Tere õhtust, homme ja ülehomme kulmineeruvad Tallinna teise keskkooli 100 aasta juubeli pidulikud ettevõtmised. Reedel kell 16 avatakse koolimajas. Aastapäeva meenutama jääb professor Peeter Tarvase koolivend, 34. aasta lennust kavandatud tahvel ja suures isamaasõjas langenud koolivendade mälestustahvel. Samal seinal on juba enne mälestus plaaterts Peterson särgavale. Meie kooli legend sarnasele õpetajale, kelle isiksus on loonud ühtekuuluvuse, mis lõplikult välja kujunenud meie päevade Tallinna teises keskkoolis. Peetri reaalkooli nime all septembris 1881 sündinud tänane Tallinna teine keskkool. Minu ja mu 5342 koolivenna ja kooliaeg kool. Annab saate tegijale õiguse kulutada teie nädalalõpuõhtutund eietusteks ühest koolist. Arvan, et annab, kui ütlen teile, et nendest rohkem kui viiest 1000-st lõpetanust on meie nõukogude Eesti saanud viis NSV Liidu ja 25 Nõukogude Eesti riikliku preemia laureaati ühtekokku 31 Nõukogude Eesti preemia, et meie koolis on õppinud NSV Liidu rahvakunstnik Günther rindow ja kolm Eesti NSV rahvakunstnik. Kooli lõpetamist on saanud vähemalt 40 professorite teaduste doktorit kuus Eesti NSV Teaduste akadeemia liiget. 44-le lõpetanule on omistatud Eesti NSV teenelise töötaja. Andke andeks, statistika küsimus, mis mind huvitab, ei ole arvud ega ka kvantiteedi küsimus vaid ühe või teise kooli osa Eesti kultuuri arengus ja hoovustest, mis seda kujundanud. Sest niiviisi tahan uskuda, teenib meie kooli juubel ja üsna peatselt Tallinna esimese keskkooli 350. aastapäev tulevikku kui suunduvat eesmärki. See on mõte kooli osas tema õpilaste tuleviku kujundajana. Juubeli eel tehti tänuväärt tööd kooli ajal, uurimiseks kujundati arusaamad sellest, missugune on olnud Tallinna Peetri reaalkooli 1081 tema järglase esimese emakeelse reaalkooli 1917. Ja 1940 aasta revolutsiooni päevil loodud Tallinna teise keskkooli osa haridusandjana rahva ajaloo erinevatel perioodidel. Ja mis on olnud liikumapanevaks jõududeks. Alustame ajalukku läinud 100 aasta esimesest päevast. Koolivend Mart karm. Tallinna Peetri reaalkooli alustamise päevast tuleb lugeda uue kalendri järgi teist septembrit 1881. aastal. Nüüd siit tekib loomulikult küsimus kooliaastapäev päeva tähistamisest. Selle kohta võib nüüd öelda nii palju, mis on selgunud arhiiviandmete uurimisest seal nimelt 1925. aastal tehti arhiiviandmetele toetudes selline küsitlus linnaarhiivile ja siis kooli juhtkond nende põhjal tuli kokku ja otsustas hakata kooliaastapäeva pühitsema mitte teisest novembrist, kuna see oleks Laane ja võimaldaks küllaldast ettevalmistust teha kooliaastapäeva pesitsemiseks, aga hakata kooliaastapäeva pühitsema nagu 29.-st septembrist põhjendusega, et selleks ajaks oli nagu koolitöö lõplikult selle ladustamisaastal välja kujunenud ja käima läinud. Ja eks talle nüüdki hea septembri lõpus tähistada, sest ka nüüd on piisavalt aega olnud ja koolon ennast saanud uueks õppeaastaks sisse töötada. Ja ja tulebki välja nii, et meie need kõik pidulikud sündmused ja nende raskuspunkt langeb nagu septembri lõpuossa ja päris lähedusse sellele vanale kooliaastapäevale. Kuivõrd üldse leiab arhiivimaterjale meie kooli ajaloo kohta ja missugused on lüngad raskused, et mõtestada siiski seda 100 aasta pikkust teekonda neid õpetajaid ja seda õpilaskontingent? Materjali on päris päris palju, mina olen nagu rohkem tutvunud ajavahemikuga 1917 44. Kaasvilistlane Nato karma uuris Tallinna Peetri reaalkooli ajalugu varasemast ajast alates, võib-olla siis sellest esimesest perioodist on nagu vähem aga sellest ajajärgust nüüd, mis mina uurisin? Materjal Meil on päris palju. Nüüd iseasi kas nüüd õppenõukogu protokollid kogu sellest 27.-st aastast annavad siiski nüüd nii-öelda kõikehaarava ja kõikehõlmava pildi sellest koolielust sealt. Minu arvates saab siiski niisuguse väga täpse faktistiku väga täpse andmestikku aga aga mahla. Sellele kõigele annavad siiski isiklikud mälestused ja muidugi väga palju peab ka juurde uurima, sellest mõnigi asi kajastus lihtsalt kirjavahetusega, ka protokollides ja mõni asi on jäänud lihtsalt võib-olla ka arhiivi Taletamata. Jah, aga just neid isiklikke mälestusi ju arhiivist ei leia. Meie kooli osas on siiski kaks meeldivat, et on olemas omaaegse kooli vilistlase Tallinna Peetri reaalkooli vilistlase ja hilisema õpetaja Aleksander Veiderma kirjalikud mälestused tema koolis õppimise perioodi kohta ja ka omaaegse õpetaja Gustav Alliku mälestused kooli kohta, need on siis kaks niisugust eranditega muidugi ülejäänud, kõik tuleb siiski suuliselt, nagu suulisel kontaktide talletada siiski. Teie kirjapanek sisaldab üsna palju detaile ja sellised koloriitsed mälestuskilde, mida nooruse veergudelt lugeda võisime. Kui palju siis vestlesite seda informatsiooni saada, sest ise olete te missuguse lennumees. Siis seal on 1962. aastal lõpetanud 77.-st lennust nii et küllaltki hilisest ajajärgust põhiliselt väga palju mulle andsidki. Lisaks arhiiv andmetele just just nüüd ütleme nende kahe nimetatud koolimeeste mälestused, kirjalikud mälestused, aga ka siis arvukate vilistlaste küsitlemine sinna, kui nimetada mõned kasvasin seltsimees Alberg ja oma töökaaslasi tareme minul päris töökohas sellest, kas, kas ma töötan praegult Eesti projektist ja mitmedki teised Jah, sest olgu kuulajale öeldud, et ei ole tegemist kutselise ajaloolase, vaid kiindumusega oma kooli ajaloo vastu. Jõhk kooli vaimsus, seda on, seda on nagu raske sõnastada. Nähtavasti on siin siin kõigel kõigel oma osa ühelt poolt sellest, mis on olemas ja minevikust on väga palju, osa on selles mitte ainult raamatutarkusel, mida võib-olla õpetajad annavad. Aga selles, missuguse üldinimlikke üldinimlikke omadusi ja niisugust vaimset selgroogu, võib-olla nad oma õpilastest suudavad kujundada parandada nendest mõtlevateks inimesteks kes tunnevad huvi kõige kõige kunsti looduse kõige vastu. Siin ilm, võib-olla see kujundabki, niukse vaimsuse ja ja, ja võib-olla selle nihukese vaimsuse kujundamisel oleks veel paljugi ära teha, et me tunnetaksime kõik üht järjepidevust, et mitte ainult siit maalt jaka kusagil meie kool, et meil tõesti on sajaaastane, kui nüüd niiviisi Käia meda mälestusteradu ja samuti arhiividokumente pidi siis kes on need koloriidsemat pedagoogid, keda meenutatakse ja kes igal ajaloo epohhil on nad erinevad, esile kerkivad. No nüüd nende materjalide põhjal, mis, mis mina olen nagu läbi uurinud ja mälestuskildude põhjal, siis kujuneb neid terve plejaad nagu selliseid koloriitsed isiksusi varasemast perioodist, võib-olla meenutatakse seal omaaegset loodusteadlastel, liblikate uurijat ja akadeemikut, magister Petersoni, kes on Lihula päritoluga loodusuurija ja kelle küllaltki viljakas tegevus loodusteaduse vallas avaldas mõju ka siin, küllap kooliõpilastest siis tema loodud loodusla kabinet oli omal ajal väga-väga eeskujulikult sisestatud, väga puhas ja korras oli lausa tema kuningriik kus olid suured herbaariumeid, suured liblikate kollektsioonid. Muide, NSV Liidu rahvakunstnik Günther Reindorf on öelnud, et sellel samal Petersen-il oli ka oma osa tema kiindumusest loodusesse ja küllap hiljem ka tema filigraanse ess kunstniku käekirjas võime tunda ära seda lähenemist. Jah, küllap oli tema mõju siiski üsnagi suur. No kõiki ei jõua võib-olla üles lugeda, aga, aga tol ajal juba oli siin õpetajaks Konstantin Türnpu tuntud koorijuht ja helilooja siis keda võiks nimetada Läti hilisem kunstiakadeemia direktor Burvitis siis meie looduskaitse hoiaid, meie loodusteaduste rajajaid Johannes Piiper kes oli ka küllaltki koloriitne kuju, kes kas tõesti öeldakse, et suhtus õpilastesse nagu täiskasvanutest isegi isegi võib-olla iga tarka juttu rääkis ka, et ega see kõik tekitas nagu omaette niisuguse vahekorra õpilastega, nad tundsid tõesti, et, et neid peetakse täiskasvanud, eks, et nad väärivad seda teadust siis hilisemast perioodist kindlasti on muidugi omaette kuju habe kirjanik Ernst Peterson särgava kes 20 aastat oma elust andist reaalkoolile ja kes tõesti kujunes pedagoogs just nagu väga paljud vilistlased meenutavad just selle kooliaja vältel nagu vilistlased ütlevad, kes andis tõesti sellele koolile nagu mingi vaimsuse. Et Peterson särgava legendaarse, selle kooli koolimeestest nii-öelda päris kindlalt, et mitte vähem kui tema kirjanduslik tegevus, mille otsene mõju eesti kultuuri arengule piirdus möödunud sajandiga on ta oma pedagoogitööga valmistanud ette Nõukogude Eesti kultuuri edasiviijate põlvkondade kujunemist, 20 aastase kool meeste tööga meie vanas koolis. Olge poisid ausad, olge töökad, olge ustavad. Oli tema lemmikdiviis, mida ta ikka ja jälle meenutas. Tänases elutekstis kõlavad need sõnad veelgi kutsuvamalt. Töökus, ausus, ustavus oma kutsumusele on iseloomujooned, mis aitavad edasi viia meie ühiskonda ja teevad au meie koolile. Seepärast müts maha bana habeme mälestuse ees. Ei nähta, et käel nägu vääritud kõrva täis kõntsa siis. Olevikus, kuid kirjutamine enne seda armukõige esimene töö, mida ma mäletan, oli väikselt umbes viie-kuueaastaselt istudes. Ja kohusetunne on melu meelest kõige elu alus. Ajaloo ja keeleõpetaja Peeter Martinson siis oli siin terve rida tuntud inimesi, nagu Leok Kalmet, Jüri Pariste praegugi tuntud muusikateadlane Anton Kasemets. Lühikest või pikemat aega siin. Kristjan raud, Jaan Rumma, Peeter arvel ja paljud-paljud, teised lihtsalt ei suuda kõike, võib-olla üles loetagi. Need nimed hakkavad ikkagi kõlama selles kontekstis nende inimeste kõrvus ja mälus agarates, kes ise on nende juures õppinud. Missugused õppejõud, õpetajad teid omalajal kujundasid, mõjutasid kõige rohkem. Võib-olla ajaloo õpetaja, Smuul ja meil siiski nagu üürikest aega andnud ka jälle ajaloo õpetaja ajaloo õpetaja Olev maas kes, nagu mõlemad olid nagu sellised tõesti minu meelest väga toredad õpetajad ja, ja väga toredad isiksused. Ja no tulebki väljaannete ja kiindumus ajalooprobleemide vast. Ja siis oli väga tore õpetaja, oli ka muidugi keemiaõpetaja, kellel oli ka omamoodi tavaline meetod keemia õpetamiseks õpetaja turu kes tõesti küsis väga palju ja, ja igas igas tunnis, nii et sa paratamatult pidid, pidid selle asja selgeks saama. Kui muidu, siis kas või nende küsitluste käigus. Missugune peaks olema siis õige õpetaja tüüp, mis käib ühe väärtkooliga koos, sest kui me mõtleme vanale habemele, siis ta oli selline rahvamehe tüüp, suhteliselt lahe ta isegi oma poisi vahekorda võiks öelda, pidas oma oma õpilastega, samal ajal muidugi oskas ka nende peale kärpida ja kõike muud, kuid tuleme teiselt poolt, kuskilt on jällegi väga nõudlikud targad õpetajad. Nii nagu meenutan oma õpetajatest. Kas õpetaja Visnapuud, keda me üksjagu kartsime, kuid seda rohkem austasime? Jah, vot nii kummaline, kui see ka on mälestusi kuulates, siis selgub, et nii mõnigi õpetaja küllaltki leebe olnud, et nagu öeldakse, et on rääkinud seal mõne paari poisiga seal klassi eesotsas ja teised on kuidagi niisama aega veetnud ja ometigi õpiti ja, ja, ja aga oma nihukeste vestlustega ja isegi võib-olla programmiväliste vestlustega hilisemast perioodist võiks väga koloriitse kujuna tuua näiteks õpeta Vahari tuntud joonistusõpetaja, kelle, kelle tõesti tunnid olid väga huvitavad ja kelle oma naine sellepärast ka siiski ei kannatanud, aga, aga kõik kokku andis tõesti midagi niisugust, mida, mida palle niisuguse tuupimisega võib-olla ei anna, nii et kuidagi igalühel vist ilmselt tuleb leida oma tee ja vot see vist annabki selle niisuguse õpetaja isiksuse ja selle vaimsuse, mis, mis ta suudab õpilastele edasi anda. Sõnad koolivend Paul-Eerik Rummo muusikakoolivend Veljo Tormis, Gustav Ernesaks pühendus meie koolile ja koorile, laulu maituli oli õpetaja panengi kõrval õige pea dirigeerimas. Ka Veljo Tormis kalender näitas 1940 üheksandat aastat ja Veljo Tormis oli 19-le juba nüüd jõudnud saada preemia vabariiklikult võistluselt rahvalaulutöötluse eest. Tänaseks on kiindumus kutsumus toonutele kaks Nõukogude Eesti preemiat ja ühe NSV Liidu riikliku preemia ning vabariigi rahvakunstniku aunimetuse. Nimetustest, preemiatest. Olulisemana jääb rahva hingede, öise rahva oma laul, mis uuesti leitu meie tänapäeva kultuuripildis eriti südamesse minevalt kõlama panduna rahvale tagasi antud. Koolidirektoritest oli kõige raskem ehk külla paluse panjal matemaatikakandidaadil Peeter Rossel, esimesel direktoril. Palju kergem ei ole, aga ka tänasel direktoril Harrysirgil kelle õlgadel juubelikorraldamise mured olgu küll, et kevadtalvest peale käib koos vilistlased nõukogu eesotsas Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikme professor Mihkel Veidermaga. Organiseerimiskomiteel, millesse kuuluvad partei hariduselujuhid, meie pealinnast ja lastevanemate komitee juhid on direktoril siiski küllalt muret ja hoolt olnud, et pidupäev korda läheks. Jah, eks ta tõsi, nii on küll. Me oleme suurt tööd teinud ära maja korrastamisel magusamaks muutmisel ja kogu siis selle organisatsiooniliste probleemide ja küsimuste lahendamisel päris palju vaeva näinud, mismoodi siis tundub see kool? Ma ütleksin, et see. Mul on tore kool, taan omanäoline kool, õpilased on toredad, andekad, kui suudame neile midagi pakkuda, siis saame ka kuhjaga tagasi. Mida annab kooli juubeli tähistamine koolile tem õpilaskonnal? Kooli õpilaskond võtab ka täie tõsidusega juubeli ettevalmistamisest osa nad on aidanud kaasa remontimisel on aidanud kaasa maja heakorrastamisel, siin ümbruse heakorrastamisel ja samuti juubeliprogrammi kui panemisel, samuti ajaloo uurimisel. Konverentsil võtavad sõna löövad aktiivselt kaasa. Nii et iga kool vajab oma ajalugu. Kahtlemata vajab. Meil on välja kujunenud väga toredaid traditsioone. Terve rida selliseid koolile, omanäolisi üritusi algab ta peale juba omapärase tarkusepäevaga, mis on meil koolis välja kujunenud. On siin lõpumärkide remooniad ja lõpumärkide väljaandmised vahetult enne suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, siis on koolil välja kujunenud suured sporditraditsioonid. Oleme me vabariigi parimaid koole, siiski peame seda, et oleme parimaid koole vabariigi spordis igal alal, sel aastal toimuvad meil mitu laagrit Haanjas. See on õppetöö alguses, kus püstitame endile terve rea eesmärke ja ülesandeid, lahkame neid, sa. Talvel on talvine laager ja omakorda ka veel kevadeni lahk. Kui meenutada kooli minevikku ja tõmmata võrdlusjooni tänapäeva, siis on selge, et kooli roll ühiskonnas on oluliselt muutunud. Kui varasematel aegadel keskkool gümnaasium valmistus põhiliselt ette Harritlas kaadrit, siis on meie ülesandeks valmistada ette noori inimesi, kes läheks rahvamajanduse valdkonda tööle ja igal pool suudaksid ennast hästi realiseerida. See nõuab aga tänapäevast teistsugust õpetamismetoodikat. See nõuab šeflus vahekorda, see nõuab kabinette ja muud, et tootmist õpetada. Jah, meil on head tsehhid välja kujunenud. Kõigepealt meie ametlikuks Efixon, Hans Pöögelmanni nimeline elektrotehnika tehas temaga Me oleme heassehklus vahekorras. Jõudumööda aitame neid ja nemad ka meid päris hästi ja edukalt löövad nad kaasa meil praegult juubeli ettevalmistamisel. Samuti meie õigemini võiks öelda baasettevõtteks on koondise Tallinna autoveod esimene Filijal, kus toimub meil autoõpetuse õpetamine ja tootmiskoondis Baltika, kus siis tütarlapsed õpivad õmblust. Kooli vaimsuse kujundavad oluliselt kooli õpetajad. Oleme täna rääkinud nendest, kes eelnenud ajaperioodidel silmapaistvat eksisiksusteks pedagoogideks kujunenud ja sellega kaama õppurkonda mõjutanud. Kes on need, kes täna kooli raudvaraks? Meil on väga palju vanu. Ma mõtlen staažikaid, tublisid õpetajaid ja nende kõrvale. Aasta tuli ka terve rida juba noori noort verd majja vanadeks õpetajateks, kes praegu meil töötab, on Erika pastak, kahtlemata. Ta on olnud varem õppealajuhataja. Praegult on ta eesti keele emakeeleõpetajana, töötab koolis, koolis on töötanud 34 aastat. Astrid Balberg, kes oli puht tervislikel, õigemini vanemate, tervislikel põhjustel sunnitud õppetööst lahkuma oli 33 aastat. Siis on meil veel terve rida õpetajaid, kes on töötanud 25 20 aastat. Ja ja ei sobigi nagu öelda, nagu ütlesin, kooli raudvara, nad on ikkagi kooli kuldvara. Täiesti õige, me hoiame tõesti kulla alusele. Aga me ei ela n mööda liiva imentiis vaeva. Aga ega seejuures. Ta suri. Ta. Ta mitu päeva. Saada vittu lobby, saada. Las ta. Ta. Ta. Ta tuuri seda. Lause sees nad. Aga juustega viljad? Aga kindlasti ajalugu ja. Tallinna teisele keskkoolile lubatud saataja sisustame lõpuni kooli vanima vilistlase lugupeetud Sekspiroloogi Georg Meri mälestustega. Ma õppisin kaheksa aastat, astusin sinna ettevalmistusklass aastal 1909 ja lõpetasin põhiosakonna seitsmenda klassi aastal 1917 äkkalgul tunduvalt veel mitte väga murranguline. Majanduslikult see oli võib-olla koguni tõusuaeg majanduslik tõus, mis oli alanud umbes aastal 1900 kümnendama paiku Tallinna oludes, kes siis ka esimese maailmasõja ajal. Kuna sel ajal enam ei tuntud tööpuudust. Ja üsna paljudel inimestel läks Kardo majanduslikku seisundit üsna tunduvalt alandada. Koolil oli farmiks kittel ja pikad püksid pidid olema mustast Kalevist. Ja kaks ristis seadvad loorberilehte miini, mille vahel olid siis seal ka kooli initsiaalid, tikassegi. Olid Tallinnas nagu prestiiži, kooli kuulsusest tol ajal arvatavasti oli üheks suureks põhjuseks asjaolu, et koolihoone oli Tallinnas tal ajal kahtlemata parim koolihoone kõige paremini varustatud ja ka arhitektuuriliselt praegugi võimet kogeda. Väga õnnestunud. Koolil oli üks aasta pall, mis oli linna peal sündmuseks. Võib meenutada, et kui aastal 1915 see oli vist talvel Tallinna ilmus üheksa inglise allveelaeva, mis olid pääsevad läbi Taani väinas üksolisse juures hukkunud siis toodi inglise ohvitserid reaalkooli ballile. Nad olid nii hästi sealsele publikule uudiseks ja see otsustab ühte siis sellele, et reaalkooli palli peeti niivõrd tähtsaks sündmuseks ja esinduslikuks sündmuseks. Nii et sinna kõlbas neid inglasi tuua. Kuna ma 12 aastaselt hakkasin ise tunde andma äramiste poistele, kes olid minust pisut vanemad, nimelt saatust tahtis aastal 1909, kui ma reaalkooli astusin, ma olin ma alles kaheksaaastane ja sain alles selle õppeaasta jooksul üheksa aastaseks. Ma olin oma klassis kaugeltki kõige noorem. Ja lõpetasin koolikudest naasiana. Kuigi ma transkilt ise olin aastal 1912 saanud õppida ainult üks aasta koolis olin ma siiski võrreldes poistega, kes seda üldse polnud saanud aasta võrra ees. Nimelt ilma küsimata maksti mulle tunni eest 50 kopikat ilma minult küsimata. See võimaldas mulle maksta inglisetundide eest 75 kopikat ühele Tallinna ingliskeele õpetajale. Nüüd ma hakkasin ühtlasi ingliskeelse tund saama, kuna oli teada. Aga ilmsexat Inglise ohvitserid, kellega mind kokku viidi, et ma toimiks tõlkijana minu inglise keelest aru ja mina sant nende ingliskeelest aru, Algkooli kuuenda klassi lõpetamine andis küpsuse tunnistuse. Kui lasen küpsustunnistuse kätte, siis selgus, et mul saksa eest oli pandud neli saksa õpetaja seletas seda mõnda, et ta ei saa ometi minule, kes on eestlane. Anda siit sellepärast, et on ilmne, et saksa poisid teavad saksa keelt paremini oskama ja kõnelema, kuna nad seda teevad päevast päeva. Ja mul ELS see võimalus puudub, kuigi tema ei salgav. Et klassitööd ma olen teinud paremini. Aastal 1909, eks isegi mulje jättis keele tarvitamine ka vahetunud. Seal on liiga udu kiilu all eesti keel hakkas loomulikult Kalama elavamalt ka vahetanud ajal, siis kui eestlaste arv suurenes. Ja kui tekkis rohkem poisse, kes, Hoolimata sellest, et üldine õhkkond seal, nagu oli siis veel eestlastele vaenulik, ütleksin, et vähemalt pooled eestlased tol ajal varjasid oma rahvust ja selleks aitas kaasa muidugi see asjaolu, et perekonnanimed olid enamasti saksa nimed. Kui ma olin väikese poisina alamates klassides, oli mul mulje, et eesti keel on isegi vahetundide ajal soovimatu. Need õpetajad, kes pidasid korda vahetundide ajal enamasti ei kuulnud teda mitte ilma pahameeleavaldust sedda nende poolt hiljem seoses eestlaste arvu suurenemisega, eriti just enne esimest maailmasõda ja maailmasõja ajal. Suhtumine muutus, eesti keel enam kedagi ei Scandalli siginenud. Ja ka see suuri edu ei tuuri. Üxeida toole Elva sai üks ei saa. Ilma taas Olav. Ja õuna, alli, salle ja. Kes õuna läks, mis ta läks? Õuna. See kere ja tiivakirja v ja ja linnulend läks see lennuläks. Heeren läks, läks see. RMK-le. Aga siin saab. Ta. Aabitsa haavale voore. Kas. See poole tooda kolmaTaagi Tylevad aastad lend lennule järgneb meid ellu, kuid kooli vaim iial ei kao. Mis ta siis on, ühe kooli vaimsus? Tõsild, õpilastest õpetajani ja vastupidi õpetajast õpilasteni. Mida võimekam on kooli pedagoogiline kollektiiv, seda kõrgemale kruvib ennast õppurite teadvuses uhkuse tunne oma kooli üle tahelip hoida. Pärastlõunal hoiavad Estonia kontserdisaalis kooli lipu vaheldumisi tänased õppurid ja vilistlased. Üheskoos anname lipu edasi uue sajandi kooliõdedele, koolivendadele.