Ja minu vanaisa, keda oli tore inimene, Juhan viiuli, ini viiuli, Hiiumaale olid nad oma nime niimoodi ei saanud, et noh, igaüks valis millised ja, ja vanaema nimi oli remmelgas ja siis vanaisa, niisugune lemmik ütlemine oli remmelga puusse väga ja viiuli emapoolsed, emapoolsel isapoolseid vanemaid ma olen küll näinud mul lapsepõlvest meeles, aga ei olnud niisugust kontakt, ei olnud hetki, kus te olete siin Tallinnas, Tallinnas ja ma olin kaheksakuune, kui isa suri ja ta suri, äkki ma ei tea, kas oli siis südamerabandus või oli kopsudega midagi, mind kasvatasid vanavanemad ja nemad juba asusid Tallinna elama. Ma ei tea, mis ajast, nii et vanaisa Ta töötas raudtee depoos, lukksepal on 31 aastat, aga enne seda tal oli pikk kroonuteenistus ja siis oli veel meremehena nähtavasti ka leiba teeninud ja ma ei tea, missugune olukord nendel siis kodus oli, et lapsed pidid välja osa lapsi pidi minema omale hankima ülalpidamist, abiellus nähtavasti Hiiumaal ja nad tulid siis koos umbes nii, nagu Ristikivi kirjeldas ühte perekonda, kes tuli Tallinna oma kodulooma ja kus kandis kududellilus Tänaks vot seal, kus nüüd Heino Kiike all kirjeldanud jommi maja, see jommi maja peaks olema teine, kolmas maja. Ma käisin algkoolis, käisin Aia tänav, kas seal enam ei ole seda maja alles üks väike puumaja, oli väike, kool oli. Vend hakkas üks aasta varem koolis käima, kui mina, aasta oli ta minust vanem ja kui tema õppis kodu, siis mina juba nagu olin juba neid asju, mis tema ei suutnud veel meelde jätta. Mul juba olin nagu meeles, mis aastal töö kooli lõpetasid? 31. aastal kaubanduskooli kommertsgümnaas ei, kaubanduskaubandus olid üheskoos. Tal olid ühes hoones. Me olime kolmandal korrusel, praegu on ju merekool seal. Mul on nii kahju, sellest koolist oli nii kodune Italinik, korraste, seal oli kui siseneda, ehk siis me käisime, mitte sellest fassaad, uksest age, käisime aia kaudu või hoovi kaudu, see on praegu kinni tehtud, seal ei olegi väravad. Ja ma mäletan, kuidas mind kontrolliti sageli Kasmil vormimüts on peas. Ja, ja siis meil olid rohelised triidide mustad põlled olid vormid, liit oli samasugune kommertskoolisega litsel millegipärast lilla. Ma mäletan, missugune fuajee, ja seal oli alati šviitsal, kes võitis avatigi inimese vastu, kes sisse tulid ja juhatasid siis kellel kuhu vaja oli. Garderoob, kõik see oli niivõrd korras, ei olnud niisugust küsimust, et keegi kuskil kehtekil midagi oleks ära kadunud, ära varastatud. Äärmiselt tore kordari, kas kaubanduskooli õpetajate hulgas on tuntud nimesid või on keegi õpetajatest ja ussisooli audiotursesse teevad rössis siis Aleksander Tamm kuldsu, Alexander, ta huvitab meid kasvõi sellepärast, et ta oli Eesti raadioosutaja ja tuli siis ühtlasi ka esimene raadio, kellele ja kas tuli hea kõnemees ja teda peeti kuldsuu. Kuidas Aleksandril ta käis? Klassi mööda jäin, jutustasin ja tema ma mäletan, kunagi oli juttu esinemisest ja siis tema püüdis meile selgeks teha, kuidas tuleks mõelda, kui inimene avalikkuse ees esineb sageli raske. No mina olen eluaegsel galatanud õpetust aktiivajalugu ei raamatupidamist õpetaja Aleksander Tamm, kui tema, tema kaldus ikkagi põhiteemast kohale ja rääkis väga huvitavalt ja siis ütle isale, no lähme nüüd selle aine juurde, millel on leiva lõhn juures. Ja Ussisoo rääkis ka meile väga palju oma reisidest, ma mäletan, ta rääkis kord Pariisis käimisest ja ikka seal oli juttu, palju kalligraafiat andis tema meile, üks aine oli ehk halligraafia meil omal ajal. Masina kirja õpik oli taritööstuskooli direktor ja kui meie lõpetasime, siis tema teema poisid meile muusikat tegema. Väike pidu oli 31, lõpetasid püha. Ja samal aastal septembris sõitsid ära Leningradi, noh, need olid kriisiaastad ja no üks põhjustest, miks ma ära sõitsin. Me olime ju väga vaesed, olime siuksed, vanaisa, nüüd oli ainus, kes tööd tegi. Ja me mõlemad vennaga meid kasvatasid ülesse vanavanem. No ma võib-olla mõne sõna küll rääkinud, kuidas see niimoodi juhtus. Ja esiteks mul oli mure kogu mu elu, ma olen tundnud vastutus selle eest, et iseennast ära elada, tema kellelegi koormaks ei oleks. Meie perekonnas oli veel niisugune lugu, et vanaema oli faktist oli fanatt ja see avaldas väga mõju kogu minu lapsepõlve. Ega me käisime vennaga varajases nooruses, Me käisime baptisti palvemajas. Pühapäevakoolis. Vanaema muidugi püüdis meile sisendada need veendumused, mis temal endal oli tema usk, tema tahtis, et meie samuti, aga väga palju asju oli keelatud, jalid pat. Mäletan, kuidas meil kaubanduskoolis organiseeriti tantsukursus, kuhu ma oleks Khani meelsasti, vennad on muidugi see oli tasuline segavesti tulnud selle tõttu juba kõne alla, aga teiseks on ju suur patt teatrisse minek, see oli ikka hajuma kuidagi. Kuidagimoodi ma ikka suure pressimisega vahetevahel ikka käisin, aga need kõik olid juba kinovski käimine oli juba. Aga siis vanaema sisendas kogu aeg, et kui ei usu, lähed põrgusse. Ja ma mäletan varasest lapsepõlvest, et ma, mina mõtlesin niimoodi, et mina lähen põrgusse, ma ei saa uskuda. Ma ei suuda uskuda, mina ei saa vastu võtta, mida mulle peale surutakse, eriti mul tekib tõrge, kohe, ma ei saa omaks võtta ja mul ei ole antud omadus teeselda. Ja ma mäletan, et ma tõesti olin nii kiindunud vanavanematesse ja oli aegu, kus ma noh, meie istusime, vahest ahjuküte oli iso inimesele ahju ees ja vanema Sis juttuvustes hakkas rääkima, et kuidas me siis elame, kui me, kui te suured olete ja kõik niisugused plaanid olid käepärast, kõik see, midagi ei läinud, nagu vanavanemad oleksid väärinud just seda ja mis nad kõik head olid teinud. Ema abiellus Tallinnas, mees oli Venemaalt, oli oktant ja nemad siin kohtusid ja armusid ja abiellusid ja kuna kasuisal oli ema, elas Leningradis ta teda väga armastas. Ta oli ka juba lesk reseks jäänud ja nemad võitsid nuuks. Lemmikut ei sõita, see oli 24. aastal. Ja niimoodi siis ema sõitiski ära siin, kui ta oli, ta muidugi õmbles meile ja mingil mõelda toredas ikka püüdis nähtavust maili, kuidas rahaliselt toetusega oli. Leningradi läks siis nemad said sealt või tema sai sealt saata ikka natukene meile raha ka alguses, aga hiljem kõik need kraanid keerati kinni, mitte midagi sambale kooli aastail, tõsi sumo ei näinudki. Kui need ära siis ei näinud enam ja kui lõpetasite kooli, kuidas teie elu edasi kujund, vaat siis hakkaski kujunema, sõitsid Leningradi, aga ma tahtsin rääkida veel põhjust, miks me siiski sõitsid, esiteks noh, see kehvus, mis meil oli, ma muidugi kõike selle tundsin Mayuld nõudlik millegi suhtes, aga ma kartsin kangesti, kui mina nüüd ei leia tööd. Et ma jään vanavanematele nagu ristiks. Ja teine moment on see, et ma Me mööda, kui, kui ma kasvasin ja juba neiuks siirdusin ja andis enam tunde just see vanaemaga see patismisi, usk. No ja. Ja, ja nüüd see oli jah, tõukeks siis, et mina võtsin otsuse vastu, ema hakkas, kutsuvad kirjadel kutsuma ja siis ja me olime kirjavahetuses ikka muidugi jaa, temake siis kutsume mind mitte vendaga, aga mind ja ajasin ise oma paberid saatkonnas käisid ja siin ise oma paberit, täitsin seda ankeet ja ma mäletan, et siis ühe vanatädipoeg, kes Ameerikasse Lapimaal vist oli parajasti sel ajal Tallinnas, ma mäletan, et mis sotsiaalne seisund, mina ei tea, mis asi, see sotsiaalsus flaitasimegi selgeks selle asja. Ühesõnaga ajasin paberi tüti ja see oli kolmas september, kas ma nüüd kolmandal Tallinnast välja sõitsin või oli kolmas, kui ma juba Leningradi jõudsin, vot simmanit kahtel, aga ma loenica kolmandat tembrit selle 30 üksele lahkumise ajaks. Vanaema oli mul Kingissepas vastase, kujutage ette, 24. aastal ma teda viimati nägin ja, ja siis oli 31, kui me teda uuesti nägin. No see kohtumine ka on pärikas üks vagun oli, millega me läksime, mis kuulsis seal Kaasas oli, emal õnnestus, tal oli tal oli pisut seal raha, et tal õnnestus mulle midagi, saated, et ma sain natukene varuda seda, mis kaasa võtta, ma tean, et üks soov oli, mida siis tema mees oleks tahtnud saali? Tema otsustas, et see on väga hea, terased on, saadab selle. Ma ei tea, kas pettumuse valmistada ja selle raha eest ma sain siis osta omale. Kõrge kontsaga lahking sa teed, see oli luksus, mis ma endale luua, seda ka eluaeg. Ma olen ilusaid kingi tahtnud selles eas. Ja siis mul oli kooli lõpuliitrile väga hea ja seda 15 tehtud. Ma ei tea, palju mul neid kas kroon või paar, palju mul siis seda raha veel seal oli ja mõned ajakirjad, välismaa ajakirjad, niux, pilt, ajakirjad, kas nüüd sai vabalt üle piiri viia, ei saanud, ma räägingi, kuidas ma nii roheline kui masinat Läksin, siis tuli seal muidugi sõjaväelane tuli sisse ja ja kellel on raha, vaheta koraamina? Ei olnud ju mingi mingid ettevalmistus, mina need oma kroonid sendid viitsis vahetada pärast ma küsin ema käest, mis ma seal rohest Ostre saan? Ma ei tea, kas 10 Sa ei osta vist selle eest. Nii loll ja muidugi ajakirjad, kõik võeti ära. Palju mul neid pakke seal oli, aga mäletan veel, et ma teadsin, et kilu väga armastas kasuisa ja siis moosiämbrid, kellel oli niisugune kiludega. Nojah, ja ema oli Kingissepas vastase, kuidas ma siis vaatasin, jäid, kes mu ema siis on ja see noh, oli ikka üllatus küll või tähendab mingi ette kujuntsiga emast oli, ma ei tea, pilt oli ka vahetatud vahel peal ja alanduse tunne ikka. Aga eluaeg ma olen mõelnud, et et kuna mind ei ole kasvatanud minu ema või noh, niisugust perekonda ei olnud siis mulga niisugusi, tundeid ema vastu pole olnud kunagi, kui on lapsel ja emale, et nad on jäänud väga pinnapealseks. Aga siis jah, mäletan, kuidas ma isegi uudistasin kõiki vindia, vaataja ütlen emale, oi verekoer, koer, jooks vaid verekoer, ema ehmatab ära. Et nad elasid ju kogu aeg ühe hirmu all, kogu aeg, keegi ei julgenud ju, midagi ei tohtinud ja, ja kui mina Leningradis juba olin, siis oli ju niimoodi, et oli kogu aeg hirmus, kas ma midagi Sompsa praegu jälle, millest võib kinni hakata, mis võib inimesi hukut hukkuda, juba siis oli käimas ja 31. Nojah, ja siis ma sattusin perekonda, kus räägiti ainult vene keelt. Kui ma alguses tulin, oli kõik nii uus ja, ja suurlinn ja ka ema töötas enne seda ühes tekstiilivabrikus, et tal oleks ka sotsiaal Me seisund oleks tööline ja et see kõik soodustab seda, sest selleks ankeeti ankeeti ja, ja kõik ja mina sõitsin sinna, mitte päriselt. Aga ma sõitsin nagu külastama, kui ma, ma, mina juba ise küll arvasid, et noh, et ega mul ei ole mingeid tagasi. Isikutunnistust veel ei olnudki, oli noortel mingit vahet selle pärast ja, ja sellepärast, et ma nii noor olin ja ma saingi multši vormistamine nähtavasti õnnestus ja ja ma mäletan, enne, siis hiljem käisime pikendumas kogu aeg, mitmed korrad käisime pikendama seda, et ma olen ikka välismaalane, elasin seal. Noh, esialgu oli uudis nii palju, et kõik see olustik oli teine kui see, mis, milles mina olin elanud. Meil on äärmiselt see korteriolud ja kõik olid ka nemad. See perekond oli kunagi olnud jõukad, olid no mitte just rikkadega, jõukad nähtavasti ja kaupmehed olid. Ma tean, et ema käis veel Soomes Soome piiri, oli jäänud nende suvilaid, tema käis seda Soomes müümas ja see raha siis ka väärtasjadesse paigutati ja võeti kaasa. Niimoodi peideti ja see oli nähtavasti siis ka mingiks toeks ka edaspidi, neile. Nojah, aga siis korter, Reali neljatoaline aga see tol ajal ju tihendati kõiki. Neid elamispindu ja nende käsutuses oli kaks tuba. Ämm ja teises elasid nemad ise, nii et kaks tuba-le ja muidugi mööbel ja kõik see minu jaoks oli suur suur uudis või, või noh midagi muud, kui siiamaani, mis me olime, pildid seina peal kõik. No neljandal korrusel Petrogradi poole peal, väga heas kohas. Ja ahjuküttega muidugi suur köök oli ühes toas viisis pehme punase printsiibiga mööbel ja, ja teine oli siis pidi universaal algne olema. Noh, alguses oli siis niimoodi, et ilus, ilus sügis oli, ma mäletan, et ma käisin jaki väel ja oma pead emaga koos, ema hakkas mind viima iga muuseumidesse ja teatris käisime muidugi. Muusin, mees andis ju kaua käia ja mööda linna kõik need sillad ja Petrogradi pooleli, hästi ilus ja muljed olid väga toredad. No ja aeg läks kiiresti, aga siis ma hakkasin tundma, kuidas asu, isa, vahest tekkisid niisugused ütlemised, et raha läheb palju üle. Rass perekonnale hakkas Aivo kasina aimama ja see aimus Mul on alati olnud, ma olen lapsepõlves ka palju füüsilist tööd teinud ja abistanud, vaat jäi mul veel rääkimata. Üks lugu, kuidas mind, vanavanemad saatsid ühel suvel abiks Taebla solid, nendel ühed head tuttavad maainimesed, kes olid jäänud suvel ilma teeniata, oli heinaaeg, nad olid raskes olukorras ja mind saadeti neile abiks, siis seal oli kuus lehma väikele laps on kolme aastane absistravi ja mul tuli lüpsta need lehmad, mõtlesin. Ah, karjatada seda last ja õhtuks, kui heinaliselt koige tulidki sööki ja ma tulin sellega ta ei, ma olin linnalaps meil kunagi lehva lähedale saanud ja siin lüpsilehma niukse pigistamisega ja ma tulin sellega toime ja ma siiski tulin enne, kui mind oleks tahetud lasta krambid. No ja need on lemmiksead seal, hakkasin seda mõistma, et ma pean mõtlema selle peale ka, et mina pean hakkama midagi teenima, jätkur vee ei keelt ei oska ja vaat päästev mõte ema teadis, et eesti keele ajalehte antakse Leningradis välja, et ajalehe toimetusele tema ei suhelnud seal lüngas elavate eestlastega, kuna tal ei olnud nendega mingit kokkupuutumist, tema elas vene perekonnas. Ja aga selle tõttu olin sunnitud kodus vene keelt rääkima, siis ma sain selle. Vene keele sain suhteliselt kiiresti kätte. Ja aga muidugi mitte sel määral, et ma kuskil osanud tööd teha või noku oleks vabrikusse just läinud, aga eeldusi ka selleks ei olnud raamatupidamisse Masing ise oli õpitud ja ja siis ühel ilusal detsembrikuu päeval läksimegi siis SAS'i toimetusse Hedasus, see asus 100 hooaja peal, ta praegu on taastatud, see nimi siis oli kolmanda juuli, no mida läbis siis 25. oktoobrisse läkski prospekt Veevski prospekt ja seal oli tarvis tööjõudu masinakirjutajad. Ja ma läksingi siis masina kirjutaks sinna tööle, nii et see oli veel 31. aasta detsember, kui ma sinna läksin, seal sai siis selle eesti keeles kõik juhtuda ja, ja kes seal vastu võttis, oli Reiman oli Tartu Ülikooli õppejõud, oli ühe käega ja, ja temaga sai kaubal naha peetud ja ajalehe toimetaja oli Madisson. Kas võeti kohe tööle, võeti kohe tööle ja võeti kohe tööle, aga siis ma olin ikka veel Eesti vabariigi rannik. Aga noh, ma mäletan ka, kuidas me käisime ikka leid pikenemased ja, aga no nüüd suhtumises ja kuidas teised minusse suhtusid? Minusse suhtuti kui kodamlikusse plikasse, ma ei olnud ju selle tegevusega põrand tegevusega Mayuldises head Mayold poliitilise eluga seotud. Palju oli andmeid, mis fondi nõukogude liidus elatakse. Vanaisa oli oma vaadete poolest sotsialist ja Temav valimistel käis ma mäletan, kuidas niuksed suured lehed oli, sealt lõigati siis välja ja, ja meie kodus öeldi niimoodi, et kunagi ei saa kõiki inimesi ühe mütsi alla. Ja tema pooltes ainult sotsiaaldemokraatiat arvas ainult et see võib tööinimese elu parandada. Nii et kommunistlikke vaateid, minul ei olnud kellegiga jagada. Ja kui ma sinna sõitsin, siis maalin Khani, apoliitiline ja kodanlik plika, nii nagu mind hinnati, niisugune maalin ka. No ma olin ausa suhtumisega ellu niisukesena monile niisuguseid mad püsisin. Hakkasin siis seal teid artiklit trükkima, mis mulle anti. Mis ilmus siis Edasis ja sealt hakkas mu elu hargnema, noh sisuliselt 32. puhastage tulid sinna jaanuaris. Vaarandi tulp, Mihkel tulp, Vaarandi ja Harold nael. Nemad tulid peale türmi sinna, kui vabastati, tulid sinna Anton, Vaarandi ja Mihkelduid. Noh, kui nad käisid seal oma tervist parandava sea Moskvas käisid ja tulid tagasi, siis Mihkel tulp hakkaski töötama toimetajana. Ja meie töö kontakt oli väga tihe. Me istusime ühes toas, tema istus ühe laua taga, mine seal teise taga ja meil tekkis ka niisugune kotateid, ta hakkas mulle dikteerima. Et ei maha, keel oli ju midagi muud kui see keel, mis seal kasutati, need olid seal juba aastaid elanud, keel oli maha jäänud, aga tema oli, no üldse ta ta, ta oli andekas inimene ja Mihkel tulbistabel rääkima kõigil lugupidavamat, ta oli niivõrd aus, ta oli niivõrd, ta oli niivõrd ideeline, ta oli niivõrd Meie kindel solidaarsus, vot need inimesed, kellega tema koos võitles. Et ta oleks kedagi võinud reeta, see ei tulnud kõne allagi ja siis nende sõprusnalise niisugune haruldane sõpruse, et ma ei ole inimeste vahel sõprust olnud. See mulle jättis niisukese muunivad. Ma olin sel ajal ju nii mõjutata, jama, vaat, sain näha, missugused võivad olla õilsad inimesed, täitsa, ma ütleksin, õilis inimene oli Mihkel tuli. Noh, aga sattus niimoodi, et ta armus minusse. Eraldi oli seal lähedal, nemad elasid koos, see oli elamispind, mis anti niisugustele inimestele, kes seal liikusid, keda jälle suunati edasi ja ja nemad kahekesi said ühe toa, seda ma kõike seal nägin, seda Käspertid ja seal põrandal on organisatsioon sealgi. Aga jah, kõiki neid tegelasi, kes dirigeerisid, seda Anvelti ma ei näinud, ta oli Moskva ässaga, teadsid Pöögelmanni käis seal Külli küll Pälli, mängin seal liikumas ja ma ei mäleta, mis ajas oli, kui Madisson asemel tuli otra vastas peatoimetajaks edasi toimetajaks kõiki Edasis ilmunud lood, kes tuleb ja seega rohkem ei olnud ja see leht oli küllalt formaadilt väike, ega seal rohkem minu masinakirjutajaid tarvis ei olnud. TV2 basid kirjutajad, teine oli siis lukk, kindraliosakonna juhataja, õpikuid anti seal välja, see kirjastuse poole peal temale naine ja siis oli iga masinakirjutaja. Noh, alguses, kui ma sinna läksin, ega ma siis kiirusti pall ei olnud, ma olin koolipingist tulnud. Aga imelikul kombel. Mul oli nagu päästerõngas, millest ma sain kinni, mida ma sain seal realiseerida, mis ma tahan veel öelda, et mina olen saatuse usku. Mina usun saatusesse ja kui ma oma elule tagasi vaatan, siis ma vaatan, niisugused on teatud pöörded, punktid ja mispärast on osutunud, et see oli saatuslik pööre. Aga jah, noh, need aastad, kui ma, kui vaarandiga veel seal oli ja me alati liikusime koos, aga hiljem hakkasime rohkem Mihkel tulbiga, ei ma nendel pidudel seal punasel tänaval ja mis asus punasega. No see oli Eesti kultuurimaja või kuidas ta õige nimetus oli, haridusmaja harjus, maja oli ja Eesti haridus Eesti haridusmaja seal näitemängu tehti ja seal oli loenguid ja kontserte ja pidusid ja ma ütlen, et me saime suurteks sõpradeks kohe. Me peaksime nii hästi sobima, serblased. Nendele noorus oli, nad olid vangistunud mehed, nad olid karastunud mehed, nad olid elun näinud ja ega vähenõudlikud, neil ei olnud ju pagasiga midagi, see ülikond seljas ja Vaarendid oli niisugune hele mantel oli raglaani lõige soni peas ja üks poolel tindiplekke täis. Meil oli pisarad või mismoodi see oli sattunud? Tal ei olnud sellega ta käis. Me käisime söömas koos ja siis seal oli lähedal, oli ju supiaed, oli. Me sõime, ma mäletan, kuidas sööklegi oli, seal oli see näedsa putru, keeli oli noorus ja siis ei olnud ju nõudlik millegi suhtes. See tähtis oli see elu ise, mis mille sees olin ja üldse mindi, tihedasti suhtlesime ja see oli kõik nii endastmõistetav. Aga siis vaadanud ja tulbiga ma mäletan. Me käisime suvel kuskil Leningradi ümbruses, kus Käsperdi tasusid nende suvekodus me käisime üks suve vähem, niimoodi veetsime koos, ma mäletan, see oli mere ääres. Ja kuidas me kokku leppisime, et ma sinna tulin, ma mäletan, et meie hullusime seal mere ääres üks kord alandlik rahvas mind sülle ja viskas vette ja vaat niisugune, aga me olime kolmekesi koos ja, ja Mihkel tund tegi mulle, kassid ohustasid torbiku, niisugune naljakas siis maasikat ka juba olid, sinna korjasin, niisugune tore päev oli ilus ilm, oli see meelde. Aga arandi ja hakkas nagu rohkem ära olema sealt. Toimetus Eesti kirjastuse eest ja ja meie lähenesime veel Mihkel tulbiga, sellepärast et oli see seinalehe tegemise ülesanne oli. Ja mina olen alati, kus ma ka hiljem olen töötanud, kõik ülesanded, mis on antud, ma olen püüdnud käikuma õla alla panna ja siin mul tuli muidugi ümber kirjutada need artiklid ja siis allkirju seal teha ja ja sageli me olime sunnitud selle tõttu olema kauem tööliseks, seda tuli teha väljapool tööaega. Juba see lähendas ja ja siis ema ja kasuisa, suviti nemad ikkagi üürisid mingi suvila, see oli kuskil Leningradi lähedal ja, ja ma tean, et see üks suvila oli kuskil Siiverski kandis või see oli niimoodi, et isegi rongiga paar tundi sõitev Mihkel tuld käis meil külas ja ja juba tekkis jaht, niisugune lähenemine tegi mulle abieluettepanek. No ma olin tuntsidest liiga liiga noorena. Ja ütlesin ka talle, et ma ei armastasin, mina abiellun siin siis, kui ma, keda ma arvastamata. Nii et ma mingit vahetus siiski sõprusi arvasse vahel teha. Aga siis tekkis niisugune sügise poole seal aasta sügise poole tekkis juba see teadmine, et Vaarandi läheb kuhugi ära mingisugusele põrandasse, töödes oli 33. aastal pidi olema. Ja ega sellest avalikult ei räägitud nii ei omavahel ainult kuhu midagi. Vaat sellest saadik temast rääkimine muutus juba tabuks. Vaat siin on Vaarandi välja lõigatud, selle pildi peal oli Vaarandi, oli teisel pool. Seome registreerimise vilt, käisime registris seerimas ja, ja siis me läksime pildistama 16-l ja meie 33 ja, ja meie, see pulma siis olid ju kõik Miisike sihukeste just pulmapidu või need olid kõik igapäevased asjad seal ainult vormistamine. Mihkel rääkis niimoodi, et suured sõbrad, nagu nad olid ja mina ka nende hulgas suur sõber. Ja ütles, et noh, tema sõidab ära jää, et ta teaks, millega meier lõpeb. Ja nagu rääkis mulle augu pähe ja, ja ma andsin oma nõusoleku siis abielluda ja me registreerisime ja panime siis oma nime kirja varreti oli siis tunnistaks selle asja juures. Pärast oli siis meil kodus niisugune õhtusöök, üks töökaaslane oli veel külaline meil ja rohkem siis omad inimesed olid seal sellega siis tähistati aha, aga mis vahepeal juhtus, miks üldse võimalikuks sai, ema abielluda sain? Mina elasin, nagu ma rääkisin selle ema ämmaga ühes toas. Vaat mul olla tekkinud ühe sõna suhtes allergia reservide mobiliseerimiseks, kui räägitakse. Üks oli see, kui peale nippi hakati inimestelt välja pressima, kellel olid mingisugused kulla, väärtasjade tagavarad. Meie perekonda tabas väga lähedalt. Ühel õhtul kuma, töölt koju tulen. Meie vastas elas üks perekond, kellega me suhtlesime ja sealt tuldi, öeldi, et et see ema ämm on insuldiseisundis. Praegu nende juures oli enne sõda oli juhtunud niisugune lugu, et kibeeuust üks mees oli tulnud ja inimesed eriti viidi ära ja tuli ja ukseavas kasuisad tädi Liidia, paun oli ta nimi ja küsiti siis tema õde, keegi oli kaevanud nähtavasti, et tal peab olema kas siis kuldraha või no vähemalt midagi, mida saab rekvireerida. Ja see nii lihtsameelne, kui ta oli tavaline inimene, kes ei ole ette valmistunud sündmusteks läks kohe siis vastaskorterisse ja ütles sellele oma õele Ženja, Satapoi, Pristli. Sellest aitas, et sellel tekkis insult. Ta ei olnud võimeline sellest korterist enam oma korterisse tulema. Sel ajal oli tema poeg, minu kasuisa oli komandeeringus, tuli siis ema koju ja me siis kõik läksime sellesse korterisse. Ta ei tulnud teadvusele, ta suri, niimoodi. See GPU mees uutes all ikka lootis, et ta saab selle ohvri kaasa viia. Noh, ja vot niimoodi siis tekkis, et minul nagu iseseisva elamispind tekkis, tuba tekkis ja see andis selle võimaluse, et ma sain abielluda selle aktsiooniga veel edasi läks mõni aeg mööda, tuldi sedasama. Liidia Paalne järgi ja viidi ära. Tema oli ka lepi ajal tegutsenud ja tema oli ja keegi ei julgenud kellelegi kohta midagi hakata pärima, kus keegi on, kõik võitsid, teadmiseks siis sel ajal olid niisugused lood, et, et siis oli kahjutluse oli päevakorral, kahjureid oli igal sammul. Ema perekonnas oli üks hästi tore abielupaar, kellega veedeti õhtuid, mängiti kaarte ja joodi teed ja see oli šeffkokk. Väga hea kokk oli mees. Teda süüdistati nagu ta oleks toidu sisse klaasipuru pannud. See mees viidi nii kaugele ta poosemast ülesse. Nüüd see liidepaalne oli ära 40 päeva. Ja ta tuli tagasi, kui ta enne oli, vaat nisukene, siis ta tuli tagasi niisugune nagu piitsavars, nagu nagu piitsavars. Ja saime temalt teada, et väiksesse ruumi Läti kokku tohutu hulk rahvast, nii et nad olid siis ööd. Vaat selles ruumis neid iga päev kutsuti välja, noh, et nad tunnistaksid üles, kus teil on jäänud, annaksid ära siis mis, mis mis endale on. Ta elas selle ja üleinimesed, seal surid ka paljud vot minu suhtumine ellu on alati, ükski süsteem ei iseenesest ei suuda midagi kindlustada. Peab inimesel peab olema äkki enne kui ta selle systeemi teenistuses on. Vaat Me oleme ait maatori lugenud ja teame, missugused inimesed võivad olla, kes need neid käske ellu viivad, nad võivad olla, inimesed, võivad olla ka loomad. Tema sattus niisukese uurija alla siis et temalt isegi neid ta pakkus, et tal on ehted. Ja pakkus neid ehteid. Dima neid ära ei võta, aga tal ei olnud aha, tal ei olnud kuldraha ei olnud. Ja Need olid ainult ehted ja tema pääses sellega, et kuldasjad talle alles jäid. Ja tuli tagasi niimoodi elada, kõik nüüd jälle üle ja, ja pärast jälle kosus ja hakkas müüa, nii nagu ta töötas jälle tööle ja elu läks edasi elas ju selle blokaadiga üle, vaat eriti need inimesed, kes epiga kaasa läksid ja kes lõid kaasa tol ajal ja noh, nii nagu alati on, iga rahvuse hulgas on neid Kadetsejad ja eksis kes sunniti või, või aga nüüd jälle minu seisukohast ma ei tea, kui, kui seda pinda ei oleks, on kas me oleks saanud asudavad sellesse, mis oli Mihkel tulbi ja nuga seal perekonda luua oleks olnud küll väga raske. Kus nemad ühes toas ühes toas ja, ja ma ütlen, ajalehepakk pandi pea alla ja kuidas tõesti, et inimesed niivõrd vähenõudlikud võivad olla nagu nemad olid nagu sõid makarone ja, ja, ja tange ja toorest peast fotokeetvate ja kõige tüüpilisem pois elu, jah, muidugi siis vaat lenin käes veel siis olid parteipuhastused, olid trükikojaga, olin pelgati tihedad sidemed, trükikoda asus mujal, aga mitte väga kaugel. Sennaaja Blošerdist, vaat siis oli veel nae kirik oli veel alles seale, kuskilt keeras ära ja ühte niisugust puhastus, kus mul tuli ka kaasa elada, kuigi maik hullud parteisse seal kõik parteitud, näete siis ja siis igat parteilast siis maagiti, kas teda parteisse jätta või mitte. No see oli üks niisugune etendus ja ma mäletan üks pea, üks raamatupidaja ja oli ta need pearaund, kas ta oli trükikoja raamatu üks eestlane, kes rääkis eesti ja vene keel niivõrd pudru seal? Ja, ja kasutas selliseid praht sõnu sekka, et mul on isegi praegu jäänud meelde üks tema niisukile iganistkümne Melchior Boyczim. Takska sai Kimbeda, seits, õlu nükib ühe teise otsa ja aed on üks suur ruum, kus inimesed olid siis koos ja ja vot see on jäänud silme ette just tema suhtes tehti, siis, see pole enam ei ole meeles eemal enam ükshaaval ette ja ükshaaval võeti siis kogu selle rahvamassi hulgas võeti, et see esisemiga jälle üks niisugune Agakis otsustas Rate, eks olid ikka need parteiseltsimehed, kes otsisid ja mina ju ei olnud olla. Seal tegelesid, me kuulusime ju trükitööliste ametiühingusse ja Neeva ääres olid, teete? Niisugused spordibaasid olid ja ma käisin seal võrk palli mängimas ja Mihkel tund käis ka ja ja nii et seiklesime palju liikumisi, palju koos ja mõlemad ja ma mäletan, ma andsin keetjo normi, andsin ära, riietes ujusin, on valmis? Vetega VTK jah, selle ma andsin ära. Pool lõid kaasa, mida nõuti ma nagu igal pool noh, niuke elav, olin. Käisid veel paljud teised, kes olid selle seltsi vähemusrahvusteinstituut, mis oli Marsi sky-nimeline Kristalipäraste Mihkel tulp aspirantuuris õppis seal, ta õppis Tartus arstiteadust ja ta oleks meelsasti edasi õppinud seda, aga ta oli parteisõdur. Ta allus, sellele distsipliinile, ei tulnud talle, ei tulnud mõttessegi, et tema oma tahet oleks püütud läbi viia. Aga selle ohvriks ka läks. Vot nüüd tagantjärele, kui hindad kõik seda, mida inimesed on ohverdanud tema ja varsti, siis jah, tasuks siis mee juurde meie kogu see elama. Äärmiselt tore inimene, muidugi ta hoidis mind väga. Karastatud, ja ma ei, mul ei ole küllalt tema iseloomustamiseks tabavaid sõnu väljendada, mis inimene tema üldse oli. Ta oli kirjavahetuses Eesti vanglaga, ma seda hiljem kõikjal Aviimeri käest kuulsin ka, et selgus, et nad olid kirjavahetuse ja siis ta jutustas, palju sellest vanglaelust ja tema osa. Ja missugune, missugune tugev natuur ta oli. Vaat tema oli niisugune inimene, kes ennast ei painutanud ja ma usun, mõni inimene ellu ju 38. aastal. Aga ma usun, et temale sai saatuslikuks see tai painutanud, kuigi tema ideed ei reetnud kunagise idee, mida tema omaks oli võtnud. Ma leidis kõik need raskused, see on meie, meil oli poleemika kodus, sageli ma mäletan, tema istus laua taga ja kirjutas, mina teda ei eksita siin-seal ja siis meil läks viina oma seisukohti esitada. Nii nagu vanaema ei suutnud mind tehase veenda, nii ei suutnud mina tema sellega kuigi ma kõike naeru, tema väärtustest inimlikud väärtused, kõik arusaadavad. Ja, ja ta oli erakorraline inimene, keda mina nendel aastatel oma elusolek kohtasin ja saan jäänud eredalt särama kogu minu eluks. Aga no elu läks edasi.