Tänapäeva südamel külas meie tuntud raadioesineja doktor Peeter Mardna, aga täna me ei räägi tervisemuredest. Kõigepealt tere tulemast saatesse. Täna kell kaks meenutatakse tervishoiu muuseumis legendaarset arsti doktor Ada Mardna, sel puhul, et täitub 100 aastat tema sünnist. Doktor Peeter Mardna, kas sinna kogunejate hulgas on ka neid inimesi, keda doktor Ado Mardna on ravinud? Ma arvan, et suurem osa nendest inimestest on endised sõbrad-tuttavad, kes on ka reeglina olnud Need inimesed, kes on ema ja isa arstliku teadmisi vajanud oma eluperioodil. Ja praegu alles olevad veel tema ja kaaslased töögast. Meenutame, doktor Mardnat mis oli see õhkkond, kus ta omandas oma teadmised kust arstiks õppis? Noh, need olid 20.-te aastate Tartu Ülikool. Ma küll ei oska öelda, missugune see õhkkond oli, aga ma arvan, et see oli natukene rohkem niukene, isa, maalikum õhkkond ja need aateid ja need lood, et Eesti riigi arengu ja tema arengule kaasaaitamisele olid vast natukene kõrgemad kui tänapäeval. Minu imestuseks muidugi või arusaamatus on see, et selle põlvkonna inimesed, nende ellusuhtumine, nende stressitaluvus ja nende üldinimlikud On natukene erisugune olnud võrreldes tänapäeva inimestega, kus kõik pannakse karjäärile ja maise vara saavutamisel. Doktor Mardna spetsialiseerus sisehaiguste arstiks. Kuidas see erialavalik toimub? Ma ei teagi, kuidas see toimus, ei ole kunagi rääkinud, aga ma tean, et kui ta ülikooli läks algus varjas oma vanemate eest, läheks arstiteaduskonda, sest tema isa ei tahtnud ette maksta. Saaks. Tal oli probleem sellest, et temast taheti teha klaverikunstnikud või siis loodusteadlast. Aga ta läks arstiteaduskonda ja nagu tema oma mälestustes kirjutab. Ta tahtis saada lastearstiks, aga miks ta lastearstiks ei saanud? Seda ma ei oska öelda, sest tema sõbranna, esimene vabariigi lastearst doktor sel Maverick sai lastearstiks aga tema ja issi arstiks. Tõenäoliselt oli see seotud sel ajal ja situatsiooniga, kus peale ülikooli lõpetamist tõenäolist lastearsti kohta ja võimalust lastearstina töötada ei olnud, sest siis eri spetsialiseerumist ja veel ei olnud. Ja ta töötas esimesed kolm aastat Tallinna keskhaiglas Polonteerina, saamata selle eest töötasu. Enne kui ta sai esmaselt saida, siis arstina õe, ametipalka ja vist kusagil 33.-st aastast, ta sai nagu arsti koha peal. Nii et ta esimesed seitse tööaastat sai oma tööd teha valitud elukutsel selles õhkkonnas, mida enam-vähem normaalseks võib pidada, aga teatavasti 40. aastal sattus eesti sõtta, kuidas ema on kirjeldanud neid aastaid, kuidas elu edasi läheb? Miks nad neid aastaid juba poegadega mäletama juba neid aastaid ja eks me kasvasime mõisatusest, isa viidi Värska laagrist. Ta oli sel ajal kaitsejõudude ohvitser, meditsiiniohvitser. 14. juunil Nad viidi, arreteeriti ja viidi ära ja isa tuli tagasi. Seitsme aasta pärast ei ole sõda, siis olid aasta aega siin ja siis ta viidi uuesti mitmeks aastaks ära, nii et ta tegelikult 41. viidi 54. tuli Eestimaale tagasi. Ema töötas ja töötas väga palju, sest ma mäletan, valge keskkooli päevil ma praktiliselt nädala jooksul ema ei näinud, ta oli osakonnas tööl, siis ta oli öövalvetes ja siis ta õpetas veel meditsiiniõhtukoolis. Ja sellel ajal, kui tema koju tulin, mina juba magasin ja sel ajal, kui mu üles tõusin, oli tema juba tööle läinud. Nii et me kohtusime reeglina ainult pühapäeviti ja nii oli see ligi 10 aastat. Aga selles mälestusraamatus ma tahaksin rõhutada seda, et siin on, tuleb välja see selleaegne arstide või ütleme, kogu selle arstide humaansuse printsiip, sest siin tuleb välja, et selle põlvkonna arstid on ravinud inimesi sõltumatu nende poliitilisest kuuluvusest, nende riigist, nende naha värvusest ja alati olnud haritud inimest, sõltumata kõigest, aga foonist. Sest siin on isa on rääkinud ja siin on vist ka kirjas selles raamatus see, et isa on tolleaegses neljanda peavalitsuse haiglas ravinud korduval ka sellel ajal juba polkovnik idel Jakobsoni kes 48. aastal teda Patarei vanglas pooleteist kuu jooksul üle kuulas mitte päris inimlikes tingimustes. Nii et vaatamata sellele sai ka see kodanik oma ravi, see on see, mida arstkonna ideaal või askonna tegevus, mis peab olema kõrgem. Ma ütleksin veelkord, et parteilisest rahvuslikust kuuluvusest arstid on inimeste jaoks ja kõik inimesed vajavad arstiabi sõltumatult sellele, kas nad on rikkad, vaesed ühes või teises parteis ühes või teises rahvusest. Ja selle põlvkonna arstid on seda suutnud, kellest siin raamat. Raamat, mida samuti täna tervishoiu muuseumis esitletakse, on siis Heino Pedusaar kirjutatud aastaringid alapealkirjaga doktor Ada Mardna, doktor Leonhard Mardna omas ajas ja ümbruses. Siin on väga palju fotosid unikaalseid, 20. sajandi algusest keskpaigast lõpu poole arstid koos oma sõpruskonnaga koos patsientidega. Ma saan aru, et teie olete selle raamatu sünniloos üsna suur osaline. Vastupidi mina viisin selle asjale asja lõpuni viimases faasis selle raamatu sünniloo ja selle idee autor on minu vanem vend, kes kahjuks Kuu aega tagasi lahkus siit ilmast. Ja mina lihtsalt tema pooleli jäänud töö viisin lõpule koos oma teise venna toom, aga nii et see raamat on ka mingil määral mälestus mu vanemast vennast ja siin raamatus ei ole ainult ema mälestused, siin raamatus on ka temaga koos tegutsenud kolleegide ja sõpruskonna mälestused sellest ajast. Siin raamatus on mõningad seigad sellest, mis toimus Norrelski vangilaagris. Ja mis toimus Krasnojarski krai bossoiu Lui rajoonis, kus isa oli pikka aega asumisel. Mismoodi on toimunud tervishoiu areng ja arstiabi osutamine-Eestist alates 30.-test kuni lõpetades 80.-te aastatega. Siin on natukene ajalugu, natukene pere lugu, natukene mälestusi kaaskodanikelt ja sõpradelt, isa ja ema osas. See on olnud juttu sellest, et kas see raamat tuleb müügile või kuidas teda paljundatakse kodanikele kättesaadavaks kindlasti huvitab, me oleme otsustanud seda, nagu põhimõtteliselt müüki ei panda. Teda on võimalik saada tervishoiumuuseumist, kus muuseumi direktor proua Martinson on lubanud teda edastada inimestele, kes seda soovib. Sellest raamatust saadav tulu läheb üks isa ema mälestusfondi, millega rahastatakse noori sisehaiguse tohtreid nende õpingutel. Nüüd selline on selle raamatu liikumise plaan, mida me vendadega maha panime.