Täna jätkab mälestusi möödunust Veronika Alt, kes 1931. aastal pärast kaubanduskooli lõpetamist Tallinnas siirdus elama ema juurde Leningradi. Ta leidis sealt masinakirjutajana edasi toimetuses, kus tutvus Anton Vaarandi ja Mihkel tulbiga, kellel oli selja taha jäänud poliitvangipõli. Eestis järgnes abielu Mihkel tulbiga. Tasuks siis mee juurde meie kogu see elama. Äärmiselt tore inimene, muidugi, ta hoidis mind väga. Karastatud ja ma ei, mul ei ole küllalt tema iseloomustamiseks tabavaid sõnu et väljendada, mis inimene tema üldse oli. Inimlikud väärtused on mul kõik arusaadavad ja, ja ta oli erakorraline inimene, keda mina nendel aastatel oma elusolek kohtasin ja saan jäänud eredalt särama kogu minu eluks. Aga no elu läks edasi, siis jõudsid, saad kätte, kus juba edasi toimetus likvideeriti ja moodustati välismaatööliste kirjastus ja see asus teises kohas, täpsustavad kastinnid vurri ja apteekri tänava nurgal teisele korrusele ja see sinna tulid siis inglise sektsioon saksa sektsioon. Ja Rootsi ja olid ka välismaalased, olid siis seal, kes koos selles nüüd töötasid. Või siis oli ikka veel Mihkel tulp õppis veel aspirantuuris ja nüüd siis minu töökaaslased olid üks soomerootslanna, kes äsja rääkis soome keelt, Taaviga, siit kirjutaja ja üks austerlanna, temal ikka masside kirjutaja, me istusime kolmekesi ühes toas, hästi tore seltskond, meil olid kõik toimetajad, olid ilukirjandust, seal ju anti nõukogude kirjandust võõrkeeles välja. Seal olid jah, toredad sümpaatsed inimesed. Ja mina käisin, siis hakkasin käima saksa keele kõrgematel kursustel, aga siis vot see soomerootslanna oma käis ka need saksa keele kursustel ja Mildi koondati ja muudeti ära tema koht, millegipärast siis hakkas juba see kokku tõmbame, siis me juba kuulsime, et kaovad inimesed ära, siis oli ju see tuhatjovski protsessist, oli juba ka teada, aga enne seda noh, me olime üheealised ja noorukesed anima nimel 19 või 20, mis ma võisin siis olla, palju ühist oli meil, et ema jutustas, et talisaanud ühe noormehega tuttavaks, seal kursustel ja talini, vaimustatud sellest, see poiss pidi luuletama tabiini kena välimusega olema. Ja mis veel kõige tähtsam, kuna ma seal, kus minagi elan, nii et mina elasin pooluseva uulitsa, oli, see oli nurgapealne maja ja nüüd järgmise nurga peal üks no 50 meetrit eemal. See poiss pidi elama seal. Ühel niisugusel õhtul, kui tööpäev oli lõppenud ja mina tegin aega parajaks, et sinna kursusime, läheb uks lahti, astub üks noormees sisse ja küsib seda tüdrukut, nüüd meie olime sõbrannad, nagu ma ütlesin, aga ta ei tööta enam siin. Muide, seesama sõbratar jutustas nüüd sellele noormehele, et debanal, töökajastus noor abielus endast 13 aastat vanema mehega ja elab lähestikku. Teate, need jutud on niuksed tühistele, tüdrukutel on, need on need tähtsad asjad, mida jutustada. Nii et kui see astus uksest sisse, siis mingil määral mina olin temale tuttav ja meil tekkis keskustelu, aga varsti mul oli aeg minna kooli või sinna kursustele ja ma siis ütlesin ja tema siis küsis luba, kas ta võib mind saata. Ja muidugi miks ei või saata. Ja saatis mind sinna ja siis oli üllatus, kui ma tulin õhtu võrsustelt, siis oli tema juba trammipeatuses mul vastas. Ja vot see sai saatuslikuks. Ja siis ta hakkas mind piirama, seesama noormees, vaat nii nagu tänapäeval räägitakse seda kündavast propagandast. Vaat see tema suhtes, see oli niivõrd ründa ja veel need asjaolud, et taliminuga ühe vanune, ta oli pool aastat minust vanem. Noh, meil oli nii palju jutustada oma ja, ja, ja tühine noor tüdruk nagu maalin ja nagu ma ütlesin ka, ega abiellumine ei olnud mitte niisugune romantiline ma nagu rohkem mõistusega või tähendab mulle nagu räägitav pähe mõistlikum oleks olnud meil kum oleks saanud niimoodi jätkata oma sõprust. Ma olen endale etteheiteid teinud. Et kõigepealt, et see nii väärtuslik inimene pidi minu pärast kannatama. Ma ei varjanud midagi, kui me abiellusime, me leppisime kokku, meie kunagi ei peta teineteist. Ja ma enda kohta ütlen niimoodi. Ma olin julmalt aus. Seepärast, et ma ei olnud midagi ise niisugust läbi elanud, ma ei kujuta ette, mis teise tähendab. Ja siis ühel õhtul ma tulin koju ja mu mees oli võtnud oma naisele läinud ära, ta ei suutnud seda olukorda taluda. Ja siis oli see asi oli nõukogude korra ajal oli ju nii lihtne ja me läksime niimoodi ilma Mihkel tulbi osavõtuta. Läksime sinna saksi ei perekonnaseisuaktide büroosse ühe laua taga. Me vormistasime lahutuse, maksime kolm rubla tolle aja vääringus. Läksime teise laua juurde ja panime oma nimed jälle kirja. Ja Mihkel tulpile tädi teade koju. Missugune, missugune julmus oli see, kui tema sai niimoodi teada, mis koodi purunes tema abielu? Nojah, ja siis tuli tema jälle minu juurde elama, see aga sisaurus Loormes ja. Kõrval oli ka seni vastuvõetavad, aga kõigega harjub ära. Kas tohib küsida, mühkil tulbüüdasime, saatuse edasine saatus oli niimoodi, et tema siiski selle aspirantuuri lõpetas. Ja tema töötas veel selles samas välismaa kirjastuse ja ilukirjanduse toimetaja. Nii et me töötasime mingi aeg ühes asutuses veel koos. Teda ei olnud kodus, kui tema järgi tuldi. Aga see oli juba siis, kui oli kadunud Otto Rästas oli kadunud ja kõik need, keda ma siis tundsin, kõik, kes olid juba kadunud kes seal veel töötasid ja kui alguses veel mingisugune kõhklus kellelgi tekkis, siis hiljem hakkasid juba isegi mina nende hulgas. Või tähendab, mina kunagi ei arvanud või ma olin selle atmosfääri juba endale teadvustanud, et see ei saa olla mingi õige asi, ainult et Andrus, millele meil tuleb alluda. Ja nii palju ma tean, jah, Mihkel tulbis tema järk jäigi, seda ei olnud kodus, jäeti talle kutse ja teatud päeval inimkonda sinna ja ma tean nii palju, et tema likvideeris oma elamise, müüs raamatut ära, ostis omale tugevad riided selga jalanõud ja ja nii ta kaduski rohkem jaamas kuulda ei olnud. Aga nüüd, mis minusse puutub, siis nähtavasti kui ma oleks olnud tema naine edasi, siis oleks võinud repressioon mind puudutada. Tahame, et ma olin ju pikka aega tundnud Eestist, no vahepeal ma olin nõukogude alamaksika, eks saanud juba nii, et ükskord mind kutsuti välja ka ja mina ka panin endale tugeva riide selga, mõtlesid, et kes seda teab. Lahkumineku põhjusele ainult romantiline näevad niisuguse, aga nähtavasti ma ütlen, kui ma räägin, et ma olen saatuse usku siis mulle tundub, et vot niivõrd etteaimamatu või, või isegi ilma minu initsiatiivita toimus vot niisugune juhus, mis andis niukse Te olete minu elule jälle, milleks tarvis saatusel mind päästa, ma mõtlen niimoodi. Nojah, aga niimoodi ütleme kui vaata sellest aspektist, kuidas inimese elud kujunevad, kuidas kujunes minu elu algus oli ja mis kond sedasi läks? Meie registreerisime vist jah, märtsikuus ja detsi ümbris sündis mul tütar, ma pean veel ütlema seda, mis vahepeal juhtus siis minu peres ikkagi selles uues peres. Selgus, et see, minu nüüdne mees on niivõrd armukade võrd, haiglaslikult armukade, esiteks ma pidin kõik pildid, mul ei tohtinud enam olla oma eelmisest mehest mitte ühtegi pilti järel. Tema naine, ema omand, oma tahet ma ei saanud läbi viia, aga ma pidin alluvad juba. Ja see siis aja jooksul muutus mulle väljakannatamatuks. Aga siis, kui likvideeriti see välismatööliste kirjastus, ma olin, kuni selle likvideerimise lõpuni vist oli Otto Rästas oli ikka veel lõpuni Gabist alles ja kui ma sealt siis vabanesin, siis ma oli tarvis ikka noh, kuidas me kõik elasime majanduslikult, kui ei oleks vanematepoolset abi olnud, ma, siis ma ei tea, mis koodi oleks elanud meie palk ja siis see oli niivõrd väike, et riide hankimine oli probleem. Aga peale selle ma võiksin veel kirjeldanud, missugune noh, nii. Juba mõttes missugune see olukord oli näiteks ükskord edev ja noor, nagu ma sel ajal veel olin ka, tahtsin ilusaid mudel kingi saada ja siis ma seisin järjekorras kell viis õhtul võtsin järjekorra ära, siis tekkis tohutu järjekord sinna. Ja ööbisime. Jah, Me käisime vist ikka natukehaaval ära ka, nii et hommikul kella 10-ni me seisime. Et kauplus avati ja me siis saime. Niimoodi, õnnestus hankida need mudelkingad. Ükskord ma seisin tohutu järjekorra, et saada kliidi täis sitsi. Ja toiduainetega oli ka niimoodi, et punas midagi oli. Noh, mitte väljas ei olnud sinipiiratud see ja siis vahepeal oli vot niisugune aeg veel, kus olid need torkasin, Need olid avatud, vaat see oli umbes samal ajal, aga mis on turg siin tark seal olid ja kus valuuta ja kulla eest sai osta, välismaalased said osta, aga sa ikka nõukogude kodanikud, kellel seda sattus olema valuutat või kulda ja mõlemaid. Ja seal siis oli muidugi kõike saada, no peamiselt toiduaineid kramadiaaned, ema, vahest seda kvoodi kasutus. Mis ta siis ära jälle realiseeris, seda ma ei tea, aga siis vahest mingisugune Hilki sai ostetud sealt mõnda võid niisugust asja juurde, nii et kõik need aastad olnud noh, niisugused peos õhuelamised ja et last soetada veel alguses ma, mul oli mõte, et ei, sellest ei tule midagi välja, siuksed, mina tundsin alati vastutust. Teadsin, kuidas mu enda lapsepõlv läksime, võta oma vastutusele üks kodanik, noh, aga ema perekonnas ei oldud enam lapsi ja tema akule auku pähe rääkima, et ma ikkagi selle lapse ilmale tooksin. Ja nii siis oligi, sündis siis esimesed kuud või isegi aastaöös emaga. Mõned lapsed olid niimoodi, et päeval magasi tööstševinte ja temal oli ikka need, see niisugune häda ja siis kasuisa eriti hoidistada. Üks küsimus veel. Kas te mäletate seda, kuidas te kuulsite 40. aastasena? 16 Eestis neid sündmusi nendega ma ei olnud kursis, kuna mul oli maalinud nagu vene perekond täiesti kohe mani jäginovormatsioonil jõudnud. Näete, küllap oli, aga ma ütle minu suhtumine Eestisse. Ma ei näinud mingisuguseid reaalseid võimalusi, et mina oleksin kunagi Eestisse saanud tulla. See oli kuule üks niisugune kallis paik, millest ma ainult niimoodi vargsi võisin mõelda, sellepärast ma ei saanud eesti keelt rääkida ka. Ja vot siis tuli sõda selleks ajaks ma olin juba selgusele jõudnud, et see perekond ei kesta edasi. Ja sõja algul tema läks vabatahtlikult Leningradis fondi, ma mäletan ka seda, kuidas ta ikka, kas ta ikka läheb ja kui ma ütlesin, ise otsustad, ise otsustab ta läksis. Ja vaat siis ühel ilusal päeval nendele uks läheb lahti, tuleb Vaarandi ja see oli jälle niisugune üllatus, mida ei oleks osanud, et ta noh, teate seda üllatust kui kaheksa aasta see vahe järgi korraga sa vaat ukse ja sulle vaatab niisugune inimene kellega on niisugused mälestused ja toob sulle Su kadunud kodumaa tuul lähedale. Noh, ja, ja siis. Ma teda muidugi tundis ka hästi ja ja me kohtusin, ma käisin tema juures seal Astoria võõrastama, samas ma ei mäleta, keelekas Kippele, kellega ta elas koos selles võõrastemajas ja me ikkagi aeg-ajalt niimoodi käisime, saime kokku. Seni kui blokaad sulgus. Blokaadi ajal olime Leningradis, noh, seda aeg isegi meenutada nagu ei taha, aga ma elasin selle üle. Kui juba see kõige raskem blokaadi aeg oli läbi. Vaat siis ma alles evakueerusin. Seepärast, et selle sõja alguses minu ema ei tahtnud midagi kuulda evakueerimisest. Tal olid eelmise sõjakogemused, ta ütles, et Venemaal on igal pool nälg, ainult suurimin varustatakse. See oli põhjus, miks me ei hakanudki evakueeruma, meil oli veel või tähendab, ema perekonnal oli üks väike suvila see oli kuskil Neeva lähedal ka jaama lähedal. Raad, neil oli selle nimi ja see oli seitse kilomeetrit siinpool ungaad. Ja suvel ema oli koos minu tütrega kogu aeg, kogu suve oli niimoodi maal suvilas ja nädala lõpus siis käisin seal nende juures ja sõja alguses oli temaga kogu aeg seal ja tema Narvas niimoodi, et ohtlikum olla, olla Leningradis seal ta on päästetud nagu väikesed muidugi taga varakesedki olnud mitte suurem, kui Tallinnas või Eestis diilitati elanikke tegema tagavarasid, siis seal keelitati vastupidi, ärge tehke paanikat, mitte midagi tarvis, kõik on olemas. Aga varsti ju need Padajevi laod ju sait, pommid pihta, kuidas põlenud suhkur, kuidas sedagi tassiti, sel ajal, kui seda, kuulge, minu kasuisa töötas Tšerniigovi lihakombinaadi transpordiülemana sõja algusest peale, mehed kõik kuulud. No ta oli juba selle ealine, mobilisatsiooni alla ei kuulunud, aga nad kõik kasarmuolukorras olevaks kuulutati. Noh, siis oli niisugune olukord, et mees siis mobiliseeriti ja meie ema tütar ja mina sõja algul me ju, kui sireenid hakkasid undama, me, meil oli valmis pandud üks kohver dokumentide ja vajalike asjadega, pisut toiduained ja mesis, tulime neljandalt korruselt alla, läksime üle hoovi ja seal oli siis keldrisse läksime. Ja vahest oli tuli see õhtu hilja, kui tütar juba magas, siis oma raskete nende tekkide asjadega võeti sülle, mindi neljandalt korruselt alla, sinna. Ema oli raske südamehaige, ta pidi dieeti pidama ja kõik see mõjus tervisele. Muidugi temal tekkis veetõbi. Siis oli juba niimoodi, et trammi töötanud, ma käisin lapse kelgu peale, panin niuksed, suured asjad, mis puudusid, meil oli üks puupliidi peal, oli üks niisugune haak oli, millel oli kraan küljes ja selle kelguga käisin vett toomas Neevast jääaugust. Me hammutasime vett ja ma vedasin seda vett koju. Ja ema jah, tervis halvenes, nii et lõpuks ta oli nii, et ta ei saldada istuda, arste sai kutsutud arstidele tasuda muidugi. Kas leivaga leiba, aga muidugi ei saanud ja kuldesemetega sai tasutud. Ühte rohtu kirjutati siis emale välja, tüüritiin oli selle rohu nimetus. Et ma käisin seda rohtu hankimas, mul ma käisin pikki maid jalgsi Petrogari poole pealt Nevskile siis oli paali jääs, aga seal oli siis seda alates juba mingis rada ja see valge ümberringi Petrogradi pooleli niimoodi, et et paks kord oli tänaval ja sellesse jääse trammi vagunid olid külmunud, siis mäletan, kuidas üks inimene oli või neid oli rohkemgi, oli külmunud sellesse ja siis mäletan, kuidas ma nägin, kuidas kelgu peal VTB tööstuskoolipoisse, kes olid ära surnud kes olid igasugustes poosides ja käisin ja hankimas seda rohtu ja ma sain seda rohtu, aga sigade rohi kaotas väga kiiresti oma mõju. Meie olukord ei olnud kõige hullem jälle vaatamata pommitamisel ja kaugkahurid laskmisele. Meie aknad jäid terveks. Me muidugi kleepisime, kõik, need hakkab nagu kõik kleepisid. Siis kasuisa hankis väikse Burfuico, see oli mall mahi ja tema hankis ka koksi üks selline niisukene väärtuslik küttematerjal, et see hõõgus terve päeva kasuisa, kui tal oli võimalik transpordi kasutada. Ta viskas meile ükskord, ma mäletan ühe ämbritäie neid kapsa juurikaid, mis olid jäänud maa sisse. Kui kapsa Beatrilt ära võetud, siis muidugi puhvetkapp sai kõik läbi otsitud, mis vähegi leidub, seal leidusid mõned kuivikud, kus olid ka ussid sees, need said lõpuks rikka peale pandud ära kuivatatud ja kõik see muidugi ära söödud, siis me puhvetkapist leidsime sinepijahu. See sai mitme vee läbi leotatud ja kõik ära kasutatud, siis looma koogid olid need, mis meile ka kasuisa tõi, need kamis kurika peale, küpsetasime ja ja ära sõime. Ükskord õnnestus isa tõim ühe pooleliitrise pudeli samagonni. Seda õnnestus vahetada viie kilo kartuli vastu. Muidugi need kartulid said kõik koortega koos ära söödud. Aga vot siis tuli see kõige raskem aeg, kui leivaportsjoni 25 grammi. Ja mulle niuke päevarütm oli, nagu ma praegugi elab mul teatud rütm elurütmi ja nii oli siis enamiku nagu leivakauplus lahti tehti. Nii ma siis läksin, Martin, kes seal leiba saama sealt. Ja ükskord ma nägin ka niisugust juhust, kuidas rahva hulgast tuleb käsi ja haarab see, mis minule või kellelgi on kaalutud leib seda haarab selle ja kohe suhu. Ja muidugi siis ekstuda püüti siis seal tema käest kätte saada ja teda peksta ja noh, ja mis inimesed seal kõik rääkisid ja, ja see ja selleks ajaks juba tekkis järjekord selle poe ukse taha. Jaa, täisi võis näha inimeste pealisviietel. No mis oli minule moraalseks toeks, nendel päevadel? Muskusin saats. Ma uskusin jälle niimoodi, kui ka jälle teinekord oli, et me maja nii rappus ja niisugune mulje oli, et nad kõik paraku variseb su peale. Ja kõik see jälle läks. Siis mina sain olla rahulik, ma sain ennast ise hoida selles seisundis, et kui minuga midagi juhtub, siis ainult minu saatus on seda otsustanud, et seda ma niikuinii muuta ei saa ja ma sain olla täiesti rahulik. Vot märtsi sa hakkasid juba, hakkas juba niisugune aeg olema, et tekkisid need statsionaaris, kus püüti inimesi toibutada, need, kes nälja suremise juba olid nii serva peal ja vot siis oli, ma nägin statsionaaris niisugust pilti, kus ühes tugitoolis üks mees, kes oli Distroofina, Distroofikud olid siis kõik kuidas tema haakus niimoodi tal oli, leivatükk oli käes ja kuidas ta niimodi vaakus võt ja ta püüdis seda leiba, et ta niimoodi vahakus edasi-tagasi. No mõnele see statsionaar sai saatuslikuks. Noh, peab tagasi hoidma, korraga ei saagi niimoodi süüa. Ja siis ma sai paigutada ema haiglasse. Meie lähedal oli see haigla ja kui tema haiglasse paigutati, ta oli, ta istuda ei saanud juba ammugi, ta seisis laua najal niimoodi. Ja ma haiglas käisin teda vaatamas ka ja juba enam ei tajunud, näiteks teda enam ei huvita minul tütar oli tal olnud niivõrd lähedane, vaat apaatia see päästaks ta ema elas üle selle siis jemailanud ilma suri, ema suri samas haiglas, haiglas suri ja vahepeal oli, mul ei olnud kontakti kasuisaga ja tema on maetud ühishauda. Kauge kahurid lasksid ikka mööda Leningradi ja kasuisa hakkas mulle soovitama evakueerukesid tagantjärgi ma mõtlen, et mul ei oleks tarvis olnud, aga see oli vajalik teises mõttes jälle, kui mina ei oleks evakueerunud. Enne seda oli veel niisugune juhus, mis, kui mehesse puutub ikka tema oli frondil, nagu ma ütlesin, läks vabatahtlikult nende vähese löödi puruks tema ellu maei terveks, ta tuli Leningradi. Mina elasin siis emaga ja tütrega koos ühes toas ja kas meie tervet korterit ei kütnud ainult seda ühte ruumi. Ja tema ema elas ikka selles korteris, kus ta varem elas. Ja mina siis ütlesin talle, et sina nüüd päästa ennast nii nagu sina oskad, sina mine oma ema juurde ja mina elasin koos oma emaga. Ja tema läks tööle leiva vabrikusse kus ikka oli leivatüki spekuleerimine, käisime Leningradis leivapätsi eest, küsiti 800 rubla ja pianiino osteti pätside eest ja aga noh, tema ei toonud meile mitte kunagi ei ühtegi leivapala koha lapsele. Ei ka mina kunagi ei ole oma selgroogu painutatud. Ja mul oli juba siis mõte, et siiamaani enam ma selle inimesega ei jätka, kõik oli surnud ja siis ma langetasin otsuse, et ma ei kavatse temaga jätkata. Ja vot see minu evakueerimine oligi selleks vajalik, et ma sain temast lahti ja vaasis hakkasin organiseerima mai, kuulnud ühtegi organisatsiooni, hakkasin omal käel, siis panin kõik nii palju kui võimalik, võtsin kaasa asju. Mul oli seitse rasked õmmeldud riidematerjale ja ainult paar kohvrit oli ja on tekitanud nii raskeks, ma jaksaks üksi tassida ja mul oli siis viieaastane laps kaasas ja hea keerumil oli 15. juulil 42. See need rasked ajad olid juba üle elatud, siis. Ja kasuisal oli üks tuttav Siberis Novosibirskis ja tema nagu lähetas mind, et mul oleks üks sihtkoht, kuhu ma võiksin nagu kanda, alguses kinnitada. Ja kasuisa siis viis mind autoga Ta jaama Vaarandi oli ka saatmas. Ja pandi mind siis aitasid nemad vagunisse. Healid meie majast üks naine oma kahe pojaga, aga väikese veksli lastega oli ka kaasas, nii et mingil moel meil üks tuttav inimene oli kaasas, siis me sõitsime Laadoga äärde, seadmeid laaditi laeva, kuidas nende asju visati, mõnel kukkusid asjad järve, me sõitsime siis selle laevaga Laadoga. Õnneks ei pommitatud meid. Siis meid laaditi jälle veomasinasse ja siis meid viidi ühte kohta, kus ei olnud, ei mingit jaama, üks lage plats oli, pandi meid seal maha ja seal me jäime ootama siis vagunite saabumist, kui varem oli, ilm oli ilus ja päike oli ja siis seal tuli paduvihm maha. Õnneks oli üks suurrätt, et ma panin need kompsud kõik ja tütre nende vahel istuma ja suurrätiga siis katsin, ükskord tuli sisse vagun ette, imid laaditi sinna sisse, imenime kolm nädalat teel. Siis Me saabusime Novosibirski, see tuttav perekond elas nii nagu meile nõmme tuli, tännoshibiski hammastamise, kribashocovalise linnalähedasse, rongi tuli ümber asuda ja siis nende koht üles leida. Noh, ja ma jõudsin siis niimoodi oma tütrega sinna. Nendel oli ka oma eramaja oli ja seal ma said alguses kinnitada, kanda. Jälle siis tuli hakata kohe tegelema nende muredega, kuidas elada, kuidas siis nemad soovitasid ka, et kus ikka niisuguse kohta kuskile rajooniga? No see oli ka selge, et ma sinna päriselt kauaks ei saa nende juurde jääda ja ja siis ma hakkasin omale töökohta otsima ja seal oli üks niisugune keskus lagu räimast from kus olid või tööstused asusid rajoonides see nälg kõik ära elad tuntud ja tead ja teatud veel, et see nälg oli lõppenud ju kuskil veel Venemaal siis ma praktilistel kaalutlustel võtsid ettevõtt just selle sammu ja otsisin omale töökohta niisuguses kohas, kus oleks ka ninaesine, kindlustades seal, siis ma sain kokkuleppele, et raamatupidaja, et on vaja ühes või tööstuses, see koht asus siis Ardinski rajoonis, mis oppi mööda 130 kilomeetrit, aga sõita sealt rajoonikeskusest sõita 30 kilomeetrit. Filippovil, Mazda, Zavod. Nüüd ma tulin niisugusesse kohta, mul tuli võtta iseseisev raamatupidamine üle vanemraamatupidaja. Sellel alal, millega ma ei olnud kunagi kokku puutunudki. Ja endine raamatupidaja oli mobiliseeritud. Ja mul ei olnud kelleltki õppinud hunnik dokumente. Ma olin kaks aastat seal ja seda raamatupidamist pidanud. Ja ma sain täitsa spetsiks, ma oskasin. Või bilanssi ma oskasin, mis ei olnud minu ülesanne, mis oli selle tehnoloogia ülesanne, oli ja teadsin, millises kompolentides ja kuidas sellega saab laveerida, mis sellega kõik annab teha. Ja selles või tööstuses oli, muide üks perekond oli sakslasi, kes sinna oli välja saadetud, üks paljulapseline perekond, pool näljas kikka, seal oli mul kartulimaa ja ma mäletan, mina selle kartulimaaga arisin ülesse ja, ja tõesti seal oli väga viljakas maa, oli hiljem olla isegi põrsas siis või meister oli seal üks mees, vanem mees. Aga missugused raskused seal olid, ei olnud taarat, mille sisse või pakkida või venekeelsetes Kirtavali pandi ühte ruumi hunnikusse. Üks ruum oli võid täis ja selle šotid jooksid seal ringi käidi siis nüüd mitmesugused ettevõtteid ja sõjaväeorganisatsioonid ja käisid siis seda võid sealt saamas Netsilast meistrist rääkides, nüüd ju igal pool kontroll on ju peamine, meil igal pool ja seal ka muidugi käisid ju, inventuurid tehti, taas sai inventeerid, seda võid, mis on niimoodi pandud hunnikusse ja meister peab ise kontrollima, see tänane piim, mis sai töödeldud ja, või ta peab teadma, palju seda võid nüüd tegelikult tuli valida, välja pidi tulema. See rasvabilanss pidi nüüd näitama seda näiteks kui mingi protsendi võrra suurendada v protsenti siis see kogus muutub. Nüüd ma tahtsin öelda seda, et vot see meister mitu tsentnerit või kirjutati talle puudujäägiks. Aga Raimastabrummi ülem oli üks uut, kes oskas asju ajada või oskas inimesi hinnata, ta nägi sellest mehest ära, et ta ei saanud varas olla. Nii nagu me kogu elu on läinud hiljemgi, nii enne sulle antakse andmed ette, jäävad elu, peab nüüd sellesse vahtuma. Nii oli ka sealse või bilansi tegemine. See mees võeti õnneks maha, teda ei antud kohtu alla. See oli tore inimene, hea, et teda ei antud kohtu alla ja kõik. Aga siis temale järgnes üks noor naisterahvas kes juba tundis asja, kes oskas seda või bilanss või seda rasvabilanss, oli see Shira või bilansi ja no vaata pidamise juurde, kõik see kuulus ju see ei olnud minu ülesanne, aga ma seda tehnikat juba hakkasin oskama ja tema tegi ennem kindlaks, missugune see kogus peab olema. Ja siis tema selle e-protsendi määras selle järgi ära. Aga seal oli ju niimoodi, et osa nyyd, kes piima ära, need olid ju eralehma pidajad ja nemad said teatud osa võiga said Ma selle piima eest. Ja nendes Levantavasse võis seda vett ju nii palju, kui vaja oli ära paigutada. See oli juba teatas eri sellele naisele võis otsa vaadata, juba teadsin ja siis sellega oli võimalik endale kõike hankida. Et mul tuli ja see bilansiga kuu tuli kord esitada hobused, kõik surid välja, olid niuksed, päikesed, koolihobused vist olid väiksed, karvased surid välja, nii et liikuda tuli siis oma kahe jalaga pikad maad ära käia. Aga veel oli üks mingisugune operatiivne aruandlus, mida tuli esitada. 15 kilomeetrit eemal asus see koht jälle, kus, kui selle aruande ära esitada ja ma tean, et ükskord minul püüdsin muidugi kõike, kõike alati ettekirjutusi täpselt täita aga see jäi esitamata sinna. Ja. Mulle tehti etteheiteid ja see oli õhtu midagi kella viie paiku talvisel ajal lumi, jää igal pool ja mina trotsiga võtsin kätte ja hakkasin õhtu hilja, mida ma siin ja seal oli teada, et hundid liiguvad ringi. Trotsisid kõike seda, aga õnneks tuli üks tüdruk, üks 15 aastane tüdruk, kellega ma selles peres vis elasin. Tema tuli mulle kaaslaseks ja me kahekesi hakkas vastumaa. Saatus hoidis, hundid meie kallal ei tundnud, me käisime selle maa maha 15 kilomeetrit ja ööbisime seal ja tulime järgmine päev tagasi. Aga nüüd olin vahepeal niisugune lugu, et hakkas juba Leningradi rahvast hakati juba tagasi vedama. Ja mina olin kirjavahetuses oma kasuisaga. Ühel ilusal päeval ilmub minu mees sinna kitarri, kitarriga ilmub sinna, et temani moodustab eželoni Leningradi tagasisõiduks ja ta tuleb meile järele. Ma võtsin teda vastu kui võõrast inimest. Ja Tal tuligi niimoodi tagasi minna. Mul ei olnud mingit perspektiivi, mis minust edasi saab? Ma jätsi nagu oma kodu maha see, mis oli enne sõda moodustatud kodu ja, ja korraga ühel ilusal päeval ma saan väljakutse. Ministrite nõukogu püsis rahvakomissaride nõukogu asjadevalitsuse. Rahvakomissaride nõukogu mõiste oli mul juba selge, aga mis sul asjade valitsusse Evuli täitsa jama. Kahekordne seal see asi siis liidus juba üks sealt selle küla üks noormees, kes oli haavatule tuli tagasi, ta lonkas liipas jalga ja temast sai minu järel tuli, ma sain temal raamatupidamise, ta oli minu abi siis juba ka, õpetasin ta välja nagu ja selles mõttes ma sain käed vabaks ja hakkasin siis kõik oma asja kokku likvideerima. Kartulipõllu vist ma müüsin ka, mahasiga sai ära tapetud või põrsas talipõrsas. See sai siis niimoodi pandud, et ja võid siis kaasa sealt muidugi ka saadud ja nii et ma olin ilma suurema pagasita, aga me olime hulk aega teel ka ikkagi paide. Kas 10 päeva olime teel või kui kaua? Kõik rongid olid koormavagunid üle koormatud, mina olin kuskil üleval korrusel vist, tütar oli vist teisel selle polka ja, ja tema unes kukkus alla sealt, aga all olid inimesed kõik, nii et ta kukkus kellegi inimese peale nii-öelda viga midagi, Saldile upitas sinna tagasi. Kõik oli nii ülekoormatud ja nüüd saabusime hommikul Moskvasse, kooriski rong läks õhtu hilja. Me pidime olema seal jaamas meisalt kuhugi liikuda oma asjade tõttu tütrega koos kuidagimoodi siis saime selle Jegorjevski rongi peale selle õhtu hilja ja kuidas meie kooriskis saabusime mingisugusel kellaajal pime täiesti väljas, kas oli kell neli või hommikul siis augustikuus, Meid paigutati ühte ruumi karantiini, me tulime ju rongilt ja mul õnnestus teine krepp, blokaad läbi, lehetäisid ei olnud. Ja muidugi seal Siberis ka ei olnud täisid. Aga vot siin ma siiski avastasin oma, kui me olime selles karantiinis, ma avastasin paar teid seal rongis saadud, aga no neid nad ei olnud põlistama sinna, nii et me saime sellest kiiresti lahti ja me me saime juba nii normaalselt hakata elama. Siis ma käisin ikka esinduses Moskvas ja sain komandeeringu Leningradi, siis oli juba Eesti valitsus oli juba Leningradis. Esimese sõnana jõudsime Eestisse. Aga Tallinna, kui me jõudsime, siis oli Vilbristul, oli seal oli veel võõraste restoran, mis nimi tal praegu on, toome meid, paigutati sinna. Siis oli mu vend, oli veel elus, lase rõõm oli suur, Me vend oli 17, mina olin 16, kui me lahku läksime, naasial oli muidugi. Langesime teineteisele kaela ja vend vennast, ma teadsin varem ka, et vanaema oli surnud. Mida kaheksa 43. aasta aastasel vanaemal surnud ta oli üksi, vanaisa suri juba 33. aastal ja neid ma enam ei näinudki. Ja mis koodi see vend oli, vahepeal seigelnud, midagi, me ikka olime kirjade tilgad teada saanud. Aga vahepeal meil kirjavahetus katkes isikukultuse ajal, jumal hoidku või ei, mul ei olnud enam mingit informatsiooni, mismoodi siin elatakse. Aga siis, kui ma sain vennaga kokku, see oli suur sündmus, suur elamus. Vend hakkas rääkima, kuidas nüüd tuleb onu juurde sa, kuidas sa ööbid kuskil võõrastemajas, kui sul vendud olemas, mina lihtsam jälle. Ja ei osanud pidada, kartagi võtsid oma asjad muidugi, ja tema elas kuskil Tombi tänavas mingi keldrikorteris ja ma võitsin kõik puhta kullana. Ja see, ma ei tea, mitu hüüdma seal ööbisin, kuidas teie elu edasi läks, minu elu läks edasi töökohal õitsema, räägin niimoodi, kuna mul oli väljakutse ju. Mina olin siiamaani olnud, kes masinakirjutaja või raamatupidaja muidugi õieti arvele kõike Eestist evakueerunud inimesed, aga mina olin üks niisugune, kes ma ei Venemaa eestlane ei olnud ka need eestlased, kes arvasid, evakueerusid, oli midagi vahepealset, aga kuna teadis niisugune nagu Vaarandi nähtavasti ta oli siis kuskil mingisuguse sõnakese minu kasuks öelnud. Ja minu töökoht nagu oli tea, vaata et ma pidin ministri asjade valitsusse tööle saama, aga esialgu oli tarvis kuskil kanda kinnitada. Mul ei olnud ju elu Asedki. Ja no ma arvasin, et raamatupidaja mingi arvame, kuna aga seal nähtavasti siis elekteerite kõik need võimalikud kandidaadid läbi ja sattus jätmas minusse Andresseni sekretär. Ta oli rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja ja kultuuri kirjanduse nendes küsimustes parim inimene, kes selle koha peal nende küsimusele või sattuda materjalid järjekordselt minu elus ühte niivõrd huvitavad, niivõrd tarka, niivõrd haritud inimesed näha nagu see kui sa oled sekretär, sai seda inimeste Tunna ja no esimesed muljed, kui ministrid nagu ruumidesse tulime, nas ja need olid ka kõik hästi toredad, kunagi lapsele maalin Toompeal liikunud ja ma olin näinud, ma teadsin, kus riigivanem elab seal, kus praegu tervishoiuministeerium, me teadsime, et seal riigivanema residents ja ainult liikunud seal korraga minu töökoht, vot niisuguses vajas. No aga vahepeal oli nii mõndagi näinud, elus veel ja alguses ju mingeid kogemusi olnud hoopis teisest juristist keskkonnast tulnud inimene. Seal hakkasid tema vastuvõtul inimesed. Mul tuli korraldada seda vastuvõtupaberit talle edastada, mis tulid ja, ja jälle tema resolutsiooniga need edasi saata ja telegramme saata ja vahest tuli missugune auto temaga esimene autopidajatega siis Fiat üks pisikene, vasid õhuda vaevu sisse vaatlus. No ja siis tuli vahest mõnda isiklikku asja ajada, tuli jalatsit Tartusse viia või? Üks väikse niisuguseid asju tuli ka ajada, muidugi peamiselt nende dokumentidega suhelda ja teda ei ole. Ja kui ta tuli sisse, kus sekretär istub sellesse ruumi, teda kohe tuli sekretäri laua juurde, tervitas kättpidi ja siis läks oma tuppa igal hommikul varsti peale seda ta leidis kontakti nende loovisikutega, kes olid maha jäänud. Siis oli tõesti, kes tulid liidust ühesõnaga siis oli palju sisegi, paljugi, keda neid loovisikuid hakati ka jälle välja tirima, küll sõjaväest, küll igalt poolt ja vot siis oli see Repatreerimise osakonnaga oli palju tegemist ja noh, ja vot seal ma õppisin tundma Adamson-Ericut, kes, kui ootasid vastuvõtule siis alati keskust kis. Vaat niuksed huvides, Anna mees on väga eredalt meeles. Tammsaare lesk käis seal ja see oli natukene hiljem, kus tibakese oma asju ajama ja ja noh, tal oli tarvis ka kindlustada oma eksistentsi edaspidi ja ei, no väga palju huvitavaid inimesi. Nojah, ja elu kees.