Mina olen sündinud ja koolis käinud Tallinnas. Minu vanemad ei olnud tallinlased. Sajandi algus oli Tallinna tugeva paisumise ajajärk. Jäi nagu rahvale tööd väheks. Ja linn vajas töökäsi. Minu isa oli pärit Harjumaalt Salutaguse vallast. Ma. Ta oli olnud Mõisa kallal. Ja kelle ameti juurde kuulus, siis väikele? Jaoks jäi nii kitsaks, et kui pärast vanaisa suri ka vanaema, siis see koht läks hoopis teisse kätte. Isa alguses töötas Kohila Abikus natukene elektriku abina. Ta oli kihelkonnakoolis käinud, siis oli ta vallakirjutaja abiks mõnda aega, kuni jõudis Tallinna. Enne minu sündi ja enne üldse asutamist oli ta muu hulgas tükkivalt aega liigatkeli tööline. Ema oli hiidlane. Väga lasterikkast perekonnast. Nii et ema poolt vanaisa oli suuremõisa tisler. Suuremõisa läheduses tempa külas oli temal väikele ametitalu. Noh, lapsed, et neid oli palju, siis kõik läksid suurele maale tööd otsima. Ja minu ema oli alguses tööl koduabilisena Haapsalus, seejärel jõudis Tallinna, käis õmbluskoolis natukene, oli õmbleja. Aga need elanike arvu suure kasvamisega tingitud elamispinnad puudus oli sel ajal muidugi üsateral. Ja enne perekonna soetamist. Isa võttis nõuks linna äärde linnalt natuke vendinaad, saadandsin laeva oma eluase üles lüüa on kus lastel ringi joosta. Ma olin selles perekonnas vanuselt teine õde oli ligi kaks aastat vanem vend minust neli aastat. Varasemad mälestused, mis mul on jäänud, on mõned niisugused. Salvestunud esimene ja niisugune sinnus, mis, mida ma huviga jälgisin, ilma et oleksin sellesse sekkunud. Oli siis, kui kaheaastane oli. Seda ahju ehitati siis aastal 1910, sest akadeemik humala sünniaasta on 1908. Ja ma pingiotsa peal istusin ja vaatasin, mismoodi seda kividest laoti. Sisukam mälupilt on kolmeaastasele salvuses päikesepaistelisest kevad talvisest päevast, kui ma õue pääl uitasin oma pead ja, ja uurisin, mis seal juhtub. Meelde jäänud ja akustiline mulje. See oli päikese käest kuldseks sulanud lumesulamisveepiiskade muusika kõrge tooniga sisin. Ja mida ma kuulasin, meelde jäi. Ja siis panin tähele, et kuuri najal Seal oli siis linnavalitsuse märk selle kohta, et hobused, lapson, maksed aga selle märgi peal vaid numbrid, numbrid olid üks, üheksa, üks üks siis see 1900 19. aastal. Üksikuid numbreid ma teadsin, aga selle selle numbrikombinatsiooni tähendust ma sain, muidugi hiljem selgus, et see oli aasta tunda. Aga dollade numbreid juba tundsite, kolmes ilmselt ja ilmselt läheb. Siis oli lugemine ka õige pea selge. Jõgeva mind keegi ei õpeta elada. Ma suure huviga jälgisin ja leidsin, et seal ajaviide jälgida, kuidas minu õde lugema õpetati. Mis aabitsat või lugemisraamatuid neil oli, seda ma ei tea. Aga see tegevus ise oli, oli niivõrd põnev, huvitav pealegi vabakuulaja no ei häirinud ega seganud kedagi. Niiet Ma sain märkamatult lugemise selgeks. Lastevastil neljandal eluaastal. Enne viieaastaseks saamist. Ja ma ei tea, et ma kellegi käest midagi oleksin küsinud lugemisoskuse kohta. Muidugi mul endal ka nagu mängukorras asi külge hakkas, see ei olnud ju kohustus, see ei olnud muidugi. Ja ta oli ka nii võla ja nad, et ema, kes nüüd Lugemist sätetes arvasid poisiga. Nii teen ka seda, et esimene oma Kahe autori kirjutatud Jürgens tasak piltidega väga laduses kergesti loetavas laadis kirja pandud. Muidugi tahab kasulik sellepärast, et ta ei viitsinud inimeste käest küsima minna sain must valdas mõndagi huvitavat ja, ja kasulikud jääle. Muidugi. Asi oli selles, et enam-vähem õige koolikohustus haiglas kaheksa aastaselt minul aga kaheksa-aastasi oodata kippusega igavaks minema. Mu õde hakkas küll kaheksa aastasel koolis käima, siis kuuele ja häma oleksin suutnud juba vististi esimesse klassi minna. Aga muidugi ei tulnud kõne allagi. Ma proovisin siis seitsmeaastaselt kooli pääseda. Linna algkooli läksin ennast pakkuma, aga vastu ei võeta, et öelda, et et meil kaheksa. Reaalkooli minna. Sellepärast, et elukoha järgi linna algkool seal ei olnud Algkooli läksin pakkuma, siis vaadati, mida ma suudan, oskan. Leiti, et jah, et esimeses klassis midagi tegemist, teisest, kas siis oleks väga jõukohane, aga teises klassis ei ole ruumi kolmandas klassis ja üks koht ruumi on? Muidugi algus on raske aga võite siis kolmandas klassis olla kaks aastat seaduslikku valdajat. See oli veel tsaariaegne kool. Jaa ametlikult oli ta vene õppekeelega kool, see oli ju aastal 1916, nii et mõningad peamised õppeained olid vene keeles näiteks seal ikka eetika ja kohe kolmandasse alguses alati vene keele grammatikat. Nii et ma mäletan, esimene kuu oli ikka raske küll, peale selle oli ju teine pool ja see oli saksa keel, millesse selle õppeaasta teisel poolel tuli korralikult etteütlust asetage eriti vaja. Lugemisest tõlkest rääkimata. Ja asi hakkas edenema, esimese poolaasta lõpul. Ei olnud mul, tunnistas pysti nurka. Ja nii juhtuski, et kaheksa aastaselt olin kolme algkooli klassiga Avide seal otsa kätte seal algkooli lõpetanud siis ja noh, aga see oli eraldatud kõigist valdkondadest, solist, raadiumibaas ikkagi eksamiga. Nii naisele eksami tegin. See oli Aleksandri gümnaasiumi, sest praegu on Tallinnas Miiel Klementi-nimelise kutsekoolihoone Mere puiestee ja maantee nurga pealt. See. 1917. Õppetöö algas küll veel vene keeles, aga Taali esimese nädala jooksul oli koolide ümberorganiseerimine. Kehtestati emakeelne õpetus keskkoolis või ajutise valitsuse otsusega. Koolid ühendati, nii et. Meil on täna veel alles ja Aleksandri gümnaasiumist kehti kokku linna poeglaste humanitaargümnaasiumi. Selles koolis erilisi seitsmisega sekeldusi ei olnud, muidugi ei klassis, kõige noorem õpilane Te ütlesite selle olevat humanitaargümnaasium, milline koht oli seal matemaatilistel teadustel? Koolis oli siiski matemaatika õpetamine võrdlemisi tugevates kätes. Vanematel klassidel oli matemaatikaõpetajaks Eduard Nitlan kellel oli tsaariaegse matemaatika. Kandidaadikraad kutsuti ka Tartu ülikooli juurde tööle, aga ta leidis, et keskkoolis õpetame, on talle nii meeldima hakanud, et vaeva näha. Ülikoolitööga ta tahab. Kas tema suutis oma aine huvitavaks teha või oli teie huvi varasemast tarit? Minul huvi tekkis sellest et minust vanemad klassivennad minu käest küsima hakkasid valt laatadel ilmselt matemaatika ise sain toim. Ja kellel raskusi tekkis, siis otseselt läbi saada. Aitäh, et ma 13-ni. Ja ka enne seda juba. Sagedasti tänast kooli läksin klassivenna tungiva Kodust läbi, et koos läbi vaadata, mis seal kodus teha anti. Muidugi, see oli siis ühele klassivennale, et õpetajad või koos abikaasat, mismoodi neid asju lahendada, 90 matemaatikaülesandeid. Siis mulle olnud mahti, elame endale kirja panna, aga kui minu käest küsida, siis ma tantsin peast. Nii umbes matemaatikahuvi see oli Vöödi teiste abistamise tulemus. Kui ma keskkooli lõpetasin siis seal koolis või vähemast selles klassis nendest ma käisin, meil oli kaks. Meie klassis ei olnud iialgi sääsest, jutt käib ka võib ka kiitusega lõpetada ja siis, kui kui ma juba õppetunnistuses räägin, siis mul oli üllatiselt Tõnganis kiitusega edenemisse olemas. Paralleelklassis, seal oli, oli nagu konkurentsi ja justkui teati ka rohkem, et kiitusega lõpetada. Seal siis oli kaks, kiitis veel õpetajat. Kas kiitusega lõpetamine andis mingeid soodustusi või eeliseid edasiseks? Ei tol ajal ülikooli sa ilma eksamita ainult küpsest oli isegi. Ja tõesti võib öelda, et 1925. aastal, eelmistel aastatel, juba kui ülikoolis eestikeelne õpetus oli siis noortejanu teaduse järgi oli võrdlemisi suur. Ja peab ütlema ka, et lastevanemad leidsid, et parim, mis ka ilma jõukuseta inimestel on oma lastele anda on haridus, nii palju, kui nad suudavad, 100. tüüpe. Üliõpilasperedel. Vaeste vanemate lapsed aga toppisid usinalt nii palju, kui keegi suutis. Näiteks 23-st inimesest, Tartu ülikooli astus seal 16 inimest. Pealsele oli. Voo mere, kes oli konservatooriumis kontsert preestrinna, klaveri krediidi, juulis oli kunagi töölistiaatriski muusikajuhiks. Muide, Mihkel Lüdig ise oli ka seal koolis keskkoolis. Lauluõpetaja, tahaks paar aastatel oma oma pojale teljega jaajaa viiuliga mängis viisi ette. Nii et jah, ülikooli taas oli. Ja kuigi keskkoolilõpetajate arv ei olnud eriti suur siiski igal sügisel võeti vastu rohkem kui 1000 üliõpilast. Nüüd need kooliõpetajad, kes vaid tarkust jaganud keskkoolis need minu käest teada ei saanud, mida ma hakkama lähen? Lihtsalt sellepärast, et ma Saveldis otsustanud hiljem näiteks õpetaja Vassili orav ka väga tugev koolimees ütles, et naabriotsijatele. Eriti huvitas mind võrdlemisi tõsiselt. See ei tähenda sugugi seda, et ta nüüd 90 õpilane. Matemaatikat läksin sellepärast, et mind huvitas, mis asja edasi tuleb. Jaa, mõtlesin, et ma sellega taimi seal. Niisuguse ahne ja kerge õppimise tõttu me esimese semestri üliõpilasena külastasin, lõid laagri ka peale nende, mis ohtlikum küünalde tülid teistes teaduskondades ja nii ma käisin kuulamas. Itaalia keeletitest, Ühe. Kaunis järjekindlalt, kuulasin seal suitsulaagrid mis olid Skandinaavia kirjeldust. Jah, ja seda juhtus, et läksin Vatikan, teise kursuse loengud, kuulane. NASA-is väga jälgida, aga, aga häda oli selles, et väga palju kasutati kreeka tähti. Ja nende kirjutamine võttis aega ja, ja ma vaatasin seda enneaegu, kuulate ei ole mõttekas. Tar juhtus küll, et ma vajalikke asju tegin aeglasemini, kui kui see tingimata tuli minna. Kohe juba esimesel semestril tegin füüsika esimest praktikumi. Mis oli ette nähtud hoopis? Hoopis kõige parem, teisel kolmandal semestril. Ja teisel semestril võtsin käsile mehaanika loengute kuulamise harjutuste osavõtmisel. See oli ette nähtud matemaatikuid märksa hiljem. Küll aga seda kuulasid teisese Messigeenikuid kellel matemaatika oli ainult niipalju kui keskkoolis kaasa tõid. Ja juurde ainult. Isegi üks väikene niisugune Colokiummidentaanen tehti, et kuidas kõige ette valmistatud on? Mul olid muidugi, et nimelt hajutust 3009 andma, võib-olla ma keemikul ei olnud. Siis oli tal raske. Aga selle puhul küsis professor Rekkov, kes üldist mehaanikat õpetas et kuhu kiiresti taheti siis töötajatel vaid see, et ma sain toime tegema vähem ei oska, kui tõsisemasse keemikuid. Jah, seda küll. Huvi oli võtta palju, kui tahab. Ja nii juhtuski, et mul olid mõned asjad väljendit ei tehtud isenesest eksamite sooritamine tol ajal oli aineid viisi. Kui ühe ainerühm aeg, kõik ained olid läbi kuulatud. Harjutust arvestatud. Siis võis ennast eksamile registreerida korraga eks eksamisessiooniks terves disainer rühmas. Nii oli siis pärast kolmandat semestrit võimalik volitada matemaatilise analüüsi diferentsiaalvõrrandite ainerühma, mis oli, oli 300 meetri pikkune kuulisus geomeetriat turismi ei olnud veel valmis, sai valmis alles neljandal semestril. Kellele te eksami andsite, oli professor Sarv. Jah, käigeski Ovetškin sai professor, seal professor sarve loenguid veetlevad esimesel semestril. Oli muidugi võrdlemisi piiridel kuulate ja läbi töötada, teda nii väga hädasti vaja ja ei olnud harjutuste arvestamise jaoks sellepärast et need olid neile mõeldud. Aga te ei kuulanud. Ja muidugi kõiki nii kirja panna korralikeldajatele Eiljeldaks, kassetile, see tundus nii semestri keskpaigu omajagu küsitleri. Kas see hiljem küllalt? No aga kui selle aine eksamiks valmistumine oli, siis selgus, et sellest või siis kõik ikka kätte saada. Nii et aega hämmastav küljes ma ka neist asjust, millest ma sain aru, midagi räägiti, aga miks see just nii oli, põhjendusi kõiki kohe korraga ei näinud. Et ma sel ajal ikkagi nii üleskirjutajate taotlesinile hilisemal süvenemisel ja ja muidugi kui olid kolm geomeetriat, kõik juba läbi kuulatud. Projektiivne geomeetria, kujutava geomeetria koos praktikumi ja siis oli kõiki neid jõukohane õppida üksteise järel. Nii et see ainerühma viisi eksamiks valmistasime. See oli ka omajagu väga mõistlik kord. Õpikõveraks. Kui te peale oma põhiainete käisite veel kuulamas Skandinaavia kirjandust ja teisi loenguid, kui palju teil oli ette nähtud, siis koduse töö jaoks oma päevakavas? Jooksvalt nende ainete kallal töötada, me tema matemaatikalaevadel kuulasin. Peaaegu ei olnudki vaja, aitas loengust, aitas loengust ja. Ma ei, ei mäed. Reisijalt löönud, nüüd ületanud, see oli ikkagi minu enda kirjutatud ja, ja, või teada, kui kaugel see oli jõudnud ja mis edasi. Nii et selle tõttu võib-olla matemaatika õppimisel, neil, kellel matemaatika jaoks huvi ja närvi oli oli süda kodus õppimist kõige vähem sellepärast, et seda läbi mõelda, kas sa seal siis mis oli, selle jõudis jalutamisele? Või kui järgmisel olen, küll keegi küsis, siis ma võisin talle seletada ja niiviisi. Ja, ja ega ma siis Aiudge nuttis ülikooli loengute ja praktikumide peale, kõike, aga ära ei kuulutanud. Seal seal väga palju kasuisa andis kõigepealt koorilaulja jaoks vaja kohale kooli. Sain sisse teinekordlaineni hääle, koolindre oli Lawitjaks, peeti tol ajal parimaks. Ja kui Leimani oli segakooli lahe jätnud. Segakoori hakkas juhatama Alfred Karinil varastasin, tol ajal. Ma läksin akadeemilise meeskoori. See koorilaulu harrastus kestis kuni 38. Oleme hädas ja, ja Kesk-Euroopas siis mul oli võimetusest osa võtta üheks õppetööd sundivad kuidagi tegemata jätmise võimatu. Nii et sellest peale ma kooris Aasay ei laulnud. Kast tegite tennisega tutvust ka üliõpilaspõlves. Jah siis, kui ma 20 aastane olnud Ametisse sattunud nimelt viis semestrit ülikoolis õppija siiski kõik matemaatika maatika eriala jaoks vajalikud praktikumid tehtud. Eksamitest oli mitu ainerühmast kolm ainerühma selja taga ja siis oli seal üks järjekordne Assistendi koha vabanemine ja professor väega minule ettepaneku assistendi kohustus sõidule täitma, tähendab rääkis. Kui me juhatame töid vaatama? Ma ei olnud siis veel 20 aastane, see oli 27. aasta detsembris. Kolme kuupäevast sai 20 aastaseks. Võtsin endale natuke mõtlemisaega ka veel täis ladunud. Tollal peeti täisealiseks vist 21 aastast. Lynne Ah, 20-st. Nojah praegu ütlesite õiega vanematele No ja, ja niiviisi ma siis hakkasin proovima. Ja muidugi oli mul siis veel kolm semestrit, eks ikka soovitada. Rööbiti. Rööbiti. Alanud tööga. Milles seisnes assistendi kohustusi? Assistendi töö oli praktikumi juhatamine. Praktikumis tehtavate tööde teoreetiline osa, kas esitatud professori poolt? Aga nüüd? Kuidas tööd alustada? Vaat välja tulla või flip seal raskusi tekkima juba andmete pealekandmisel ütleme kuidagi. Käime vaatamas, kuidas asi tuleb ja kui, kui töö on valmis, siis võta see vastu. Juhendajate endast vanemaid. Aastate poest endast küll, jah. On ikka neid, kellel see praktikum tegemata oli, minu tehtud. Ja seal tööd oli siis kuni ajateenistusse minek, kui poest rull kippus ajapikendus kaotasime, teeme siis, kui ma olin. Olin lõpetamiseks kõik vajalikud eksamid teinud. Ma vaatasin neid magistritööd käsile võtta. Lõpetamise diplomi saamiseks. Avalduste esitajad. Aga olime end korraga nimekirjast kustutati. Nimekirjast üliõpilasnimegi ühest lõpetamiselt. No muidugi, et ma saaksin magistritööd teha. Ja nii ma sain siis veel pikendust juurde. Aga nii ma 1900 30. aasta kevadel sain magistrikraadi. Sel ajal oli matemaatika-loodusteaduskond õppeplaane 14 nendest üks õid pedagoogilise kallakuga see läheb keskkooli õpetaja valmistamise õppeplaanid üks hõiska matemaatika, füüsika ja astronoomia õpetaja. See oli Enamikule matemaatika õppijatele. See põhi, põhiplaan. Need, kes eriaineks võtsid matemaatika eri, oli sellest üldisest plaanist jäi ära Malcolm ainet messe kooli õpetaja jaoks vajalikud. Asemele tuli siis kuus valikainet komisjon eksamilt mis töid peamiselt kirjanduse põhjal õppida nimetati lõppeksamiteks. Igatahes 29. aasta kevadeks. Lõpudiplom tuli aastanumbri sees 1929. Mis seal ikka, ma välja ei vetati. Major, tõde minu jaoks trükitud sellepärast, et mul oli lõpetanud magistrikraadiga magistritöö teema oli magistritöö teema null kolmeosaline. Seal oli kolm niisugust mõningat põnevust või huvi tekitavad. Probleemi. Üks oli variatsioonarvutuse alalt vastastikuse teoreemi lühem ja sobivam tõestus. Teine oli ühest kõverate kõvera pere omanduses ja kolmas oli Plawimeetri ehituse juurde kuuluva joone omadusi, niinimetatud trakteriksi omadused. Nii et oli seal variatsioonid On arvutust diferentsiaal, geomeetriat, stiili ja, ja meetodi poolest oli ta ühtne. Aga sisaldas kolm, kolm parakomisjoni ettepanek tulla siis linnata tööd magistritöö magistrikraadi vääriliseks Saise kätel.