Tere, õhtune kuulaja pärast saavad viivuks kokku palmipuudepüha ja paastumaarjapäev. Kuigi mõlemal päeval temal on oma kohtiga-aastases aja ringluses siis mitte alati nad ei kohtu, on ju palmipuudepüha liikuv püha. Tänases kahetunnilise söö programmis räägimegi mõlemast rahvakalendri põhjal ja kristlikus nägemuses räägime ristitähendusest kolgata teest. Puudutame põgusalt kannatuse motiivi maailma religioonides. Arutleme ka selle üle, kas igaüks meist suudab kanda oma risti või arvab seda kandvat, mis on patt ja kas on patumõõtu ja kas meil on kedagi, kellega rääkida oma muredest. Stuudios on Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk ja Ene Pilliroog. Kui tänases saates kõlab klassikaline küüria Elisson issand halasta. Wolfgang Amadeus Mozarti maailmakuulsast reeklemist, alustame võib-olla vähem tuntust, kuid tänasest vastsündinud küüria Elissoniga läbi Itaalia ansambli Enigma nägemuse. See muusika on meist seas ka kõige pikema ja külmema talve järel tuleb ükskord kevadine äikesevihm mis äratab mulla ja siis ei pidurda kasvu enam miski. Palmipuudepüha on ülestõusmispühade-eelne pühapäev mis on oma nimetuse saanud Jeesuse tulekul Jeruusalemma tema teele puistatud okste järgi. Rahvakalendris kutsutakse seda püha urva või kurbe pühaks. Päeval viidi Urbi lauta ja põllule, et oleks karja ja viljaõnne. Hommikul peksti magajaid urvaokstega. Nüüd olete sellega juba lootusetult hiljaks jäänud, nii et hea kasvu, abieluõnne või muu soovimisel peate nüüd küll teisi teid leidma. Jeesus tuli Jeruusalemma, kui kuningas ja variserid rääkisid isekeskis. Vaata, maailm jookseb tema järele. Selle maailma inimesed on üksjagu muutliku meelega olnud ja meiegi siin pole selles mõttes mingit erandit. Alles ei tohtinud teada, palmipuudepühast mitte kui midagi. Tänase päeva raadiosaatekavas on sellest aga juba õige mitmed, isegi juttu olnud enamasti küll rahvakalendrile toetudes nüüd meiegi. Meil on muutunud, jah, eks ole, hea. Kui me nüüd soovime teada saada, kuidas on erinevates evangeeliumides kirjeldatud palmipuudepühale eelnevat ja järgnevalt lugu ja mis on palmipuudepüha kristlikus tähenduses siis on lahkesti meie valgustajaks lubanud olla Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Mis oleks siinse elementaarne, milleta kultuurile maailma kuidagi kuuluda, isa? Kõige elementaarsem on üldse tunda piibli sündmustikku. Ja alles teine samm on mõista selle sügavamat tähendust. Me oleme praegu võib-olla esimese sammu juures. Rahvas on saanud taas piibli kätte? Jaa, suurima, mida selles vanas targas raamatus juba aastasadu ja tuhandeid tagasi on kirja pandud ja mida aastasadu on nii endastmõistetava elu alusena kasutatud. Kui tulla palmipuudepüha juurde. See seostub otseselt Jeesuse Kristuse tee osaga, nimelt kannatus sündmusega. Ja see palmipuudepüha on üks vastuolulisemaid pühi üldse. Selles päevas valitseb ju tegelikult väga suur segadus. Täielik arusaamatus. Rahva lootus on tõusnud haripunkti. Ja sealsamas, see lootus variseb ka põrmuks. Jah, te ise ütlesite, Jeesus tuli Jeruusalemma kui kuningas ja variserid, kes otsisid võimalust teda kinni võtta. Ma ei tooks pahandust, meile, ei tooks pahandust Rooma võimule. Nad muidugi kartsid, et kui rahvas tema järel jookseb ja Jeesus tõepoolest laseb rahval ennast kuningaks kuulutada et siis juhtub midagi sellist, mida nemad küll ei oleks tahtnud näha. Sest nemad olid ju tegelikult selle rahva juhid. Võiks öelda, et Palin muidugi valitseb isegi omamoodi arusaamatuse kulminatsioon on suur reede on selles mõttes juba lahendus loogiline lõpplahendus. Ja arusaamatus on just Jeesuse missiooni ja inimeste suhtumise üle sellesse. Kui evangelist Johannese ütleb, et Jeesus tuli sellesse, mis tema oma on ja tema omad ei võtnud teda vastu siis siin nähtubki see kõige ilmekamalt. Ja see ei tule ilmsiks alles suurel reedel, kui karjutakse nendesamade inimeste poolt kes hosianna hüüavad palmipuudepühal lööda risti vaid juba hosianna hüüetes saab nähtavaks see mitte vastuvõtmine ehk väljaheitmine. Ja seda tasub tähele panna läbi aegade. Kuivõrd need kaks asja on omavahel tihedalt seotud. Tänasel südaööl annab palmipuudepüha käe paastumaarjapäevale mis on Eestis olnud samuti seotud paljude kommete ja ennetega. Naised jäid näiteks maarjapunaet olla ilus ja priske. Praegusel ajal on muidugi ehk veidi teistlaadset soovid küll aga et olla ka õrnroosa jumega, näiteks paastumaarjapäeval ei tohi tuld üles võtta. Ja kui maarjapäeva ööl külmetab, siis tuleb külm kevad ja soe sügis. Läheb paastumaarjapäeval päike, hange on ta üheksa ööd-päeva hanges. Sealt tuleb välja ja läheb vette, kus on jällegi üheksa ööd-päeva. Sealt välja tulles läheb suvele. Rahvatarkus sündis nägemisoskusest enese ümber, sest andis ju looja kõigile kaasa võime maapealsete asjade korraldamiseks. Ja kui siis teatud aegadel on looduses selgesti märke osatud tähele panna, pitsis, mitte neist õppust võtta. Aga maarjapäevi on rohkemgi kui vaid paastumaarjapäev. Missuguse tähenduse on neile andnud kristlik vaade? Ladina riituses, see tähendab läänekirikus tuntakse vähemalt seitsetteist maarjapäeva aastas. No meil on tuntumateks vaid viis, milles siis kõige rohkem ja kõige suuremalt tähistatakse taastuma maarjapäeva, ma mõtlen meie all protestantliku luterlikku kirikut, kuigi ka need teised maarjapäevad on meie kirikukalendris ära märgitud. Ja no ma võin nad lugeda lihtsalt üles. Aasta järgi tähendab aasta algusest kuni lõpuni poole, millises järjekorras nad meil on. Kõigepealt, esimene veebruar on küünlamaarjapäev, me ei tunne rohkem ainult neljapäeva nime all. Ja see on Jeesuse templisse viimise päev. 40 taeva pärast poisslapse sündi pidi. Selleks, et naine ema puhtaks saaks pidi minema templisse ohverdama ja sellest Jeesuse esimesest templisse viimisest räägib ka Luuka evangeelium. Siis 25. märts on taastama maarjapäev. See on Jeesuse sünni ettekuulutuse päev kui ingel Gaabriel tuleb Neitsi Maarja juurde ja annab talle teada, et ta on jumala poolt äravalitud Jeesuse emaks. Miks ta just sellel ajal on 25. märtsil? Väga konkreetne põhjusest üheksa kuu pärast ongi ju jõulud. Teine juuli on heina maarjapäev, see on maarjakatsumis päev. Jällegi Luuka evangeeliumi alguses. Räägitakse sellest, kuidas Marie külastab oma sugulast Risti, Johannes ema Elizabethi. Ja nende vahelisest kõnelusest pärineb ju ka tuntud Marie kiidulaul magnificat. Kolm Äripäev on nagu otseselt piibeliku aluspõhjaga aga lisaks tuntakse veel rukki Marja päeva viieteistkümnendat augustit, mis on Maarja surma või taevamineku päev. Ja nii lääne kui idakirikus on see võib-olla kõige suurem kõige tähtsam maarjapäev. Sest kristlase surma peetakse suuremaks kui tema sünnipäeva isegi son sündimine teise ellu jumala riiki ja kaheksandat septembrit tunta sussi. Mare päevane, see on siis Neitsi Maarja sünnipäev. Küsimus ei ole muidugi selles, kui paljusid maarjapäevine tähistame vaid oluline on see missioon, mida Maarjal on antud kanda. Kindlasti tekib küsimus, miks Maarja on nii palju austatud ja miks ta on lausa erilise austuse osaliseks saanud. Kõige lihtsam ja naiivsem vastus oleks, et rahvas alati vajanud kultusobjekti igal ajal. Aga tegelikult on see emissioon. Kaarel kanda tuleb palju suurem kui ühe, kuidas kuulsa poja ema oma vana testamendi rahvas ootas pikisilmi seda Messijat, kes saab valitsema Jaakobi soo üle kelle riigile otsa ei tule. Ja samaaegselt selle messia tulekuga oodati ju ka seda, kes võib tolleks naiseks olla, kes leiab nii suurt armu jumala silmis, et tema saab jumala poja emaks. Sest seda peeti kõige suuremaks jumala õnnistuseks ühele naisele. Ja nüüd jumal oli valinud selle missiooni täide viiakse elluviijaks mitte kuningakojast rikkasse, tarka ja vägevat ja vaimukat naist, vaid lihtsa naise. Selleks, et väike ja tähtsusetu ja õigus, et inimene võiks suureks saada. Siit me kindlasti leiame ta võtme, miks läbi aegade on Maarja nii suure tähenduse saanud. Naine, kes leiab armu jumala silmis et olla jumala poja emaks ja mille tõttu ka kõige kaunimad hellitada. Nüüd on just nimelt Ave Mariat, miks paljud kunstnikud on oma lemmikmotiiviks valinud madonna lapsega? See on kahtlemata midagi, mis mõjub inimese eneseteadvusele ja tõstab ka seda lihtsat ja väikest inimest üles kõrgemale. Ma ei tea, kui palju on maailmas loodud ülistuslaule marjale kuid Eduard Tubina Ave Maria kuulub minu arvates Põhjamaade kaunimate ja pühamate hulka. Märtsikuus on palju nimesid, paastukuu, neljagu hange, kuu kehvagu, linnukuu, kevadkuu ja sulagu. Igal nimel on oma nägu ja meel. Märtsikuu viimasel nädalal saab täis selle aasta kuuenädalane kannatuste karikas tuhapäevast lihavõtteni. Kui me tänase Eestimaa valdavalt veel ateistlikus ühiskonnas taha minest jaoks siiski lahti mõtestada risti tähenduse kannatusega ja, ja kolgata tee millest peaksime mõtted lähtuma. Ristitähendust on ilmselt olnud kõige raskem mõista. Veel raskem on seda kellelegi teoreetiliselt selgeks teha. Ja selle tõttu juba apostel Paulus ütleb, et riston juhtidele pahanduseks paganali jõleduseks kui tema ja teised apostlid lähevad ja kuulutavad just nimelt Kristusest, kui ristilöödud issandas. Sest raske oli mõista inimestel ja nad ei saanud sugugi sellest aru, kuidas võib jumal ristil surra. Jumal, keda taevaste taevadki mahuta, võidakse lihtsalt inimeste poolt hukata. Norris tolleaegses kontekstis muidugi oli ju ainult tüüpiline hukkamisvahend nii kriminaalkurjategijad kui ka poliitilised teisitimõtlejad kes olid surma mõistetud, naelutati ristile, sest see oli üks kõige piinarikkamaid surmamise viise. Ja kui Jeesus sedasama Ohvriks langeb, siis näib ju nii tema omadele kui vaenlastele, et tema missioon, kus ta kõneleb vaenlas armastamisest ja lööjala teise põse ette keeramisest on täiesti läbi kukkunud. Et sellel ei ole mingit väärtustega garantiid. Aga see, mis toimub? On midagi, mis ületab inimliku loogika see, et jumal tõepoolest on võimalik risti lüüa, see ei ole mitte ainult võimalus, vaid see oli ainuvajalik samm. See oli jumala enda vastus temaga lepitust otsivale inimesele, inimesele, kes oli kaotanud paradiisi ja kes püüdis leida võimalust, et see süü, mis tema kanda oli et see kuidagimoodi jumala poolt leiaks heaksjääjaks lepituse leiaks andeksandmise. Bristil toimubki selle tõttu midagi täiesti kummalist. See ei ole mitte inimese vastus või inimese kättemaks jumalale sellepärast et jumal on teda karistanud. Vaid see on tõepoolest jumala vastus inimesele. See on otsekui jumala kättemaks inimesele, see on uue lepingu sõlmimine inimese jumala vahel selle tõttu Kristust ka nimetatakse uue lepingu vahemeheks ohvreid Allex lepitust Allex. Sest jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega. See leping, mis siis nii sõlmiti? Et keegi pidi ohvriks saama. Ka leping ise on ristikujuline. Ühelt poolt on ta horisont reaalne haarates kõiki rahvaid kõiki keeli. Kõiki inimesi ei ole enam ainult üht äravalitud, nii nagu seda oli veel vana seaduse vana lepingu rahvaga. Ja teiselt poolt seda horisontaalset telge kannab vertikaalne ajatelg. See on toimunud ja paika pandud juba kõikideks aegadeks ja Novossongi risti saladuse tähendus. Kuidas ta ühele inimesele või kogu inimkonnale mõjub, seda suudab tunda vaid see inimene, kes on selle kokku puutav ühenduse enda jaoks selgeks saanud oma isiklikus elus. Tähendab, seal saavad kokku kaks vastandlikku mõistet, vastandlikku olemust, mis inimeses on olemas. Son patja, arr ja alles inimene, kes tunneb, et on patune ja, ja teab, et ainus pääsetee on armu leida. Ja kui ta on leidnud selle kokkupuutepunkti ristil kolgata ristil ja selle vastu võtnud omaenese lunastuse lepituse tähisena siis ta mõistab nii risti tähendust, kannatuse kui kolgata, tee tähtsust. Kõlas küüre Leisson issand halasta. Wolfgang Amadeus Mozarti reekviem-ist. Meie käsutuses on heliplaat, kus esitaja ekson sopran patrisse pais. Metsosopran Valtrud Mayer, tenor Frank kla, pardo bass, Charles Morris, Rootsil Oya Stockholmi kammerkoorid ning Berliini Filharmoonikute Riccardo Muti juhatusel. Öeldakse, et igaüks kannab oma risti ja et on üks kolgata tee. Ütleme seda nii suurtele kui ka väikestele muredele mõeldes. Kuid sageli tundub, et me pole pole suutelised jooma oma karikat põhja, nii et kergem tundub olevat leida näiline pääsetee kasvõi. Kust tuleb tõeline abi. Kui peale suruva elu koormal kipume nõrkama. On öeldud, et kui inimene tunnetuse karikast võtab esimese siis viib ta jumalast eemale, tundub nagu jumala oleks ta maha jätnud. Aga kui ta kannatlikult oma karika lõpuni joob põhjani siis selle karika põhjas ootab teda jumala päis. Peaksin ilmselt küsima enda jaoks selgeks tegema, mis põhjustab kannatuse. Selle kolgata tee meile igale ühele et oma risti kandma, aga et oma risti kanname, see on ju ilmselge. Ükskõik, kas ma seda siis teadvustame enesele või mitte. Kannatus põhjustab ebakõla inimeses nagu me räägime haigusest siis inimeses midagi viltu, kusagilt valutab, on halb enesetunne ja selleks, et inimene sellest halvast enesetundest vabaneks, tuletada terveks teha, tuleb otsida haiguse põhjus üles ja siis õigesti ravida. Ja kui inimene kannatab ükskõik siis mis põhjusel, ka seal tuleb osata leida selle kannatuse algpõhjus. Ei aita ainult juure pealt lehtede korjamine. Kui juured jäävad alles, siis seda lopsakamaks hakkab hiljem edasi kasvama ja vilja kandma. Ja tõenäoliselt inimliku kannatuse kõige suuremaks põhjuseks on just see, et me oleme ju lahutatud oma algupärasest olemusest. Suurepärane ehk loojanäoline inimene ei pea ju niimoodi peitma ja põgenema ja varjama ja salgame valetama, nagu me oleme harjunud tegema igal päeval. Ja paradiisiaias. Piibli esimestel lehekülgedel saab juba selgeks, kui jumal küsib vaadamalt. Et miks sa ennast ära peidad, kus sa tead, et sa alasti oled või oled sa siiski söönud sellest puust, millest ma keelasin? See tähendab, kas oled minu korraldusesse seadusest siis üle astunud. Ja ega siis ei julge ju Aadam ennast süüdi tunnistada. Ta ütleb, et naine, kelle sa mulle andsid, tema andis mulle ja ma sõin sellest keelatud viljast. Paranemine algab ikkagi sealt, kui me julgeme tunnistada, et me oleme ise seda keelatud vilja maitsnud ja nautinud lausa. Ja kui me teame, et me oleme haiged ja kui me tunnistame oma haigust ja kui meil ka terveks saada aga võimalus terveks saada on olemas ei ole nõnda, et inimene on määratud hukkumisele, tal on haigus, neljandal, ükski rohi enam ei hakka võimalik terveks saada. See tähendab terviklikuks saada oma algupärane olemus üles leida. Sest nii nagu just rääkisime sest jumal on meiega ära leppinud. Lepituse küsimus, inimene kannatab sageli selle tõttu, et ta on kellelegiga vihavaenus. Kas teine inimene ei julge tema juurde tulla või tema julge ise minna, et ära leppida? Ja, ja kus see sünnib, seal tavaliselt muutub inimese elus olulisel määral tema, tema suhtumine võib-olla ellu kaasinimesse, ta ei pea ennast peitma kaasinimesest. Ja kui me tahame seda lepitust tõeliselt leida, siis ei ole meil vaja otsida jumalaga mingisugust erilist suhet. Et me peaksime temale midagi andma, mis võib-olla tema meelepaha meie suhtes leevendaks vaid. Meil tuleb lihtsalt temaga ära leppida omapoolne käeulatus, anda oma süda tal avada, sest tema on tee lahti teinud. Ja, ja kui me selle tee oleme üles leidnud siis järk-järgult ka jaksame oma risti enese peale võtta. Võib-olla just see ongi see kolgata tee, mida inimene kardab. Et ta peab ennast nii alasti võtma, et ta ei saa enam midagi varjata. Inimene julge seda teed enese peale võtta, aga, aga see on ainuke lahendus, et sarist tõesti lõpuni kanda ja siis ta näeb, et see vist ei olegi nii raske, et Kristus on juba tegelikult Kolgatal selle meie risti ära kandnud. Tänasel kannatus viimasel pühapäeval räägime veel sellest kannatusest. Selles mõttes ka veel, kas võiks tõmmata Maarja kannatuse vahele näiteks ja emade kannatuse vahele tänases päevas ka mingeid paralleele ja kuidas siis jällegi võrrelda kuidas aru saada ja, ja tõesti ka, kuidas ja millega võrrelda Jeesuse alanduste kannatust. Nagu me rääkisime enne Maarja erilisest ära volitusest välja valitusest siis lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et jumal valis Maarja inimene, kes usaldas täielikult jumala tahet, kui ta ütleb, et mulle sündigu sinu sõna järele. Jumal valis Maarja eelkõige kannatama kannatava emana me tunneme võib-olla Mart kõige rohke risti all oma poja risti all olev emana. Kellele siis poeg Johannese evangeeliumi järgi annad korralduse, kui ta näitab oma lemmikjõngrile Johannesele. Ema vaatas, sinu poeg ja Johannesel ütleb. Vaata, see on sinu ema. Jah, võib-olla tõesti, see on isegi Maarja puhul kõige suurem missioon, mida ta kandis. Ja kahtlemata on just ka see kannatava ema mõistmine, tema missiooni nägemine, arusaamine on andnud jõudu kannatavatele emadele siin maailmas oma missiooni lõpuni kanda tähendab, mitte väsida ja, ja mitte nõrk, keda oma raskete muredega tormata all. Nii et selles mõttes see Maarja on igas olukorras olnud olnud naistele ja emadele nagu eeskujuks. Ja no kui rääkida veel Maarja ja Jeesuse Võib olla rast kannatuses, siis ma võib-olla isegi loeksin ette ühe Toomas Liivi luuletuse, mis mulle on väga meeldinud. Ligi paarkümmend aastat tagasi on ta meil eesti keeles res, tema luulekogus avaldatud ja see on katse nüüd näha Maarjat kannatavat ema läbi Jeesuse silmade ristipuul. Maarja Ma olengi jälle su juures, mina, sinu poeg. Kes ma olen lunastanud kõigi inimeste patud. Ainus tee seda teha on läbi minu kannatuste ja surma. Inimesed aitasid mind nad leidma naeltega risti külge. Nii et ma sain hästi kannatada ja hästi surra. Ja kui nad naelu mu ihu lõid, tõi mahejumala tuul valu vaevam põskedele. Siis olin ma õnnelik siis rippudes ristil tundsin käki, kui pööraselt ma inimesi armastan. Veelgi enam, et ka nemad mind armastavad nende naelte läbi minu ihus. Ja muu polegi ju tähtis, eks ole, maarjamu ema. Tähtis on ainult tunda tõde tungimas naeltena lihast läbi. Tähtis on ainult tunda valu ja piina läbi inimeste armastus sinu vastu. Kas pole see siis nii, Maarja ema? Ütle ometi, et see on nii. Ütle, et sa oled uhke oma poja üle. Oi, maarjamu, ema, miks sa siis vaikid? Miks sa küll vaikid? Ja võib-olla see ongi vastus Jeesuse valule tema kannatustele mõeldes. Nagu prohvet Jesaja raamatus öeldakse, et Jeesus või jumalasulane tall, kes oma niita tees on vait, kui ta viiakse tappa. Ma arvan, et näiteks kannatuse motiivist maailma usundites võiksime vist rääkida mitu päeva siin või või vähemasti väga kaua aega, aga kui nüüd põgusalt täita kiirpilk kannatusematiivile maailma usundites mida siis võiks seal üles märkida? Kannatus motiive, kannatus probleem on kahtlemata kõikides maailma usundites. Üks peali Teamisemaid põhilisemaid. Sest religiooniga kokku puutudes inimene ei saa mööda vaadata elus tervikuna. Aga elu on alati ka kannatus või elus on olemas alati kannatus, mida me vältida ei saa. Kui me võtame budismi, siis seadu Öeldaksegi, et olemasolu ja kannatus on praktiliselt üks ja see sama nähtus. Ja seni, kui me oleme seotud oma olemasolu ringkäigu külge. Seni oleme me seotud ka kannatusega. Et juba sündimine, tus, vananemine on kannatus, lein, kurbus, meelepaha, soovitust ilma jäämine. Kõik see on juba kannatuse üks osa meie suurest kannatusest ning olemasolu ja kannatus on. Ja samaväärsed mitte juhuslikud ja mööduvalt, vaid lausa möödapääsmatult. Ja ainus tee pääseda kannatusest on pääseda siis olemas sust enesest. Karma järgi ju põhjustab inimene ise oma kannatuse. Et inimesed kannatavad oma soovide ihade tules aga seda tuld kuidagimoodi kustutada, selleks sellest vabaneda, see nõuab inimese meelepuhastamist. Ja seda on võimalik saavutada meditatsiooni teel. Aga see meditatsioon budistlikus tähenduses ei ole mitte hinge päästmine. Nii nagu me oleme harjunud mõistma kristlik kult vaid see on inimese elu valgustamine, son, vabanemine võlakoormas sellest elujanust, mis inimest pidevalt taga ajab. Ja kui ollakse sellest vaba, siis see kannatus põhjustanud himude tuli kustub iseenesest see leek iseenesest kaob ja vajub, kannatused on lõppenud, saavutatud niidab Nirvana ja see ongi siis väljaspool olemas olemine. No kui tuua väike võrdlus kristlusega, siis kristlikus tähenduses inimene ei saa oma elust mööda elada, ta ei tohigi seda teha. Sest Jeesus ise ütleb, et kui keegi ei võta oma risti ja ei käi minu järel siis ei ta saagida olla üldse minu jünger. Hinduismi järgi on kannatuse põhjustajaks tavaliselt inimese eelnevad elud. Eelnevad kehastused, pääsemine kannatusest tuleb aga teadmise kaudu ja see teadmine peab olema nii suur ja vägev, et, et ma tean, et ma olen jumal, ainult jumalal ei ole kannatus, tema ei, ei kannata temale patu. Teine võimalus hinduismi olemas, et inimene tunnistab küll kannatus olemasolu, kuid jääb ise sealjuures ükskõikseks. Ja sel puhul on ideaaliks selline tasakaalukas inimene kes tõmbub iseenesest, see on ükskõikne nii kiitust kui laitust, nii rõõmu kui mure suhtes. Jällegi kristlikust seisukohast on see selline ükskõiksus vastuvõetamatu sest Kristjan ei saa olla tagasi, tõmbub elust. Kuigi on teatud aegadel seatud saaliks kristlikuks ideaaliks kloostrielu, et inimene põgeneb tegelikkuse eest siis just Jeesus enese Kuulutus ja, ja õpetus räägib sellist keelt. Et usk ilma heade tegudeta ilma õitseda, tegudeta, mis ei ole suunatud kaasinimese poole. Et selline usk on surnud. Nii et, et head teod, hea tegemine siin maailmas on tegelikult usumõõduks. Ja noh, võib-olla islami puhul, kui me räägime ainult suurtest maailma religioonidest Muhameedlane tugevalt mõjutatud jumala kõikvõimsusest. Ja ta teab, et kõik, mis talle juhtub, on jumala tahe jumala ette määratud. Nii hea kui ka kuri, sest islam tähendabki jumala tahtmise alla painutamine. Ja tema jaoks on kannatust alati jumala tahe. Tema kohus on end alandada selle tahte alla. Ja siis ta võitleb ka lõpuni selle jumala tahte nimel. Tuntud pühad sõjad muhameedlaste juures. Ta teab, et, et tal ei ole vaja karta oma elu pärast. Et jumal tasub talle selle eest kord ülikülluses ja, ja rikkalikult. Ja kuigi ka kristluse puhul eriti esimestel sajanditel oli väga tavaline, et kristlased läksid rõõmuga oma usu nimel küll lõvikoopasse ja, ja andsid oma elu siis. Erinevus on aga selles, et, et kristlane ei pea selle nimel minema teisi hävitama tähendab oma usu ja, ja tema jumala vaenlase hävitama vaid ta võib iseenese elu ohvriks tuua. Nii nagu Jeesus ta jänese elu ohvriks. Ta sureb nii nagu nisuiva, selleks et kord vilja kanda. Johannese evangeeliumis seisavad sõnad, see tõeline valgus, mis valgustab igat inimest, oli tulemas maailma. Tema oli maailmas ja maailm on tekkinud tema läbi ja maailm ei tundnud teda. Ta tuli sellesse, mis tema oma ja tema omad ei võtnud teda vastu. Inimesed ei võtnud teda vastu, sest meie teod armastavad pimedust rohkem kui valgust. Mis on see kurjus, mis meid nii kergesti valitsema saab? Küllap üks kogenud oma igapäevaelus, et selle asemel, et teine põsk ette keerata, tahame loomulikult omalt poolt nätaki vastu lüüa. Ja võib-olla siit ka algab kõik, aga vist oli Tammsaare see, kes ütles, et eestlased armastavad sakslasi ja venelasi, rootslasi ja võib-olla ehk veel kedagi, aga mitte-eestlasi. Kuidas hävitada seda kurjuse juurt, mis meie sees on? No kindlasti mitte kurja enesega sest niimoodi sünnib kurjust veel rohkem juurde. Te nimetasite teise põse ette keeramist mis on üks Jeesuse kuulutuse Motiive tema mäejutluses ega teise põse ettekeeramine ei ole sugugi allaandmine, nii nagu üldiselt arvatakse. Tegelikult on ju see hoopis aktiivsem vastupanu kui samaga vastamine. Sest samaga vastates olema tegelikult juba vastase võitlusmeetodi omaks võtnud. Ja juba ainuüksi sellega ma olen tunnistanud tema üleolekut enesest. Sest tema on dikteeria pool, tema lööbinud ühe korra mina löön vastu ja tema juba, millega mina vastu-le ja juba läheb edasi, hullemini. Aga mitte samaga vastates püüan, tähendab, inimene, kes seda suudab. See inimene püüab oma vastast moraalselt võita, temast üle olla. Ja võib-olla just see moraalne võit, see vastata sellega, millega sinu vaenlane ei oskagi arvestada, see ongi tegelik võit. See on kõige olulisem. Ma olen isegi näinud inimesi, kes on sõjas rajal peale sõda kannatuse sulatusahjudes läbi käinud. Ja, ja tõepoolest on olemas kaks võimalust. Kuidas inimene pärast kõigesse eelnevasse suhtub kas kibestumisega või? Noh, see on üldiselt alati siis, kui inimene on püüdnud samaga vastata, aga alates seletatav, kaotajaks jäänud või teine võimalus on kirgastuda. Sest kannatus tähendab tegelikult välja kannatada, välja kannatada tehakse ja püüda siis hoopis teisiti vastata ja ja leida teine, teine lahendus. Sest kui me peame tõesti kellegagi võitlema peame kurjaga võitlema. Tavaliselt me võitleme mitte kurjaga iseendas, vaid vaid kelleski teises sellesamasuguse kurjaga, et me iseendas ka pesitseb. Aga kui kurjale ei vasta kurjaga, kui me oskame teist võitlusvahendit kasutada, siis me tegelikult võitleme sellega juba iseenda sees oleva kurjaga ei lase sellel välja tulla, mis noh, iseenesest spontaanselt tahaks, tahaks tulla ja ja enda olemasolu näidata ja õigustada, et, et me ei saanud aga tegelikult olemas, sest selle kurjusejuurega võideldes ükskõik kas siis endas või teises ega me ei võitle ju inimesega teise inimesega näiteks vaid meie kohus ja ülesanne on võita purjus, ära võita kurjus maailmast ja võita võit, aga teine inimene, aga kõige suurem vaenlane headusega enda poole. Ja võib-olla see on kõige suurem suurem ülesanne ja suurem probleem ka meil, Eesti. Praegusel praegusel ajal, kus minu jaoks kõige häirivamaks on see tigedus ja õelus inimeste vahel. Öeldakse küll poolnaljatamisi, tõeluse vastandiks peaks vendlus olema. Aga kas see poliitikaareenil me praegu näeme, kuidas mehed suudavad õeluses naisi ületada? Palju ja palju rohkemgi. Ja kui me saame sellest sellest õelusest tigedust Pole olmesituatsioonides nii kergesti püüab välja tungida kui me kellelegi teise inimese peale teisest rahvusest inimese peale selle välja valame, kes selles süüdi pole, sellega me ju mitte midagi ei paranda, pigem on vaja osata näha teise rahvust inimese taga. Ükskõik, kas me siis tema ees lipitseme või, või suhtume temasse üleolevalt, põlastame teda. Peame ikkagi nägema inimest inimest ja nägema seda kuldamis, tegelikult temas on olemas ja, ja tema oskame seda hinnata. Ja kui me seda oskame hinnata, siis tegelikult me oleme juba suhteliselt ka iseennast õigesti hindama. Me oleme iseenda üles leidnud.