küla lastest, kes roninud äkki küla servas sinna nagu taevas tekkinud värava peale. Väravad on hakanud aeglaselt tasahaaval nihkuma mere suunas. Ja kui väravad lastega, kellele see reis väga palju lõbu tegi jõudsid päris mere äärde juba otsapidi merre. Siis üks lastest hõikas, et mis see ometi on. Kas me ei ole äkki äkki nägorate peol ja selle peale väravad ka kadusid, lapsed pudenesid merre ja lugu lõppes seda kord õnnelikult. Enamasti see lugu õnnelikult lõpebki. Tunnuslik ongi see. Nek ja veerahvas ei talu enda nimepidi nimetamist. Nad kaovad ära ka sel juhul, kui nimetatakse kuradi nime. Aga enamasti piisab sellest, kui nimetada kedagi vete vanaks teemaks või näkiks. Sellest jutust tuleb välja nii, et need veehaldjate lood sisaldavad endas päris olulist moraali ja päris olulist kasvatuslikku momenti. Eks ole, seesama lastelugu, siit võib ju päris selgelt välja lugeda seda, et ei maksa igale poole otsa ronida ja, ja eks see näkiga hirmutaminegi oli ju kaunis levinud ja on vist praegugi natuke. Ja üsna tavaline on, et veel praegugi öeldakse, et ära vaata kaevu või ära mine kaevule kaevus seisan, Nekja näkk tõmbab su sisse juukseidpidi või, või kuidas tahes. See on siiani üks levinumaid laste hirmutisi. Aga praegu on ta rohkem küll naljaks, ma saan aru, et sajandivahetusel veel võttis seda väga tõsiselt. Ja isegi sajandi keskpaigast, küllap see olenes natukene ka lapsest ja tema loomusest. Igatahes on meil veel viiekümnendaist aastaist geni teateid sellest, kui tõesti lapsepõlves on vaadatud kaevu ja on nähtud seal kellegi nägu liikumas ja mõeldud, et küllap see sissenäkk ongi, kes seal varitseb, et millal ta kummardub kaevu kohale. Kas seda kasvatuslikku momenti on keegi uurinud ka nende lugude juures? Üldiselt on siiani jäänud see taktiline pool kõrvale ja sellest on omamoodi kahju ja see didaktika tegelikult on väga mitmepoolne. Ühelt poolt reguleeris väga hästi inimese käitumist looduses mitte ainult laste käitumist, vaid tegelikult seedi taktiline. Ivo on reguleerinud üldist loodus suhtumist. Siia hulka tuleb kindlasti lugeda ka niisugused varem väga tugeva usundilise taustaga kombed nagu see, et kalasaagist tulid tingimata midagi vete haldjatele tagasi viia kasvõi kala silmud ja kalaluud või, või soomused ja see oli selleks tarvilik, et üldse veest veel kolu saada. Aga ka kõik muu, ka seesama veekogude hoidmine või liiga väikeste ebatavaliste kalade püüdmise keeld ja ja niisugune see reguleeris küllalt hästi inimese suhteid ümbritsevaga. Ja see on kindlasti väga tänuväärne uurimisteema tulevikuks. Vetehaldjate ja veterahvaga on tihedalt seotud veel üks kujutlus ja nimelt merekarjast või veest veehaldjakarjast, enamasti siis Sinukatest loomadest kellel on eriti suur lüpsi anud või, või kellelt on saadud väga hea ja tugev kari. Ja nüüd ma loengi siit ette ühe jõhvi kandist korjatud loo. Siin oli üks Monamis, Calvist rääkis, kuda Kalvi randa andunud loomad, allid, lehmad ja siis kaks karjast õlg, karjatsed on saanud ikka pooled lehmad ajada Merde tagasi ja muist lehmi aetud Kalvi mõisa. Ja need on olnud kaua aega seal Kalvi mõisas olnud, head piimalehmad. Mina perisin tema käest, et kas sa ei mäleta kustpoolt, nad tulid. Ta ütles, ei mäleta. Isa ütles, et äkiste tulid mereranda karedsed Annalt nindasamad, kui inimesed meelde mind tagasi poole karjaga. Merest vist tulid ka sinihallid lehmadel. Merelehmad olid moona mehed olnud lõuna ajal ujumas, on näinud, kui kari tuli siis Aasivadki mõisa.