Tere õhtust. Mul on hea meel keskprogrammis stuudios täna reedesel õhtul, nagu meil kord kuus tavaks on saanud taaskord tervitada ühte valitsuse liiget ja see mees on see mees, kes on juba ka laulu sisse pandud. Peeter Olesk. Tere tulemast ja saatejuhtandena Ainsaar, noh ja kui hea kuulaja pahaks ei pane, siis räägin härra Oleski ka sina peal, nii nagu igal tööpäeval ärgu siis olgu tänagi mingi pidupäev. Niisiis, härra Olesk, sa oled laulu sisse pandud, kus esimest korda seda laulu kuulsid? No teadupoolest, kui laulu sisse pannakse, siis sealt enam välja ei saa. Sul kuskil jõnksatas ka midagi, et sind on juba nõndamoodi tähele pandud ja laulu sisse pandud. Ei, ma kuulasin seda laulu mitte tervislikul kujul, vaid niipalju, kui õnnestus lindistada oma tudengi ja sinu ja minu kolleegid Tiina Kaalepi kodus Tartus. Ja mulle see laul meeldis. Kahju, et tema ümber löödi seda tralli mis tegi talle muidugi reklaami, aga mis täiesti mõttetu. Me peame harjuma sellega, et me tunnistame ka teistsugust mõtlemisviis. Ma olen olnud koos inimestega, kes mõtlevad minust, seda, mis mulle kohe mitte sugugi ei meeldinud. Aga ma oleksin koos nendega, kes mõtlevad seda, mis mulle väga meeldib, pseks võrdlemisi igav maailm. Nii et sina ei leidnud sellest laulust Küll midagi halba? Ei ja ka teiste jaoks? Ei, absoluutselt mitte. Lõppude lõpuks on väga ilusa meloodiaga laul ja energiline ühe väga olulise mõttega mis kostab Eesti vabariigi presidendi Lennart Mere suust majanduseda tema lauset korduvalt parafraseerinud ka tema enda juuresolekul. Ja see on väga ilus mõte. Kust on pärit see koht, mis kõlab minu suust, ma ei mäleta, minu käest on seda küsitud. Ovaalne oli, vist oli kuidas Stahli ma tõesti ei tsiteeri naljalt iseennast ja samal ajal ma ei eita, et praegusel täiesti kaleidoskoopilise rajal on tõesti ülilihtne olla ebanormaalne. Kõik kohad on ebanormaalsed inimesed täis. Minister oled sa olnud nüüd juba palju loeb päevi aiale vähem, vähem, natukene, eks ole? Tuli sulle väga suure üllatusena, kui parteikaaslased tulid pakkuma ministriportfell. Sel hetkel ei olnud tegemist mitte parteikaaslastega vahend Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei. Juhi Jüri Adamsiga, kes mulle helistas Sirje Oleski sünnipäeva hilisõhtul Rootsi, mina olin siis Kalju Lepiku abikaasa Asta Lepiku sünnipäeval seal Stockholmis. Ja kell kümme-lepikud vaatasid parajasti mingit krimkat vesterni. Kui tuli Tartust kõne. Vaba oli tainast ma ei tea, praegu. Aga igatahes selle kõne sisuks oli see, et ma peaksin tulema valitsuse liikmeks kui portfellita minister kõiges, mis puudutab kodakondsust, migratsiooni ja rahvuslikke vahekordi. Et see oli nii-öelda pakkumine, mis mulle endale ei olnud pähe tulnud, on küll tõsi. Aga Ma olen juba pikka aega öelnud, et mind on raske millegagi rööpast välja lüüa. Jaga toov pakkumine tähendab minu jaoks muud, kui et ma palusin pisut aega nii peaaegu kanali lõpunud. Küsisin Kalju Lepiku käest ühe purgiõlut. Ütlesin siis selleks pärast seda, kui nad olid oma vesterni vaatamise lõpetanud, et milles asi oli? Millal sa lõplikku, jah ütlesid, mõtlesid kaua. Ma mõtlesin väga kaua, nädalapäevad ja väga tõsiselt ja väga palju. Ma ütlesin jah, tõesti päris viimasel hetkel mitte, et mul oleks antud mingi tähtaeg. Aga ERSP parlamendifraktsioon tuli 30. augustil kokku. Seal ma tegin otsuseks, et jah, ma olen nõus. Et nädal aega kulus. Praadimiseks paadimine see tõesti oli, sest sisemine dialoog oli väga pikk. Oled sa jõudnud juba kahetseda ka selle aja jooksul, et sa täpselt niimodi otsustasid? Ma saan kahetseda viga, aga ka viga, me ei võta siin elus tagasi, me saame viga parandada ja viga vältida. Aga tagasivõtmine on selles elus võimatu ja selles mõttes isegi kui ma oleksin nii rumal, et ma hakkaksin seda kahetsema oleks lootusetu ettevõtmine. Aga ma ei kahetseda, sest ma arvan, et ma olen teinud õigesti ja õigesti olema teinud küllalt lihtsa põhjendusega, enne kui ma täna siia stuudiosse tulin. Hommikul oli mul üks pikk intervjuu ajalehes Malawi of Estonia. Vaatasin läbi oma esimesed intervjuud vene keeles ja seal ja ka hilisemates eestikeelsetes intervjuudes. Ma olen öelnud, et mina täidan oma kohust. Ja nii see ka tõepoolest on, mina olen võtnud seda kui ühe kodanikukohust oma riigi ja rahva ees ja kuidas saab kohuse täitmist kahetseda. Sa saad kahetseda seda, et sa täidad kohust valesti. Või et sa ei saa oma kohuse täitmisega kama, aga koos, kui niisugune on teatav püha käsk. Ja kuigi see võib kõlada enam kui naiivselt just niisugusena seda oma praegust tööd ka võtan, nii et ma ei oska seda kahetseda. Praegu oled sa minister, kelleks sa lapsena tahtsid saada, ma kujutan ette, et ministri mõtteid vast ei olnud selle pool aastat tagasi. Minu poliitilise elu aabits on kolm musketäri kõigi teiste osadega. Ei ole, on hästi meeles ja seda palju kordi tsiteerinud. Et olla minister, see tähendab olla ori. Kui keegi ajakirjanikest küsis minu käest, et kuidas ma olen võinud teha niisugust karjääri samal ajal liigutamata selleks sõrmegi siis ei ole karjäär, ei saa olla karjääriks saada orjaks. Aga ma saan aru, et seda võidakse tõlgendada äärmuslikku künismi, näe, mullal künismi korduvalt ette heidetud, aga nii või teisiti Tõesti olen sellest kolme musketäri ühe osa juhtmõttest väga kinni pidanud. Seda enam, et meie perekonnas on teada, mida tähendab ministri töö, kui sa ise elad ühes linnas, aga tööd tuleb teha teisest linasest. Oleski on vana Tartu perekonda ka minu vanaisa Lui Olesk oli meister Tallinnas asuvas valitsuses, nii nagu minagi. Kuid päris lapsena tahtsin ma saada mere mäeks, ma suurema osa oma elust elanud Tallinnas. Linn, ja mul on mere ääres alati pööraselt meeldima mitte ainult mereäärses, vaid ka mere peal. Aga kuskil kaheksandas klassis tegin ma oma klassikaaslastele isend endale horoskoobi säilinud muide minu klassikaaslaste käes ja seal on kirjas, et minu kohta, et ma olen see õppejõud, kes alati tunneb, et midagi olulist jääb tegemata. See on küllalt täpne määratlus. See tunne on mul ka praegu. Ja õppejõud olen ma pikka aega olnud. Tudengite keskel kisub mind siiamaani. Sa viitasid horoskoop kohvi peale. Sa oled sündinud jõulu esimesel pühal. Kaljukits teadupoolest see, kes ikkagi kuidagi ülespoole pürib. Sellepärast võib-olla ka selle ühe kolleegi ajakirjaniku küsimused, et kuidas küll nii head karjääri on suudetud teha, on see sinu loomuses, ma kardan, et vist ei ole, nagu sa ikkagi väitsid, et sa oleksid tahtnud kangesti karjäärida. Ma ausalt öeldes see alla juba väga kaua aasta, et loomaaias käinud, mida kaljukitsed teevad, see ei lähe mulle suurt midagi korda. Ma võin küll öelda. Juuksur, Kaljukits, seesama proua doktor Krista seltskond, kes minu naabrinaine Tartu ise, kes lõikab need vuntsi, millest on rohkem juttu, kohe. Ärkan väga paljud, minu tuttavad on kaljukitsed, aga et sellel oleks mingi sümboolne tähendus, see ei huvita mind tõesti mitte kõige vähemalgi ja sellepärast, et elus on niivõrd palju tunduvalt olulisemaid asju, mida tuleb iga päev lahendada. Et see kõik, mis puudutab niisuguseid sümboleid, on mingi ülikauge taust. Need horoskoope sa ei usu seda, usud, et vahetevahel on paremad päevade vahetevahel on halvemad päevad. Täna näiteks on kindlasti väga närune päev, mis Ta on paha ja ei, mitte ainult see hommikune kokkusaamine Ronalistiga ajalehest ma lähen, Estonia läks ka täiesti rappa, aga horoskoop olema uurinud ja horoskoop olen ma ka teinud ja armastan neid teha. Aga kui nende järgi elama hakata ja siis tänane päev oleks olnud küll niisugune kanda või kuskile üksikule saarele minna, aga. Võta juba ette see hoiak, et kui päev läheb mokka, siis siis tulebki elust kõrval hoida, siis ei saa elada selle päästet. Need päev võib olla väga palju. No mis seal siis nii väga untsu ikkagi läks, tänasel kallil reedesel päeval tahaks rääkida. Täna on 49. märtsi küüdist küüditamisest möödas 45 aastat. Ja ma rääkisin ajakirjanikuga, kes ei saanud sellest aru, mida see tähendab, mida tähendab üldse see et eesti rahvas tank korduvalt küüditatud, kes heitis Eesti Vabariigile Eesti vabariigi valitsusele häälikud ka mulle, et et meie rahvuspoliitika on väär. Et me austa siin elavate venelaste inimväärikust, et me tahame neist lahti saada. Et me nõuame neilt elamislubade mõttes igasuguseid pabereid, mille hankimine on alandav ja kallis ja nii edasi. Raske ajada keema, ma olen võtnud kohustuseks endale hoida ennast vaos, sest minu Meeru meeleolu on tõesti minu asi. Aga kui ma toimetusest lahkusin, autosse istusin, no minu autojuht võib öelda, kui ta oleks lobamokk, mis ta siis kuulis ja mida ma kõikide ajakirjanikega lubasin teha, mitte ainult ajakirjanikega, et väga paljudega, kelle kohta on varda otsas. Kahjuks mul ei ole seda varrast. Ja ma saan aru, et kõik see on jutt, mitte rohkem. Aga ikkagi mind masendab see, et inimesed meie ümber ei oska mõelda tervele rahvale. Jääd ka see poliitika, mida me oleme kohustatud Eesti rahva huvides ajama, see on eeskätt mõeldud ühe küllalt väikese rahva säilitamiseks. Siin on üks väga ja oluline konflikt, mis meie valitsuse tööd ja meie riigi julgeolekut puudutab väga pikkade aastate vältel. Selle päästat tõepoolest Euroopas kaasaegses Euroopas võib ju nii olla, et rahvuslikus on midagi anakronistliku. Aga mina ei taha olla segavereline homošovi nutikus. Teisest põlvkonnast. Selle päästjad niisugune hamma sovjetlikus ei räägi ühtegi traditsiooni, tehnilist keelt ja ei mõtle ühegi loomuliku ja inimliku kategooriaga, tema mõtleb nagu masin ja see kiil, mida ta räägib pangaamasina kee. Sellest on korduvalt rääkinud mitmel foorumil Hando Runnel. Ja see on tõepoolest ka minu kogemuses niimoodi. Purje all ei räägi mitte inimesigi murjanite keelt. Sellest on ka võimalik muidugi aru saada. Aga kui me oleme ennekõike inimesed, siis me peame ka ennekõike rääkima inimese keelt, muud võimalust, maine. Sa pead oma ministriameti tõttu, sul on lihtsalt niisugune spetsiifika sinu tööl palju kohtuma. Teiskeelse eestimaaelanikkonna esindajatega. Kohustatud seda tegema mitmel põhjusel. Üks ja mulle kahjus kõige kurvem on see et neid, kes oskavad venekeelsete inimestega eestlaste hulgast rääkida, on tegelikult väga vähe. Ma olen näinud isegi suurtel olulistel koosolekutel endast nooremate hulgas suuri raskusi ennast vene keeles õigesti arusaadavalt väljendada, seda esiteks. Teiseks kahjuks meil tõesti tunneme väga halvasti oma venekeelset kaasühiskonda väga halvasti. Seal on äärmiselt huvitav. Ja lõppude lõpuks, kui me tõesti tahame garanteerida Eesti riigi iseseisvuse jätkumise Siis me ei tohi lubada seda olukorda, kus eestlased tegelevad üksnes eestlastega. Ja kõik venelased jäetakse Venemaa meelevalda, see tähendab Eesti riigi jagamist. Ja see all tõeline katastroof varem või hiljem meile kõikidele selle aasta on möödapääsmatu ületada see separatism, mis on aeg-ajalt ikka jälle esil ja ma ei ütle mitte, et saavutada dialoog. Dialoogis on mõlemad pooled võrdsed, Eesti riigis on olemas ainult üks Eesti riikluse kandjas. Eestlaskond, eestlased, Eesti vabariigi kodanikud, meil ei ole kahte kogukonda. Iga eestlane, kes selle lolluse omaks võtab on lühinägelik omaenda ära. Kogukondade vahel me võiksime rääkida dialoogist, aga meil ei ole seda. Ja ma suhtun enam kui eitavad kõikidesse, kes oma rumaluses lasevad meile peale suruda Põhjamaade Küprost. Chansurm. Ma saan aru, et meile kõikidele meeldiks minna nädalavahetusele vastu puhanuna häviti minna rahulike mõtetega magama. Aga ma ei lepi lollustega ja see kahe kogukonna jutt on lollus ja suur lollus. Nii siis ma ei ütle, et meil on vaja pidada dialoogi. Aga meil on vaja aru saada sellest, kellega koos ja kelle keskel me elame. See ei ole niisama lihtne, sellepärast et need Seegregatiivsed tendentsid on aastakümnete jooksul kehtestatud. Ei olnud niimoodi, et näiteks Paldiski on venekeelne linn baaside lepingust peal. Paldiskist löödi põlisasukad kaasatud ka venelased välja nii palju kui võimalik 60.-te keskpaiku siis kui hakati seda sõjaväebaasi sinna. Kes ma mõtlen, omavanused on õppinud Eesti koolides 1960.-te keskpaigani ise olles venelased. Nende eesti keele aluspõhi on küllalt tugev ja 80.-te aastate lõpust annad püüdnud järk-järgult Eesti keelt taastada neid inimesi ei olegi sugugi vähe. Nii et see, mis nõukogude ühiskonnas tehti, see vägivaldne veresegamine ja vägivaldne assimilatsioon seal erinevatele rahvusrühmadel ajaga erinevatele vanuserühmadele toiminud väga erineval viisil. Ja kui me seda ei arvesta, siis me tegelikult oma rahvuspoliitikas lähtume nendest samadest vägivaldsetest printsiipidest, millest lähtus omaaegne Nõukogude rahvuspoliitika juurdume. Jah, vaieldamatult on see sinu igapäevatöö teema, millest ma nüüd pikalt rääkisime, aga mäletan, et ühel hetkel on sinu parteikaaslased sinu kaitseks ka välja astunud, sest et sinu töölõigud on väga mahukad ja siis, kui sa olid olnud mõnda aega Pullabe komisjoni juht, sa oled seda praegu ja oled põhjalik inimene ja siis parteikaaslased, nagu öeldakse, palusid valitsus pisut tagasi hoida, et sulle mitte rohkem koormust enam peale, sest oled põhjalik inimene ja ka bulla passi oled sa nüüd ikka läbi kuude üritanud seedida ja ma kujutan ette, et see kõik ju on ka tänasel päeval laval sul kogu aeg meeles, sest see töö on ju ka lõpetamata. Ma olen öelnud Tartu vanemale kolleegile professor kalm murule, et mul on koera mälu. Koera mälu on väga pikk ja see ei luba unustada mitte midagi. Tõepoolest olla päästjad on lõpuni lahti rääkimata. Ma tean, et üks minu vanem kolleeg ja ülikooli töö jätkaja Ülo tants on mulle seda ette heitnud, et aastavahetusel Ma väitsin nagu. Eesti rahvas ei oleks valmis kogu tõde vastu võtma. Kiutle sellest päris hiljuti ajalehes videvik pesi minu nime nimetamata aega mulle halli viis ja arusaadav. See, mida tookord talle otse ütlesin, kui me Tartus kaubahalli ja raamatupood teaduse vahel kokku saime. See oli mõeldud tõesti talle. Ajakirjanik, kes täpselt teadis, kellele ma seda ütlesin, jättis Ülo tantsu nime vahelt ära. Tegi asjast tähenduse, et ma olen öelnud kogu rahva kohta, nii see muidugi ei ole. Aga just täna oli, olin ma. Keskuurimisbüroo asedirektori Priit Männiku juures kui tunnistaja nendes asjades. Ja siis ma võisin ise veenduda missugune on juristist uurija lähenemine nendele asjadele millega mina tegelen, kui poliitik, kui ühe valitsusorganisatsiooni juht ja kui kodanik ja kui inimene seal on küllalt suur vahe ja kui me tõesti tahame, et juristist uurija viiks oma töö niimoodi lõpule nagu protseduurireeglid ja ütleme, kogu seadusandlus seda ette näeb, siis muidugi siin seisab ees väga süstemaatiline töö, aga ma tuleksin tagasi selle Eesti vabariigi presidendi Lennart Mere parafraasi juurde. Üks asi korraga ja minu viimased nädalad on läinud pandiski. Linnaasukate revisjon, Ella, sama töö seisab ees mitmes ana loogilises kohas. Järelikult, mida korralikumalt seda teha, seda usaldusväärsemad andmed, mida hiljem kasutada. Me jõudsime jah, päris päeva teemadeni Paldiskis jätkub registreerimine ka veel homme ja eks ole. Ja, ja kuidas see asi üldse ka nüüd niimoodi mitteametliku poole pealt läinud on? Me oleme kuulnud numbreid, vähem emotsioone, aga noh, nii palju on küll kostunud jah, et justkui valmistutakse juba vaguneid eta ajama või sa oled ju Paldiskis need keeled, mis meeleolud siis selle asja peale on? Paldiski puhul olen ma väga õnnelik selle üle et ma ei ole piirdunud Selle tasemega mees ühele poliitikule harilikult lubatakse, nimelt et ta tuleb kohale kohtub vastava paiga juhtkonnaga ja läheb edasi. Ma olen Paldiskis võtnud vaevaks kokku, saab tähele korduvalt ka omasuguste või ütleme antud juhul meiesuguste lihtsurelik, ega see tase on hoopis midagi muud. Kloon uskuda inimesi ilma, et tal oleks praegu veel andmed arvulise välja tuua. Et Paldiskis on koos väga eripärane seltskond. Kui ma tänases hommikulehele antud intervjuus ütlen, et see on meile tundmatute inimeste linn, võõras linn, siis tõesti niimoodi on, sest me ei kujuta, me ei ole harjunud ette kujutama, et seal on koos inimesed, kes on elanud seal Eesti vabariigi iseseisvuse algusest peale. Seal on inimesed, kes on elanud seal teisest maailmasõjast peale sealsete koonduslaagrite tõttu. Seal on need, kelle vanemad suunati Paldiskisse nõukogude okupatsiooni ajal. Arkis jõudsid Paldiskis sündida ikkagi veel enne 60.-te keskpaika. Seal on nende lapsed isegi lapselapsed. Seal on inimesed, kelle elujärg on praegu väga vilets ja kes vajavad sugulaste ja perekonnaliikmete abi, kusjuures perekonnaliikmed ja sugulased isi elamite kohapeal vaid elavad kas Tallinnas või mujal Eestis või koguni Venemaal või isegi kaugemal. Seesama kohtumiste ahel, Paldiski lihtsurelik ega on antud tohutu palju informatsiooni selle kohta, kes sealt tegelikult elavad või õieti mitte isegi kes vaid missugused inimesed. Ja viimase kohtumise lõpul tekkis iga kohtumisest nii-öelda juhtivalt laua taga osa võtnud ametniku juurde pikk saba. Selle sabas, mis oli minu juurde, oli ka üks minust pisut noorem daam, kes väga tahtis rääkida mitte oma mingisugusest olmemurest vaid tahtis rääkida sellest mida temasugune, kes ta peab oma sõjaväelasest mehe tõttu siit ära minema, mida tema üldse asjadest aru tahtis lihtsalt rääkida. Ja me leppisime kokku, et oma järgmine kord sinna lähen, siis ma leian nii palju aega, et ma astun sellest perest läbi. Muidugi võib öelda, et kõik juurde me ei jõua ja ma olen alati tsiteerinud seeneka seda faasiat, kes viibib igal pool, ei ole kuskil. Teisest küljest ikkagi tõepoolest eriti nende Tallinna töö kuude jooksul olen ma endalt korduvalt küsinud. Kas me anname endale aru, missugused on need inimesed, kelle kohta me mingi seaduse või määruse vastu võtame. Kas me kujutame ette, mis, mida see kõikidele ühtviisi mõeldud määrus või seadus nende täiesti individuaalsete tüüpidega tegelikult teeb? Mis on seaduse individuaalne toime? Me peaksime seda suutma prognoosida, aga see okupatsioon Nonii rohkem kui poolsajandipikkune pärand, mis on siin tekitatud seadmes teinud äärmiselt eripalgelised tüübid. Ja siin ei saa olla seaduste toime ühesugune ja me peame seda suutma prognoosida. Räägime veel natukene päevateemadel. Selle nädala üks kuum või kuumaks köetud teema on vaieldamatult rahva hääl. Sinule, et ajakirjanik, kes ikka ja alati hästi suhtunud. Nii oleme vähemalt aru saanud. Nojah, minu ajakirjanikustaaž, jutumärkides ajakirjanikuAga staaž ilma jutumärkideta on rohkem kui veerandsajand. Ja ministrina loomulikult. Suhtuks ajakirjanik, kas see kui kolleegidesse, aga mida sa arvad nüüd täna, reede õhtuks, kui me teame, et ka täna nii-öelda läbirääkimiste voor ei jõudnud mitte kuskile, kus pool see õigus sinu arvates? Eile valitsuse istungil mõtlesin ma sellest väga palju, siis öeldi üks põhipunkt. Minu lähtekoht on hoopiski teistsugune kui eile jutuks oli. Ja võib-olla ebasobiv, aga ma ütlen ta siiski veel. Mind isiklikult ei ole tõesti kunagi vaevanud. Väidavad minu midagi minu kohta mõtlevad jonnakalt teisiti kui mina. Minu asi on leida oma sõna oma kanal. Aru, et praegustel valitsuskoalitsiooniosalistel parteidel oma foorumit seda otsest ajakirjandusliku kanalit, mis esitaks avaliku selle koalitsioonipartnerite erihuvid ja kogu koalitsiooni huvi, et seda neil ei ole. Aga see on paratamatu selles mõttes et Nende reaalsete ajalehtede raadiojaamad televisioonijaamade traditsioon ongi teistsugune, hoopiski teistsugune olnud pikem. Ja see ei saagi olla valitsusele ka väga ühemõtteliselt voolujooneline. Seda esiteks, teiseks. Muidugi Almend kurvas tänud ja kurvastab siiamaani meie ajakirjanike võhiklikkust poliitilises analüüsis. Olles ise möödunud suveni kirjutanud valitsuskoalitsiooni võimustruktuuride kandjate kohta, elagu kord kriitilisi artikleid. Võime julgesti öelda, et inimesi ajakirjanike hulgas, kes viitsiksid vaeva näha, mida valitsus tegelikult tahab, on suhteliselt vähe. See on ikkagi valitsuse ja võimuorganite külastamine, aga mitte uurimine, mida siis üks või teine võimu kandja tegelikult taotleb. Nii et see Mis praegu rahva häälega toimub, see on mingil viisil ka karistus suunalistliku lühinägelikkuse eest. Samal ajal aga On täiesti loomulik, et ühte suud, mis tahab rääkida Jõuga eriti praegusel ajal ei sulge. Läksid vahel tülli Eesti Ekspressi toimetuse liikmed tekkis kõrval, Eesti aeg läksid tülli. Liivimaa kroonika toimetuse liikmetel tekkis Liivimaa kuller. Ma olen saanud hakkama selle trikiga, et ma olen kihutanud vaheldumisi mõlemale, nüüd enam mitte. Kahjuks, aga omal ajal oli see mulle teatava hasart proovida kirjutada kummaski omavahel konkureerivad lehes, nii et sa iseenesega vastuollu ei lähe. Kas alati oma nime all ja loomulik? Ta niimoodi Arnold kurba ei ole kehastanud kuskil. Ma olen mõningaid varjunimesid kasutanud ja see on kahjuks lootusetu ettevõtmine, sest manala tuntav ma ei ole varjatav ja mõtet on seda ka taotleda, et sa saaksid dolla varjatav, kui sa tahad olla individuaalne. Nii, aga nüüd selle põhiküsimuse juurde tagasi tulles. Mulle teeb meelehärmi Meie ajakirjanik nihilism valitsuse püüete suhtes. Aga sellest nihilismi ei saa kategoorilist abinõudega jagu. Miks ma ütlen, nihilism? Minu arvates panid meie ajakirjanikud täiesti rappa möödunud suvel bulla kriisi ajal, kus hakati valitsusele täiesti totralt ja vastutustundetult ja läbimõtlematult ette heitma seda, et valitsus protesteeris jäägite faktilise tegevuse vastu siis oli minu jaoks kõige kurvem ja seda igapäevastest lehtedest propageeritakse allumatus. Oled sa kindel, et see oli ajakirjanike endamate? See ei olnud kuskilt ühest keskusest pärit mõte ja tasakesti doseerimine. Pole kunagi koormanud ennast inimeste kahtlustamisega sesse vibrap, ma olen nagu ma olen seda korduvalt öelnud, tegelenud sellega, mis juhtub siis, kui teised omavahel 11 kahtlustavad võib-olla et see lause enam ei pea paika, sest mul on tulnud tegelda tõesti viimasel ajal. Sellega, mis pärast politseikomissar Koit Pikarol. Vähemas ega rohkemas, kui inimeste hävitamises seal mind tõesti huvitab pääst. Need taastustused lähevad lausa ehitamiseks, aga muidu ma ei oleks tulnud 93. aasta suvel selle peale, et need valitsuse vastased meeleolud lähtuvalt mingist ühest keskusest. Praegu oled sa valitsuse liige? Ütle kasvõi, missugune on sinu tunne, kas võim on võõrandunud rahvast või on tegemist hoopis sellega, et rahvas traditsiooniliselt ei armasta. Võim. Ma olen ka rahvas sel ajal, rahvas. Kui ma peaksin ütlema, et rahvas ei armasta võimu, siis see tähendab seda, et mina ei armasta iseennast. Sina oled praegusel hetkel nii-öelda täidesaatva võimu esindaja. Ka sina saad vahetevahel, nagu öeldakse, nii et tolmab kui rumalasti jälle ühte ja teist asja on teinud see valitsus ja see Olesk. Jaga sa. Vahetevahel vahet ühtakist maja, siis mis ma sellega pean peale hakkama? Minu asi ega ei saa, see on selgitada, miks ma seda teen, mida ma teen. Kuidas see välja kukub, see ei sõltu sugugi alati minust. Nõukogude okupatsioon on kestnud rohkem kui pool sajandit olnud valitsuse liikmed Venemaal ja mujal, kes on olnud väga kaua ministrid. Olla rahvastikuminister pool sajandit kauem, kui ma siiamaani olen üldse elanud, on võimatu või ma peaksin olema noh, mingi aukartust äratav idioot, kes jää kellelegi ette, et samal ajal on äärmiselt paindlik igaksvalitsuseks igakspoliitikaks iga korra ajal siia luusuta osa vastu pidada nii kaua, kuni ma seal oma ülesannetega hakkama või kuni on teatav usaldus inimeste jaoks kuni, kuni mind toetatakse. Aga see rand, mis tuleb ära klaarida, nagu paguluses öeldakse, just nimelt klaarida ära lahendada. See pärand on, nagu ma ütlesin, tunduvalt pikem, kui ma olen siiamaani elanud, sellega ei ole võimalik niimoodi hakkama saada. Et me kuna lõikame kõik selle, mis on pool seal tekkinud läbi ja kõik ja lähme amme puhtalt kohalt edasi seal utoopia või isegi mitte utoopia vahet, vaid erakordselt ohtlik naiivsus. Aeg läheb, ega meil ei olegi enam väga palju aega jäänud. Me oleme nüüd siin kesköisel ajal päris päris tõsiseid jutte ajanud aga räägiks nüüd rohkem jälle Petrolleskist. Tööväliselt hariduselt oled sa filoloog. Kas kuulud nende meeste hulka, kes kodus remondiala teeb ja teab ikka, kuda pidi nael panna, kui teda lüüa? Ma tean, et osadel filoloogidel on nagu nagu sellega probleeme ei teagi, päris otseselt, aga kui töökas kibe käsi sina selles asjas oled? La minu naabrimees Urmas Mägioja võiks sellest rääkida terve hulga lugusid. Aga meil oli ka niisugune episood, kus tema juurest läks boileri ekraan läbi ja kõik see, mis temaga, ananass, jooksist tuli mulle ka enam-vähem voodisse välja. Aga just siis olin mina see, kes säilitus Rahu, samal ajal, kui tema oli põhjalikult liimist lähete. Kui nüüd tekkis niimoodi, et meie WCs jooksis kõik see värk kokku, siis tema tegi ühe osa tööst ja mina tegin selle asel tööst, mis on kõige mustem üldse siin maailmas. Ja ma ütleks, et ma oleksin seal kutsunud või öelnud, et mina seda, et seda teeb keegi teine, kelle ma palkan asja, mida ma tean väga hea meelega. Asju, mida ma kahjuks ei oska, sest ma ei oska kõike asju, mida teevad teised paremine. Noh, praegu olen ma kahe pere seal, selle päästjat Tallinnas käima tööl. Tartus on Sirje Oleski juures, too ja igapäevast elu maa seal korraldada ei jõua, ma lähen nädalavahetusteks tema juurde ja nende paari päevaga, mis ma siis oma päriskogus olen, jõuame teha ainult hädapärase, aga mitte selle, mida ma teeksin siis, kui ma seal elasin, kõik seitse päeva järjest. Täna õhtul lähed sa ka koju Tartusse. Täna õhtul ei jõua enam midagi teha. Samme teid, võtad raamatu või käid ülikoolis või, või, või jalutad linna peal patseerinud ministri härrana ringi toomel. Kui me Sirje Oleski ka 80. aasta augustis kolisime Tartu, siis me tõesti olime nii lihtsameelsed, et me arvasime. Me jõuame nii, nagu tudengid temaga hiljem toomel patseerida. Elu on midagi muud. Laupäeva hommikul on mõned telefonikõnet, sest on teada, et ma olen siis kättesaadav ja keskpäeva olen ma ülikooli raamatukogu, sest Tartu Ülikooli raamatukogus on suurepärane Perioodika kogu sellest, mis mind huvitab praegu kõige rohkem, siis on kõik sotsiaalküsimuste, kogu rahvuslik julgeolek ülikooli kohvikus saama kokku oma väga heade sõpradega reeglitega füüsik Madis Kõivu, ka riigikohtunik Jüri põlluga, filosoof Ülo Matjus ega mõnikord ka teistega. Siis lähema ajakirja Akadeemia toimetusse, kus ma olen Arnold nädalavahetuseks käima, räägin seal Jaan Isotamme või luuletajana tuntud Johnny B, Isotamm. Smart palavaga. Ja siis on õhtul sauna tegemine mis on omaette rituaal, mina olen selles saunas keemik, minu asi on vaadata, et saun oleks puhas. Ja pühapäeval enamasti keskpäeval kirjandusmuuseumis oma vanas töökohas, kui raamatus on kõige parem kaasaegne välispoliitiline Perioodika kirjandusmuuseumis on eesti täiuslikem vene perioodika. Kogu see on minu enda loodut ja seal on väga huvitav rääkida ka nende Hulludega, kes ei kasuta ka pühapäev puhkamiseks, vaid pühapäeval Kirjandusmuuseumi kogude keskel tööl. Esmaspäeva hommikul on Keeroga ta siseministeeriumi kantsler oma autoga 36 Tähtveres võtab mu peale, siis järgneb poolteist tundi kero Kalto väga kiire sõitja. Politseinik hirmutuseks poolteist tundi aga tegelda mõne kriminaalse või poliitilise problemaatilise situatsiooni analüüsiga ja pool kaheksa olema Tallinnas. Kell kaheksa otepää teine autod, kes veab mind siseministeeriumis. Jah, nii see elu käib, veereb nagu hernes, noh, vahetevahel käib gruppade gruppadi nagu uba. Aga mis saab siis, kui sa enam minister ole? No ega riigikogu valimised ka enam väga kaugel ei ole. On sulle poliitika äkki väga meeldima hakanud? Oled sa üldse mõelnud selle peale, mis siis kui see valitsusaeg otsa saab? Poliitika ei ole mind kunagi hirmutanud, esiteks ma pärinen väga vanast poliitilist perekonnast, mitmenda põlve poliitik selles mõttes samal ajal ei ole meie peres kunagi poliitikat käsitletud kui teatavat ideaali või eesmärk vaid me oleme kõik vanaisa, vanaema, minu ema, minu tädid käsitlevad poliitikat kui teatavat kohustust tõesti, ja kui see kohus on täidetud siis tuleb teha seda, mis järgneb mõnes teises valdkonnas. Ma olen hariduselt filoloog, mandaastnud filoloog, olla. Järelikult Ma oma kohust filoloogina. Hakkama edasi täitma tudengeid, õpetama, kirjandust uurima poliitik poliitilistes küsimustes sõna võtma või nõu andma. Maioletajat Peaksin ennast poliitikasse uputama. Aga et ma saaksin poliitikast väljuda minu jaoks välistatud selle pääset maale kunagi tahtnudki sinna ennast matta. Ma olen harjunud eranditult kõiki küüsid küsimusi käsitlema poliitiliselt vaatekohalt sõltumatult sellest, mis rollis maa sel hetkel ise parajasti olen. Tudengid võivad julgesti öelda, et alates 80. aasta sügisest nüüd ma hakkasin Tartus loenguid pidama, olen ma siiamaani noh, ütleme möödunud sügiseni, nüüd mitte praegu pole aega kahjuks olema oma loengutes kogu aeg poliitilisi küsimusi järjest käsitlenud. Ja nii sa mulle öelnudki, kas sa kavatsed riigikokku kandideerida või mitte? Maaeluaega ka muidugi ja tõesti sellele mõelnud, sest ma ütleksin otsekoheselt, et hetkel huvitavad mind muud küsimused võrreldamatult rohkem kui see. Ja möödunud augustis Tartust ära tulin. Siis pooleli üks asi, mis on mul väga südamel seal nimelt Tartu Ülikoolis raamatuteaduse kui ülemastme, eriala taastamine. Teine asi. Praegu on ikkagi nii, et meil puudub rahuldav ülevaade oma rahvastikust. Ja neid asju on veelgi seal tunduvalt tähtsam minu jaoks, kui see kuum hakkan kandideerima ja see selgub töö käigus. See selgub töö käigus, kas öösiti magad hästi ja jumala Ladena. Ööaeg on käes, sulle soovin muidugi head teed Tartusse. Niisiis oli meie keskeprogrammi külaline täna Eesti vabariigiminister Peeter Olesk ja teda küsitles Ainsaar ja meie esimene pool keskprogrammist läks niimoodi, et ei kuulanud mitte takti muusikat, isegi mitte seda lugu, mille sisse härra Olesk on pandud, aga seda enam, kuulame siis muusikat pärast südaööd uudiseid, kuulame muusikat nii-öelda tähekombinatsioonidega ansamblitele ja olgu need siis tänases valikus näiteks ABBA bee stroika ja daata. Niisiis selle muusikaga jätkame pärast keskuudiseid.