Päevatee suvekülaline kevade suvekülaline on näitleja Jüri Lumiste. Mina olen üle karu ikka nii et suvejuttu tahaks teha kusagil looduses kenas vaikses kohas, kus saatjaks linnulaul ja puude kohin, aga või sa keset linna olgu see kui sellist kena vaikset kohta leiad, ehk istume Jüri lumistega pargis? On kuulda, tõsi küll, puude mühinat kõrval Vanemuise teatrimajas tehakse remont ja aeg-ajalt müriseb seal midagi, siis sõidab mingi auto väga lähedalt mööda lõpuks suure mürinaga üle lennuk, laste kilkeid ja hääled on selle kõrval puhas rõõm. Kõige lõpuks hakkas muidugi ka vihma sadama, nii et päris lõpuks on meil saatjaks vihma mühin. Aga meie jutud said loomulikult kenasti aetud. Muusika, mida saates kuulete, on kaunimate aastate vennaskonna alt, kus teeb kaasa ka Jüri Lumiste. Ma istun Vanemuise väikese maja ehk siis vana Vanemuise kõrval pargis ja ajan juttu Vanemuise näitleja Jüri Lumiste ka. Kuidas siis suvine Tartu on, kas on selline väljasurnud linn, kus midagi ei toimu aega, üliõpilased on ära ja teatrimängija? Ei, ta nii surnud, nüüd küll ei ole veel teater, kuigi draamaosakond puhkab, aga meil muusikaliosakond teedel, tribuudid Rilleri tegelikult elu käib. Uus teater teeb midagi ja minu meelest igav küll ei ole. Tartus. Ausalt öeldes olen mina ka seda tüüpi inimene, et ma lähen ära Mahale mere äärde. Ega ma täpselt ei tea, mis siin toimub, aga ei isegi meie kaunimate aastate vennaskonnaga teeme mõned kontserdid juulis. Ma tean, Emajõe suveteater tegutseb, midagi siin ikka toimub. Aga tartlased lähevad Tartust ära. Ma usun, et see on väga individuaalne. Tartu on tegelikult suvel ka täiesti meeldiv koht, ma olen siin olude sunnil mõned suved veetnud pikemalt Emajões, saab ujuda, Tartu ümber on väga palju meeldivaid järvesid tegelikult ju püha järgi, on ainult pooletunnise autosõidu kaugusel, rääkimata saadjärvest või kuhu keegi minna tahab. Võrtsjärvel saab purjetada, Peipsil saab purjetada Emajõgi ühesõnaga, Tartus on täiesti meeldiv huvitada. Jüri Lumiste, me vist leppisime kokku, et me räägime sina, Ma saan aru, et Tartu näitlejad tahavad kõik sina rääkida. Sa oled põline Tartu poiss ja sündinud koolis käinud. Jah, ma olen Tartus elanud kogu oma elu, välja arvatud siis mõningaid perioodid, kus ma olen jalga lasknud siit, nii Tartust kui mõnes mõttes ka eestimaalt suvitima, vanasti vanad maga, suvitasime Tallinna kandis seal rannamõisa juures. Ja siis ma üks poolteist aastat olin välismaa reisidel. Aga muidu ma endast Kust tuli tahtmine näitlejaks saada, alati uurime lapsepõlvest, sina oled, nagu öeldakse. Soliidses perest, kus isa on professor ja ema hambaarst. Jah, tomatoloogia, et no mina kui soliidne või mis? Minu jaoks tavaline perekond, aga eks ta vist natukene kummaline, võib-olla oli muidugi juttu oli kogu aeg lapsepõlves sellest, et ikka ülikooli ülikool ja ma läksin ülikooli tegelikult ju, kuigi ma juba õppisin teatrit lihtsalt sellepärast, et esiteks Nõukogude armeest ära saada Vene sõjaväest ja teiseks noh, mingi diplom või mingi haridust saada. Aga, ja aega jäi ikkagi tegelikult väheks ja pärast esimest semestrit. Ma tegelikult lõpetasin ülikooliga, suhted. Pühendasin rohkem või ainult teatrile, mis muidugi tähendas seda, et Nõukogude armee korjas mu üles. Poolteist aastat veetsin ikkagi seal, sain sealt oma eluülikooli või elukutse kohta, ma ei tea, mis huvitav kogemus. Mul vedas sellega. Aga kust see mõte tuli või perekond on haridus? Meil peeti kodus ikka oluliseks küll. Aga haridus pigem mitte niivõrd diplomi mõttes, kuivõrd selles mõttes, et ennast täiendada ja ja sellega olen ma jõudumööda terve elu tegelenud. Ma arvan, et ma diplomite osas ma olen suht Suht, vaene poiss, aga teadmiste osas, ma arvan, ma nii kehv mees ei olegi. Aga mõnes mõttes, ma arvan, üks põhjus oli see, et vanaema oli mul kellega ma põhimõtteliselt ju kõige rohkem kasvasingeelast, kuidas ma ei käidud meid, mind ja venda kasvatas vanaema suviti. Me olime kogu aeg koos ja tema oli teatrihuviline ja ta teatriga teinud selliseid pool isetegevuslikus koosseisudes kuskil seal Vändra maal ja Pärnumaal ja Tamsalus ja tema oli võib-olla üks, kes nagu mingis mõttes sellist mängulist elementi mulle sisse süstis ja kindlasti keskkoolis. Ta oli kirjandusõpetajaks Ants Järv, kes oli ülikooli õppejõud, eesti filoloog ja muuhulgas ka teatrikriitik ja teatriteadlane. Ja tema suunas meid teadlikult teatri juurde. Kuskilt ta mulle külge jäi, endalegi deka huvi. Mäletan, eks me teatris käisime kontserditel igal pool käisime nagu ikka kultuursed inimesed, aga sellist otsest teatrihuvi ei ja pealegi oligi, et koolipõlves tegi isetegevusteatrit, tegi hoopis mu vend. Aga kuskil keskkoolis üks faktor võiks määraja, võib-olla. Mõtlesin. Ants Järv, olime kirjanduse õpetaja ja tol ajal oli selline komme, et käisid ülikooli tudengitel oli pedagoogiline praktika ja muuhulgas sattusid meile, Jüri Talvet käis meil, ma mäletan temalt, ma sain mingi hispaaniapisiku ja käis Rein Veidemann. Tema lõpetas ülikooli tol ajal ja oli meil pedagoogilise praktikal ja tema tegi juba ülikoolist, ta tegi, vist oli, ja Moorese teater või luuleteater ja siis ta tegi meil ka luuleteatrit, ma mäletan, Gustav Suitsu toimus meil teile, lama suitsastuse oma suitsuõhtu Tammsaare-nimelises esimeses keskkoolis, Treffneri koolis, see kuidagi, ma arvan, mõjus, et kui nüüd Rein Veidemann lahkus oma pedagoogilist praktikat, siis me hakkasime ise edasi tegema, mäletan mingit Pessoa luuleõhtu, tegime ja ja tegime poistega edasi. Et sealt kuskilt, ma arvan, hakkas mul see asi meeldima. Kus Vanemuine tuli Vanemuise stuudio kõigepealt? See tuligi nii et ühel hetkel, kui ma tegelesin juba abitooriumis pingsalt sellega, et kuhu edasi ja mida teha siis ühel hetkel Emajõe ääres tolleaegses kaunas Kes lõi korraga pähe teater? Teater on see, mida ma tahan teha. Ma ei tea, järsku ta tekkis, kuna see mõte, mida, kuhu kuhu minna, mis kooli või mida ja mida üldse edasi üritada teha. Aga siis oligi see, et tol aastal ei olnud lavakunsti vastuvõttu. Aga sellel samal sügisel ütleme siis hakkasid asjad kuidagi minu jaoks kokku jooksma, et Evald Hermaküla hõikas välja, tema teeb stuudio, kuhu ma kohe ka kandideerisin, mina olin üks esimesi enne stuudio, algas juba, otsisime Eevald üles klassivennaga, tahtsime sinna, kuhu see stuudio jääb ja kuidas me sinna saame ja siis tehti meile katsed siinsamas, väiksema aju vahel saalis. Ja siis ma sattusin stuudiosse ja nii ta läks. Ja kohe mind pandi detsembris, kuna oli üks mees, oli teatrist ära läinud. Etendusest emmelina oli vaja ruttu asendajad, kes laulda, mõistaks ja Tõnu Tepandi kuulas mu üle, õpetas laulud selgeks ja nii et veel abitooriumis olles mingit poolteist kuud pärast stuudiosse astumist pisteti mind juba emmelina tükis lamama igal aastal 74. Ja sellest ajast ma olen Vanemuise lavadel siis väiksemate-suuremate vaheaegadega, aga põhimõtteliselt kogu aeg tegelenud, siis oli Vanemuises Kaired, oli Irdiga me algul kokku ei puutunud, sest see Evald Hermaküla stuudio, see tegutses väikses majas, kirdlevad rohkem suures majas. Me nägime muidugi, aga, aga irida ei sekkunud eemaldi asjadesse. Ja kui need, Me lõpetasime stuudio Sis evalt, kauples meile privileegid, võeti teatrisse palgale ära stuudiot ja mina vist isegi enne sain, sest me mängisime kogu aeg juba stuudiali, mängisime kaasa tükkides, mitu korda mind võeti enne sõjaväkke võeti sinna pärast sõjaväge. Aga siis ta kauples meile, Evald kauples välja Irdi käest mingi privileegi, et eemaldi lavastused olid nagu eelistatud, et kui Evald meid vajas, siis meid teistesse tükkides ei pandud. Eevald ei vajanud, siis siis me võisime kaasa teha teistest tükkidest, siis tulidki, et seni ma olin kogu aeg ainult teemadega teinud, siis tuli üks saksa lavastaja tere kuke, kes tegi koduõpetaja Lentsi ja see oli mul esimene selline teise lavastajaga tehtav töö, mis, mis oli väga meeldiv ja sellest me saime mingisuguse. Mina ja Lembit Eelmäe saime üleliidulise diplomi veel. See oli tore töö. Nii läks lahti erdiga. Mina sain hästi läbi seda kuidagi. Ta aktsepteeris kuidagi mind minu peale karjunud kuigi kõrvalt Ta oli üsna hirmus vaadata, aga tegelikult see tema kõrgkarjumiste periood oli ilmselt juba möödas, sest noh, Hertailiste näiteks rääkinud ja Lembit Eelmäe, mis, mis varem toimus, et 70.-te lõpupool või teine pool 80.-te alguses, siis ta lihtsalt ma ei tea, kas taks väsima või oli mõistlikum või. Ma tegin kaasa tema mõnes tükis üks, mis kõige rohkem meeles on see. Ma langesin esimesel sõjasuvel Juhan Peegli järgi. See oli tore töö, kuigi noh, õnneks ma pääsesin lavastus perioodist, sest ma tulin hiljem sisse. Lavastusperiood oli pikk ja tüütu, Ird rääkis Kilingi-Nõmme mälestusi. Ma tegin seal kokku kolmes osas, sest seal inimesed muutusid mind algul pandi väiksesse ossa, lõpuks mängisin seda meespeaosas. Jaan Tamme, ku Villeusaldri Viljandisse läks siis mõned tükid veel. Päris nendest punatükkidest ma polgu poegadest ja nendest ma pääsesin õnneks. Leninit ei pidanud kehastama, kellega ta Hermaküla Ei, ei, sellist asja mul õnneks ei olnud. Aga minul poliidiga selles mõttes midagi, ta, me saime hästi läbi kõik see, mis temast räägiti, eriti vanemad Vanemuises armunud kasutaja. Aleksander Laar teadsid temast rääkida ju ka neid küüditamiste aegu ja neid üheks need patutel vanas põlves tulid ka kuskilt tagantjärgi meelde aega. Aga noh, see selleks teatrimehena ma ird hindasin ja ma arvan, tema hindas ka mind ja me saime hästi läbi. Sina tulid teatrisse, ütleme siis, teatriuuendus oli juba käimas. Kuivõrd sa sellega ise kursis olid, teatrisaalid enne käinud ja midagi teistmoodi ikka oli, kui Tooming, Hermaküla hakkasid tegema. See 70.-te algus oligi Vanemuises väga põnev aeg. Just siis, kui mina keskkoolis käisin, Jants järgumeid teatrisse suunas ja ma hakkasin ise aktiivselt nagu teatrist huvi tundma. Sest tõesti, meie, ma mäletan, käisime vaatamas, pilet maksis tol ajal ju väga vähe rõdud, tagumised read maksid mõni kopikas tuli odavam kui kinno või sama hind. See pole mingi küsimus. Ja siis me käisime tõesti vaatamas etendusi, mäletan mingist draakonid, see torupillimängija, inimese tragöödia, kus nad Toominga ja Hermaküla tandem, kus nad tegutsesid. Me käisime tihti vaatamas, mis moodi need täna teevad, sest ükski etendusi on teisega täpselt samasugune. Nad ja need noored mehed, Eevald ja Jaan panid seal ikka vingelt ja seda oli tore jälgida. See oli see, ütleme, see uuenduste aeg ja see mõjus väga värskelt. Ja selles oli ka mingisugune Kehtiva korra vastane mingisugune, sest teater tol ajal oli ikkagi seal kodeeritud vaba mõtlemise selline oaas või said rääkida, kui sa koodi taipasid ja niimoodi ridade vahel sai rääkida asjadest, mis meist, mis meid kõiki huvitasid, erutasid südameid, skandsime siduja, teater tõmbas. Hermaküla ja Toominga prooviperioodid, noh, nendest on räägitud, et need olid täiesti hullumeelsed, et ei olnud ööl ega päeval vahet või oli sinu jaoks selline tavaline asised, nii tehaksegi. Raave ma arvan, et see päris hullumeelne periood oli tolleks ajaks natuke möödas, see vist oli 60.-te lõpus, kui tehti neid, laseb käele suud anda ja võimleme seal veel, need olid enne mind siis Tuhkatriinumäng ja sellised optilised perioodid, Mati Unt oli juba selleks ajaks Tallinna läinud ja ütleme, see periood möödas, via regiperiood meie ajal, no me tegime öösiti küll, aga see ei olnud hullumeelne, see oli minu meelest väga hea mulle minule kui inimesele mulle öine proovi tegemine väga meeldib siin väikses majas, ega keegi ära ei ajanud, tol ajal oli selles mõttes tänapäeval pannakse valve alla ja sa pead lahkuma siit majast mingi kell, aga tol ajal mingit valvet valvelauatädi tukkus seal kuskil. Ja inimesed tegid teatris seda, mis need tahtsid, kes harjutas mingit pilli või kes otsis inspiratsiooni või kes tegi proovi, et me tegime siin öösiti proovi küll. Aga minusse hullumeelne, see oli tore periood. Just selles oli oma isegi romantika, mulle meeldivad. Räägime võib-olla lavastajat, Hermaküla võttis sind Vanemuisesse vastu. Kas lavastajale lavastan, on vahet ka, kas näiteks Hermaküla Ird, EP Kaiduga ka tegid? Epp Kaidu kui mina kokku ei sattunud, kuigi ja see oli ka juba lõppperiood, tean, et Evald Hermaküla hindas teda ta tihtilugu ju, et ta tukkus proovis aga ta ärkas siis, kui proov hakkas untsu keerama või midagi valesti läks, siis ta oli plaksti, tegi silmad lahti ja võtame selle koha uuesti, et lihtsalt teistmoodi. Et ta mingisuguse mingisuguse alateadvus ei tea, millega ta kuidagi ikkagi jälgis ja noh, inimesed, tragöödia ja mida ma pean väga toredaks teatrielamuseks ja et Kaidu vaieldamatult oli omal ajal väga tugev lavastaja, aga mina temaga kokku ei puutu. Aga lavastajatega minul üldiselt on väga vedanud, Eevalt andis mingisugused väga laia põhja, noh, ta valmistas meid ette selliseks universaalseks, teatri inimeseks, vähemalt mina sain temast niimoodi aru. Ja tema õpetusi järgides oleme tõesti avastanud, et ma haakum praktiliselt kõikide lavastajatega, kes nagu vähegi teatriinimesed on olgu need siis, no neid on päris palju ikka jah ja, ja üllatavalt erinevatest maailma nurkadest küll, ma olen siin ju nende noh, inglaste, prantslaste, sakslaste, poolakate isegi ühe jaapanlase kokku puutunud elus ja ütlen, et see eemaldi kool, Veewaldi, selline universaalne teatri lähenemine. See on mulle heaks baasiks kogu aeg olnud, aga lavastused muidugi erinevad. Eestis on natukene, võib-olla see varieerumine on, on kitsam. Et võrdlesin, pilt võiks natuke kirjum olla, eks ta läheb ka, ma arvan, inimesi käib rohkem juba välismaal ja mujal ja põnevamad sellised teistmoodi teatritegemised on praegu küll natuke välismaa lavastajatega seotud, kuigi näiteks Uku Uusberg, kellega me nüüd sel aastal kokku puutusime, noh, tema on väga põnev inimene ja, ja ma arvan, ma ennustan teile suurt tulevikku, ta. Tema lähenemine on väga meeldiv. Kindlasti Mikk Mikiver, kellega mul oli harukordselt tore klapp. Vahepeal me mõistnud, aga tegelik, mingisugune mingisugune lugupidamine, mingisugune mõistmine meil olulisemal tasandil oli, oli tegelikult väga hea. Horisondil tööbebalgse üles Win. Harmoonik tasand, see val õitsva pirni Ja siin särasilmil vas tuvi, ai no Orlejastnik täis taga rai seal puhmastikus puude vahel ja sordina. Suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad Kätte rändab korrutaares Ollega. Kuid lakkamatult sile Räis kui pilvi ujub. Täis minul ringis Irele Vaimel retklejad tama ei. Täis minul lei mulla alla iga. Rehku sadelatern. Kuur ripub üle ja sadeaeg juba. Ma lähed ja laat, kas TVs päästu hapašitsept? Ma jalakas pojalt vasse Päevade suvekülaline on Vanemuise teatri näitleja Jüri Lumiste. Sa oled kogu aeg olnud Vanemuises kas on kutsutud või, või on tahtmist olnud ka vahe kusagile mujale minna või vaadata. Noh, ütlen vahepeal, kui Vanemuises läks natukene siin Ago-Endrik Kerge ajal läks keerulisemaks või noh, ütleme ei olnud ja nii on nii põnev ja siis mul tekkisid Eesti just vabanesid, tekkisid võimalused minna mujale. Sattusin Istanbuli teatri kongressi ajal toimunud workshopis põnevate inimestega kokku ja nemad siis kutsusid mind küll siis ma käisingi. Siis ma olin Saksamaal Portugalis, Poolas Ühe suure rahvusvahelise trupi sihukese projektiga ja siis käisin Jaapanis jaapanlasega, et nemad kutsusid küll õppisid või tegid kaasa käivad, põhiline mõte oli ikka kaasategemine. Aga eks ta oli ikkagi selline, kuidas öelda, praktiseerimine. Muidugi ma õppisin, aga ma ei läinud sinna mitte niivõrd kui õpilasena, vaid ikka kui ütleme stažööri ja noh, ikkagi trupi liikmed seal oleks tegelikult mõlemad pool nii, Jaapanis oleks, oleks saanud edasi teha selles mõttes nad tundsid mu vastu huvi, aga mul pere ja ja kodu ikkagi siin, mina ei, ei mõtle, ei tundnud seda mõtet, et sinna jääda. Jaapanis, aga mida sa oleksid teinud seal või mis teater see oleks olnud? Tähendab, mina sattusin sinna ühte soli molekulaarse Eater Sheni jõukitoshima tegi seda teatrit Hatšin ohe linnas. Tol ajal oli päris kõva teater, kes igasugu festivalidel mind oligi tarvis, sinna eeskätt Tokyo äärelinnas toimus üks suur festival ja üks trupi liige ei saanud tulla ja siis nad kutsusid mind Maruta, õpiks neile sisse. See oli praktiliselt sõnadeta teater, mul ei olnud teksti nagu see nimi, ütleb molekulaarteater, et näitlejad olid kui molekulid ja ta oli niisugune väga füüsiline. Ma olin just siis ka siukse, ütleme jooga ja karate huvidega jaapani liikumine või kogu see tasakaal ja filosoofia, see kuskilt paelus mind ja sattus kuidagi väga hästi õigel ajal mulle see asi ette ja siis sellesama molekulaarteatriga. Ma oleks võinud selle edasi edasi toimetada nende tegemisi. Aga ma tahtsin tagasi ja no siis ma oligi teine asi oli see, et Saksamaal oodati mind Joyce'i projekti, mis sai küll meil otsa, me tegime sellega, tuuritasin Euroopas ringi, Portugalis tegime ta valmis, tuuritsime ringi. Seda tegigi Poola lavastusele, kes elas Saksamaal rahvusvahelise trupiga. Ja siis mul oli ka võimalus minna edasi, aga ma mäletan, see oli päris selgelt. Vot, mõned sellised hetked jäävad meelde, see oli Düsseldorfis Siemensi kutse, me esitasime seda oma joyszi projekti seal mingisugust kutsutud inimestelegi broneeritud etendus oli ja pärast seda oli vastuvõtt etendust saksa keeles. No ma vahepeal oli seal ingliskeelset teksti originaali ja pärast seda vastuvõtt saksa seltskond seal tuttavad räägivad ja noh, ja siis kuskil ma seal selgeks, et misasja ma siin teen. Toredad inimesed, raha makstakse oluliselt paremini kui, kui Eestimaal. Aga mul ei ole nende inimestega sellist nagu kultuurilist või ajaloolist mingit taustav, ütleme teatri jaoks on oluline mingisugune alateadlik baasi või ma ei tea, mingisugune kollektiivne, alateadlik alateadvuse või ma ei tea, mingisugune ühised kogemused põlvkondade kaupa või ma ei tea, mis asjad. Keel kindlasti, noh, sest keeles teater, draamateater ilma keeleta ikka suurt midagi. Ja jõudis mulle väga kohale, et ma olen kuskil võõras keskkonnas, võõraste inimestega, isegi naljad on võõrad, mis paar korda samal ajal aga eriti teravalt Jaapanis välja tuli, et minu naljad ei töötanud seal ja mina ei saanud nende naljadest aru. Lihtsalt see kollektiivne kogemus on hoopis teine. Tegelikult teatrit tuleb teha ikkagi oma oma kultuuriruumis, oma oma rahva keskel. Mõned aastat ei ringi käia. Kas see teatritegemine oli oluliselt teistmoodi või oli jällegi Hermaküla kool oli see, mis aitas sind teatrit Jaapanis Saksamaal, igal pool mujal. Ega ta oli küll, sest Ewaldi mõte oli see, mis tol ajal oli Eestimaal ainulaadne, konservatooriumis lavakoolis oli ju riiklik programm, nemad õpetasid seda, mis oli Moskva poolt kinnitatud, muuhulgas ka NLKP ajalugu siis evalt oli, ma arvan, esimene teatriõpetus või selline teatrikool ikkagi, kuigi ta päris kooli anter, stuudio Eevalt luges ise kaasaegset teatrit, Ameerika teatrit, krüptovskid kõike seda, mis, mis tol ajal oli veel ametlikku programmi kuulunud. Ta uuris neid ise raamatuid, hankis igasuguseid materjale, töötas ise läbi ja ekseldas seda meile ette. Ta lõi ka meile sellest maailmateatrist barbast ja idateatritest ja kõigest sellest lõiga täieliku pildi meele. Ma ütlen tõesti, et, et see on mulle eluaeg olnud igal pool suureks baasiks. Muidugi poola lavastaja hoopis teistmoodi teatud tööd metoodika ja, ja Saksa teater on ka teistmoodi, on natuke teistmoodi ikka. Noh, põhiolemus on ikka sama ja sa pead mängima, mida. Täna siin sa pead kohal olema, see on kõige tähtsam, sa pead olema etenduse situatsioonis, eks ole, selles etteantud situatsioonis ja täna siin hetkel kohal olema kõige tähtsam. Ja noh, mingeid kokkuleppeid täitma ja inspireeritud olema. Kui see toimib, siis. Noh, jaapani teater eeldas kõrgemat treenitus, mis minul oli mõnevõrra viletsam kui nende jaapanlaste, kes olid põhiliselt tantsijate taustaga, nad olid selle jaapani klassikalise tantsukooli taustaga, ma nägin ikka päris kurja vaeva, et nendega seal mingilgi tasemel kaasa teha. See oli küll teistmoodi teater seal ilma tekstita suhete peal ta päris jah, ütleme pigem meie mõistes pantomiim, tants. Aga etenduse aluseks oli Kafka, Kafka loss ja kirjad, Mileenalevi, aga kas ka maailm oma dramaturgia oli seal ikkagi sees? Jaapani keeles andsid teksti ka mingit ja liikumist impliikmes impulsis, ütleme seesama molekulide liikumine ja hästi tähtis printsiip oli, kuna laval loodi kinnine ruum, seinad olid kolmest küljest ainult publiku pooleli avatud, siis selle ruumi iga liikumine pidi kajastuma kõikides, kes seal ruumis viibisid. See tähendab, see kontsentratsioon ja tähelepanuruumis toimuva vastu oli üli ülikõrge, mis oli neetult raske, aga samas neetud, huvitav. Lõpuks tekib sul mingisugune alateadlik side nende ülejäänud elementidega Sis molekulidega, antud juhul siis artistidega, et sa tõesti tajud ära, mis selja taga toimub ja lähebki terve see meid oli vist mingi kümmekond artisti iga rahvusest eiei, kõik jaapanlased, ainult siis mina, ainult eurooplane, just, just ma olin seal sihuke unikaalne. Valge varesvõrsed tegid tiiru ilma peal ära ja tulid kodusesse Tartusse Vanemuisesse tagasi. Jah, siis oli Linnar Priimägi oli tol ajal kui ma tahaks tagasi, on küll, pere oli siin tegelikult ju. Priimägi kutsus mu siis teatrisse tagasi. Oli seal mingi mõte ka, et nüüd tuleb tagasi ja mida sa nüüd üldse tegema hakkad, on üldse selline variant olnud, et enam teatrit ei tee, et võtad midagi muud ette? Ma ei mäleta, teater on ikka olnud põhiline, kuigi noh eks selliseid kõhklusi seda mul ikka olnud ja ma ei kuulu üldiselt sellise osad näitlejad ütlevad, et nad peale teatri midagi muud ei oska. Ma arvan, et ma oskan küll ma saaks saaks elatud ja toimetatud päris hästi. Praegugi on üks periood, kus ma mõtlen, et kas teater on see, mis ma peaksin tegema, ma ütlen, teatri huvitab mind külvega. Ja ma arvan, et mul on veel öelda, mul on reserve, mida ma ei ole saanud. On olnud üldse teatris kasutadagi, sest noh, paratamatult näitlejana sa oled ikkagi, sa ootad. Oled valmis, et vabastaja sind kutsub tegema mingeid asju ja siis ta näeksus ehki, midagi, midagi sustasin, suunab kuhugi. Aga tegelikult see osa, mis sinus näitlejana kasutatakse, on suhteliselt kitsas. Ma olen eluaeg olnud nagu rohkem valmis pakkuma, kui, kui lavastajad nagu huvi tunnevad. Kas sa ise oled siis pakkunud või küsinud mingit osa, et ma tahaksin seda mängida? Mõne lavastusega natuke sellest juttu olnud, aga, aga ega siis päris nii, sest ei ole mul läinud. Ma tean, Hannesel oli Mati hundiga vahepeal küll selline olukord, kus nad Mattiga arutasid, mida Hannes teha tahab ja siis tegidki seda. Ja siis mina draama juhtima, seda soosisin ka siis ma arvan, et sellised lahendused on tegelikult väga head ja ja tõesti, draamajuhina ma selliseid asju soosisin. Aga üldine, et sellist asja ei tehta, ma arvan, et noh, ma tean, et Tiit palu tuleb Vanemuisesse, ma ei tea, mis meelt tema selles osas on. Aga ma arvan, et mõned tööd võiks ka teatris teha näitlejate soovi järgi küll. Sa oled lavastanud ka, kas lavastajana ei ole saanud endale mingi toreda rolli? Aitäh see on lapsi, eriti töö, ma olen seda paar korda teinud ja tegelikult viimane kord, kui ma seda hispaania ööd tegin, siis ma avastasin jälle, et olen kuidagi iseendale lollilt lõksu seadnud. Ei tohi ennast panna mitmesse rolli korraga. Väljud, lavastajad teevad ja see ei ole tegelikult õige. Hispaania ja siis ma tegin ka, Ma olin lavastaja, tegin tükise muusikalise kujunduse ise, ühesõnaga mängisin ka veel ise. Kui seal avastad, siis ei maksa ise mängida. Ja selles mõttes lavastajana ma olen saanud teha küll mõned asjad, mis ma olen tahtnud, ma ei ole väga kippunudki tegelikult Astana. Aga vot kui draamajuht oli, siis ma nagu ei julgenud võtta seda õigust, et mina nüüd teen rohkem, soosisin seda, et kes lavastajad oli, see, kes keda ma kutsusin või kes meil teatris oli, et nemad said teha, mis nemad tahtsid. Mina pidasin, nagu, kuna ma olin sellise ametikohal, et mina pidin tegema neid asju, mida teised teha ei tahtnud midagi repertuaaripildi jaoks tarvis näiteks lasteetendus, näiteks komöödia siis ma otsin mingi tüki, et trupiga, kes on mingil põhjusel jäänud nagu unarusse või tööta. Et siis ma teengi nendega mingi tüki. Peamine mõte ongi see, et neile rakendust anda. Tundub, et rohkem on võimalusi, aga tegelikult on nad hoopis võib lahtanud. Kui sa võtad nagu vastutusest minu jaoks seal ikkagi draamajuhi. Peamine meeletu vastutus. Sa vastutad terve oma trupi ja meil oli tol ajal 30 inimest, isegi üle 30 näitleja. Mina tundsin reaalset vastutust. Ma muudan tegelikult nende elukäiku. Minu jaoks oli hästi oluline midagi nii nagu elus edasi viinud. Midagi neile annan kindlasti ma ei jäta neid unarusse või tööta. Vot see oli nagu põhiline küll. Ikka otsin, uusid. Mu süda valud. On kõigest, mis seni köitis. Maad ja nüüd kuski veel on, on ja sündmusi või? See igatsen kaugustes kan. Ja eks mis puuma? Nüüd lähen. Ei no mis asi? Nihkus valge ristikheina ja saajal. Murra ta siin on. Kuid kuskil. Ei. Ja saaja. Mis siin? Tiivad on kõik sama. Ei saa ju põgenik? Jätkame juttu Vanemuise teatri näitleja Jüri lubistega. Räägime nüüd natuke kaunimate aastate vennaskonnast. Kuidas siis juhtus, et sõbrad, näitlejad sattusid kokku laulma, jäitegi laulma? Siiamaani laule? Vahepeal me oleme mõelnud küll, et nad just lugesin ka, mis ma sinna plaadi ümbristele olen kunagi kirjutanud, et et mõnikord tundub küll, et see koosseis on ennast ammendanud, ei tahagi enam neid eriti nagu aga kui laulma hakkad, siis saad aru, et tegelikult mingisugune mingisugune mõistmine, mingisugune harmoonia, ma tea, mingist sünergia on selle just selle viimase viisiku, kes meil praegu on nagu Toomas Lunge ja Indrek Kalda, Hannes Kalju, Andres Dvinjaninov ja mina, et see viisik on tegelikult väga hea kooslus. Kulno Süvalepp laulud meid kokku viisid või tegelikult noh, kokku saime niimoodi, et Andres ja Rain tulid Tartusse Vanemuisesse ja ja me avastasime, et me teame üsna paljusid samu laule, mõned neist ka kurnavad. Ja kui need Kulno laulud, mis tegelikult on tõesti väga vahvad laulud, siis tundus ühel hetkel legend räägib, et Rain Simmul köögis pisikeses ühiselamu köögis tekkis idee, et teeme sellist etenduse. Algul tegime etendust ja oma rõõmuks või lihtsalt, et võtame laulud kokku mingil hetkel Kunnuga, ma sain päris hästi läbi, kurna haris mind tõlkimise ja värsi, kui me mäkreti tegime tema tõlkest Lektati uue versiooni ja siis temaga konsulteerisin ja, ja tegime teksti ümber ja värsilugemises oli ta mulle asendamatu õpetaja. Aga üldse, mis on nagu väga hästi läbi ja ükskord ma palusin talled, võtame klienti, et nad ära ei kaoks. Ja siis mehed pool ööd seal lindistasime silintega praeguseks kadunud, aga see lint, üks üks asi, kus need laulud koos olid ja, ja sealt sama lindistuse pealt said ka Andres ja Rain Tallinnast. Nendest lauludest teada. Viimane laule tegime, mõned laulud oleme alles nüüd avastanud, et mis nende laulmata jäänud. Gunnar oli tõesti põnev ja siis tuli see etendus, me tahtsime lihtsalt jah, et teeme oma rõõmuksin ovaalsaalis sellise väikse, et noh, mõned korrad mängimine aitab küll Meli andnud mingeid lavastus kulu ja umbes, et tehke seal midagi, kui tal vaba aega on, umbes niimoodi. Me tegime, seisata Laurata ja natuke räägid natuke, mängime klaverit, teeme natuke nalja ja räägime Kulnust ja selline salongiõhtu nagu mõneks korraks kaks. Ja siis me mängisime teda viis aastat oleks võinud veel mängida, ise tüdinesin ära, tegime vaheaegu ja siis nüüd on siis 20 aastat hirmul mõelda. Enam ei ole Kulno Süvalepalaulud, linn on ka eriprogrammid, olete teinud? Jah, kurna laulud olid esimesed kaunimate aastate õhtu, aga siis me hakkasimegi, no neid hakati kutsuma ja me isegi mõtlesime lisaks mingite uusi asju, siis tuli see aastatuhande vahetus tuli siis me tegime sel puhul nagu 100 aasta laulud, siis tegime mingit mustlaslauludest kava. Ühesõnaga laulukavasid on meil hästi palju, me oleme püüdnud ikka natukene ennast nagu edasi arendada või täiustada ja nüüdseks on, vaatasid ikka igale maitsele ja valikule siin küll muusikalidest ja me oleme isegi nüüd mõned korrad on meid tellitud, ega me muidu tantsuks ei tee, aga isegi tantsu õhtuti oma lauludes püüame anda kindlama rütmi. Niimoodi naljaga pooleks istunud tantsuõhtud teete, meil on uued plaanidki jogamise natuke, üritame oma nõudlikkust enda vastu natuke tõsta. See viimane tango, mis me tegime, kus me tegime. No seeläbi siia maalile Ta ei ole maha võetud, noh, jah, me üritame teda veel järgmine hooaeg ka mängida. Aga nüüd on üks uus plaan, jah. Kus need peaks päris noodist õppima viiehäälset laulu, mida me siiamaani oleme lima nootide hakkama saanud, lihtsalt kuulame ise harmooniat ja Toomas Lunge arranžeeringutes seaded, Indrek Kalda ka mõnikord aitab sel harmooniat paremini leida. Aga nüüd üritaks ühe etenduse teha. Ma ei tea, kas rääkida võib, seda võib Andrese käest küsima, aga vist võib. Komeedi on harmonist, see oli üks seltskond, kes laulis sellist naljakat Koblee vormis laule viiehäälselt, aga nad olid väga osav. Nad olid suurepärased muusikud. Meie nii head muusikud kõik ei ole. Aga üritame nendest ühe etenduse teha, see tähendab meile siis viiehäälset noodist, laulmist. Sa ütlesid, et sul ei oleks probleemi, et kui sa ei oleks näitleja, et sa oskad veel palju muid asju, mis asju sa oskad, keeli oskad? No keeltega ma küll ennast ära ei elata, ma arvan, ma saan hakkama eeskätt vene inglise keelega, saan ma vabalt hakkama, natuke ka, võib-olla saksa keelt ma ütleme, nälga ei jää, aga ega ma tööd ikka saksa keeles ei teeks. Teksti suudan ära õppida ja no ma olen, üritan keeli hoida sellisel tasemel, et kui on vaja mingis keeles etenduse teksti anda, siis ma saaks hakkama prantsuse, hispaania ja saksa ja itaalia nende keeltega hakkama küll. Aga tööd ma nendega ikka teeks, ma arvan, kuigi mingeid väljakutsed, need ei tea, vaata mis tulevik toob. Aga mis ma teeksin? Ma olen paar väikest maja ehitanud, siis mulle väga meeldib puutöö. Ma olen täitsa kujutanud ette, et mingisugune puurestaureerija või puumeister või mingisuguste lihtsamate pillide tegija või siuke peenemat sorti puutöö see istub mulle väga hästi, ma naudin seda. No ma olen nipet-näpet mingeid mööblitüki asju parandanud ja meisterdanud, ehitanud purjetamise juures. Mu esimene purjekas oli puupaat, mis nõudis, ütleme siis kaarte parandamisest neetimistest igasugusteks, niide ja kraapida ja ma tea kõikide värkide tegemistest. Purjeka kvaliteet, just mu naabrimees ka käis vaatamas, vana kalamees ütles, et misasja sa vuntsid, sest nagu köögimööblit, et tema tegema kalapaadil lihtsalt tahus kirvega välja ja läkski nii, aga mina ikka tahtsin, et oleks oleks elegantne ja ilus. Põhja ei läinud. Ei, ei, seda kindlasti mitte. Lihtsalt ma tõesti mõte oli ju see purjekas oleks, näeks kena välja. Nüüd on mul plastikpaadid, parandamine on natuke teistmoodi, sihuke proosalisel tegevusel epo vaikude ja plastidega kitarr parandanud olen, ja sellist asja, et ma arvan, et see oleks üks asi, millega ma võiksin leiba teenida, küll. Äriasju ma väga viitsiks ajada, aga samas ma olen selliste kultuurimehena Cheerimisega, ma olen ka veidi tegelenud nendes mingites festivalidega ja ma arvan, sellise asjaga seal rahanumbreid oskad lugeda. Ega ma suur raamatupidaja küll ei olevat, raamatupidamine mulle ei meeldi. Raha lugemine, pigem alles riikenemika, vist boheemlane tüüpiatega, raha minu käes ei püsinud. Et ma arvan, et ma, rahaasjad annaksin kellegi teise teise hooldada. Aga vajadusel ei, ma olen ikka laekuri ametid ja ma olen pidanud küll, et ma saan sellega hakkama küll, kui ma nüüd kokku võtta. Aga noh, see ei ole minu leib, seda sellega tegeleda ei tahaks otseselt midagi luua, tahaks ikka ilusale just midagi üles ehitada, midagi algatada, mingeid ideid? No vahepeal ma olen ka mingites mõttekodades siin natukene kaasa löönud, viimasel ajal vähem, aga ma arvan, et ideid ja mõtteid mul on. Noh, vaatame, mis elu ette keerab. Ega ma teatrist ju päris välja astuda veel nagu ei tahaks. No mis sinu ellu veel mahub peale teatri ja siis puutöö tegemise. Tere, lapsed. Tere, olin mõnes mõttes naljakas, et lapsed on mul iga igaüks ise kohas. Aga lastega side on muidugi oluline ja võimalust mööda. Ma annan kõikidele lastele oma parima panuse. Muidugi võtab see mingit aega, aga no see aeg on ju see aeg, on väga meeldiv aeg, et selles mõttes see ei ole mingisugune kulutatud aeg, vaid see on see, mis nagu elule sisu annabki. Lastega koos olemine ongi see elu paremaid aegu, mida sa teed lastena. Kõike, mis pähe tuleb, mõnikord olen mina initsiaator, mõnikord on emad initsiaatorid. Mina üritan rohkem olla värske õhuasju teha, ma ütlen purjetamine, jalgrattasõit, matkamise, trei. No ma arvan, liikumine on elus vajalik ja mulle tõesti meeldib värskes õhus kõiksugu asju teha ja jõudumööda ka. Võtan poisse kaasa. Poistele alati ei meeldi sellised Nemad tahaksid võib-olla rohkem mingeid tubasid ja arvuti niikuinii. Tihti ma käin ka nende soovide järgi, järgmine raks ongi, mis manud, võtan mõned reisid, et ja noh, suvel on plaan muidugi poistega praegu üritangi vanema poisiga. Katsume purjeka veebel panna, et, et suvi läheb ilusaks ja ma möödunud aasta ei saanudki e peale oli teatri tegemisi, asju, et see aasta peaks kindlasti reedele saada. Vanemuises viimane tikum papid tuules, kus kolm kunagist südametemurdjat mängivat vanadekodu kliente. Kuidas te ennast tulete selles rollis? Ma ei tea, südamete, ikkagi noored kenad mehed. No ja vaat selle vanusega seal natukene oli, alguses lugesime, seal on ju 75 aastased nad aru Me tegema hakkasime, mõtlesime, et ega kui me oleksime 75 aastased siis ei tea üldse, kas me selle materjaliga enam hakkama saaksime, sest mälu pole enam see. Ja tähelepanu pole see. Ta nõuab ikkagi suurt kontsentratsiooni terve õhtu kolmekesi kogu aeg laval, praktiliselt. Seda peab ikka natuke nooremana mängima. Väga Uku juhtimisel ei pühendunud ka sellele, et nüüd mängidagi vanainimest. Kas see nüüd on etenduste käigus muutunud ka või te olete ka kolmekesi head sõbrad või on lavastaja teha, kuidas te mängite? Lavastaja saab tähelepanu pöörata ka mingisugustele, tasakaaludele, mingisugustele, stseenidele, mis ta tahab, et need näeksid nii välja, nagu tema ette kujutab. Ta loob ka Uku, eriti Lotoloog, üsna palju ka meie pealt ta vaatab, kuidas meil mingi asi kulgeb. Ja siis ta suunab meid mingisse parimasse lahendusse parimasse kanalisse. Aga loomulikult selle kolme mehe tüki puhul on oluline, mismoodi me kolmekesi seal laval siis täna õhtul, kui etendus toimub, kokku saame ja nahuku suunas meid ka meeldivalt just seda otsima, et, et meil oleks rõõm ja mõnu kolmekesi koos seal laval toimida selle tüki raamides. Aga mismoodi see energia seal sees toimub meie vahel? Ta täppissuhted toimivad siia muidugi juhtub igal õhtul uudselt ja noh, natuke on ka alati üllatusi, mõni teksti nüanss läheb teistsuguseks, mõni suhe läheb teistsuguseks, mõni tekst ununeb, toob sära, teinekord tekivad teistsugused lahendused. Kas selline tükk paneb ka täiendava manuse ja vanaduspõlve peale mõtlema? Selle tüki seoses on mul ka esimene vanuseilming, kui ma tegin seda Richardit Ta oli päri ratter Inglismaalt ja tema ütles, tema mängis kõritsertide kaks korda on ise mänginud ja ükskord ta pani endale, kuna Richard oli ju sihuke värdja pidi lonkama ja küürakas ja et siis ta pani endale sellise kõrgendatud kinga ja ütles, et kui ta seda mängis ja mängis, siis ta avastas, hakkame, hakkasid mingid vaevused selgroos ja kus puusades ja et ta avastas, et ta väänas remoonutes oma oma skeleti ära. Ja ma unustasin selle ära. Aga nüüd, kui ma tegin seda paplituules, ma pidin seal lonkama või pean seal lonkama invaliidina, siis ma mõtlesin ka, et kõige parem lahendus, et, et ma ei peaks sellega vaeva nägema, ma panen omale kõrgendatud, lasin teha ekstraraske saapa, mis on siis mingi neli senti kõrgem. Aga nüüd on tulemus käes, mul on vasak puus tänu sellele saanud trauma. Ma ei oska muud arvata, sest üks puus on natukene nihkes. Ma käisin just täna seal selle masinal, mis on see tomograafid. Me peame vist pausi tegema. Meil vihma sadama ja me tormame puude on. Nüüd oleme pargis ja vihma hakkas sadama ja pidime hakkama jutu kokku tõmbama. Nii et vanus annab ennast tunda teatrilaval. No esimest korda jah, ma saan aru, et mul on selline mingi vaevus, mida noores põlves võib-olla ei tekiks. Et ma olen natukene nüüd selle paplik tuules lonkamisega paigast ära nihutanud. Rännakuid on tähtsad, aga ütles, et nii vanaema veel ei ole. Ta andis lootust, et see taastub. Et ma saan sellest lähiajal, Lile mängib nooremat meest siis? Ei. Ei, ma arvan, et ma sügisel jätkan kuidagi teistmoodi, ma ei saa enam seda kõrgendatud saabas lubada, kui see mul ikka trauma tekitanud, siis ma mõtlen midagi muud välja. Nonii aga vihma käes siin Vanemuise väikese maja kõrval võtame oma jutud Jüri lumistega kokku, mis suvi toob ja järgmine aasta. Ma olen sättinud kuidagi niimoodi mõnusalt, et see suvi on mul küll üsna palju vaba aega. Ma olen vahepeal, veedan aega Brüsselis. Tahaks Pariisis käia, siis tulen Eestimaale, tahaks purjetada mere ääres, olla mulle see Noarootsis väike majakene poistega seal olla perega ja siis augusti lõpus hakkame kukuga taplituuleta otsast proovi tegema. Aitäh. Jutuajamise lõpetasime suure vana pärnapuu all, saatjaks suve vihmaga, lõpuks jäi vihmika järele ka. Päevade suvekülaline oli täna näitleja Jüri Lumiste. MINA OLEN Ülle Karu ja saates kõlasid laulud kaunimate aastate vennaskonnast, kus teeb kaasa ka Jüri Lumiste. Tohutud kohtumised elus on nagu kiirelt mööduv kevad meloobuses vaid unistame õnnest. Kuid õnn nii sageli naist mööda. Aasta suvel? Aastat. Veel armastus. Nii kaunis ja. Õnnele viivadki. Armastuskera ja loom. Au. Armastusse ema ja mis on veel kaunim? Ja kaunim helgem on su kevadpäeval. Saab seda esimesest pilgust. Seejärel saab tema silmades päikeseloit. Kuid kui sa oma armastust ei usu ja kevadpäevad mööda lased siis peagi tunned üksildust ja valu, sest iialgi ei tule tagasi seitsme eksimus ja sest iialgi ei tule. Las. Ta aastast aastasse. Armastus. Armastus kaunis ja. Õigemini mine saatesse.