Ämarist on saanud Eesti õhukaitsekeskus. See on lennubaas, pakub võimalusi väljaõppeks nii eesti õhuväelastele kui ka NATO liitlastele. Seekord räägimegi Eesti õhuväest Ämari lennubaasist ning käime ka kohapeal vaatamas, kuidas kunagine Nõukogude relvajõudude lennuväli tänapäeval välja näed. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Tänase saate külaliseks on õhuväe ülem. Kolonel Jaak tarian, Õhuvägi tundub midagi kauget meile sellepärast, et me selle tegevust niipalju siiski ei näe. Et kõik, mis puudutab sellist kaitseväeteenistust ja noorteminemist kaitseväkke, siis see on võib-olla tuttavam teema, aga kui suur see õhuvägi meil Eestis üldse on? Jah, õhuvägi on teistsugune, vajalik juba eelkõige sellepärast, et meil ei ole ajateenijaid, ta on puhtalt professionaalidest koosnev väike väelik. Ja ta on õhuväe kui sellise mõistes ka ebatraditsionaalne, et põhirõhk ei ole lennunduse all, sest tänapäeval on see nii meeletult kalliks läinud. Eesti riik kahjuks ei jaksa tõsiseltvõetavat lahinglennundust ülal pidada, et Me kontsentreerume oma tegevuses liitlaste toetuses. Meie eesmärk on siis olla sillaks liitlaste ja Eesti vahel. Meie teeme kõik selle, mis on lendude tegemiseks vajalik, aga mis silmaga nähtav ei ole. Radar, pilt olukorrast juhtimiskeskuse väljaõppinud operaatorid, lendude planeerimine, lennuväli, lennuväljad, tus ja liitlased teevad selle kalli ja väljapaistva osa ehk siis lendamise, see on meie moodus operandi, kuidas meie oleme kasulikud Eesti riigikaitse ühisele eesmärgile. Ja tegutsete te siis Ämaris? Tegelikult mitte ainult Ämarisse. Ämaris on meie keskus, on lennubaas, on ka auseri divisjoni staap, seal aga näiteks radarpost on meil juba üks, kaks, kolm, neljas kohas üle Eesti, et selles suhtes päris paiksed ei ole. Ja Ämaris on siis võetud üle see nõukogude aegne sõjaline baas, mis sinna 45. aastal tehti. Ta on muidugi tundmatuseni muutunud, kui nüüd seal ringi käia, siis üks hoone, mis on konserveeritud, mis meenutab veel natuke nõukogude aega, tali sellise ilusama Stalini ajastu arhitektuuriga, et see jäeti sellised koledad valgetest tellistest hooned, mis on nõukogude sõjaväetüüp, arhitektuur, need said kõik mahlamatatud viimase viie aastaga. Et Ämari on tundmatuseni muutunud. Väga moodsa välimusega korralik lennuaasta ei ole mitte kõige suurem maailmas, aga ta on üks uuemaid maailmas, sest üldjuhul pärast külma sõja lõppu ei ole kuskil lennubaase ehitatud. Nüüd kõik võtavad rahudividende ja vähendavad kaitsekulutusi. Et sellepärast kõik, kes meile külla tulevad, ütlevad. Vau, teil on tõesti ilus ja moodne lennubaas. Aga see on ehitatud üles mingisuguse noh, ütleme 15 aasta. Aga jah, seda küll, ütleme niimoodi, et rohkem juttu on tehtud viimasel kolmel neljal aastal seoses selle osalise, NATO investeeringuga ja suuremate ehitustöödega. Aga tegelikult Eesti õhuvägi on olnud selle baasi peremees alates aastast 97 ja esimene hoonele nabasi staapernoveeritigi rahvusvahelises õppuseks Baltic Challenge 97. Ja sealt järk-järgult samm-sammult on siis Eesti riik sinna investeerinud ja hooneid korda teinud. Ja nüüd 2006, kui NATO-s kirjutati alla kiideti heaks võime pakett, millega Nato kaasrahastas Ämari baasi arengut, siis tõesti tuli suur murrang, kus üks kolmandik rahast tuli NATO-s, kaks kolmandikku Eestist ja tehti kõik, mis oli jäänud veel teha korda ja seda oli päris palju. Aga mida tähendab üldse modern või, või moodne lennubaas, et mida sa siis sisaldab ja mis sa siis teistmoodi on võrreldes võib-olla mõne varem ehitatud lennubaasiga kusagil Lääne-Euroopas? Noh, kui me jagame komponendid kolmeks, siis võib näiteks panna kolm suurt komponenti betoonelektroonika ja inimesed betooni osas. Lennurada, Roleerimistajaid, parkimisperroonid, ohutusalad ja ka palju hooneid, ütleme kütusetanklad, relvastushoidla planeerimise hooned, lennukite angaarid, hooldusangaarid, kõik sellised rajatised elektroonika poolest siis lennujuhtimine, navigatsioon, täppislähenemisseadmed, kõik selline, mis on vajalik tänapäeval lennunduse kontrollimiseks ja juhtimiseks. Ja väljaõppinud inimesed. Ja tegelikult see inimeste pool on see, mis praegu on veel see, kus me jääme natukene vaja ka oma täisvõimsusest, et me ei saa kas pikemat aega ööpäeva ringsaid operatsioone teostada, sest meil on olemas betoon, meil olemas elektroonika. Aga meil on olemas ainult üks vahetus inimesi, kes suudavad siis niikaua kui nende une ja tööaeg võimaldab tööd teha ja siis kahjuks tuleb võtta puhkeaeg baasis, kus seda väljaõpet pakutakse üldse nendele noortele igas riigis, kes tahaksid õhuväes teenida. Kõigepealt ma kasutan head võimalust ja ütlen, et kuni seitsmenda minu teada kuni pühapäevani on dokumentide vastu võtta, et Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste, kõrgemas sõjakoolis, õhuväe ja maaväe ja mereväe erialadele. Et noored, kes pole veel otsustanud, kellele on keskkoolidiplom taskus, minge viige oma dokumendid sisse. Kindlasti saate väga huvitavat tööd. Aga meie juures töötab ka Tartu lennuakadeemia lõpetanuid ja ei peagi olema lennunduseriharidusega, et meil on kaitseväelastena lihtsalt ajateenistuse läbinud inimesi, kes on olnud huvitatud ja me saame neile mitmetele töödele anda eriväljaõpe. Noh, näiteks meil on ju lennuväljal, tuletõrjujaid, meil on lennuväljal, rahulda puhastajaid Kütusetehnikuks ka ma ei tea kooli, kus seda täpselt saaks õpetada, kui tulla meile tööle ja meie saadame välisriiki koolitusele, kus saab Kütusetehnikuks, et väga palju väljaõpet saama ise annab, tähtis on just hea tahe ja, ja sealt edasi saame alati leida, leida ühise keele. Aga lennumasinad, siis pole selle õhuväebaasi kõige tugevam külg. Nagu ma alustades ütlesin, et lennundus tänapäeval on väga-väga kallis, samas ükski õhuvägi ilma lennunduseta olla ei saaks. Lennundus on see liim, mis hoiab kogu õhuväe koos ka Eesti õhuväge. Ilma lennunduskogemuseta ei suudaks me lennubaasi käituda. Meil oleks väga raske õpetad välja mahu seirespetsialiste praktiliselt võimatu. Ja me ei saaks osaleda õhuruumi planeerimises ning ühisoperatsioonide planeerimises need ilma lennunduskogemuseta. Õhuvägi kui selline organisatsioonina ei toimiks. See on põhiline põhjus, miks me lendame. Loomulikult me ei lenda lihtsalt mööda Eestit ringi. Selleks et saada ennus kogemuste iga missioon on kindla ülesandega, me toetame väga palju maaväeõppusi, kaitseliidu pusi. Meie L 39 treeningreaktiivlennukid lendavad meie sihitajate toetuseks, ehitajad on siis need inimesed, kes istuvad pimedas saalis arvuti ehk siis radariekraani põhjal sihitavad NATO õhuturbe lennukeid nende sihtmärkide pihta. Ma vaatasin huviga seda, et kui tavaliselt lennukis on kaks pilooti, siis sõjaväeotstarbel kasutatavatel lendudel on üks piloot ja kokpiti nagu rohkem. Sõltub on mitmesuguseid lennukeid, on jah, ühekohalisi kahekohalisi sõltubfunktsioonist ja emissioonist viimasel ajal trend nendel päris uutel lennukitel on tõesti minna tagasi jälle ühe kohalisele, sest elektroonika ka võimaldab juba nii palju ära teha, et üks piloot tõesti suudab kogu olukorda kontrollida. Ja ka algselt oli noh, lendurite eriala selline sooloeriala, kus, kus alati lennati üksinda kahekohalised olid seal viiekümnendatel kuuekümnendatel ja veel Kaasani välja mõned lennukid, kus on kahekohalised, aga tõesti viimased lennukitüübid, mis tulevad, kuna elektroonika suudab nii palju kaasa aidata, et üks inimene suudab kõige kontrollimisega toime tulla, siis on jälle ühekohalised. No mis lennumasinad siis Eesti õhuväes olemas üldse on, et siin paar lennukit oli mainitud, aga, aga mis, mis ajastust see park on? Jah alustame kõige vanematest ja väärikamatest, et meie kaks on kahte, on 70.-te aastate toodang neid Annelitavalt metsa ahtideks kutsutud, ta on siis kahe tiivaga ühe mootoriga propellerlennuk, sinna mahub peale umbes poolteist tonni lasti või 12 inimest. Ta on väga multifunktsionaalne, väga töökindel. Ja ta on osutunud väga tõhusaks abivahendiks maaväe väljaõppe toetamisel navigatsioonitreeningul vaatlustel, näiteks maaväe õppusel, kui kui maaväelased üritavad harjutada moondumist moondamist, et nad ei paistaks maastikul välja, siis keegi peab neid õhust vaatama. Kui me viime vahest maade üksuse ülema ja ta näeb oma mehi positsioonina, siis ta ütleb, et alustame uuesti. Ja mis me veel teeme nüüd õnneks ei ole seda viis aastat vaja olnud, aga 2007 osalesime metsatulekahjude kustutamisel. Ta on kahele saab peale panna üle tonni vett või kustutusainet mahutava paagi. Ja ta lendab üle siis alade, kuhu autoga ligi ei saa ja viskab sulle tonni vett täpselt õigesse kohta. See on meil nii peenoperatsioon, et tegelikult seal osaleb ka meie Robinson R 44, helikopter, kes soojuskaameraga otsimine, tulekolded tegelikult ülesse saadab, GPS-i koordinaadid on kahele, kes lendab GPS-i järgi kohale, nii et noh, võib naerda, et metsavahtu on kaks vana lennukaga lennuk kui selline, see, see raam ei ole tänapäeval enam tähtis, tähtis on see inimese mõistus ja elektroonilised abivahendid, mis seal sees on. Temaga saab väga huvitavaid ja vajalikke asju teha. Näiteks Ameerika Ühendriikide relvastuses on kaks tõsist hobust, kes on vanemad kui angaks on B-viiskümmend, kaks pommitaja ja KC 135, tankurlennuk on mõlemad vanemad, kui on kaks ja on auga teenistuses ja ilmselt jäävad veel kümneteks aastateks. Aga ma juba läksin meie järgmise õhuvahendi peale, helikopter Robinson R 44. Neljakohaline helikoptereid on meil neli tükki. Relvastust tal peal ei ole. Aga kuna meie maaväe võitlejad Afganistanis peavad ja muudele missioonidele peavad tegema koostööd liitlaste helikopteritega väga palju staamava lahingus on helikopteri põhiline toetusvahend siis neil on vaja harjutustel anda selge arusaam, mida tähendab helikopteriga koostöö ja isegi kui meie helikopter ei tulista rakette, ei võta peale haavatuid, siis kõiki neid protsesse saab imiteerida, peaasi on see, et pea kohal lendab lennuk, kellega saab raadiosides olla, kutsumist, harjutada, helikopteri ümber tegutsemist, harjutada. Me anname meie maaväelastele väljaõpe, mida, mida nad kõrgelt hindavad. Ja siis viimaseks õhusõidukiks, mis meil on L 39 tüüpi tšehhist toodetud reaktiivhävitajad. Nad ei ole meie omad, nad on renditud neljaks aastaks alates 2011 kuni nüüd 2014, järgmine aasta kaasa arvatud. Meie piloodid lendavad nendega ja firma, kellelt mõni rendimees on üks Läti erafirma, nemad vastutavad siis hoolduse eest. Ja põhjus, miks me enda Glendame, ei ole kindlasti mitte ülelennud paraadidel ja pilootide lõbulenud. Neid me ei tee, aga paraadile üle lendama. Aga nagu te olete näinud, aga sihitajate väljaõpe, meie vastutame Balti õhuturbes selle eest, et kõik maapealne toetus ehk siis radaritega tehtav õhupilt. Jaa, sihitamine ehk siis radar pildi põhjal sihtmärgini viimine on Eesti, Läti ja Leedu vastutusala. Miks ehitajad vajavad nii palju nii kallis treeningut? No see on see nii täpne ja suure riskiga töö, kujutage ette situatsiooni, kui lendab kolmanda riigi õhusõiduk rahvusvaheliste vete kohal, ta on teatud kriteeriumite põhjal huvipakkuv lennuk meie Eestis, ehitaja juhatab NATO liitlasriigi hävitajad selle lennukile lähedale on halb ilm, piloot ei saa visuaal kontakti. Siht, ta teeb vea, lennukeid põrkuvad kokku, sellist rahvusvahelist skandaali ei tahaks meist keegi, siis siis see asi läheb kaitseväest kindlasti välja välisministeeriumite ja teiste teisele tasandile. Parem on seda ära hoida ja anda nõuetekohane väljaõpe. Üks kõiku kallistan oma inimestele. Nii et see, kui inimene tahab saada õhuväes piloodiks, tähendab hoopis midagi muud võrreldes siis sellise reisilennukipiloodiks olemisega ja muidugi sõltuvalt siis selle lennuki otstarbest. Täpselt nii ja ma ei taha, et mu eelnevast jutust välja paistaks, et noh lendureid melon ja lendurid, meil pole vaja, ei eks lendurid ka saavad vanaks, tulevad staapi tööle, võtavad uusi väljakutseid vastu, et noori lendureid tuleb meile ka aeg-ajalt ja viimasel ajal üldjuhul on nad kõik olnud Eesti lennuakadeemia lõpetanud ja tulevad meile tööle ja meie vormine neist kaitseväelased. Just tahtsingi küsida jah, et see, see baas saadakse siis ikkagi nagu üldõppes või või siis lennuakadeemias ja teie annate täiendavalt sõjalised teadmised. Sellele ma ei välista ka tulevikus, et inimesed, kes täna astuvad kaitse vannutud õppeasutustesse, õhuväe erialale, et ka neist võiksid lendurid saada, praegu ei ole seda praktiseerinud, aga see ei ole võimatu, et inimene, kes on õppinud ohvitseriks temast hiljem lendurit vormida ei, ei ole ka ületamatu. Kui tihe on koostöö NATOga, NATO hävitajaid ikka me kohtume aeg-ajalt Eesti õhuruumis. Võib isegi kõrva järgi kuulda, et see nüüd küll reisilennuk ei ole, mis pea kohal parasjagu lendas. Igapäevane koostöö meie õhuseirepilt, Ta on ööpäevaringselt pidevalt nii-öelda pistikus NATO integreeritud õhukaitsesüsteemis sees. Nii et NATO õhuvägede jutt staabis Rammsteinis Saksamaal on, on see pilt kogu aeg olemas. NATO õhuturbe hävitajatega, kes baseeruvad Šiauliais alates meie NATOsse astumisest aastal 2004 on meie inimesed tihti siis raadiokontaktis olendeid sihitavad. Aga viimasel aastal on olnud ka mitmeid maandumisi ja ma pean ütlema sellel suvel, nüüd, kui on prantsuse üksus olnud, et see oli ais, siis nemad on Ämaris iganädalased külalised, nad tulevad. Maanduvad, söövad lõunat, räägime juttu, arutame treeningeesmärke. Nad lendavad Siitajatele, mõned treeningmissioonid, nad on osalenud näiteks kevadtormil lendasid lisaks Poola hävitajatele ka prantslased missioone. Et nende Ämarisse tulek on juba üsna rutiinne sündmus, ütleme nii, täna olid nad seal maas. Näiteks. Aga teeme ühed Eesti õhuväe ülema kolonel Jaak Tarjeniga tiiru Ämari lennubaasis. Territoorium on suur ja me liigume ringi bussiga. Looduslikult on see väga kaunis koht ja seal on nähtud jäneseid, kitsi, jaga Ilveseid. Meie vaatame seekord mitte floorat ja faunat, vaid Ämari lennubaasi taristu. Hoonelisemaid aastate vees, mida me päris täpselt ei näe, aga see on ühiselamu, seal on 38 ruumi. Kahjuks ka õppus oleks vähegi suurem, siis rohkem majutustingimusi, milleni meil ei ole. Jätkame mööda baasi ringsõitu, sõidame mööda vorstibaasi, nüüd juba praktiliselt kõige vanemast hoonest 1997 renoveeritud. Renoveeriti tol ajal siis ühe rahvusvahelise õppuse Baltic Challenge 97 tarbeks. Ja järgmine hoone, mis sealt paistab, see suurte klaasidega hoone kla saame kolmes vahetuses teenindada üle 600 inimese, 200-le inimesele jätkub samal ajal kohti, aga köök saab siis 600 inimest ära toita ühe korraga ja südamega intensiivselt võtame õppust ajalehed, poolakad, meie inimesed, nädala ameeriklased saavad seal toitlustatud, konserveeritud hoone siin. Sellest loodame teha sellist vaba aja veetmise klubi moodi hooned, kui on pikem õppused, siis inimesed saavad seal filmi vaadata, piljardit mängida, võib-olla kaks kannu õlut ka juua. Selleks meil esialgu raha ei ole. Meditsiinikeskus, mida me oleme just hakanud sisustama, kõik hooned on üsna uued, üsna hiljuti valminud, et nüüd on meditsiin just kolinud siia. Mitmed eriotstarbelised hooned, mis siin paremat kätt on julgeolekukeskus, sidekeskus. Erinevalt hooned, varsti hakkab paremat kätt paistma ka vanu nõukogude aegseid angaare. Näed, me jätsime alles, mis olid piisavalt heas seisus, need on renoveeritud, seal hoiame helikoptereid, nad on laod muud otstarbed. Enamus neist, mis ülebaasi olid laiali, läksid lammutamisele, nad olid halvas seisus ja neid ei olnud vaja. Tänapäeva kontseptsioonide alusel. Aedmiste vasakul käel näete vana perimeetri aed. Nüüd loomulikult baas on suurem, ulatub kilomeetri jagu sinnapoole, me just tulime sealtpoolt, siin näete kahte paari, see on siin selle uue Nato projektiga ehitatud angaar ja vana nõukogudeangaar oli seal vastas neli väiksemat paari, seal on siis kiire valmisolek paaride ehk kuivemaks tehtava poliitiline otsus, et see NATO Balti õhuturve siia ma ei tea praegu, kus tuleb või ei tule siis sea hakkaksid need neli valmisoleku lennukit, mis on paaride kaupa eri valmisolekuastmetes, seal hakkaksid paiknema, seal on ka meeskondadel puhkeruumid, kus nad saavad siis tõuge seljas, valmis lennukisse hüppama, puhata, oodata lahikas. Nii nagu ma rääkisin, on need mõned, näevad välja nagu mullahunnikud lennukitelt, vaid liigume edasi. Järgmine hoone, mis tuleb, on tuletõrje päästekeskus. Suur hoone, kus on tuva tõrjeautod, kaar, puhastusautod on seal nemad vastutavad lennuala puhtuse ja ohutuse eest. Iga kord, kui lennud toimuvad, kas maandumisest õhkutõusud on tuletõrjujad valmis kohe autodega välja sõitma? Loomulikult enne pärast lendusi tehakse rada puhtaks, et ükski reaktiiv ei tõmbaks kivisi endale mootorisse. See on väga ohtlik. Siis näete ka juba lennujuhtimistorni ja sealsamas hoones on ka siis õhuoperatsioonide planeerimiskeskus. Perroonil on seitse lennukit, üks puud, üks jälle puudus. On kuus lennukit, perroonil on Eesti õhuväe poolt rannik ta veel 38 meie pilootide poolt lennata. Siis edasi kolm Poola rindepommitajad su 22 ja siis prantsuse hävitajad miraaž, et ühed, mis on Šiauliaist õhuturbemissioonil siia tulnud toetama õppust. Nagu kolonel Jaak Dorian mainis, on lennuväljal ka prantsuse hävitajad. Kohtun piloodi Benjamin Way Nopri fantaaniga, kes on teinud maandumise Ämaris kuid kiirustab peagi tagasi Šiauliaisse. Benjamin Vainoprifantaan on prantsuse õhuvägede salga komandör Šiauliai lennubaasis. Tema vastutusalas on balti õhuruumi kaitse. NATO alluvus. Pensionärid ütles, et ta on Eestis neljandat korda ja ta kinnitas, et nad püüavad maanduda Ämaris kord nädalas. Põhjuseks on head sidemed Ämari lennubaasi juhtkonnaga. Küsisin ka Ämaris maandunud prantsuse õhujõudude hävitaja ajaloo kohta. See lennuk võeti õhukaitses kasutusele kuuekümnendatel ja uuendati kaheksakümnendatel. Lennuk on eelkõige tehtud luuleks ja maarünnakuteks. Hävitajad olid täielikult kasutusel Mali, Afganistani ja Liibüa konfliktides. Lennukitel on peal radar, kahur ja rakett. Pensioni kinnitas, et nende kohalolu ajal võime tunda end turvaliselt magada hästi. Õhukaitse toimib 24 tundi ööpäevas. Päeva nädalas. Prantslaste endi kodubaasiks on Edela-Prantsusmaal asuv Monte marsson, mis asub kolme tunni teekonna kaugusel. Paraku pole piloodil rohkem aega juttu rääkida, sest aja graafidsonitaant ning hävitajal tuleb peagi Eesti õhuruumist lahkuda. Jälgima. Oleme Ämari lennuväljale ja hetkel on just startimas prantslaste õhuväe hävitaja. Selles hävitas on ruumi vaid ühele inimesele piloodile ja ta on läinud, et kokpiti sulgeb, paneb, käivitab mootorid. Ja hetke pärast näeme ta siis õhku tõusmas. Lennuki all on suur rakett, aga seda ta siin vabastama ei hakanud. Seal käib prantsuse hävitaja mootorite soojendamine ja näha seda kuumaõhuvoolu, mis lennukist välja tuleb. Teate küll, selline kuumaõhuvool, millest läbi vaadates tundub justkui kõik silme ees lainetama. Ja iga hetk on siis lennuk valmis startima. Lennukid hakkasid liikuma, aga ega nad õhku veel tõusnud, jõle, eks nad lähevad siis oma stardiraja juurde ja hetke pärast alles tõusevad õhku. Aga samal ajal kui lennuk meist möödus, siis tundus, et mis siis, et väljas on külm siis järsku läks väga soojaks, nii et see soe pilv jõudis ka meieni, kes me siin lennukite juures oleme? Kui pikk see lennurada on 2750 meetrit. Ja praegu need prantsuse hävitajad võtavadki seda rada. No hävitajal on vaja õige vähe selleks õhkutõusuks eriti väed nõude näete siin esimese kolmandiku väel, juba tulevad ratas maast lahti kohe kohe. Meil on, meil on väga. Rattad lahti. Müra muidugi meeletud. Sõbralikud lennukid ei teemüras vabaduse magus asi. Hetke pärast jätkame vestlust Eesti õhuväe ülema kolonel Jaak Tarjeniga. Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak tarian aga kus reaalselt seda õhuväge sõjalises mõttes nagu tarvis läheb. Et ma saan aru treeninglendu tõesti, ma saan aru ka tulekahjude kustutamisest, aga, aga kus reaalselt ikkagi tuleb, tuleb ka osaleda missioonidel üle maailma. Noh, kõigepealt sõjaväe eesmärk on see, et teda reaalselt üldse vaja ei lähekski. Et olla nii tugevad, et vastane loobuks oma plaanidest ja sõda ei algakski. Ja seda me proovime teha läbi liitlaste, et liitlastel oleks siin nii hea ja kindel opereerida, et nad pideva kohaloleku siin näitaksid, et Eesti on NATO osa ja NATOt teadupärast ei ole tema 60 aasta ja ajaloo jooksul ükski riik rünnanud. Nüüd missioonidel tõepoolest on Eesti õhuväelased on osalenud proportsionaalselt vähem kui maavägi. Me oleme teinud spetsiifilisi funktsioone. Me oleme olnud näiteks Kabuli lennuväljal, oli aastaid, oli Eesti maapealse juhtimise tiim, kes siis juhatas lennukite ruleerimis parkimist ja nemad hoidsid seda lennuvälja käimas. Aasta ained, mitu vahetust käis seal. Meil on olnud erinevaid staabiohvitsere erinevates kohtades. Ja näiteks üks meie planeerija oli ka siis Liibüa toetusoperatsioonil Juniphat rektor. Et me oleme osalenud, aga jah, see on pigem üksikute spetsialistide tiimidena, mitte nagu Est, kui maaväe poole pealt osaleb Afganistani missioonil. Aga Õhuvägi, kui suur see Eestis üldse inimjõu poolest on? 350 inimest üles-alla üritame kasvada ja, ja viimasel ajal 2000 nüüd 12 ja 13 palgamuudatused kaitseväes on vähemalt peatanud inimeste väljavoolu, nii et nüüd me saame kasvada, selle asemel, et nii nagu siin 2010 11 olid, tilkus Alt tühjemaks kiiremaks, kui pealt juurde tuli, et nüüd me oleme sinna 350 60 juurde pidama jäänud. Oletame, et tuleb Eesti õhuruumi mingisuguse kolmanda riigi õhusõiduk, et kui kindel see on, et see avastatakse või kui hästi see Eesti õhuruum meil kaitstud ja, ja silm peal hoitud on. Väga hea, et tuli küsimus ka nüüd õhuseireradarite teemalt, et muidu me rääkisime kui Ämarist ja lendamisest ta meie radarkate hakkab väga-väga heaks saama, me veel sajaprotsendiliselt ei täida kõiki NATO nõudeid. Aga nüüd, kui järgmisel aastal tuleb meile Otepää kanti tõika mäele kolmas Kauma Radar lisaks olemasolevatele Kellavere ja muu saare radaritele siis oleme saavutanud selle, et me täidame kõiki NATO nõudeid ja meil on väga hea radarkate juba üsna madalalt kõrguselt. Huvitavad. Tavaliselt küsitakse, et kui kõrgele Salor näeb, radarispetsialiste see eriti ei huvita, me tähtis on altpoolt kate. Kõrgele on lihtne näha, sinna näeb mitmekümneid kilomeetreid just see, kui kui madalale radar näeb ja see sõltub väga palju tema asukohast, et ma olen väga tänulik praegu Otepää vallavolikogule, kes just nädal tagasi kiitis heaks tõika mäe radariehituse detailplaneeringu, nii et ehitus läheb seal varsti lahti. See mägi on nii ainulaadse asukohaga, et ega meil palju valikuid Lõuna-Eesti radari jaoks ei olnudki tõika mägi oli parim parim valik. Ja siin on nüüd ehitus, tuleb. Me oleme olnud väga head naabrid Kellavere juba 10 aastat muu saarel, nüüd natukene alla aasta. Nii et ma arvan, et me hakkame ka Otepää kandi inimestega väga hästi läbi saama. Et me oleme vaikselt ja märkamatult ja abivalmid. Ma mõtlengi, et kas seal võib olla ka mingisugune kohalike inimeste vastas siis näiteks või hirm radari suhtes. Kindlasti, ja noh, arusaadavalt, et ega see nõukogude aeg ei ole meistri kuskile läinud, me teadsime, et sõjaväeobjektide läheduses hea olla ja olnud ja vana ajastu radarid olid ka terviseohtlikud, ütleme niimoodi, tänapäeval seda probleemi ei ole, neid mõõtmisi on tehtud erinevate, ka Eesti tervishoiuagentuuride keskuste poolt, et tänapäeva radar, kuna tema vastuvõtuseade on niivõrd tundlik, siis ta ei pea sellist võimsust välja kiirgama, mis vanasti vajalik oli. Radar töötab printsiibil, et ta kiirgab elektromagnetkiirguse välja ja lennuvahendilt tagasi peegeldunud kiirguse siis registreerib. Kui minevikus olid need vastuvõtuseadmed üsna sellised robustsed jämedat ja selleks oli vaja välja kiirata, siis meeletu hulk energiat, siis tänapäeval väiksest peksust piisab, nii et Kellavere radari lähedal elavad inimesed nüüd juba 10 aastat ja, ja ei ole Ühtegi kaebustega ühtegi mure olnud kellelegi. Ja kui vaenlane tahab tulla, siis tõenäoliselt ta tuleb seda eelnevat juttu arvestades võimalikult madalal. Eks ole noh, on erinevaid ohtusi, et meie, meie maaväe õhutõrjeraketid ja õhutõrjesuurtükid töötavad madalalt väga efektiivselt ja loodame, et ülemise otsa kate võtavad enda alla siis meie liitlaste õhuturve hävitajaid, et me oleme üsna hästi kaetud. Oletame, et juhtub midagi pahasti ja ja tuleb vaenlase lennuk Eesti õhuruumi, siis missugune stsenaarium lahti läheb? Eristame kõigepealt rahuaega ja sõjaaega, et ütleme, et seal sügab rahuaeg ja ootamatult tuleb lennuk. Kõigepealt tulistamine on kõige viimane vahend üldse. Rahuajal sõda niisama, vallai päästeta. Kõigepealt radar pildi peal operaator näeb, on tundmatu objekt, Eesti õhuruumis tehakse ettekanne vastavalt NATO integreeritud õhukaitse süsteemi käsuliini ja Saksamaal olevas juhtimiskeskuses võetakse vastu otsus, jah, nüüd hävitajad tõusevad üles, see tuleb väga lühikese aja jooksul, ma ei saa täpseid minuteid öeldes, on operatsiooniprotseduurid, mis on konfidentsiaalse iseloomuga ja tõusevad üles Šiauliai baasist siis praegu Šiauliais baseeruvad NATO õhuturbe hävitajad lennud kohale meie sihitajaid suunamata sinna, kuna neil on suurepärane pilt ees ja lennukis endas on väiksem nädala pilt loomulikult. Ja visuaalselt identifitseerivad, kellega, millega tegemist on. Kui see osutub vaenulikuks lennukiks, siis on jah protseduurid kuni, mis lähevad maanduma sundimise ja kuni alla tulistamiseni välja, mis on kah sealsamas operatsioonide protseduuride son, olemad järjest astmed, kuidas eskaleerida situatsiooni vajadusel, kui lennuk ei allu muudele korraldustele ja, ja nii see käib. Sõja ajal jah, siis on juba elektroonilised vahendid ja alati ei peagi siis visuaalselt identifitseerima, et kui on tundmatu lennuk vales kohas, siis võib ka maa pealt tuld avada tema pihta. Rahuajal mitte kunagi ei avata maapealset õhuvahenditega tuld. Sellepärast et risk midagi valesti teha on niivõrd suur, sest võib ju olla ka eksinud reisilennuk navigatsiooni ja sideseadmete häirega seal, kus ta ei peaks olema. Ja kui lasta alla pääseda tsiviilelanikku, siis oleks üsna üsna rumal tegu, nii et sellepärast ongi olemas õhuturve, et alati rahuajal siis visuaalselt inimene ehk pilooti identifitseerib, millega tegemist on misse. Tundmatu objekt on, mille radar avastas. Veel mõni sõna ka Ämarist, et kas te olete rahul selle asukohaga, selle lennuväljaga, selle samuti nõukogude aegse pärandiga, mis seal on kuidas selle lennuväljaga ja õhuväebaasiga seal laulvat. Tänapäeva hämariga võib ju väga rahul olla. Te küsisite asukohta asukoha suhtes, meil oli palju valikuid, sest Eestis oli seitse pluss veel maanteerajad Nõukogude suuremat baasi. Et valikut oli, Ämari sai just väga hea asukoha poolest valitud, nii et ta on sellise strateegilises kolmnurgas Paldiski sadam Ämari, Tallinn eemal võimalikust maaväe rindejoonest, nii et ta ta sai hoolikalt valitud. Nõukogude pärand on sealt, nüüd ma julgen öelda, kadunud seda Nõukogude pärandit. 90.-te alguses visuaalselt näha ja veel kuni 2000. keskpaigani nuusutada nimelt. Kütust oli nii palju lekkinud pinnavette et üheksakümnendatel ümberkaudsetel elanikel kaevuvesi põles, reaalselt võis tõmmata ämbri vett kaevust ja selle põlema süüdata. Ja kahe tuhandendail aastatel veel, ma mäletan Ämaris palava suvepäevaga lõunal jooksmas käies siis oli selgelt tunda, kuidas, kuidas veel, kütust õhkus maast õhku. Meid aitas väga palju Rootsi riik, kelle keskkonnaspetsialistid aitasid pinnast puhastada. Et nüüdseks on, on see see pärand ehk siis keskkonnareostus Ämarist likvideeritud ja kui me läheme taristu juurde, siis ka valdav enamus, ma ei oska protsentuaalselt öelda, kindlasti üle 90 protsendi. Taristut on ikkagi täiesti uus või siis tundmatuseni renoveeritud võrreldes sellega, mis seal, mis seal oli 20 aastat tagasi. Meil oli radarite puhul juttu inimeste, ümberkaudsete elanike võimalikest hirmudest, et kuidas te olete Ämaris kohalike elanikega läbi saanud ja läbi saamas. Väga kurtnud on olnud mõned kirjad, et kas te saate muuta natukene lähenemisprotseduure, et ühe maja kohalt ühe külakohalt natukene liiga tihti lennukid lendasid ja Me võimalusi möödalennuohutust arvestades oleme vastu tulnud. Ta on saanud seda teha, aga noh, loomulikult, kui lennubaas on ehitatud, siis esimene eesmärk on seal ikkagi lendamine ja lennuohutus on ääretult tähtis, nii et lõpmatuseni Ämari läheduses lendamist vähendada ei saa, pigem pigem see hakkab kasvama. Teine suhtlus Eesti elanikega on olnud seoses madallennualadega, mis on üle Eesti kehtestatud, ütleme, et üle poole Eesti territooriumist on kaetud madalana aladega, see on kõik avalik info, see on IPS ehk r-information publication olemas. Kui minna lennuameti ja lennuliiklusteenistuse aktsiaseltsi kodulehtedelt saab, leiab lingid, kus, kus on olemas, et saab need alade kaardid kätte. Meie liitlased on valmis NATO õhuturbes siin panustama, aga kui nad saadavad oma piloodid ja lennukid siia neljaks kuuks, nad tahavad, et nad jätkaksid oma väljaõpet ja saaksid teha veel midagi, midagi huvitavat lisaks, nii et madalam alad on üks asi, mida Eestis on võimalik teha seoses suhteliselt hõreda asustatusega. Ja, ja just seoses ka hõreda tsiviillennuliiklusega, nii et sellist treeningu võimalust näiteks Hamburgi lennuvälja lähedal ei kujutaks ette Frankfurdi üks suuremaid lennujaama maailmas seal lähedal. Aga ka Eestis on see, on see võimalik, nii et jah, aeg-ajalt tõesti inimesed ehmatavad, kui nende kodukohalt lendab paarisaja meetri kõrguselt üle ülelennuk. Aga protseduurid ja seal on kirjas, et nad peavad vältima samast kohast korduvalt lendamist, nii et tõenäosus, et seda, seda juhtub ühel inimesel rohkem korra aastas on, on üsna väike. Nii et ma palun Eesti Eesti inimestelt mõistmist, et meil on liitlaskohustused, meil on, meil on au olla NATO-s ja, ja Eesti ei ole kunagi olnud nii turvalises olukorras läbi ajaloo tänu ja Nato liikmelisusele. Aga selleks, et meie liitlased siin oleksid, meid jätkuvalt kaitseksid, tuleb ka teha neile neile võimalusi siin harjutada selliseid asju, mis, mis on atraktiivsed. Et ärme kasutusena, müra, mina ütlen, et müra teevad vaenlase lennukit, kui need on sõbralikud lennukid, siis on vabaduse magus, sosin. Mis on Ämari tulevik üldse, et Kaaba lennukis tsiviillennuväli küllap on, on neid mõtteid ka mõeldud, et mis saab sellest paigast edasi. Ja kui vaadata Ämari detailplaneeringut või siis visuaalselt juba Ämaris ringi vaadata, siis põhja pool rada on üsna lage, seal ei ole taristut arendatud ja detailplaneeringus ongi seal ette nähtud kohad võimalikule tsiviiltaristule. Kahese kasutusega lennuväli eksis, tsiviil-militaarkooskasutusega lennuväli on Euroopas väga tavapärane ja hakkab ka Ameerikas muutuma väga tavapäraseks, sest tänaval ja käitumine on kallis ja on mõistlik. Kui üks lennuväli on ehitatud, siis seda käituda nii tihedalt kui võimalik. Kui Tallinna lennuväli jääb kaubalendudele üks kord kitsaks, siis loomulikult riik, ma loodan, suunab ressursid Ämarisse seda teist poolt tsiviilpoolt välja arendada või võimalik, et leidub mingi erafirma, kes on valmis suhteliselt suurt investeeringut tegema taristusse, et seda teist poolt välja arendada. Tallinna lennuväli on reisilennukitele ääretult mugav. Ütleme just reisijatele, sest paarieurose taksosõiduga oled sa kohal. Noh, sellist luksust ei ole üheski teises Euroopa pealinnas, vähemalt ma ei tea, et sa oled nii-nii linna keskel. Linna linna lähedal oled, oled lennuväljaga. Aga kui nüüd mõelda sellele, et siin paar aastat tagasi oli Poola kaubalennuk jää peale Ülemiste järvel, mis on teadupärast Tallinna põhiline veekogus, kui see oleks olnud erinevaid aineid vedav kaubalennuk suveajal, siis ta oleks, oleks olnud vees, oleks olnud tõenäoliselt kütuseleke ja oleks mis, mis last seal võib-olla, mida Eesti firmad endale lennukite kaudu tellivad või ära saadavad, see oleks võinud olla meie joogivees. Nii et kaubavedudeks Tallinn, ma julgen öelda, ei ole kõige kõige optimaalsem asukohaga. Samas loomulikult Eesti riik on sinna investeerinud, taristu on välja arendatud. Ta tuleb kasutada niipalju kui mõistlik, nagu see mõistlikkuse piir ületatakse, siis tuleb suunata ressursid Ämarisse. Nii et te olete pigem selle sellise arengu poolt. Ma olen alati sellise nähtamatu käe pooldaja, et nähtamatu käsi juhib majandust, majandust ei saa vägivaldselt suunata, et lihtsalt jõuga hakata Ämari tsiviilinvesteerima seda arendama, kui ei ole otsest ärivajadust. Sellel ei ole mõtet, aga ma usun, et võib ette ennustada mõningate aastate jooksul. Tallinna lennuväli lihtsalt kasvab välja oma oma praegusest alast ja, ja tuleb suunata kaubavood kuskile mujale. Selleks Ämari on on väga hea taristu, mis on linnast piisavalt eemal, aga samas mitte liiga kaugel raudteest maanteest. Kommunikatsioonid on olemas või väheste vahenditega sinna tekitatavad. Aitäh tulemast stuudiosse, Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak tarian ja suhtume siis mõistvalt ja isegi võib-olla uhkusega nendesse hävitajatesse ja sõjalennudesse, mis meie kohal Eesti õhuruumis aeg-ajalt lendavad. Suur tänu Teile kutsumast ja ilusat suve kõigile. Ämaris õhuväe lennubaasis käis saatejuht Meelis Süld kõike head ja kuulmiseni.