Tänases saates tuleb juttu Soomes elutsevatest loomadest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Alustan ahmist, kes on vahel harva ka Eestis ringi jalutanud. Ta on üldse niisugune jalutaja tüüp, vahel on jälitatud teda päevade kaupa, siis on selgunud, päeva jooksul võib ta maha tantsida kusagil sadakond kilomeetrit. Et noh, see 100 kilomeetrit päevas kõndida on ikka päris tubli astumine, arvan, et ega me seda järgi nii väga ei tee ja tema sammud üksi tema sammu püksi. Jah, ta on üksi elav loom, jahmann, päris suur loom. Soomes on neil siis uuritud juba pikki aastaid ja on selgunud, et näiteks emased loomad keskeltläbi kaaluvad kusagil 11 kilo, isased 16 kiloga. Rekord, mis Soomes on täheldatud, kui on niisugune sügisene aeg ja ta on kenasti enda jõudnud rasva süüa, siis emased on olnud kuni 20 kilo rasked ja ja isased siis kusagil 26 kilo rasked rekord loovad ahmid meenutavat käru, Nad meenutavad karu, aga nende lähimad sugulased on siis kärplased ehk mäger meie loomastikust nugis või, või siis nirk ja kärp, vot need on siis need lähimad sugulased. Aga ta on jah, Euroopa kõige suurem kärplane tema nagu eripära on hästi lapik, pea sihuke lühike saba pruunikas ja pikk karvastik ja tema jalajälg. Kui ta jätab selle jälje maapinnale, siis ta meenutab väikese karujälge, sest tal on hästi pikad küünised, lai ja lame jalg, nii et ta on sihuke tallal, kõndia täistallaga astub ta maa peale ja, ja olgugi et tantsuga tallal kõndia, nii nagu ma alguses ütlesin, et on väga osav kõndijat, käib pikki vahemaid ja tema liikumisviis on ka selline kummaline, et see meenutab sihukest naljakat hüplemist. Veidi belglase mulje jätab ta oma liikumisega, aga tegelikult on tõsine loom. Sellepärast et, et kui me teda nüüd niimoodi kiskja vaatleme, siis, siis ta on päris jõuline kiskja. Tal on tõesti võimsad hambad ja hästi tugevad lõuad ja väga tugevad Rihased tähendab, et noh, kui ta saab kätte mingi looma, siis luude puruks hammustamine ei ole tema jaoks mingisugune probleem, ta suudab oma hambad surudes nii kõvasti kokku, et need luud sõna otseses mõttes ragisevad ja, ja siis ta suudab sellest luust kõik toitained kätte saada. Kasahm võib ka inimest rünnata. Aitäh, kuigi ta võib vahel inimest ähvardada, aga ta ei ole selline, kes inimesele kallale tuleks ja murraks, aga noh, seda, et näiteks kellelegi kummisaabast kinni võtnud ja natukene ahistanud seal seda on küll juhtunud, aga üldiselt ta püüab siiski vältida inimesed kokkusaamist ja läheb küllalt vilkalt inimese eest ära. Aga samas inimese, neid igasuguseid tegemisi jälgib ta kõrvalt väga hoolikalt ja kasutab inimest oma elukorraldusel väga hästi äras. Tihtipeale jälitab põhjapõtradega Marju. Kui siis inimesed karjatavad oma põhjapõtru ja kevadisel ajal, eriti kui siis need loomad jäävad nõrgemaks, nad ei ole saanud neid samblikke kätte siis ahmid murravad neid päris jõuliselt, et ta murrab vahel öö jooksul kümmekond looma. Ta on palju rohkem, kui ta süüa korraga jaksab, aga tegelikult kuna ta sööb väga palju raipeid ja korjuseid ja kuna ta on selline samamoodi sotsiaalne loom ja tal ei ole kindlad territooriumid, on tema, see jahipidamisterritoorium liikumisterritoorium on niivõrd suur, et ta ei suuda seda kontrollida ja sellepärast ta siis talub seda, kui teised liigikaaslased tulevad tema territooriumile. Ja kui nad sinna tulevad, siis nad saavad süüa ka tema murtud loomi. Nii et noh, kõik need põhjapõdrad, kes seal siis maha murti, tegelikult need lõpuks süüakse ära kas selle murdja enda poolt või siis tema liigikaaslaste poolt ja kuigi Ahme märgistab oma territooriumi, ta seal pureb kõrsi või oksi või jätab sinna lõhna, jälgi uriiniga või väljaheidetega, siis need pigem tähistavad tema sellist liikumisjoonist ja nagu märgiks, et, et siin juba süüakse, et ega siin palju lootust süüa midagi ei ole. Aga kui näiteks keegi tuleb tema poolt murtud vaid tema selle korjuse juurde, siis sellist suurt tapluste sünni nad tihtipeale ootad, kuni üks ära söönud, siis tuleb, teine sööb edasi ja sellist pahandust sellest ei teki ja selle korjuse sihukest kaitsmist ja vihaseid võitlusi, nii nagu teistel loomadel vahel võib-olla oma saagi kaitsmisel, siis seda seal ette ei tule. Ma lugesin ühest, on Soome ajakirjast ahv harrastas metsas tööd, teinud meistrilt ära kaks mootorsaagi. Raskema sae vedas ta 80 meetri kaugusele ja kergema, sae 400 meetri kaugusele. Jalajälgede järgi tehti süüdlane kindlaks. Nii et jõudu on tal tõesti palju ja uudishimulik on ta ka. Jah, ja muidugi tekib küsimus, et milleks tal neid vaja oli, miks ta need siis sealt pihta et seda muidugi me ei oska seletada millegagi, aga see jah, et ta on jõudu palju, seda näitab ka see, et on tihtipeale näiteks leitud, kus ta on terve põdra või põhjapõdrakolju sead keha küljest lahti hammustanud ja vedanud kuhugi puu otsa. No peaaegu nagu leopard, jah, ja tegelikult ongi selline tegelane, kes päris osavasti ronib mööda puid, nii et tihtipeale peab oma saaki ja ja peidab ennast sinna puulatva, aga tal ei ole ka sellist kommetata sealt nüüd alla, hüppab jälle kellelegi kaela. Ja jahimehena on suhteliselt kehvakene, nii vähemalt pealtnägijad kinnitavad, et tihtipeale püüab küll seal neid loomi murda, aga see peab olema siis kas siis nõrgaks jäänud või, või kevadtalvel, kui see lumi, Alt kohev, aga peale tekib koorikesis põdrad vajuvad läbi sellest jääkoorikud vigastavad jalgu, jäävad nõrgaks Ahmuma, tugevate jalgadega ja laiade jalgadega, nii et tema, see kehamass, mis ühele pinnaühikule satub, on, on tunduvalt väiksem, nii et ta saab nüüd hangesid mööda liikuda. Ja, ja siis ta neid loomi murda suudabki enamasti. Ta murrab nii, et ta siis pureb läbi need kaela veresooned ja siis ratsutab sõna otseses mõttes kas põdra või põhjapõdra või mõne teise looma kukil. Aga tal loomale lähedale saamine on, on keeruline, et noh, ta ei ole eriline hiiretüüp ja ja vaatlejad on vahel märganud, et siis, kui ta väga suurde hindu satub jahisaagiks püüdmisel, siis ta hakkab tegema kummalisi hüppeid ja reedab endalt viimasel hetkel ära ja loomad pääsevad temast pakku. Rohkem ta sööb ikkagi korjuseid. Aga sügisesel ajal siis, kui marjad valmis, sööb ta marju ka ja eriti tunduvad talle maitsvat mustikad, on nähtud, et on kohe ahminud neid päris suurtes kogustes ja ja mõned lahingute põhjal siis on leitud, et kogu elundkond siis sügisesel ajal on täitsa siniseks värvunud nende mustikate söömisest. Millised on ahmide pesad? Pesad on kummalised, näiteks talvel teeb ta lume sisse, pesast läheb tihtipeale kõrgele tundrute peale ja seal siis harjade peal lumi puhutakse ära ja sinna nõlvadele siis kuhjub kusagil kaks, kolm meetrit lund sinna lumes, Esselis teeb omale pesa seal niisugune pikk tunnelite süsteem, osa käigud, osandused, pesakambrid ja osa on isegi toidu laotav, jaapasime toitu. Nii et see on selline väga huvitav pesast ja isased kohta demostega ainult niimoodi paaritumise ajal. Ja pärast siis toimetab see emaloom oma poegadega üksipäini ja poegi pesas suhteliselt vähe, üks kaks tükki, vahe harva rohkem. Ja on üldse selline aeglaselt sigiv ja, ja suhteliselt ohustatud on praegusel hetkel sellepärast, et need, kes põhjapõtru kasvatavad, nemad ei armasta neid, Ahtmisid mitte. Kuna nii nagu ma alguses rääkisin, aeg-ajalt murrad rohkem, kui neil vaja, kuigi ta on kaitsealune loom, siis, siis nende arvukus on suhteliselt madal. Päris täpselt ei osatagi hinnata, kui suur see on, aga soomes võib elada kusagil 50 loomaringis mõni aasta rohkem, mõni aasta vähem. Ja, ja tegelikult sel ajal, kui need siis on kütitud, siis see arvukus oluliselt ei muutunud, sellepärast et Venemaalt Vene piiri tagant tuli siis päris ohtralt neid. Ah ma sinna soome juurde, aga nad tulid alati siis, kui sealt keegi oli nagu ära püütud või ära kütitud kuidagi nad said teada, et territoorium on siis siis vabaks jäänud ja koht, kus süüa saab, on, on vabaks jäänud ja siis nad tulid sinna asemele. Tänapäeval on kaitse all, nende eest kantakse hoolt, aga salaküttimine, eriti nende põhjapõdrakasvatajate juures on siiski levinud ja paraku on võetud kasutusele mootorsaanid. Millega siis talvel saab hästi hangesid pidi liikuda ja neid jälitatakse saanidega ja ja lõpuks nad saavad seal ühel või teisel viisil hukka, nii et nende saatus on suhteliselt kurb, aga, aga loodetavasti see selline väike kogus ahmisid. Tegelikult püsib seal Soomes veel päris pikka aega. Tänu sellele, et Venemaal on need suhteliselt ohtrasti ja nende levikuala on suhteliselt suur, kus siis nad aeg-ajalt jälle Soome aladele tulevad? Soome giidid on rääkinud, et välisturistid esitavad neile üsna sageli küsimusi jääkarude kohta. Väljaspool Euroopat elavad inimesed arvavad, et Soomes võib näha ka jääkarusid. Isegi mainekas ajakiri National lehvik avaldas mõned aastad tagasi uudise, kus kirjutati, et lühikesed talved ja sulav jää võivad hävitada kõik. Soomes elutsevad jääkarud. Nojah, väga paljudel inimestel on ettekujutus, et kui sa tuled Helsingisse, et seal võib tänava peal jääkaru kohata nii nagu noh, mõningates Kanada põhjaosa linnades seda võib ette tulla. Aga tegelikult jah, jääkaru Soomes ei ole, tema on veel põhjapoolsemat alade liik ja texi paigalt Norra põhjarannikule, aga Soome tema jah, kuidagimoodi eksinud ei ole, küll aga on Soomes üks väga arktiline liik, kes võib jalutada ka siis peaaegu põhjanabale välja, on nähtud seal kusagil 100 kilomeetri kaugusel põhjanabast jalutamas polaarrebaseid. Need on siis meie punarebase väiksemakasvulise suguvennad, kauged sugulased, ütleme nii, kes elavad seal arhilistel aladel. Ja 19. sajandi lõpuosas olid polaarrebased seal Põhja-Soomes suhteliselt arvukad, aga siis ründas neid ootamatu taud nimega mood tulid moodi, need ilusad valged polaarrebase kraed ja siis hakkas armutu polaarrebaste tapmine Soomes ja ka teistes Skandinaaviamaades. Ja selle tulemusena siis juba 20. sajandi alguses oli nende arvukus vähenenud päris katastroofiliselt. Esimesena siis rootslased 24. aastal vist oli, võtsid siis polaarrebasekaitse alla ja soomlased piibitasid selle loomakaitse alla võtmise kusagil 40. aastani. Nii et alles 1940. aastal, siis võeti kaitse alla ka Soomes polaarrebane. Selleks lisaks oli juba nende arvukus nii madalale langenud. See ei ole siiamaani taastunud, et praegusel hetkel võiks arvata, et neid elab seal kusagil kolm-nelikümmend isendit, aga võib olla ka siis natuke rohkem, et neid on raske nagu loendada. Aga polaarrebane on tegelikult suurepäraselt kohastunud selle põhjaalade eluga. Kõigepealt tal on kõik sellise põhjaalade looma iseloomulikult tunnused, väikesed kõrvad, palju väiksemad, kui meie rebasel siis suhteliselt lühike joon ja kere on ka tal väiksem, kui meie punarebasel saba lühem, jätab kompaktse mulje külmudel alada siga välja ulatuv kehaosa ju saab külma tõttu kannatada ja mida vähem väljaulatuvaid kehaosasid on, seda paremini sa sel alal toime tuled. Lisaks sellele on tal ideaalne kaitsevärvus talveks. Ta läheb üleni valgeks ja see valge kasukas, siis peidab ta lume sisse nii hästi ära, et teda praktiliselt pole näha. Aga sel ajal, kui neid siis kütiti, siis ausalt öeldes küttimine nägi väga karm välja, sellepärast et polaarrebased, kes ei ole inimesed kokku puutunud nendel põhjaaladel siis olid väga usaldavad. See loomake magas tavaliselt oma pesakoopa peal ja kui ta siis näiteks nägi kaugelt inimest tulemas, siis ta tihtipeale tuli saba liputades nagu koer talle vastu ja nii, et tema tapmiseks ei olnud nagu vaja, rohkem kutamast mingi puuhalg ja sellega ta maha lüüa, mida siis sageli tehti. Osalduslikus maksis sellele loomale karmilt kätte. Aga tegemist on jah, väga hästi selle põhjaaladega kohastunud loomaga, sest lume sees ta saab hästi toimetada, tal on suhteliselt hästi kandvad käpakesed, nii et ta lume sisse ei vaju, ta on kerge. Ja see karv on niivõrd kohev ja õhku täis, et kaitseb teda ka nende karmide kolme-neljakümnekraadist pakast täiesti, väga kenasti. Nüüd ainuke asi, mis tema eluvõimalusi piirab, on see, et kas on piisavalt toitu et see toit on see, mis siis reguleerib, vanasti vähemalt reguleeris tema arvukust kui need palju oli, sellepärast et tema põhiline toitu ei tundras, elavad lemmingut ja nende lemmingut arvukus tegelikult muutus selliste järskude tsüklitena vahel olid nelja aasta vahel ka pikemad tsüklid. Ja siis, kui see arvukus langes, siis langes ka jälle polaarrebaseid, kus sest nad moodustasid ikkagi väga tuntav osa polaarrebaste toidust mõningates teistes piirkondades, näiteks Islandil või Gröönimaal, kus ka polaarrebased elavad siis seal nende toidusedelis on väga olulisel kohal ka lindude pojad. Eriti kaljudel pesitsevate lindude pojad, sest need, kui ei olnud veel lennuvõimelised, nad tihtipeale pudenesid sealt alla, siis rebane noh, sõna otseses mõttes võis istuda, suu ammuli kalju all ja kukkusid talle linnupojad suhu. Aga Soomes sellist lindude rohkust seal polaarrebane siis põhiliselt toitub närilistest, aga siis aeg-ajalt ka lindudest ta vahel ka vaatas inimese üles pandud püünised üles, nii nagu ahvi seda teeb, et aeg-ajalt võetiselt püünised siis need lumepüüd või vaid undra püüd siis välja ja ja nende söömisega siis rikastati oma toidusedelit ja noh, natukene maapinnal pesitsevate lindude mune ja ja poegi muidugi kuulub ka sinna toidu hulka ja nii nagu kõikkiskendiga polaarrebane aeg-ajalt sööb siis ka veidi marju ja muid taimi, aga põhised, marjad on need, mida tema siis himustab. Polaarrebased on väga perekesksed loomad. Nad moodustavad pere ja see jääb neile siis kogu eluks niikuiniisiis üks või teine pool partneritest ka saab ja Spola rebasepereelu siis on selline, et kui see pulmamäng neil on, siis nad jooksevad koos ja ajavad 11 taga ja ja õrnad ka näksivad ja vahel jääb niisugune mulje, kui vaadata, mida nad teevad siis nagu nad kõnniksid niimoodi käsikäes sörgib teineteise kõrval. Ja siis, kui see ema jääb poegi toitma sinna pessa, pojad on sündinud seal kusagil maikuus, siis siis isa toob talle toitu. Ja toitu toob siis senikaua, kui pojad saavad nägijaks ja, ja siis on niimoodi, et hakkad mõlemad vanemad seda toitu pessa tassima, et nad on väga sellised koostööaltid tegelased ehk mõlemad toovad siis päevad läbi toitu ja pojad siis on seal pesas omaette ja poegi, võib-olla seal rebasel päris palju oleneb muidugi sellest aastast, palju neist siis lõpuks ellu jääb, aga on olnud pesakondi, kus on kusagil kümmekond poega, keskmine kusagil viie ringis, aga 10 pojaga ja, ja näiteks vangistuses on üks polaarrebane suutnud ilmale tuua isegi 20 poega korraga. Ja, ja siis, kui pojad saavad nägijaks ja juba hakkad nagu kaela kandma, siis nad jäävad sinna pesa ümbrusesse ja, ja siis sellel pesal ümbruses olles nad mängivad nii nagu kõik loomapojad armastavad nad mängida ja alguses see mäng on selline sihitu jooksmine, sinna-tänna tormad ühest kohast teise ja ja maksavad kõike, mis ette jääb, et tal ei ole nagu mingit selget sihti üldse. Kui ta alustab mängu ühe venna või õega, siis ta jätkab seda teise ja kolmandaga ja keegi ei tea, kes talle järgmiseks ohvriks langevad kogu aeg sihuke vilin seal pesa ümbruses käib ja siis nad püüavad ka seal nende mängude kestel harjutan saagi püüdmiseks, saagiks kõlbaks igasugune asi, mis neil on, kas siis venna saba või käpp, Bay kõrvad või või liblikas, kui mõni linnuke liiga madalalt lendab, stanud, üritad teda kinni püüdes nad suudad päris osavasti kõrgele hüpata. Nii et need rebasepojad, Nad on väga toredad ja pereelu siis kestab seni, kuni järgmine kord siis pojad sündima hakkavad, siis hakkavad juba iga poeg iseseisvalt oma seda saaki püüdma ja, ja see, kui osav sa seal oled, sa sellest siis sõltub, kuidas sa selle järgmise aasta talve üle elada, et see talve elamine tuvastanud noortele rebastele. Noh, nagu kõige saatusliku aeg, kui palju sul endal õnnestub saaki püüda, seda ema isa enam ei aita ja kusagi saagipüüdja olla kogemusi vähe, siis siis hukkumine on ka päris kindel. Lemmingut, kellele polaarrebased jahti peavad, on õige väikesed loomakesed. Need on umbes kuni 10 sentimeetri pikkused väiksed loomad ja nüüd lemminguid on tegelikult kaks liiki Soomes. Metsa lemming ja teine on Norra lemming. Soomlased kutsuvad Norra Lemmingut tundra lemming ja nendega seotud ka kõikvõimalikud müüdid ja üks müüt, millest armastatakse ikka aeg-ajalt jälle sellistes populaarteaduslikes raamatutes rääkida. Et need lemmingut siis aeg-ajalt võtad ette enesetapurünnakuid, kui neid saab liiga palju, siis nad kogunevad karjaks kokku ja tormad kõik ummisjalu kaljult kas järve või merre, uputavad enda ära ja siis on pikaks ajaks jälle rahu. Noh, tegelikult ei ole siukseid suitsiidseid kalduvusi sellel väiksel lemmingul sugugi olemas ja ei ole päris selge ka misselise rändamise neil esile kutsub. Aga nii nagu ma vahel piltide peale Lähme, kus on tuhandeid ja tuhandeid lemminguid, kes siis kõik külg külje kõrval rändavad ja nagu oleks nad mingis massipsühhoos-ist arvatud siis need inimesed, kes on nende lemmingute uurimisega tegelenud sealhulgas ka siis soomlased, nemad väidavad, et mingit sellist massilist külg külje kõrval tormamist mingis suunas, kuna seal üldse massilist rännet mingis ühes suunas tegelikult ei ole. Kui see asustustihedus läheb liiga suureks, siis nad sealt kohast lihtsalt liiguvad eemale. Ja need suunad võivad olla üpris erinevad, need võivad minna siis mõned lõunasse, mõned põhje, mõned itta, mõned läände ja ei liigu, nad külg külje kõrval olid, igaüks läheb oma teed pidi. Lemmingut on kuulsad selle poolest, et nad suudavad sigida erakordselt jõuliselt. Et kui neil on hästi toitu, kõikvõimalikke seemneid, vilju, mis seal tundrus siis on siis Nad võivad praktiliselt iga teise kuu tagant ilmale tuua uue pesakonna ja kui on sügava lumega talved, siis nad võivad sigida ka lume all, ehk teevad sihuksed lumealused pesad ja siis võivad nad ka seal järglasi ilmale tuua, nii et noh, selline talvine sigimine on, on nende iseloomulik tunnus, aga seda teevad nad sellistel headel aastatel. Kui lund on vähe, siis talvist sigimist ette ei tule. Ja noh, kui ütleme juba viienädalane või kuuenädalane lemming on suguküps ja võib isegi kas ilmale tuua ja kui neid siis pesakonnas on neli, kes seal ja iga pooleteise kuu tagant on uus pesakond, siis see arvukus võib tõesti plahvatuslikult aeg-ajalt kasvada. Nüüd, miks ta seal iga nelja aasta tagant kasvab või miks sellised tsüklid ette tulevad, seda ei oskagi päris täpselt keegi öelda. Kusjuures need tsüklid on põhiliselt seal ja, ja Rootsi poole peal, aga Soomes sellist Tõlge tsüklisust ei olegi nagu, nagu täheldatud. Kõige kauem on neid Lemminguid uuritud ühes põhja uurimisjaamas, mis kilbis järve lähedalt Norra piiri lähedal ja seal on siis neid uuritud kusagil 40.-te aastate lõpust, nii et iga aasta on siis neid püütud kevadel ja suvel erinevatel aegadel siis võrratut, arvukust ja tõesti mingisugused arvukuse tõusud aeg-ajalt ette tulevad. Aga see ei ole väga reeglipärane, uus arvukus on siis väga suureks tõusnud, siis nad lähevad ka liikuma, sealt tekib stress. Kuigi jälle osa uurijaid ütleb, et see stressi ei ole ka see õige sõna, mida nende puhul kasutada, et pigem on see, et neil on toitu vähe, nad lähevad siis toitu otsima ja isased muutuvad siis teiste liigikaaslaste suhtes natuke agressiivsed, kipuvad purema teised püüase puremise eest nagu kaugemale pääseda. Ja kuigi Nad on näiteks kilbis järvest oma nendel rännuretkedel põgenemisretkedel laienemisretkedel püüdnud siis mitu korda üle minna, siis ei ole siukseid selgeid suunda, et vasakult kaldalt paremale tuldud paremalt kaldalt vasakule mindud, et sellist selget joont, et nad lähevad ühele poole või teisele poole, ei ole. Ja tegelikult tuulevaikse ilmaga, kui vesi lainetas, siis lemming on pärisosa ujujad, vette sattumine ei tähenda tema jaoks veel mitte mingisugust suurt ohtu. Nad võivad ujuda kuni neli kilomeetrit, noh, kujutage ette, kui 70 sentimeetrine loomake suudab ujuda neli kilomeetrit, mis inimese mõistes siis välja võiks teha. Aga kui lainetus on isegi väike menetlus seal järve või merepinnal on, siis nad saavad enamasti hukka, kuna nad on tulnud sinna kaldale erinevatest suundadest ja kui nad sealt siis upuvad, siis tuul kannab kaldale olenevalt tuule suunast neid väikesi laibakesi päris palju ja jääb mulje, nagu oleksid nad massiliselt vette tormanud, aga tegelikult ei ole. Ja see müüt, et nad niimoodi hindavad, ennast uputavad, see on isegi dokumentaalfilmide tegijaid natuke eksitusse viinud ja omal ajal 40.-te aastate lõpus Disney stuudio hakkas tegema loomafilme dokumentaalfilme loodusest, mis olid väga osavasti filmitud ja seal oli väga palju lavastatud hetki ja üks põhjamaa loodust käsitlev film oli siis seal oli ka osa sellest, kuidas tundra lemmingut või Norra Lemmingut siis rändeid ette võtavad ja selleks siis püti tegelikult hoopis teist liiki hoopis metsas elavaid lemminguid, kes üldse ei rända, tegelikult püüti neid puuridesse hulga ja siis puuride avati sellise koha peal, kus lemmingutele jalg kuhugi mujale minna kui tormata kaljult alla vette. Ja neid sai siis seal ka hulgaliselt, nii et see oli võimas film neile, kes loodusest nagu midagi ei tea, aga, aga tegelikult see oli puhas lavastusele täiesti valede liikidega veel pealekauba. Aga muidu, kui need lemmingut ise omaette saavad elada, siis nad elavad suhteliselt rahumeelset elu ja kui toit on piisavalt ja lund on talvel ka piisavalt, siis nad Tulevad toimese arvukuse kõikumine väga suur, et ei tule, aga mõningatel aastatel jah, ja see on siis pidu jälle polaarrebastele, kes siis saavad piisavalt toitu ja see tõstab siis polaarrebaste poegade arvukust jälle mõneks hetkeks, aga siis arvukus langeb, siis kapulaarebast arvuks kipub jälle alla minema, nii et nad on omavahel ka kuidagi tsüklis. Soomes on üsna palju ühe võõrliigi esindajaid valgesaba pampahirvi. Ja see võõrliik valgesaba pampahirv toodi sinna 30.-te aastate keskel. Soomes on väga väike metskitsede populatsioon peskitsed nüüd hakanud nagu rohkem levima kogu Soome aladel, aga kolmekümnendatel aastatel ei olnud neid metskitsi peaaegu üldse. Ja, ja selle tulemusena siis taheti ka sellist paraja suurusega jahiloomakest ja Soomest olid läinud siis uusasukad Ameerikasse ja seal olid tähele pannud, et on Ameerikas ideaalne jahiloom, valgesaba pampahirv. Ja siis mingisugusel koosistumisel need uusasukad otsustasid vaja Soome loodust ka natuke rikastada. Et viimane, et Soome ka ja siis viidigi kusagil kümmekond loomas toome neist mõned said tee peal hukka ja tegelikult nendest siis soome valge sabahirvede populatsioon alguse saigi. Ja kusagil 80.-te aastate keskpaigas oli neid seal paarikümne 1000 ringis praeguses haru, kus enam-vähem niimoodi 15000 ringis, see arvukus on nagu stabiliseerunud ja on tulnud siis päris või vähemalt ihaldatud jahisaak, sest isasloomad tegelikult on väga huvitavate sarvedega, neid on nagu kahte tüüpi sarve, ühed isasloomad on need haruldasemad, nendel on siuksed, laiad sarved, sarvepõhi tüviosa läheb nagu kahele poole laiali, sealt tuled, siuksed lühikesed harutis üles ja, ja teistel on soome jahimehed kutsuvad neid siis tulbisarved, eks, sest see sarvekroon moodustab keske tulbi õiekujutise ja need viimased tulbisarvedega isaseid on päris palju, nad on nagu enamikus neid laiasarvega nagu vähem ja temast on tulnud jahiloom ja tegelikult on ta tulnud ka liiklusõnnetust ohvriloom sellepärast et neid jääb väga palju auto alla. Pampa hirvekene on metskisest natuke suurem, aga sest punahirved, kes meil Eestisse praegu sisse rändab lõuna poolt sellest punahirved jällegi märkimisväärselt väiksem ja mis iseloomulik on tal siis suhteliselt pikk saba saba, ümbruse sabaalune, on tal siis lumivalge sellest temal siis nimiga. Ja tegemist on siis tavalise siukse Hirvlasega, kes käitub nii, nagu nad kõik käituvad põhised rohusööja ja, ja jaoks nagu keeruline periood on, talv, talvelda ei leia toitu, sest seal oma kodumaal talvisel ajal ta sõi selliseid suhteliselt pehmete okastega, nulgusid lehiseid, aga Soome looduses neid liike ei ole, siukseid pehme, okkalised taimi ei ole ja ta on siirdunud siis põhiliselt kadakatoidule. Kadakas on see põhiline talvetoit, mida ta sööb, nii et ta saab levida nendel aladel, kus kadakaid palju. Natuke sööb ta siis erinevate lehtpuude, koordia ja pungi ja oksi ka, aga põhiliselt jah, on see okaspuu ja kuuske tema ei armasta. Et kuusk temale ei sobi ja natuke parema meelega mändi ja sellepärast on need, kes siis männitaimi kasvatavad temaga ka veidi hädas, et kahju nendele männi taimlatele ja, ja on selle tõttu metsakasvatajate meelest veidi kahjulik loom. Aga see valgesaba pampahirv tõenäoliselt sinna Soome loodusse jääb, sest nende arvukus on juba nii suur, et ta on väga hästi kohastunud soome eluga. Seda nii-öelda ühe teise hirve kohta, kes ka Soome on toodud omal ajal, siis on üldse kummaline liikesen kabehirv hästi selliste laiade nagu kühvli taoliste sarvedega. Ja nad on suviti sellised täpilised, beežikad, loomad ja valgete täppidega. See loom on Euroopas levitatud inimese poolt, et ta on pärit sealt Ida-Vahemere aladelt ja Aasia poole pealt kuningad ja, ja vürstid ja, ja kõik valitsejad on teda siis püüdnud Euroopasse omale jahiloomaks parkidesse aedadesse tuua, sest tegemist on sellise karjaloomaga ja inimest, mitte karpa tegelasega ja, ja neid olisi hõlbus küttida. Mõningates kohtades oli paarsada loomakarjas ja kui sealt siis mõned maha lasti, siis midagi juhtunud, et kari säilis päris hästi. Ja neid on mingisugune kogus, need Soome looduses ka olemas. Aga ta ei ole nii massiliseks kujunenud, nii arvukaks kujunenud, kui seda on see valgesaba pampahirv. Ja mõningatele saartele on siis veel Euroopast toodud ka üks lammas, muhvlon, metsik lammas, keda siis paaril saarel on sadakond loomaringi jalutamas, aga nad ei ole laiemalt levinud ja sealt saart, et nad, nad ei saa sealt edasi minna, kuigi võib-olla võimaldaks sellepärast, et need lumeolud saartel on suhteliselt pehmed, seal nad suudavad endale siis toitu leida, aga, aga mandri peale on see lumi juba nende jaoks natuke liiga sügav ja, ja talv liiga karm. Aga muidugi võib-olla kõige iseloomulikum loom, keda meil ei ole, aga Soomes on, on põhjapõder, kelle kodustatud vormi soomlased kutsuvad poroks ja metsikut põhjapõtra siis Beura. Ja on siis veel neid kaks alamliiki, üks on tundra põhjapõder ja teine on metsapõhjapõder ja, ja nemad on siis olnud tegelikult ka selle kodustatud põhjapõdra esivanemaks see metsas elav alamliik, temal natuke pikemate jalgadega ja natuke kogukam Se tundra alamliik on veidi Matsakama väljanägemisega ja põhiliselt siiski praegused põhjapõdrakarjad ja kodustatud poro karjad koosnevad siiski tundra alamliigi järeltulijatest. Ja miks sellepärast, et see tundra alamliik on sotsiaalsem algselt saamid, kes siis neid põhjapõtru praegu kasvatavad, olid põhjapõdrakütjad. Esialgu püüti mõned loomad aedikutesse kinni, et need oleksid nagu sihuksed peibutusloomad. Aga, aga hiljem said siis neist koduloomad ja nüüd on päris suured põhjapõdrakarjad. Suvisel ajal koonduvad tihedatesse karjadesse ja siis siis nad lähevad sinna tundru peale kõrgemate tippude peale ja koonduvad tihedaks massiks. Nii saavad nad ennast sääskedest kaitsta. Sellises karjas on sääse eest natuke nagu rahulikum olla, eriti kui sa oled see grupi keskel ja sinna pääsevad siis need loomad, kes on nagu sotsiaalses hierarhias kõrgemal tasemel. Need, kes serva peale näevad, nooremad loovad need, siis kannatavad sääskede käes rohkem. Aga need mets, põhjapõdrad, nemad sellistesse suurtesse gruppidesse ei ole kunagi koondunud ja need karjad on suhteliselt väikesed, mõnikord talvekari võib kasvada seal paarisaja isendiliseks, aga aga suviti on nad nelja-viie mets põhjapõdragruppides. Ja seal üks põhjus ilmselt on see, et ei ole sellist sääserünnakut nii suurt, nii nagu seal tundra aladel on ja teiseks on toiduga k-ga kitsam mets, põhjapõdrad, nemad söövad rohkem rohttaimi ja, ja siis, kui see karileb väga suureks, nad suudavad selle ala paljaks süüa. Tundra põhjapõdrad on aga põhised samblikule orienteeritud. Kui mets põhjapõder Samlikuga mitte sellises kogus ja Need põhjapõdrad, siis on suurepäraselt kohastunud nende põhjaalatingimustega. Ehk neil on niisugune hea paks talvekarv, laiad sõrad, mis võimaldavad neil lume peal liikuda ja, ja see lume veel liikumise raskus tekib neil ainult kevadisel ajal, kui hakatakse lume koorikust läbivajumise jalad ära lõhub. Ja muidugi kevade aeg on, on nendele loomadele ka selle tõttu natukene keeruline, et et kevadel on need sügisesed rasvavarud ära kulutatud ja siis saab just isa loomi palju hukka, sest isa loomad ei valmistu talveks nii hoolsasti nagu ema, loovat isa loomad veel kusagil oktoobris peavad hirmsasti pulmi. Ja, ja siis sellel pulmaajal ei ole aega süüa, ema loomad söövad sellele rahulikult, aga isa loomad kolistavad sarvi üksteisega kokku ja peavad siis selliseid turniiri võitlusi, aga Emalvamad siis söövad ja kogu otseselt korraliku rasvavaru. Ja kevadeks siis need korraliku rasvaaruga emased on paremini toime tulnud, kui, kui need isad. Ja isastel on teine probleem, veel talvel kaitstakse oma kohti, kus kaevatakse samblikke välja. Kaitstakse sarvedega emaste, säilivad sarved, tihtipeale see nagu vasikad sünnivad kusagil maikuus, aga idast tulevad need sarved juba ümbris ja detsembris ära pärast neid suuri turniire ja siis nende sotsiaalne hierarhiline positsioon muutub väga viletsaks sellepärast et nad ei saa emaste sarvede vastu kuidagimoodi võtavad nagu võimu täielikult enda kätte ja neid lüüakse tihtipeale ka söögikohtadest minema, et ta vaevaga kaevaks seal endale koha, kus see samblike kätte saada, siis tulebki teine, ajab ta sealt lihtsalt minema. Nii et selline võimuvõitlus seal karjades aeg-ajalt ikkagi toimub ja emased on need, kes siis tegelikult suuremas osas pärast seda ala valitsejat, kuigi isased tavaliselt suures grupis väga tihti ei ole, et nad hoiavad nagu veidi omaette, aga, aga seal omaette olles ka aeg-ajalt satuvad nad temast aga kokku ja siis tekivad need konfliktid söögi pärast. Kui rääkida soome linna loomadest, siis Helsingis on väga palju küülikuid ja nendega ollakse lausa hädas. Nendega nüüd intensiivselt võideldakse aga paraku küüliku suhteliselt visa loom, ta suudab toime tulla ja, ja tegemist ei ole siis mingisuguse loodusliku liigiga, vaid need on siis lemmikloomad, kes on kodust jalga lasknud ja suutnud ennast siis seal sisse seada. Ja uus, selline põnev liik Helsingi linnas on valgepõsk Lagle, kes muidu pesitseb Põhja-Jäämereäärsetel aladel ja tegelikult ei tohiks nagunii lõunaaladel üldse pesitseda millegagi, pärast on nad jäänud nüüd Helsingisse pesitsema Helsingi pargid eriti merele, teeäärsed pargid on neid suisa täis, et tuleb kohati liiklus ümber korraldada, siis kui pojad ühe tee läheb, vahel on isegi politseinikud pandud vahti pidama. Selleks, et lasta siis emad koos poegadega üle tee ja nad jalutavad seal inimeste vahel ja on täiesti kartmatud mõningatel aladel neid Helsingis ja, ja viikis seal siis veidi ida poole jääv osa Helsingist siis seal on neid kohati kohe juba sadu ja võib-olla isegi tuhandeid. Kuulsite keskprogrammi stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.