Tere ja ilusat hommikut kõigile jutusaate kuulajatele. Mina olen Margit Kilumets, juttu ajan ma täna mehega, kellest viimase viie aasta jooksul on saanud tõeline vene teema. Ekspert. Tere hommikust, Krister Paris. Tere hommikust. Milline tunne on olla üle pika aja kodus, nii et ei pea minema tagasi Moskvasse, et see selline sügisene tagasimineku kuupäev sind ei kummita? Ma ütleksin, et kergendav juba Moskvas olles see kevad, kus alati nagu jõuvarud saavad otsa mingi hetk läks kuidagi märksa kergemini kui eelmistel aastatel, just see teadmine, et noh, sellega on nüüd kõik ja ühel pool ja ja ei pea väga pikalt tegema plaane, mida teha siis sügisel, et ei pea planeerima Eestis kõiki sugulasi-tuttavaid selle lühikese üürikese paari nädala sisse, kus igaühele saab pühendada võib-olla paar tunnikest ainult ja sõita autoga ringi mööda Eestit, katsuda kõike ära katta. Et see kõige olemata, nüüd on mul aega peaaegu et lõpmatuseni neid kõiki näha ja palju põhjalikumalt ja sügavamalt. Sa olid rahvusringhäälingu korrespondent Moskvas viis aastat, see on väga pikk aeg. Kui ma tahaksin kasutada sõna kodunema, siis kas sa kodunesid selle aja jooksul? Mitte tingimata ta niivõrd, et ma oleks hakanud pidama Moskvat oma kodulinnaks. Ma olen kunagi elanud Prahas ja seal oli küll täielik kodunemine, selline mulle meeldis, ta imes endasse integreeris täiesti, oli umbes sama pikka aega, aga nüüd Moskvas ikkagi sa jääd niimoodi kuidagi võõrkehaks kõrvaltvaatajaks juba ka puhtalt töö spetsiifika tõttu ma olengi seal vaatleja, ma ees, ma näen nii palju, võib-olla võimude poolt ebaõiglust, ma näen seal nii palju asju, mida võiks teha teistmoodi ja parandada. Aga tegelikult pole see minu asi öelda neile seal nende maa, nende riiki, nende pealinn ja paratamatult seal ainult nentida ja vahendada seda kõike Eestisse. Pluss jällegi töö spetsiifika, väga palju oli montaažitööd selliste intensiivset tegutsemist puhtalt iseenda ja arvutiga. Et ega hirmus palju näiteks jäänutluses aegagi sotsialiseeramiseks, rääkimata veel Moskva hinnatasemest, et niimoodi kuskil lihtsalt õhtuti väljas käia. Et ega väga palju võimalusi ka ei ole. Aga see pole isegi võib-olla mitte niivõrd minu enda spetsiifikast, et moskvalased ise ütlevad või kes on sinna tulnud, et väga raske Moskvas näiteks leida endale sõprus. Inimesed hoiavad kaunikesti omaenda mullikesse. Need mullid aegadel suuremat mitmest inimesest koosnevad aga harva, kui nad omavahel põimuvad või väga palju suuremaks lähevad. Sa pead ikkagi usaldama inimesi ja kuna on tegemist hiigellinnaga, siis ühest küljest tundub, et inimesi on palju, teisest küljest vanad inimest enamasti esimene ja viimane kord elus. Usalduse niimoodi kergesti just ei teki. Ehk. Moskva jäi mulle natukene võõraks, ta ei hakanud mulle meeldima, nii et ma tahaksin seal igavesti elada. Ta loomulikult kodunesin ses mõttes, et nagu võiks öelda, ellujäämisnipid teada, kuidas kiiremini läbida vahemaid, kuidas võimalikult vähe kulutada energiat. See on minu meelest üks Moskva võtmeküsimusi. Alguses lähed sinna. Küsimus pole minus, ma olen arvanud, kogu aeg ei näe, mine tea, võib-olla ma väsin kiiresti või, aga ei, kõik, kes tulevad mulle külla samamoodi esimese paar päeva keset päeva ütlevad, et kuule, tahaks kuidagi magama minna, tehakse väike lõunauinak, et hirmsasti energiat nõudev linn. Puhtalt just sellepärast, et neid põgusa kontakte on tohutult palju ja põlismoskvalased on väga hästi õppinud seda kõike vältima, et sa kõnnid natukene võib-olla kergelt kühmus kergelt, niimoodi pea maas. Kui näiteks tulevad tänaval juurde inimesi, kes jagavad flaiereid või muid, siis sa isegi pöörane ja nii palju tähelepanu pead raputada, ei, mitte mingil juhul, lihtsalt kõnnid läbi niimoodi nendest ja see on ainuke viis, kuidas päeva lõpuks õhtul tunda ennast mitte täielikult läbi kurnatud kotina, rääkimata sellest, et nii paljud moskvalased tulevad sinna kuskilt hoopis kaugemalt. Mina elasin siiski kesklinnas suhteliselt, et mis on ajakirjaniku töö juures, eriti teleajakirjaniku töö juures hädavajalik lihtsalt et üldse või jõuda oma lugudega eetrisse. Aga inimesed sõidavad näiteks kohale kuskil 60 kilomeetri kauguselt hommikul marsruuttaksoga elektrirongi peale, siis elektrirongi pealt metroo peale, sealt edasi kuskil marsruuttaksoga ja õhtul tagasi ehk. Väga intensiivne, väga töömahukas linn ja noh, ta ei ole tegelikult linn elamiseks, ma ei teagi. Võib-olla mõni inimene ütleb, et talle meeldib Moskva kui kodu võib-olla mõne põli moskvalased, aga nemad ütlevad ka, et linna nii palju muutunud. Viimasel ajal, et see pole enam see Moskvale, mida nemad mäletasid ja jällegi toovad ühe peamise põhjusena üle rahvastatuse toovad kontrollimatu sisserände sinna linna. Kui sa mõtled nüüd selle inimliku faktori peale see oli asi, mis mulle sinu jutust kõrva jäi, et sealt ei leita kergesti sõpru. Kas mõni inimene jäi sinna Moskvasse, kellega sa praegu Eestis olled, ikkagi pead sidet, et sa tunned, et vot tema oli minu inimene ja ma ei taha teda kaotada. Kindlasti jäi sinna minu operaator ja Anton Aleksejev, kes tegelikult oli ka poole kohaga selles mõttes korrespondent temalegi vene AK-le lugusid ja, ja venekeelsetele raadiouudistele. Temaga ma loomulikult tean sidemetes, et me peaaegu moodustasime mingi hetk sellise laiendatud perekonna või Me kutsusime tonni kodu koduloomaks. Ja kuna ta oskab niimoodi eesti keelt päris kenasti, siis me omavaheliseks suhtluskeeleks kujuneb mingisugune sursik, öeldakse mõned sõnad vene keeles, mõned sõnad eesti keeles. Jelkumise umbes tervitasime 11, et näe, tibla, näe fašist sõnaga kõike neid stereotüüpe kajastades. Ehk Anton, tõeline ta näitleja, ta on hästi avatud, tood silmaringiga, väga intensiivse suhtleja, tema, see inimene, kes suudab läbi rääkida praktiliselt igast olukorrast, kui ema ei suuda, siis ei ole see võimalik, lihtsalt et kord on ta selline segu õnnetuste ega kadunud armastusest ja esmasündinu pojast. Kordan ta selline veidikene nahaalsem mängib sellist jõupositsioonilt siis mõnikord vaatasime me rollid, tema oli tumm eestlasest operaator ja mina siis ka mitte väga aktsenti varjates, üritasin Milsetele seletada. No vaadake, meie siin nüüd filmime ja kas on mingi probleem ja ja kuni seest sellise haiglase suhtlemisega lõpuks kohale jõudis, et on probleem, siis oli kõik juba üles võetud. Et Ahantonice kahtlemata, aga valdavalt ajakirjanike ringkond ajakirjanikud ja küll BBC-st, küll Soome ja Rootsi ikkagi kuidagi see Põhjamaade Mati jäid rohkem kokku hoidma. Sa oled noormees, 30 missis, kuuele seitsmele. Kohe mõtlema kolme kuuse Vene sõjaväes ei ole käinud. Millest see huvi Venemaa vastu? Ega niisama lihtsalt. Ainult et ma ei tea siis, kas karjäärihimust ei oleks sinna läinud see teema, kui ma sind vaatan, sa oled kirglik inimene, ikkagi pidi sind köitma. Moskva kui teema, ma mõtlen Venemaa kui teema. Tegemist on ju mõtlemise hiiglaslikku riigiga, millest meil siin Eestis on. Ja ma arvan, et ma loodan väga, et oli rohkem ühekülgne arusaamine enne kui ma sinna läksin, et ma suutsin natukene seda pilti võib-olla oma kohalolekuga muuta, aga just nimelt milles meil on väga vähesed teadmised. Me kuidagi arvame, et me suudame Venemaad lugeda, et Eesti on selle koha peal kus me kasutame ära oma nii-öelda teadmise Venemaast. No kellele teadlased on mõnedele vanavanematele ärimeestel jah, vanema generatsioonil, aga noorematel mitte midagi. Peaaegu ma võin öelda, et ettekujutus Venemaas kujundavad umbes kaks, kolm poliitikut ja, ja see on kogu lugu. Teades missugune on siiski see riigikord, seal, läksin ma lihtsalt huvi pärast teiste huvi pärast vaatama, et, et missugune see riik siis ometi on. Mis seal sünnib, kui ohtlik, eks ta meil on, kõik ju räägivad pidevalt Vene ohust. Väsisin suurel määral tahtmisest ennast täiesti nii-öelda nullist üles ehitada Venemaakoha pealt, et mulle jäi kohe mulje, et kommunikatsioon Eestis on selline rusuv, hoogne ja väga kremli põhja väga ühekülgne. Ja ma läksin teadlikult kui täiesti valge leht, et mis on son, con head, räägin heast, on halba, räägin halvas siiani oligi, eks ole. Esimestel hetkedel nagu ikka uues võõras kohas, pigem leiab midagi head, pigem avasta seda riiki, et oh kui kihvt, et inimesed elavad oma sellist normaalset elu tantsivad hästi palju, laulavad kõik selliseid pidusid hästi palju Venemaal. Alguses me tegime väga paljuski erinevatel tähtpäevadel lihtsalt, kus on jälle mingisugune kontsert, Narudleja Kuljaania selline rahvas tänavatele väljas ja kaunikesti siiralt, et see ei ole nii, et ta on nagu võib-olla esimese maipidu teod, mis ka sellised ise isenesest kaunikas positiivse alltooniga, et on välja aedotöökollektiivide inimesed vaatavad, et ah, on pidu, järelikult tuleb pidutseda ja seda tehakse, kui Venemaal või ütleme, Moskvas igati kultuurselt. Inimesed üksteisele kallale ei lähe, vaid vastupidi, et selline positiivset energiat on palju siis hakata nägema seda, kuidas toimib võim tasandil kuidas toimib võim kõrgematel tasanditel nagu praegu, eriti seoses selle valge revolutsiooniga, mida ma läbi elasin, mis oli võib-olla kõige sellisem tuur, tugevam, sügavam hinge liigutavam kogemus üldse midagi saagas harraste, meie kunagisele laulva revolutsioonile siin. Kuidas siis milliseks millisteks alatusteks, millisteks jõuludeks näiteks on võimureid võimelised, et iga hinna eest ennast seal kremlisse istumas hoida. Et tagantjärele mõeldes suhtun vene inimestesse nende suutlikkuse tegelikult kuna keele üles ehitada väga normaalne, hea, korralik riik väga optimistlikult ja minu arusaam kremlist ja nende tuleb tema pere praegusest peremeestest. On märgatavalt halvem, kui ta oli, oli siis, kui ma sinna läksin See on nüüd niisugune koht, kus me võiksime mängida oma saatesse, muusikapala meil on tegelikult neid valida kolm. Üks selline, noh. Kuidas ma ütlen, selline moskva juurde kuuluv ansambel, mille nimi on kino ja mida sa enne saate algust mulle ütlesid, mängitakse igal nurgal, erinevas versioonis ja mida mängivad erinevad tänavamuusikud. Ja siis kaks lugu Erineva nagu meelsuse serva pealt, et kui, kui sa praegu peaksid valima, siis, siis millise loom võiksime siia vahele mängida. Võitjate jutt oli Venemaa võimudest, siis kõik Venemaal keerleb ümber Vladimir, Vladimir abitš, Putini ka need, kes on tema vastu, nad ikkagi ei saa üle ega ümber sellest ka hüüdlauset anda Rassiiess Putini Venemaa Putinit, et nagu alternatiivi ei ole, Don, kas Putin või Putinit ei ole, aga mingisuguse vahepealset varianti nagu ei nähta ja see laul on üks tadžiki lauljat. Ta ilmus välja ei kuskilt alguses tekitas palju ažiotaaži sesse, video levis läbi interneti, ainult keegi polnud temas varem kunagi kuulnud. Paljuski aru arutati, et kas tegemist on äkki hoopiski mingisuguseid Pilaga, keegi saamegi ülistada Putinit niivõrd mõõdutundetult, kuidas jumal ta saatis meile, meie riigile rahvas päästma. Aga pärast ta tegi veel paar lukku, mis küll niisuguste kõlapinda enam ei leidnud ja isegi ta ilmus välja temaga saade, kus see kätte ja ta rääkis, et aga Eesti armastan väga Putinit. Et ta on ka arusaadav standardtšikk ja kui võrrelda seda, mis olukorras on Tadžikistan ja missugune näeb Venemaa välja Moskva kesklinnas, kus on palju raha ja tööpuudust ei ole, kõik just nagu toimib suurepäraselt siis on arusaadav, et sellised tunded võivad tekkida jumala siiralt. Ja miskipärast ma üldse ei kahtle tegelikult ta teatavates organites, sest ka päris meeldivad ei tasu sellest sai. Kas sellel lool on nimi ka missugused olnud lihtsalt Veeveebee? Kusjuures sellel lool on kohutavalt koomiline video, et kui keegi tahab seda vaadata, et heaks saada, siis soovitan soe. Me jätkame jutusaadet stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja ajakirjanik Krister Paris, kui sulle viis aastat tagasi oleks antud valida, et Krister, mine Pariisi, mine New Yorki või mine Moskvasse, vahet ei ole korrespondendi, eks. Siis kuidas oleksid valinud? Ilmselt New Yorgi seal sünnib tegelikult maailma jaoks kõige rohkem ükskõik mida me arvame Venemaast, tema suurusest ja tähtsusest. Ta on maailmas hetkel Seitsmenda, ärgu tegu ja tegija või mittejärgu, aga ütleme tema mõju on märgatavalt väiksem kui, kuni mõnegi. Nagu pindalad, võib-olla väiksemal riigil ja, ja kui vaadata ka näiteks kas Ameerika Ühendriikide suhteid, siis Venemaa hirmsasti tahaks, et teda võetaks võrdse partnerina nagu külma sõja ajal. Ilmselt ei tahavad nad rääkida küll tuumarelvastusest ja taolistest ülemaailmsetest probleemidest ja kuidas kõike tuleb lahendada läbi ÜRO Julgeolekunõukogu, kus talla vetoõigus, kus teda kuulatakse. Aga praktikas, kui vaadata üldse, mis järjekorras näiteks teevad USA presidendid oma esimesi visiite ja nii edasi on täiesti selge, et Venemaa sõnaõigus maailmas on kaugelt enam mitte selline, mis tuli, koli kunagi. Meie siin kõrval, jah, tunneme tohutu suur naaber, arvamatu hirmsat ei tahaks teada, mida ta teeb. Have esiteks seda, mida ta teeb on ennustada peaaegu et võimatu. Ma selles nüüd veendusi täiesti kõik analüütikud ütlesid, et me ennustame samamoodi kohvipaksu pealt nagu sinagi, et me näeme mingisuguseid trende, me näe mingisuguseid liikumisi, keegi määratakse kuskile mingile postile. Ja Me ennustame, aga kokkuvõttes olid nii, et harva kui läksid analüütikute ta tulevikku vaatamised enam-vähem selliseid täpp täkkesse, kreeme, suutes alati üllatada, kogu see asjaajamine on seal niivõrd, et kinni Need, jah, loomulikult kui on vaja, võetakse Eesti ette kuidagi. Ja loomulikult, kui seda vaja ei ole, siis näiteks pisike riik nagu Eesti laisa, praktiliselt mitte kellelegi korda ja neil on hoopis suuremad probleemid Venemaal on tõsiseid tõsine mure. Sisemine mure ikkagi oma eksistentsi pärast, et rahvaarv kahaneb. Putin küll nüüd ütleb, et nad on suutnud selle peatada, aga saan pigem Kaukaasia vabariikide arvelt ja kahe teraga mõõk tekitab pigem võib-olla rohkem pingeid. Pluss veel see, et Venemaa majandus on kasvanud sõdunud ainult ja ainult loodusvarade arvelt. Nafta ja teiste maavarade müük moodustas 70 protsenti riigieelarvest. Nüüd veel siis üle 10 aasta pärajale Putini võimuletulekut, eks see näitab, et kogu muu vajaduse jäänud puutumata, et noh, mingile tunduda kummalisena, aga Venemaa väga paljuski on sarnased hirmud, aga eesti keelt ei tea, kas me üldse kunagi püsima jääme ja mis kujul, et kas meid kunagi näiteks Hiina ei võta mingit tükki Kaug-Idast ära ja nii edasi. Vot, ega Venemaa mured, aga reaalset maailma poliitikat aetakse Ameerika ühendriikidesse. Et väga paljuski Venemaa teemasid on see taolised, et need on huvitavad, nad on võib-olla teinekord koomilised Eestis vaadata ja nii edasi, aga nad pole tegelikult väga olulised, et no nüüd, kui meil tuli taastati suhtlus, piirileping on sellimisel taas käivad seal pärast reosest sanktsioone, ärimehed on ka nii-öelda Eesti-Vene suhetes üldse üldse midagi. Kui ma sinna läksin, oli absoluutne külmunud, madalseis oli ju pärast pronksiööd pärast Gruusia augustisõda ehk üldse suhted läänega, halvad ja Eestiga veel eriti, et noh, Eesti lihtsalt ei eksisteerinud seal ja järelikult kõik muu oligi moodi ennustamine või vaatamine, mis on Venemaal ning sisemise protsessid. Aga, aga nendest päriselt midagi väga ei sõltunud Ameerika Ühendriikides sõltub selle üle kogu maailma jaoks, nii et jah, arvatavasti oleksin tol hetkel võtnud USA, aga sellega on nagu, nagu nagu diplomaatidega, ma olen kuulnud, et on olnud vähemalt aegu, kus on väga raske leida, mida diplomaatia näiteks Moskva saatkonda. Et inimesed miskipärast hirmsasti pelgavad, pead seda väga raskeks, aga tagantjärele muidugi see kogemus on ilmselt rohkem väärt, kui olekski mõneski muus riigis, mida võiks vähemalt algselt kergemaks pidada. No ma ei tea, nüüd mis seisus see asi meil siin rahvusringhäälingus praegu on, aga sinu asemele inimesed leida on vist suhteliselt keeruline või vähemalt praegusel hetkel ma saan aru, et inimeste leitud ei ole ikkagi ka kardavad ja sina olid kunagi omal ajal ikka väga julge poiss ja sinu abikaasa ka me sellel pühapäeva hommikusel tunnil alati räägime pisut ka perest ja tegelikult sinu tagasi tulemuse peamiseks põhjuseks, sa oled alati öelnud, et ongi perekondlik põhjusel, et lihtsalt väikese lapsega sellist kodust elu Moskvas elada on suhteliselt keeruline. Päris kodust võib elada, eks üldse välja ei taha, just nimelt nii, nagu nad tegelikult elavadki, venelased ja eksperdid, ehk siis välismaalased mul abikaasa käis sellises lasteringis, kus ütleme, igale abi, kaasataja said kord nädalas kokku ja lapsed said omavahel mängida. Ja peaaegu kõike neist elasid pea kuhugi niimoodi getodes suletud uste taha, aga neil olid oma turvamehed, umbes autojuhid, kokad, kõik oli omaette, selline väikene saarekene Jelena, päris eluga kokku ei puutunud välja, et kui me ütlesime, me läheme tagasi metrooga, siis nad vaatasid suurte silmadega otsa, et kuulge, see on ju ohtlik. Moskva metroo kasutab iga päev üheksa miljonit inimest. Õnnetu, siis juhtub, aga, aga mitte sellisel skaalal pidada seda kuidagi ohtlikuks. Ühesõnaga nemad elavad muidugi täiesti selles mõttes, meie olime hoopis rohkem kätega Moskva elu küljes kinni. Aga tüüpiline Venemaa perekonnamudel on väga patriarhaalne ikkagi lastega tegeleb ainult naine ja ainult naine, isad ja küll laupäev, pühapäev, siis käivad demonstratiivselt uhked teemad ja võib-olla pakseerimas. Aga see on ka kõik kodused tööd ja kõik on puhtalt naiste õlgadel. Ja siis käivad parkides, see on kena, Moskvas on päris palju parke, Moskva on üllatavalt roheline linn, mida, kui seista kuskil liiklusena keskel, ei taha kuidagi uskuda. Aga Moskva nagu selline väikeste külakesse konglomeraat astud sellest suurest trassist, mõned sammud eemale, on juba päris vaiksed tänavad, kus võib-olla ei suudagi üldse autosid ehkisena jällegi muutumas, sellepärast et ummikute vältimiseks kasutavate oblavigaatorid näitava kummitama asukohti ja üritavad sõita mööda kõrvaltänavaid. Aga kuna seal teha teevad kõik, siis need külatänavad on kaunistanud aga lihtsalt natuke kuskile parki ja, ja noh, mingeid heitgaasi muidugi jäävad, aga siiski on päris päris kena kõndida ja mänguväljakud on palju, ma pean ütlema, eriti viimaste paari aasta jooksul on tehtud juurde, nad on väga suured, uhked ja võimsad, midagi sellist ma ei ole Eestis kuskil näinudki, kui on Moskvas. Et ei saa öelda, et lapsega kuskil mängida ja läks, aga seal täpselt lapse kohta on seal, kus ta peab olema. Ehk kui sa tahate kuidagi elada sotsiaalset elu, võtada kas või õhtul kuskile kohvikusse kaasa, siis seal harjumatu tänavatel näiteks mitte mina, vaid ka kes tulevad Moskvasse panevad tähele, et me nägime täna vist kahte lapsevankrit seda linnas, kus tuleb vabastab miljoneid inimesi. Et nendega ei käida kuskil ja veel väga hiljuti olid praktiliselt kõik kohvikud, mitte suitsu sed, vaid sinised, et nüüd on jh jõustumas uus tubakavastane seadus ja see kindlasti toob kaasa teatavaid selliseid ka sotsiaalse muudatusi ja selle koha pealt, et lastega saab hakata rohkem väljas käima. Aga ega lapsi Moskvas ei ole, et noh, see oli sündimus, on sa kindlasti väikese, on linn töö tegemiseks, ei ole linn elamiseks, kordan taas. Aga kui sina näiteks Kristjani kärulitasid ja mööda Moskvat kõndisid Cinamon una ja Kristjan siis mida sulle öeldi, vaadati viltu, öeldi, et see ei ole mehe töö või tundsid seda. Tulijate tulijate eriti mingisugune vanem põlvkond, et meil oli maja ees üks vanem rase mees, kes otseselt ütles, et mitu korda, kusjuures, et kuule, see on ju vabade töö, mida sina teed ja, ja ütleme. Ma ma ei oska öelda, kuivõrd pilgud, mis meist saab, oli tingitud sellest, et selle ebaharilik vaatepilt, aga kahtlemata ma tähelepanu sellega pälvisin, teisest küljest jällegi mõnevõrra oli küllap ka lihtsana küll kuskil oli vaja näiteks ikkagi trügida natukene või muidu siis ikkagi venelased suhtuvad lastesse väga hästi, samas ja antakse teed ja nad ei ole küll nii nagu nagu ütleme, Gruusias, kus ma käisin, kus pidevalt tulid, kusjuures meesterahvad laskudistama ja talle pai tegema, talle nägusid tegema. Ei no eriti Moskvasse said lähe võõra inimese juurde niimoodi, aga aga siiski ma arvan, et laps oli pigem selline priipääse mõnesse kohta, kuhu muidu oleks saanud keerulisem saada. Kui palju sa Moskva kõrvalt üldse suurt ja laia Venemaad jõudsid näha? Märgatavalt vähem, kui ma oleksin tahtnud, võiks, tuli peale, majanduskriis on täiesti arusaadavatel põhjustel, et rohkema käisin Kiievis, oli, võib-olla võiks mis kõige rohkem käidud üldse komandeeringu koht. Tunnetuslik vahe on määratu, pesiteks kõikide barjäärid, mida sa võib-olla nagu ei näegi neid, neid ei ole, nii et te midagi ei saa otseselt midagi. Aga sama energiaga Moskvas saad, ütleme kaks intervjuud, V3 intervjuud taevad lisaga juba juba väga hästi. Saxo Kiievis üheksa, et kõik on väiksem, kompaktsem ja loomulikult suhtumine on hoopis teine. Moskvas esimene asi. Ta ei tohi, ei saa, jõle võimalik seal kuidagi, et muidugi tahate, filmige, tahate, tehke jaa, jaa, noh, üldse ukrainlased on, on minu ühed lemmikslaavlased, kui nii võib öelda, teise muide noor valgevenelased, et neil on küll hirmus juht eesotsas, aga rahvas, isa niivõrd meeldiv, sõbralik ja ja see on üks põhjus, miks ma näiteks väga meeldib võimaluse korral käia Minskis, et jah, seda küll ei piisa ja see ei ole niisama lihtne hõivata Ukrainasse. Aga ka see tunnetus on seal hästi, selline mitmepalgeline. Inimeste saad tohutu positiivse laengu ja siis sa näed seda nende suhtumist oma võimudesse või vastupidi, võimud suhtlemisnendest, ehk see on kõik ülal ülevalt alla ja selliste hirmufooni, mida nad ise võib-olla nagu väga ei tunnetage kuskil madi kuule seal olnud kolm päeva siis esimene emotsioon, et küllap kõik on kenad inimesed, naeratavad, suured laiad teed, kõik on puhas ja korralik, see hakkab andma maad mingisugusele sellisele väiksele painele. Sa saad aru, tere mingitest väikestest vihjetest, et keegi räägib su avameelselt aknal poliitikast ja siis teine paneb natuke niimoodi sõrme suu peale. Väga head naabrid äkki kuulevad, et noh, taolised ilmselt nõukogude ajast jäänud noh, arusaadavalt ka tänapäeval aktuaalsed võtted, et hoida ennast KGB sama nime kandva organi silmaulatusest veidikene kaugemal ja siis on inimesi, kes seda teps mitte ei tee, vaid lähevad täiesti julgelt välja, sellele vaatamata ta teade peaaegu kindlasti nad arreteeritakse ikkagi lähevad välja ja karjuvad Lukašenka vastaseid loosungeid ja selliste inimestega koos olles sa näed, et maailm pole teps mitte veel kadunud ja, ja kõigil on lootust, et küll küll saab ka Valgevene kunagi kunagi normaalseks riigiks, aga Venemaal. Mul oli 12 huvitavat tõeliselt meeldivat komandeeringut. Igor, me läksime otsima kasakaid, lihtsalt tuli Rostov Doni ääres oli Euroopa Liidu Venemaa tippkohtumine, mis oli ajendiks, aga kui sinna juba kohale minna, siis mõtlesime tagasi Doni ääres on ju vaikne don minu üks lemmikraamatuid kirjutatud ja läheme vaatame, kuidas kasakad elavad. See oli alguses tundus kaunikesti võimatu ülesanne, inimesed ütlesid, et noh, kasakad, kas hakanu joovad kuskil ei tea, kus nad on. Nii, vaadake poe taha, umbes veel. Aga mingil hetkel olime, kõndisime mööda tänavat. Ma nägin mingit väikest kassipoega ja hakkasin teda silitama ja tuli mingisugune väike põis rattaga, küsis, et kas talle meeldivad kassid? Meeldivad mitega, Tarvaskasi poeg. Möödub enesega. Ega Sägi tea kasakaid, kes oleksid veel elus või siin kuskil ringis. Oodake üks hetk, ma kohe küsin vanaisa käest, kas ta on valmis ja tuli välja, et tegemist on Solohhovi uurijaga, kes on pühendanud oma elu talle ja teadis kasvatajatest ja Solohhovis kõike sõnaga veetsime pikka, väga informatiivse ja väga meeldiv õhtu tema juures seal ja oligi niimoodi põhimõtteliselt luumaterjal kohe hopsti koos. Ja teine komandeeringu väga põnev oli, oli pommile mis terra incognito, keegi jällegi nii nagu muust Vene maski väga ju ei teadnud, mis seal sünnib kuhugi idas väga palju inimesi, kes oli käinud kunagise ehitamas, Olev Remsu andis väga värviküllase intervjuu siin ja siis kohale jõudes tuli välja, et see ei olnud asjata, mida räägiti 90.-te alguses, kui kõik kokku kukkus, jaga panud jäi kasutamata, jäigi mulje, et tehti asi lihtsalt ilmaasjata. Praegusel hetkel rongis sõidavad liini järvestiku üldse võimalik on, nad igatsevad endale saada teist rööpapaari sinna kõrvale panna rohkem ronge sõitma, igatsevad ehitada uued raudtee teemandi vaatusteni välja ja kõik toimib nagu kellavärk ja, ja samad inimesed, kes pommi ehitasid, on see sinna jäänudki seal alles, et palju, kes käisid ehitusel, leidsid, et see ongi nüüd nende uus kodumaal, Neile meeldib see ja sellist rahvast jälle kogeda on omaette elamus nad kõik särasilmse tarmukad tohutult energilised. Et kui võtta kätte mingit nõukogude aegset noorsooromaanid, kus räägitakse noortest kommunistidest, kommunismiehitajatest, siis see on see rahvas seal ja ende neid kuulates, neid nähes, neid tegutsemas nähes. Sa saad aru, et kommunism oli võimalik, kui oleks kogu riik, on selline. Me oleme tänase jutu jooksul kuidagi saanud mööda sellest sinu enda isiklikust hirmu või, või kuidas, ma ütlen pingefaktorist, et me oleme küll rääkinud sellest, et võetakse aeg-ajalt kaameraid ära ja sa pead selgitama seda, et, et see on sinu töö ja nii edasi ja nii edasi. Aga kas oli selle viie aasta jooksul reaalselt ka niisugune päev või öö või õhtu, millal sa olid oma elu pärast mures? Päris mitte päris, et see on pigem selline paranoia, tegid kiiresti Moskvas. See on, ma arvan, et peaaegu kõigil seal, et ikka kuule telekuskil mingit piiksumist taha, no järelikult on pealtkuulamisseadme saanud patareid tühjaks sellised pooleli nagu naljaga, aga pole teise, sa saad aru, et, et see võib olla ka täiesti realistlik, eriti kui sa loed mingite teiste ajakirjanike kirjeldusi. Üks kaadionist temast, tomat on nüüd ilmunud eesti keeles raamat Donov nime hetkel ei mäleta, aga, aga tema jaoks kirjeldas, kuidas tuleb koju, aken on jäetud lahti või on pandud voodi kõrvale seksi käsiraamat või et antakse selgelt märku, et me jälgime sind ja me teame, mis seal, millega sa tegeled. Et selline nagu üldine hirmu fakt. Hirmuõhkkond muidugi lisanduvad, mul on tõsine allergia turvaväravate suhtes, Mascus annab kõik riikide ametiasutuste eesurka suuremate poodide ees pidevalt tuletavad, tulevad vaikselt meelde, et on olemas terrorihirm ja siis sellele lähenedes, seal on sageli mitte üks, vaid palju turvamehi või siis politseinikega sisin, sülitavad niimoodi. Saad aru, et olgu, see terrorihirm on üks, aga sa ei tahaks nendega ühtegi sõna vahetada, aga mitte midagi teha, et nad on sellised looduste sisendama arusaama just nimelt ülalt alla võimu tugevusest. Et ei, mul oli suhteliselt vähe selliseid, päriselt hirmutavaid momente. Konkreetset pihta sai ainult üks kord jalaga mingisugused kaagid, tulite demonstratsiooni laiali peksma. Aga võib-olla Valgevenes see oli midagi sellist, et ma siiamaani ei suuda uskuda, mida ma nägin, kuidas 30000 inimest paari hetkega laiali peksta lihtsalt ja inimesi täiesti valimatult hoope jagati, valimatult kinni võeti, arreteeriti kus ma lõpuks mingisugustel Valgevene noortel aitasin põgeneda läbi hotelli, et tõmbasime hotelli varju, pärast panin hotelli ukse muidugi kinni, nii et oli üldse viimane hetk karju tõmmata ja siis enam kedagi välja lastud, oli selge, et varsti tulevad sinna inimesi kinni püüdma ja just nimelt valgevenelasi, mitte välismaalasi. Ja siis sai, oli võimalik kusagil tellida tagaukse juurde takso ja jooksime tagauksest välja taksodele taksoga minema sealt et helina nagu tagauks jäeti, sest et noh, seal oli selge. Juba fakt, et sa olid demonstratsioonil, oli piisav, et inimene mõneks ajaks kinni panna ja, ja valgevenes ilvestel tähendab seega peksmist ja muid asju, et Venemaa olla. Üldjuhul eriti Moskvas ei peksta, vähemalt demonstratsioonidel mitte avalikult pärast jah, on küll olnud nii palju kui palju nagu teate, kus on kas siis kong autos või pärast vangimajas üle käidud. Aga niimoodi avalikku kaamerates ikkagi mitte. Harva, kui tuleb ette loo, on mingid looduskaitsjad, kes on näiteks protestisid kõiki metsa vastu, keda öösel rünnati, aga siis olid jällegi erariides ja mitte mitte miilitsavormis inimesed. Et selle koha pealt oli üsna turvaline neid konkreetseid miitinguid kajastada, et mingisuguseid hirmuhetki loomulikult oli, kus mingi hetk, kui näiteks lõpetasid korraga töötamise, minu ja monuna telefonid, siis mõtlesime, et huvitav, kas üldse tasub koju minna või. Aga Sandeteisteline üldisest foonist tood paranoia Pille peale, nagu tagantjärele naerad, aga sel hetkel võib tunduda päris tõsisena, mine sa tea, millega sa kedagi ärritanud ja mille pärast sulle tahetakse nüüd äkki järgi tulla ja selge, sa oled välismaalane. Ega midagi väga ei tee ilmselt kuigi, kui tahavad, siis teevad, aga pigem ei tee, aga ikkagi. Öine jutuajamine FSB-s oleks midagi, mida tahaks, tahaks vältida. Aga kui nüüd see positiivsem pool ka välja tuua või, või et kõlama jääks siis midagi niisugust, mille järele sa ikkagi siin olles ja teades, et sinu elu vähemalt mõnda aega möödub nüüd siin, Eestis, mille järele sa ikka aeg-ajalt igatsed, mõni toit? Ma ei tea, kas või näiteks see, et sa käid mööda Moskva kesklinna omanginaal, olen seda tundnud ja 90 protsenti naistest, keda sa näed, on väga ilusad. Jah jaa, Canigistele samas kunstlikult ilusad. Aga väga ilusti riides, väga hoolitsetud, eks ju, ja ja nii palju kõrgetel kontsadel naisi pole mina küll oma elus näinud, kui Moskva kesklinnas. See on päris huvitav fenomen jah, et Moskva on selline Žuov linn, sa pead näitama ennast igatepidi, et jalatsid on üks tähtsamaid atribuute, isegi mina hakkasin kandma natukene natukene korralikamaid kingiga ma siin Eestis teen. Aga Ma olen mõelnud, millest ma tunnen puudust jäät Moskva metroost. See on midagi lummavalt hästi toimivat, kiiret, võimsat, suurt temas on midagi suursugust suursugust ja ta on tõesti üks väheseid süsteeme, mis Venemaal suurepäraselt toimib. Et kui on tipptund, siis inimese rongi lahkumisest järgmise saabumiseni on 30 sekundit. Tihedamini pole võimalik käima panna. Pluss need imeilusad jaamad, mis on täiesti omaette vaatamisväärsus, on sul muide oma lemmikmetroojaam Moskvas. Metroojaam oli minu kodu lähedal kõik need, kuhu oli lühike Aegi jalgsi minna. Kohe mõtlen, mis päris, mitte nad, kõik on ikkagi nagu niisugune, imeilusat, võib-olla Arbati laga hästi kena või siis Leningradi vaksali all Komsomolskaja muidugi hästi uhke ja võimas. Teised on sellised huvitavad kommunismiteemalised erinevate erinevaid aspekte vastavad. Ja samas, kui sa näed mingi mõrtsuka Edubesse kiiravaid seismas seal siis noh, väga hea tunne ei ole selline. Jah, talid enam ei ole, liinil on, aga keegi ei tea, mis temaga täpselt peale hakata, aga igasuguseid muid kommunistlikke mõrtsukaid on küll tänavanimedes kui mujal igal pool seevastu vaatamas, et see taas. Sa saad aru, et nad ei ole oma ajaloo ka tegelikult mitte mingisugust nagu ülevaadet teinud ja nad on ikkagi määral identiteedikriisis, et kes nad sellised on. Kui nõukogude liidu kokku varisemine oli suurim geopoliitiline katastroof, nagu väljendas Putin siis on süli Riikkonnad, Nõukogude liidu järeltulijad või on ikkagi meil neil mingi omaette vene vene tee, mida valida, et nad on praegu lihtsalt saanud üle mingisugusest šokist, mis olid üheksakümnendad. Kahju, et sellega seostatakse demokraatiat. Nüüd on nad saanud vähemalt Moskvas küllastumiseni, Putinit tahaksid temast lahti saada, Moskva hääletas tema vastu isegi kohendatud tulemuste põhjal, isegi nad ei suutnud nii palju tulemusi kohendada, et väita, nagu oleks ta saanud Moskvas üle üle poole häältest, ei saanud ehk Venemaal liikuma seal edasi ja ma olen, ma olen optimistlik, et pärast mingisuguseid tõmblusi, kui kui võimud, et asja väga nässu ei keera on Venemaal ikkagi olemas tee normaalsete Euroopa rahvaste seas. Kas me nüüd mängime selle teise loo, mis on antipood sellele puteeristes laulule? Seal radfak ansambel, kes sai üsna kuulsaks, kui oli tänavamiitingut ja, ja kuulsaks just nimelt selle lauluga, ehk meie hullumaja hääletab Putini poolt. Looming. No seina. Saada. Veel viimased minutid tänast jutusaadet stuudios Margit Kilumets ja Krister Paris. Ega polegi palju jäänud ja aeg rääkida sellest, mis sinust edasi saab. Et te olete oma perega tulnud Eestisse, sinu abikaasa kirjutas Moskva elust raamatu, muide, kas sina oled kõik oma need meeletud mulje, et millest me siin oleme ainult mikroskoopilised väikest osa suutnud käsitleda, kusagil üles kirjutanud, jäädvustanud. Aga täiesti võimalik, et tuleb kirjanik ameti ka endale ette võtta, sest praegusel hetkel on veel mälestused ikkagi värsked ja, ja, ja ma olen selle peale täiesti mõelnud, et tuleb siis Eesti kirjarahva sekka kuidagi mõistatada. Aga edasi, eks näis, kõigepealt tuleb Ena sisse seada. Latt Ps ilmselt peaks harjuma ka kollektiiviga Eesti kollektiiviga. Täiesti üllatuslikult öeldi pärast kõik eituse ette, mitte mingil juhul ei ole võimalik saada lasteaiakohta, öeldi, et aga kohta on ju olemas, et tulge sügisest, niiet midagi kohe positiivset. Abikaasa loodab tööd saada ja eks ise esialgu jätkan rahvusringhäälingus ja siinsamas raadios, mida suvi toob. Suvi on selles mõttes juba läbi. Ära ütle seda, nüüd võtad sõnad tagasi võtma mitmed inimesed. Kodus hüppasid praegu kaks meetrit, kaks asja, millest ei tohi rääkida. Juulis on see, et suvi on läbi ja see, et varsti tuleb koolilaat. Need on kaks asja, mida ei tohi rääkida. Aga jah, ma puhkasin juba ära tulin, tulin jaanipäevaks ja esimesed nädal aega olin Saaremaal, atlas on täielik antipood Moskvale. Kui Moskvas on liiklus, siis seal ei ole, kui Moskvas on inimesed, siis seal ei ole vaskuza, reostus seal ei ole ja samas kui Moskvas on kõik teenused ümberringi seitse poodi näiteks 100 meetri raadiuses, siis seal ka ei ole. Ühesõnaga kõik on absoluutne antipood ja võimaldab seda pinget maha võtta ja üldse nii-öelda harjuda teistsuguse eluga neetes puhkuse läbijateks. Võtke siis esialgu tööl seal ka tööd ja just sisse olemas teistesse ka see, et ma kujutan ette, ei saa üldse niisama lihtne olema. Sest et ütleme kasvõi info, info hulk, infoküllus Moskvas paarkümmend pressikonverents, mille vahel valida Eestisse vaevalt et Moskvas on suured teemad, mis jah, võib olla küll. Ma hakkasin üsna palju lõbuks filtreerima, võib-olla liiga palju. Et see pole huvitav, pole tähtis ja täiesti ise jaoks ei olegi tähtis. Aga siin teinekord infot isegi kuskilt tikutulega tagant otsima, et ma ei tulen ikkagi teatavad selliste ebakindlust, et eks kuidas nüüd hakkama saada ka? Ma arvan, et, et olles üle elanud Moskvas, siis mis võiks väike Tallinna rajoone? Aga põhimõtteliselt see ju ei välista seda võimalust, et sa kunagi mõne aasta pärast või mõne aja pärast lähed perega kusagile Eestist väljapoole ja töötad jälle mujal. Absoluutselt mitte minu lemmikpiirkond oleks palkan, ma saan aru, et seal jällegi on kõike viibele normaalseks muutunud, et kellelegi suurt huvi ei ole, aga, aga ma jumaldan seda seal tohutu energiaga koht, kui inimesed on niivõrd emotsionaalsed ja, ja seal alati kogu aeg sünnib midagi jahtamis, kaugele sa neid enam ei mõjuta ja sõjaks seal loodetavasti enam kunagi ei lähe. Aga see oleks iseenesest üks selline koht, kus, kus tahaks mingi aeg korrespondendi veeta või siis tagasi oma oma kodulinna talle harjunud mõnikord nimetama Prahasse. Mulle väga meeldib kogu tyhi kultuur kogu Tšehhi elu eriti Praha kui, kui linn kui selline. Ja eks Eestis edasi vaatama, et üks asi on ajakirjanik, aga teine asi, mingi hetk peab hakkama ise midagi võib-olla muutuma, et kus ainult sama lugu nagu Venemaal, kus paljud ajakirjanikud olid sunnitud selle valge revolutsiooni käigus oma neutraalsusest oma positsiooni sellisest vaatleja positsioonist loobuma ja ise paneme käed külge, ise minema miitingutel juttu ajama, rääkima, et kas on mingeid, tunned, et ka siin võimsama vara võõrandab sinust sat räägid, sa kirjutad, sa tulen isegi välja fooli mütsikese peasesid ikka kuulata, sest siis ei jää muud üle kui katsuda minna ja see võib endale võtta. Aga see ei olnud veel konkreetne jutt, seal konkreetne jutt. Ma olen ise mõelnud mõtet, mingi hetk peab. Loobumisest kõrval seisab positsioonis, kui, kui see ei aita, kui jätta see, et sa juhib tähelepanu, et asjad on valesti siis meie riik, sa, meie väikene riik Siima teiste tunne seda, et see kuulub mulle, see pea peetakse üleval minu tööstmine maksudest, mitte Venemaal nagu kus, lihtsalt valitsejad laristavad maapõuest tulevad varandust maha ja, ja meil on inimeste kapitali piisavalt vähe, et mingi hetk sa ei saa öelda, et näete, on ju halvasti ja mis ma teha saan, saab küll teha. Eesti on nii pisike, siin üks inimene suudab teha hämmastavalt palju ära, isegi ajakirjanikuna näen seda, kuidas kirjuta mõnikord mõne arvamusartikli ja, ja midagi kuskil isegi natuke muuta, võib-olla mingisuguse seaduse sõnastus natukene kohendatakse, nähakse, et see on. Nähakse, et see on ühiskonnale oluline, aga võib-olla ise seda tegema saaks märgatavalt rohkem kujundada ta meie riiki selliseks, nagu mina tahan, ehk liberaalseks riigiks, kus inimesed tahavad elada, Eesti ainukene võti üldse püsima jääda on see, et me ei hoia inimesi kinni, vaid me muudame keskkonnataoliseks, et inimesed tahavad siin elada. Ja tagasi tulla tagasi tulla. Aitäh Krister Paris. Selle toreda hommiku eest. Meie tänast saadet jääb lõpetama ansambel kino ja valime sealt mõne loo, mis sulle südamelähedane. LUGU piiremen, ehk me vajame muutusi.