Igal suvel käivad kirjandusmuuseumi teadurid mõneks nädalaks ühes või kahes Eesti kihelkonnas korjamas pärimust ja nii on see olnud juba mitukümmend pastat ja sellel aastal oldi siis kümnekesi Laiuse ja Palamuse kihelkonnas. Ekspeditsioonil kestis kolm nädalat ja nüüd juba nädala päevad tagasi ta lõppes. Aga nüüd kõige esialgsema muljeid saab küll juba täna küsida, ehkki see materjal on põhjalikult ju kõik veel läbi töötamata. Tänases saates esinevad Anu Korbi aka tribuudid, oh ja räägimegi siis nendest Laiuse ja Palamuse kihelkonnamuljetest. Kõigepealt te rääkisite, et hea elada seal pastoraadist, kuidas elamine teil seal üldse kujunes, te olite kümnekesi, see on suur arv inimesi. No päris kogu ekspeditsiooni vältel ei olnud kõik inimesed kohal, nii et kõige rohkem oli korraga üheksa. Aga ära mahtusime ilusasti, sest see oli küll mitte see päris õige pastoraadimaja, vaid see, see maja, kus meie elutasime, oli ehitatud nõukogud seal ja siis selleks vahepealseks pastoraadihooneks ja nüüd siis ikkagi saab ilmselt varsti niimoodi, et see päris pastoraat üleni tagasi kirikule, nii nagu ta varem oli. Mitmes külaste jõudsite seal ümberkaudu ka käia? Ega ju väga palju ikkagi ei jõua, vaja on igas majas tükk aega peatuda, juttu ajada ja põhjalikult, et midagigi. Kuulda on, tavaliselt on ikka niimoodi, et iga folklorist valib endale mingi kindla kandi, kus suunas ta siis sõitma hakkab. Ja, ja tavaliselt on niimoodi, et üks inimene jõuab maksimaalselt kümnekonnas külas käia, vahel ei jõua, niigi palju oleneb just küla suurusest ja nende inimestega arvust, keda siis seal külastada. Nii et tänavu nii üldse ekspeditsioon meil natukene teistmoodi kui tavaliselt, sest põhiline ekspositsioon toimus jalgratastel, mitte bussidega, nagu me varem oleme ringi sõitnud, nii et kõigil ekspeditsiooni liikmetel olid jalgrattad ja kõik sõitsid siis keskmiselt päevas 20 kuni 40 kilomeetrit, kuidas kunagi oli. Ja sellepärast läks ka muidugi natuke rohkem aega. Te muretsesid siin alguses paar päeva enne minekut, et inimestel oleks vaja teada anda sellest, et te olete tulemas, et et oleks nagu selline kindlus ja inimesed teaksid teid nagu juba kergelt ka oodata. Me rääkisime sellest tõepoolest vikerkajas sellest, et sinna lähete, kas inimesed olid seda kuulnud? Kadri? Olid küll kuulnud isegi õige mitmelt niiviisi, et kohe esimesel päeval, kui ma esimesse kohta, kuhu ma sisse läksin, ütlesin, et noh, jah, et me just täna kuulsime seda, et jah, just jah, räägiti ja et, et nad teadsid küll ja see aitas ka sellepärast, et, et noh siis inimesed natukene oskavad juba arvata, kes võõras on, kes tuleb, sest muidu on niiviisi, et vahel isegi kohutab ära natukene võõras inimene, niiviisi tungib majja. Kui nüüd hakata natukene rääkima sellest mida siis inimesed teile seekord rääkisid, mis laadi see pärimus on, mis on säilinud just selles kihelkonnas? No me kirjutasime üles umbes 1600 lehekülgi ja lindistasime umbes 28 tundi mitmesuguseid rahvaluulematerjali. Ja see materjal on üsna mitmekesine. Muidugi on olemas pillimehi, kes mängivad manu lõõtsalugusid ja kandlel lugusid, on uuema triimilist, rahvalaulu on lastelaule. Teatakse mitmesuguseid uskumusi, kombeid, eriti, mis on seoses põllupidamise ja loomapidamisega. Räägitakse mitmesuguseid jutte, räägitakse kohamuistendeid, räägitakse Laiuse kandis eriti mustlastest, sest laiuse kohta öeldi, et laius mustlaste vald. Mustlaste jutte oli, palju, on ka mitmesuguseid naljajutte. Selliseid kohapealseid, mõnede kohapealset isikute kohta. Ja eriti palju naljaandeid oli minu meelest just selle Palamuse praost siilemani kohta. Kas prossile mon on praegu ametis siis või on see kunagi olnud sajandivahetusel või mis ajasson? Ta on jah, sajandialguse nii, et isegi Lutsul on temast kusagil juttu, nii et ta on selline väga tuntud kuju ja siiani tundub olevat, et see on siiski suuline traditsioon, mida seal räägitakse, et ma mitte kuigi noh, sellest on ka üht-teist ilmunud, aga nad räägivad ikkagi, mis nende vanaemad-vanaisad on rääkinud, et see on siiani nii säilinud hästi. Ja teine selline, kes on seal Palamuse pool kandis selline kuju, kellest väga mitmed inimesed rääkisid, on nii nimetada ostetud või nii kutsutud loll mart, kelle kohta räägitakse mitmesuguseid naljalugusid, mida me seal korda saatis. Sellest on siin lindi peal ka mõned näited meil välja valitud, mida võib siis kuulata? Lollvart elas, tema oli Eesti ajal, tähendab, ja kahekümnendatel ja 30.-te alguses niiviisi umbes. Ei, see üks loll Mart, sellest räägiti igasuguseid lugusid, üks naine niitud metsas üksipäini, nisugune lagendikul metsas, niitu, loll mark, tuuride kärata. Sa tead, mis ma tahan saada ainult oh sa püha jumal, ma ehmatasin nii hirmsast ära, vikat ka kukkus käest ära, Martin, ma tahan omale jalgratast osta. Ja, ja sellest siis Ta hõberaha kõik sulatanud kärge, öeldi, et hõbe hõbe, sulatanud ära ühte panka ja ja siis ikka seakünas lennuki omale kaks viis ta kätte ja vintsis kase otse ja söötud sigu õue peal ja tema Kuule, mis ma sulle Palamusel toon, oli Roobatset kase otsast käikesele küla vitadega alljääja. Ma ei kuulnud, et apteeker vastavusse korjanud, kutadanud kätte sain, mina ei tea, aga metsast korjanud usse ja kotiga läks apteegi. Tegelikult ütles, et tema ei osta mait raputas kõik ussid apteegipõrandale maha, ussid, barrid, viljandi ta põrandad seina üles. See vana Goldberg pingi peal ja kepiga. Ravimi ära ei tea, mis ta siis siis tegi nende usside siis keetnud ise ka ja ja öeldis inimtoiduks ikka ei ole määratud, seesike süüa ei kõlba, aga oli keetnud küll teisi. Ja heinakuhja lugu oli, kellegil käis abis leinad tegemas ja ja andsid talle raha. Aga võtmavad öösi raha ära. Ja aiaaugust tema raha jäi. Küllap sa kaotasid heinakuhja sisse ära. Malti olnud laiskamaltland heinamaal liia lõi heinakuhja laiali. Otsi ja Lassiva teinud, roomab palki ei Väinud, kui sitt laiali, kõik. Pärimus säilib hästi nendes kohtades, kus inimesed on vaiksemad ja eriti ei ole sisse sõitnud, kuidas on Palamuse Laiuse kandis, kuidagi võiks ju arvata, et, et ka seal on inimesed põlvest põlve elanud sellesama koha peal. No on olnud muidugi ikkagi ka neid küüditamisi ja sellega seoses on ikka mõned külad lausa tühjaks jäänud omale ja siis sinna uusasukad sisse tulnud hiljem. Aga muidugi on ka paikseid, on, on niisuguseid peresid, kus on elatud ikkagi juba hulka aastaid ja põlvest põlve ja näiteks praegu on praeguseid talupidajaid on palju nende hulgast, kelle esivanemad on siis sealsamas elanud. Näiteks mina kohtasin ka ühte väga toredat peret, kus vanaema ja vanaisa, vanaema oli surnud, aga vanaisa talu oli. Ja kus siis väimees ja siis väikene lapselaps siis olid need põhilised talutöö tegijad seal, kes hakkasid just talu pidama. Ja väga tore oli veel see, et kuueaastasele väikesele lapselapsel oli vanaisa õpetanud laule ja siis neid laule ta laulis ka minule sellel sellel ajal just nimelt vanaisa õpetatud laule. Õigemini nad laulsid koos vanaisaga. Köik köik prale ja onule. Kiile bilaneelellele läksime Lentrullita oma Lelleri liri rääkil jälle katus kaksiti. Ei kartnud kaksiiti. Aga imet värvooki Siibaado ogeenele golfipalle ja pani jooma läige Pi Haani Peegi värvu peeneemooril. Poisike peksis Bootroovana Paares Maci viltu, ärakas, eksis muitu. Iroska Rus kirja saba, lindu, asjain, Maalärskee lindu. Minusi Ansinud. Hiinaminugavaluse pükaidleja NASA Eming jäägerne püüdiis mulle tüülid, suurde admingeresin, jää lesk kargab sinna-tänna. Sinul see ai sinus, sina minuga. See pükaidia, võõramiinugini, võiteegia, kri juur, jälle pekki, nahk ja pea ägab eile antud nii ja see saab Maiga kantud. Ilus ei, elus sina minuga vanusetükk ei pea puine armi. Nii võitsid jää ärje prii juurde jälle teki. Ja ja osa Peile saab mõisa kantud. Ai sinus hine Aminugavalusegi Kaitia. Mingi lehmanna ots. Viiskaasopitsmeta. Aminuna ka nelgistu toolist välja, räägi. Minuga kaid armaškaks Mac ja keeran nii oi kui sopp. Armascaxarrasvama kerra anni loll koisa. Vot see on vist üsna harv juhus, et lapsed oskavad ka midagi teid huvitavat laulda. Tavaliselt oskavad lapsed küll üht-teist sellest teavad, aga enamasti teavad seda koolipärimust. Oskavad rääkida anekdoote ja mitmesuguseid, selliseid naljalugusid ja mitmesuguseid piltmõistatusi joonistada ja ühesõnaga sellist lastepärimust. Aga, aga siin oli just jah see see tore, et nad olid õppinud ka ka vanavanematelt üht-teist. Kadri kui nüüd vaadata sellele kolmele nädalale tagasi, see on ikka täiesti pikk aeg, siis milline see pilt oli, mis kujunes selle kihelkonna pärimusest, on ta hästi säilinud. Ma võin nüüd jah öelda, siis nende rahade põhjal, kus mina käisin, nii et ma ei julge väga suuri üldistusi teha, kuna palju inimesi on praegu ära, kelle käest ei ole võimalik küsida nendest, kes seal kogusid siis minule selline mulje ja ma ei ole ka muidugi hirmus palju, eks ekspeditsioonidel käinud. Aga mul jäi selline mulje, et oli niiviisi keskmiselt säilinud, igatahes mitte alla keskmise, ta oli ikkagi küllaltki hea materjal, minu arvates mõned asjad siis paistsid silma, mul jäi niisugune mulje, et ma ei ole varasemates kihelkondades, kus ma olen käinud, Torma, Juuru, Võnnu ei ole saanud nii palju, ütleme naljandit selliseid terviklikke naljajutte, nii nagu seal sellest praost vist ja siis sellest loll mardist ja ka muid jahimehejutte ja niisugusi just naljanditüüpe jutte. Ja siis jäi selline mulje, pillimehi oli keskmisest rohkem Palamuse kihelkonnas eriti ja laiusel ka. Aga muidu vist niiviisi usundilise materjali poolest, ma arvan, et niisugune tavaline või. Minu arvates ka, aga just tore oli see, et pillimehi oli võrdlemisi palju. Ja muidugi osa pillimehi on kahjuks juba vanad, et nad on küll olnud väga head pillimehed, neil on, on olemas, lõõtsad, jaganud, et kodus, aga lihtsalt ütleme, sõrmed enam ei paindu mängima, nii nagu nad ise tahaksid, noh kuigi palju veel mängivad, aga, aga selline küla pillimehe traditsioon seal täitsa elab niimoodi, et igas külas on ikka varem olnud selline korralik pillimees, kes oskab mängida, tahab mängida ja käib siis mängimas nii nendel simmanitel kui pidudel. Nii et te jäite nagu natukene hiljaks oma minekuga sinna kihelkonda. Tavaliselt on alati nii, et ükskõik kuhu sa lähed, tänapäeval ikka tundub, et oled mõne aasta hiljaks jäänud. See on täiesti niimoodi traditsiooniline, paljudes kohtades räägitakse hästi palju loomadest ka, kuidas laiusele Palamusel oli? Seal teati jah, kuna on olnud ikkagi varasemad talupidajad ja, ja täiesti suurte majapidamiste kenamised siis loomulikult tuntakse üsna hästi. Näiteks enamus inimesi teadsid missugusest, vasikast saab hea lehm, neid vaadati küll taga pöörise järgi, küll seal selle järgi, kas tal on hea piimaga või ei ja seda ikka teadis enamik sellest nendest inimestest. Samuti osati öelda missugusest kutsikast saab kuri koer, arvati, et kellel on must kurgulagi, et see on kuri koer, siis seda arvati, et kellel on siin peas selline terav nukk, see on kah kuri koer ja, ja muidugi üldiselt mainimine hindabki seda kurje koera rohkem kui sellist tavalist krantsi, kes kõigile saba liputab. Palju te neid kurje koeri seal kohtasite, teie olite ju ka võõrad inimesed, kes värava taha läksid ja ma usun, et see, see kuri koer tuli teid haukuma kohe, kas keegi koerte kätte jäänud? Jäi küll tõepoolest paar juhust oli, aga noh, midagi väga hirmsat ei juhtunud, aga, aga noh, niiviisi näksata ikka sai, eks inimestel on tänapäeval tõesti peabki olema, peavad olema niisugused koerad, kes maja kaitsevad. Nii et see kurja koera teadmine on üks tähtis teadmine sealmaal praegu. Aga mis veel? Iseloomuliku ja toredat muidugi räägiti väga palju hobust kohta, sellepärast et täpselt samuti teatakse öelda missugusest, varsast saab hea hobune ja niisugust hobust tasub osta ja muidu kogustega seoses oli ka väga palju neid mustlaste lugusid seal sest mustlaste kohta öeldi, et Laiuse oligi mustlase vald, mustlased elasid seal, seal on kohe päris koha peal, kuna laius oli riigimõis varematel aegadel, siis lubati neid mustlasi asuda, neid mustlasi oli, oli seal elanud kohe ikka palju ja palju ja nad pidasid veel tegid vahet, et missugused on siis need kohalikud Laiuse mustlased, missugused on siis need läti mustlased, kes käivad, igal mustlased olid siis mingi eripära ja peale selle olid veel sellised mustlased, kes tegid tõesti taludes ka tööd ja kes ei hulkunud ainult ringi, vaid kes olid kas kuskil karja aseks kuskil teenimas. Ja tavaliselt öeldi niimoodi, et nendes peredes, kus siis mustlane oli teenimas ega sealt ei läinud midagi kaduma, et ega mustlane on ka selline loodusrahvas, kes oma nagu öeldakse, et hunt oma kodu juurest ei murra, nii täpselt samuti mustlane, kes kes siis seal kuskil peres oli mustlane, siis sealt ei läinud midagi kaduma või nendes peredes, kus mustlane ööbis või mustlaste pere ööbis, kus võeti neid vastu sealt mustlased vastanud, muidu öeldi küll, et, et mustlased varastavad ja mustlased Maaruvad ja mustlased ikka, kui sa temale midagi ei anna, siis mustlase ikkagi sõnub sul ära selle loomaaed, näiteks kui tema tahab kana saada, sina seda Kanadale ei anna, siis ta tingimata selle kalaga midagi juhtub. Mida siis sina ka sellest loomast enam asja ei saa, mida sa mustadele ei andnud. Seda usutakse täiesti kindlalt. Kas Laiuse kanti mustlaste järeltulijaid ei ole jäänud elama? Vaata praegu öeldakse küll, et mustlasi ei ole kohe enam üldse järele ja nad vähemalt rahvas räägib niimoodi, et seal sakslaste Tal on need mustlased kõik siis sealt kas välja saadetud või ära hävitatud, niiet praegu nad väidavad, et seal kohe üldse mustlasi ei ole. Sageli te kuulete, kui te käite külades väga tuntud laulude natukene erinevamaid variante, kas seekord ka oli mingi mingile väga tuntud? Tud salmile mingit erilist sellist sõnaseadmist päris huvitavaid lastelaule oli, teadsid lastelaule üldiselt üsna hästi ja alati kõiki neid sõit, sõitja ja teepätsi ja kõike niisuguseid lugemisi lastele täpselt samuti tunti väga hästi neid sõrmenimesid ja osati neid mitmet moodi lugeda. No üks on see üsna tavaline, et kus hakatakse, hakatakse lugema, veidrast peale loetakse kõik, aga päris huvitav natuke teistmoodi lugemine, kui loetakse neid, kuidas mõned õitsevad, siis oli, et aitus, laitus, kingitus, kiitus, armastus. Et siis väike sõrm oli siis armastus ja seda lugesid siis noored tüdrukud, et et mismoodi ja mis neile siis tuleb. Sellel ajal. Aga väikesele lapsele sellele, kui laps haiget sai, luges siis Kunda saar väga huvitavalt, ta luges niimoodi varesele valu, harakale, haigus, musta linnule, muu tõbi härgadega tulgu hobustega, mingu inven väravast välja, Ilbates iriku poole, saates Kasari poole vilistades välja, ootab poole iga nelja tuule poole. Ja selle lugemise peale oli siis laps jäänud kuulama, mis talle siis räägitakse. Ja siis muidugi jätnud selle nutmise järele. See varesele valu on muidugi täitsa tavaline, väga see algusosa, aga just sellist huvitavat lõppu, jah, mina ei ole küll kuulnud niisuguse arendusega muidugi need varesele valuarendusi on üsna huvitavaid ennegi kuuldud, aga just see on minu meelest selline hästi omapärane. Kas selliseid asju teadsid ka lapsed ise või teadsid neid ainult vanaemad? Neid üldiselt teadsid ikka vanavanaemad üldse vanemad inimesed lähevad, mina küll lastelt ei saanud sellist lugenud. Kas see on üldine, et lapsed ei oska selliseid asju või või on mõned kandid, kus ikka üritatakse õpetada neid keerulisemaid asju ka lastele selgeks? Ikka kuigi palju üritatakse ja praegu tänapäeval võib öelda, et lapsed tunnevad ise ka huvi üsna palju, sest minu sellel ekspeditsioonil olid kaks väga toredat kogemust, kus olid kaks tüdrukut, üks, üheksa aastane Evelin kes elab Jõgeval, oli Mõisakülas oma vanaemal külas ja kes oli väga huvitatud sellest kogumistööst ja kuulas igal pool täiesti hoolega kaasa, et mida ikka räägitakse ja juhatas mulle teed niimoodi, et ta käis üks kolm-neli päeva minuga kohe lausa kaasas ja ja näitas, kus see või teine tädi või onu elab ja ja siis kuulas, ise ise räägitakse ja tema meelest oli see väga põnev. Ja teine oli üks 11 aastane Anu kest Elasgoimula külas või õigemini ka elas poolenisti Jõgeval. Ja oli suviti siis seal vanaisa juures. Nemad hakkasidki talu pidama, nende vanemad. Ja, ja siis Ta ütles ka, et kui mina suureks saan, siis mina hakkan just täpselt sellesama ameti peale, mille peal sina oled. Nii et tundub, et sealt laiuse kandist on siis tulemas nii vähemalt rahvaluulekogujaid kui mitte päris. Folklorist. No selle materjali põhjalikum ülevaatamine ja analüüs seisab kõik veel ees, küllap see tuleb kõik sügisel. No praegu nüüd nädal aega peale selle ekspeditsiooni lõppu, on teil võimalus öelda veel midagi Laiuse ja Palamuse rahvale, kus te ju alles kõik olite ja ma usun, et te veetsite seal need kolm nädalat päris kenasti, et teil oli ka tore seal. Ja rahvas võttis meid väga hästi vastu palju, palju tänu kõigile, kes meid juhatasid ja aitasid kõigiti ja meile huvitavaid lugusid, rääkisid, oma laule, laulsid ja pillilugusid, mängisid, nii et selle koha pealt küll. Oleme me neile kõigile väga tänulikud ja muidugi suur tänuga Laiuse Palamuse pastorile Margit nirgile kestis, meil selle teaduspaiga eest hoolitses ja meid lahkesti sinna laiusele ööbima võttis.