Tänane keskööprogramm on ühest meie maa välja paistvamast teatri ja filminäitlejast. NSV Liidu rahvakunstnikust, Lenini preemia laureaadi ist NLKP 26. kongressi delegaadid Mihhail Huljanovist. Saate koostas Marje Lenk. Alati, kui ma kohtan Mihhail Oljanovit mitte laval ega kinolinal vaid lihtsalt elus selle erinevate ristteedel, kus sageli pole midagi ühist kunstiga tärkab minus suurest rõõmust osasaamise tunne. Miks, mis sellepärast, et maailmas elab säärane inimene, sellepärast et tal on selline vedelik, lihtrahvalik ja intelligentne nägu, mis võimaldab mängida niisama hästi kolhoosi esimeest trummikovi ning arvatavasti olen selles isegi kindel krahv Lev Tolstoi hoid. Sellepärast et tal on tugevad õlad ning kindel kõnnak, mille taga ainult mitte ainult füüsilist, vaid ka hingelist tugevust. Sellepärast et temas leidub säärane inimese elukutsest olenematu jõud mida omamata ka kõige suuremal talendil minu kujutluse kohaselt jääb alatiselt millestki vajaka. Nii kirjutab kirjanik Konstantin Simonovi, Mihhail Uljanova ist näitlejast, keda tunneme väga paljude filmide kaudu. Nimetagem filmid, maja, kus ma elan, Balti taevas, võitlusteel ballaad, esimees, koos näitleja Kirill Lavroviga viis ta lõpule režissöör Ivan põrjevi. Filmi Vennad garamaasavid. Mihhail Uljanova tunneme marssal Žukovi na filmides, vabastamine, plokk, raad ja vabaduse sõdurid. Teatritööst Moskva vaht Ankovi nimelises teatris on tuntuma Tuljanovi osatäitmised lavastustes Kremli kellad, Rinne, Irkutski LUGU idioot, nimi osad, Antonius ja Kleopatra ning Richard, kolmandas. Mihhail Oljanov, näitleja kommunisti osas tänapäeva maailmas. Ma sooviksin, et minu töö tooks kasu ja oleks vajalik rahvale ja kodumaale. Andestage mulle mu kõlavad sõnad, kuid inimene on tõeliselt õnnelik ja rahul alles siis, kui ta tunnetab enda vajalikkust ja kasulikkust. Ma näen enda kui kunstniku parteilise missiooni selles, et aidata lahendada tänapäeva tähtsamaid probleeme. Selleks aga, et neid probleeme lahendada, tuleb teha tööd ja teha seda ausalt. Ausus igas töös algab kõrgest professionaalsusest. Tilentatism pealiskaudsus, käegalöömine, see on äärmine hooletus, see on iseendast ja oma tööst, mitte lugupidamine. Tänase näitleja loomedy eeldab tehnoloogiliste oskuste kõrge professionaalsuse juures kõigepealt kunstnikuisiksuse kodanikutunnetuse jõudu, mida, mille nimel näitleja loomingus on aeg andnud määratu tähenduse just nendele küsimustele. On virtuooslik meistreid, kes oma rolli töötavad filigraanselt välja kuid neil on ükskõik, mida mängida. Minul on aga just see kõige tähtsam. See, mida ma mängin. See on hapnik. Osa õnnestub mul üksnes sel juhul. Ma tunnen selle kaasaegselt elavat pulssi, kui mind erutavad käsitletavad probleemid. Näitleja tahab olla ja peab olema kunstnik, kellel on õigus oma teemale oma kodaniku häälele, loomingus, kellel on oma eesmärk. Pean väga lugu Aleksei patalovist, Jevgeni Jerstignejevist, Olegi Freimovist. Näitlejatest, kelle kõrge professionaalsus töös on sügavalt isikupärase ning erksa kodanikutunnetusega elunähtuste suhtes. Esinedes loominguliste töötajate nimel parteikonverentsil rääkisin ma sellest, et tark isa püüab alati vastuse leida igale poja küsimusele sest ainult sel teel on poeg kaitstud raskuste eest, millega ta elus võib kokku puutuda. See poeg aga, kes ei saa isalt vastuseid teda huvitavatele küsimustele, põrkub varem või hiljem nende probleemidega kokku ja sattub ummikusse. Nii on ka kunstiga. Me ei tohi mööda minna keerulistes teadele olevatest probleemidest. Minu jaoks on väga tähtis headuse teema. Me tunneme headusest nii sageli puudust. Me kiirustame nii, et ei märkagi, millal teist inimest nukiga lõime millal teist asjatult solvasime. Meil jätkub headust sõnadesse, vähemaga, tegudesse, tean seda oma kogemuste põhjal. Ühiskondlik amet on selline, mis nõuab elanike probleemide lahendamist, nende abistamist. Tean, mida tähendab korterisse telefoni saamine või lapsele lasteaia koha muretsemine. Need on lihtsad, elulised probleemid, kuid nõuavad siiski selliseid jõupingutusi ja vahel mõtled jumal, temaga suudan mina siis kõiki probleeme lahendada. Samas, aga kui oled inimest aidanud, tunned sellest nii suurt heameelt, et oled kohe jälle valmis head tegema. Headusele on suur jõud. Vassili shoksiinil on Steparaadiumis väga suurepärane ja ajakohane. Fraaž. Oled sa tõesti inimene, kas siis inimene võib elada nii, et ainult temal endal oleks hea? Vene NFSV teeneline kunstnik Ivan lapikov kirjutab on alati meeldiv kõneleda Mihhailuljanovist. Temaga on mul seotud kõige meeldejäävamad tööpäevad. Mängisin Uljanoviga filmis esimees, see oli minu esimene film ja küllap ka kõige huvitama film. Uljano oli tol ajal juba kuulus näitleja kuid vaatamata sellele ei märganud modemas kõrkustega üleolevust. Ta oli termiliselt lihtne. Leidsin temaga üsna kiiresti ühise keele ja varsti said meist head sõbrad. Oleme nii-öelda hingesugulased. See tähendab ilmselt seda, et me vaatame ühteviisi teatud asjadele ja mis peamine, ostsime humaanset lähenemist teed kõige keerulisemates ja raskemates olukordades. Mulle tundub, et Mihhail Uljanova on hea inimene. Ütlen seda sellepärast, et halb inimene ei saaks heaks näitlejaks. Professionaal võib mängida muidugi kõike, kuid Uljanovis on midagi enamat kui professionaalsus. Tan kunstnik. Ta on imestamisväärse temperamendiga näitleja. Ta töötab võrdselt hästi teatris, kinos, televisioonis ja raadios. Viimastel aastatel tegutseb ta ka lavastajana. Ma ei suuda mõista, kuidas võib nii palju jõuda. Juba üksnes truugnikovi roll filmis. Esimees nõuab südamelt kolm-neli korda suuremat töökoormust kui muidu. Peale selle veel teatritöö. Tean, mida see tähendab. See on märg särk pärast etendust, see on närvide kulu. Seal unetu. Minu arvates oluljanov eelkõige filminäitleja, tema talent on lausa loodud kino kui massilise kunstiliigi jaoks. Ja just kino sõnul Jaanus loonud oma parimad rollid, rollid, mille kaudu tunneb teda koguma. Mihhailov Lianuv oma lemmikrollides. Iga roll on mulle lõppkokkuvõttes armas sel lihtsal põhjusel, et sa lood selle oma närvidega südamega oma tõekspidamistega. On olnud õnnestunumaid, rolle on olnud ebaõnnestunud maid. On osi, mida tahan, teha, on osi, mida ida mängida on lähedased, sellised rollid, kus mul õnnestub pisutki vastata nendele küsimustele, millest ma eelnevalt kõnelesin. Armastan väga esimeest Jegor Turnikovi. See mees oli halastamatu, kõige halva vastu tooli võitleja nürimeelsuse tardumuse ja rutiini vastu. Jegor trummi, KOV võib lüüa lurjust ja hukkuda teiste nimel. See ongi tõeline armastus inimeste vastu. Mulle meeldivad kangelased, kes ei lobise, vaid tegutsevad. Mind on tüüdanud ja väsitanud ekraanil või laval nähtud tegelased, kes toetavad pea käte vahele ja teevad näo, nagu nad mõtleksid. Kuid mõelda eriti ei olegi. Vaja on tegutseda. Mulle meeldib Dmitri garamaasovi osa ning liigutas selle mehe hea süda sus inimliku soojuse vastastikuse mõistmise järele. Hea meelega mängin teatris Richard kolmandat, kuigi see kuju iseenesest ei pruugi vaatajale meeldida. Kuid näitleja ei hinda rolli selle järgi, kas on tegemist meeldiva või ebameeldiva tegelasega, vaid selle järgi, millist kasu annab roll vaatajale. Filmiteadlane täitjana Elmo Novitš kirjutab. Sotsiaalsete filmirollide ampluaa ilmnes Uljanova juures õige varakult. Truktikovi juurde viis ladus tõusujooneline 15-st filmirollis koosnev tee. Kui aga Uljanova järvel oleks ka üksnes kolhoosi esimehe truugnikovi kuju loomine, oleks ta täitnud oma kunstnikukohustuse. Selles osatäitmises kontsentreerus, näitleja positiivne paatos. Kodanikuvalu parteilisuse valmis olu teenida kodumaad. Arvatakse, et näitleja ampluaa kujundas tema isiku positiivne faktuur tema loomulik enesetunnetus nüüdisaegse kangelase osas. Ta juskui kingiks lava või filmikujule enese isiksuse omadusi. Heatahtlikkuse kaastundmise, avameelsuse otsekohesuse oskuse lugu pidada, austada inimese väärikust. Neile, kes tunnevad teda lähemalt. Neid olevat isiksusena avameelne, sõbralik, ligipääsetav. Ja kui ta esineb näitlejana, siis kunstnik temas ei valuta südant üksnes kunsti saatuse vaid ka rahva saatuse ja tuleviku pärast. Arutledes lääne filmide paremikku üle, ütle Suljanov. Lääne filmikangelaste hulgas, keda olen juhtunud ekraanil nägema pole ma kohanud ühtegi, kelles elaks tänulikkus elu vastu selle eest, et ta oli, on ja elab edasi. Elementaarset tänulikkust, mida elu on kahtlematult ära teeninud. Vaatamata iga liiki Ossventsemitele tänulikkus selle eest, et ilu annab ennast ikkagi voolida, kujundada, ükspuha kui karmi ja jäiga näo ta sinu poolega ei pööraks. Siit järeldub aga, et ka kõige tagasihoidlikum inimene võib olla elu looja. See pole niivõrd lääne filmide kriitika, kujuljanovi esteetiline programm, positiivne kreedo. Mihhailov Jaanus näitlejatööst raadios. Raadio eripära seisneb selles, et teine näitlejat ei lähe tema miimikat tema liigutusi. Raadioteatris pole näitlejal krimmi ega kostüüme. On ainult sõna, mis peab kandma informatsiooni, milles avalduvad mõtte- ja tegevuskarakter ja tunded. Raadios esinedes ei peanäitleja edasi andma teose kõiki nüansse vaid ta peab oskama tekitada kuulajas kujutluspilte kõigest sellest, mida ta kuuleb. Näitleja esinemine raadios peab olema inimlikult lihtne. Mõistetav, sest ainult nii saab ta kontakti kuulajaga. Kino ja teatriga võrreldes võimaldab raadio inimesel lahti öelda igapäevasest silmsidest reaalsusega annab Pavoli mõtetele. Teatrisaalis istudes kulub vaatajal tükk aega, enne kui ta harjub ühes või teises rollis esineva näitlejaga. Raadius tekib aga näitlejal kuulajaga kohe side. Kõik muu jääb kõrvale. On ainult hääl. Lõpetuseks mõned mõtted, millest NSV Liidu rahvakunstnik Mihhail Oljanov kõneles hiljuti lõppenud NSV Liidu kinemato grafistide neljandal kongressil. Me teeme aastas 140 150 mängufilmi. Kahjuks on nende hulgas vähe tõelisi kauaks meeldejäävaid, ekraaniteoseid. Miks? Aga sellepärast, et me oleme oma loomingus liik kiretud pealiskaudsed. Vaatame ühiskonna ette kerkinud põletavates probleemidest, kas siis mööda või ülalt alla. Me ei, süvene ei analüüsi. Viimasel ajal on meie filmides moodi läinud elust muinasjutu laadis jutustamine. Sel viisil on alati võimalik välja rabeleda ka kõige keerulisematest olukordadest ning jõuda kiiresti õnnelikku lõpplahenduseni. Me ausalt ja julgelt partei positsioonilt esinema rahva ees oma tähelepanekute kaalutluste ja järeldustega. Kunst peab leidma vastuse ükskõik millisele elu poolt tõstatatud küsimusele. Alles siis tekib vaatajal usaldus ja austus ekraaniteoste vastu.