Tere ja esivanemate vaimuvara kuule. Stuudios on Tiina Kaalep, Tartu kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja Rutt Hinrikus. Terve suve olete te kuulnud ainult kordussaateid ja tänane on selle sügise esimene originaalsaade. Esivanemate vaimuvara sai kahe aasta eest ellu kutsutud selleks, et uurijad saaksid tutvustada oma põnevamaid töid, tegemisi, rääkida ekspeditsioonidest ununenud käsikirjadest ja suure osa meie saatemahust on seni endale saanud Tartu folkloristid. Ma luban, et seda kõike pakume teile ka alanud hooajal. Kõik me teame, et muuseumide ja loomulikult siis ka Tartu Kirjandusmuuseumi varad täienevad pidevalt. Aga üsna vähesed teavad seda, millega ja kuidas nad täienevad täna üritamegi anda ülevaadet sel aastal kirjandusmuuseumisse tulnud materjalidest ja teie käes Rutt Hinrikus on üks suur raamat, kuhu on tehtud sissekanded kõigi laekunud materjalide kohta. Ja alustamegi siis päris algusest jaanuarist 1991. See raamat on meie keeles registriraamat. See tähendab materjalide registreerimise raamat ja me kanname siiasaabumise järjekorras tavaliselt need materjalid, mis meile üle antakse. Kõige rohkem on siin käsikirjalise materjale, käsikirju, mälestusi, kirju, aga samuti saame igal aastal palju fotosid. Me hoolitseme selle eest, et meie helilintide arhiiv täieneks, tavaliselt me käime ise kas intervjueerimas või kirjandussündmusi lindistamas. Mõnikord Kaagopeerime teiste tehtud lindistusi ja viimasel ajal on meile laekunud ka videokassetid, et mõnevõrra Me oleme muretsenud kunstiteoseid, tavaliselt eesti kirjanike kultuuritegelaste portreesid ja Eestit kirjanike teoste illustratsioone. Videokassetid ongi meil väga uus asi veel ja nende eest peame me põhiliselt tänama Rootsi kirjaniku Enn Nõu kes on meile üle andnud koopiad oma väga suuresti huvitavaste videoarhiivist ja ta on meie jaoks kopeerinud päris eesti kirjanikke ja kirjandus ja kultuurisündmusi. Kas suuremas osas on need materjalid, mis teile, aga kas nad tulevad vabatahtlikult või on seal ikka juba teie töö taga, kas te olete juba neid küsinud? Ma ütleksin, et nad tulevadki ja teisiti tulevad inimesed ja pakuvad meile. Ja me käime ise ja küsime. On muidugi väga paljusid kirjanikke, kes meile annavad perioodiliselt oma materjale üle eriti muidugi Tartu kirjanikud, kes on lähemal. Kui neil kodus on ees, kas kolimine, võisa, muidu sahtlid ja riiulid täis, siis nad toovad selle osa, mida nad enam ei kasuta meile tänavu aastal, nii nagu ka paar korda varem tõi meile esimesena oma käsikirja hoiule Tartu kirjanik ja teadlane Madis Kõiv ja see on tema näidend, turba filosofoorum? Seda ei ole lavastatud ju, seda ei ole veel aastaks. Kas me läheme nüüd niimoodi edasi, et, et vaatame järjest, mis huvitavam on siin? Näeme vast pidama? No kui vaadata, mida siin järjekorras on laekunud, siis võiks järgmisena nimetada, et Loomingu raamatukogust saadeti meile õieti möödunud. See on siis 90. aastal, aga sisse on kantud tänavu aastal mõned kirjad ja üks päris huvitav trükis. See nimelt Jaan Kaplinski esseekogu luule võimalused, mis ei ole kunagi ilmunud. See oli ette nähtud 1973. aasta Loomingu Raamatukogu avanumbriks, neil on ju traditsioon, et nad sageli alustavad eesti autoriraamatuga. See Kaplinski esseede kogumik keelati tookord ära ja selle asemel ilmus tõlge, ilmus pessaa auto, psühhograafia kaja, raamat muidugi nii, et teie valduses on autode eksemplar, meie valduses on laotud täiesti valmis eksemplar, see ei ole muidugi ainuke Loomingu raamatukogul on niimoodi valmis olnud ja ilmumata jäänud. Neid on teisigi ja võib öelda muidugi, et nendest esseedest on ajakirjades suur jagu ilmunud. Aga Kaplinski esseede raamatut eesti keeles meil seni veel ei ole. Võib-olla oleks siis päris huvitav nimetada, et Jaan Kaplinski tõi ka ise käesoleval aastal meile oma käsikirju ja nende hulgast tõi ta mõned käsikirjad, mida võiks nimetada võib-olla tuleviku käsikirjadeks nimelt ta viimasena Real kirjutab, kasutades arvutit ja need tema käsikirjad ongi siis arvutikett? Ta võiks eesti keeles öelda või mini flopidiskite. Kas Jaan Kaplinski on esimene ja seni ainus, kes on toonud või, või on eelmistel aastatel juba mõni teine eesti kirjanik ka sääraseid asju olnud? Teile teised eesti kirjanikud seni veel ei ole, aga ma tean, et on veel eesti kirjanikke nii Eestis kui väljaspool Eestit, kes kirjutavad samuti juba arvutisse. No siin tekib selline probleem nagu selle informatsiooni väljalugemine, mis nende floppide peal on. Kas kirjandusmuuseumil on midagi, mille pealt lugeda neid Jaan Kaplinski töid? Jaan Kaplinski tööde lugemiseks meil ei ole isegi, sest leia arvutid on natukene teise süsteemiga, aga no tulevikus loodetavasti meil on, säilivad nad niimoodi kahtlemata väga hästi. No ma loodan siiski, et võib-olla ka tulevikus jääb niukseid vanamoodsaid inimesi, kes armastavad nii-öelda hanesulge ja kirju hakatakse, kirjutame kindlasti arvutiga, aganad trükitakse välja ja loodan, et ka tulevikus me saame kirju ja võib-olla päevikut hakatakse kirjutama ka teinekord siiski veel pastakaga. Kui rääkida kirjadest, mis on võib-olla sageli huvitavamad isegi käsikirjad, sellepärast et käsikiri ilmub raamatuna, juhul kui teda ära ei keelata. Siis tänavu aastal oleme me saanud üsna mitmeid huvitavaid kirju ja võib-olla nimetaksime kõige kaugemad nendest. Nimelt Elsa kõrge andis üleaugust kui kirju oma abikaasale professor Kuno Kõrgele ja Eesti eksiilvalitsuse siseminister härra Mark saatis kirjandusmuuseumi teadusdirektori Katrin Raidile kaks temale saadetud kirja. Ja need on juba ammu temale saadetud. Need on nimelt Aino Kallase ja Gustav Suitsu kirjad. Milles need kirjad räägivad? August Mälk kirjutab põhiliselt oma elusta, Aino Kallase kiri on tänukiri ja Gustav Suitsu kiri puudub tähendab ühte küllaltki kitsast organisatsiooniliste küsimuste sõjajärgsel perioodil. Aga me võiksime näitajana lugeda siit. Ühe August märgukirja. Armas sõber mõtle, kuidas asjad juhtuvad. Äkki tuleb sinu tervitus ning see jää sugugi ainult sellega. See on nagu mingi ukse avamine ning sa vaatad kaugele ära jäänud ruumi. Ole tänatud selle oma tervitusridadega esiletõstmise eest. Meeldetuletus teeb ära oleva elavaks. See pole enam kauge ega ajast maetud vaid mõneks hetkeks tagasi oma elu ja värvid. Ja see on hea raamat, seitse venda tuli ka ilusasti kätte, seda ei juhtu alati. Arvatavasti oled saanud ka minu kevadise maa, mis ilmus seal kui üks minu viimase aegsest teosest. Ise elan vaikselt ja kuidas seda iseloomustada? Ühtlaselt. See tähendab ei ole vahetanud tööd ega elukohta. Ikka sama väike korter vaatega Mäelerile ja sama töö kuningliku draamateatri raamatukogus, mille juhatajana õiendan siin teatri oma rahvaga ja muidugi ka väljaspool. Tervis on ka tujukas. Sellest on hea arstile kõnelda, sest see, sa oled ju vererõhk kõrge, kulutab ka südant. Võtan ta alla, ronib üles jälle ning olen tagasi samal kohal. Olen temaga juba harjunud, see lihtsalt on niimoodi aastast aastasse ja muutub nii igapäevaseks, millele suurt ei mõtlegi. Perekond elab hästi. Abikaasa õpetaja Eesti koolis, tütar halliki koolist läbi ja on haridusastmelt filoloogia magister. Ma ei tea, kuidas sinuga perekondlikult on, kuid arvatavasti ei ole sa üksi. Ja olgu nad siis tervitatud, sinu omad samuti teie kõik seal kodumaal. Sinu August Mälk. No peale Jaan Kaplinski tõi meile tänavu aastal oma käsikirju ka Paul-Eerik Rummo, Debora Vaarandi lt saime kirja vahetada just seoses tema teoste tõlkimise ja väljaandmise ka Soomes. Ja mitmesuguseid lõigendeid, fotosid ja muud, mis Eesti-Soome kultuurisuhete ajalukku puutub. Ning võib-olla oleks väga huvitav varasemast nimetada, et me saime kopeerimiseks, sest iga kord ei taha inimesed loobuda materjalist, aga meil õnneks on võimalus kopeerida. Ja see ongi hea, sellepärast et käsikiri, mida on kaks eksemplari, on kindlasti paremini hoitud ainult ühes eksemplaris olev materjal, saame kopeerida Aleksander aspelit kirjandusloolase ja hiljem kirjandusprofessori, aga kahjuks mitte Tartu Ülikooli kirjandusprofessoril. Noore nooruspäevikud. Kuna Aleksander astmelist on küllalt vähe materjale jäänud, siis on see väga huvitav Aleksander aspeli kujunemise seisukohalt. Siis võib-olla võiks rääkida veel mõningatest küllaltki haruldast materjalidest. Näiteks anti meile üle taara seltsi kõneõhtut protokolliraamat aastast 1900 kuni 1902 ja see on päästetud kunagi Räpina paberivabrikusse makuleerimiseks toodud materjalide hulgast. Kes oli see inimene, kes teile selle tõi, see oli üks Tartu füüsik, tema nimi on Olev Silde. Siis võiks võib-olla nimetada küllaltki omapärase materjalina, kõik tunnevad laulu juba linnukesed väljas laulavad. Selle kahe salmi autor on üks omal ajal väga viljakas kirjamees, kes oli tuntud pottseppmeister Tartus, hiljem Jakob Herman. Ja see ilmus Jakob Hermanni luuletus ilmus 1910 lastelehes. Hiljem kirjutas üks teine mees tekkel veel mõned salmid juurde. Jakob Hermanni poeg Uno Hermann tõi oma isa käsikirjalise pärandi kirjandusmuuseumi ja kes tunneb huvi ka eesti kirjanduse kohaliku tähtsusega autorite kohta see saab sealt endale väga palju materjali lugemiseks. Väga huvitavaid töid toovad meile sageli ka kodu-uurijad ja võib-olla peaks nimetama haapsalu kodu-uurija härra Tammsaare uurimust Jaan Tammmannis elust ja tegevusest. Ja meil on mõningaid kokkuleppeid veel kodu-uurimuslikke materjalide vastuvõtmiseks. Kas sellel aastal ei ole välja tulnud mõnda sellist novelli või jutustust, mis on mõnel päris tuntud kirjanikult, aga mis on seni veel avaldamata? Ta selliseid leida ikka aasta aasta järel on kuulda teemuuseumis? Jah, selliseid leide on meil õnneks mõnikord ka võib-olla õnnetuseks, kui selgub, et mõni väga huvitav teos on jäänud ilmumata, selliseid leide tuleb ette. Ja tänavu andis meile kirjanik Peet vallaku lesk Marje Pedajas, muuseas ajalehe Postimees viimane toimetuse Liige sõjaeelsest postimehest, kes veel elus on, andis üle ja peet vallaku käsikirju Taali ühe osaga käsikirju üle andnud juba varem, 1973. aastal. Aga võiks öelda, et see tänavuaastane käsikirjapakk oli eriti väärtuslik, sest seal oli väga palju tuntud novellide algkäsikirju. Näiteks kõikidele ta lugu maanaine või Novella metsast tühjas lööbis ja täiesti ilmumata asjadest oli seal 21. aastal kirjutatud Ekspressionistlike sugemetega draama karkudega toomas. Käsikiri, see on kirjutatud ajal, kui peet, vallak, piss veel Pallases, tema esimene raamat mustrist meenutagem, ilmus 25. aastal. Siin sai ennem nimetatud seda, et kirjandusmuuseum on aega sealt ostnud kirjandustegelastega seotud kunstiteoseid. Kas sel aastal ka mõni huvitav maal teie muuseumisse juurde tuli? Sel aastal me ostsime Tallinna kunstnik, kuu. Irina Pseskaja mälestusnäituselt kolm portreed, need on Viivi Luige, Teet Kallase, Rudolf Rimmel portreed ja võib olla, kui meie jõud oleks ulatanud, oleksime valinud veel midagi, aga paraku siin on kunstimuuseumite teatav ees hõigusja. Nii ostsid nemad mõned portreed, mida nad kunstiliselt eriti õnnestunuks pidasid. Me juba kuulsime siin ühte katkendit August märgukirjast, aga meil on veel üks kiri, mida me tahaksime teile ette lugeda ja võib-olla kommenteerime seda kirja veidi ette. See on vendade Sergode kiri võiks öelda, et see on nüüd selle aasta materjalide registreerimise raamatu viimane sissekanne. Kui Herman Sergo suri, siis ma pöördusin tema abikaasa poole palvega anda järelejäänud käsikirjalised materjalid kirjandusmuuseumi ja mõnevõrra oli neid materjale kodus säilinud ja need antikirjandusmuuseumi üle. Seal olid ka paari tookord avaldamata teose käsikirjad, mis nüüd kirjastusest on kas ilmunud või ilmumisel juba. Ja siis, kui ma selle saadud materjaliga tutvusin, vaatasin maa, et Herman, Sergo Rootsis elav vend Arnold Sergo on saatnud väga huvitavaid kirju Herman Sergo-le. Ja ma kirjutasin rootsi ja sain varsti ka vastuse. Arnold Sergo on kopeerinud meile nii oma kirjade, Herman Sergo-le kui Herman Sergo kirjad Eestis, siis oma vennale kõik selle osa, mis tal säilinud oli. Ja see koopiate back nüüd hiljuti jõudis kirjandusmuuseumi ja see on küll erakordselt huvitav materjal. See on jah, väga huvitav materjal, sellepärast et nad ei ole vahetanud mitte selliseid formaalseid kirju, kus räägitakse ainult ja ilmast ja tervisest vaid on teineteisega kirja teel vestelnud pikalt ja usatuslikult, ja Arnold Sergo on teinud ka väga huvitavaid tähelepanekuid oma venna teoste kohta. Nagu te võite järgnevast kirjast kuulda. Kulla vennas tänu raamatu eest, mis mind sinu raamatute meri kutsub ja põgenikelaev lugemisel masendab. On see sünge vari kogu tegelaskonna ja olustiku kohal nagu varjuderiigis haadises, peatoidus, kala, kartul ja kõrt. Sa vist ei mäleta, et oli sigu ja sealiha nii süüa kui müüa. Körti ei tuntud, Hiiumaal isegi sõna mitte. Võib-olla on see nüüd teisiti. Ja joodikud ning kaklejad. Seda polnud laasi poisid rohkem kui iga teine tolleaegne normaalne poiss. Praegu on seda kraami rohkem liikumas. Nii kroonu oma samakast ja muidu hunditulist ning tarvitamine vastavalt sellele uttu. Küla pole mainitud, ei raamatus, meri kutsub ega põgenikelaev. Aga ära tunda võib ka pime. Kui kirjutasin santlaagrid, siis mõtlesin ja mõtlen lootusetult virelejaid, virisejad ja hambaihujaid, kes on kunstlikult juurde pandud. Sinu viimases raamatus esineb sõnakalt võid kaltsud väga sageli vähemalt 13 korda vana arusaamise järgi sõna santlaager manas silme ettekujutuse kaltsudest ja vastupidi, nii et ära pahanda, kallis vennas. Ka sõnatolgus esineb rohkelt, lugesin 15, kuid kindlasti pole need kõik peamiselt tarvitatud roogama Oswaldi kohta. Oswaldi kõnelemise viga ei olnud tema enese süü ega ka tema ema oma teiste vigade üle naermine ei ole ilus tegu. Ka teised füüsilised erinevused, kiitsakas suured kehamõõdud kõõrdsilm ja nii edasi ei olene inimesest enesest ja veel vähem saavad olla mõõdupuuks inimese väärtuse hindamisel mis pärast nende peale tähelepanu juhtimine on põhjendamata välja arvatud vast sõjaväe vastuvõtukomisjonis. Pealegi oli Osvald muidu igati normaalne ja töökas. Kui tulla nende marginaalide juurde, millest eespool kirjutasin siis pean kõigepealt mainima, et teos ei ole romaan kuigi see on hinnatud romaanivõistlusel, see on jutustus. See oleks võinud olla väga hea Hiiumaa, eriti uttu külamiljöö ja inimeste kirjeldus, kui sa oleksid püüdnud teha seda tõetruult ilma neid olemata klassivahesid otsimate. Muidugi poleks jutustus olnud sisult sotsialistlik, kuid miks minna otsima sotsialismi sealt, kus seda pole. Praegusel kujul sisaldab raamat kunstlikult kokku lapitud kulakuid ja kehvikuid keda tegelikult kunagi pole eksisteerinud. Senini me räägime inimestest, keda enamasti kirjandusinimesed kindlasti kõik teavad ja sageli ka nendest, keda teavad mitte ainult kirjandusinimesed, vaid kõik, kellel väiksemgi raamatukogu kodus olemas on. Aga kas see tähendab seda, et kirjandusmuuseum ongi ainult selliste inimeste arhiivide talletamiseks või võtate te vastu ka selliste pakkujate materjale, kes nüüd oma nimega küll kellelegi tuttavad ei ole? Kahtlemata, me võtame väga hea meelega vastu ka selliste inimeste materjale, kelle nimed ei ole tuttavad, aga ma rõhutaksin, et me võtame väga meeleldi vastu nendelt eelkõige dokumentaalseid materjale, mitte ilukirjanduslikku loomingut. Meid huvitavad inimeste kirjavahetuseta, kuid ja mälestused, sest kultuur ei ole ainult see niinimetatud kõrgkultuur, vaid tuur on ikkagi väga lai ja mitmekihiline. Ja kõikide eestlaste vaimne pärand on üks osa eestikud tuurist. Ja see, kuidas meie inimesed on elanud, mida nad on kogenud ja kuidas nad seda on mõtestanud, see kõik kuulub eesti kultuuri juurde. On üks selle väga oluline osa ja sellepärast, kellel on huvitavaid kirjavahetusi võib-olla sugulastega võib-olla oma väga heade tuttavate või sõpradega, kus nad ei räägi, räägi ainult kitsalt olustikulistest küsimustest, vaid nendes nende kirjade järgi. Tulevased uurijad saavad teha tähelepanekuid sellest, kuidas inimesed mingil perioodil elasid, mida nad kartsid, mille üle nad rõõmustasid, millised mured olid siis seesuguseid kirju, me hoiame väga hea meelega ja eriti kehtib see muidugi mälestuste kohta ning kirjandusmuuseum on mõne aasta eest alustanud Eesti maaelulugude kogumist. Meil on umbes 300 elulugu, nendest on käesoleval aastal umbes 25 elulugu meile laekunud ja Me ei tee vahet, me ei saa võrrelda inimeste elulugusid. Et me võtame, ütleme ainult need elulood, mis on väga dramaatilised või Nende inimeste elulood, kes on elus midagi erilist korda saatnud. Me tahame just väga erinevaid elulugusid kõikidest erinevatest, Eesti maanurkadest. Ja ei ole võib-olla tähtis selle eluloo pikkus. Aga on tähtis, et inimesed kirjutaksid ja püüaksid nagu ka mõtestada, möödunut kirjutaksid nii, nagu nad tõesti tundsid ja arvasid. Ei ole ka tähtis, et need oleksid ainult vanad inimesed vaid võivad kirjutada ka kooliõpilased võivad kirjutada ka inimesed oma kõige paremates töö aastates, kelle elulood on alles valgusel või poolel teel. Sellepärast et see kõik kunagi moodustab väga huvitava materjali nende jaoks, kes vaatavad tänapäeva nii nagu meie möödunud sajandit. No püüdkem kujutleda, et meil on möödunud sajandist terve hulk päevikuid või elulugusid missugune suurepärane materjal, saale. Ja võib-olla kõige lõpuks tutvustakski ühte unikaalset päevikut, see ei ole laekunud tänavu aastal vaid möödunud aastal, aga tänavu aasta lubati üle anda selle päeviku järgnevad viis aastatel lihtsalt üleandja suvel suviste tööde tõttu ei ole jõudnud seal Tartusse sõita. Selle, seda päevikut pidas Jaan Roos kirjandusloolane raamatuteadlane, väga suur biblio fiil ja Tartus tuntud kui Tartu tütarlaste gümnaasiumi direktor. Ta oli kaua aega sunnitud ennast varjama ja lõpuks ikkagi ta saadi kätte ja vangistati. Aga kogu selle aja, kui ta ennast varjas, küll sakslaste, küll venelaste eest, eriti venelaste eest. Kogu selle aja on ta pidanud päevikut ja registreerinud meeleolusid, sündmusi ka kuulujutte ka isegi ütleme neid niinimetatud lorilaule. Ühesõnaga kõike ümbritsevat. Ja niisugune päevik on muidugi ajastu uurimiseks väga huvitav dokument ja ma julgeksin loota. Ta oli ka meie möödunud aastakümnete jooksul inimesi, kes julgesid ja viitsisid pidada päevikuid ja säilitasid väga palju sellest, mida siis võib-olla kõik teadsid ja rääkisid, aga mis nüüd paraku hakkab kuidagi segunema ja ununema ja detailid hämmastuvad ja väga paljusid asju ei suudeta ilma selliste dokumentideta enam taastada. 1945 esimene jaanuar. Mis uus aasta toob? See küsimus on igal suus ja keelel. Igatahes saab see olema tormine aasta. Kas ta ka rahu toob, seda on naiivne uskuda. Sõja lõppu võib ta tuua, aga vaevalt rahu. Ei tarvitse vist väga suur prohvet olla, et algav aasta on väga suurte revolutsioonide aasta. Tundemärke on igal pool näha. Rahvad ei taha enam ennast hävitada lasta. Seda näitavad Kreeka, Belgia sündmused. Soome sammub kiiresti nõukogude korra poole. Üldse sisaldab aasta algus eneses pahaendelise elemente. Maailma taevas liiguvad kurjakuulutavad pilved. Kindlasti on see ka eesti rahvalt palju ohvreid nõudev. Ainult ühte usku ei tahaks kaotada, inimene peab jälle vabaks saama, muidu hävineb kultuur, kunst ja kirjandus ning kõik, mis inimloomingus on ilusat. Ega inimene saa siis igavesti des bootide türanni orjaks jääda. Eesti rahvast käib veel üks ring üle ja siis ajab ta jälle oma selja sirgu. Siis saab ta jälle vabaks. Ilm ilus ja talvine, kuid päev möödub ühe tooniliselt. Õhtul käisid siin Jalviste ja meil neljas jaanuar. Ilm on täiesti sula ja ladina siin käisid vagane ja Ernits Maal aina süveneb inimeste arreteerimine. Inimesi võetakse massiliselt kinni ja maarahvas on viidud meeleheitele sõnatuse hulluse psühhoos, mis praegu on haaranud võimumehi. See ei lõpe hästi. Kogu maa tahetakse hävitada. Hullumeelsed kõnelejad liiguvad muudkui ringi, assitavad inimesi üksteise vastu ning heitlik element laseb ennast kaasa vedada. Kaheksas jaanuar. Sajab peaaegu kogu päeva paksu lund ja tuleb hea reedee maha. Keelati ära arumaa, vene-eesti sõnaraamatu senised vihud ja uute vihkude jätkamine. Kuues vihk pidi varsti ilmuma. Kes teab, mis autor Rootsis tegi? Ei meie tea siin midagi. Saaremaal olevat Eesti korpusest vaid riismed, järelejäänud seal sõdis vend venna vastu. Siin käisid kimmel ja professor Ilus. Viimane käis küsimas, kes on see kirjanik Leida saar, kellelt ilmus 1912. aastal romaan sihile. Tallinnas lauldakse praegu laialt moodsat rahvalaulu. Milleks vaja meile uuri, see ju meenutab kultuuri. Küllap ükskord loomu sunnil lahkun elust õigel tunnil taaderitas tuurita, elu käib ilma uurita. 10. jaanuar. Ametlikud teated on teatavalt poolt küljest Rootsist, et eestlasi on põgenenud Rootsi 37000 inimest. Praegu on stabiliseerunud, väga ilus talveilm kuid maal ei ole tee veel kõige parem. Käiakse segamini vankrite järgedega. Tuju on üsna segane. Selline oli siis aasta 1945. Me jätame Jaan Roosi päeviku siinkohal pooleli ja jätkame selle põneva dokumendi lugemist kahe nädala pärast, 18. septembril. Tänases saates luges kirju ja päevikukatkeid näitleja Peeter kolla. Jääme kuulmiseni.