Akadeemik Humal eelmisel korral mälestusi rääkidest jõudsite selleni, kuidas te lõpetasite Tartu Ülikooli magistrikraadiga. Ja siis oli aasta 1930. Aastast 1930. Olin ma siis oleme assistendi palgal ja mul oli assistendi täiskoormus. See kestis siis kuni 1931. aasta kevadeni mil tuli asemel tema ajateenistuskohustust täitma. Sel ajal kestis see 11 kuud ja see oli kõik. Ajateenimise jooksul mõningaid asju edasi teha, mis oli aastat poolteist Waven käsile, et, et see oli Eesti entsüklopeediaartiklite kirjutamine matemaatika äralt. Ma jõudsin selle kirjutamisega. Jäigi jätkas seda tööd saadagi peamiselt kes peatselt oli ka magistri paadiga ja kes siis? Lastel või Tallinna tehnikainstituut käima pandi oli seal assistendi koha peal ja sai seal tööd rahulikult edasi läheb. Pärast ajateenimise epu tehti mulle ette. Tartu Ülikooli teaduslikuks stipeediaadiks jääda või saada, selle juures oli, oli valida all see välismaise stipendiumi aasta või heal juhul kaks aastat läbi teha. Tundus nii, et et kõige südamelähedasem oleks Göttingeni Mille poolest tundus Göttingeni teile perspektiivikas või huvitav? Küttingen oli sajandi algusest peale umbes võitnud endale niisuguse hea kuulsuse, et ta oli matemaatilise uurimistegevuse lollus nii-öelda maailma pool. Noh, see ei ole absoluutne hinnang. Sellepärast et igas uurimiskeskuses on tegevuse valdkond. Aga Göttingeni soise valdkond võrdlemisi lai. Kuulsuse alusepanija ütleks olnud niisugused nimekad matemaatikuid kui David Hiibelt. Vihjalt Kuuralt. Karl Runge Seal töötas maks, olin seal, ütles rohkesti Maxponni jüngreid, nii et mis puutus matemaatilise füüsikasse ja, ja ma olin isegi muudesse matemaatikaharudesse ja moodsast teoreetilistesse füüsikasse siis. Ega seal teaduskondade arv väga suur ei olnud ülikooli toimitigi kant, ülikool ta oma oma üliõpilaste arvu poolest. Võib-olla natukene väiksem küllaltki ülikool olles ülikool mugaval. Sellepärast on mugav, et ta oli esimese maailma. Varustuse nimelt oli seal vaksali fondi abil ehitavad uusi hooneid. Hooned olid hästi varustatud raamatutega ja kõik need need väikse ülikooli tugevad küljed nagu juurde pääs igale poole, ilma viivitust, et seal see oli kõik väga meeldiv soodustes töid seal meeste valvas natuke hiljem mitte nagu meil siin nüüd esimesest septembrist algas 15.-st septembrist ja ma olin aegsasti seal, andsin oma dokumendid sisse ja sain üliõpilase õigused. Muuseas, seal oli imetrikuleerimine kohustusliku kohale ilmumisega, mitte ei olnud nii, et Kusti kantseleist dokumendid kätte saada. Kõik oli, oli ikka traditsioonide kohaselt. Nii et hügieebees tunnisse, vaevalt et rektori käesurumisega on antud tõotus siis hoolsalt õppida ja kombekalt käituda. Daci nüüd immatrikuleeriti, ei olnud mitte ühekorraga, see päästjad ei oleks aula mahutel üldse. Oli oli siis oma päevalt määratud ja kui sellel päeval ei ilmunud, siis trahvi maksta, aga tuli ikkagi see rektori käesurumine läbi teha. Nii et jah, sain üliõpilase õigused, mul ei olnud küll tavatsesin seal eksamit sooritada aga muidu kõiki õigusi ja võimalusi kasutada. Mille poolest oli see siis avaram või laiem või põhjalikum, Tartu Ülikooli vastavast harust? Ja eks seal erikursusi laati võrdlemisi malesuguseid olid huvitavad seminarid neile, kes juba olid lõpu kursoli jõudnud ja rohkesti ka niisuguseid, millest osa võtsid. Ülikooli lõpetavad inimesed, kes siis aspitaatidele uurimistööd tegid ja seminarides Valitses siis teoreetilise füüsika küljes ja teine matemaatilise füüsika kõigi nende vahendite eest, mis, mis nende teoreetiliste küsimuste lahendamisel ja selgitamisel esinesid. No ja muidugi peale selle veel töötas üsna intensiivselt matemaatikute selts või ühing, kirjastaja imetaja, Ella käis ta isegi mitmesuguseid külalislektoreid. Nii oli, sai õnnelik muuseas kuulata Moskvast tulnud külalisprofessor Pavel Aleksandrov, kes oma topoloogia seisukohtades ja uurimissuundadest üritustest. Aga seminaris jällegi, kus mateeria struktuurist jutt oli. Seal esinesid niisugused nagu klantsviisilt paskval Jordan. Võimalik kuulda ka öelda, et lähen raskelt. Täna on tuntud pindajaidiooria alalt. Seal olid siis siis kõverpind, iseloomustamise, jooks, valgud, nii et ta pani seda ETK. Pidades sellele teemale niisuguse tabava pealkirja, tekstiil, matemaatika. Ja muide, see kõik oli elav ja huvitav. 1932. aasta sügismessil Aga 1900 kolmanda aasta alguses kevadsemestril kogu see pere lagunes laiali ja noh, võiks öelda. Mäletasid, kes oleksid niikuinii vallanud ööd. Seoses natside võimuletulekuga? Ja nad olid enamasti juudi soost või, või olidki juudid? Peale selle? Nii läks ta juba. Alguses eest ära Läks õlamaks põrn nõkse ära randal emigreerusid ja ja asemele astusid siis mõlemad jõud, kellel ka ikka ma olin ka ettevalmistus oli nii, et ega siis töö lonkama ja. Võib-olla mõni sõna ka sellest, missugune oli elu ümberringi neil aegadel ja kuidas see muutus. Nojah need aastat pärast 1900 kolmekümnendad Need olid kogu maailma võrdlemisi võrdlemisi raskevõitu aastat. Olid valuutakitsendused ja, ja oli kursside langusi ja muutusi. Kriisiaeg jah, kriisiaeg. Ja peab ütlema, et selleaegse välismaise stipendiumiga. Mais. Küllap muidugi hiljem läks Saksamaal elu keerulisemaks, aga mina jõudsin oma otsese tööga lõpule. Nii et mul 12-st kuust sai kolm kuud reservi. Ma sain oma väitekirja valmis. Maikuus saatsin käsikirja Tartusse, et Tartu Ülikooli toimetustes aktsiimuda doktoriväitekiri ja. Aga millal te Viinis käisid? Inimene, läksin 33. aasta sügissemestri. Nii umbeski väikese hilinemisega. Toobal, november, detsember. Nii oli neid kolm kuud. Muidugi mõningase hilinemisega jõudsin, siis oli sisseastumisega rääkile keeruline. Ja see kolme kuu jaoks ei olnudki nagu üliõpilase õigustega midagi peale hakata peale küll, õppemaks oli märksa kallim kui laba. Kuule maks. Viini ülikoolis olin siis kolm kuud abakuule. Muidugi, see oli ka ilmselt palju õpetlikku ja ma naersin võrdlemisi hästi ka kirjanduse juurde ja. Näiteks külastasin Hans Taani loenguid, see on reaalmuutuja funktsiooni teooria kandev kuju. See oli viimane päästa meil ta nende veel ütles. Žürii veidike rohkem kui aasta pärast seda. Siis väga huvitav ja, ja niisugune meeldiv inimene, olles teoreetilise füüsika, professor Hans tiring. Ta andis mulle kohe. Raamatukokku, mis selle füüsika instituudi ruumides oli, nii et seal ma väsin siis kirjandusse juurde, niipalju kui mahti sai. Laengut jäi väga hästi meelde, sellepärast et ma pidasin teda tunnetusteooria maa klaar, sellest, mis, mis sajand alguses silmas. Ja siin väga lugu. Ja nüüd siis sain autorit ennast näha, aga planetlemalt tehnilise taseme poolest oli viin märksa Raamatukogude kasutamine neli kui yldrahade kasvatamine oli äärmiselt raske. See tuli sellest, et raamatukogus lugemisruumi vähe. Raamatukogu lugemisruum võis mahutada ja inimesed ei taha siis liiniülikooli keskele, vaata koost. Oli lugemisruum niisugune, kuhu mahtus vahest ehk 40 inimest, kui tihedalt siis mina elasin siis väga matemaatikute ja füüsikute ruumide lähedale. Kui ülikooli pea hoone oli Tallinna piirkonnas, siis nende matemaatikute ja füüsikute hooniani oli sealt umbes kolmveerand tunni tee, kui jalutada. Ja see oli kaheksandas linnaosas aasa keskne tänaval erinev šassii. Ja seal siis põiktänavas olid füüsikute ja matemaatikute ruumid. Mehiteksime kateedriruumid, toidomaat instituut. Ja minul oli siis napilt liianioodi tee selle läheduse tõttu aja oli äärmiselt väike ja sai ise. Aga muidugi suure ülikooliga, hambad erinevad sellest, mis väikse ligi kolm. Nii et minul rektori kokkupuutumist ei tulnud ka siis, kui ma seal väga kuule, õigused sai piisastega Nonii jutul käimisest. Ja et see seal oli Epadi vajanud septembri lõpupäevil või midagi nii, jõudsin sinna. Muuseas küsis ka, kui ta kuulis, et ma ta kuni väitekirja kaitsnud doktoriväitekirja tehtud. Siis alati, kui ma ütlesin, nii vana siis oli peaaegu jutt lõpul ja asjad See oli siis 1933, oli see sügis ja, ja ja te olite siis 20. Siis ma olin 25 aastat vaja. Sain 26. eks, 34. aasta. Ja kaitsmine oligi 1934. Oli paar nädalat enne 26 aastaseks saamist, nii et võime, 25 aastane väitekirja teema oli. Väitekirja teema oli vähenratuur valemite. Teooriast ja rakendusmeetoditest Need olid niisugused, neid võis nimetada tinglikult ka ridadeks. Kus siis Ei ma erilise see ette nähtud tõkete selles mõttes siis. Read kuuseliikmega. Nüüd, kus te olite matemaatikadoktor? Kuidas jätkus teie töö Tartu ülikooli juures? Tõsisemad, nii oli mul peale praktikumi juhatamise mõningaid lisatöösid, aga see oligi peale vaatamata ikkagi uurimistööks. Ja ega nii et ma vanemassistendi põlvest sai uurimistööd ja rohkem kui hiljem teadsingi tundides ja siis loengute koormusega perioodil mis algas ka kunagi. Tallinna tehnikainstituuti, nagu ta nimetati mis alustas tööd Tallinnas vist on 36. aasta sügisel. Nii tuli mul siis 36. aasta sügissemestrist võtta endale tähistama Nende koormas. Uutelt matemaatikaaladelt seal ei olnud, ei olnud siis mitte numbrilise graafilisi meetodeid ja geomeetriat nagu hoidlad. Mul assistendi peamine niisuguse töö. Neid olid, olid siis matemaatilise analüüsielemendid ja majandusmatemaatikaaineid, see tähendab, oli see nagu mees, kes oli olnud dotsent nõudil Jürinud ja Jürinud, kes kes siis Tallinna Polütehnilises Instituudis sai korraliselt professori koha peale ta oli ammu see üks ju ainult et ei olnud Tartus niisugust ametikohta. Tõsi küll, ja ka kips selleks loengu pidamist alustada. Need astmeid, mis akadeemilise kombeid jälgi ülikoolides on loengupidamise õigust saavutatakse enne, kui loengupidamise kohustused tulevad seal sisse abilitatsiooni töö esitamine? Jaa jaa, eradotsendi õigused, nagu tol ajal nimetati nende õiguste ladinakeelne nimi oli Lenja legendi. Sa muidugi kah mäletan, seoseid ülikooliga võis ülikooli vääralt kasutada võis ta hiljuti saada ilme maksete võis. Ma tahan töid ülikooli toimetistes. Ja ainus kohustus oli siis vähemalt üks tund nädalas ana erialad. Hakata aktiivselt küll seal pidada. Mina sain just elada üldse nende õigused 1000 936. aastal. Kevadsemestril oh, see on nii, et ma läksin 1936. aasta sügisel siis oma avaloengupidajad ja valitleti erialad. Elatud. Muidugi, selle asemel ma sain, sain siis õppeülesande täie koormusega juhatuses. Nii et ma olin kohustatud pidama loenguid ja, ja muidugi ma ise sellest, et nagu rohkem õigust Õigusi leida. Nii et sellest ajast alates pöörduti siis teie kui dotsent humala ja 1940.-st aastast, kui professor humala poole Mitte just täpselt nii. Mind valiti dotsendi ametikohale 1936. aasta semestri jooksul. Ja sain ma siis otsandi ameti jaanuaris 1937. Nii et siis ma enam ei olnud seal täitsa täitsa olin matemaatikadotsent. Neid 1900 38. aasta algusest peale. Muudeti kõiki neid nimesid. Dotsendi nimi kadus hoopis ja. Armastati siis aktsendiga. Need olid siis mitte koosseisulised inimesed, kelle loengupidamise luba ja sellega kaasnevad õigused, aga palka, ülikooli teadlane ja senised dotsendid metsainud ametinimeks, Adolf professor. Nii jäi siis korraline professor, erakorraline professor, professor, milles siis nüüd erinevus on sellel, kelle, kelle põhikoormus? Aasta otsa umbes töötanud või teisse meistrit siis ta küsis, et noh, kuidas nüüd on need, kes on kergem kui assistendi ametis. Ma ütlesin, et tegema töö ei kurda muidugi meeldib. Aga erinevus on siiski suurassistentide olema valmis, igasugustele küsimustele vastama. See ala oli ei saa, aga sellest otsesest ameti tööst vabal ajal. Del ei tarvitsenud dollar peale oma uurimistöö teema midagi, mille kohta ta aina mõtter, nii kaua, kui ta al-Quaedal kere on loengupidamise koormus sellel ajaviiteks on mõelda oma oma ainete ümber et kujundada uuel viisil värskel viisil, mitte korrata seda, mis ta kunagi õppinud mida tarbistki raamatuist nimel vaid seda aluseks võttes mõelda ise läbi ja igal loengul luues aine, mida, mida siis kuulajad kaasa loovad selle kaasamõtlemise ja kaasa tegemisega nägemise ja kuulmise ja tegemisega. Aga see, et uurimistööks jääb siis märksa vähem aega, see on muidugi päevaselge. See tähendab, et uurimistöö kujuneb välja niisugustest asjadest, mis ise on niiviisi pealetungi öödemis, mida ta peab tegema sellepärast et ta ei saa muidu rahu, olgu keetes või ette kandma, ei hakka. Kas kateedri juhatamine usaldatud eile 1940? Sõjajärgne aeg leidis professor humala juba Tallinnast. Ametisse oktoobri alguses 1944. Nii et esimene õppeaasta oli ikka veel sõjaaeg. Aga ega üliõpilast algul ei olnud, väike. Loenguruumideks olid suured auditooriumid, kuhu mahtus kaheksa või üheksa õpperühma. Korraga kuuleme. Koplis vigapis köik ja eks esimesel õppeaastal oli selle poolest vahel keeruline et elektriga varustamine oli kehvavõitu. Loengu ajal võis minna järsku pimedaks ja asi juhtus teie muidugi jätkasite, ainult et tudengid ei näinud kirja panna. Nii päris pimedaks enamasti ka ei läinud. Aga läks niivõrd pimedaks, et tuli kirjutada kaks korda suurema käekirjaga, siis võis veel töölime, lõppu läheb. Eks seal on olnud ja. Üks minu klassivend ja kolleeg, kellel on õnn olnud professor humala loenguid kuulata, teadis rääkida, kuidas professorali tahvli juures arvu piid kirjutanud kolm koomas ja üks, neli üks viis üheksa ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, kuni tahvli teise servani. Ruum lõpes. Ei, see ei pea paika. See anekdoot, see on liialdus. See on jah, liialdus. On niisuguseid mõtegaid lauseid mis koosnevad üksikutest sõnadest. Mille abiga siis need need need numbrid meelde tuletada järjest? Mina mäletan, venekeelsed üliõpilaspõlves kuulsin. See vana kirjaviisi, kus on On kolm iive on üks. 10 10 märki tõest koma. Aga on niisugust värvi külmede, mille numbrid on palju kergemad, meeldijate hoopis pikemat. Üks niisugune niisugune, ma arvan, on see õige rajal. Sele numbrit nii kenasti kahtlevad, et. Vägisi jalad meelde. Ja neid võib jah 20 kirjutada või isegi natukene peale. Peaksime nüüd peatuma ka järgmistel aastatel arvudel 1947 kuni 50 Teaduste Akadeemia füüsika-matemaatika mehaanikainstituudi direktor, 1951 valimine Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks 1953 kuni 64 Teaduste Akadeemia asepresident ja viimase perioodi kohta Ta on akadeemik humalabiograafias märgitud, see oli füüsika maatika kiire arengu aeg meie vabariigis. Minul asepresidendi ülesannete hulgas oli juhtida Teaduste Akadeemia materiaalse varustamise tegevust see tähendab aparatuuri toetamist ja ja laboratoorse materjali muretsemist ja selle varustuse finantsiline planeerimine. Kui kuni aastani 1957 olid numbrid võrdlemisi tagasihoidlikud. Sisse aastast 58 59 läksid nad umbes viiekordseks. Ja sealt asi hakkas saama ka importhaljastust. Nüüd kuidas see just selja seal oli ja millega see kaasas käis? Seda väga ilmekalt kuulsin Liidu Teaduste Akadeemia varustuse keskvalitsuse juhatajalt kaheksalt juhatajalt lõpuaastatel 56 57. Liidu Teaduste Akadeemia rajas endale mitu spetsiaalset konstrueerimisbürood ja eksperimentaaltööga. Rohkesti teaduslikku aparatuuri tuli siis see asi ka ette planeerida ja vaadetel, kui suuri summasid see nõuab, olid need jäid, Väimised öeldab võõri juhtimises ja peamiselt käis. Kui ta läks istuli. Lemmik, kes ei anna viietele ja see võrreldes neid arve ja ütles et ta läheb ju neid viis korda suuremaks kõnel kogu. Mõjul kasvasid siis ka kõigi vabariiklike teadusakadeemiate eelarves see varustamisel summad. Ja ikkagi umbes umbes viie võrdseks võrdlemisi pisikesed siis kui siia, et, et neid niisugune summa, mis oli enne terve akadeemia kohta ind ühe suurema-ist või summa Teie olete väga pikka aega olnud loenguid pidamas ja teadmisi jagamas. Missugust rahuldust on teile pakkunud õpetamine? 11 aastat, mis mul oli. Akadeemia presiidiumist administratiivtööga tegeleda, nüüd olid selle tõttu ka nagu, nagu nagu kergemini taluda. Et ma poole koormusega sain jätkata. Polütehnilise instituudi professori tööd võiks öelda nii, et kui ma selle igapäevase askeldamisest Oli ju oma põhimõttelisi küsimusi lahendada võrdlemisi palju ja suure ulatusega küsimus ja näidati valmistada ja nii edasi. Aga aga, aga siiski see, see teadmiste jagamise töö, see oli, sai niivõrd omaseks, et kui ma kui ma siis üliõpilast, et läksin laevu pidama, siis oli mul tunne, nagu nagu ma tuleksin paraadile pidulikule tegevusele. Ja nüüd selle tegevuse peale mõtlemine neil vabadel hetkedel seal, mis administratiivtööst oli neid kulusid nii väga meelelahutuseks ära, teisiti ei saa reipalt administratiivtööd teha, kui ära niisugust Elarat kõrvaltegevust. Eelmises saates jutustasid, miks te läksite matemaatikat õppima ja te ütlesite, et sellepärast, et huvitas, mis tuleb edasi. Kas see küsimus on jäänud püsima tänaseni, mis tuleb edasi? Jah, kui ma vaatan, mismoodi minul üks või teine uurimistöö on alguse saanud siis on tavaliselt nii, et kui see teema on mulle väljaspoolt nagu peale tunginud, siis sellepärast et kellelgi oli niisuguse küsimuse peale vastus vaja küünüül seal küsiti, siis ma võisin ainult öelda, mismoodi selle küsimuse vastuse võiks. Kuidas olemas ja aga, aga küllaltki juhtub, seda ei ole. Siis ma pean seda teed mööda minema, mis ma rääkisin, et niiviisi võiks leida. Ja siis viidi ta leida. Neid. Matemaatilise ülesande lahendamine kui see ö seal ei ole kellelgi enne täheldatud. Väga eksperimente, reaalne tegevus. Kui üldsuund on teada, mismoodi jõuda siis ei ole tavaliselt üldsegi mitte sirget teed, mis sinna viib vaid Annema kavalused, mismoodi pääseb edasi sammukese list moodi teises andma. Ja. Element üks niisugune kavalus mis moel saab siis kätte niisuguse relvavahendi, millega seda ja selletaolisi ülesandeid lahendada. Kas lahenduseni jõudmine pakub? Rahuldust nõia see on rahuldus umbes, umbes sama, mis ütleme Keemandi või kalliskiviotsijal kui ta näeb, et on teil haardeulatuses see, mis on, et otsida, mida ta otsimas oli nüüd ühe niisuguse niisuguse printsipiaalsuse ülesande lahendamine. See annab alati ka siis ühe ühe uue meetodi meetodi seda tüüpi ülesannete lahendamiseks kõigile kasutada, kellel on ükskõik mis sedalaadi üles.