Samal ajal oli, käis külas meil ju Eesti Eesti väeosades Parošilov seal oli siis memm päevast reparaati, demonstreerisid meie väljaõppe välja, käis välja välja trollimontrollimas, jännata. Ja siis me juba sealt tulime ära koos anskruusika kahekesi tulime siis juba tšilamiskija Tšeljabinskis, juba siis sõitsime Jaroslavlis, siis oli juba otsustanud, et kunstnik Aino Bachi, Adamson-Eric Vaino ja mina ja siis juba juulikuus kutsuti mind Moskvasse raamatut juba kujundama, kokku panema raamatuid. Juba tol korral olime juba Meli, Eesti kirjastus moodustavad seal asus küll siis Moskva väliskirjanduse kirjastuse juures alguses veel osakonnale ja seda juhendas Olga Lauristin. Et siis me töötasime seal, seal oli antud üks ruum meie Eesti kirjastuse, seal Olga Lauristini istus seal aknal tema töökohtadel, sealsete tema vastas istuv sekretär Paul Uusman abikaasa. Siis oli toimetajaks, oli Miller. Sander ja, ja siis mina käisin ja tegin siis jälle kujundasin raamatut ära, vahepeal sõitsin jälle, käisin Jaroslavlis ja nii siis ma sõitsin edasi-tagasi kahe pidevalt seda vahet, kas see sõjaaegne sõitmine ja ruttu ei läinud läinud, mul on meie ja mul on meeles, üks kord me sõitsime koos pilmanni, kes oli ansamblite direktor ja sõitsime välja ja see rongis kusagil jaamas jäi seisma ja me seisime seal terve ööpäev. Vagun oli tühi, ühtegi inimest rohkem peale meid ei olnud, külm talvel oli ja aga kusagile minna laiali tuli, tuli vastu pidada kõik see nendele asjadele, aga tuletaksin siiski meelde olukorda me ikka 42. aastal. Nimelt see oli oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, see oli tookord, kus sakslased tegid Pravdas 2000 lendu päevas Stalingradi peale. Ja samal ajal avati Tretjakovi galeriis näituse Veligiootilistkümne või naa suur isamaasõda. Kujutate seda ette, et, et kui, kui käib niisugune äge lahingrindel, aga samal ajal on otsustanud teha ka siis Tretjakovi galerii oli muidugi edu. Galerii pildid oli seal välja maha võetud ja selle ajal siis korraldati seal näite, seal esines siis juba eestigrupp, esines juba iseseisva näiteks, kuigi me ütleme suvel ja alles jõudsime sinna ja siis juba oktoobripühade puhul avati näitus, kus oli meil siis väljas seal terve, kelle tööd seal oli, seal oli terve rida juba siis juba ansamblisse, kui me tuletame meelde need kuus, kes me sõitsime kõigepealt jalt Tšeljabinskis ära, siis olid juba jõudnud Jaroslavi Adamson, Erik, siis Aino Bach järsku olnud siis oli meid üheksa juba ja siis hakkas järk-järgult juurde, tuleb, meil suunati siis väeosadesse, otsite jälle välja, siis suunati menüüde. Ma mäletan, okas tuli, meil kusagil novembripidustused ei ela, aga tal oli juba terve rida töid ka, et need sai juba lülitatud ka sinna sisse. Muuseas, minul oli kaks graafilist lehte seal väljas üks lahing Lasnamäel ja see oli monotüüp ja, ja teine oli siis kindlustuste rajamine soli seal rannamõisa tee pealt seal, seal ma käisin ise ka ja siis see motiiv oli hästi meeles mälu järgi siis aastas ja sellest linoollõike. Mis puutub aga see lahing Lasnamäele Molotüüpe, selle osteti kohe ära ja see pandi välja Moskva ajaloo muuseumisse näitusele suur isamaasõda ja see oli kogu sõja aja seal väljas, ma ei tea, kas ta praegu ka veel, ma pole enam nüüd seal sees käinud, aga vähemalt see, see minu töö oli seal siis nii kogu sõjaaeg ka siis sel puhul juba siis ma tegin veel, oli ka sellel samal näits oli kaks luuletuskogu minu käsitsi kirjutada raamatut, üks oli siis Johannes Semper Re ei vaikida saa, mis ilmus pärast trükiveix formaadis, aga see oli suure formaaline käsitsi kirjutatud raamat ja siis illustreeritud ka mõnedes, aga siin me tegime niimoodi, et et illustratsiooni tegi sinna palge lehedega Lucadze, mina kirjutasin ja teine oli siis mul, mis oli Johannes Barbaruse, Johannes Barbarus ise andis selle teksti mulle Eesti tules, seda ei ole tema ühestki teisest raamatust pikku õla pikk poeem, seal on see on ainult ühesainsas eksemplaris ja see sellega Teie ise originaalid, tema omandas ise ära ja siis tema kinkis seal oma abikaasa, oli, vast niimoodi oli see käsitsi ja need olid mõlemad siis Tretjakovi galeriis ka 42. aastal väljas ja muidugi üks suurem üritus, mis meil kunstnikel oli ju siin Jüriöö ülestõusu kuues aasta juubeli tähistamine. See ettevalmistus oli meil aega õige ju napilt, kogu see töö, see oli, ütleme, ütleme kolme-nelja kuuga, mida tuli ära teha igal kunstnikul, aga tänu sellele, et meil oli muidugi head konsultandid, Ants Kruus käis pidevalt konsulteerima, sest ajaloolist eemad tuli ikka täpselt ja siis me käisime ajal Moskva ajale muuseumisse. Saatsime komandeeringus, kes käis kogus materjali selle ajastu kohta seal nii riiete kujul rüütlite riietuse kohta, eestlase kohta, seda muidugi veel ühte, kui teist oli teada, aga seal unes ütleme, Jürje kroonikas on sees ka, kus on venelased, võitlevad sakslastega seal, ütleme see, et ka ka Vene sõjaväeriietes kõik, kõik seda materjali tuli meil koguda ja peale selle muidugi siis ka konsultatsioonid, mis, mis meil. Aga meil oli ka antud siis terve temaatika, teemad on niisugused teemad, kõik, tänu just anskruusil ütleme kes, kes oli sel perioodil, ma tegin ma sellega veel selle jüriöö kroonika, mis on, see oli üks suuremat käsitsi tol ajal tol ajal ja ja no võttes arvesse veel ka seda, et, et selle korral mulle siin olid mulgisuled ja selle aga, aga tookord oli juba Jaan Jensen ka seal, temal olid kaasa võetud suled ja siis tema andis mulle need suled, millega ma sain siis siis seda kirjutada seal, kas ta ei tea 1000 kaasa võtta, siis tööriist ja mina läksin ka mina ei läinud ju kunsti tegema. Kunstiasju mulle ei olnud peaaegu mitte midagi. Millal te Paallachis käisite? Paliksimis käisime peale Jüriöö ülestõusunäitust, paljakkisime, sõitsime neljakesi. Adamson, Erik, Sagrits, Vaino ja mina. Ja me olime siis 43. ja seal me kuulsime esimest saluut, see oli õhta hilja meile, seal oli seal kani asemel küla niisugune väike küla ja seal on siis külatsentrumis, kus on siis see kuulus vana ikuna maalijate keskus, kus oli korki juba oli tuttav selle asjaga seal viibinud ja see. Ja siis nüüd aga peale seda, kui muidugi ei, kui nad enam ei ole, siis need läksid üle, hakkasid tegema neid lakk, karpe ja neil on oma oma laadiks koolikoveni, meil oligi seal eestvedaja ja meil oli huvitav minna, muidugi esialgu meil oli kaunis raske sinna pääseda, aga lõpuks meil ikka lubatud minna tutvuma selle asjaga. Sest, ja siis juss seal siis kui anti esimene saluut. Me olime õhtul juba, see oli õhtul hilja, nagu näiteks seal antakse äkki hakata, hakkab raadius eriline signaali andma, mõtlesin, mis nüüd lahti on. Ja äkki siis antakse sellele Belgorodi ja selle Kurski kaare juures läbimurde. Kui põhjalikult saite tutvuda, oleksime meistrite tööga. Peab ütlema väga hästi. Meile määrati seal üks tuntud kunstnike juhendajaks, see siis kõigepealt tehnika kätte saada, et, et kuidas teha tuleb ja siis. Aga ma võin öelda ka seda, et muidugi need seal olid vanad meistrina ta ikka, kuna ma olin seal juba, ütleme. 60 70 aastat vähemalt vanad olid Jaski seal tegid ja siis me olime seal poolteist kuud, teised läksid varem ära, jäin jälle üksipäini sinna, kuna siiski asi see asi mulle nii istus, meeldis ja siis jäin sinna ja tegin siis need terve rea asju ja siis, kui need kõik mulle asjal oli valmis, ma elan, ma muidugi ei mäleta, kui palju neid asju oli, aga kõik mõtlemise valdasime selle tehnika, kuidas seal kõik alla alla maalialt, kuidas siis peale, kuidas kulla seal seal on oma kindlad võtta kõik, mis langema Lagmaalia ütleme, aga seal on niimoodi kõigepealt paliksmaalitaks mustale Lakile ja sinna tuleks kõigepealt maalide valgega veerida ära juba heledam, valge, tumedam valge ja siis selle selle peale siis juba värviga ja need on siis muna temperad, kuidas kanamunad oleks katki lüüa. Tuleb siis see rebur peopesa peal lastes ühe, teise peale, valge sealt absoluutselt küljest ära tuleks ja nüüd tuleb ilusti munarebu tervele, et see laiali ei lähe, käte vahel ei lähe, vaid ilusti selja ja õppida selgeks, mitmenda munaga vereva õnnest veidi kallis, aga aga äike. Rebu seal sees aga tempera sees munavalge ei tohtinud olla, vaid selles mõttes ja vot siis need värvid värvi segamisel. Ja kui need olid kõik ära teed ja siis noh, ütleme kolivärviga ära tehtud, siis sai lakitud ja siis ta läks ahju Toguumendate kuivas ära. Ja nüüd siis tuli uuesti matiks teha, oli ta kullaga seal lehtkullaga maalimine, puhta kullaga ja siis aga see on ka tehnika, mida ma õppisin seal tänu sellele, mida ma tänapäeval kasvasin ja ütleme üks kuu aega tagasi veel kaks minu endiste õpilaste instituudist tulivad minu juurde, et ma õpetasin muudkui ma seal rääkisin küll Neinagna täitki, vaadan nii hoolega ei kuulasele, õpetasin nüüd, kuidas need lehtkuld tuleb peeneks hõõruda ja siis sellega saab sisse ja nii tuli sistama maalida, nagu te olete vaadanud, lakk, seal piin, kuldpeened, jooniks kõik peal ja see on kõik, tuleb siis mõelda jälle uuesti, siis lakid ära, jabuleeritakse siis ära veel kord ja IKEA süüele 16 tuleb oma oma kindla temperatuuriga seal siis ära teha. Ja niisuguseid õnnetustega juhtisid ka mul need, kui mina juba 43. aastal kutsuti mind Moskvasse ja elasid alaliselt Moskvas juba nelja-aas lõpus siis meie valitsus meile muretses igale ühele ühe toa, kus kusagil seal äärerajoonides, kus elektrirongiga sõita ja siis ja mina sain ka ühe raudtee, lase juures siis ühe toa. No ja siis minul tööriistad olidki seal päeva, kui ma käisin jälle sobinovskil meie keskust, kuna kunstnike liidu juhatus asus, kuna mina olin juhatuse liige ja sekretär, tuli asjaajamine kõik seal teha ja siis see kuld on hõõrutud ja kährikupealse alustassi peal. Ja tuli see perenaine, kes seal vaatasid mullased Märdintalike pesisele kulla, mis mul see puht puhas kuld presisel alustassi pealt puhtaks. Kõik see läks vett vedama, teist korda juhtus õnnetusi juba Jaroslavlis, seal oli siis mul oli juba üks lakmaalse karp, on mul praegu alles Kalev kosjas. Ja mulle see allamaal oli tehtud ja kuna ma elasin hotell number ühes Aga ja töötasin seal siis need talve ajal ateljee oli külm. Aga siis söömas käisime üks, sadakond meetrit eemal teises hotellis Bristolis ja selle aja siis tuli muidugi see koristaja ja nägi, et see seal on minu, see hakkas tolmu pühkima, aga muidu märja lapiga pühkis, saab ükskõik minu joonistidele peal vihalt vaevad tagasi must vust plaatidele uuesti alles. Niisugused asjad võivad juhtuda, kui asjad jäävad nii rahva kätte, kes, kes ei taipa, millega on tegemist. Ta tahtis mulle head teha, aga, aga tulemus oli see, et nimetasite Kunstnike liitu. Kas te mäletate selle asutamist, mäletan küll, sest ma olin ise asutajaliige ja see toimus kolmandal jaanuaril 1000 943. aastal Jaroslavlis ja, ja siis ja see oli gigandi ruumilise, kus ansamblitasusid, aga see oli suur kino oli seal ja klubiruumina ja meil olid siis seal külas muidugi Jaroslavli oblastikomitee sekretär siis muidugi meie meie oma kunstide valitsuse juhataja Semper ja siis ka Andresen, kus oli siis ministrite nõukogu esimehe asetäitja. Ja siis oli Leningradi kunstnike liidu esindajad, maniser ja veel mitmed teised. Ühesõnaga, meil oli külalise palju ja siis oli veel osane meie kunstnikke, kes on näitustel esinenud, need, et need siis veel ei, ei saanud ütelda, selles mõttes asutajaliikmeteks oli 14, oli esimene esimees oli Adamson-Eric siis juhatuses kuulus veel Aino Bach. Siis Lucats, mina ja minu minu ülesanne rahandusasjad. Ja peale selle ma mööda alates 42.-st aastast üleliiduline kunstifondi eksisteerib ja kuna meil ei olnud ju mitte midagi, siis mind määrati üle kunsti, fon määras mind Eesti vabariigivolinikuks, ühesõnaga siis meile sõjas, seal anti kõik materjalid tasuta. Liidri kunstifond andis meile kõik materjalid tasuta ja peale selle ka rahalised toetused ja mees oli. Ühesõnaga, need kõik tuli siis minu kaudu ja mina siis omakorda pidin jäljeni ja sama toimus siis ka, kui me tulime tagasi, kuid Tallinn vabastati, siis anti, ma ei hakka praegu see summa ütlema, aga see oli portfelli oli mul sularaha täis, sest et hoiukassasid eksisteerid, ülekanded veel olla ei saa ja mul oli selleks, et, et ma sain siis anda kunstnikele, kes saavad oma leib osta, ega keegi, kohe kunstnik kusagilt ju töödis saade nii ruttu teha ja, ja ütleme, kelle ateljee puruks oli see summa, rin tohutu mulle ütleme või on ta seal siis laenud ja abistada ja mitmed moodi näete, kus te ütlesite, portfelli magamise ajal? Ma rongiga tulin, ütleme siis, meil oli eesti oma paguneid, mis me tulime siis Moskva laste Tallinnas, aga ega ma kellelegi ütelnud. See raha rahas seal sees on, aga ta oli pungil täis, aga ega Maigardusse ses mõttes, et kusagil juhuslikku võõrast inimest ei olnud, et võiks juhtuda midagi. Aga millal te jõudsite tagasi? Ma jõudsin taga, ma ei saanud kohe tagasi tulla, siis teete, minu ülesandeks oli tööd kõik tagasi tuua ja Moskvast ütleme kõik need olid põhilised juba Eestis tuua ja, ja siis muidugi arvestada sellega, et veel liikumist juurde raudtee liikumist ei ole ja ütleme ja siis meil tuli taotleda vaguneid, mees, et me saime, lasen vagunist seda, kõik tuli siis organiseerida. Ja muuseas, ma sain juba seal siis sellise transberg oli Togolmil Sprediks juba hoiatas, et kiiremini kohale jõuda juba oktoobri siin aastapäevaks Me avasime ju näitas, kusjuures kas need töötavad ühe vaguniga ära? Ei, ühega ei toodud, aga osa või skulptuur ja need olid nii suured, et seal Sanna mehele üle-elusuurused skulptuurid, need, need osa toodi hiljem ära terve pagunikaali kunsti, mis, mis aidatoodus vaguniga, suunastika, kaks meie noort kunstnikku, kaasaid tee peale midagi juhtuks. Vagun jõudis ilusti meil Tallinnasse, kui te tagasi tulite, mis olukorras kunsti hooneri pommitamisel olid, need klaasid olid ju purune, muidu one ise seinad ja need oleksid terved, aga klaasi, kuna seal onil klaaskatused ja klaaslaed jäävad, need olid puru ja selle tõttu muidugi kohe ei saanud siis avada see vadi haavata esialgu Kadrioru lossis ja siis aga siis kohe kiilas ja kiires korras näete, et meil on siis juba juba näitas oktoobriaastapäevaks oli juba Tallinnas näitus avatud 1944 ja siis algas kohe mulgi jällegi kibekiire töö kunstiinstituudi juures. Ja seal oli hulgast samal sügisel algas õppetööga, kunstiinstituudi algas minule osaks langes ka jälle jälle see, et ma pidin seal palju organiseerimistööd tegema, õieti kui ma ei eksi, kas ei olnud mitte tarbekunsti instituut tarbe tarbekunstist Tartus Tartus ja nii, esimesel detsembril oli siis avaaktus. Ja alles 52. aasta siis ühendati kaks kokku, kuna vabariigi peale leiti, et nii palju ei oldaks kaadrid ette valmis, kuidas tuli, kui kunsti õppijaid tuli ilusti kokku ja terve rida neid, kes, kes siis juba realiseeriti ja ka siis ütleme, naisil teisi esimeestest, nii kes lõpetasid Aleksander koemmetsiimaškop? Ainult Paris, et kõik, kes on praegu, ütleme, meil tuntud oli need esimese õpet, kes, kes alustasid õpinguid enne sõda, kes olid, ütleme rindel ja kes olid tagalas. Ja siis nüüd jõudsid Tallinnast tagasi, siis alustasime kohe tööd, näete, juba siis esimene lend oli meil juba kuus, kuus lõpetajaid oli. Aga õnneks oli muidu ka, et, et instituudis oli tookord noh, tarbekunsti instituudis oli ju siis kahetsoone eales, kuigi ümberringi oli ju kõik puhas plats, igas õppe õppeklassis olid raudahjud sees, keskkütet ju ei olnud üldse seal majas kunstis, kolides oma majas metali ahju, kütalisin peale sõda sai, saime sinna keskkütte sisse pandud seal majas, aga siis need ahjud olid kahjus, vanad ahjud siis. Nii palju puid ka ei antud, et siis olid siis raudahjude madalad raudahjud olid siis neid sassis köetud. 1946 ilmus Kalevipoeg teie kujunduses, tookord oli kirjastuse siis toimetajaks August Jakobson ja siis just Jakobsoni ka sai arutavad, et, et, et mismoodi teha ja seal mõte oli ju see kant, mitte siniseid illustratiivseid pilte, vaid andade, ornamentaalse kujundusega ja sellises laadis ma siis ka viisin läbinadi, katsin talle anda niukse. Just Arnold muidugi edasi ornamentaalite meile üks niipalju kui et seda me oleme ka eriti just siin meie taga Kaspia maade ja Nende eposte juures, kus täpselt samade põhiline rõhk on pandud ornamendi peale kunst peale, et illustratsioone on vähem, siis aga, aga hiljem muidugi, meil on ju terve rida neid Kalevipoeg ja siis veel see. Aga peale sõda. Mul oli ka veel üks kass, kui ma ei eksi, 47. aastal oli mul üks tellimine Moskvast, kus ma tegin siis illustratsioonid kalevipojal tina lõikes. Kas eepose kujundamine on huvitav töö? Kindlasti huvitav ja ja ma ütlen seda, et Eesti on, lihtsalt tunned oma rahvast, oma ornamendi, oma kombeid, kõike kõik on teada. Ilja seadusse ja vaat siin on sinu teine asi on huvitav, aga enne seda, kui üldse tegema hakata, tuleb siin suurt põhjalik uurimiste endal teha. Sest et ega see pealt vaadates küll ütleme, meie vaatame antiikskulptuuri vaatan faasi vaasimaali alguses kassi punasel põhjal way way mustal põhjal kõik need ära, aga seal on omad kindlad süsteemid, kindlad reeglid ja kui me tahame nüüd ütleme, et see tekst, mis on pärit juba sealt kaugest kajastus enne meie aja arvamist ja ütleme, Trooja sõjast ajastust, ütleme seal. Ja sellepärast hilja, sest ma tegin päisliistud Ena ja vaasimaali põhimõtteline punasel põhjal musti siluetti ja siis jälle musta põhjale punasele ei saa, samas on muidugi ka tähtis sätsitleme. No Kreeka selle vaasi maalisele riidepuldil, sellel oma kindel süsteem, kuidas see fold käib, see ei ole lihtsalt kunstnik võtab vabalt, vaid seal oli oma oma kindel mõte, kuidas sa teed ja seda pidin kõigepealt omale selgeks teema, et ma sain sisi nüüd oma loomingus seda sama võtet kasutada, sama süsteemi järgi minna, mitte et ma mingisugust omanist vaba fantaasiat seal kasutatakse. Ja nüüd siis juba kohe selle järgi muidugi tuli, siis oli see ja ja seal ma siis kasutasin teist võtet, seal oli siis juba graafilisemade, aga siiski samuti ornamendi ribad ja siis ütleme see ikese kujunduse võtteni, kuigi mida enam ei olnud seda vaasimaali, vaid mustvalge, aga seal ma juba siis käsitluses sedasama diili võtet, kuidas figuuri joonistati, kuidas silm seal peas on ja kuidas käed ja kõik need võtted, need, nii nagu ikke juba antiikaja juba kunstis, Kreekas oli siis tekst kui ka kui kujundas, annab ühtse terviku. Samasugune suur eeltöö eelnes ka siis viimasele tööle 1001 ööd ja see oli, see oli veel see esemetes ses raskem nimelt 1001 ühes ei ole täpselt määratud, kus see toimub, kas see toimub nüüd Pärsias Iraanis või Iraagis või Egiptuses, vaat seal on kohanimed on ühed kui teised, ütleme kui katsuda orienteeru selle järgi. Aga need samas ütleme, ta oli siin, ta läks sinna need, kui me tekstis loeme, kuune, kuidas liikusid, võtsin selle tõttu muidugi seal ei saa olla, et ütleme, üks kindel, aga muidugi araabia ornamendid oma üksi, kuigi ütleme, seal on erinevad rahvused, aga kokku araabia ornament siiski moodustab tervitus, vaatamata sellele, et igalühel on siiski oma omad üksikud veda eripärad. Aga muidugi seal ma selleni minna ei saa, ühe või teise ütleme jutukogu öö kohta käiva jutu kohta, et oskaksin öelda, et see aeg, kus täpselt kohase seategevust sünnib, et saaks siis selle ornamentika, aga nii on üles ehitatud puhte ikesena araabia ornamendi peale. Ja Ma pean ütlema, et seal oli huvitav. Aga ma ütlen ka seda aines mulle vahepeal pakuti siin hoida vitsa. Sunski ma ütlesin ära, sest mul ei olnud Armeenia ornamendi kohta nii palju materjali, et ma oleks saanud hakata koheselt tegema, kust tutvusite araabia maailmas on hulga kirjandust erinevates raamatukogudes ja isegi ma viibisin Aserbaidžaanis ja ma nägin seal balletti 1001 ööd. Sealt ma sain kõik, kuidas riietus, kuidas kostüümid, ütlemisega, kuigi ma ütlen mina isiklikult, illustratsioonid illustratsioonid, ma võtsin Moskva kunstnik Užini oma, sest et see oleks võtnud veel oma mitu aastat. Nüüd, kui oleksin teasku kummagis raamatud olnud kahes köites, meil kummagis raamatus on üle 30 illustratsiooni. Neid ei tee niimoodi ära, et võtad iga iga nädal DTS teeksid ühe illustratsiooni sistes illustratsiooni juures on täpselt sama, mis oli vanakreeka juures, et seal on neile omane kujundisse mõttelaadi ja seda tuleb muidugi jälgida. Ornamendi tegemine on väga peen töö luubi all muidugi siis arvestada ka seda, et mul on juba 60 aastat ike istutud laua taga ja graafikat tehtud, jääksin, peab ikka silmadel mõju, kuigi need silmad on üldiselt hästi vastu pidanud vastu pidada, aga ikka ilma ilma käidi. Ja praegune esitatav kuma. Pean kasutama ka kahe klaasiga prille, sest mõtlesin, et et kui ma olin loodust joonistan, siis kaugust ma pean, vaatan ikke ühe klaasi ja vahendas ja siis teisele, et ma saaksin siis oma oma tööd ja mitu tundi päevaste silmi vaevate. Palju ma tavaliselt hakkan tööle hommikul juba vara, ütleme kella kaheksa paiku, töölija Parema lõpetasin hiljem, aga nüüd ma lõpetan pool 12 öösel. Ja vahepausid on ainult lõunasööki ja kohvijoomine või selle, mis kõik kõik istuma laua taga. Aga see ei ole väsitab, see oli Tüütav, vaid see on mõnuga, istus laua taga ja teed, kui, kui need asjad ka veel läheb. Muidugi on perioodid, kus otsimise periood, kus, kus sa nüüd ei tea, kuidas sa teed, vaat see on üks kõige raskemaid katutes kaldu sinnapoole, kaldud teiselpoole ja ja siis, siis on küll need, et vaat, et kas hakkan sedagi, Mei ja ja see on üks kõige rohkem, aga kui on juba otsus käes, siis muidugi enam ei ole, siis võid rahulikult tihe ja hea tundega teed kui seal. Kas mõnu on ka niisugused, kes töö tegemine nagu postmark või ümbrik, miks mitte kuidagi omal kunstiliselt pakub, siis on see, ma olen ju terve rea postmarke teinud. Esimene, mis ma nüüd nõukogude ajal tegime 52. aastal Tartu Ülikooli postmark oli, aga muidugi postmarke ta ei tehta üks, üks suurus, vaid ta neli korda suurem ja see võimaldab ja ainult seal tuleb jälle arvestus sellega teha, et kui vähendusse läheb, et midagi kaotsi lähe, kui ma ei eksi, olete teinud ka vist Eesti NSV postmargi ja Artur Kapi portree ja, ja see on üks poiss ka kaart, kus on sellised, et nii mark kui ka portree on ühe kaardi peal ja ja see oli üks viimaseid, mis ma tegin, et ma leidsin, et, et seda võiksid juba nooremad teha ja siis viimane, mis see nüüd oli, mida siis minuni Moskva tellimisel vahendusel olid tehtud, see oli siis Georg Otsa mark. Aga seal siis ma kasutasin oma õpilase Tigerid, kes tema tegi selle valmis ja ainult, et mina pidin vastutama Moskva ees sellega, et, et see garanteerin, et siit tuleb, siis millegipärast on kartus, et noored, noh, ta ei ole suuteline, aga noored on tublid, väga tublid ja kui ma ise olen juba julges selle peale, siis soovitan siis muidugi leping tuli teha ikka kahe inimese peale ette, siis te olete teinud ka mitmeid laulupeovõrke. Kas teil on olnud palju konkurente sellel alal? No ma võin öelda, et esimene laulupeo märgi ma tegin 1932, kui ma Saksamaalt tagasi tuli, siis. Kurss, ja ma sain sealt siis esimese preemia kahe ja siis me järgmine oli 38 seal ma sain siis esimese preemia kolmanda preemia ja kui ma ei eksi, kas ma olin kuus või seitse, laulupidu on minu 1000 950955, juubelilaulupidu 1969 ja ja, ja, ja peale seda vist oli neid ka veel. Kuidas sünnib laulupeo märgi idee? No nii kui tuleb otsida või sähvakse, järsku ei lootsid, oli muidugi vähemalt mina endale teene võib olla mitukümmend kõigelt kergeid kavandid, mida teha ja, ja tegelikult see looming toimub mul ikke paberi peal. Mitte et ma vaatan lakke ja nüüd tule pidi, aga paberi peale hakkan tegema, vaata neid nii, säält lükkame edasi ja nii käib, üks jäi, kui teil endal on mitukümmend kaadrit, kas teil ei ole raske nendest valida seda õiget, mis toob Heino preemia, siiski ma hakkan sealt juba juba nägema, et vaat see mulle meeldib, et sellest võib ja, ja, ja ütleme, need embleemid, ütleme noh, siin on muidugi ka juba see embleemide valik on ju küllalt napist teada laulupidu, millega me saame seda edasi anda sinna, ega siin ei ole, nii et me võime igasuguseid motiive kasutavaid, siin peab ikka midagi, mis, mis meile laulupidu sümboliseerib. Aga võin öelda seda, kui ma siin tegin alguses nööbi müks, minu onu oli. Lihtne inimene ütleb, mis tavaline motiiv. Tee peale paar märki vanni, pane paar loorberilehte juurde ja jälle saab preemiaid. Lausega aga jah, tõesti, neid on tulnud teha, aga muuseas ka meil oli täitsa sõja ajal oli ju ka konkurss seal Moskvas. Kui mil asutati spordiselts Kalev, siis need eesti kunstnikud, kes olid Moskvas, siis meie vahel korraldati konkurssi asjale veel embleem ja embleeme, lipp mõlemad siis on, see on ka minu omad ja minu tehtud Paulus, teine on ka Eesti NSV riigilipu kavandi autor ja no siin konkursi ei olnud, vaat siin oli otsekohe juba antud mul ülesanne. Et ma teeksin kavandid ja siis juba meie keskkomiteed ja minister nõukogu sealt valisid minu kavandid, meenutamisväärne sündmus, eks see sellegipoolest juba juba varem oli kord üks, paar aastat varem, 50. aastal, et tuleb teha ja siis kutsuti mind välja jama. Tegin mõningaid kavandid valmis, aga siis millegipärast jäi see seisma ja seisis mõni aasta ja siis 52. aastal anti siis uuesti mulle ülesanne, et need kavandid teha siis? Mõtlesite kaua sellega? Ei, ma ütle ses mõttes kaua, aga ma tegin varianti mitut, seal oli ikka võimaluse ühte, kui teist ja siin oli teatud tingimused kantud kõigi liiduvabariigile on ette nähtud, et 50 protsenti lipupinnas peab olema punane ja teise nagu kõik, iga iga liiduvabariike võib vabalt valida, mis värvid või mis, mis tahab ja, ja siis muidugi embleemid, mis vasar Missoni papimblemisi ja nendest esindatud kavanditest valiti välja kaks veel üks parandus tehti mulle siiski ära, mul oli kaheksa lainet, valisite lained laine ja see oli põhimõte sellest, et kuna me oleme mereriik, et me oleme tegelikult kolmest küljest piiratud ju veega ja, ja see oli mulle teise variant ka kaudu see meremotiiv just paratamatult ja siniheraldika Sonzigi terava otsaga laines merelaine. Aga kui niisugune sujuv laine on, see ongi jõgi, kujundab oma eraldised embleemid ja siin muidugi ma läksin sellest välja, et et ikka. Me oleme mereriik, kui kohe ütleme, järv on, ütleme Peipsi järv on ühel pool, aga, aga meriütlemise ja sellesse teravasõnaline. Ja alguses olid kaheksa seal ained, aga siis soovitati, et võib-olla nad jäävad liiga tihedaks, et et lahendage siis Viidmises jälle proportsioonist, siis tuli kuus võta sidele, annad sümmeetrilised ja, ja muidugi ka lipu proportsioon siooniga antud, see on tervelt kaks ühele liidu enda lepia siis ka kõigile liiduvabariikide lipid, kus, kus on ette nähtud, et see proportsioon peab vastamisel, kas ta siis on, ütleme, kaks meetrit, üks meeter või kui ta siis väheneb, siis ta peab vähenema proportsioonis. Tegite kavandi valmis, kui suurelt kavandid üks 10-le alguses. Ja siis sealt valiti välja kaks varianti just meremotiiviga ja teine oli, kus oli varda juurest ülevalt all oli lai sinine triip, nii nagu praegu Närsseffessar. Et seesama põhimõttega, et ma olin võitsin, et siis selle teile edasi ja siis nendest tehti juba lipud, lipud kohe õmmeldi valmis õieti mitte nagu ütleme, trükita nagu tänapäeval tehakse trükitehnika ja, aga noh, siis see võtab palju aega, siis õmmeldi alguses ühe meetri suurune, et siis vaadata, kuidas ta mõjub. Siis jäädi nüüd siis selle lainete juurde ja siis tehti uus kahemeetrine juba, nii nagu ütleme proportsioonis, nii kuidas ta peab olemas ja no ja kui oli, siis juba vastavad instantsid ära otsustanud, et selline nüüd jääb, siis ma tegin juba kavandid ja need läksid siis Moskvasse kinnitamise, sest et segasin koostisega setis ülemnõukogu, meie, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi sekretäri pooldavalt telling oli, tema sõitis sinna ja ja äpi telefonikõnedele Moskvast, et kulla inimesed, asi on niimoodi, et nädal aega varem on kinnitanud oma kui Läti ja neil on samuti seal all, on, oli alguses mul seal punast ribal ei ole, debati, meri oli sihuke maid punane taevas all oli meri, ütleme mõte oli see. Ja et mis nüüd teha ja aga Schwernikuid, ülemnõukogu presiidiumi esimees ütles, et tellib, on väga ilus, meeldib talle, terav laine, meeldib mis neid teha, nats, ütleme, Svenikul ütelnud, et see õigus ütleme, et kui need lipud lehvivad, no siis on raske vahet, kas joonid terava lainega selleni, et sinine, valge, need kitsad laineharjad Nõukogude Eesti või nõukogudel, et jah, et liiga sarnased ja sised paneme sinna alla kitsa, kitsa punase lipuna, siis ma tegin valmis ja siis tuli mul teha, see oli 52. aasta lõpus, detsembris ma pidin tegema 13 eksemplari, muuseas munasid kalka, mille järgi nad kõik on tehtud, see on tänapäevani alles, ma oja ojas originaale alles selle, selle, ärge seal siis kõik need proportsioonid, vahekorrad sellel Nende valgete ja siniste joonte ja vaid need vahet, et see on kõik selles mõttes. Nii, te rääkisite Eesti NSV riigilipu kavandi loomisest, kas on teada, kuidas valmis Eesti NSV riigivapp? Muidugi, ma teadsin, et aastal 1940 ju, kui meil oli peale valimisi, kulutati välja Nõukogude võim Eestis, siis tuli kiires korras ja juba siis augustis 1940 korraldati kutsutud kunstnike vaheline konkurss, seal oli 10 kunstnikku, kas te tegelikult ka minul, minul oli ka see üles, seal oli kindel summa määratud, iga kunstnik sai kindla honorari, see oli veel kroonides see selle ajalehest, et meie veel siis meil ei olnud veel rublad veel üle mindud. Muidugi seal oli ka obligatoorne, oli antud sirp ja vasar peab olema ja siis Dieviis samuti ka punane täht, viisnurkne täht, aga tõusva päikese kohta oli vabalt kas tahetakse või mitte ja siis juba teised osad iga liiduvabariik. Ta omal leiab, mis on temale vabariigi iseloomustavad, vastab seda kasutada seal üks või teine kassas, kahjuks Manni kavandid ei näinud, mina tegin oma kavandi ära ja mina kasutasin sinna siis külga viljapäid ja samuti linaõisi siniseni lilleõied servalisel viljapeade vahel oli see aga keskmine, oli mul ovaalne seal ta nendest meie 10 kunstnikke vahelisest konkursist. Vitsuri kavand leidis nii singi heakskiitu. Kui aga kavand läks Moskvasse, siis tehti seal põhiliselt ümber ja näete, et, et Vitsur oli ka keskele kilp nagu, nagu see äärsele säril ja Ukrainale seal punane kilp keskel ja meil oli ka seal kilbis ja all meri, seal kilbi all oli ka meri, aga tean, et see kiri on olemas meil korkini allkirjaga sekretäri, ülemnõukogu presiidiumi sekretär saadeti meile siis oktoobris Globe alul uus kavand, mis seal seal ja seal siis nüüd meie iseloomustavate jäi nüüd alles kuuseoksa ja männioksaosaga teinudki kunstis jaganud ümber tehtud ja, ja kes on siis uue, see tähendab praeguse Eesti NSV riigivapi kavandi autor Nõukogude liidus on praegu kahe liiduvabariigil vapiti, kus ei ole teada autorit, üks oleme meie ja üks on kuskil lõunasel ka selle selles osas on palju uurimistehtud selle ajaleht Izvestija korrespondendid, need siin omal ajal isegi kutsuti mind välja ja, ja omakorda siin konsulteerisin Arnold Veimeriga ja Erich Tarpi, aga nemad olid selle esimese žüriis kui see. Aga selle kirja järgi saab otsustada seda, et et see tehti Moskva riigi trükikojas, sest et ülemnõukogu presiidium temale allub juhatuse kohe riigi trükikoja tõeliast, riigi trükikoja kunstnikest tegid Kustike kõik meil niuksed, asjad on tehtud. Mis seal vabagraafikas teie lemmikteema? No mina olen põhilised, kuna Tallinna inimesi siis tee ja teine teema on, kus me suveperioodis on rannamõisas, seda ma olen seal nüüd võib-olla juba. Vähemalt 50 motiive on seal, aga seal on nii palju motiive neist tänava suvel või möödunud suvel. Lima seal kalda alt joonistasin kõrge kalda hiljuti, suur varing on seal, suur osa kallast on halvad ja nüüd muidugi seal ka niisugused suured lahmakat seal joonistuse võimsust. Need muidugi tulebki praegusele näitusele. Mitu autoportreed te olete teinud? Palju üks, kolm või neli, mis ma olen teinud, et neil ei ole iseenesest nii väga soovinud teha, mis aegadest need on ja kuivõrd erinevad üksteisest põhimõttelised nooremast perioodist on olemas need, et nüüd vanemal perioodil ennast üldse Te? Ei, siiski minu minu viimases monograafias on puugrabüüris autoportree. Aga muidugi jah, on, on maaliaid ja tavaliselt teevad tihti endast ha, graafikute üldiselt on vähem teinud minu, ma ei mäletagi palju, et graafikud oleks oma autoportreesid teinud kestvaid. Minust kõigepealt mul olemas August Janseni tehtud portree ja sest August Janseni portrees digikarikatuurikori kusi minu portree tuli siin 35. aastal näitasin välja siis kori tegi selle näituse kohta karikatuuri ja siis ta ütleme, näitasite, et August Jansen nakad maalima kunstitegelasi. No minule see portree niimoodi käsi on vestid selle vahele siis tema karikatuuri teinud täpselt selle järgi siis ja, ja siis on, Jensen on teinud muste karikatuuris, oli 37. aastal oli üks näitus, meie, selle ostsin tema käest ära, siis siis on teist Harkovi tehtud skulptuuris on teinud, siis on teinud skulptuuris Mölder, Andrei arse, nimelt Arseni Mölder ja siis olin mõnundeis minust, mitu joonistust on teinud, okas on teinud. Et neid ikka on, aga kodus on mul juba jah, ütleme Jansen, Starkov, Einmann, Jenseni, need on kõik mul minu enda käes seina peal seina peale. Seal on juba nats, ütleme noorena, 35.-st aastast nussid, näed, tehti meile, et noor noormees, sani noormees, kes töötas õhtul kella kaheksani ja, ja kella kaheksane väite. Hommikul läksin tööle, instituuti, tundjana, neer. Aga nüüd nüüd muidugi pole 12-l nii kohe kindlaks reegel, kohe nagu pool 12 ja panen töö kõrvale ja siseneb järgmisel hommikul jälle. Aga peab ütlema, et üldiselt siiski kõige parem töö Aegonice õhtul siis on vaiksem ehk hommikul vara aga päev, aga noh, siis oli ka igasugust telefonid helisevad ja ja on tal siis minna, kui sa käike kutsuti, koosolekule või nii, aga need hommikul vara ja õhtul hilja, vaat need on kõige mõnusam ja eriti ma ütlen õhtul veel instituudis töökohal, lossid tulid ära, oled veel väsinud, siis joodvelt musta kohvi seal ja siis oli veel, ütleme, loed veel kiires korras lehed läbi ja istud laua taha, esialgu on kuidagi raske veel lisa, aga mida edasi läheb, seda paremaks mõnusaks töötamisele? Mitu lehekülge käsitsi kirjutatud raamatute oleksite jõudnud nüüd selle aja jooksul teha, mil me oleme teie aega raisanud siin stuudios? Ei, ei ühtegi lehekülge ei jõua valmis, ei lähedased käsitsi kirjutada raamatut ikka võtan hulk aega, kui ühe lehekülje valmis teeb.