Gramm. Keskööprogramm. Tänase stuudiokülaline on Avo Üprus. Saatejuht Ene Pilliroog. Meie kahetunnilist programmi ette valmistades hoidsin käes Avoid pruse luulekogu Hälini aeg. Et sedakaudu leida veel olematuid küsimusi, mida saates esitada, et teada saada, kes sa oled Avo Üprus ja et kuidas mõtte luuleradadel liikuma hakkas. Kuidas tulid tööd ja hooned, mis on lausa eluliselt seotud nii koduga kui ka koduta kodututega. Kuidas avardus, pilk nägema süüdlast ja süüteo ohvrit ja kuidas ta käsi tahab aidata mõlemal üles leida, veel leidnud tutt? Ja nii edasi ja nii edasi. Igal väikese sammuga päeval ise radu tallates. Nii et kuidas kõik algas? Hoides käes väikest raamatukest, Hälini aeg avasid mu näpud lehekülje 41, kus on kirjutatud luuletus noorus? Ei maksa siinjuures arvata, et mis sa suurustad, küllap otsisid need read juba enne valmis? Ei otsinud, tõepoolest magasin selle raamatu just sellelt leheküljelt kus on siis kirjutatud nõndaviisi. Taevast mu kohal ei olnud. Polnud jumala kätt. Armuõpetust polnud, oli punane, RET. Oli ka tänavakutse kangerluste rõõm. Armastus, sarja oli kirgede lõõm. Elu ei olnud siis püha. Mandus, mõtete lend. Karussell keerles viha. Nägin ta keskmes end. Juuksed vaid lendasid tuules. See oli paigarseys. Hambad krampusid, huules valu veritses, neis. Põrand käis jalgadel ringi. Kajas nimetu hääl. Välgatas valgus mingi kõrgel üleval pääl. Taevas mu kohal läks valla. Mõistsin valguse keelt. Meeles pärilli alla puistati lindude teelt. Järgnev luuletus taleidsin oligi Hälini aeg. Sul on vähe vaja tõsta üle aja olla laulu päralt, olla luuletaja. Kõik, mis selleks vaja, vatsa oma ajalt, selle võltsilt säralt, näotult, riigimajalt. Teine tegi kaupa, kolmas määras sinna. Kõik on Heamist, said kurrud üle lauba valu läbi rinnaluulud peale kaupa. Nüüd siis laulavaid, nüüdsis laul, vaik. Lootusest, rohelised luuletused on kirjutamata aga mu tunnistus on antud antud koguma raevu ja enesearmastuse leegitseva lõpu läbi. Olen toonud kõik, millele olin uhke. See vedeleb tolmus altarile tõstmist, määrimata mattama nimigi siia. Täna lähen kui nimetu teeline õhtuhämarusse lõputusse valgus südames. Tänumeel. Need olid kolm tuttavas kildu Avo Üprus luulega. Me kuulame kitarrimuusikat ja siis veel respeegic stravinskit ja Richard Straussi tänases öös stuudios on Avo Üprus ja Ene Pilliroog. Avo Üprus, millel on siis õige aeg luuletamiseks, missugused mõtted tulevad õhtul või hommikul või kas sa üldse sellel päevasel kellaajal mingisugust määravat tähtsust fenobis elu, mis ümberringi leegitseb semis sõnad luulevormi paneb? Selle raamatu pealkirjas on küll sama aeg ja nõnda ka esimese luuletuskogu pealkiri oli kogunisti ajaraamat. Aga tegelikult ma ei arva, et luuletama peaks kas õhtul või hommikul kell kaks pärastlõunat. On asju, mida lihtsalt peab tegema ja siis tuleb need teha kohe. Ja see luuletamise kunst kuulub Nende asjade hulka. Samuti nagu ka elamise kunst. Ja alati ei oskagi nende kahe vahel vahet teha. Elu murrab lihtsalt ühest inimesest läbi, mingitel hetkedel kerkib pinnale niimoodi, nagu kerkivad mullid veepinnale, kui keegi seal all elab kala või tuuker, keegi kolmas. Ja siis tulevad nad pinnale ja mõnikord on mullis peegelduv päike see, mis teeb selle ilusaks. Mõnikord need ringid, mis mulli lõhkemisele järgnevad. Mõnikord aga tuuakse sellega põhjamuda ja porigi välja. Ilmselt on inimtegevusega ikka nii, kui ta on aus ja sügavikust lähtuv. Ta toob välja selle, mis seal on ja vahel peegeldub selles ka see, mis on ümberringi. Seal Avi selline näru. Aga mis siis ikkagi on see, mis inspireerib luulevormi, kunagisi heliloojat, romantikud ütlesid, et muusikat ja neid inspireerivat loomasse suur hingevalu, mis helised. Ilusti romantiliselt võiks asjast paljugi rääkida, samuti võiks kainelt eritleda ja spekulatsioonidest endale uut jätkuvat sära juurde nõuda või taotleda. Ja mis see on, olemine on olemine, mis poseerib ka läbi aja sealjuures ja läbiruumi ja läbi inimeste, kes selles ajas ja ruumis on. Mõned räägivad, et luuletama peab üliindividuaal reaalsest, sellest, mis on omane just sellele inimesele. Mõned räägivad vastupidi, et tõeline kunst on ainult see, kui kujutatakse objektiivselt midagi. Tegelikult ma ei tea, mingisuguses sfääris või mingil tasandil on mõlemad need kaks, üks ja see sama. Määravaks saab ausus. Kui sa koged objektiivselt, siis ei ole võimalik seda edasi anda ülisubjektiivselt ja teistpidi, kui sinu kogemus on neli subjektiivne, sest selle edasiandmine Ausedasi andmine ongi ülimalt objektiivne. Kõik on lõpuks üks ja see sama, ütles luuletaja hea luuletaja Jaan Kaplinski, kes nüüd keskmiseks keskpäraseks poliitikuks omandanud. Kuidas te leidsite? Ega te ometi ei taha öelda, et juba sündides te teadsite, et hakkate luuletama? Täpselt ei mäleta sünnimomente, aga ma usun küll, et ma teadsin, et ma pean väljendama olemist selle mõtet ja tähendust ka siis, kui ma sellest ei saa, päris aru ei saa, see on meie kõikide põhiline tegevus. Mul on küll tunne, et ma olen seda kogu aeg tundnud, ei teadnud, ma ei tea, kas neerude või südamega sapiga Aelgas abtiga ilmselt. Selge see, et enesega kaasas kandnud kõike seda, mis siis on ka millal siis see, mis teil algusest peale olemas oli paberil hakkas ilmuma. Ema helistas hiljuti ja ütles, et kas varasema osaku kaardid ära täitnud. Ma küsin, mis asjad need on? Sest ta seletas mulle, ma ei taha öelda, et ma sellest päris hästi aru sain. Aga ta ütles, et ma tahan sisse, kirjutas järgsest kohast mingisuguse kollasega mardi. Tühja kah, sissekirjutust mul ei ole. Seda kollast kaarti mul ka ei ole, tänu sellele. Aga ta seletas, et me hakkame saama siis mingisuguseid abstraktseid ruutmeetreid mis võivad kunagi kunagi konkreetseks osutada seoses tööstaažiga ja ütles, et minu töös taas peaks olema siis järelikult seitsmeteistkümnendast või, või oli see 19.-st eluaastast, mil avaldati mu esimene luuletus Kirjanike Liidu liikmetega, pidi see nii olema, et esimeses trükis avastatud, avaldatud tööst alates hakatakse lugema nendest aaž. Kas see oli nüüd vastus küsimusele? Peaaegu, ja mis luuletusse oli? Seal oli neid tükki 13 ja avaldati ajalehes edasi, mis nüüd on maskeerunud Postimehe nime all. Aga mis pole sugugi halvem kui tollane edasi, mis oli ju ka Nõukogude Eesti üks huvitavamaid ajalehti. Edasi Vii viirlikke. Jah, eks ta viivitas viivitusega, lõpuks läks postimeheks. Nonii siis üks luuletus seal oli tuulte lossis ma elangi. Ja kellega ma kohe tuletamine edasi läks. Tore vihurimehena temaga üheskoos kihutan puude ükskõiksust häirima ja siis läks edasi, umbes nagu vana erajal Siuru ajal või Visnapuudiood, jõu, sihmaki sähmakiv juhti ja ja nii edasi, noh, umbes niisugune luuserit. Ma siin püüan ära mõistatada, kui vana on Avo Üprus. Et kui mitu aastat tagasi ta oli siis üheksateistaastane. Kes seda nüüd täpselt teab, kas te tahate matemaatikuna täna esitada? Kas juba koolis läksid kirjandid ja kõiksugused eesti keele ja kultuuriga seotud ainevaldkonnad väga hästi? Mul ei ole väga hästi läinud vist midagi. Kõrvaltvaatajad hinnangu järgi ja enesega rahulolu mõõtudega mõõtes ei ole ma ka nagu päris rahul olnud konkreetsete, nähtavate asjadega. Ma olen küll rahul sellega, et ma olen loodud selleks, kes ma olen ja ja ma arvan, et päris huvitav on olla Avo Üprus, kõigele vaatamata. Aga need sellest hästi minekust lugeda, ma oskasin küll, nelja aastaselt kirjutasin luuletusi ka juba sellel. Ahah, see päris esimene, mis on säilinud, ongi kusagil. Minu meelest oligi nelja aastased kirjutajad, vähemalt ema räägib oma sõbrannadele, seda võib-olla natukene paneb juurde ka. Ja see oli armastusest igatahes natukene vanemaks ja targemaks saades ma ei kirjutanud armastusest, aga neljaaastasele võib selle päris andeks anda. See oli minu sinitäpiline süda teistest südamest ees, sest armastus seal elab täpselt nagu kala vees. Niisugune lugulise sinitäpiline sellepärast et vanaema kelle tõi vanaema, tõi vanaisa kaasa Inglismaal praktikumi, olles päris nii siniverelise inglanna, kes oma elu lõpuni kohandunud eesti tollase NSV oludegaja rääkis väga halvasti eesti keelt. See ei tähenda sugugi muidugi seda, et ma tahan vihjata, nagu mina räägiksin hästi inglise keelt. Ma räägin seda tegevust tunduvalt halvemini, kui vanaema rääkis eesti keelt. Ja ma mäletan, näiteks teises klassis kästi kirjutada vihikutes lause õige märgiga lõpus, et milliseid raamatuid oled lugenud ja siis noh, kuna see oli nii maru igav, sest mina kirjutasin selle asemel terve kaks lehekülge täis neid raamatuid, mis ma olin lugenud. Ja seal oli siis peale seiklusjuttude ikka Balzaci kood ja igasuguseid muid põnevaid asju. Ja noh, siis oli vaja õpetajaga selgitada vahekordi peale seda, et kas ma ei saanud aru, mida nõuti, või tahtnud aru saada, ma arvan, ma sain küll, tahtmisega polnud seal midagi pistmist, aga mind huvitas teha asju teistmoodi. Ja nii oli paljude asjadega koolis. Tavaliselt sain ma sellest ikkagi sugeda ja käitumishinnet alandati korduvalt ja ja tuli ka koole vahetada ja see oli ka üks osa sellest Avo Üprus olemisest son. Ei oskagi tagantjärgi öelda, sellist Stalini. Kas teid on üldse tänase päevani ärritanud üks niisugune nähtus, et kui midagi tingimata kästakse, käsk peale surutakse? Teha kästakse, kohutav, õudne, eks. Kõige õudsam on see, et mõnikord on käskijatel õigus ka Ja siis peab ise vingerdama sinna sisse. Eriti keeruline aga õnneks enamasti need, kes püüavad jõupoliitikaga oma õigust peale suruda on ikkagi ekslikud ja see annab moraalse õiguse neile vastu panna. Nelja-aastase poisina sinitäpilisestame armastust kirjutades kirjeldades olite vist esimest korda armunud jah. Kes mäletab väiksemaks küsiga? Aga see vihje, et armastusest hoidute kirjutamast, mis siis pidi tähendama? Noh, ma kirjutan lihtsalt nendest asjadest, mis on nagu huvitavamat mumeelest Aga ometigi on armastus see, mis meid kõiki koos hoiab. Tähendab ta peaks hoidma meid koos. Minul on vahetevahel tundunud, et see Alati nii, et see on armastus, armastus ideaalis võiks koos hoida maailma ja sellisel juhtumil oleks paradiisi tegemist. Reaalsuses paraku sagedamini ja ka rahvuse säilimise puhul. Isiksuse säilimise puhul mängivad vähemalt sama suurt suuremat rolli viha, jonn. Tahtejõud. Ometigi on meid kasvatatud nii hästi, et me peame ju hoiduma, et me oma vihaga väga vihaseks ei lähe. Teistele sellega halba tehes. Mina ei tea, kuidas on kasutatud. Kasvamisega tänu jumalale kuidagimoodi toime tulnud ja minus on alles kõik need vastandlikud asjad, nii nii viha kui see, mida inimesed armastuseks nimetavad. Sõna iseenesest on. Ma natuke pelgan seda kasutada. Loomulikult ma armastan oma naistega. Ma tunnen tema aastaga väga palju muud asju või tundmusi, millele ei oska nimegi anda. Ja miks me siis ainult ühte seda pean nimetama, see on kokkulepe, on tinglik sõna, mida sosistatakse. Ma usun, et vahel öeldakse. Ainult hääletooniga rohkem kui selle sõnaga ja žestiga ja just nimelt see ongi luuletamine püüda mitte kasutada neid sõnu, mida on ülearu kasutatud ja öelda välja midagi sellest, mida on kogu aeg elatud. Võib-olla sellepärast ma ei tahagi seda sõna kasutada, seda enam, et teades noh teades, et eesti keeles ta tähistab nii lubamatult paljut, kui armastada võib suppija, naist ja jumalat, siis on midagi ikkagi natuke mäda. Oleks ilus teoloogiline loeng pidada sellest, kuidas kreeka keeles on Eerosa kaape ja ja, ja töö juures ja ja, ja neljas sõna kaader, mis oli fiilias samade sõnade samade nähtuste tähistamiseks, mis on kõik eesti keeles armastuseks vaesestatud. Et kui mitu armastuse väljenduse võimalust, eks ole? Jah, aga samal ajal tõepoolest eesti keeles üks sõna enesest sisaldab kõike kaunist ja puhast ja ja elu edasi viivat ja hoidvat. Minu meelest on niisuguseks aasta aiaks kevatkus, algab, tärkab ja millest kõik alguse saab? Respiigi kevadet kuulates tunneme kõike seda muusikaks. Räägime nendest töödest, mis on ilmunud ja mis oma ilmumist ootavad ja mis on ära kadunud ja mis on haihtunud. Kasimasse luuleraamat ajaraamat oli esimene suurem raamat, mis ilmavalgust nägi. No mis temagi nüüd suur on kõikunud rohkem luulevihikud ja ja ma ei oska öelda, kuidas sadakond laulu on, seal ei ole. Esimene oli ta küll. Mis ajast see on? Kas sa kirjutad keeramise avaldatud, mis seal kirjutatud? Ma arvan, no kirjutatud olid nad madesti mälu järgi, ütleme, võin eksida, aga ikkagi ma pakun 80.-te aastate algust. Või oli seal 70.-te lõpp, 80.-te alguses molekul. Äri nii aeg on selle järg selles mõttes. Niimoodi nad räägivad. Nad on kirjutatud ajaliselt enam-vähem samal ajal ma pakuks mõlemad kokku pandud olnud selles järjekorras, nagu nad ilmus. No kuidas ma küsin, et kuidas kui tihedasti luuletuste kirjutamine siis käib, et umbes noh, niimoodi mitu oopust millises ajavahemikus sünnib? Kas on hea või halb, seda ma ei oska öelda. Ma tahaksin kirjutada luuletusi rohkem. See eeldab kõige muuga vähem tegelemist. On täiesti veendunud, et sedalaadi kirjutab olevus, nagu minul on teoks selleks, et hästi kirjutada teatud žanri selle žanriga käima ja olema ja mitte samal ajal ajama ühiskondlikke asju. Ega mingeid muid asju. Ja kui on selline aeg, kui ainult kirjutad ja oledki see kirjutamine siis võib päris mitu meetrit kirjuta päevas. Aga kui seda teha? Ma veel kord ütlen, just minutaolise olevuse puhul on see nii, sest mingeid kindlaid reegleid siin ei ole. Kui seda teha mingi muu töö kõrvalt. Ma kardan, et luuletused jäävad siis õhukeseks ja õllukeseks. Mis puutub aga proosat eriti pikka proosat siis seda ma niimoodi kirjutada ei saakski. Palsakilikult õhtul istuda igal õhtul 24 tundi nii, ja nii palju lehekülgi. Seda ma ei oska. Võin muidugi võtta endale selle kohustuse, loomulikult ta siis ka täita, aga see ei ole kirjandus. Lihtsalt rikutud paber. Minu arvates. Küllap kõikeste kirjutamist mõjutab ka see, et tee praktiliselt ei ole oma kindlat kodu. Liiguti siia-sinna ja otsite peatuspaika ja varjupaika, ei ole niisugust mõttekilde täis kuhjunud kirjaniku töölauda puutumatut püha millega oma naine ei tohi läheneda või kui, siis teatud kaugusele. Tilsi laud ei ole olemas. Võib-olla õigem oleks öelda, et et mul on selliseid puudu, kuhu on kuhjunud jäänud materjale. Prismitul. Olid kirikus mu sahtlid täis materjale, mida ma lootsin kogu aeg edasi teha, nii, nüüd sinna jäidki. On praegu selles sotsiaalse rehabilitatsioonikeskuses nii sahtlid täis kui laud täis. Jäid nukuteatrisse ma nii päris valmis käsikirjud kui poolikud, kui lahtised lehed. Ja nii on see olnud ja pool. Ja see on muidugi seotud ka sellega, et ma ei ole mitte põliselanik silmaarvet randa, et mul ei ole, ei oma maja, oma korterit tänase päevani. Ei ole vastega puutum. Kas olete kunagi noorsooteatri garderoobis elasite oli küll, küllap positiivne nähtus, sest sündis kohe näidend. Akvaariumi haid oliseni. Akvaariumihaid olid küll, on praegu kivist kusagil ujumas aga see oli Ugala teatri garderoob. Mulle seal meeldis hirmsasti. Ma olen tänini tänulik Jaak Allikule kes on väga isikupärase ja huvitava mõtlemisega inimene, mida me praegusel sinimustvalgel ajal eriti suure rõõmuga ütlen. Jaa. Kes tollal tollasel ajal, mis ei armastanud sallinud mind sugugi mitte sedavõrd, nagu tänane päev hambad ristis teeb võttis mul tõepoolest lepinguga tööle sellesse Ugala teatrisse, selleks, et ma kirjutaksin ühe näitemängu ja maksis palkagi. Näitemäng sai valmis. Tõsi küll, lavale jõudnud. Ka, millest seal näidendis räägitakse? Ehk rummu sunnide laagris ja seal oli siis kõik, mis vähegi võiks olla vastane, keelatud tollasele ajale, eriti kui nõukogude vägede väljaminekust veel ei söandatud rääkida iseseisvusest vangimajade ümber, reformeerimisest, ümberkorraldamisest ammugi mitte. Seal oli esimeses ja viletsus kunstiliselt viletsas vaatuses väga palju filosoofiliste seisukohtade ümberjutustamist erinevate nõukogude ohvitseride poolt. Kes kõik olid, aga seda me seda meelt, et vanglaülesanne on inimene murde hävitada ja kes siis seda ka tõestasid oma tegudega siis teises ja kolmandas vaatuses oli nagu keskne siis juba vangide omavaheline elu ja tegevus mis. Oli kantud konfliktsusest rõhutatud narkomaaniast ja mille kõige eredam kiir oli homoseksuaalne armastus. Selles näitemängus oli kõik, mida ei oleks saanud avaldada. Noh ja ei saanudki. Aga nüüd. Ugala võttis selle näidendi vastu ja Kalju Komissarov, Rolf pidi selle näitame koguga lavale tooma. Ja juba oli räägitud ka mitmete osalistega, kes tegid seal mängima. Peale seda jäi lihtsalt asi soiku, reklaamidki olid trükitud ja, ja Ugala teatri poolt ja ma ise kuulsin raadiost, et kohe tuleb ja siis kuidagi ta enam ei tulnud, ei tulnud. Ja siis seal kutsuti mind kultuuriministeeriumisse, öeldi, et mul on sealt raha soodusest, ostsime näidendi ära. No ma ei tea, siiamaani müüsin ennast maha või. Aga raha ma sain ju näidanud, et mitte peale seda anduda näidendit küsinud mu käest ka. Inglismaal ma ei mäletagi enam, milline teater soli, kuidagi kuidagi mingisuguste vangla misjonäride kaudu informatsioon sellest sinna jõudnud ja ja BBC-st on saanud ka mingi ettepanekuga, ei ole olnud aega, seal oli väga palju mõelda. Aega tuleb võtta, kui vaja, kindlasti, kui seda ikooni vaja. Ma arvan, et on on ennegi asju olnud, nii et võõrsilt tuleb koju ja saab omaks. Jah, muidugi kui sa mind väga huvitaks, ma tegeleksin sellega. Ma olen palunud küll. Kaastöötajat otsida teatrimuuseumis võib-olla leiate sealt selle käsikirjade sapp säärased. Aga see ei huvita mind niivõrd, et ma sellega väga palju tegeleksin. Selle näiteks on see, et see Inglismaa poole kontakt oli möödunud aasta augustis. Võib-olla oleme lootusetult hiljaks jäänud. Nii et akvaariumi haid on kadunud, aga Pöial-Liisi on olemas. Ta jälle esimest sai kirjutatud koosti aasmäega mille dioasmanda lavastas. Elage nukuteatri laval, seal on nii mõndagi ilusat ja kindlasti on see rohkem, Tiiu, teine kui minu teen. Mis on tornist saanud? Torm oli tegelikult torn ja tema rääkis sellest asjast, mida inimesed ikka ehitavad arvates, et nad nõnda midagi tõestavad Nendele, kes nendest suuremad jõuavad kuidagi ka samale tasandile või samasse kõrgusesse, kus tegelikult asju otsustatakse. Vot seda käsikirju mul ka ei ole. Ma Ma arvan, et see oli vahepeal noorsooteatris küll nüüd seal on üks selline igavene kihvt näitleja nagu Mart Nurk. Ma arvan, et see on tema käes. Ja seegi, kui ta luges. Ja noh, võib-olla see jättis temale mõne jälje. Koopainimesed on meie. See on selline mudelromaan mis. Mulle meelde asju ümber jutustada, aga ma vist ei pääse kuhugi. Põhimõtteliselt alguta sellest, et jõe kaldal on üks erikool, kus valmistatakse ette keskastme juht, kes toovad ühiskonda hakkama juhtima ühiskonna sõjalistele juhtidele vastuvõetavast suunas. Nii nagu kästakse. Ja siis need poisid sellest koolist lähevad tüdrukud ka sinna jõe äärde hulkuma, avastavad mingid koopad, lähevad koobastesse, leiavad sealt käigud ja siis värisevad käigud sisse, nad jäävadki maal edasi, läheb ulmekaks. Maal tekib riik, tekib võimuvõitlus. Muidugi, nii nagu elus ikka. Koldingiga selle saare origi saar ei, kärbeste jumalaga, Asta Põldmäe võrdles seda raamatut ja leidis, et ma jään kollingile kõvasti alla. Elab tal on õigus. Kui on tegu võimuvõitlusega, siis peavad olema kaks väga suurt võimu, siis omavahel võitlevad. Kas need võimud olid keda nad imiteerist? Peagi olema, nad võivad päris üks ja sama asi olla mis võtavad endale erinevad nimed ja mis siis võitlevad ainult võimu pärast üksteise vastu, seda nii tänapäevased poliitikas väga hästi näha. Nii pateideks jagunemises kui kantakse põhimõtteliselt sama ideoloogiat aga eraldatakse sellepärast et juhtpositsioonil olevad inimesed ei jaga ära võimu kui ka pärast teiste parteidega Koalitsioonilepingute sõlmimises kus enam ei ole ka eriti oluline, et need, kellega lepingusse astutakse, kandsid enne teistsugust ideoloogiat, kuna nüüd on võimalik jagada omavahel võimu ja nii edasi, nii edasi, nõnda seal maal. Need grupid, mis tahtsid luua oma riiki, oma võimu kehtestada ei olnud märkimisväärselt erinevad. See heledapäine poiss, kelle nimi oli Hesuva, kes rääkis, et tema riik ei ole sellest maailmast ja tema täidab oma isa tahet siin maailmas. Ja ainult sellepärast on seal, et neile imelikele kisklevatele ja ise riike loovatele põrnikutele näidata teed iso riigi poole. Me kõik oleme ilmsesti tolle isa riigivalgusest tuge leidnud. Ja kes ei ole seda, siis tabas, ta on leidmas. Aga ometigi oleme teistpidi selle kätte saadud vabaduse, kurjad seal nüüd ühtpidi, aga teil on Jaan Vabaduse orjad, kes olid nood vabaduse orjad selles romaanis. No see on ka ilmumata romaani, et see on ka niisugune saladuste väljatoomise öödena Vabadust kalliks võib-olla ülimaks väärtuseks pidavate inimeste lootusetult vabaduspüüdlust. Tollases umbses ühiskonnas, kus me elasime, tegevus oligi 81. aasta umbes nii ja mis viis nende inimeste murdumiseni, kuritegevusse ja ka enesetapuni. Peategelase ja selle teine osa näitas teist lahendus tööd otsivate inimeste tragöödiat teine osa, mis, milles keskne oli poliitiline usuline motiiv rääkis teistest noortest, kes, Püüdes leida lahendust läbi kiriku ja teine osa, lõvi poliitilist poliitikaks isegi palju nimetada mõtlesin nii poliitiliste väljaastumistega, kus olid prototüübid võetud 80. aasta Noorte meeleavaldusest, millele järgnes tuntud 40 kiri. Ja seegi sound viis ummikusse ja need inimesed sattusid vangimajja ja kannatasid palju. Tüüpiline dekadentlik, pessimistlik romaan, mis näitas, et ühiskonnas ei olnud võimalik midagi saavutada kus ta praegu on? Mõned peatükid sellest on alles. Sõltumatu infokeskusega tegime lepingu romaani kirjastamise peale. Üks heatahtlik neiu lõi sellega arvutisse, aga nüüd on see arvutiketas igatahes kadunud. Ja samamoodi on kadunud sõltumatu infokeskusega tehtud letting, isegi tollane infokeskuse direktor, kes pidi selle raamatu trükialgusesse viima. Isegi kaanepilt, oli valmis juba. Seda ka enam ei ole, see on kadunud. Käsikirjast on mitu peatükki, olles. Kõige parem peatükk, on alles üks peatükk. Sulle võiks kellelegi novelli väänami. Fantastilised loodava Üprus kassile. Mis viga rikule inimesel villat? Jaajaajaa tants vales rütmis öeldakse selle kohta kuidas nende rütmidega on, kas neid on ka valel ajal vales kohas ja valedele inimestele ilmuda tahtnud, tahtnud. Ja ma ainult nendest koosnengi testi ja. Räägime lähemalt oma rütmidest, tantsust, tantsust, pales rütmis. Son, jutukogu. Selle avaldamist pidas Eesti raamat kunagi sobimatuks just kunstilisest aspektist, mitte et oleks olnud poliitiliselt vastuvõetamatule, kuigi seal oli juttu, mis varasematel aegadel olid jäänud just nimelt ideoloogiliste põhjustel ilmumata või ilmunud kärbetega. Aga viimane kord ma ei mäleta, mis aastal see oli, kuna ma andsin ta eesti raamatusse, aga ma sain sealt igatahes kirja, kus leiti, et ma peaksin veel õppima ja ennast täiendama ja peale seda uuesti proovima ja ma ei hakanud seda tegema. Ma ei arva, et see on maru tugev raamat. Ta on niisugune noortejutud mis olid kirjutatud ajavahemikul 79 84 kolm. Neil võiks küll lugeda mõni inimene, et vältida. Ei, võib-olla see pole õige, ma tahtsin öelda, vältida vigu. Aga et võib-olla Leida nagu tõlgendusi ja saada aru sellest, mis tema enda sees toimub. Võib-olla see viiks ka mõne asja vältimiseni? Nad olid ka enamasti sellised ummikusse või seinavuste jooksmise luud. Ja ilmsesti siis küljelt teravalt sõnastatud. Hülged ja Ace ülearu nato realistlikud, kui nüüd praegu öelda ja väärikana sellised plakatlikud omast palju öelda, aga aga no minule isiklikult praegu nad ei oleks huvitav lugeda, aga ma veel kord ütlen, et võib-olla mõnele 20 aastasele siiski oleks. Õpetlikud. Hirmus sõna, õudne, hirmus sõna, mina ei ole mingi õpetaja, seda ma olen korduvalt öelnud. Ei kindlasti mitte õpetlikud. Ma mõtlen kogemust, mis võiksid kogemust Nüüd oli emotsioon, mees oli mõistest võib olla väga palju, ei olnud, aga selle emotsiooni vahendamine on ka üks kirjutava olevuse rolle ja kohustusi ja ja nad ei õpeta, aga nendest võib õppida. Selle kogemuslikkuse juurde kuuleksime vabastavad elurõõmsat kõrgustest lendlevad respiegi lindude muusikat. Ja siis ongi vast aeg nii kaugele. Võivad tulla südaööd uudised ja A võitlusega jätkame ka siis süda uudiste järel.