Päevatee suvekülaline vanade suvekülaline on näitleja, laulja ja pedagoog Andres Ots. Temaga ajab juttu Ülle Karu. Tere päevast. Andres. Kõigepealt ma ütlen kohe ära, et me ütleme Andresega teineteisele sina, sest me tunneme juba päris palju aastaid ja raadiomajas oled sa ka. Ei saa öelda, et sage külaline, aga väga sage esineja. Ei võib ütelda, et ma olen olnud sage külaline tol ajal, aga kui me tutvusime, mina neid aastaid nagu nimetatakse, tahab, midagi ei ole, lisaks. Kuigi maa oma eas juba või noh, nii mõndagi vanustest rääkida tuleme alguse juurde ja kõik, me oleme pärit lapsepõlvest. Minu emade võranguli näid minu isa. Margot oli näitleja, jori otsa oli tema näitleja nimi, aga teda ei ole juba väga-väga-väga-väga kaua. Tema suri 46. aastal, Nad olid Pansoga ühes palatis, aga Panso saidi terveks ta oma päevikut kirjutanud tiisikust tallel häälte all oli teesilt, kus tuberkuloos, mis oli neljakümnendatel aastatel väga sant haigus, sellepärast et selline ei olnud meil veel siin. Sina isa ei mäleta, kui ta suri, siis aasta kaheksakuune, ega ei mäleta küll, jah, kahjuks kui palju ema ametist sa teadsid. Ema tegeles võimet teatriajaloolised nimed üles ütelda, draamastuudio teater pärast kooli lõpetamist siis Ugala natukene aega töölistajater ja siis hakkas tulema riburada küll esimene noorsooteater, küll uus, tead. Draamateater kuni lõpuks tuli nukuteater ja nukuteater on minu lapsepõlve alter laps, võeti Gustav ikka panna, võeti suvel reisile kaasa ja siis sai Eestimaal väga mitmetes kohtades paasi mõõdud ja ilus aeg oli, kuni, siis 56. aastani, kui vastloodud televisiooni ema üle läks saadetesse no ja siis ta töötas seal kuni pensionile minekuni, nii et televisioon on teine lapsepõlvekodu siinsamas vanas raadiomajast. Neil ei. Päevade suvekülaline on Andres Ots. Näitlejaks saada tahtmine tuli kas kodust võisaiu pärast keskkooli läksid ikkagi ülikooli. Ma läksin jah, sest et vaat nendel näitlejatel, lastel või sedasorti seltskonnal on see näitlemine hirmus taak, kuna vanemad teavad, et see töö ei ole kerge, et see elu ei ole kerge ja siis nad võti eemale hoida, mind peeti ka igasuguste asjadega, noh, ma ei nimetaks seda nihvlideks, eks neil olid või tal emal ja tema sõbrannadel olid oma õige mõte sellega. Los arendab oma võimeid mingis jumala pärast teises suunas oma, siis arendasid oma võimeid küll. Ma õppisin keeli, tähendab inglise keelt. Noh, terve keskkoolikursusele tegin läbi legendaarse inglise keele õpetaja miss Mauritsi juures eratunnis, samal ajal siis veel käies kaljuritele juures skulptuuri tegemas ja ja ka kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel käisin aastakese aga sattusin loll vale kompositsiooni Otsa kevadistel eksamitel. Mul oli mingi naiivne arvamine, et noh, kuna ma skulptuuri pisiplastika teinud ja keramiliselt seal on hästi välja tulnud, siis ma läksin keraamika kompositsiooni tegema, oleks pidanud minema, skulptuuri. Joonistasin ma kesiselt. Joonistamise õpetaja Kalju Põllu pani mulle kolme, pani pärast tuli juurde, ütles. Talvel oleks võinud sümne neljaga pannaga saab oleks siis tööle hakanud. Õige, aga ma ei mäleta, kas vedas ennast joonistades nelja velje, kevadeks aga läksin keraamika kompositsiooni tegema ja siis tuli joonistada ornament, mis oli kõige jampsim tegevus. Minu jaoks. Ei, ei sas pisi plastikut teha ega suurt skulptuur. Ja siis jäi see mõte katki ja läksin Tartusse, kuhu mind ka ikka keeli keeli. Suunat võeti vastu prantsuse keele kursus sajand enne õppinud üldse. Seal võetakse kõik nullist peale. Miks prantsuse keeldis Salid inglise keelt? Pinot no huvitav, ilus keel vabakeel ja ei ole mõne kes siis tosin võeti vastu kaks poissi ja 10 tüdrukut, minu meelest oli nii. Ja tüdrukutest sai asja, lõpetasid vist kõik ära, noh, suur Elisem konservatooriumi ja praegugi vist Muusikaakadeemia prantsuse keele jäik itaalia keeleguru. Malle vardja oli talu nimi siis väga palju tuntud prantsuse keele õpetaja, et seal kõike, muide enne Lauri Leesi Lauri Leesi on hilisem väljaanne. Meist eespool oli eriprogrammiga õppinud prantsuse keelt Jaan Kaplinski, kes oli meile suur suur autoriteet. Nojah, ja need kaks poissi, mina edasi esimese kursuse peaaegu lõpuni vastu. Peaaegu kolm kursust pidas vastu Tõnu Kõiv kadunukene, kellest hiljem sai põneveežis teatri Miltinise legendaarne Leedu režissöör, tema kirjandusala juhataja palju tõlkes ja ja siis, kui see teatriuuenduse tõus oli, siis varustas meid kõiki igasuguste põnevate materjalidega. Kas sulle ülikoolis ei meeldinud? Mulle ülikoolis meeldis väga, aga Ülikoolis ma käisin näiteringis natukene esimeses näiteringis Ellen liigeri juhatusel olime meie seal ka Tallinnas muide, külalisetendusega mänginud enne kukke ja koitu, kus mängis väga huvitavaid kujusid Enn Kabrits kultuuri alalt. Nagu tuntud mängis ka draamateatri kirjandusalast Kalju Haan ja siseneb aednik aednikupoiss. Mina mängisin aedniku poissi, sain suure punase paruka endale pähe, Ilum vahvlid ja aedniku vana aedniku mängis Paul-Eerik. Ja siis oli Paulerik kirjutanud näitemängu võõrad inimesed, tegevus mingist Tõivas raudteejaamas tüdruk poiss ja, ja raudteevaht ja hakkasime sellega proove tegema, mina poisi osas ela, Liimeon oli tüdruku osas ja ma ei mäleta, üks juuratudeng mängis jama korraldajat ülemata, kes ta seal oli, noorte inimeste ja siis vana stagnandi vahelised probleemid. Aga siis ma tulin Tartust ära ja minust jäi see näitemäng tegemata. Pärast mängisid nad maha niimoodi, et Mati Unt mängis poissi ja Elali Me on mängist tüdrukut ja nõnda edasi ja siis vorsti oli, elamine on, vist sai elamuhunt ja siis ma mängisin veel kolmandas, mis jäi ka poolele ja jäi välja toomata ja nüüd on kuskile hirmsasti kadunud. Minul ei ole seda tekstiraamatut enam ja üleüldse tekstiraamat olla kadunud, kuigi mingid fragmendid on vist olemas selle Henn-Kaarel Hellat, näitemäng Aadama esimene päev ja ma pidin hakkama seal mängima mingit kuradikest ja, ja kuna ma kohe esimesest proovi ja mõnu ja rõhuga suutsin teksti lugeda, siis paeti mind Aadamat mängima. Meid käis juhendamas alguses ka Jaan Saul seal ja kadunukese Mati Vagaga luuletaja ja fantastiline inimene, temaga meelse vahetus toimus, aga me olime head sõbrad edasi tänu sellele. Vaatamata sellele, kuna need osad jäid mul mängimata, siis Mul ilmselt kripeldus, et oh, küll ma ikka suudaksin veel. Sa olid Tartus ja mängisid Tartus. Kas sul Vanemuise stuudios ei olnud tahtmine minna Tallinnasse? Mul ei olnud Vanemuises stuudiotes mitte mingisugust tahtmist minna, sest ma tulin sealt Tartust tulema ja tuttavaid oli juba seal lavakunstikateedris sees, teises lennus. Peep Seppikuga, me olime koos muusikat teinud isegi ühes pundis, tema mängis trombooni, mina jorises laulda ja hea, mängisin natukene trummi kõval. Kui sa tartust ära tulid, kas sul oli siis juba kohe tahtmine, et proovid lavakasse lavakas, siis juba täis. Käis mul ei olnud kindlat tahtmist, mul oli seal mõningaid teisi plaane, mida oma ajapuudusel ei hakka avama praegu Moskvasse õppima minna veel ühte kolmandat keelt, kadeksi saan ma sinna sisse? Jumal teab, mis siis oleks olnud. Aga siis ma kukkusin kohe sügisel sõjaväkke, aga vahepeal ma olin Tallinnas, töötasin mitte koosseisulise reporterina õhtulehes. Treisin pea, hakkasin juba lugusid kirjutama ja täitsa tore oli ja ja siis, kui ma sõjaväest ära kargasin või noh, niimoodi laskis aastalt välja visata tervislikel põhjustel nagu see ikka käis tol ajal. Ma olin seal 10 kuud. Ma nägin selle aasta ringi, nägin ära ja, ja mul ei ole sugugi pahameelselt, ma sinna sattusin, kus sellist ma olin Kaliningradist Königsbergis, kus ei olnud veel ehitama ärriti, hakatud uusi maju, elamurajoon, mis seal praegu muidugi on juba, sest kogu aeg ei olnud kindel, kas maatükikene jääb Venemaa külge müüa ja nad ei hakanud seal mitte midagi tegema. Kaliningradi oblast oli NSV liidu suurim tellisetehas pärast sõda? Noh, igavust purustatud külade ja, ja ka tervete külade majad võeti tellishaaval lahti, saadeti minema ja aegumuse oblast oli siis ainult üks suur polügoon. Aga noh, seal oli omal kombel väga huvitav selles mõttes, et ega sellist seltskonda nagu seal nägi, oleks kohanud kuskil mujal, seal oli ikka väga-väga-väga kirju seltskond üle terve selle suurema. Nojah, ja siis ma tulin tagasi, olin natukene aega reporteri hele veel ja reporter tänu doktor Norman Tõnu Otsale, kellega me sugulased ei ole, aga kellega, kuna ta oli Paul-Eeriku klassivend, siis me olime tuttavad ja siis ma kirjutasin loo. Panso tegid tol ajal proove Kihnu Johnnyga Draamateatris ja ma käisin seal vaikselt saalis istumas. Kirjutasin mingisuguse tähendusetu loo sellest, mis seal tehakse ja kuidas seda tehakse. Ja läksin seda lugu vist ikka seda lugu üle lugema hommikul enne kella üheksat, et oli vaja korrektuur üle lugeda, ma mõtlesin, et noh, et kui palju siis toimetajaga kärpinud on ja ikka omal kombel ikka tahtsin kangesti kunsti teha, selles ajakirjandus, ühesõnaga toimetaja minu kunsti tavaliselt kärpis välja. Läksin ja kohtusin Pansoga Hansoga keset Karja tänavat Karja õlleka karjaaugu, niisugune õllebaar oli seal selle ees, ma ei teagi, mis seal praegu on, mingi, ma ei tea, mis klubi stripiklubi või midagi taolist. Siis tema tuli hõlmade lehtedes ja ma pidasin ta kinni ja, ja vabandasin ja küsisin, et kas te saaks mind üle vaadata, vastu oli võetud kolmanda lennu esimene kursus, sel sügisel. Aga teisenenud veel teada, mitu aastat on kursuste vahe esimese ja teise lennu vahe oli neli aastat, siis oli kolm aastat ja teise lennu ja kolmanda lennu vahe oli ka kolm aastat just kolm aastat. Et kas ta tahaks üle vaadataks, tasub kolme aastat oodata. Mis, mis teha? Ta ütles, et ei, et temal ei ole aega, mida üle vaadata, temal käivad Kihnu pruunid, ma pidasin peenikest naerutähe. Ma käisin seda sama lugu tegemas. Ma tean küll, et, aga kas te ei taha meile tööle tulla, nimelt oli sinisem Eesti pärast abitseidrit, teine trompet, una, Saviauk oli akordionimängijaga ja oli olnud kateedri laborant ja sealt siis lahkumas. Seda laborandi kohta pakkus Bonzo mulle see oli, noh, niisugune tehniline töötaja, vahendaja konservatooriumi õppejõudude, õppejõudude, üliõpilaste vahel, pluss materiaalne vastutuspinkide, toolide ja muude asjade peale andis mulle nädal aega mõtlemisaega ja ma siis järgmisel päeval olen nõus. Aga läksin, siis rääkisin, õhtulehes toimetajad Engole seda, tema ütles, et kuidas sa nüüd ära lähed, et me saime sulle, et ma olin, mitte koosseisuna, nüüd me saime sulle praegu just koha, et Sergei Levin läheb meie kultuuriosakonnast ära ministeeriumisse praegu ja, ja sa saad selle koha endale. Jood siis minut. SÕNA avaldas muljet, et VEF või vähemalt mingeid lootusi, et siis ma tegin talle selgeks, tõi, et need on mul ikka ennast tunnen ma pean sinna minema, et saan pealt vaadata ja noh, jumal teab. Ja võib-olla isegi kaasa midagi teha ja siis oli ikka nagu tiksus peas. No tiksus muidugi, ma mõtlesin, et ma endale ei tunnistanud, aga ma lihtsalt teadsin, et ega see hästi ei lõpe sellega lõpebki. Nii see asi on tunnistada, aga teine asi on kuskil sisemus tunda, et kõik, mis tööd tegelikult ei ole see, mida sa tahad. Minul ikka kange lava, Kimu käistanust, selleks ma laulsin ja laulmas sai meenud õppima minna. Ratoorium ei mõelnud, sellega on jälle see loll asi, et ma kuulasin, vaatasin neid lauljaid ja no peale Georg Otsa Raukas ka ei olnud ühtegi siukest, keda mul oleks meeldinud kullata, sest nad välistasid häält ja, ja, ja tegid muid, niisuguseid. Hilisem termin selle kohta oli vokaali dioodide essi. Ja see mulle kohutavalt ei meeldinud. Mulle meeldis Sinatra rohk. Klassikaline laul ooperilaule istunud. See on klassikaline, ooperilaul ei istunud, kuigi ma ooperiga olin kokku puutunud, oi vabandust, muidugi. Tiit Kuusik. Ma olin tänu sellele, et ma lastekooris laulsin, tulnud veel ka ooperikoolidesse, kus on lastekoorid ka sees. Igor sesse käsikäes, Ernesaks oob Estonia laval esinenud Estonia lavale ja Padaemand, kus on ka poiste väljamarss poisid mängivad sõdureid, ohvitsere ja mul olid täpselt samasugune kostüüm, valge Grassiiri kostüüm nagu Georg Otsal, kes mängis selles näitemängus kaasashovi ooperis ja seal padaemand kestis kuni minu hääle murdeni. Laevandus, mängimine, laulmine või aga millest ma tahan rääkida, oli, oli Boriss kodanov, mis oli peas terve ooper tegelikult täiesti peas. Sest kui me parajasti luurekkatal Estonia katakombides ei mänginud, siis me olime lava kõrval ja kuulasime ja vaatasime. Ja see, mismoodi Tiit Kuusik mängis mana Borissi seni oli võimas. Siiamaani mul meelest, ega ega laps loll ei ole, ta saab aru, kui miski asi on ikka hea. Ja Georg Ots oli ja ta on ületamatu fraseerimise poolest ja mõtteandmise poolest. Vaat see oli staar, see olid täht. Samamoodi kuusik Raukas k. Ja no siis hakkas tulema neid sümpaatsed inimesega, kes iga aastaga üha sümpaatsemad laulma hakkasid tollest ajast. Eks see laulmise püüdmine oli ka ikka lavale, lavale, seal on suur törts edevust sees kindlasti suurde egoismi sees. Ma olen üldiselt üsna musikaalne, aga, aga kuna ma ei käinud eriti laulutunnis kontsi ajal, meil oli üldse väga vilets laulmise tund, seda oli neli semestrit ja kuna ma läksin teisele kursusele korraga, siis jäi seda ainult aasta ja sealt ma ei saanud küll mitte tuhkagi. Ja mul oli kogu aeg tunne, et see lauluõpetajad keeravad selle asja ikka sureks hääle karistamiseks ei jamaks ja sellepärast ma loll ei hakanudki üldse sellega tegelema ja nõndamoodi jäigi siis niimoodi, et mu intonatsioon on ebapuhas noh, kuni sinnamaani, kuni ma laulsin nagu ikka ja sellepärast ma vaatan praegu või kuulan suure rõõmu ja imestusega kõiki neid noori näitlejaid, kes perfektselt laulavad ja kõiki muid ka need laulu õpinoviid, estraadiosakondade one ja otsa vooli omi ja see on väga ilus töö, mis on ära tehtud nende lauljate laulma õpetamisel. Aga sellest, et täpselt ja puhtalt laulda sellest lauljaks saamiseks ikka veel vähe. Mu poiss ütles, kes laulab paremini kui mina, pesemine ja puhtamine kui mina, kuigi ta raiskab praegu ennast punkrokki peale. Kuse suurt eriti laulda ei ole vaja. Aga noh, selle eest on hinge vaja käristada. Nad teevad õnneks seda küll väga iroonilises võtmes. Ütles, et jah, vaata nüüd, mina olin vaimustuses temaga sellest, nagu on, kuuldub tuttavana geniaalsetest paroodiatest. Aga ütles, et nojah, aga vaata, kui nad lähevad oma kontserti lavale tegema, siis ei tule sealt ju rohkemat, muudkui ilus laulja stereotüüp, mingit seitse liigutuste, kogu lugu. Aga mis asja nad tegelikult ajavad, seda ei ole näha. Aga vaata nüüd, pane kõva koreograafia, hea Krimm ja utsitada neid täpselt prodeerima. Kriminaalne fantastiliselt. Mu jumal, kuidasmoodi. Muide, minu õpilane. Evelin bioffi tegi ja ka mõningaid muid, see oli noh, vägev, võimas hing taga ja noh, täielik teise inimese sisse minek. Aga et omaenda tegemist ainult temale ainuomaste vahenditega sellega saada lauljaks, staariks, seda suudavad vähesed. Aga peabki niimoodi olema. Ainult et noh, need on seda laiatarbekaupu lihtsalt kole palju. Tol ajal, kui me tegime head tegijad, olime, siis siis seda laiatarbekaup oli vähem ja siis oli võimalik mingisuguse nišis ekstra silma paista. No siis olid ju kõvad kontrollid, kas sina käisid ka esinemas? Mis need olid, need? Molikultarifitsee kõva kontroll ta siis oli küll aga, aga lihtsalt see oli, see oli ka formaalsust tegelikult säravasse punkrisse tahiti laulda ja mis natukesega laulja oli, see oma punkti kätte sai enam-vähem mõnikord sai isegi see, kes laulja ei olnud. Ma sain ikka esimese või Stahli kategooriad igavesele kätte, kusjuures ma tõlgin seda Tarifitseerimistel nõndamoodi, et notalifitseerisin lugeja punkti. Teil siin raadios oli kahju, punkt, professionaalne tase. Esimene, teine, kolmas ja kõrge skis või kolmanda, teine asi ja tegin koosned, lugesin mingisuguse põimiku mingitest luuletustest vest ja siis mingisugused laulud, laulsin. See kategooria, mis oli noh, ühesõnaga kõva kategooria juba lauljapunkt oli 50 kopikat kõrgem sellepärast et laulja 50 kopika eest ka riisi meeles pidama. Mitte ainult sõnu. Kui ma 68. aastal olin Kont seal õpetamas, siis ma käisin lauljate võistlusel ja võitsin selle ära ja ja pärast seda siis tehti minust professionaalne laulja, sain siis professionaalseks, ma ei mäleta, mis number see punkt oli olla, aga noh, eks ta pisike oli, aga see polnud oluline. Oluline oli see, et sai laiemalt juba filharmoonia ka esineda ja konkurssidel isegi Moskvas käia ja üleliidulisele estraadiartistide konkursil, oi, see oli tore. See oli hirmus tore. Kunagi oli üks kuulus dirigent vene dirigent, jurisi vantsev ja üldse noh, kõva koju seal Moskvas ja see oli vist žürii esimees ja siis, kui ma olin ära esinenud, siis mul oli Novikovi taroogilist teedest tehtud oma versioon vene keeles. Ja siis, kui see arutelu oli seal juriisilantsev ütelnud mandaat, taks Novikova epas tuppa, jutt, see oli umbes sama nagu, nagu natukese aega hiljem noomida natukese, vaid ka mitmed aastad hiljem tegi Ivo Linna oma sertse. Vot see keeras ka natukene teistpidi, aga maa kerjused asja ikka poliitiliseks, sest seal on sõnad, et noh, need kuulid uluvad igavene sõjajama käib ja ümberringi mässavad leegid võõral maal võõras maa oma, rõhutasin ekstra selle ära, et kutse olete roninud ja kus me oleme roninud ja nad said aru, kahjuks nad ei osta pidimise kahjuks saidki aru, nii nagu pidi saama sedelist absoluutselt igasugused preemiad. Ja, ja siis üks. No sa keerasid lauludele üldse vindi peale, näiteks ma tean, et rahvas oli rabatud, kuidas sa laulsid, Mets mühiseb. No kuna ma ilusasti laulda ei osanud, praegu on mul kohutavalt kahju, et ma ikka ilusaid armastuse laule ka elavamalt, sest näe, mõni oleks veel praegugi Eesti raadios kõlanud uurida ja puurida, jah, ma olen selle puudri ta suhtes ikka täiesti immuunseks muutunud, nii et see mind väga ei häiri. No on niimoodi siis on ja noh, tulevad tänaval juurde ikka mäletavad. Kui oli 40 aastat. Ja 72 minu meelest 71, kaks mets mühiseb selle, ma keerasin ringi küll ja ma lugesin just hiljuti rinne memuaare, mis kahjuks ta kirjutas varem kui vabadus käte juures. Aga noh, ikkagi toredad ja aga enne, kui ma olen teinud kontserti kahe peale rinnaga kaasrinnaga, koos sellega hiljem hakkas Tarmo Pihlap tegelema, tema oli muusik ja temal oli rinnaga hea koos teha. Ja noh, niimoodi vägevalt koos teha, aga me tegime päris naljakat kontserti 74. aastal. Ma olin sel ajal Pärnus veel Nils Petersoni ja ansambliga me tegime ja nõndamoodi, et ma tegin esimese poole ja siis teisel päeval legi rinne. Soojendajana Marin, jah, soojendajaks võib seda loomulikult, aga ma ajasin oma asja ja rinne ajas seda asja, mida tema ajas jama. Ma lõpetasin selle kontserdiga, Mets mühiseb oma versiooniga sellest ja kahjuks me tegime ainult mõned kortsades, oleksin koledasti kinni, mul oli viimane Pärnu aasta ja parajasti tehti seda hallo tollit, mis mu viimaseks tööks jäi. Ja siis lihtsalt ei olnud neid aegu võimalik kokku panna, nii et me mõningased, kontserdid üle Eestimaa tegime, kuidas rinna suhtes sinu versiooni väga hästi läks mõnusalt. Algusest peale sellest esimesest noh, see oligi see lauluvõistlus, kus ma sellega käisin täiesti kompleksivabalt. Sellepärast et noh, selle, millest rääkis tema kõigi oma olemise ja kõigi oma lauludega, sellest, et ta vahepeal vangis istus ja laagris oli kõigest sellest rääkis tema kõigi oma lauludega tegelikult omamoodi, aga ma ütlesin otse välja selle, milline oli see idüll, mismoodi tuli sõda peale ja mismoodi nüüd on tunne, et nii mööda läks ka minu noorus n, mis rõõmu mul siit elust loota. Kas te ühel kontserdil mõlemad ka laulsite seda? Müüd? Kõik oma. Õnne. RändGRU. Ta võib elu Või küti kuul. Ta lõi ta igaatorit. Andres Otsa esituses kuulsime maks oosseiti laulu Mets mühiseb eestikeelse teksti, autor on seerigiuslip. Kui ma omal ajal raadiost soovikontserte tegin ja paaril korral Artur Rinne Mets mühiseb asemel Andres Otsa versiooni kontserti panin, siis olid mõned kuule väga pahased ja nimetasid seda koguni pühaduse rüvetamisega. Ka tollased raadiojuhid ei soovitanud seda varianti kasutada, aga jätkame nüüd juttu Andres Otsaga. Rääkisime laulmisest. Ja päris kahju, et nad seda rada pidi edasi ei läinud, aga sai seda tööd ikka tükk aega tehtud. Praegu tahaks hirmsasti lauldamatu. Mõnel juubelil ja paraku ka matusel on õnnestunud seda teha. Millal sa viimati üldse laval esinesid, laulsid sa nüüd enam ei ole, üks kümmekond aastat või rohkem laulnud. Ma kahtlustan, et jah, ilmselt küll ma olen noh, niimoodi ümisenud, aga, aga, aga mitte laulnud ja viimasest lindistust on möödas 24 aastat. See oli Tõnu Raadiku laul põhjamaa ballaad, mida laulis tegelikult Silvi Vrait, aga kus mina jumisesin refrääni ideaalne laul, aga noh, jube pikk, jube raske ja kuidagi väga ära unustatud. Väga hea laul. Silvi laulis fantastilist. Kui sa lavakunstikateedri lõpetasid juba lavaka ajal ju enam-vähem kujutad ette või tahad vähemalt kusagile minna mingisse teatrisse. Kas sa tahtsid minna Pärnu teatrisse või polnud muud valikut? Ei oli valikuid, oli küll, valikud oleks olnud Draamateater ja noorsooteater k, aga Draamateatris oli Tammur selle all sema inimesena hiljem sugugi mitte halvasti suhtunud. Aga tol ajal küll. Tamuri kõige rängem periood oli sel ajal ja noorsooteatris oli Panso jaapansoga mul olnud väga suurt klappi. Ma kartsin teda lihtsalt pani kinni kandja, ainus, kes ei kartnud, on Tõnu Tamm kõik teised tarida ja ei tea seda Tomnega nii väga. Siis ja siis oli Pärnusse valmis saanud uus maja just eelmisel aastal ja oli Pärnusse tulemas Ingo Normet ja olid tulemas Kaarin Raid ja siis kui meil selles suunamise värgi peal käisime, siis oli üks suunajaid, minu vana kolleeg Sergei Levin, kes oli teatrite valitsus, ma ei tea, mille juhataja sel ajal väga nutikas teatrikriitik. Fantastiline inimene, kuigi me teda vihkasin vahetevahel ka, sest ta oli sunnitud ajama seda poliitilist värki. Ja no õhus oli tunda, et seal midagi nüüd muutuma hakkab, sest Pärnu treerunud eriti suuremas asjas seisus sinnamaani, kuigi sinna olid tulnud noored, et sina stuudio õpperühma noored ja siis ma lasksin ennast suunata Pärnusse. Igoga vestlesime sel teemal ja seal väga palju tööd, väga huvitavat tööd ja väga vahva ametid olid sealt ära suhteliselt ameti, tulin sealt ära. Ma olin seal kuus aastat, kuskil on niisugune ütlemine, et mingisugused inimese elu, kuueaastased või seitsmeaastased tsüklid, ega ma päris aus on, praegu ka ei ole, aga eks seal oli igasuguseid põhjuseid, miks ma sealt ära tulin. Siis ma tulin Tallinna. Mikk oli mulle ammu rääkinud, et kuule, mis sa jamad, et tule ikka Tallinna tagasi ja siis ma käisin ta jutul, et nüüd on vist aeg-ajalt madalad, tuleks hea meelega, sest väga tore, ma annan sulle roll ka valmis ja, ja 74 suvel ma siis tulin sealt ära Pärnust noorsooteatrisse ja siis, kui ma olin sinna jõudnud ja kuu aja pärast pärast puhkust tööle läksin, siis ei olnud mic enam peanäitejuht, vaid olist kursusevend Kalju Komissarov. Nii et ma tulin Miku juurde ja olin seal siis hea hulk aega, täpsemalt 36 aastat ja need 34. aastal või umbes nii oleks õnnestunud Mikuga jälle kokku saada, sest Mikk hakkas tegema mets sporti, meil maagi olin selles trupis väga kihvt trupp oli esimesed proovid tegime vanal aastal veel ära ja siis, kui uus aasta tuli üheksandal jaanuaril. Nüüd on meil järgmine proome, tuleme kohale, kui ei ole. Siis selgus, et tal oli Seinsult. Töö tegemata üheski Kema lavastuses mängijaid mitte üheski, me oleme küll teinud show kahe peal, et kunagi oli tore laekuid Tallinna varietee, vana kohvik, Tallinna varjate, see ring Areeniga oriette, siis ma olin kangesti kõva aja tore laulja juba kuskil 70.-te aastate alguses ja siis mul oli see meeldiv võimalus, et kui ma käisin Tallinnas, siis ma sain seal üles astuda, vahet, vahel lihtsalt käisin, tegin loo või kaks, aga siis Tallinna varietee tegi oma puhkepäeval seal mingisuguseid õhtuid kahele, mis oli ka Eesti raadios, kes sellega tegeles. Kadunukene Peeter Hein, ja siis me tegime õhtu kahele Mikuga, Mikk luges, tegi seal mingeid sketše, tegime vist vist ka, kui ma ei eksi ja mina siis laulsin ja siis oli meil kindel plaan, et teeme ikka kahekesi veel ja teeme bee peo ja siis oli aastakümneid, kui me kokku saime, siis oli meil see parool, et no et kuule, millal veepeo veepidu oleks peaaegu tulnud, selle metspardiga läks luhta. Paraku. Aga see oli, Ma ei mäletanud enam aastat, need asjad, mis hiljuti on juhtunud, hakkavad meelest ära minema daatumite ja muud ennast selle poolest. No ei ka selline. Linnateatrist tulid sära, ma ei tulnud ära, minuga lõpetati leping, need on kaks täiesti erinevat asja. Ma hakkan sellest juba üle saama ja vaat kui omal ajal mitte ei tulnud ära, vaid lõpetati leping ära ühe mehega, kes oli vahepeal raadioajakirjanik ja nüüd on kirjutav ajakirjanik ja noh, üldse üks nutikas noormees nimega Jüri Aarma, kellega me saime Pärnus kokku Stahli pärnu saate nagu õppestuudios ja mängis seal mõnes tükis juba kaasa ja mängis natukene klaverit ka ja, ja me käisime Jüri Aarma ka juba juba pärnojal käisime mööda Eestimaad kahekesi ringi nimet, mina olin siis suur solist ja tema oli siis klaverisaatja. Ta on väga hästi kolme hakanud, siis ta veel nii hästi laulnud ja ta on veel paremini klaverit mänginud joobe pikk praktika ja peale selle oskab ta hümni laulda. Pagana vahvalt. Jüri on ikka igasugustes intervjuudes tõdenud, et ausalt öeldes ma olen ikka vilets näitleja ja Eda tühini vilets ei olnud, ta oli hea näitleja, väga omapärane ja päris hea näitleja, ega teda muidu poleks igasugused vabaühendused nüüd vahetevahel ka tarvitanud vabakutselisena või kutse on tal nüüd ikkagi Maalehe ajakirjanik jadaga ilusti kirjutab. Väga hästi arenenud noor inimene, praegusesse ka mõned päris mitmeid tean, kellest poleks võinud arvatagi, et niisuguse vägeva arengu inimene on võimeline läbi tegema, kui sa nendega, noh, need nooruse lolluse vaatad. No Tõnis Mägina issand jumal, no kasvõi Laine Mägi ka. Milline areng sellest tantsutüdrukust, keda ma kunagi ka, kellega ma tuttavaks sain varietees, varietees nite, ta käis Karl kalkuni mingite showdega kaasas tantsimas kellegi härra õunaga, Haljala mees. Ja ma käisin laulmas seal ja noh siis nendel reisidel sai nagu tuttavaks aga fantastilise naeruga inimene. Aga kui noor tüdruk nemad naerab, siis tunduvad nad no ja küll halvas naerab. Aga naeran tal püsinud siiamaani ja, ja mis sinna juurde on toonud, see on fantastiline. Tõnisega, sama lugu, Jüriga ja, ja ma võin need ka kolm aastat, kolmas talv pole ma selle töö peale enam. Võin ka südamerahuga ütelda, eks ma ikka olin noh, et polnud suurem asi näitleja, et ega selle pärast tarvis partkena, kuigi teisest küljest raske oli see sellepärast, et kui sa oled 42 aastat töötanud selle töö peal ja veel suure hulga sellest ajast töötanud situatsioonis, kus töötati ühes teatris või siis teises teatris ka kolmandas teatris, aga töötati kuni sinu lõpuni sinu võimete lõpuni ja kui sa tunned, et sul on veel võimeid ja järsku vaja ei ole, see on ikka võrdlemisi sant tunne. Kuigi ma saan aru teatrisituatsioonist, et on vaja noortele tööd ja leiba kelle jaoks meeneid seal siis teeme või mille jaoks, mis teeme, aga mille jaoks neid siis ikkagi välja lastakse sealsamas kontsi kateedris või nüüd sure nimega akadeemia lavakunstikoolis, kus sina õpetad, kus ma nüüd siis õpetan ja kogu siis jälle Ingo Normet vana lapsepõlvekaaslane mind proovima kutsus, maa, ajasin küll sõrgu vastu. Vahepeal, kui ta Pärnu pealt näitas, tuli kutsustaminiga kangesti Pärnu tagasi, aga no siis mul oli elu oli juba Tallinna kinnistunud ja siis ei saanud muidugi sellest enam midagi välja, aga siis ta kutsus mind ja siis ma lubasin siis proovida ja, ja läksin ja tunnen ennast ikka veel siiamaani mingisugused Tarlata nina, aga mulle see šarlotaansus, mida ma teinud kohutavalt meeldib. Ma olen need inimesed, kellega onlain olnud juba peaaegu et teistest aastatest koos töötada, kohutavalt meeldivad nii koguse kateedri seltskond kooli seltskond, õppejõudude mõttes, aga eriti üliõpilaste pärast, sest nendega on kohutavalt huvitav tööta. Sunnivad sind mõtlema ja tänu sellele saad isegi natukene targemaks. Nüüd ma saan aru lavastajatest lavastajaks, kunagi pürginud, aga, aga nüüd ma saan aru lavastajatest, kes ka arendajaid omal ajal esietenduse ajal võtsid takso sõitis Stroomi randa vaid Piritale. Mati Unt näris küüsi ja käis lava taga ringi ja terves majas ringi ja situatsioon, kus sina enam mitte midagi teha ei saa. Sa oled kõik teinud, mis vähegi võimalik ja need on nende käes korde nüüd nad peavad ennast tõestama. Ja isegi noh, suured režissööride, jaamad, režissöörid neile andmisega raske, võiks ju kerge olla, aga ei ole, neil on ka raske. Mida sa suvel teed, sa oled mingi saare peal, mis saare peal suled suvel. Ma olen mingi Saaremaa saare peal. Saaremaaga oli mu esimene kokkupuutumine 59 suvel, kui ma käisin arheoloogilistel väljakaevamistel. Minu meelest on Lembit Jaani it's veel elus üks fantastiline inimene. Minu arusaam, kolm niisugust vägevat meestunud, üks oli kaljuretel. Teine oli Heino Kaljuste ja kolmas oli kuuks ajaks Saaremaal arheoloogiaaugus kivikalmeaugus. Lembit Jaanits. Fantastiliselt intelligentne, rahulik, väga sügaveni maile temaga hiljem kunagi kohtunud mate on, kuskilt käis veel läbi nimi, et ta tegeleb veel. Jumaluke, nõnda peab olema tunduvalt üle 80 või kuskil 90 kandis juba. Igatahes palju tervist talle, kui, kui ta veel on. Ja see jättis mulle nagu mingi mingi vägeva mörmeloonal vägeva tunda selle maa suhtes, siis ma olin siis 14, pidin neli tundi ainult tohtisin neli tundi tööd teha, ainult neli tundi, kaugus siis jalgratta selga ja randa. No ja siis need kuskil. Kümmekond aastat tagasi hakkasin ma sõbra juures käima, suveti, pagendati meid sinna sõbra juures, kes ehitas üles August märgusünnitalu gripihooveel praktiliselt nullist. Praegu näeb väga ilus välja. Ma olin seal nagu kunstiline konsultant, kuna mul seda ihurammu ihu Rahmani väga palju ei ole, siis siis eks me ikka kive seal kangutasime, vedasime ka, aga siis me otsisime, kuidas kompositsiooniliselt kõige paremini panna. Ja kuhu panna. Mõnikord sai isegi traktoriga kivipalli mängitud ja kõvasti saunatatud ja siis saabus võimaluseta sealt kolme kilomeetri kauguselt sain ühe tükikese maad tükikese suurt võsa ja need on mul seal saun. Igal õhtul on samm, kõik suved veedad seal. Ma olen suved seal ja kahjuks kevadel ei ole olnud aega olla seal. Aga sügiseti ma olen seal niimoodi, et ma katsun oma töödega Tallinnas saada kolme päevaga hakkama ja neljapäeva hommikul panen sinna ja pühapäeval sõidan tagasi bussiga ja seal jalgrattaga. Ja see on üks kummaline asi, kui sul on oma kivi ja oma galakas omata vägevda. Ja siis veel mõned niisugused toredad oma asjad. Tore aitäh Andres Ots ja ilusat suve. Tänan teile kõigega. Näitleja laulja ja pedagoogi Andres Otsaga ajas juttu Ülle Karu. Saate lõpuks kõlab Tõnu Raadiku Põhjala ballaad. Sõnad Villu Kangur, esitavad Silvi Vrait, Tarmo Pihlap ja Andres Ots. Selle laulu kohta rääkis Andres Ots. Nii. Laulis tegelikult Silvi Vrait, aga kus minaariumisesin refrääni geniaalne laul, aga noh, jube pikk, jube raske ja noh, kuidagi väga ära unustatud, väga hea laul. Silvi laulis fantastilist. Äike pilve tagant välja endal pisar silma. Pilve tagant välja tagant pisar silma.