Algav saade on helilindistatud Tartus Kreutzwaldi nimelises kirjandusmuuseumis, mis selle kauaaegne direktor on tuntud kriitiku ja kirjandusloolasena ja ta kannab Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetust. Aga eksitus ei ole tiitlit kõrvale jättes esitleda teda Juhan ärdise poeg Eduard ertis. Minu esivanemad on pärit Kodavere kihelkonnast, ranna vallas tolleaegse jaotuse järgi ja nad on nii palju, kui meie teame, elanud seal juba Juhan Liivi aeg ja enne seda. Ja need perekonnad, kes seal elavad praegugi mäletavad seda perekonnanime. Nimi Artis oli nähtavasti kohaliku pruugi järgi hiljem teda lihtsustadi. Kuna meie Abeedis õnnetu täht nõuab täppe ja pääle tegemiste lisakoormust, siis on ta ertiseks moonutatud ja nii ta on jäänud. Vanaisa, kes suri 1927. aastal rääkis väga põnevaid lugusid Kodavere ja ka Torma või nagu ta nimetas Tõrma piirkonna inimestest nii mõisnikest kui ka ka talupoegadest ja rääkis ka oma isast, kes oli kroonlinnas madruseks Krimmis Ajal, kui Inglise laevastik ilmus ka Balti merre ja Tallinna all oli temaga tegemist ja minu vaarisa siis oli, see oli siis vanavanaisa vanavanaisa ja oli siis nagu sõjaväes või sõja Vene sõjalaevastikus ja ja kui nad, kui ta koduvalda naases, oli juba 25 aastat ära teeninud. Kuid eesti keelt ei osanud. Ja oli näinud siga, mis tol ajal millegipärast meil seal Kodavere kandis musta tuleb ütelda, et robot siis. Aga muidugi ta õppis siis oma emakeele ja, ja siis sellest ajast pääle. See võis olla siis nii 1860.-te aastate paiku juba nad siis olid jällegi kodunenud siin Kodaveres või meie oma esivanemate sünnikohas. Mina mäletan muidugi neid levi, mis on seotud lapsepõlvega Aastast 1918 juba väikene mälestus, midagi on aga nii väga tükaldi mingisugust eredamad. Aga juba nii 23. 24. aastal, kui ma hakkasin kooli Jutsiks. No mul on meeles Ka esimene kooliminek, mis oli väga sarnane Lutsu Lutsu kooliminekuga, sest ema jälle saatis kooli ja see on vist elupõliselt meie rahval olnud keegi esimest päeva tänapäevani saadab kooli aga sealpool järve kase apole järve, sest seal pole asundused, eesti asundused oma majandusliku struktuuri poolest oma mõtlemisviisi poolest väga Sarasid siinsetele üksiktalud, nagu siingi domineerivad. Ja, ja see talupojamentaliteet ja ühendus Eestiga kuni rahulepinguni kahekümneaastane oli ju küllalt tihe ja üle järve käidi ka kaubitsemise eesmärgil palju, niiet. Küllap välja rändaminegi võis toimuda üle järve või ümber järve. Tahad toimus nii ja teisiti? Ma olen tähele pannud sellist huvitavat nähtust, et mindi piki paralleeli. Rahvas Põhja-Eestis, siirdus kuidagi sinna mööda Balti raudteed. Ja seal tekkisid suured, suhteliselt TYCO pesas imiididzan, uni kuni Petro kraadini välja. Ja, ja teine lind, kes läksid siit Tartu kandist, Mustvee läksid sinna puuduva poole, teine ju, ja siis lõpuks Võru Valga poolt Pärnu poolt need ruudud kuhugi Pihkva oblastisse ja hiljem 44. 45. aastal sama joont mööda paljud tulid tagasi. Jäid teatama, kus nad sünnipaik oli, nii et selline huvitav tähendus on nagu mulle meelde jäänud. Kodu oli Peipsist umbes kümmekond kilomeetrit ida pool. Järvekohin kuuldus ka ära, metsad olid liiga paksud, unistada järve näol siiski ei saanud, kuid lähedal asuvast mõisast nimelt Brutneva mõisa, kus olid kõrged künkad omalajal vist ehitatud mõisniku poolt, nii iluotstarbel, sealt paistis Peipsi küll ära. Nii et see oli Smoldniku asundus, seal ridastik oli terve rida teisi suuremaid ja vähemaid eesti asundusi. Oudova reisis oli kuni 20 protsenti elanikest, ma mõtlen, enne revolutsiooni olid eesti asundused puhas eesti asunduse, see oli eesti asundus. Seal elas palju koda vara rahvast, kuid olid juba segunenud teistest kihelkondadest välja tulnud maa oli siiski Põlvalane ta isa abielus Võrumaa tüdrukuga, kes oli ka muidugi teist liini mõõda sinna tulnud, nii et sealt puhast kodarad rahvast enam ei olnud. Kuid siiski domineeris vaatse Kodavere murrak. Minul jäi see nagu oma koduolekuks algusest peale. Te nagu möödaminnes ütlesite, õige õrnalt on meeles revolutsiooni aeg, te olite ju siis küll väga nooryu. Ja minul on meeles sellepärast, et ma olin umbes kolmeaastane, kui me sõitsime, ma sõitsin isa-emaga meie kreisilinna, mis meist oli 16 versta põhja pool ja see võis olla Oudova Oudova linn, no ja oli siis vankris, mina olin siis seal isa ja ema vahel. Ja ma mäletan, et meie koolimaja, vana koolimaja, millest meieni võrdlemisi lähedalt mööda sõitsime, selle katus oli punalipp juba see võis olla maikuus 1918 oli päiksepaisteline ilm nagu praegu umbes. Ja aga see oli vaade siiski ja mul jäi meelde, millegipärast ma olin kolme aastane, aga jäi see moment meelde. Ja muidugi tähendust ei teadnud, kuid teine moment, mis mul oli jääda, kui hakkas sama aasta sügisel vist kui ma ei eksi ja kodusõjalainetus käisid Meie asunduseks nagu paljudes tasudes punased ja valged. Kusjuures valget peatusid meie asundused ja kippusid nagu nad tundsid juba oma lüüasaamist. Niisugune Emaraliseerimise tunne oli ohvitseridel. Neil oli valge rist, millegipärast nende sümbol oli. Nemad juba hakkasid oma valitsema aias ja võtsid nii edasi ja sõidaga inglise pekki, seda võeti nihukesest suurtest plektoosidest välja ja valge sai oli, mida muidugi, see oli haruldus, meil jälgisime seda aga siis ühel sügisel juba üleöö tulipunaste rünnak ja need löödi välja. Ma kuulsin kuulipilduja, raginad ööse või kuuliprits, nagu meil nimetati tol ajal. Ema mähkis mind vatiteki sisse ja keldrisse. Ma olin kõige väiksem lastest ja mind tuli nagu hoida, Hommikuks olid valged kadunud valge lipp ristiga, mis oli kõrgele suure lati otsad, asjad see oli kadunud ja tulid punaväelased, väga viisakad, väga niuksed. Komissar, võib-olla oli pikas sinelis ja mina tundsin huvi juba, kui vana ma olin ka siis juba Ilja saamas varsti, aga nii palju ma mäletan, et ma mõtlesin, et kui valgetel on Valgarist käebalsi punastel peab vist punaaga, vioolal oli viisnurk. Huvitav küll, tagantjärgi nagu uskumatu, et mina juba mõtlesin nende asjade üle, mis nägu lapse arus ei oleks pidanud tulema. Aga mõned eredad momendid jäid meelde. Kui valged veel sees olid, võis olla. Nii sügissuvel oli siis niisugune moment, et ma mäletan, et ma ühe valge soldati valasin kõige häbematult kombel hapupiimaga. Ta võttis minu kutsika, mis mulle väga meeldisid, väikene niisugune kutsikas võttis selle ja hakkas ärritama, et ta võtab selle ära. Aga suur kauss õue peal oli hapupiima ja mina võtsin, kahmasin talle vastu, põlvi kõrgemale ei ulatunud. Aga siis tuli endal ka hirved, tehakse, pani rukis ja olin tulnud õhtu. Ja no seal oli mitmeid muidki, ilmusid ka eesti valged ma mingil perioodil ma ei tea, mis võis olla juba 19. aastal. Silmapiiril jaa, registreerisid Eino meil seda ma mäletan, neid oli vähe jäänud, aga ohvitser hüppas heinakuhja. No siin on veel, laskis ära vedada, nii et. Ja hobune, üks hobune võeti meil ära majapidamisest ja pahandusi oli ühesõnaga millel kooliminek tuli, kooli tuli 23. 24. aastavahetusel. Koolis käimine oli küllalt pikk maa, armul tuli marssida versta kolm ikka iga päev edasi-tagasi ära ja see oli Eesti algkool. Juba siis olid seal õpetajad noored, kes olid Petrogradis juba saanud nii-öelda Nõukogude ettevalmistuse kooliõpetajast, vanad köster-koolmeister enam selleks nagu ei sobinud eestikeelne kool, eestikeelne kool, eestikeelsed õpikud, ma isegi imestan. Operatiivselt jõuti Petrogradis välja anda eestikeelseid õpikuid sellel raskel ajal raskel ajal paberil korredal paberil küll kollakal paberil, aga siiski nägin ja oli üks autoritest lugemikest, kus oli sees, oli ka, no ütleme, Juhan Liivi ja ja oli ka Tuglase palasid sees ja nii eesti kirjanduse klassikute ka juba nii väga maast madalast tuli tutvuda. Muidugi oli ka revolutsiooni laulusid juba sees, me õppisime ka neid ja olime kontaktis siis eluga omal viisil küll see oli neli aastat tol ajal ja seitse klasside lõpetasite mitte enam eesti koolis, vaid juba Oudova koolis. Siis ma olin juba nii 12 aasta poiss. Tundsin huvi ajalooliste mälestiste vastu ja seda oli Oudova küll. See linn on 1531 siis kui Ivan Julm rajas Liivi ordu vastu piirikindlusi terve rida koppa, Valerie jam. Kingissepp Oudova kuni Pihkvani välja piki Peipsi rannikut, see on rajatud piirikindluslinn kõrgel künkal, vaade järvele, Peipsile siis ja ilusa ilmaga ka mustas juba siinpoolne rannariba metsa väär, nii et paistis Eestimaa ära. Ja neid paiku vaatasin, oli ka kohalik muuseum. Koduloomuuseum oli keskkool, kuhu minema ja siis astusin ja tegemist oli siis vene keele õppimisega ja huvima tundsin täiesti laiemalt natukene kui koolitunnid, vaatasin ümbrust ja ja seda väikelinna, kus eestlasi elas ka omajagu kolmest 1000-st elanikest üks kuuendik oli või koguni viiendikul eestlasi, seal oli isegi eesti kaupmehi ja Eesti tographoli oli eesti kirik. Ilmus seal ajaleht. Ja venekeelne venekeelne ajaleht, 30. aastal tuli ka eestikeelne lehekülg, oli Oudova kolhoosnik, oli ilmus ka kord nädalas või paar, ma enam täpselt ei mäleta. Tol ajal ei olnud kahekümnendatel aastatel Eesti ajalehte, lugesid eesti leht tuli Leningradist trükiti siis Leningradi edasi. Teie järgmine kodulinn oli siis juba Leningradi. Ja sinna ma juba siis astusin, aga jällegi eesti õppija, õieti eesti soome-eesti-soome, pedagoogiline tehnikum, passilisa esimene liin, 52, kus varem kunagi oli Eesti Töörahva Kommuuni ülikool asunud, kuid see reorganiseeriti hiljem pedagoogiliseks tehnikumis. Koos soomlastega tähendab Nõukogude Liidu soomlastega, kes seal õppisid, see oli instraliseerimise ja juba üleminek kollektiviseerimisele, nii et olud olid küllalt kitsad, kaardisüsteem, aga meie elasime ka noored küllalt rõõmsalt ja ja ega viga ei olnud midagi. Ja Leningrad oli tol ajal väga internatsionaalne linn, vaga internatsionaali mind seal peale. Venelaste elas palju soomlasi, ukrainlasi, valgevenelasi, sakslasi, lätlasi olid omad tuurikolded nagu eestlastelgi ja ilmusid lehed nagu rotid, saitung ilmus seal edasi, vaba, aus rääkimata muidugi seal ilmus ling raske Pravda Krasnaja jätta ja terve rida. Nii et ikkagi suurlinn on Suurli. Mitu aastat õpetel kestis pedagoogiliste? Kolm aastat ja selle järele tuli mulle endale hakata nooreks päev juba üheksateistaastaselt kaks aastat, siis olin ka õpetajaks ja see järgi astusin juba Leningradi ülikooli jälle vene õppekeelega üle, nii et mul on kogu aeg nii et üleminek olnud korda juba siis klassikalist filoloogiat õppima. See oli 36. aastal, kes viis teid Eesti haridusmajja see asust, kas meie 33, endine galernaja nihukeses Neevaäärses piirkonnas ja seda, eks vist ma täpselt ei mäleta, arvan, et minu vennapoeg, soome-ugri teoloog Juhan Tamm, minu onu oli põline tööline Peterburis juba Leningradis, hiljem tema poeg hakkas aga filoloogid, lõpetas filoloogiateaduskonna Leningradi ülikoolis, oli väga muusikalembeline ja kunstilembeline ja tema wind poisikest, kui ma tulin veel tehnikumi õpilaseks lihtsalt võttis kaasa filharmooniasse ja siis Ermitaaži viis vene muuseumi viis. Ja küllap tema oli, kes ka Eesti haridusmajja Kes enam tuntud tegelastest liikus Eesti haridusmajas? No kõiki ma olin veel küllalt noor, siiski kõiki nagu selles suhtes tähele panna vanema seal oli Pöögelmanni olija, jättis Pöögelmanni, oli keda nii laialt tunti, kohe jättis ka mulje oma oma välimusega, ta oli kuidagi nii väga soliidse hoiakuga, kuigi ta oli küllalt nii elama loobuga. Ma olen siin näinud Pöögelmanni kujutatud siin televisiooni saadetes, seal jätab ta nagu kuidagi väga nii vaikse inimesi summaga hetkel on mul tegelikult oli väga, isegi nagu impulsiivne telelavastused Pöögelmanni ei kattu, elus ei kattu muidugi tema mõtteid ja ideid, Need on seal läbi viidud ja ja tehtud seda vajalikul tasemel, kuid ma ütlen, et Pöögelmanni tegelikult saad, oli küllalt. Ägedaks sattus, kui ta rääkis, ta rääkis väga siiralt, alati ja väga veendunult ja ja ausalt ja selle juures ta siis muidugi oli ka küllalt niisugune äge poliitilistes ettekannetes. Ja nii küllalt argument teeritud alati olid käe pärast tal ajalehed, kus ta valja võtteid luges, ütleme, Eesti majandusliku olukorra kohta, millega ta alati kursis oli, luges tal oli käepärast seal Päevaleht ja vaba maa ja ta võttis tsite Iris sealsamas neid näitas, kuidas siis seda majandust, see oli kriisiaasta Eestis ja siis seal oli palju näiteid tuua, kuidas ühes või teises valdkonnas majanduslikus valdkonnas need asjad siin on. Aga ta rääkis muidugi ka kirjandusküsimustest kultuuriküsimustest ja mul on meelde jäänud üks esinemine, kuhu meid noori kutsuti, nagu see oli mitte Eesti haridusmajas, aga Ukraina haridusmajas see oli ka olemas, Leningradi. Ja kuna mina tehnikumi õpilasena kuulusin juba kirjandus kirjandusring või nii, oli selle koosseisuna olin ka 15 või 16 aastane ja ja siis kutsuti meid sinna sihukese internatsionaalsesse seltskonda, kus olid koos ka soomlased ja ja lätlased ja, ja ukrainlased ukraina millegipärast Ukraina haridusmaja saalis esines Pöögelmanni vene keeles muidugi, ja ta rääkis küllalt pikalt revolutsioonilise kirjanduse osatähtsusest, see oli 30.-te aastate esimesel poolel beeta, kui meeles, et see oli ju fašismi võimuletulek Saksamaal. Fašismi ohtliku kerkis juba euroga kohale ja Pöögelmanni kõne kirjandus noortele algajatele kirjanikele oli pöörata sellele revolutsiooniline kirjandus. See peab ka oma osa täitma selles fašismi võitluses. Ja interpersonaalsed suhted kirjanike vahel peaksid arenema. Oligi huvitav, et tol ajal anti Leningradis välja ja ka Moskvas rida kogumik vähemusrahvaste kirjanikke kogumikke, keeles seda, mida korki, millest unistas, et nüüd on meil me tunneme kõik vastamise, üksteise kirjandust ja aga tol ajal see oli uudis siiski ja ilmus kogumik, kus olid Soome, Eesti, Läti, Leedu proosa, Eestit ja ka luuletajad esindatud Meie keeles. Nad olid esindatud. Muidugi nimetati tol ajal kirjanikke, projetaarseteks, kirjanikeks Nõukogude kirjanikke. Teatavasti tuli 32. aasta vastava keskkomitee määrusega. Ühisele platvormile viidi kirjanduse elu. Aga tol ajal oli nii prioritaarne kirjandus. Mis muidugi alati ei tähendanud, et töölistest seal kirjutati, seal kirjutati ka talupoegade elust ja kolhoosi ehitamisest, kuid nii nimetus oli projentaarne kirjandus. Nonii, heegelmanifestis korduvalt kuulsin täiesti Pöögelmanni, kuulsin ka kitsamas ringis, ta esines Eesti kirjastuse juures. Külvaja kirjastus läks üle välismaatööliste kirjastuse osakonnaks oli 34. aasta veebruaris ja sellest ajast peale kirjastus asus atraksini põiktänavas, kus korraldati selliseid kokkutulekuid, kus Eesti Leningradi intelligentsi ja õpilasi kutsuti osa võtma. Kohe nii soovitati ja, ja kuulutused olid lehes edasist tähendab ja me käisime seal kuulamas. Seal oli praegustest tuntud tegelastest Pälli, mäletan Hugo Angervaks nime all juba tuntud kirjanik olla. Rajal oli ka Nikolai Karotamm, kes ei olnud küll kirjanik, kuid kellest oodati kriitikut, kuid ta vist ka kriitikuks ta paar artiklit kirjutas siiski. Aga kapjögelmann rästas oli seal nii et ma meieni õpilased sealt nii tagapinkidest vaatasime, kuidas need siis meile juba nii tuntud inimesed seal esinevad ja niukene värsitegemine oli moes ka meie kirjandusringis, igaüks näitas oma võimeid või võimetus, nii nagu keegi oskas ja oli kombeks tol ajal või lootusi pandi. Vot, seesama poletaarse kirjanike rühmitus pani lootusi sellele, et et ta peab tulema küsimata, kas tal on selleks eeldusi või andeta, peab tulema ja räägi, huvi tunneb, et ta küllap oskab kirjutada ka niisugune umbes mentaliteet oli ja terve rida on see liigeseid oligi näiteks Waltari Juhkum tuntud mees, kelle raamatuid on ilmunud ka nüüd pärast sõda, siin tema hakkas ka selliselt selliselt noh, kirjandusringi tasemelt peale ja, ja terve rida mehi, kes olid siit Eestimaalt tulnud ja sinna asunud, ütleme, revolutsioon nii järgsel perioodil need samuti tegid selliseid katsetusi, nii tekkis vot see niinimetatud pole Saarne kirjandus ja mõned nendest siiski saavutasid teatud taseme, ei ole midagi öelda. Aga muidugi suurem hulk oli nagu ikka noorsooharrastused ja nad sinnapaika jäid ja nad ei ole siis kaugemale sellega jõudnud. Kui lihtne või raske oli pääseda Leningradi ülikooli? No nagu ikka, nagu tänapäevalgi eksamit konkursi eksamid olid nähtavasti jälle selle tänu onupoja-le. Mina hakkasin huvi tundma filoloogia vastu ja mõtlesin omast arust, no mis võib mõelda, üks kahekümneaastane. Et nagu haridust peab algama algusest. Aga mida ma alguses pidasin, alguses pidasin klassikalist vana olingi nagu kuulnud ja natuke lugenud Vana-Kreeka ja Rooma autoritest muidugi neid lugenud ainult tõlkes. Ja tuli niisugune tahtmine õppinud neid hakata algusest peale, aga ega ma sellega eriti kaugele jõudnud ülikooli lõpetasin küll ära. Klassikalise filoloogina 41. aastal, siis ja võib olla oleks selles liinis ka edasi läinud, kui oleks nüüd sõda vahele tulnud, sest kohe 41. aastal vist paar päeva pärast seda, kui riigieksamid olid kaitstud tuli mul minna sõjaväkke nagu kirjutasin ennast Leningradi kaitse malevasse, nagu kõik meie üliõpilased, seda tegime suures veendumuses, et me mõne kuuga selle sõja üheksased, aga olud siiski muutusid. Teiseks sõja sõjaraskuseid kandusid sihtil iga sügavale. Ja siis tassinud juba kutsuti lihtsalt sõjakomissariaat. No vot siis tuli pikem vaheaeg ja juba pärast sõda Ja kui palju siis kulus ülikooli lõpetamisest, tuleristseteni. Ma ütleksin, et augustikuus august 1941, see olid esimesed tuleristsed Leningradi tädi lähistel. Meie ma olin juba sõjaväes, kuid mitte munder veel seljast, sest et sinelid olid veel Siivers kaja raudteejaamas mändide all reas, meil ei olnud neid üleval. Aga sõdurisaapaid, kui meie magasime nii, ühes koolimajas neis paljalt põrandal juba sakslased, saksa soomusrong ilmus niivõrd lähedale juba igast siia Leningradi poole lähemale hakkas tulistama meid ööse kargasin muidugi üles. Oli maja, õnneks pihta ei saanud, aga aed oli kilde mürsukilde täitmise tulised meiega katsusime neid, see oli esimene, aga ka lennukid ilmusid küll võrdlemisi vabalt meie kohale, meie. Tõrje hakkas töötama, need olid nii ära peidetud, et meie ei näinudki, metsal hakkas tõrjuma, kuid lennukeid meie nähe seal alla ei tulistatud, Saksa lennuk käis meie kohal ära. Aga muidugi soomusrong, see käis iga hommiku kell viis täpselt saksa täpsusega ilmus meid seal äratama, aga siis hiljem meie saime muidugi oma, olime juba mundris, aga siis tuli ka Leningradis piirkonnast evakueeruda. Ta hakkas rõngas kahelt poolt tõmbamas, oli septembri algul. Õiget rindemeestetöid seal nagu ei, ei saanud ringe, see tuli hiljem hoopis Luki all juba Eesti korpuse koosseisus. Aga tookord meie saime sealt hädavaevu. Mu sellest polgostroy juurest üle silla ja siis juba vist järgmisel või ülejärgmisel rinne tõmbus siis ümber Leningradi kukku. Mina nii ei jäänud. Sellesse ringi. Tsid Eesti diviisis. Nende moodustamisel teid arvati ju vist Eesti diviisis. Ja esialgu olin veel tööpataljonis. See oli vaheaste nagu ja 42. aasta veebruaris kutsuti. Jelanske jaama, kus oli meie tagavarapolk, siis seitsmes diviis oli juba moodustatud, tol ajal aga hakati uut diviisi moodustama. Sinna suunati kamin kaheselt 49. 249. diviis. Kusjuures esialgu mind määrati polku, mida nimetati mullasse polk. Ma ei mäleta komandörile komandöri järgi. Ka mina olin seal mõnda aega ja tegin kõiki neid õppusi kaasa, kuni tuli käsk või korraldus polkovnik raadikult diviisi komissar. Algusest saadik ja tema teadis mind minu isa järgi, isa oli nii ka omal ajal nii eesrindlik töötaja ja tema oli ka intervjueerinud. Eesti raadiosaadetes Leningradist. Ei saa, esines seal oma kogemustega Raadiku kutsel ja ta teadis, et nägi kusagil nimekirjas Bertisse nimeline mees on kes ta on ja otsis ta üles ja siis ta iis või ma ei tea, ei mäleta, oli käsu korras diviisi lehe toimetusse. See oli rünnakule esialgu nimetusi. Aga hiljem nimetati ta ümber tasujaks, sest oli tasuja aasta tulemus. See oli ka huvitav periood, kindlasti oli, kes olid seda lehte tegemas? Lehte tegemas oli minu ajal Edward värav, hiljem Tartu lehe Uus Postimees, siis edasi ta veel ei olnud, Postimees oli selle toimetaja. Ja siis Edward värav oli minu esimene ülemus, seal oli nüüd teisi terve rida mehi, hiljem oli seal isegi sel ajal, kui mina juba rindelt ära tulin, mind Moskvasse kutsuti õppusi jätkamas oli 43. aastal, siis oli Johannes Undusk oli sama lehe tegija oli sama lehe tegija. Ta ilmus nii nagu need rindelehed ikka pool formaati praegusest, ütleme, edasist või, või sirbist. Niisugune need lehed on meie muuseumis praegu enam-vähem, mitte täielikult küll on olemas. Ja vot seda tuli teha mul ja põhiliselt oli minu ülesannet tõlkija. Ma võtsin öösel raadiod, sov informbüroo, teateid Moskvast vastu, kirjutasime üles ja samas hakkasin kohe tõlkima, trükipoisid hommiku, nii. Varaga hakkasid juba oma tinaga seal. Viienda, ma pidin neli laua peale panna, see oli küllaltki raske ülesanne. Ma ju siiski põhjalikku eesti keeleharidust saanud ei olnud, ta oli kuidagi nii katkendlik, aga kuidagi sain hakkama ja, ja hiljem see oli mulle ka omamoodi kooliks. Kas see leht ilmus regulaarselt või? Ta ilmus iga päev, iga ilmus iga päev Dali väikeseks olin küll, aga iga päev ja ilmus iga päev ning iga päev tuli hoolikalt ta teha ei olnud seal pühi ega ega puhkepäevi, võib-olla mõni üksikrännakul. Meil oli niisugune juhus, kus meie jäime ööseks Luki all, väga sügav Orjoli masin jäi sinna sisse ja ja olime siis metsa ööbisime, tahtsime küll sõjaväe hakata juba tehte tegema, aga vist siiski ei jõudnud, nii et juhtus üksikuid päevi seal lehetoimetusse ja meil tuli ka üks noor leitnant või vanemleitnant. Väga niisugune erksa olekuga mees oli Paul Kuusberg. Tema oli ka meie lehe juures, ma ei mäleta enam täpselt, ta oli ka toimetaja, jah, mõnda perioodi mäletan Kuusbergi, kellest ei võinud keegi aimata, et temast saab nii kuulus kirjanik. Aga ta oli ju siis väga niisuguse kuidagi erksa vaimuga ja, ja elava tähelepanekuga hea sõnaga. Ja. Ja siis tema oli ka meie lehe toimetuses öelda ühteaegu. Velikije Luki lahingutes tuli teil kaasavat. No tähendab, mina ei olnud lahingumees ei olnud, kuna ma toimetustööd on, aga meie toimetus asus võrdlemisi lähedal rindeliinile, siis need, need Hitleri koerad, nagu neid guuge raudasid, miinipildujaid neid külvasid ikka enam-vähem ikka huugasid, seal kõvasti tulistati ka meie olime jäänud vene külas, mis seal Lukist mõni kilomeeter eemal seal on mingi soov oli, vahel meie olime jäänud erakuks, kõik majad ümberringi olid põlenud, aga see vene lase. Aga ta oli üksi jäänud, aknad olid muidugi ammugi kinni pandud laudadega ja meie olime ühes toas, oli meie trükipoisid oma tinakastidega ja samas oli ka meie toimetuse ja teises kohas tulid veel pillimehed pandi, kuna mehed meile sinna ja meie elasime ning seda tunnistasid nad küll, nad olid juba ümber piiratud, sassi osa aganad kobasid nii väljastpoolt, meie ükskord tuli, see oli vist koguni 43. aasta, kas uue aastapäeval või oli ta päev hiljem hakkasid meid mehega nagu ka uue aasta puhul omamoodi õnnitama, üks mürsk tuli ühele poole hüppas teisele poole jälle maja hüppas ja ma mõtlen, kolmas tuleb meile, aga ei, see läks üle. Nii et sinna keskhai ta ei tulnud, niisugused üksikud momendid olid. Aga meie olime väga elavas kontaktis, sellised kirjasaatjad tulid ju meie juurde. Kirja saatjad muidugi olid ka varem enne rindele minekut seid Feodor, Männik käis sageli külasta Hiiumaal, lühipalasid meile ja seda, sest sellest ei võinud aimata, et temani silmapaistev kirjanik kujuneb. Meil käisid ministrid, tol ajal rahvakomissarid meid külastasid ma käisin mõnel korral ka seal postivõrk aedikutes nagu materjalid omas meie lehele ja aga enamasti tegid seda, et kaastöölised, kes meie lehti varustasid värskete andmetega rindel pidid olema aga kõige värskemad andmed. Pesemisraadio Teisofinis oli üks ja teine, mis kohe vahetult tuli sealt. Aga meil olid väga agarad kirja saatjat peaaegu igas igas ruudus kes meid varustasid, luuletasid ja neid näiteks mõned luuletused olid ka need, mis me võtsime lihtsalt mis levitati ka teise diviisi jaoks ja meie võitsime, Semper seal Barbarus, mõtlesime luuletusi. Ja nii, et neid materjali kasutasime ära nii võimalikult palju, aga palju see üks väikene lehekene siis mahutada suutis, meil oli ka juhtkiri olemas seal ja Lembit Remmelgas oli meie lehe üks töötajaid ja, ja illustreerijaid, tema Ody osava käega mees, kes linool joomist lõikas illustratsioone ja nii et meil oli ikkagi ülalt nii praegu tuntud inimesi, kes meie nii-öelda päris huvitav töö oli jah, noh, omamoodi huvitav töö, aga ta oli mingisugustki aeg, aga ega puhkust olla ei saanud niikaua, kuni nagu me ütlesime, et kuni vaenlane on löödud ja Lipp Berliini kohal, nii oli see mõte. Selle lehenumbri leidmine tänapäeval on vist küll pime n vehkimine, juhus. Raske on öelda, see võib ainult mõnel mehel juhuslikult kusagil sahtlis ära peidetud olla, aga ega nad oleks juba ilmunud selle aja peale 40 aastat tiraažiga kuigi suur vast, ehkki ma ei pea ta ja palju siis käsipressiga jõuab üks mees välja. Sest need mehed niimoodi surusid seda kogu aeg, mingit mootoritega ei olnud kondiauruga, nagu öeldakse, oli see töö, käis naatrium nagu vastika 1000 ikkagi igale mehele ei ulatanud iga sealolijaid loe läbi, anna edasi, nii oli juba sinna kirjutatud ka lehe peal, et ära kuidas siis seal poole tunniga läbi luges, andis teisele mehele edasi selle lehe ja nii, et kõik enam-vähem said lugeda, kes vähegi huvi tundis, viidi kaevikutes laiali. Hommik olid kell kaheksa, võib-olla isegi varem pidi olema tiraaž valmis, igast väeosast tulid omad mehed kohale. Virgatseid, kes võtsid selle pakkijad, läksid ja levitasid, see käis nii operatiivselt, et imestanud tänapäeva postiljoni ei suuda sellega võistelda. Küllap see oli oodatud lugemismaterjal. Kindlasti rindeteateid oodati isegi kui meie edasi liikusime, ütleme seal veoautol oma. Mõnikord, kui oli ühest kohast teise minek, siis mehed, kui nägid, et see on lehetoimetus, siis närvi, käepikuid andke meile kohe uudised. Mis siukse mulje jättis teile 1944. aasta tark? Kuuldused Tartu hävitamisest olid, et on nii totaalselt hävinenud, et umbes, et seal ei olegi enam midagi ja seal on ainult paljad varemed. Minu üllatuseks aga Tartus siiski oli küllalt palju maju terveks jäänud ka see maja, kus me praegu viibime, kirjandusmuuseumi lugeda, see hoone ja kirjandusmuuseum eksisteeris ju juba 40.-st aastast. 1954. aastal te tulite ülikoolist juhatama kirjandusmuuseumi. Kas tohib küsida, oli see teie vaba tahe, kelleks soovitus või nagu öeldakse, aja nõue? Võib-olla see viimane on kõige õigem, see kirjandusmuuseumi ma tundsin ka juba varem, vaat ma ülikoolis töötades käisin siin otsimas üht või teist materjali ka ja mina ei tea, kes selle peale suunas mind tähendab. Asi seisnes selles, et instituut viidi ära Tallinna Keele-Kirjanduse Instituut ja ühtlasi ka tema juhataja, kes oli ühtlasi ka muuseumi juhataja Henrik tobias. Äraminekuga ühes tekkis siin nagu vaakum, tähendab, asetäitjad olid ja linnakomitee töötajad olid meie Tartu linnakomitee töötajad, need, kes siis ettepaneku tegid. Esialgu ma muidugi seda tõsiselt ei võtnud, sest ma ikkagi ei olnud eesti filoloog Log, ma olin ikka klassikaline filoloogia nagu selles vaimus elasin edasi, kuigi eesti kirjanduse vastu huvi tundsin ja lugesin ja pidevalt ja aga siis nähtavasti sealt kutsuti kord välja ja räägiti ja ja vist oli mittu juttu ajamist, enne, kui ma siis nõustusin ja kui presiidium Teaduste Akadeemia presiidiumi paigale panin, mina siis ütlesin, et jah, ma olen nõus ja ja see oli siis 54. aasta veebruaris kusagil, kui määrati nii, et aastaid juba läinud muuseumi koosseisus olid tolle aeg tublisti väiksem, siin oli 28 töötajat kõigest. Ja ruumid olid ka väiksed keskkütet ei olnud. Oli ahiküte ja need majanduslikud asjad meie praegugi raskustest ja ruumide puudus ja kõik, mis on, aga tol ajal isegi ei kujutagi, kuidas sai, aga teenida igavene isa modinendasime. Aga muidugi, praegu on kõik see tublisti paisunud, nii et ikkagi On nähtud siin raskeid päevi ja on ka rõõmsaid päevi olnud see koht, et üht kui teist oleme ikkagi paika pannud väljaannete osas ja võib-olla jõuame veelgi. Ja nii me loodame, et veel kui meie Meil on noori juurde, tuleb inimesi, noori spetsialiste, et tööd on materiaalne, olen 100-ks aastaks vähemalt kindlustatud meie majas ainult kirjanduse alal, ma ei räägi siin muud. Kultuurloolised aspektid on siin, mis tahaksid läbi uurimist ja vääriks täiesti siin uurimist.