Tere, hea vikerraadio, kuulaja ja tere kuulama järjekordselt rahvateenrite saadet ja tänasel päikeselisel laupäeval on siia rahvateenrite stuudiosse kogunenud Külli-Riin Tigasson, Eesti päevalehest Lauri Hussar vikerraadiost ja Postimehe lippu hoiab kõrgel Argo Ideon ja Margo. Meil on siin kõik teavad, kes sa oled, aga meil on siin selline komme, et see, kes esimest korda istuksin rahvateenrite laua taga ütleb lühidalt, et kes ta on ja kust ta tuleb. Mina olen Argo Ideon, olen Postimehe ajakirjanik ja aheldatud tegelikult siin täna kolleeg Mikk Salu. Et olen ajakirjanik olnud üle 20 aasta. Nii, aga täna räägime siis päris paljudel teemadel ja ühel teemal, millest sina kirjutasid eilsesse Postimehes ega pika ja põhjaliku artikli, tuleb ka jutt too aga me alustaks numbrite keelest ja sellest, et eile jõudis avalikkuse ette statistika aastaraamat. Ja, ja kui üks number kohe välja tuua statistika aastaraamatus, siis statistika aastaraamat ütleb, et Eesti raadiotes on 158 loomingulist töötajat ja viimase paari aasta jooksul on arv paarikümne võrra langenud. Ma ei tea küll, millist keelt see räägib, et loominguliste töötajate arv on langenud tõenäoliselt siis seda, et masu tõttu tõmmati raadiotes isikkoosseisu kõvasti koomale ja üsna paljudest palgalistest inimestest võisid saada ka vabakutselised, aga 158 loomingulist töötajat Eesti raadiote kohta on seda vähe või palju. Kuna raadiot töötavad ja on eetris, siis tundub, et parasjagu. Nii aga räägime siis natukene laiemalt numbritest ka statistika aastaraamat toob välja nii positiivset kui ka negatiivset ja ja positiivse poole pealt toob statistika aastaraamat välja selle, et meie oodatav eluiga on tõusmas ja, ja on tõusmas märkimisväärselt. Kui ma nüüd vaatan neid numbreid, siis kui veel neli aastat tagasi ennustati meestele siin 68 aastat eluiga, siis nüüd juba 71 aastat, naiste oodatav eluiga on kasvanud pisut, et vähem, aga, aga ka see on märkimisväärne ja ja ma peaks ütlema, et see on küll nüüd väga positiivne, väga positiivne sõnum, aga selle taga on kindlasti ka palju muud, et tõenäoliselt see number ei räägi sellest, kui palju on meil täisväärtuslikult ehk tervena elatud aastaid ja, ja see on kindlasti kindlasti teema, mida tuleks ka siinkohal arutleda, aga ainuüksi see, et Eesti inimesed elavad kauem see näitab, et elukvaliteet on paranenud, inimesed aga hoiavad iseennast rohkem ja seetõttu ka see oodatav eluiga kasvab. No minu meelest see statistika aastaraamat üldse on tänavu selline suhteliselt optimistlik, et. Räägitakse sellest, et majandus kasvab hoolimata siis Euroopas valitsevas sellises suhteliselt madalseisust kuigi võiks kasvada paremini, aga noh, selles olukorras, mis seal kusagil Lõuna-Euroopas valitseb, kahtlemata võib öelda, et ei ole asjad väga hullud, tööpuudus on kahanenud, kuritegevus on kahanenud, statistika aastaraamatu järgi. Kuigi seal on välja toodud, et isikuvastaste kuritegude arv on kasvanud, mis, mis kindlasti hea ei ole, sest isikuvastased kuriteod on väga rasked kuriteod ja nendele tasub kindlasti keskenduda. Ja nende inimeste arv on vähenenud, kes vangis istuvad. Et noh, kui ta selline väga mingi üldistav Kokkuvõte siis järelikult oli 2012 suhteliselt hea aasta Eestile. Kuigi siin osa statistikat on ka 2911.-st aastast. Nii et aga siiski sellise laia pintslitõmbega ei olnud halb aasta 2000 2012. Üks huvitav nüanss sellest statistika aastaraamatust minu jaoks seostub abieludega ja, ja ma loen siit välja, et meil sünnib väljaspool abielu oluliselt rohkem lapsi kui abielus see suhe on kuskil 40, kuuega 60-le väljaspool abielu sündinud laste kasuks ja ja samas on, on huvitav ka see, et abielude arv on pisut kasvanud, lahutuste arv on pisut vähenenud, et mõneti see see küll natuke on vastandlik, aga samal ajal ikkagi see, et meil väljaspool abielu sünnib nii palju rohkem lapsi kui, kui abielust. See võiks panna ikkagi mõtlema, et et kas, kas perepoliitika teadvustamisel on kõik täpselt nii tehtud nagu, nagu peaks või või võiks arutleda ka siis selle üle, et kas, kas tänapäeval üleüldse tahetakse enam abiellu astuda? No Eesti paistab tõesti selle näitaja, ehk siis väljaspool abielu väljaspool registreeritud abielu sündivate laste osakaalu poolest tõesti kogu Euroopas silma, et me oleme seal seal üpriski esireas koos mõningate teiste põhjamaadega ja noh, see on, mingis mõttes on see tõesti nagu mõtlemapanev ka põhjusel, et tegelikult kui me vaatame perekonnaseadust ja sealt tulenevaid garantiisid sest tegelikult Eestis ei ole nagu inimestel, kes sõlmivad, registreerivad ametlikult abiajal ju tegelikult sellega ei kaasne terveks eluks ka juhul, kui nad peaksid lahutama nii pikk kõiki kohustusi nagu näiteks Saksamaal nagu näiteks Prantsusmaal, kus lahutatud mees on siis pärast abielulahutust ka veel pikalt kohustatud toetama oma seda endist abikaasat mitte üksnes mitte üksnes lapsi, et et meil on niigi, on see regulatsioon niisugune, et need kohustused ei ole nagu väga suured ja ja paistab, et siin on ikkagi mingid muud põhjused. Kas vastupidi ei ole, et kas naine meest ei toeta? Ma arvan, et eks ta toetab, aga jah, kui on selline olukord, et, et mees on olnud lastega kodus ja on kaotanud oma oma nii-öelda on tema konkurentsivõime on, on tööturul väiksem, et ma arvan, et see on ka Prantsusmaa siiski mõlemat pidi, aga enamasti ikkagi eeldatakse tihtipeale seda, et, et et naine on see, kes on ikkagi olnud lastega kodus ja kelle noh, võimalused tööturul on olnud väiksemad, kui, kui mehel Statistika aastaraamat toob ka loomulikult välja üsna tumedad numbrid seoses rahvastiku väljarände ka ja, ja samamoodi on välja toodud ka see, et, et meie loomulik iive on jälle pöördunud negatiivseks, ehk siis meil on surmasid rohkem kui sünde. Ja see paneb küll päris päris palju ikkagi mõtlema, et kui nad, kui need numbrid ka selliselt jätkuvad, et, et kuhu me siis sellisel juhul välja jõuame, kui need välja tuua need numbrid, ehk siis, kui meil on surmasid ligi 16000 rajal sünde on 14000 juures, väljaränne Eestist on on kümmet tuhandet ja sisseränne Eestisse on on pisut rohkem kui 4000, siis siis need numbrid räägivad sellest rahvastik kahaneb aastas väga jõuliselt, et mis ta siis on 1500 pluss 6000 7500 inimest aastas. Ja, ja kui see, kui see niimoodi jätkub, siis me saame juba 10 aastaga 75000 inimest, 20 aga juba 150000 inimest vähem. Noh, selles vist ei kahtle keegi, et väljaränne on üks see protsess mis on olnud tähelepanu all ja see ei ole ju mingi uudis siit sellest aastaraamatust, vaid sellest on rääkinud inimarengu aruanne ja sotsiaalteadlased juba häirekella löönud paar viimast aastat, aga on ka päris selge, et see Väljaränne ei ole selline protsess, mida saaks nagu peatada kuidagi alternatiivselt või või siis mingisuguse lihtsa otsusega kuulsad kusagil. Ja tõenäoliselt noh, me sõltume nii niivõrd palju ka Põhjamaade majandusest, et noh, me peame vaatama seda, et kui näiteks Soomes nii-öelda majanduskasv pidurdub töökohti, kuhu Eestist võiks minna ei ole enam nii palju või seal, ütleme, tööpuudus hakkab suurenema, ma arvan, see toob kohe kaasa mõjuga nendele samadele väljarändeprotsessidele Eestist. Sest ilmselt osa osa eestlasi sel juhul naasev või need, kes plaanisid minna näiteks Soome tööle, siis sel juhul ei lähe, ma arvan, et praegu on ju meil see olukord, et on ütleme, Soome on meil selline puhver, et kui meil nagu tööpuudus peaks peaks kasvama, inimestel ei ole tegevust, siis on kohe järgmine võimalus on vaadata Soome poole ja kolida sinna tööle, aga kui see võimalus mingil hetkel väheneb või lausa kaob siis just majandusolukorra tõttu siis kindlasti ja hakkavad ka meil tööpuuduse numbri kasvu Ja et ma olen nagu ühest küljest nõus sellega, et teatud osa väljarände ka sellega peab lihtsalt nagu leppima ja inimestele võib-olla isegi nagu õnne soovima, et kes on leidnud kuskil väljaspool Eestit mingid väga head eneseteostus, võimalused, mida neil Eestis võib-olla ei ole või kellele on siis isiklik elu, kes on abiellunud, et abiellunud välismaalasega küll, aga ikkagi tasub nagu mõelda sellele rühmale, kes võib-olla nagu sisimas ei taha ära minna, aga käis. Aga kellel lihtsalt on, on väga raske Eestis toime tulla ja minnakse võib-olla mingite pealtnäha niisugustena nagu täiesti väikeste, väikeste väikestel põhjustel, et, et ma arvan, et siin ikka päris suurt rolli mängib väljarände puhul see, kui, kui käia maapiirkondades, et seal ju nagu lakkamatult kuulab, et kes töötab Soomes, kes töötab kes töötab Norras, et ma sõidan aeg ajalt bussiga linnade vahel ja siis olen mõningaid vestelnud kõrvalistujaga, et keegi räägib, et tema mees on nüüd läinud norra tööle, teisel on jälle Soomes ja, ja seda see põhjus on ikkagi see, et kui me vaatame Eesti palganäitajaid väikestes kohtades, need on ikkagi nagu väga väikesed ja samal ajal inimeste püsikulud nagu üle Eesti on tegelikult kasvanud. Et kui me mõtleme, et sa saad võib-olla mingi 400 eurot kuus palka ja selle üle poole läheb talvekuudel korterile, küttele, elektri hind on tõusnud, toidu hind on tõusnud, käibemaks on meil suurem kui siin veel mõni aasta tagasi. Et ma arvan, et lõpuks hakkavadki mängima niisugused väga emotsionaalsed asjad, et, et kas mul on nüüd siis kuu lõpus raha, et, et lastele osta enam-vähem tervislikku sööki või mitte. Ei ole, et siis jah, et siis mees läheb ära Soome tööle või siis lähevad nii mees kui naine või läheb naine ja lõpuks võetakse ka lapsed kaasa, et et siin peaks just mõtlema sellele, kuidas nagu parandada nende eesti madalapalgaliste olukorda. Ja ma arvan, et kui sa oled kuskil maal elavad et antropoloog Aet Annist oma oma suurepärases raamatus, kus ta uuris neid nii-öelda sotsialismijärgseid keskus, külasid, kus on sellised kortermaja tüüpi külad maal. Ta tõi välja selle, et sa oledki põhimõtteliselt nagu sina seotud, et kui sa tahad näiteks minna Tallinnasse, kus on võib-olla paremad töövõimalused siis kus on nagu elada, et mis sa teed oma selle maapiirkonna korteriga, ega see Jüri seda ju välja, kes seda nagunii väga ostab ja ja kui me arvestame seda, kui kallis on nagu Tallinna eluasemeturule siseneda, siis võib-olla tõesti ongi lihtsam valik, et sa lähed ära ära Soome või Norrasse või mujale. No ütleme, statistika aastaraamat mis on värskelt ilmunud, on küll suhteliselt optimistlik, nii tööturu, nii palga kui Ta noh, see just selliste näitajate järgi öeldakse, et tööpuudus on kriisitipuajaga võrreldes vähenenud poole võrra. Et eelmise aasta oli nagu palgakasvu Ta Peab läbivalt Eestis, et noh, see muidugi sõltub sellest, kuidas igaüks on oma nahal seda tunnetanud, kas, kas palk on tõusnud või ei ole tõusnud või või on seesama, mis mis oli kuskil kolm aastat tagasi või, või hoopiski vähendati seda, eks ole, kriisi ajal ja ja tõstma ei ole keegi kippunud, nii et. Kui usaldada nüüd statistilisi näitajaid, siis peaks olema ja no ütleme vähemalt eelmine eelmise aasta järgi ka palga ja tööhõive osas suhteliselt hea aasta. Palga kohta sellel nädalal avaldas väga huvitavaid mõtteid suurettevõtja Ülo Pärnits, kes ütles Maalehes, et ta võiks palka vabad kaks korda tõsta. Ja, ja, ja ta ja ta ütleb, et aga omanikud ei luba, et leiavad, et sellel ei ole majanduslikku mõtet ja ta ütleb, et seda võiks teha väga suur hulk ettevõtteid, aga aga kõik on omanikes kinni, kes ei luba Eestis palku tõsta, sest nad leiavad, et kui nad selle rahaga tööjõu kätte saavad, et siis ei olegi vaja palka tõsta, et kuidas siin nagu hinnata, et kui siin sektoriti vaadata, et ma, ma kujutan ette Eleriin Eesti Päevalehes kui Postimehes, et kui, kui, kui teie palku tõsta kaks korda, siis tuleks need poed kohe kinni panna. Või, või töötajaid poole võrra koondunud. Väga-väga raske öelda midagi selle kohta selle kohta ei ole omaettevõtte majandustegevust suunagi põhjalikult süvenenud. No ma olen kõrvalt jälginud, millised on teie numbreid ja, ja käibe kasuminumbreid, sageli ka kahjumi numbreid väga tihti just kahjumi numbreid ja nii edasi ja siis ma näen seda, et, et see on, see on küll äri, et kus, kus kohe palgatõusuteed minnes ühel hetkel me võime olla silmitsi sellega, et, et see asi, see siin paneb üleüldse oma Nii ikkagi võideldakse ellujäämise nimel juba ja võidetakse ilmselt ka tulevikus, aga see ei tähenda muidugi seda, et töötajaid saaks, eks ole. Et hoida aastakümneid nagu sama palga peal, kui elu edasi läheb ja inflatsioon samal ajal möllab, eks ole. Aga. Ei noh, ega me meedias ei ole põhimõtteliselt sama palga peale ikkagi palgad on nagu langenud, et ikkagi kolmandiku võrra, koguni kriisi ajal kohati, et ikkagi muutub. Dünaamika on olemas. Ja aga kas see, kas on ka vahepeal tõstetud või, või te olete ikkagi selle kriisi elate masus edasi. Noh, ma arvan tegelikult seda, et, et Eestis kui me räägime palkadest, siis ikkagi kõige probleemsem on, on, on, on nendele, kes teenivad nagu miinimumpalga ja sealt natuke enama, et et meil on ikkagi probleem, on see suur palgavaeste osakaal ja see on see, mille pärast mille pärast, nagu tasub muretseda ja see on ka põhjus, miks ikkagi on, on nii suur välja väljaränne Ma vaatasin värske statistika aastaraamatust millised on palgad, majutus ja toitlustussektoris ja see number on täitsa ehmatav majutus ja toitlustusasutus, hektari keskmine palk on 557 eurot. See on, see on täitsa muljetavaldav number, selles mõttes, et et kui me nüüd võtame aluseks veel selle, et kindlasti on seal väga palju neid, kes saavad üle selle keskmise, aga võib-olla oluliselt rohkem on neid, kes saavad Allasele keskmise palga Ja samas Siinsamas statistika aastaraamatus on öeldud, et umbes 300 eurot on see piir, millest algab nagu mõtteliselt vaesus. Ja samas noh, muidugi imestama paneb ka see, et ega siis need hotellide ja ka restoranide hinnad ees siis jää nagu olulisem määral olla Lääne-Euroopast, et mingil põhjusel on nagu palgad on seal ikkagi palju madalam. No üldse võiks vaadata Aga siiski, kui me vaatame laiemalt, me jätame Tallinna kesklinna kõrvale, kui me vaatame Tartu kesklinna või, või ka teisi linnasid ja jätame siin mõned erandid kõrvale, siis ikkagi see palgatase erineb, erineb mõnita palga, vabandust, ütleme restoranide hinnatase erineb Kesk-Euroopast kaks korda, et kui Kesk-Euroopas praad maksab seal ütleme kuskil 12 13 eurot, siis Eestis saad selle Viljandis näiteks kuue, seitsme euroga kätte. Ma ei tea muidugi, kuidas ettevõtjad käituvad Viljandi folgi ajal, ma arvan, et Viljandi folgi ajal annad hinda juurde pannud. See võib olla väga võimalik selleks, et teenida kasumit, aga. Ma ei tea, Berliinis saab ka nelja-viie euroga, saab lõunasöögi kätte. Jah, aga kui me räägime restoranist, et, et kui me räägime, kui me räägime burgeriputkast ja nii edasi, mina Berliinis küll sellist restorani pea, kus nelja-viie euroga saab juba prae kätte võin soovitada, sellisel juhul ma peakski otsima McDonaldsist loomulikult saab jah. Aga, aga ma ei pidanud McDonaldsi selgunud. Igal juhul see, et Eestis on hinnatõus kiirem kui Euroopas keskmiselt, sest Eurostati andmetel siis eelmise aasta keskmine hinnatõus 27. Euroopa Liidu liikmesriigis oli 2,6 protsenti. Sarnaselt areldatu arvestatud hinnatõus Eestis oli 4,2 protsenti. Nii et noh, meil on hinnatõus oluliselt suurem, aga samal ajal Rootsis näiteks hinnad tõusid ainult 0,9 protsenti. Nii et inflatsioon kappab minu meelest Eestis kiiresti ja ei ole sugugi põhjendamatu Eesti hinnatõusu üle kurtmine. Jah, kui me vaatame siin veel inimeste sissetulekuid, siis väga huvitav diskussioon on tekkinud ühe sektori palkade ümber ja mitte ainult palkade ümber ka ka hindade ümber seoses kaupluste lahtioleku aegadega ja riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Urve Palo on välja öelnud, et kaupluste lahtioleku aegadele võiks kehtestada riiklikud piirangud ja, ja tal on ka sekundeerinud majandusteadlane Viktor Trasberg, kes samamoodi leiab, et poodide arv ja, ja, ja pikk lahtioleku aeg tõstab toidu hinda ja võib-olla siis seda lahtioleku aega tuleks vähendada ja see võiks toidu hinda langetada. Ja noh, selle juures on siis arutletud ka selle üle, et inimeste tööaeg oleks natukenegi mõistlikumad. Üsna sageli me näeme, et kauplused on meil kuni kella 11-ni lahti ja seal töötavad sageli ka noored naised, kes tahaks võib-olla sellel ajal kodus oma perede juures olla, et siis siis kas see on? On üks argument, mis võiks justkui ka kallutada seda diskussiooni selles suunas, et võiks arutleda kaupluste lahtioleku aegadele riikliku piirangu kehtestamise üle, aga, aga kui nüüd, kui nüüd seda teemat pisut laiemalt hinnata, siis, siis millegipärast on, on väga paljud majanduses hästi teenivad inimesed siiski pigem kriitiliselt selle seisukoha suhtes, et see aitaks suurendada justkui kaupluse kettidel kasumit võib-olla käibe vähenemise juures, sest ka kulud vähenevad ja, ja et ja et ka hinnad langeksid, et selles osas ollakse ikkagi pigem skeptilised. Ma ei saa kahest hinna languse loogikast aru, sest noh, sellisel juhul, kui kauplus on vähem aega lahti, siis ütleme, püsikulud on ju kauplused tegelikult ikkagi sammud kõige suuremad kulutused on ju tehtud nagu kinnisvara soetuseks siis kaua-kaua muretsemiseks. Noh, loomulikult on ka töökulud olulised, aga aga no ütleme, et seda nii-öelda firma vara siis kasutatakse tegelikult tulu teenimiseks ju siis vähem aega. Järelikult kuskohas see hinnalangus siin siin nagu terendab, minu meelest? See selline arutlus tundub küll väga kahtlase väärtusega. No ma siin hetkel nagu hinnatõusu ja languse koha pealt nagu sõna ei võtaks. Aga kui me vaatame arve, siis eesti kaubandussektoris töötab 50000 inimest, umbkaudu, kellest 92 93 protsenti on naised. Ja enamikul nendest on pere, neil on lapsed, kes vajavad hoolt. Mis kellani on Eestis lahti, lasteaiad mihkel lähevad, et lapsed koolist koju, kui palju meil on üksikvanemaid? Kui me vaatame nagu teiste Euroopa maade regulatsioone, siis tõesti, et ka mujale Euroopas, kus ikkagi nagu traditsiooniliselt on olnud niimoodi, et, et supermarketid pannakse kinni õhtul kell kaheksa kell üheksa, pühapäeviti ollakse kinni. Ja nii edasi, et, et on riike, kus on noh, need regulatsioonid on nagu liberaliseerinud, aga ikkagi mitte nii täielikult. Et ma näiteks toon, toon näited, et mitmes Euroopa riigis on niimoodi, et et need suuremad poed tõesti ei tohi olla näiteks avatud. Pühapäeviti. Aga näiteks Prantsusmaal tohivad olla avatud väikepoed, juhul kui leti taga on omanik ise, et palun väga, et inimestel on võimalus minna poodi, siis on natuke kallim, kui Saksamaal on olnud nagu pikalt niimoodi, et need, mis on nagu nädalavahetuseti ja õhtuti kaua avatud, need on väiksed poed ja seal ongi siis tihtipeale see omanik ise nagu leti taga teiste, et miks mitte. Et ta ise ise otsustab, ise ise vaatab. Ja näiteks ka Norras on niimoodi, et seal esmaspäevast laupäevani puuduvad igasugused piirangud kaupluste lahtioleku aegadele aga samal ajal näiteks alla 100 ruutmeetrise müügipindalaga väikeäridele lahtioleku ajapiirang puudub. Et. Ma ütlen, mina kohtasin näiteks Berliinis raudteejaamas selles suures pearaudteejaamas, olles kunagi pühapäeval mingisuguses kauplusesse sellised, sellist nähtust, et seal oli mingi naisteriiete sektsioon ja see oli siis mingisuguse lindiga eraldatud, umbes nagu meil tehakse pärast kella kümmet nagu alkoholi puhul mõnes poes ja. Silt oli juures, et umbes et siit me pühapäeval midagi müüa ei tohi. Aga nagu ülejäänud pood oli, oli lahti. Ja nagu selles mõttes oli, oli nagu veidi arusaamatu, et kuidas see ühe sektsiooni sulgemine nagu siis tagab mingisuguseid Nii-öelda mingit paremat olukorda, aga ilmselt oli siis ju siis oli mingil ajal revolutsioon, mille täitmiseks oli tehtud. Saksamaal on see nagu väga erinev tegelikult see regulatsioon nagu Liidumaati ja noh, seal on üks selline suur supermarketi üks suur supermarketi kett ja ma tean, et neil on näiteks nii, et nad on ka nüüd oma lahtioleku aega pikendanud. Ja õhtusel ajal tegelikult neil ei ole enam needsamad müüjad tööl, kes on nagu päevale, siis nad kasutavad mingit renditööjõudu nagu üliõpilased, noored poisid on siis tööl õhtusel ajal ja nädalavahetuseti ilmselgelt siis tudengid ja päeval sa näed nagu hoopis teist kontingenti seal müüa. Aga kui sa siin Külli-Riin ütled, et me võiks tõsiselt kaaluda nende piirangute kehtestamist, siis sellega kaasnevad väga mitmed kõrvalmõjud, et ühelt poolt me, me näeme kindlasti koondamiste lainet teenindussektoris, see tähendab, et väga paljud inimesed jäävad seetõttu tööta. Teiselt poolt, et mingisugust märkimisväärset mõju hinnale tõenäoliselt ei ole, sellepärast et kui me vaatame, et kui kauplused on kaun lahti ja need kauplused on reeglina ikkagi ehitatud laenurahaga ja, ja nendel on jätkuv jätkuvalt ka kõik muud väga suured püsinud kulud niikuinii, kui kauplused on kaon lahti, inimesed ikkagi käivad seal ka emotsioonioste tegemast, nende käive on lähtuvalt ka sellest suurem, mis, mis aitab, aitab katta neid kulusid. Peale selle ma, ma olen üsna veendunud selles, et et sellest personalikulust lähtuvalt, mis, mis on hommikustel või hilistel õhtutundidel, mis ei ole tõenäoliselt võrrelda tipptundide personalikuluga, et see ei mõjuta oluliselt hindu poodides ja seda sellele on ka viidanud kaupluse kaupluste omanikud, jaeketid ise on ka sellele viidanud, et, et see ei mõjuta oluliselt hindu. Et kui tohib, ma ütleks kõigepealt, et, et ma ei öelnud otsesõnu, et Eesti peaks hakkama piirama kaupluste lahtioleku aega, ma lihtsalt tõin näiteid erinevate Euroopa maade regulatsioonist. Ja ma tunnistan, et minu arust nagu selline süsteem, et tõesti need suured kaubandusketid, kus suure supermarketi ketid see tundub mulle nagu töötajate seisukohad, nagu hea, kui, kui seal saavad inimesed varem koju minna ja samal ajal ja samal ajal ja on ka hea, kui selle kõrval on olemas niisugune pisipoodide süsteem, kus siis omanikud ise leti taga nii kaua nagu neile meeldib ja samal ajal tarbijad saavad. Kuna pisipoodide ja kioskite süsteem on Eestis meil peaaegu kadunud ja seda põhjusel, et suured kaubandusketid on hinnakonkurentsis peale jäänud, siis tõenäoliselt sellele me päris lootma jääda ei saa. Aga ametiühingu juht Peep Peterson on minu arvates käinud välja ühe, väga hea mõte. Tuleb kauplustel sõlmida töötajatega palgalepped väga selgelt, kus on määratletud ületunnid, töötamine, nädalavahetustel töötamine pühadel ja nii edasi ja, ja, ja kui need tingimused saavad paika laiaulatuslikke läbirääkimiste käigus, siis tekib juba täiesti uus olukord, et ühel hetkel kaupluse omanik küsib, et, et millisest hetkest alates on tal rentaabel pood kinni panna. Sest et praegu on rentaabel seda võimalikult kaua lahti hoida, aga siis ta ühel hetkel küsib, et et millise hetkeni on rentaabel seda poodi lahti hoida. Ja, ja see võib juba muuta seda olukorda oluliselt, et riiklik piirang siin ei ole oluline, aga võib-olla seda Peep Petersoni seisukohta tasuks väga tõsiselt kaaluda. Tõsist statistikat siis nende lahtioleku aegade kohta, et minu arust nad ikka varieeruvad väga kõvasti siinsamas, lähedalgi on ju ütleme Stockman on lahti tegelikult kella üheksani siis natuke maad edasi, Solarise toidukauplus on lahti kella 11-ni õhtul, eks ole. Et vanasti Stockman oli ka lahti kella 10-ni. Nii et noh, ei liigu sugugi need lahtiolekut ainult nii-öelda pikenenud. Muuseas, Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent Viktor Trasberg on toonud välja ühe väga huvitava numbri ja ja ta ütleb, et Eestis on kaubandus hinda ühe inimese kohta 1,3 ruutmeetrit, aga Saksamaal on see 1,4 ruutmeetrit ja samas kui me hindame Eesti elanike ostuvõimet Śaksa inimese ostuvõimega, siis see vahe on noh, tõenäoliselt kahekordne, vähemalt et seega ta arvab, et meil on võib-olla poepinda liiga palju. Nojah, et ilmselt on siis tõesti selle asemel, et, et et kulutada raha, võib-olla siis müüjate palkade suurendamisest on, on pigem siis kaupluseketid läinud seda teed ja supermarketid, et et on ehitanud juurde nagu uut uut müügipinda. Ma pean ise nagu tunnistama, et minule endale meeldib käia õhtul õhtul poes või noh, mitte meeldib, aga ma satun sinna tihti just nagu õhtusel ajal ja ja siin isegi Saargo mainisid siin paari kauplus, mis on siin raadiomaja lähedal. Samas siin lähedal ka näiteks Maxima jagu market, mis on oma lahtioleku aegu just mõlemad tunni võrra lühendanud. Noh, mulle mulle endale meeldib käia poes, õhtusel ajal satun sinna aga samal ajal tööl Jah, ütleme nii, tihtipeale kahjuks venivad tööpäevad pikaks, aga samas ma saan nagu täiesti täiesti aru sellest, et, et, et müüjad ei, ei ole sellega rahul, et see paneb inimesed suure surve alla, eriti nende suhted siis kodus oma perekonnaga ja lastega ja siin oleks vaja ikkagi midagi teha, et kas siis kasvõi siis pikendada teatud lasteaedade lahtioleku aegu. Statistika aastaraamatust toon välja veel ühe numbri, nimelt hulgi- ja jaekaubanduses on keskmine palk 840 eurot. Aga vahetame siinkohal teemat. Kui me eelmisel nädalal olime Kelly Riinaga Tartu stuudios, siis rääkisime ka Edgar Savisaare hiigelhonorari ist mis olevat makstud raamatu tõde Eestist ja, ja ka ja ka tulevaste raamatute eest. Summa oli vist siis kokku 173000, et eurot ja see sellist summat ei ole Eestis mitte ükski kirjanik sealhulgas Andrus Kivirähk võib-olla unes on näinud, aga, aga tegelikult tegelikkuses mitte. Ja, ja kui me avaldasime lootust, et loodetavasti siis juba sellel nädalal reega seoses leiavad aset mingid arengud või vähemalt me saamegi mingisuguse selgituse, siis ei ole me siiamaani mitte midagi targemaks saanud. Sina, Argo, oled kirjutanud küll Postimehes, täpsemalt siis eilsesse Postimehesse pikema loo ja selle loo lõpus, kus sa siis võtad, kui Savisaare-ga seotud seotud rahaküsimused, siis ta siis selle loo lõpus ütlevad, et meil ei ole usutavat pilti Savisaare varastega kohustustest ning tuluallikast muutub üha tõenäolisemaks, et ekspeaministri poliitilise karjääri jooksul sellist pilti ei tekigi. Miks meil peaks pilte? Jah ega taibele ilmselt ei tekigi selle lihtsalt sellepärast, et noh, inimese sissetulekud ja väljaminekud lõpuks on tema. Nagu eraasi, aga noh, loomulikult sellise olulise poliitiku puhul nagu Edgar Savisaar on olemas tot seaduslikud mehhanismid, mis lubavad siiski nendele sissetulekutele väljuminetel teatud pilku heita, ehk siis igal aastal tuleb esitada ju ametiisikutel majandushuvide deklaratsioon ja samuti on olemas avalikud registrid, kust saab Teatud pildi kinnitasid kinnisvarast, ettevõtluse, osavusest ja nii edasi, et. Aga noh, ma kirjutasin tegelikult sellepärast, et Edgar Savisaare puhul tema rahast ja sissetulekutest ja tema jõukusest on ajakirjandus tõesti kirjutanud viimased 20 aastat peaaegu regulaarselt ja peaaegu lakkamatult, et noh, see teema on kord tõusnud mingil ajendil siis kerinud veidi aega ja siis jälle maha käinud, kuni on jälle midagi uut, ilmnenud on tulnud majandushuvide deklaratsioon või, või on selgunud mingisugune müügitehing temaga seotud kinnisvara osas mitte midagi sellist. Ja siis 20 aastat on sellest sellest kõigest kirjutatud ja noh, kui nüüd vaadata, et mis siis selle tulemus on, siis see tulemus ei ole see, et noh, me oleksime saanud selles selles osas selgust kas selles on nüüd süüdi siis Savisaar või on süüdi ajakirjandus, kes ei ole suutnud nagu ülesanne kõrgusel püsida. Selle üle võib arutada, et et Mulle mulle tundub, et ega Eestis ei ole ka sellist ühtegi sellist ajakirjanikku, kes oleks fanaatiliselt Savisaare rahaga tegelenud kõik see 20 aastat. Et oleks igal hommikul üles ärganud ja mõelnud, et noh, mis ma siis täna kui Savisaare kohta jälle välja uurinud. Et sellist inimest ei ole ja see on ka päris loomulik, sest Eestis lihtsalt ei ole võimalik. Ajakirjanikul noh, tegeleda mingisuguse ühe ühe teemaga näiteks mingisugune kuus kuud või seitse kuud noh, ja siis ilmuda selle looga lõpuks avalikkused, et et noh, näiteks kusagil Ameerikas või Saksamaal on see täiesti võimalik ja 100. ja selliseid asju tehakse. Et on, on kusagil ajalehes inimene, kes kelle töö on terve aasta otsa koostada, riigi rikaste edetabelit ei tunta, sellega tegelebki. Paneb seda edetabelit kokku, siis kord aastas, avaldab aga meie hääled, süsteemid on nii väiksed, et et nii ei ole võimalik. Ja. Kuid siiski, siiski minu meelest on siis päris palju tegelikult teada saadud Nende asjade asjade kohta, et kasvõi kasvõi see kuulus Keila-Joa tehing, eks ole, mis oli siin üleval ütleme viimase kümnendi keskpaiku noh, päris päris palju detaile siiski huvilised said teada ja ka noh, üks trend, mis minu meelest pois paistab nagu silma see, et et kui alguses tõsteti neid rahaküsimusi ütleme siis kuskil 90.-te aastate alguses olid noh, kasvõi ütleme, seesama küsimus 93. aastal. Et miks ametiisikute lendasid siis tasuta reisiga Küprosele. Savisaar mingi aja vaikis, siis aga, aga siis vastasauk kirjutas sellest pikad artiklid nii rahva hääles kui Postimehes. Kui seesama Keila-Joa tehing oli Savisaar ka mingil ajal. Tuli oma seisukohtadega avalikkuse ette, see oli siis 2000 viisa. Aasta oktoobris. Kirjutas Postimehes sellest suure artikli ilmusid ja oma nägemust, et tõi nagu lugeja etajat, noh, ma ei tea, kas see juhtub mingil hetkel ka kunagi siis nüüd sellesse honorari teemas, et. Ehk siis ilmub artikkel tõde savisaarest. Aga ma leidsin sellel nädalal ühe päris huvitava paralleeli, nimelt kui kui vaadata, mis on Ukrainas toimunud, siis siis võib justkui oletada, et Savisaar on võtnud šnitti oma laenu kustutamise põhjendustest. Rääkides Ukraina presidendilt Viktor Janukovitšit kelle kohta täna öeldakse, et Janukovitš on president, kes sai miljonäriks mitte midagi kirjutamise eest ja millest see lugu siis täpsemalt seisneb? Nimelt Donetskis asuv kirjastus Novi Swift on Janukovitši-ile maksnud kahe aasta jooksul tulevikus ilmuvate raamat toote eest, ehk siis sisuliselt ilmumata raamatute eest 2011. aastal ja 2012. aastal kokku üle kolme miljoni euro. Ja Janukovitši on ise öelnud, et see raha on läinud heategevuseks. Tõsi, siin vist üks raamat on ilmunud inglise keeles, Pealkiri vist oportsioonide Yougrein on selle raamatu pealkiri ja see on saanud Ukrainas naerualuseks süüdistatud ka plagiaadis. Ja, ja sarnaselt Eestiga on Ukrainas käivitunud diskussioon, siis selle üle, et, et see honorar kolm miljonit eurot ilmuvate raamatute eest on, on midagi sellist, mida ei ole ükski Ukrainaga Ukraina tippkirjanik kunagi näinud. Skandaal puhkes aasta tagasi, nüüd see alles sellel aastal aprillis. Ja kui nüüd vaadata, kuidas on, on seda lugu põhjendatud. Kui vaadata, kuidas on Ukrainas räägitud nendel teemadel ja kuidas täna räägitakse Eestist, et siis on täiesti võimalik, et suur osa selle loo retoorikast on laenatud sellelt Ukraina loolt vaadates, et see on olnud piisavalt kuulikindel ja et see on töötanud Ukrainas muidugi ironiseeritud ka selle üle, et Ukraina president teenib rohkem kui Obama. Ja kui Obama palk on 400000 USA dollarit aastas, siis kui nüüd vaadata aga ka seda raamatuhonorari 173000 eurot, kui sinna lisada veel linnapea palk juurde ja nii edasi, siis noh, me võime olla uhked selle üle, et vähemalt ühel aastal Tallinna linnapea suudab teenida sama palju kui USA, mitte küll sama palju jah, tõsi, ütleme kaks kolmandikku USA presidendi palgast. Ka on kirjutanud raamatuid, nii et ma küll ei oska hetkel öelda, mis suurusjärku tema honorar ei jäänud. Aga. Reegel on muidugi see, et USA presidendid teenivad pärast seda, kui nad presidendi ametist lahkuvad, oluliselt rohkem kui presidendi ametis. Jah, ja mõnel mõnel pool Ida-Euroopas, nad lähevad hoopis vangi, eks ole. Või või siis Põhja-Aafrikas. Minu meelest see paralleel Janukovitši ja Savisaare vahel on, on selles mõttes põhjendatud, et, et Janukovitši kohta on ette heidetud seda, et, et ta ei ole tahtnud sellesse selle honorari kohta sugugi küsimustele vastata, et et kui ta kusagil annab pressikonverentsi Brüsselis kohtudes mingite Euroopa poliitikutega, siis, Selle korraldusega kuidagi välistatakse praktikas see võimalus, et keegi saaks hakata sellistel teemadel küsimusi esitama. Ühe täpsustuse seoses eelmise nädala saatega ma peaks siiski siinkohal tegu tegema, sest kui me eelmisel nädalal rääkisime sellest, et kui tegu oli eraisikulaenuga ja ja see laen maksti tagasi honorar-ist siis selle fondi kulu, kes maksis honorari, pidi olema veelgi suurem, kui me rääkisime eelmisel nädalal eelmisel nädalal. Me rääkisime sellest, et sellele peaks lisanduma tulumaks, aga kui nüüd veel hinnata natukene laiemalt seda teemat, siis sellele peaks lisanduma ka veel sotsiaalmaks, ehk siis kogukulu Orsay fondile. Sellisel juhul kui, kui maksti tagasi see või maksti honorari 173000 eurot pidi olema üle 300000 euro, millega siis kustutati. D see eraisiku laen, Peeter Kaldre oli, see vist oli see vist nii, et et kui nüüd me neid hindame seda, seda pilti laiemalt, siis see kulu peaks olema üle 300000 euro koos tulu ja käibemaksuga. Aga kuna me ei näe neid numbreid ja, ja ei saan nende kohta ka küsida, siis siis ka see jääb ju puhtalt ainult oletuseks. Nii siinkohal paneme sellel teemale punkti ja loodame, et et kunagi siiski saab selgeks linnapeade Valhallas vähemalt kust kust rahad tulevad ja, ja mida mida nende eest, et on tehtud või, või ka tegemata jäetud, aga lubasime rääkida ühest eesseisvast kuupäevast, 26.-st oktoobrist. Millal siis käivitub Euroopa Liidu tervishoiudirektiiv? Eesti vastav seadusandlus on samuti ette valmistatud ja selle tervishoiudirektiivi sisu seisneb siis selles, et ravikindlustusele raha võiks edaspidi Euroopa liidus hakata piiriüleselt liikuma kaasa koos patsiendiga. Ehk siis, et kui teil on soov näiteks Lätti minna operatsioonile, siis saate minna vastavalt sellele direktiivile näiteks Riiga tehasel oma operatsioon ära maksate küll esialgu selle eest ise, aga tagantjärele siis haigekassa või võimalik tulevikus siis ka võimalike ravikindlustus, milline süsteem ka välja töötatakse. Maksab siis selle operatsiooni kinni. Kui nüüd hinnata, mis juhtuma hakkab pärast 20 kuuendat oktoobrit, siis nii palju kui mina olen tervishoiuekspertidega rääkinud, ega keegi päris täpselt ei oska hinnata ja prognoosida, mis hakkab juhtuma siis, kui ravi reisimine Euroopa liidus võimalikuks osutub. Mina muidugi olen tervishoiu valdkonna osas täielik võhik, et ärge uskuge, mitte midagi, mis ma räägin kuna kunagi sellest valdkonnast ajakirjanduse ja ma hoian üldiselt sellest suhteliselt kaugele. Sest noh, ei saa ju kõigi valdkonda, aga nagu, nagu, nagu tegeleda, aga aga mulle tundub, see on ütleme siis, teadmatuse ei ole mitte mitte üksnes siin, vaid see on ilmselt kogu Euroopas, sest sest noh, mitte ainult Eesti ja Läti vahel ei saa, hakkab hakkama toimuma selline siis meditsiini reisimine, nagu sa nimetasid, vaid ka ma ei tea Portugali ja Hispaania või noh, mis, mis, mis iganes riikide vahel ja. Huvitav oleks muidugi see, et et kus kohas siis nagu inimesed saavad näiteks infot selle kohta, millises riigis on mingisugune teenus, ütleme, siis paremal järjel või odavam või kas ilmuvad näiteks ka sellised spetsialiseeritud portaalid Interneti, kust võib hakata sellist infot nagu leidma? Et noh, arvata võib, et see, et eeskätt kui üksikisiku tasemel nagu võidavad need, kes saavad endale lubada seda, et nad ikkagi sõidavad teise riiki operatsioonile kõiki neid kaasnevaid kulusid, kuna nagu ma aru olen saanud, et siis makstakse kinni siiski üksnes selle konkreetse raviteenuse hinda, ka muud kulud tuleb nagu ise ise tasuda. Aga noh, ma arvan, et see arvatavasti nagu asetab Eesti meditsiinisüsteemi haigekassa teatud mõttes uue laadilise surve alla, sellepärast et ega siis need ravijärjekorrad ei ole olnud, ei eksisteeri ainult sellepärast, et arstid ei, et arstid ei, ei jõua, et neil pole aega, vaid need on ikkagi ka olnud üks niisugune nagu nõudluse tervishoiuteenuse nõudluse reguleerimise vahend. Et on teada, et teoorias on meditsiin valdkond, kus võiks eksisteerida piiramatu nõudlus, et inimesed, kui nad saaksid minna alati arsti juurde, kui nad tahavad, et nad käiksid seal noh ilmselt nagu palju rohkem, kui praegu käiakse, kus ta ikkagi pead nagu perearstilt saama, nagu põhjendatud põhjendatud saatekirja ja ravijärjekorrad on üks on üks vahend, mille abil nii-öelda seda nagu natuke on piiratud, et need on olnud, sellepärast haigekassa tellib teatud arvu ravijuhte aastas erinevatelt meditsiiniasutustelt. Ja nüüd siis kui, kui kui laieneb see võimalus, et kui Eestis on järjekord pikk, siis lähete teise riiki ja siis noh, üks niisugune nagu mingi instrument noh, muutub nagu natuke keerulisemaks seda, seda nõudlust nagu nagu reguleerida, ehkki ma saan aru, et kui esialgu siin on, sest Postimehe loos ütleme puusaoperatsioonidest, et see on tõesti nagu objektiivne vajadus tegelikult, et inimesel on seda vaja, aga küsimus on just siis, kui see nagu laieneb edasi. Ja noh, siit võib ka on olnud siis juttu ka sellest, et seesama võimalus võiks siis toimida ka Eesti endast sees, et, et näiteks inimene läheb siis erakliinikusse, läheb eraarsti juurde ja noh, see on jälle seesama asi. Et, et ütleme, kui seal erakliinikus on võib-olla natuke kallim hind kui kui on haigekassa hinnakiri, patsient maksab ise seda vahet kinni, siis tegelikult see süsteem nagu soosib neid, kellel on, kes on nagu majanduslikult paremini kindlustatud, kes tahavad endale lubada, aga selle hinnavahe nagu kinnimaksmist ja maad tahaks ka loota seda, et see et see muudatus nagu ei, ei süvenda niisugust noh, eba ebaotstarbekat nagu võidurelvastumist meditsiiniasutuste vahel, mis on seni olnud juba Eestis probleemiks võetakse kallist tehnikat, mis on, on alakasutatud ja nii edasi, aga noh, ma arvan, et patsiendi tasandil, üksikisiku tasandil on, on esialgu see kindlasti nagu väga hea, aga tulevikus me saame näha, kas tervikuna see hakkab näiteks tähendab seda, et meditsiinisüsteem tervikuna muutub kuidagi kallimaks. Tervishoiuteenuste tarbimisel kui nii võib, võib öelda, aga ütleme, kasutamisel ja tervishoiuteenuste kasutamisel tuleb arvestada seda, et inimesed on väga konservatiivsed, see arvestab väga palju kultuuri keelt, ka, ka seda, milline on ühe või teise asutuse maine. Inimesed reeglina lähevad ikkagi sinna, mille kohta nad on head kuulnud või või vähemalt mitte halba. Kui nad on midagi väga palju halba kuulnud tervishoiuasutuse kohta, siis nad sinna minna ei taha. Kui neil puudub teadmine tervishoiuasutuse kvaliteedi kohta, siis nad ei lähe ka sinna, sellepärast et neil puudub usaldus selle vastu, kas nad ka sama tervelt või vähemalt sama tervelt sealt tervishoiuasutusest tagasi tulevad ja, ja sellepärast ma julgen küll prognoosida, et Eesti inimesed ei hakka seda ravi reisimist kuigi aktiivselt kasutama ja sellel on mitu põhjust. Sellepärast et kinni makstakse ikkagi ainult see teenus haigekassa hinge või selle haigekassa hinnakirja alusel, jah, ja, ja kui nüüd minna Soome arsti vastuvõtule, siis sealne hinnakiri on hoopis midagi muud, sealsed hinnad on midagi muud ja see vahe tuleb inimesel endal kinni maksta, ehk siis see kujuneb inimesel ikkagi endale väga-väga kalliks teenuseks. Küll aga võiks minna ja ka seal on jälle probleemiks keel mida me valdame oluliselt vähem kui soome keelt. Soome puhul on kindlasti plussiks ka see, et Soome tervishoiuasutuses võivad töötada ka eesti arstid, kes võivad teid üleüldse teenindada eesti keeles. Aga pigem ma arvan, et see olukord muutub meie jaoks pigem selliselt, et üsna tihti, vähemalt Soomest hakatakse tulema Eestisse selleks, et saada seda tervishoiuteenust siin Eestis. Sellepärast et Soomes teatakse Eesti tervishoiust oluliselt rohkem kui, kui Soome tervishoiusüsteemist ja, ja kuna on tekkinud juba ka teatav usaldus, siis, siis selle võimaluse avanedes võivad paljud soomlased ka Eestisse ravile tulla. Nüüd on tõesti küsimus selles, et kas see tekitab, suurendab ravijärjekordasid Eestis või mitte, arvestades, et et nende patsientidega tuleb raha koheselt kaasa. Kui tervishoiusüsteemis on nii palju puhvrid, siis siis on võimalik, et, et, et meie jaoks ei muutu midagi, aga kui muutub ja järjekorrad lähevad lihtsalt pikemaks sellepärast et et inimesi on füüsiliselt rohkem, keda on vaja vaja teenindada ja vastu võtta, siis muidugi olukord muutub. Et kui ma vaatasin jälle statistika aastaraamatut, siis viimase nelja aasta jooksul Eestis arstide arv on enam-vähem jäänud samaks, aga näiteks õenduses on, on mitmed sajad töökohad kadunud ja, ja see on, see on märkimisväärne kadu. Ja praegu ongi just välja toodud, et meil on kõige rohkem tervishoiusektoris puudu just kvalifitseeritud õdedest. Ehkki ma ütleks vahele, et see, et, et selle tõttu, kui soomlased tulevad Eestisse ravile, meie ravijärjekorrad pikenevad, ma ei ole kindel, et see tingimata nii mõjub, et meie ravijärjekorrad on ikkagi olnud, sellepärast et haigekassa tellib teatud arvu ravijuhte. Aga kui soomlane või Louisiana või ka lätlane noh, ta läheb nii-öelda sinna tasulise tasulist teenust saama või läheb erakliinikusse, siis tegelikult siin ei ole nagu vahet. Ma arvan, Eesti tavapatsiendile. Sellevõrra tõusevad ka Eesti arstide ja meditsiinitöötajate palgad. Võib-olla on positiivne lihtsalt see, et mõni eesti arst jätab siis Soome minemata sest ta saab lihtsalt oma sissetulekut võib-olla kasutada siinsamas, see on võimalik. Ja, ja tal on ikkagi siin pere, kodu ja nii edasi, ta ei pea sellest loobuma ja kusagile Kesk-Soome maakonnalinnakliinikusse minema. Et raha teenimine, aga see, mis võib muuta nüüd järjekordasid või vähemalt esitab kindlasti väga tõsise küsimuse Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise kohta, on just seotud ikkagi selle erameditsiini ja, ja selle ettepanekuga, et raha võiks patsiendiga liikuda, aga Eesti erameditsiiniasutustesse, kui patsient selle ise eelnevalt kinni maksab, saab haigekassast raha tagasi. Sest see muudaks kogu seda loogikat järjekorrast niikuinii. Ja, ja sellisel juhul see pilt hakkab muutuma, nii et jätkuvalt on õhus see küsimus, et kuidas Eesti meditsiini rahastatakse ja, ja kuidas leida eesti meditsiiniga lisaraha. Ja elame-näeme, 26. oktoober ei ole kaugel novembris olema juba võib-olla natukene targemad, aga me ei jõudnud täna rääkida mitmel olulisel teemal, sealhulgas ka näiteks era ja riigiteedest, Hispaania rongiõnnetusest ja kuninglikust beebist, aga loodetavasti saate ajakirjanduse vahendusel nende teemadega ennast hästi kursis hoida. Värske värske statistika aastaraamatust ma tooks siiski paar põnevat numbritel välja. Nimelt kõige rohkem päikest paistab Sõrve säärel ja kõige rohkem sademeid on meil-Läänemaal. Riigivõlg on meil aastaga kasvanud miljardi euroni ja eelmisel aastal valmis Eestis 46 pikka filmi, mis on rekord 13 mängu ja 36 dokumentaalfilmi. Kinodes näidati ka rekordarv filme 332. Sellised andmed siis statistika aastaraamatust statistikaameti koduleheküljel saate nende numbritega ainult kurssi viia. Täna olid rahvateenrite stuudios Argo Ideon Postimehest, Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest ja Lauri Hussar vikerraadiost.