Mitmendat tundi lööb Tartu raekoja kell, kui algab rektoripäev. Ma ei mõtle tööpäev vaid päev. Päev algab kusagil hommikul ikka nii seitsme-kaheksa vahel. Töö algab kell üheksa. Aga millal ta lõpetab, seda näitab tööpäev. Tavaliselt läheb ta pikemaks, kui on planeeritud. Ei tea ainult, kas see on tingitud plaanide kehvast ettevalmistamisest või siis on tingitud meie elurütmist elu ootamatustest, elu, ootamatust ja eru dünaamikust. Ta veeretab nii palju küsimusi päeva jooksul ette, mida on praktiliselt raske ette kujutada, millise probleemide ringiga tuleb ühe päeva jooksul kokku puutuda Tartu riikliku ülikooli rektoril? Jah. Ma olen mitu korda selle üle mõtelnud. Kas minu kui rektori tööstiil on õige või ei ole? Kas ei olnud õigem tööstiil minevikku rektoritel? Vanasti oli rektor niuke inimene, kes oli esinduslik peamiselt. See oli küllaltki auväärt koht. Ja noh, mina ei tea, võib-olla ma eksin, kuid kergem oli rektoritel elada. Et üliõpilane nägi praktiliselt matriklid kätteandmisel ja lõpetamisel rektorit, jah. Noh, kas ainult selles on asi? Ameerika kolleegid ütlesid mulle, et peamine probleem neil on küll, et vanasti oli see presidendi, ülikooli presidendi ametkoht nii auväärne ja ja tulutoov ja esinduslik, aga nüüd on ta põhjalikult muutunud. Ma küsisin, milles asi on? Kaks probleemi, neid häirib seal Ühendus ja üliõpilased. Ei tahaks ütelda, et meil üliõpilased, rektorid häirivad, selles mõttes. Noorsugu ja ümbruskond siiski erineb Ameerika omadest. Kui Ameerikast tagasi tulin, siis ma vaatasin, et tahaks nagu emmata oma üliõpilasi. Aga teisi probleeme muidugi on väga palju ja selle tõttu olla ainult traditsiooniline rektor tänapäeval ei saa. Tänapäeval on tekkinud rektori puhul nuus, professionaalsus, rektor via pulma all mitte ainult sel alal, mida ta õpetab ja mille kallal ta teadusmehena töötab. Ta peab olema professionaal just rektorina. See tähendab asutuse juhataja. Nähtavasti kõrgkooli uued seaduspärasused ja uus tempo ja kõrgkooli funktsioonide ühtse hariduse funktsioon kõnelevad sellest, et kõrgkool hakkab lähenema tootmisettevõttele. Tänapäeval ei tohi tehase eesotsas olev ilma erihariduseta inimene, rääkimata peainsenerist. Ta peab tundma tehnoloogiata, pead tundma kaasaegseid juhtimismeetodeid, ta peab tundma psühholoogia pedagoogika aluseid, sest iga juht, tänapäeval ka tootmisjuht peab juba juhtima inimesi ja mitte ainult traditsiooniliste vahenditega, vaid uutmoodi. Noh, kõrgkoolis see on erakordselt tähtis tänada vot selle tõttu küsimuste ring, millega tuleb rektoril tegeleda, see on tohutu suur ja lai. Mida keerulisemaks muutub kaasaegne kõrgkolmida, komplitseeritumaks muutuvad need ülesanded, ta peab ennast lahti raputama teise järgulisest lokaalsematest probleemidest, mida võivad teised teha ja tingimata mitte kaotamas strateegiat, strateegiad, perspektiive, selle väljatöötatud taktikat ja nii edasi, see on obligatoorne. Ja vot see on minu arvates minu peamine üles. Kuid elu torka siia, kuradi rektor peab laskuma sagedasti kõige väiksemate küsimuste lahendamisele, mida, millega peaks tegelema näiteks varustusosakond. Ta peab nii-öelda tegelema projekteerimisprobleemidega, ehitusprobleemidega, varustus probleemidega, siin samas tuleb ümber lülituda hoopis teise probleemi peale, tuleb teaduskonna esindaja ja ja räägib oma probleemidest kaadriprobleemidest, näiteks kaadriperspektiividest, kolmas tuleb, teadur ütleb, et kuidas teadusliku aparatuuriga, millised perspektiivid, naaber sai, meele saanud ja nii edasi. Vot vot see tööpäev hõlmab kõiki neid probleeme. Noh, peale selle siin on olemas ehitustrust, sinus, ministeeriumi, sinus sõjakomissariaat siduda, olemas šeffid, kes ootavad nii-öelda ülikoolilt abi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et hommikul hakkab see asi peale. Lubage küsida, millal te lugesite või kuulsite esmakordselt Tartu ülikoolist, kui vanade olite ja kus seda on nüüd täpselt raske mäletada, aga küllaltki vara. No tõenäoliselt see tõus seoses ajalooõppimisega, sest Tartu ülikool oli väga kuulus, nii et igas ajaloo õpikus oli sees tõenäoliselt väga ammu, tõenäoliselt algkoolis. Võib-olla mitte algkoolis, kaheksaklassilises koolis, kindlasti. Nii, ja nüüd me oleme jõudnud ehk teie noorusmaile? Jah, kui imelik see ka ei ole, see on kauge minevik, aga ta on niivõrd eredalt silmade ees. Ja selle tõttu muidugi meenub see kodupaik. See oli Peipsi teisel poolel. On teada, et 19, sajandi teisel poolel, väga paljud eestlased rändasid välja oma sünnipaigast. See juhtus ka minu vanematega, tõenäoliselt isa tegi seda kaheksakümnendatel aastatel vanaisaga muidugi, ta oli siis ka päris noor, kust kandist teie vanavanemad pärit olid, kust nad välja rändasid? Vanaisa oli vana moonakas veel pärisorjuse ajal, mil Nikolai esimesel ajal Rõuge vallas ja ju siis sealt nad siis liikuma hakkasid, ema aga oli pärit laeval. Nii et ikka seesama kant Lõuna-Eesti ja ma mäletan praegu, kuidas vanaisa rääkis, kuhu nad tulid, see oli mets ja raba, rentisid seal, mõisnikud maa ja alustasid tööd. See oli muidugi, kui praegu ette kujutada pöörane raba ja metsa peal. Lühikese aja jooksul kerkisid terved eestlastest kolooniad elusate põldude ja niitudega ja mina sündisin, see oli juba päris ilus elus kultiveeritud paik. Paiknesid need talud, nii nagu siingi mitte vene küladena, vaid üksiktaludena või õigemini väikeste talude õppidena. Minu isa näiteks oma vennaga kõrvuti on seal võib-olla pool kilomeetrit eemal jälle teine talu või talude grupp ja nii, nii, selles Peterburi kubermangus, hiljem Leningradi oblastis, siis tekkisidki sellised eestlaste kolooniat. Ja esimesed mälestused, need on kõik seotud nii-öelda emakeelega rahvuslike kommetega, maaeluga tüüpiline nii-öelda praegu vaatad isegi need laulud ja mida lauldi tol ajal ja jõulupeod nii-öelda muidugi küla ulatuses. Kõik see oli kõik, see oli kaasa võetud sealt ja seal küllaltki konserveeritud. Maamägi näitab väga hästi oma andekas monograafias, kuidas need eesti külad, kolooniad, nagu tol ajal nimetati, seal elasid, seal ma sündisin, käisin algkoolis, see oli ka emakeeli kalkul. Naljatan, kuidas uued noored õppejõud tulid, kes lõpetasid. Õpetajad, kes lõpetas Leningradi pedagoogilise tehnikumi tõid kohvritäie raamatuid kaasa. Ümbruskonna talupojad siis ehitasid koolimaja, kes see oli muidugi pisike koolimaja, tol ajal ta mulle tundus väga suurena, see oli kõik lapsesilmaga vaadatuna ja nii, nii tuligi seal õppida. Lõpetada algkool maast madalast käia karjas. Ka see, mitte alati meeldiv kohustus tol ajal praegu meenub plaga romantilisem päike alles tõusis, ema tuleb, pojake, tõuse üles. Reootab. Ja nii siis pasunad välja kaevust. Ja metsa poole. Ja praegu vaagides neid urbaniseerunud probleeme ja seoses sellega kasvatusprobleeme väga palju laps kaotab, kui ta ei ole maast madalast loodusega lähedal on, kui suur teie pere oli. Ja see oli küllaltki patriarhaalne, nagu öeldakse, vanaisa, vanaema, nad elasid väga kaua. Vanaisa lähenes 100 piiril vanaemaga siis isa ja ema, kaheksa last, kuus venda, kaks õde, siis, kui hoopis pisike olin, siis magan, seletasin veel väiksemaid. See muidugi ebameeldiv kohustus kiigutada ja, ja uinutada ja, ja muretseda tema eest. Selle pisikese eest hiljem hakkasid karjas käima, aga siis juba isaga metsas puid saagimas mäletan. Lendasin nagu pisike varblane seal sae otsas, aga isa õpetas, kuidas tuleb õigesti hoida puulõhkumine ja, ja tubade kütmine. Ja nii oli pöördvanuse diapasoon oli perekonna, see suur noorema ja vanema vahel oli lõppude lõpuks 20 aastat siis leidus ametit igalühel ja selle tõttu, kui imelik see ka ei ole, see kasvatamine käis press lihtsamini kui praegu ühe-kahe lapse kasvatab. Sest laps oli lülitatud tegevus ja ta aitas vanemaid kõikides kõikides lõikudes. See oli naturaalmajapidamine, kui kõik valmis selles väikses talus. Suhtlemist suure maailmaga ei olnud, aga seevastu, kuivõrd värvikas ja mitmekesine see suhtlemine oli, arvestades, kas ajaleht käis ajalist, käis edasi ja seda Leningradis ilmub edasi ja raamatuid ka ikka sai. Siis kui juba kool tekkis, siis oli juba lihtsam, koolist sai ikka mitmesuguseid raamatuid, kastil poisipeast oli kindlaid soove, kelleks saada. Jah, mul kujunesid soovid küllaltki varakult. Mis puutub õppimisse, siis lemmikaine oli ajalugu kassist selle tõttu, et üldse minu nii-öelda mõtlemislaad on selline. Ma unistasin juba varakult, noh, võib olla, ütled kirjanduse põhjal avarates meredest siia tundmatu maadest, noh väga paljudele paljud või omale. See oli muidugi abstraktne orientatsioon, professionaalne orientatsioon praegu räägitakse aga tõsiselt, mind huvitas siiski ajalugu ja seda ainet ma armastasin, õppisin, õppisin kõiki suure huviga aga ajalugu, lemmikaine, seda ma peaaegu ei õppinudki, sest kõik ei meelde. Õpetaja rääkiks. Üritab mulle meeldis vanakreeka-rooma. Saatus kujunes selliselt, et siiski sai minust rohkem meremees. Ja mine tea, kuhu ollakse radal viinud nelja kui ei oleks ei oleks sõda tõsi, ka sõjas ma olin mereväes. Aga siis, kui eestlane mind võeti laeva pealt maha ja saad Eesti korpus siis algas teine lehekülg. Ja pöördusin tagasi ajaloo poole. Peale partei töötle aga sai minust ajalooõpetaja. Nüüd meil libistasime küll paari lausega, aga kiire keele edasi pikast perioodist. Ja võib-olla väga-väga olulistest rasketest ja määravatest aastatest ka inimese elus. Hüva, kool on kool, kuid ükskord tuleb aeg, mil tuleb valida elukutse. Jah, no ma valisin peale seitsmendat klassi kindlalt mereasjanduse saada tüürimeheks. Noh, real põhjusel merekooli ei pääsenud, aga veetranspordi kooli siiski pääsesin, mis asus Leningradis Vassili saarel, tol ajal ta kandis nimetust transporditehnikum, valisin laeva juhtimise. Ja peaaegu oleks saanudki tüürimeheks, jäi seal viimane kursuse diplomitöö kaitsmata. Oleks saanud siis järvede ja jõgede laevadel õiguse tüürimehena töötada, mis te olite sõja esimesel päeval? Sõja esimesel päeval, ma olin merel. Meie baas oli Saaremaal Sõrve sääres. Nii, ja sõja esimesel päeval me olime merel, mõõtsime merepõhja. Ja meie kohal lendasid väga madalalt kaks Saksa sõjalennukid ja poole tunni pärast radist võttis vastu teade, et on alanud sõda. Sime, jätsime Abaci maha ja saabusime siis Tallinn Tallinnast juba laevaga krooniline kaudu Leningradi. Blokaadi ajast muidugi on väga palju kirjutatud ja mälestusi räägitud. Ütleme, romaan, blokaad annab ülevaate sellest kangelaslikkust ja tõesti mehisusest, mida leningradlased üles näitasid ja see on kõik. Romaan ei saagi ju kõiki üksiksaatusi näidata ja kogu seda traagikat, mis, mis tõesti oli neid raskusi, mida inimesed läbi elasid. Oli ka seletamatuid, asju, mis päästsid elu. Oma kord liikusin mööda mööda ovajat, mul oli vaja sadamasse minna ja mul oli vaja otse minna. Millegipärast ma viimasel momendil keerasin paremal põita näos aga seal tänava nurga kahe tänava nurga peal ristmikul ja oli üks vanainimene seisis seal nii kui määrab, paremale pöörasid, nii oli otsetabamus sinna. Vot mul rindel on palju selliseid juhtumeid olnud, mingisugune instinkt vist ka on, peen mehhanism, mis, mis päästab. Ja muidugi õnnelikud, need, kellel see mehhanism töötab. Millal te jõudsite eesti korpusse siis sõja lõpuks ikkagi vist ei siis jah, lõpuks ma osalesin siiski kõige pidulikumal sündmusel, mis, mis on ka silmade ees praegunud. Ma olin admiraliteedi tornis, kui lõpes Leningradi blokaad täielikult seal jaanuar, jaanuari lõpp. Terves linnas harjumatu vaikus, see oli, see oli isegi teede modi piinavalt piinavalt harjumatu. Satuks hoopis teise keskkonda. Ei ole ühtki, hüppa. Ja siis, ja siis õhtu see oli isegi võib-olla juba pime oli. Ja siis, kui ma olin admiraliteedi seal tornis siis kõik relvad, mis olid Leningradis, aga neid oli musttuhat olevat kahurit, õuderi ja nii edasi. Korraga tegid ühe saluuti. Vot see oli majesteetlik. Ülevalt oli näha, kuidas terve linn nii palju, kui neid inimesi oli. Kõik olid tänaval nagu pisikesed sipelgad, sagisid, suudlesid, kallistasid. Peaaegu kolm aastat kestnud põrgut. Ja siis hakkasid laevad tegutsema, käisime merel ja peale operatsiooni panime siis oma muusika mängima ja me saime viis päeva linnaluba kõikide kaasnevate värkidega kaasa arvatud vastavate normidega, mis välja jagati. Ka piiritus ja, ja kuivpajuk ja ja muidugi suur pidu. Järsku kutsutakse komandöri kajutis, seal teatatakse, et et mõne tunni jooksul on vaja olla mereväeekipaaž, sellepäras, jaotuspunktis, kõikide atribuutide ta seljakott vastavad nii-öelda paberit taskus. Milles asi on? Muidugi, sain alles hiljem teada. Nende esitati leitnandi kraadi krimiseks. Noh, aga seal oli märgitud, et eestlane on veel üks eestlane väljaspool Eesti korpust. Aga kuivõrd mulle leeri haridusse ja laeva komandör mind ära ei lasknud? Ma lihtsalt ei esitanud andmeid staapi ja selle tõttu ma jäin laevale püsima. See oli Stalini käskkirja või range käsk, oli. Kahe märgiti kahe nulliga, paber tuli laeval ja olingi seal. Nädala pärast pandi rongi ja saadeti itta, Jaroslavli linna. Ja tükk aega tuli seal, enne kui paras seltskond oli kokku aetud. Siis vanem kutsus, mütsman kutsus mind enda juurde ja ütleb, et need mereväe munder ära. Eriti aga mereväerihm. Ja see kuulustelniaska. No. Mul olid ikka sõjaeelne varustus, eriti paskpannal rihmal sõja ajal juba tunnus oli, kes, kes on, kes oli, kas, kas on siis vasest näpannal või on tavaline alumiiniumi. Pannal Talle meeldis muidugi tagavaramehele muidugi minu see ehtne varustus ja ta nõudis selle, härra Hans, ma keeldusin, pani mind istuma. Karts kompromissletti, jätsin siis selle meremehe mütsi siis selle kuulsa triibulise särgi ja pagunid, ülejäänud tuli ära anda. Ja nii ma ilmusingi siis Narva tagavarapolku. Sealt mõne aja pärast marsi ruuduga Saaremaale jõudsin parajal ajal, kui Saaremaal see kõige kibedam lahing algas. Sõrve säärde Salme külasündmused olid juba selja taga, aga see viimane, viimane otsustav lahing oli ees. Jazz jõudsin ma siis tagasi sinna? Ma ei hakka tipp, kus kavas oli 41. aastal kuid nüüd juba jalamehele te enne rääkisite intuitsioonist, mis on teid päästnud ja kaitsnud. Kas te tulite sõjast täiesti terve nahaga välja? Terve nahaga? Muidugi ei pääsenud, tulid väiksed põrutused ja haavata sain ma siiski peaaegu sõja lõpus. Sõrve lahingust tulin puhtana välja. Ja seal oli kahjuks imelikel episood. Ma ei taha ütelda, mõelda, Ermuse julge mees oli ja nii edasi lahingus kõik abistavad ja kardavad. Selge, ainult, et küsimus on selles, kuidas seda hirmu, kes alla surub, nii oli mul ka paras ports seda hirmu. Eriti kui igalt poolt sind tulistatakse Saabitult pead lamama ja ootama, millele ja muidugi ma ikka seda kiivrit pähe ei pannud. Meremehe Auda au ja vurtsu vees. Ja kuivõrd vanem nõudis vara hoidmist, siis ma hoidsin seda kiivrit seljakoti peal. Ja sattusime snaiprite tule alla ja muidugi nina vastu maad. Snaiper muidugi sihtis vastu pead. Ja seitse või kaheksakuulisi spurt sul, seljakott. Nagu näha, antud juhul jumal uljus oli kasuks. Reeglina muidugi see oli rumalus, hiljem juba Kuramaa lahingute vaheline kiiver peas, nii nagu peab olema, aga antud juhul päästis siiski. Ma võin ainult ette kujutada snaiperid, mis seal lahti. On ikka kõva pea kus tahavad, said haavata, ma sain, kui ma ei eksi. Märtsikuu 18. või seitsmeteistkümnendal Coremal. Siis kui oli otsustavat lahingut. Teisel pool raudteed mullase polka kui ühe Telliskivitehase rindelõigus sellest mullas kirjutanud mälestus ja just ka neid episoode viimaseid haavata sain. Me olime sisse piiratud, õigemini rünnak ebaõnnestus. Pataljonist jäi järele väga vähe, selle rünnak oli selge päeva ajal. Ja küllaltki lageda väljaületamine oli ees, sealt paljud ei tulnud tagasi. Ka sealt ma pääsesin terve nahaga. Öösel tegime haagi ja läksime appi abipataljonile sellisesse piiratud sellel noored poisid peamiselt. Ja me võtsime ringkaitse sisse ja midagi seitse-kaheksa. Rünnakut tõrjusime ära, aga siis tord postide kant vastu tõusid püsti ja hakkasid jooksma. Siis meil ei jäänud midagi muud kui ka. Jätsime oma positsioonid maha ja. Ja põrutasime siis edasi, mets, eksime ära, seal jagunesid gruppideks juba mingisugust nii-öelda lahing korda ei olnud. Sõber Rebane sai haavata, tirisin teda siis, kui jõudsin, sidusin ta põsenukist kuuliga, sidusime talle haava kinni ja siis leidsime veel teise grupi ja kolmanda grupis võtsime juba aheliku ja murdsime siiski välja, ühinesime põhijõududega. Me kapten Karl sai raskelt haavata ja me panime neljakesi tema telkmantli peale ja hakkasime siis tule alt välja viima. No kuivõrd tuli plats ja selle päeva jooksul siis peaaegu kõik said pihta. Mina sain pihta jalast haavata siis tuli roomata, see oli märtsikuu täiesti puri purjevesi koguse veli, seal tuli siis roomates sedasi minna, tahavad jalga. Vedada praegu veel snaiperid olid metsas ja sealt puu otsast tulistest aga rohkem nad pihta ei saanud. Siis kui juba mäenõlva ületasin, siis leidsin ühe kepi, sai juba kepi najal hakata liikuma natuke kiiremini. Jõudsimegi, siis Patti sealt hospidale leedu metsas, oskajatel, seal lõigati mul kuul jalas. Ja tulin ma hospitalist välja üheksandal mail. Nii kui selle koti selga panin. Nii oli teade, et sõda on lõppenud. Nii lõpes. Kus oli teie esimene töökoht pärast sõda ka siinsamas Tartus, siinsamas Tartus maakonna parteikomiteesse määrati mind kaadrite inspektorina struktorinutel. Millisena mäletate sõjajärgset Tartut? See oli korpilt. Aga vot see võit ja nüüd põhiraskused on selja taga, kuidas pehmendasid seda kurba pilti, eriti siis, kui teie lahti läks. Taastasime ikkagi seda Riia maantee, Osama kui mitusada tundi, ma olen siiski sinna paigutanud ka oma füüsilist jõudu. Ja nii see käis, kui ei olnud komandeeringuid, siis oli taastamine peale tööd. Nii see elu käis. Kas räägiksite palun pisut enda haridusteest ja ka siin? Muidugi ei ole see tee olnud tavaline, ma kadestan tänapäeva noori, kes vot õige süstemaatilise haridus ja õigel ajal. No kõigepealt oli raske üleminek eesti keelega emakeelega koolist vene kooli sest keeleoskust praktiliselt polnud ja see tekitas tõsiseid raskusi ka moraalsest küljest, sest kui sa keelt ei oska, siis sealt väga koomiline. Siis siis muidugi hariduse katkemine peale seda, kuivõrd arhiivid olid hävinud, mul ei olnud ühtki dokument üldse mis haridus mul üldse. Ja selle tõttu siit algab siis täielik iseõppimine. Kõikide nende lünkade tasategemine ja muidugi otsast peale tuli eksternina keskkooli kursus läbi teha küllaltki kiiresti poole aastaga. Tõsi küll, see oli juba peale selle, kui ma olen pardi töölt suunatud vabariikliku parteikooli. Seal ise õppisin, õpetasin siit nüüd nagu üks korrespondent kirjutas, need paradoksid minu elus algavad. Ma olin teisel kursusel parteikoolis ja õpetasin esimesel kursusel olin nagu Klensboni käealune. Viisin seminari läbi, tema luges loengukursust. Noh, palju ma ise teadsin, kuidas, kui palju võib siiski inimene teha, kui ta tunneb, et tal vajadus son. Täita see lennuk haridusmäe peale parteikooli lõpetamist, jääterinud parteikooli ja kolm aastat tuli siis õpetada parteikoolis, see oli juba kõrgkool. Ma tulin lugeda õhtuülikoolis. Kunstitöötajat ja teadlased. Noorus praegu muidugi naeran, kui, kui julge, võib-olla inimene, kui ta hirmus vähe ise tead, võib kõike teha, ma lugesin ka ühing teadusliinis loenguid ja, ja paljudel-paljudel teemadel praegu riskiks fooli teemasid. Vot. Aga nii, nii ta oli, kaadrid oli vähe ja nii juhtus. Aga siiski mul keskharidust polnud baasharidust. Ja selle tõttu tegin esimese katse Tartu ülikooli astuda muidugi mittestatsionaarsesse osakonda. Tulin sellesama parteikooli diplomid. Aga siin oli siis selline selline märkus mulle tehtud, selliste dokumentidega Tartu riikliku ülikooli ei võeta vastu. Noh, pehmelt öeldes mind, sarjad, niuksed jäeti ukse taha ja siis ma tulin välja ja vaatasin seda kuut sammast ja ütlesin, et sellesse kõrgkooli ma enam oma jalga Eda. Siis, kui olin rektori ameti vastu võtnud, istusin siinsamas, selle hooliv seal ja vaatasin kui huvitav ikka see elu võib olla, milliseid, aga kas seda ei too? Siis ei olnud midagi teha. Siis tuli lõpetada siiski keskusele. Lõpetasin Õpetajate Instituudi nooremad kursused eksternina poole aastaga siis õpetajate instituudi aastaga ja siis Pedagoogilise Instituudi kahe aastaga, aga tolleaegne äsja loodud Pedagoogilise Instituudi rektor Brinkmanni Karl Brinkmanni arvestades, et ma juba seal lugesin kaugõpilastele ja nähtavasti päris siis edukalt. Ta tegi mulle ettepaneku tulla äsja loodud Pedagoogilise instituuti vanemõpetaja kohal. See oli muidugi erakordselt soodusettepanek, lõppes see asi sellega, et ma sain terve, 500 tunnise koormuse või kursuse otsast olen lugenud muidugi praegu jälle nimest seda julgust võtta kogu kursust hõrku korrast alates kuni tänapäevani ja lugeda seda omamata ise küllaltki teadmis. Kõige imelikum oli see, et ma õppides pedagoogilises instituudis, olin ühtlasi õppisin kaugõppes ja lugesin sama voorule, kuhu ma ise kuulusin samale kursusele, loenguid. Viisin riigieksamite eel nendega konsultatsiooni läbi ja siis nendega koos läksin eksamile. No ja kõige suurem kurioosum oli siis, kui ma astusin ühiskonnateaduste akadeemiasse. Seal hakati vaatama, et kõrgharidusse on inimene saanud 55. aastal. Aga dekaanina töötas samas kõrgkoolis 54.-st aastast saadik, parandage oma ankeet ära, juutide helbanud nihukesi vigu ei tohi siiski teha. Laakaid vigu, kui astutakse ühiskonnateaduste akadeemias olnud, oli siis selgitatud, et see oli, see oli reaalsus, ma tõesti olin juba 54. aastal määrati ajaloo-keeleteaduskonna dekaaniga, ise lõpetasin siis sellesama õppeasutuse viiendal aastal. Nad oli aeg selline, kus, kus tõesti niuksed asjad võisid olla. Kaadrid oli vähe. Aga see oli hea kool ja muidugi ma tulin juba ühiskonnateaduse akadeemias muidugi päris hea ja pagasiga ja seal sain muidugi põhjaliku ettevalmistus. See oli nelja pastat, on tõeline akadeemia tellini, ühiskonna teadusakadeemia, siis ta oli. Teise profiiliga, kui praegu ta andis erit, vot sellised teadmised, mida ühiskonnateadlane peab, mis ained taga ei loeks omama. Ja muidugi seal ka ka väitekirja kaitsmine. Ja siis jälle algas, ma õieti ei olnud kinnitanud aspirantuuri alles lõpetasin ja pandi kohe Pedagoogilise Instituudi rektoriks. Ja nii, nii kogu aeg, menu, ammet, postid, kuhu mind määrati. Nad nõudsid kõigepealt hariduslikult nii-öelda tasa teha seda, et kasvõi juriidiliselt olla õigustatud seda ametit pidama. Väitekiri kinnitati peatselt. Aga, aga see oli jälle raske periood, sest pedagoogilises instituudis oli järele jäänud sõrad ja sarved, ainult ta oli reorganiseeritud tol ajal minu arvates mitte arukalt. Leiti nähtavasti, et kogu õpetajate ettevalmistus on vaja koondada. Tartu riikliku ülikooli tekkiski Tartu riiklikus ülikoolis kaugõpe pedagoogiline instituut. Ja kõik põhierialad, välja arvatud algklassid, toodi siia. Noh, mulle on siiski langenud auh hakata taastama pedagoogilist-ist, sest seda oli vaja lihtsalt teha. No kujutage ette, koos rektoriga oli selles kõrgkoolis kuus või seitse teaduste kandidaat, ülejäänud olid kõik ilma kraadita. Üliõpilaste arv oli langenud midagi 500-ni. No ja siis algas, kõigepealt oli vaja veenda õppejõud ja veel kõige raskem oli austust äratada iiliblussuma õppestsust, sest sellist iroonilist suhtumist, millega mind vastu võeti esimesel tööaastal uue aasta vastuvõtul. Lipslased tegid sihilikult kontserdi. Mis naeruvääristas maailmamaterjalid oma oma vastust, kus tõbist Li chihhovlik naer, muidugi naer läbi pisarate ja nendest inimestest lihtsalt tuli aru saada. Järgmine päev oli mul siis komsomoliaktiiviga nõupidamine ja ma püüdsin siis neid ümber veenda, et niisuguste vahenditega mitte kuhugi ei jõua. Et võtame eesmärgiks tõsta selle õppeasutuse autoriteet, aga siis algas järk-järgult, hakkasime erialasid juurde saama siis hakkasime ehitama sinna hoovi peale töökodasid. Siis hakkasid ka kraadiga inimesed tulema, ülikoolist hakkasime ära tooma inimesi, need erialad tõime ülikoolist ära, praegu tahaks tagasi juba mõnedki seltsimehed, keda ära tõin, praegu kuluks ka ülikoolile ära, muidugi. Aga vot nii järk-järgult see tuimus ja terve ma ütleks, kompleks abinõusid oli, mis järgult hakkasid Pedagoogilise Instituudi nende autoriteeti tõstma, tekkisid konkursid juba vastuvõtul. No ja kui ma 68. aastal ära läksin, see oli juba üks, üks arvestatav pedagoogi, istud nõudlikkus ja milline kollektiiv tekkis, milline kollektiivsus tekkis selles pisikeses pääsutuses? Rektor tundis kõiki koristajaid ja kütjaid nägupidi. Jaga üliõpilasi oli raske ära segada teiste asutustega, kuigi juba lüpsjate arv päevases osakonnas ületas 1000 ülikooliga ka on juba praegu vahekorrad muidugi hoopis teised. Praegu on kõik veendunud, et pedagoogilise instituudi on vaja. Ja vähe sellest, me oleme praegu väga palju ehitanud ülikoolis ja ikkagi on ruumist ja materiaaltehnilisest baasist puud. Aga mis oleks, kui veel ülikoolil oleks langenud ka pedagoogilise instituudi ülesanded? Tartu ülikool, see on juba teie tänapäev, missugused on olnud meeldivamat, teevad või küsige otse rõõmsamad sündmused teie rektoriametis? No siin ei ole väga palju vaja mõtelda. Rektori amet toob reeglina kuhjaga negatiivseid emotsioone ja mõneleid helgeid minutid ja momente mis eriti paistavad silma. Vaat selle üldise murede ja raskuste taustal. Sellepärast iga edusamm Suur tänu teile ette leidsite võimalik olevat raadio huvides ohverdada nii palju rektori väärtuslikust ajast ja seda ülikooli juubeliaastal. Paljudel palun.