Nii pidigi. Olema. Veel kommerts. Kant Milano tervelt 26 laulu Milanost, nende seas ka ta viina Amara kibe vend. Sellel plaadil natuke vanamoodsad meloodiliselt läbi ja lõhki itaalia laulnud oma kauni Kiviibitsilise lumivalge toomkirikuga. Katuseterrassil on 135 torni tippu ja üle 2000. skulptuuri oma maailmakuulsa las skaalaga omandanud läride väljakute palatsudega on puujõe orus seisev Milana üks uhke ja võimas linn. Lombardia maakonna pealinn, mida kogu itta Itaalia varjatud pealinnaks on kutsutud läka pitaale morale. Nii nagu sõidavad selle linna arvukatel ja pikkadel liinidel üksteise kõrvallause igivanad. Ena tunduvad trammid, pikad pingid, kahel pool vagunit ja tuliuued, kolujoonelise ninaga trammid. Niisamuti elavad Milanos kõrvuti stiilne tänapäev ja aukartust äratav ajalugu. Umbes 600 aastat enne Kristust elas väljast pärinev keldi hõim, Insurbid ja paiga nimi oli medi alanud. Aastal 222 enne Kristust vallutasid siinse ala teadagi Rooma leegionid. Viiendal sajandil tuli Attila hõnnidega siis koodid, siis langobardide pikkhabemed jõudis mitu korda nii alla käia kui tõusta. 11. sajandil olid Jaanus parasjagu head ajad ja Punahabe Friedrich Barbarossa tahtis linna oma püha Rooma keisririigiga liita. Sõda kestis kaua ja vahepeal loodud Lombardia liiga väed. Liiga nimi oli muide kompanjadel amorte surmakompanii siis selle liiga, et said sakslastest koosnevatest varbarusse vägedest jagu ja esmakordselt külas 1176. aastal lahingus Itaalia vabaduse eest. Nüüd oleme rohkem kui 2000 aastat Milano ajalugu umbes minutiga läbi käinud ja jõudnud täpselt sinna, kuhu vaja 15.-sse sajandisse. Siit algab Milanos asuvas Hortsa kindluse ajalugu. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja juba ta algas jällegi. Ilmaura õukond elas Milanos, luksuse seal lõbutsemises. Kunst ja igasugused naudingud olid siin võrdselt hinnas. Unistati vaid rikkuste kokku kuhjamisest ja selleks olid kõik vahendid head. Kuid käis võitlus tarkusejumalanna, Minerva ja armastuse jumalanna Veenuse vahel sest mõlemad ihkasid oma koolkonnaga silma paista. Kuulus prints roks kutsutud Ludovi Kasfortsa võttis oma teenistusse Euroopa kõige säravamaid isiksusi. Siin kõlasid nii suurepärased värsid kui proosa. Siia tõttasid nii parimad maalikunstnikud kui meisterlikult skulptorid kõikjale realistes maitsekkus ja peen harmoonia, nii et näis, nagu oleks muinasjutuline õukond otse taevast maa peale langenud. Enam-vähem nii on 15. sajandi Milano õukonnaelu kirjeldanud Frandisse Tšiilek oma raamatus mees printsist. Sest jah, ka Leonardo da Vinci tegutses noil aegadel Milano õukonnas. Jõulupidusid ja pillerkaare peetis võrdsade vägevas kindluslossis. Kuid kas selle ajalugu ulatub umbes sajandi võrra kaugemasse aega? 13. sajand tähistas suurte peredega konnadünastiat esiletõusu Itaalias. Sõnast sai esimeseks selliseks Wiscontide dünastia, kes tegutses Lombardia kaasaegsete sõnul lausa ebainimliku julmusega. 14 10. sajandil valitsenud suursuguse ja peene välimusega Kaleadza teine Wisconti oli küll varase humanisti kirjanik Petrarca patroon kuid on jäänud ajalukku ka eriti sadistliku piinamismeetodi kvaressiima juurutajana, mis kujutas enesest õnnetu piinatava rattale tõmbamist. Piinamine vältas 40 päeva päeva ja sageli surid ohvrid hirmust juba enne selle algamist. Kui suguvõsa viimane liige Filippo Mariewisconteid 1447.-le aastal suri, oli tema ainsaks järglaseks vallaste tarbijanka, kelle ta oli naiseks andnud palgasõdurite kondatseeride pealikule Frenchy esscosfortsale tuntud kondadžeeride suguvõsa Miller rajat julgema sõjapealikud muutsed hakatis Wordsaks kutsuma, mis tähendab jõudu. Kondatseerid ei olnud sugugi kenad jõustavat sõjamehed. Need olid alati valmis oma peremehe reetma, kui mõni teine palka ja rohkem maksis ning oma vägedega endise peremehe vastu välja astuma. Pärast korduvaid võtmisi ja mõrvu, ülikonda CR finantšesco oma vägedega Milanos surus maha siin pärast viimase viskondi surma mõneks aastaks tekkinud Ambroos ja vabariigi ning näljahäda ja tänava rõhutustega võitlev Milano Seenat. Sinioria kuulutas frantšescosfortsa, Milano hertsog yks. Milano esimene hertsog Kaleaatsa teine Wisconti oli andnud juba 1358. aastal käsu suure kindluse ehitamiseks. 10 aastat hiljem olid valmis neli kindlusemüüri, mis ümbritsesid siseõue igaüks 180 meetrit pikk. Igas nurgas seisis vägev ümmargune torn. Hertsaka läätsepojad lasksid kindlustus suuremaks ja vägevamaks ehitada ning valitseja residentsis kujundada. Frantšescos force ajal ehitati kindlasti jõudsalt edasi ja peaväravamüürist tõusis taeva poole 70 meetri kõrgune renessanss tooren file reete. Firenze sperit renessansiaja ehitusmeister, skulptor ja arhitektuuriteoreetik Antonio Di Pietro Averlino hüüdnimi filareete tähendas kreeka keeles oivalisuse või vooruslikkuse armastajat. Ta tegutses mitmes Itaalia linnas, Milanos oli ta ligi 15 aastat hertsogi nii-öelda õueinsener ütles nii Milano katedraali kuis Fortsa kindluslossi ehitusel. Kirjutas mitmeid arhitektuurialaseid raamatuid ja projekteeris ideaallinna sort sinda. Nimi tuli muidugi Hertsog Francisco nimest. Põnev projekt. Linna põhiplaani moodustas kaheksanurkne täht, mida ümbritses ringikujuline vallikraav. On arvatud, et linnakuju näitas filareete maagia ja astroloogiahuvi. Igasse nurka paigutas filareete tornid ja väravad. Igast väravast viisid sirged ja pikkade avenüül, nüüd linna keskel asuvale turuväljakule otsekui kiired. Linnas oli läbi mõeldud kanalite süsteem, valitseja palee katedraal ning muidugi palju igas suuruses hooneid. Üks märkimisväärsemaid oli filareete teadmiste ja vooruste maja. 10 korrust. Alumisele oli kavandatud bordell ülemistele kool ja akadeemia svert, Singad. Meie ehitatud kunagi, aga huvitav on ju teada, kuidas 15. sajandi keskel ideaallinna ette kujutati. Castello võrdsescos sortsa kindluslossis jääb aga fantaasiaküllast ehitusmeistrit filareetet meenutama tema nime kandev. Kas telli kõige kõrgem torn, mis tõuseb taeva poole kindluse esikülje keskel seisva peavärava kohalt. Vägev nelinurkne ja neljajärguline torn, mille viimast ümarat järku ka täpimargi kiiver. Kaval, ahne ja võimukas Franchescosfortsa jõudis Jaana Jaama hertsogkonna heaks mõndagi korda saata. Linn kasvas ja rahva elujärg paranes. Frankivsk õukond sai Milano renessansiajastu õpetatuse ja kultuurikeskuseks. Ning on teada seegi, et hertsogi mitmed naised ja armukesed rääkisid talle 20 seadusliku ja ebaseadusliku järeltulijat. Reanšoskas forssa 1466. aastal suri, astus Milano hertsogkonna etteotsa tema esmasündinud poeg kale ots oma Riia, kes teinud oma kondatseeridest esivanemate julmuse võimust joobununa ning pidevas hirmus, et ta selle kaotada võib. Valitsus seda 10 aastat järk-järgult läbinisti sädistiks, muutudes. Lääts oma Riia kandis mõrtsukate kartuses alati raudrüüd, kuid pärast 1476. aasta rikkalikku jõululauda läks ta, mis seal ilma selleta ning hertsogi pöörasest julmusest väsinud noored Milanalased lõitele piss tõdedega kuus sügavat haava. Lõppeskalähtsamarias Fortsa valitsusaeg jõudis pisut lähemale tema ääretult auahne ja valitsemishimulise venna tol ajal 24 aastasele uda Viikosforce aeg. Riik oli troonijärjestuses alles neljas, tema ja hertsogi tiitli vahel seisis Velgaks venda. Nendega läks ruttu. Üks uppus, teine suri paari kuu pärast. Kuid tapetud Annist ka lääts oma Riiast oli siia ilma jäänud poeg ja seaduslik pärija, kuue aastane Jean kale otsas Fortsa, kelle ümber puhkes otsemaid vihane võimuvõitlus sugulaste vahel. Lahkunud ka läätse Maria oli abiellunud Savoia aadlisoost pärit moonaga, kes sangele otsa emana koos oma esimese ministriga kohe Milanos võimu haaras. Lõdveikas force, keda tema tumedama naha ja süsimustade juuste pärast ilmoroks Orlaseks kutsute, pakkusin vennanaisele põunale kaitsjaks. Kui aga viimane oma kammerteenri Antonio tassina võludele alistus, kihutasil moora mõlemal lossist minema, otsekui oleks ta ise mõni vooruse kehastus nüüd õlule riiko võimu teele jäänud vaid tol ajal 10 aastane Milano seaduslik hertsog sanga Leadza ja ilmoro kuulutas end tema hooldajaks ning Milano Regendiks ja hakkas käituma nagu täieõiguslik valitseja. Ludwig kail Mooroley kuulunud noil aegadel Milanos veel mitte midagi, aga ta pagendas kõik noore hertsogi kaitsjad pani kõigis tähtsamates ametitesse oma mehed ja võttis endale kogu raha. Mina, poeg, Milano, seaduslik hertsog iseendale otsa oli põdur nooruk. Tal olid tihti haigushood ja veel seitsmeteistkümne aastasena polnud tal ilmselt aimugi, et tegelikult on võim Milanos vaid tema kätes ja ta kuulub maailma kõige rikkam vanemate inimeste hulka. Tema õukond oli tegelikult ilmorov kand, kes elas lõbus ja luksuses. Kroonik koorija on kirjutanud. Meie printside õukond paistis silma uute moodide, uute, toredate riiete ja rohkete naudingute poolest. Sportsade kassasse oli kuhjatud rohkem kulda ja kalliskive, kui kristlik maailm seni üldse ühes kohas näinud oli. Riik oli mõistnud, kui suurt hiilgust võib valitsejale lisada õpetatus koos kunstiga. Kuid kõigist vabadustest kõige tähtsamaks pidas ta ennustamist tähtede järgi ja astroloogid said tema õukonnas kõige suuremat palka. Maalikunsti tipuks pidasilmoro maalitud meetrite hulka. Kõige parem skulptuur oli kõige suurem skulptuur. Andekam kunstnik, see, kes oli rahul kõige väiksema palgaga. 19 aastasena oli Ludwig asfortsa kihlunud härra hertsogi Erkole esimese tütre viieaastase Beatriidžijatestega. Tulevase naise abiellumise eani oli küll kõvasti aega, kuid Haara oskas seda omal viisil lühendada. Ta oli mitmevallaslapse isa ja tema armukesed muutusid suuremateks kroonid. Kooria väidab, et moora õukonnas tõukab mees oma naise ja isa oma tütre armukeste käte vahele sest nii mees kui isa tahavad ellu jääda. Niiet Nano, kas telli raskete rautatud uste taga toimus mõndagi. Näib siis nii, et mitte oma vennapoja eest Milaanot, Regendina valitseva Ludovi, kas force kunsti, armastus ega kunsti mõistmine, vaid pigem uhkuse janu ja su enda ümber kuulsusi koguda. Tõite õukonda tulevased maailmanimega kunstnikud. Pramante jah, Leonardo da Vinci. Viieteistkümnenda sajandi Itaalias sõltusid kunstnikud suuresti oma patrooni armust ja heldusest. Ja küllap viimastele lootes pakkusidki Umbrialane tonatodantšello taevane Pramante nime all kuulsaks saanud Rooma Püha Peetri kiriku ehitaja ning kunstnik ja leiutaja Leonardo da Vinci sort seal oma teeneid. Mardo esitles talle oma fantaasiates sündinud imepäraseid, sõjamasinaid ja relvi, surma külvavaid, Mortiire lõhkevaid, mürgiseid padruneid, rünnakuvankreid, viskemasinaid. Mul oli lõputu hulk jooniseid, kus ta oma sõjamasinate kõrval oli kujutanud ka nende kallal töötavaid inimesi. Ja just need levisid Elmo Rahuvi. Lisaks teatas Leonardo, et ta suudab raidkujusid ja kauneid maale luua Ricosfordsel ilmuma Korol. Oli kõike seda vaja. Itaalia linnriikide vahel käisid ju pidevad sõjad, kõik sõdisid kõigiga. Võla tase oli kartega rahva mässe linnamüüride vahel, nii et sõjamasinaid oli ikka tarvis ning milline valitseja ütleks ära uhketest, skulptuuridest ja kaunitest maalidest oma luksuslike lossides. Igatahes mitte Elmo ora jäi Leonardo tema teenistusse 18-ks pikaks aastaks. Ja see aeg tõi kunstnikule rohkem mõõne kui tõuse rohkem virelemist, väikesi ülesandeid täites kui tõelisi triumfi. Kuid leidus ka neid. Näiteks maalis Leonardo noil aegadel oma imeilusa madonna kaljukoopas ning ilmura tellis temalt ka oma noore armukese sessilja kalleraani portree, mis sai tuntuks nime all daam hermeliniga. Lastoria Milano kindluslossis arenesid lood edasi sel moel, et Regendist valitseja luda Viikoil, Mooro korraldes seaduslikule Milano hertsogile oma vennapojale lisan kale atusele uhket puule maad. Pruut oli ammu teada, see oli Naapoli vägeva kuninga Fernando pojatütar Isabel, kelle Emaipoliita oli ilmunud hõõrde. Nii pruut kui peigmees olid 19 aastat vanad. Pidur pidi tulema täiuslik juba seetõttu, et selle lavastasid kaks surematuks määratud kunstniku vramante ja Leonardo renessansiaegses. Itaalias armastati pidustusi enam kui midagi muud. Ja mees, kes neid juhtis, ilveste ei, olo oli kõige austatum kunstnik oma närvilise, kahvatu ja haige vennapoja isaningale otsa elu mitmelgi moel põrguks muutnud. Lodovikas. Hortsa nõudis, et pulmapeo peastseen peaks kujutama paradiisi. 1490. aasta jaanuari päeval avanes eesriie Milano kindluse suurde ballisaali ehitatud aparaadi sees. Aga kõigepealt alustas Isabel tseremoniaalses Naapoli tantsu. Temaga ühinesid tantsijad igast Euroopa ja Väike-Aasia nurgast. Tunnid olid lõpmata kirevad, türklased ratsutasid hiigelsaali koguni hobustel ja lõpuks võitsid kõik pidulaua ääres istet. Paradiis ootab saali tagaseinas ja eesriie avaneb kesköö tunnil laes ja seintel säravad tähed. Nende seas hõljub tohutu olgu, planeedid tõusevad ja vajuvad universumis 12 suurt sodiaagimärki ringleb tähis ajas kõrgel platvormil istuvad antiiksed jumalad ja tundub, et Isabeli elu on apolloni armukadedaks teinud. Jupiter saadab kohale oma käsk, ela Mer kooriuse läbisabelile üle Jupiteri kingituse. Raatserie voorused, jumalad, müraatsed, Jonüümfid nädalat Ruudi tantsusammul oma mehe juurde. Selline paradiis tegi Leonardo nime tuntuks üle terve riigi kogukonnad kummardasid maestro Leonardo da Vinci geeniuse ees ja paljud valitsejad soovisid, et ta lavastaks ka nende pidudel elavaid pilte. Oma mitmekülgsuse oli Leonardo tõesti ka teatritegija ning teda võlus maskide viirastuslik maailm. Rikas force ilmoro jaoks ei tähendanud järgnev asjade käik hoopiski head. Paradiisis sõlmitud abielust sündis poisslaps. Niisiis oli Milanos olemas mitte ainult täieõiguslik ja seaduslik valitseja, iseendale otsa aga tema järeltulija, keda toetas Isabeli perekond ja seega ka kogu võimas Naapoli kuningriik. Mida isehakanud reagentil moora nüüd peale hakkas? No kõigepealt võttis neljakümnenelodoviico naise 15 aastase Beatriitšideste, kellega ta kihlus juba kümmekond aastat tagasi. Jääl tuuakse kõik kalliskivid väljas alal aegastest, millele Leonardo hiljuti spetsiaalsed lukud oli konstrueerinud. Igale poole riputatakse ilmatu pikki kuldkette hiigelkotid on tukateid täis. Milano kindluslossi 48 meetri pikkuse suure ballisaali Saalagrandeni Mallo seintele ei tohi jääda ühtki tühja kohta. Kõik tuleb piltidega. Kata lagedele maalid, nagu tähistaevas Linnutee ja tähe orbiitidega. Selline oli ilmorozov. Ametlik laulatus toimus 1491. aasta jaanuaris Paavias. Siis järgnes pidu meile vana kindluslossi suures ballisaalis. Kroonika on aga kirja pannud, et kui Beatriidse tahtis hertsoginna kombel tantsu alustada tõusis oma kohalt tegelik valitsejanna. Isabel lükkas vedriidse kõrvale alustõsise tseremoniaalses tantsu. Lubjarikas soo olukord polnud kiita, möödridž tabas peagi ära, et tema polegi siinse lossi valitsejanna jääd kogu õukond on täis luda vika armukesi. Iga alustas lapseliku protesti, ei teinud ilmurost väljagi ning elas oma pöörast elu. Pidas päevade kaupa meeletut jahti vardja metsades, kihutades oma hobusel 1000 nelja kõigi teiste eesõhtutega, käskis Milano kindluslossi pallida, Realis tuhandeid küünlaid süüdata ning tantsis väsimatult koidikuni. Ta nautis karnevale ja teatrietendusi ning lossis kõlas lakkamatult muusik. Lõvi kail Moora oli hädas. Ikka veel polnud tal kauaigatsetud Milano hertsogi valitseja tiitlit. Ja see ei aidanud teda keegi, vastupidi tema vennapoja ametliku Milano hertsogi Shangele otsa naise Isabeli isa, tugeva Naapoli kuningas tahtis moorast lahti saada ja kuningal oli selles ka mitmeid liitlasi. Ja siis tegi Ludovi Kosfortsa vea. Ta hakkas otsima abi välisriikidelt ja püüdis need oma Itaalia vaenlaste vastu pöörata. Aja diplomaatias olid poliitilised abielud hästi ära proovitud vahendid kahe võimsa suguvõsavahelise liidu sõlmimiseks. Ravika tegi saksa haaps sburgi õukonna leseks jäänud keisrile Maximiliaanile ettepaneku võtta naiseks oma vennatütar Bianca Maria sportsa, kes säilinud pildi järgi hinnates polnud just eriti kaunis naine kuid sadade tuhandete tukatite suurune kaasa paramoodistamaksimiliaani jaoks piisavalt ahvatlevaks. Ja nii ehtis Milano end ühel 1493. aasta novembripäeval taasvaipade balda hiinide ja võidukaartega. Isegi katedraali keskle olnud brokaadiga üle tõmmatud. Keiser Maximilian ootas pruuti Saksamaal ja pimestavalt. Luksuslik pulmarong asus üle alpide teele. Pruut ja peigmees polnud teineteist veel näinudki, kuid ilma Carol oli olemas koos keiser Maximilian iga alla kirjutatud leping milles oli salajase kauslina kirjas ka keisriotsus, et õigus Milano hertsog konnale kuulub Ludovi Kasfordsele, mitte tema vennapojale. Jean kale otsusele, mis oligi eesmärk. Kaaluda Veiko ja tema nooruke naine Beatriid, see oli lõpuks teineteist õnnelikult jõudnud ning 1493. aasta jaanuaris kinkis Beatrihheil Mauro Lepo ja aga ka Milano seadusjärgsel. Herzagelsangele otsusel oli poeg ja nii ootas kaks pärijat hällis hertsogiriiki. Nende emad sõdisid omavahel. See naine ja poja ema Naapoli kuningatütar Isabel kirjutas oma isale, et loodav ikoon kogu võimu Milanos enda kätte haaranud hertsog Jean Kalazzot on aga tabanud kummaline haigus, mis võtab kogu tema jõu. Jäätisabele, aimab, kes selle põhjustanud, on järel piires Naapoli kuningas Alfonso oma vägedega ilmoro Milano sisse jäluda. Viggo otsustas prantslased endale appi kutsuda. See oli järjekordne kohutav viga. Lääne-Euroopa suured kuningriigid olid 15. sajandil heal järjel ja üksnes ootasid, et killustatud pidevalt sõdivatest linnriikidest koosnev Itaalia kõigi oma rikkustega neile sülle langeks. Ja ennustaja oli öelnud, et näeb kogu Itaaliat tules ja veres sõitsid Ludovi Beatriidse 1494. aasta suvel piirilinna Astisse kohtuma Prantsusmaa kuningasaarel kaheksanda ja tema hambuni relvis sõjavägedega kes õige pea Itaalia põhjaosa ratsahordidena üle ujutasid. Kõigepealt hävitati keeennoa lähedal paiknev Naapoli sõjavägi. Itaalia riigimees ja kroonik, kuid Chardiini on kirjutanud. Karl kaheksas tõi endaga kaasa uskumatu hulga hädasid ja kohutavaid katastroofe. Maakondade laastamist, linnade rüüstamist, veriseid kõrvu ning uute senitundmatute haiguste ilmumist. Kogu selle õuduse põhjustaja Ludovi Kosforçail, Moora ja tema naine Beatriiczegorraldasidega prantsuse kuningale Paavias uhkeid pidusööke Davies laevas oma surivoodil ka Milano seadusjärgne hertsog Jean galatsus Fortsa gaas, eks need olid kindlad, et hertsog mürgitati Norra õuearst, seda ei kinnitanud kohe pärast hertsogi surm. Mach oktoobris 1494 kutsus luda veiko kokku Milano valitsusnõukogu õelsust ja tagasihoidlikkus, teeseldes kutsustama nõunike üles tunnistama uueks hertsogit selle tiitli seaduslikku pärijat. Lisan kale otsa neljaaastast poega, frantšeskot. Valitsevad nõunikud ei saanud ometi lubada, et Itaalia jaoks nii raskel ajal läheks riigivalitsemine lapse kätesse. Nii nad siis palusid ja anusid Regenti, et viimane võtaks võimu üle ja seesmiselt juubeldades alistus Ludovi lõpuks sellele survele ning hakkas Milano hertsog. Yks veatriitšest sai hertsoginna. Milanos peeti taas kord pidu ja tänujumalateenistusi. Ajal kui prantsuse armeel aastas ja rüüstas Itaaliat ning linnade väravad avanesid tema ees otsekui iseenesest. Sharel kaheksanda armee voolasid Itaalias kiiresti lõuna poole nagu tulvavesi. Kuningas astus ballachinial Naapolisse ja unistas sellest, kuidas ta asub siit teele Jeruusalemma, et päästa püha haud uskmatute käte vahelt. Kuid seda teekonda ei tulnud. Küllap oli põhjuseks ka süüfilise epideemia. See haigus näris kuningat ennast ja laastas tema sõjaväge, kuid 1495. aasta kevadeks vastu koondunud võimas liiga mitmed Itaalia linnriigid, keiser Maximilian ja Hispaania kuningas. Kõik need olid valmis saarel kaheksanda, nõrgenenud vägesid ründama ja peagi reetis oma senise sõbraga Milano hertsog rodoweegolm. Oro, kes ta Itaaliasse kutsunud oli. Prantsuse kuningale, jäi üle vaid kiiresti kodumaale põgeneda. Kuid kogu kokkuröövitud sõjasaak jäi Itaaliasse viimase lahingutandrile maha. Nüüd seisis luda Vigo ilmoro, oma triumfi tipul Dali Milano hertsog ja pidas end kogu Itaalia isandaks. Tema eesmärk oli täitunud, prantsuse väed olid Naapoli kuningriigi hävitanud. Aga millise hinnaga? Loodame ikka, source polnud aga siiski kõigist oma muredest pääsenud. Juba aasta pärast sai ta teada, et šarl, kaheksas valmistab Prantsusmaal käisid ette uueks sissetungiks Itaaliasse ja kavandab põhilööki otse reetliku ilmoromilana pihta. Ootamatult suriluda Viika 15 aastane vallastütar Bianca, keda tema isa südamest armastanud oli nii palju, kui temasugune mees seda suutis. Kurjedki Tuled sosistasid, et Bianca mürgitati ning näpud näitasid ilmoro naise Beatriidse poole. Tugevasti sünnitas Beatriidse noorele surnud lapse ja lahkus 22 aastasena ka ise siit ilmast. Nüüd oli Milano hertsog ilmoro tõesti löödud. Mattis oma surnud saanud marjadele graatsia kloostri hauakambrisse. Sama kloostri refektooriumi seinale maalis Leonardo da Vinci aga parasjagu oma püha õhtusöömaaega. Aprillis 1498 suri Prantsusmaa kuningas Sharel kaheksas trooni sai tema vennapoeg, Hollande'i hertsog kuningas Louis 12. kelle soontes voolas kaugete sugulussidemete tõttu ka Milano Wiscontide veri. Niisiis võttis Lui endale otsemaid ka Milano hertsogi tiitli suhtes ette valmistama sõjakäiku Itaaliasse. Ludovi neurooli selleks ajaks kaotanud nii oma sõbrad kui liitlased, sest tal polnud enam raha, millega sõpruse eest maksta. 1499. aasta hilissuvel ületas prantsuse armee Alpid nagu ta oli üksi ja tal polnud enam lootust Milaanot kaitsta. Ta saatis kiiresti oma kaks väikest poega põhja poole, keiser Maximilian hoole tulla ja põgenes Milanost. Ainsagi püssipauguta vallutas prantsuse armee Milano hertsogiriigi ja selle vallutamatu kindluse Castello Scarcessco. Vaesusest viletsusest ja ilma ranniast väsinud rahvas juubeldas ning Prantsusmaa kuningas Louis 12. laskis end Milano hertsogiga kuulutada, aga prantslased ei toonud Milanosse igatsetud vabadust. Vastupidi, prantsuse sõjamehed röövisid ja vägistasid, kuidas jaksasid ning vankrid sõjasaagiga veeresid Itaaliast Prantsusmaa poole. Innsbruckis asunud Ludovi kail Norra polnud veel alla andnud. Oma viimase raha eest värbas ta šveitslaste palgasõdureid Lähme ning asus 1500. aasta künnisel oma kaotatud riiki tagasi võitma. Prantslased ei oodanud nii kiiret vastulööki. Ja 1500.. Aasta veebruaris oli Ludwig asfortsa Milanost tagasi. Olete oma linna imekaunis katedraalis. Muidugi ründas prantsuse sõja vägis võrdse palgasõdureid uuesti. Šveitslased polnud tükil ajal palka saanud ja märgates lahinguväljalt põgenevad til moorat, otsustasid nad viimase oma sõjasaagina prantslastele maha müüa. Kuningas Luimaksis hea meelega vangistatud moora viidi Prantsusmaale ja mais 1508 kanti tema surnukeha välja Lochi kindluse pimedast kongist. Selliste lugude tunnistajaks on ligi kuue ja poolesaja aastane soodsade kindlusloss. Milanos. Kanta Milana, Milano laulvad meloodiad, tohutu nelinurkne kindlusloss seisab uhkelt keset parki ja tundub juba kaugelt erakordselt võimsa ehitisena on ta ka praegu, kuigi näiteks 16. sajandil, kui Milaanot valitsesid hispaanlased, ehitati kindlusloss nii vägevaks sita telliks. Ümbritsevate kuusnurksete müüride pikkus oli kokku lausa kolm kilomeetrit. Neid müüre enam ei ole ja põhiosaga Stellist on tõenäoliselt enam-vähem samasugune nagu lada säil Moora aegadel. Nii et sa võid kujutleda seda auahnet meestama, tuli see ratsu seljas ületõstesilla ja läbi kaarja peavärava portadel sandas piirita hiigelpaksude müüride lossi, siseõue ratsutamas järgned sellele varju kujule ja leiad end rohelise muruga kaetud tohutust lossiõuest mida ümbritseb väga korrapärane ja võimas vaid ülaosas ümarate sakkide reaga kaunistatud lossimüüride nelinurk. Uhkeid torn on päris palju, neli vägevat nurgatorni, kaks ümarat peafassaadi nurkades ja kaks nelinurkset teisel pool ja muidugi kõrge neljajärguline filareete Nurkse Torre tiboona moona torni all ja taga on lossi süda sportsa hertsogit, eresidendid, mida kaunistavad kaks siseõue korter vale ja korthladele rotseta. Mõlemaid ümbritsevad sammastega kaarkäigud. Radžeta oli lossi tähtsaim sisekindlus ja viimane peidupaik lossi piiramise ajal rikka ilmoro valitsemisel. Seal oli ta Tšeta õue ümbritsevate hoonete seinad kaunite freskodega kaetud koerte tukka, Tanel hertsogi õuel seisis aga elegantne renessansi stiilis võlvitud kaarkoda ning mitmetes ruumides, mis seda siseõue ümbritsesid, leidub imepäraseid 15. sajandi fresko Osid. Ühe neist on maalinud Leonardo da Vinci. Päike paistab jäse, kõnnid suures rohelises siseõues ümber ringis Wordsa kindluslossi, vägevad müürid, nende vahel ruumid, kus on tehtud ajalugu. Mitmeid muuseumi on selles lossis, aga jäägu need seekord vaatamata. Seisatama paneb aga umbes inimkasvualusele paigutatud mustast marmorist rinna kuju. Seda on nodavicosfortsa Elmo ora ise pädev kong ninaga profiil, enesekindel ilme, julmavõitu suujoon ja äärmiselt madal laup, mille põhjuseks võib olla eriskummaline ümar, pika Koklaga paaži soeng. Selline ta siis oli Milanos Vartsade valitsejasoo saatuse kujundaja genessaradimeenid. So.