Tänasesse saatesse on valitud Lõuna-Tartumaalaulud. Selle piirkonna lauluvara pole senini veel rahvalaul uurijatelt erilist soosingut võitnud. Mis siin nii väga uuridagi, kui on olemas sellised laulurikkad alad nagu näiteks Kuusalu ja Karksi või veelgi põnevamad setu ja kihnu, kus vana rahvalaul hetkelgi veel vapralt hinges on ning otsese suulise ja mõned teibaga sekundaarse traditsiooni sümbioosis polklorismi näol jõudugi kogub. Meenutada võiks sedagi, et Lõuna-Tartumaamaterjalil pole seini Väiandud ühtegi vana kandle köidet. Kuigi Sangaste ja Otepää puhul see täiesti mõeldav oleks. Eks see Lõuna-Tartumaa siia kuulusid Kambja, Puhja, Rannu, Rõngu, Otepää, Sangaste kihelkonnad on üsna laulu vaene ala. Vaevalt et see on alati nõnda olnud. Eesti rahvaluulet hakati koguma vana rahvalaulu eluõhtul siis, kui see traditsioon oli juba hääbumas. Vähemalt levikuala keskosas. Perifeersetest piirkondades oli see veel elujõus mõnedes kihelkondades, niisiis oli selleks ajaks regilauluoskus üsna nõrgenenud. Eriti selgelt käib see Tartu ümbruse kohta. Tartu kui Eesti hariduse ja kultuuriallikas ja generaator on ilmselt oma lähiümbruse vanale rahvalaulutraditsioonile võrdlemisi halva valt mõjunud maakonna kaugemate kihelkondade, nii see nii teravalt ei küündinud. Mõju üksikkombel Nende siin välja tooma ei hakkaks kuid nimetama, teiste hulgas peaks küll kindlasti vilgaste vennastekoguduse tegevust mis juuris armutult välja ilmalikud helistele riivatuna tundunud rahvalaulud, tantsud ja kirevad rahva rõivadki. Tänasesse saatesse on valitud eeskätt niisugused näited, mis on üles kirjutatud siis, kui helisalvestusi veel ei tehtud. Paljudest laulutüüpidest heliülesvõtet puuduvadki. Selleks, et need haruldased, sisult huvitavad ja omapärased laulu teieni tuua, on näo folkloorirühma naised, neiud need linti laulnud. Seekordsest laulmisest võtsid osa Maire Lisson, Maire Kubri, Tiina niido, Made, Janele, Ruul ebementel, Laanali, Simm, Herdis nuut ja siinkõneleja. Selle piirkonna laulude esitamist on sobiv alustada Lõuna-Eestis populaarse lauluga, kus tunnen oma kodu. Huvitav on jälgida, mida kodutunnusmärkidena esile on tõstetud. On see tuttav maastik? On see kodumaja või selleni viiv tee? Ei, see on suitsutares tõusev suits. Kas näiliselt tühine ja omapäratu nähtus või hoopis ka kõige pisema osakese eriline väärtustamine. Arutleda aga võiks ka nii, et suits viitab tuleleja tuli soojusele nii otseses kui emotsionaalses mõttes. Rahvausundis on suitsu eriline, maagiline ja puhastav toime suitsutõrjemaagias väga sageli kasutusel. Seda on kasutatud paljude haiguste, aga ka kurjade inimeste ja halbade uskumus olendite vastu. Mõnes kohas on isegi uued sugulased pulmamajja saabumisel kõigepealt suitsusaunast läbi käima pidanud, et nad midagi halba kaugelt kaasa ei tooks. No tunne nagu. Mul korstnatunne oma kodu, oma kodu. Olla küünla kümned ja ta Vanna viieva küünla 10 aasta valla, viie-kuue kiuht neel kulda, suitsu, Aageenista olla talgukuu Geost Mei kulda, suitsu apkeenita hallatav, kulda, Aryteigu lõpeeriti riida. Kujunda ristikuu, lõppe risti, riideada, puhmueini teelucetta kalli kasvu põlvekest. Oh mu NID lõketa kallist kasvu põleketa. Kuime Aganaga, maalisin Maarimalda tõuseeleedi kuiva näoga, Laaleesin Maarimata tõudelesi Kalfiilotseil laaduda tee tõusi, tüte riistu keeva. See tunne oma kodulooma ja loomamarja naad õnnemängu tuua oma maa loomamarja. Regilaul üldiselt ei kasuta kristlikku ainest, kuid siin oli põimitud ka teine sümbol rist. Niisiis kaugelt tulles tunnen oma kodu suitsu järgi, mis seal tõuseb ja näen või õigemini aiman, nägevad kodu ja mind hoidvad ja kaitsvad ristilaulus on kõrvuti asetatud nii rahvausundist kui kristlusest tulevad kaitsesümbolit, märgid. Nüüd Tartuma mängude juurde. Siit on üles kirjutatud palju paja mängu variante. Erinevates paikades on siin väikesel maa-alal võidud seda mängu mitmeti mängida. Näiteks veidi mängida nii, et üksteise järel kolonnis istuvate mängijate Padad ees istub paja ema, kellelt külanaine pada tuleb laenama. Rajakauplemine toimub lauldes, kui kaubad koos hakkab laene ja padasid katsuma, et välja selgitada, millised neist terved, millised katkised on. Põhjas on mängitud ka nii, et mängijad on pidanud üle nööri hüppama, kes üle ei suutnud hüpata. See oli mõrane. Kõige huvitavam paja mängu variant on küll Rõngust kirja pandud. Ja seda eriti viisi poolest mujal nii meie vaatlusaluses, Lõuna-Tartumaal kui ükskõik millises teises Eesti kihelkonnas, kus seda mängu tuntakse kasutavad perenaine ja laenaja dialoogis lauldes üht ja sedasama viisi. Kuitsiimite toodia. Katke, mida üks või teine tegelane kasutab, näitab tema iseloomulaene viis on pikem ja paluvam. Taga laulab aeglasemalt, perenaine seevastu on turtsakas ja lausa vuristab oma lühikese viisijupi maha. Tegelikult on siin tegu väga lähedase helikoostisega. Perenaine kasutab üherealist viisi varianti, mille struktuur võiks olla näiteks AB. Laenaja viisi on pikendatud ka teise rea võrra mille struktuur võiks olla CB. Peale erineva tempo kasutamise mõjub eriti efektselt, see Perenaine laulab oma viisi kvardi võrra kõrgemalt. Mängu kirjelduses on kirjas, et siin oli ainult üks pada, kelle üle kaugeltki pojaks võeti mõni väiksem laps kelle laenaja pärast kauplemist kinni pidi püüdma. Mäng lõppes alati ka siis, kui kauplemine juba ilma lauluta. Lihtsalt dialoogis toimus alati lõpulauluga minu pada, hea pada mille saatel laenaja pojaga tantsis. Rõngu mängu kirjeldus lisab, et kui last võtta, polnud võidiga puuhalg sülle panna. No ei, no vaata mul Hegisugi ta uuni, ta, ta ta kuivaga la tuppa ta võõra Ruustule onupojatee pääs lelletoojale eemalda oma veel villandi. Danny Hiiba murule le Mui Tre pääle saks eitaaniga mooniga Opmann EVP-d ka leiva katski. Koosta tüüki unedaba raadi kaedava Raudna haaras uriini sära ei. Elle, eks võttas uus Nii no ta ta ta ta Vellebada Sinu mäng on rahvusvaheliselt tuntud mäng. Populaarne on see näiteks rootslastel. Nente mängu on eeskujuks võtnud suur osa Eestist lääne-põhja, Kesk-Eesti ja teisedki piirkonnad. Laulu saatel dialoogis lauldes tuleb Siim kosja valima neiut. Sootuks erinev on aga Kagu-Eesti Simumäng. Kuskil siin tuleb, kuid kosi mesi nei tavaliselt ei jõutagi. Mängude uurijad on arvanud, et see redaktsioon võis neile juuda slaavlaste vahendusel. Mängiti mitte dramaatilise tegevuse saatel paikassis vastas veergudes või veidi keerulisema paigutusega, see on ka drilli asendis. Tean analoogset siis nagu kaerajaanis. Ajulged mängust ei võta osa mitte neli osalist, vaid neli paari. Ja kuigi laul tundub väga pikk ja kohati arusaamad tugi on siin tegemist jaga konkreetse dialoogiga, mis lühidalt oleks selline tule, kuhu ma tulen siiasamma, mis pärast härra pärast, kas härra kodus kodus? Ta teeb, kirjutab, mis keeles saksa keeles näita tantsi enne, küllap Talsingi. Kõik ülejäänud on korduvad refrääni sõnad ja mäng lõpeb tantsuga ühises ringis. Simu mängu variant on kunagi kirja pandud sangastest. Lõuna-Eesti üheks populaarseks mänguks on olnud ka linnamäng. See on kas regi, värsilise või siirdevormilise tekstiga laul ning sisaldab motiive regilaulust. Niiulinud Sangaste variant on üles kirjutatud bordonsega häälsusega. Nimelt on Eestis olnud varem kaks piirkonda, kus mitmehäälsus tunti ja kaks erinevat mitmehäälse vormi. Seega siis setu ja Kagu-Eesti. Urvaste, Sangaste, Karula kihelkonnad. Ka Liina Roo see oli tehtu Elle roootsa orja, Elle Roo Ingi Rao, Veera pandu erile rookeeli tõlge siis Elle. Ja veel krooni kaupa elav naene Ehimata loo proodi. Kui kuuldud laulu saatel liiguti harilikult vastas veergudes, siis sama mängu lustaka mat redaktsiooni vanaema mängu võidiga dramaatilise tegevuse saatel mängida käidi ringis keskel oli vanaema, kellele selleks, et mineku luba välja manguda kõike linnast tuua lubati. Järgmisena kullimäng. Nii kui meilee kuus, kuus kulli kulli, pojale, kulli, Tseegaanaadi, ta kuus kuusk rollile kuuskolli pojale. Ta lõuanesi ta koos kuulcolli le kuuskuelleebojale ohta mullo kolleegeene kuus, kuus kolli-le. Puus kulli pojale meest. See meie taotlus kuus, kuus kollile koos kulli pojale meile On ka, näed, kammeerin kuus, kuus kolli-le kuuskolli Poojale, kuked kullaagellerin koos koos kollile koos kolli pojale miine töise talusse koos koos kulli-le koos kulli pojale. Seal on ka nad koosena koos kuuskollile koos kolleeg pojale kuked kuivaar pääle koos kuus kolli-le kuus kolli pojale. Tere, peremees, mis sa siin teed alt, teine aeda, kui pikk aeg ta maast kuni taevasse kui lai, kui kirvelaba, kui pakk, kui paju, uni, kas kanu on, on, kas nõia või pruugi kihi? Kõik on müüva, kui palju, kui tähti taevast alla kanad? Mulle püüa isi künni. Nüüd hakkas kooliperemehe või perenaise selja taga seisvaid kanu püüdma üritades tabada viimast. Peremees kaitses, mis suutis ka seda sangastest üles kirjutatud mängu võidi laulda bordonsenit mehesusega. See tähendab, et mõni laulja pidi kogu aeg ühel ja samal enamasti viisi põhihelil, mis oli ühtlasi ka viisi kõige madalam heli laulma. Kuid Põhja-Tartumaal kursis näiteks on mängu mängitud hoopis teisiti. Mängijad seisid ringis. Mängu keskel oli üks mees, kes laulu ajal, kui küsiti, mis need Kulitseid otsivad. Ühe tüdruku ringi keskele, viis. Tartumaal on tuntud ka kuningamängukuningast andmeid koguma. Mängu algu laulavad osavõtjad, miks kuningas küll nii vaesel ajal tuli, kuningas aga nõuab oma osa idahelmed. Selle peale annavad mängijad kuningale, kes mida helmed, pärjad, andamit kogutud, tullakse kuningalt ande tagasi paluma. Anna kätte kehva kullad. Kuningas võis need nüüd niisama kätte anda, kuid sageli tuli ise välja lunastada. Oh Saaguni kuuninga emiks ei mullu meile tulla. Kui käisid Tuudia säärele, viie-kuue viina kruusi. 1000 ema Tõlle toobi saaja teemad aiaauku. Nüüd sina, tuuled, valva rahu ja keeva teeselge Paala ja siis jooksid reedene õeluda metsa, mõlgutavad mööduda. Nüüd sina, risu, teie, ta päästab liini kettaheide. Näed suure Trinnata peikat kaelata kooli kooli, hingake, anna käte gepaagul. Ei need hooleeide saadu teega hooletaadi saadu. Need olen saanud sõrmi Laaneegee trankeedeeerr, varre laane. Kodaveres Põhja-Tartumaal on seda mängitud aga nii et keskelt kuningas luges seda lauluteksti, näidates iga sõna puhul ühele osavõtjatest kellele langes viimane sõna, see pidi andma pandi. Kui mäng hakkas juba ununema, võisid mitmed tema komponendid tunduvalt lihtsustada või koguni kaduda. Nii näiteks minu vanaema mäletas silla mängu omast lapsest Sangaste lähedalt. Niimoodi. Selle mängu saatel liikusid lapsed väravate alt läbi ja sõnalõksu juures lasti käsi alla ning see laps läks mängust välja. Lauldi Kaera-Jaani viisil. Pill läks katki, läks katki, millega me paar andaami Haabeeveegagullariga viimane jää lõksu hõbeveega kullaveega viimane jää. CSU väga sageli kadus mängust esimesena laul mitmete mängude puhul küll tõesti ainult sissejuhatavat osa mängis. Elva lähedal on üles kirjutatud niisugune lambamäng. Karjane jätab krantsikarja valvama, läheb kodunt lemmid pätsi tooma. Vahepeal tuleb hunt ja viib ühe lamba ära. Karjane tuleb tagasi, on väga pahane peni peale, kuid varsti tuleb jälle tahtmine koju minna. Seekord noomib ta koera veel rohkem, kuid juhtub see, mis eelmiselgi korral ja nii ta kodus käib, kuningkõigist lammastest ilma jääb. Nüüd lähete neid otsima ja kohta punti. Tere, külamees, tere. Tere. Ega sa mu lambaid ei ole näinud? Ei ole, aga kui sul on jala puriliselt soov, käisid, surun moka verisest läänest Kaksasi. Kuule, sul on hambaveritse käksid sei, aga mis sul on? Haaba, mõtlesin pudrupada neile silma pääl. Ah muidu augu, neil on kõrvaga. Ah, muidu lepalehe kandle küll. Kas kutsu, kutsu, kutsu Putja uite. Kõik lambad jooksevad karjase juurde. Nüüd järgneb hundi karistamine. Sauna kütmine. Oh, sa sinder, nüüdse Sanna saad, ma saan valmis, mistõttu haavapuuga neeru männipuu võru kase näe küll. Muudes piirkondades seda viimast osa sageli ei esine. Uuemaid ringmänge on sageli ringmänguna lauldud. Ring liikus, selle keskel, oli üks või mitu mängijat, kes vahelaulu ajal endale paarilise ringist valisid ja temaga tantsisid. Puhjast on kirja pandud aga niisugune mustlase tüdruku variant, kus Parisega mitte ei tantsida, vaid vastamisi plaksutatakse. Lõuna-Eestile on iseloomulik seegi, et vahelaulu võidi tähenduseta refrään sõnadel laulda. Pahe tants võis isegi puududa. Mõnda laulumängu võidi esitada lihtsa ringtantsukujul nagu näiteks vares, vaga linnukest, kus aeglase osa ajal liikus ring kõnnisammudega kiirosa ajal ummishüpetega ja sele kordamisel vahetati suunda ja hüpati teises suunas. Mida võiks täna kuuldud laulude kohta ütelda? Ka vanade üleskirjutuste hulgas ei leidnud ühtegi ainult selle piirkonna laulu või mängu. Ikka ja jälle võisime leida paralleele, kas naaberkihelkondadest, naabermaakondadest või kaugemaltki. Ometi pole mitte kunagi vanemaid rahvalaule, liiatigi laulumänge naaberg aladel ühtemoodi lauldud. Ükskõik milles erinevused ilmnevad laulutekstis, lauluviisis, mängutegevuses või kõigist kolmest komponendist korraga. Tulemuseks on ainulaadne sisemiselt dünaamiline materjal milles on alati originaalselt kujul ühendatud, ühine ja kordumatu. Selles aga just avaldubki rahvalaulu ilu. Aga kui lõpuks küsida, et kas seal Tartumaal, kus pidi ju nii hirmus vähe materjali olema, siis muud ei tehtud kuhugi. Võiks vastata, et küllap seal töödki tehti kas või sel viisil kuidas Rõngu laulus virk tüdruk juttu on. Kuid muudest Lõuna-Tartumaalauludest ehk kunagi teisel korral.