Kaunist keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Mina olen Aarne Rannamäe ja koos minuga täna siis kaks juhtivad naistöötajad kolleegi ajakirjandusest, Külli-Riin Tigasson, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse pealik ja Heidit Kaio, ajakirja pere ja kodu peatoimetaja. Nii pehme ajakirjandusvaldkonna esindajat vist rahvateenrite see ei olegi kunagi olnud, nagu seda on pere ja kodu ajakirja peale. Käsitletud põhiliselt pere ja lastega seotud teemasid, et need ütleme selliseks klassikaliseks kõvaks ajakirjanduseks ei peeta. Ja selles mõttes on huvitav ka jälgida seda, et kas mul toimub ka mingisugune aju pehmenemine seoses pereteemadega tegelemisel. Aju vähenemist vaevalt aga, aga hääl on sul endiselt selline sensuaalne. Ma tänan, tänan, tänan, tänan komplimendi eest, aga hääl on mul ära, jah. Loodetavasti saab meie kallist poliitikamaastikku ja, ja Eesti poliitika ja ja majanduse ja muude asjade vaatlemist ei jäta järele, ei jäta selle ametikoha kahetsusega. Et ehk sinu kogemus annab ajakirjale ka mingit uut dimensiooni, võib olla. No ma loodan ikka iga ajakirjani oma peatoimetaja nägu paratamatut. Nojah, ütleme, et Eesti poliitika ja poliitikamaastikku ja poliitikute igasuguste tegevuste ja, ja trikkide jälgimine, see on, on, on tänasel päeval ikka juba omaette katsumus ka paadunud poliitika ajakirjanikule, küll me sellest veel rääkida jõuame. Aga, aga kuhu me pääseme, nii et selles suves, mis hakkab nüüd varsti-varsti lõppema, ei taha nagu kurja esile kutsuda, sest ilmad on ju tegelikult suurepärased ja just nagu suvi jätkub ja vesi on soe ja päike paistab ja kõik on, on, on nagu ilus, aga aga Ma ei ole see suvi vist olnud väga niisugune poliitika vaba, eks, lähenevate valimiste nagu mingisugune fluidum annab oma oma tooniga sellele, sellele suvele, et, et poliitõmblused käivad täie rauaga edasi ja eks me jõuame siis täna. Kas te saate jooksul ka nendest natukene rääkida? No ütleme, üks positiivne asi selles lõppevast nädalast meil kindlasti oli see meie vehklejad suur edu. Et see ei olnud, ütleme võib-olla päris nagu pauk luuavarrest, aga, aga, aga noh viimase aja Eesti sportlaste saavutuste taustal, see, see mõjus kuidagi väga, kuidagi väga värskendavalt. Nojah, kui sa, Aarne, te teete suvi, ei ole olnud poliitikavaba, et siis mingeid selliseid olulisi suuri sisulisi teemasid ju nagu üleval ei ole eriti Holland, et pigem on olnud niisugused piinlikud, väiksed asjad, mis ma kardan, kui tõuga inimesi poliitikast eemale, et kõik need meenutame, mis on olnud tee makstud nii niine internetti kommenteerimised, avalikest ametitest, plakatid, mis on siis Tallinnas üleval pseudovalimisplakatid ja niisugused Lihtsalt pseudonad on ikka päris valimisplakatid, kuigi väidetakse, me räägime nendest plakatitest ka, aga aga siis jah, eilne päev oli siis see, kui kui meie, riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei kukkusid, kutsusid kokku siis niisuguse ütleme, avalikkuse jaoks kindlasti ootamatu pressikonverentsi. Ja teatasid nüüd võib juba nihukse kahjutundega öelda järgmise riigireeturi kinni nabimisest. Et Vladimir Veitmann nimi ja kes on ka värske ajakirjandusega kursis ja, ja hommikul ja eile õhtul uudiseid näinud ja lugenud ja ja kuulanud, siis on ta saanud selle mehe kohta juba võib-olla üht-teist teada. No ütleme, raeendine kapo peadirektor Raivo aeg ütles küll, et tema jaoks ei olnud see see sündmus või see kinnine Abimine, mingi uudis. Aga noh, ütleme, et selles meie riigireeturite reas olla nii-öelda kolmas. Et ka seda on ilmselt juba liiga palju. Seda on kindlasti liiga palju, kusjuures ma tunnistan, et mind nagu paneb mõtlema see, et missugune see ka kaitsepolitsei siseõhkkond võiks olla, et meil on sealt kinni võetud siis nüüd just Vladimir Veitmann, varem Aleksei dressen siis küll mitte riigireetmise, aga, aga suure ahnuse eest on kinni võetud Indrek Põder altkäemaksu võtmises, kes on ka siis, kes oli ka sisekontrolli töötaja ehk siis seal tegelikult järelikult selles asutuses käima kogu aeg kontroll mitmel tasandil, risti-rästi igatpidi, et teadsid sisesisemine, õhkkond, mind täitsa huvitaks, et missugune seal selles ametis töötades on. Nojah, ega me sinna õhkkonda nüüd kaamerate mikrofonidega valgustama ju ei, ei pääse ja tegelikult ka see see pressikonverents, mis mis eile siis anti, oli üks niisugune väga üldine ja, ja ega sealt nii-öelda just selle operatiivtöö poole pealt ei ole ju mingisugust nagu konksu, mida, mida me saaksime siin ka täna kommenteerida, sellepärast et asjaomased ju väga avameelsed ei, ei olnud, aga see, et, et selline pressikonverentsi avalikkuse teavitamine nagu toimus, on iseenesest väga tore, kuigi ütleme, et Vladimir Beekman, kes ajakirjanike jaoks ju väga-väga tundmatu nimi ei olnud. Et ta on, on ka meie, meie meediast aastate jooksul läbi käinud. Siin Tiit Madisson on teda korra maininud ja enne enne Madisoni Madisson ei olnud ka mingisugune maadeavastaja selle selle meesterahva suhtes, et et korra veel ta nimi läbi käinud. See siis KGB hääleti jah, seal SKT veega loomulikult, sest et kui inimene on enne töötanud nii-öelda impeeriumi salateenistuses ja, ja loomulikult siis alati alati tekib küsimusi olgu-olgu ta siis mis tahes kolmetäheline või, või mitmetäheline organisatsioon, kes on ikkagi olnud meie noore riigi suhtes väga vaenulikult seisukohal, siis alati alati see tekitab küsimusi. Isegi siis, kui, kui neid küsimusi ei peaks olema või oleks ka mingit põhjust ikka ikka tekitab neid küsimusi. Kusjuures nende kinnivõtmiste puhul on huvitav olnud riigireeturite kinnivõtmiste puhul, et selle koorub välja selline pilt nagu erinevate struktuuride töötajatest erinevatel positsioonidel mis on nagu mosaiigi erinevad tükid, mis kokku peaksid siis andma nagu tervikpildi ehk siis andma tervikpildi siis Vene luurele, suuremast suuremast tervikust. Ja nüüd on nagu ainult küsimus see, et selles puslas peab ju veel ehkki olema, et kus need on ja kes need on. Noh, ja sa mõtled siis mitte mitte enam meie eriteenistuste sees, vaid, vaid need, kes siis nende inimestega tegeleda. Ei, isegi ma mõtlen seda, et kui siin on noh, nagu erinevatel tasanditel või nagu erinevad need inimesed, kes on riigireetmises kinni võetud süüdistatuna et need on katnud akenda struktuuris mingisugust väga spetsiifilist lõiku, Need on kõik erinevaid, lõike katnud. Et ja, ja ütleme siis teise poole vene mamma pole jaoks, annab see see tervikliku pildi, millest kindlasti on veel osa tükke puudu ja võimalik, et kusagil on need inimesed, kes neid tükke juba nagu katavad või seda informatsiooni, mis vajalike mis minema pole täieliku pildi saamiseks vajalik, on siis seda informatsiooni edastavad. Ja küsimus siis selles, et kus nad on ja missugused need puse tükid, mis puudu meie pildistan, et missugused need on. Ja no ma loodan, et nende juhtumite puhul nagu väga tõsiselt analüüsitakse, et mis õli ikkagi nende kõigi seni välja tulnud kõnealuste isikute nagu motivatsioon, et miks seda nagu tehti, et et selle põhjal saab ka mõelda, et kuidas, nagu tulevikus võib-olla sellistele juhtumitele kiiresti jälile jõuda, võib-olla neid ära hoida, et kas keegi on noh, see on selge, et teatud nagu minevikukogemus nagu siis eile ilmsiks tulnud riigireeturi puhul viitab või, või, või ei, ei tekita nagu imestust, et, et tema just nagu sellele teele läks, aga. Mul endal on, on küll, see tekitab väga suuri küsimusi, et miks peaks üks või teine inimene nagu sellele teele minema, et kas mõnele meeldib mingisugune selline põnevus põnevusfilmile ikka elu, kus tal on tunne, et ta kohtub selle ja teise ka nagu sisemised oli üks nendest riigireeturitest või siis keegi on võib-olla nagu mingi väljapressimise Välja pressimisele aldis tulenevalt oma minevikust, et seda nagu see oleks huvitav teada. Nojah, ütleme, kui tegu on selgelt KGB endise nii-öelda reatööd, aga või, või peamaja töötaja, kelle, kelle amet ja tegevus onju ikkagi suhteliselt detailselt teada, kui, kui sa asud nüüd teise uue noh, ütleme Eesti puhul uue riigi eriteenistusi nagu teenima ja sinna tööle. Et no räägime natukene sellest reaktsioonist, millega siis seda, seda kõigepealt vastu võeti, aga muidugi küll triin, selles mõttes on sul kindlasti õigused ja see, see motivatsioon on ikkagi nii-öelda A ja O küsimus avalikkuse jaoks. Et ega me me sellist operatiivset infot ju ei tea ja ei, ei suuda praegu rohkem öelda, kui, kui see on nüüd ka meie sellises viimaste tundide meedias kirjas, aga, aga motivatsiooni üle me võime loomulikult arutleda. Minu jaoks. No kuidas ma seda nagu, nagu viisakalt ütlen, no ütleme, kui, kui me vaatame, kui me vaatame neid kas või neid samu netikommentaare, mida, mida, millesse me võime suhtuda ükskõik kuidas ja millise milliza oma oma tunde ja eelarvamusega, siis no ütleme, väga-väga levinud, selles mõttes on ikkagi see selline seisukoht, et mida võiks siis nagu eestikeelse lausega kokku võtta, et hunt vaatab ikka metsa poole. Ehk siis tundub, et, et raha antud juhul ei, ei, ei ole see kuigi kuigi selle Veitmani juurest leiti päris kopsaka summa raha mitmest peidupaigast. Sest seal oli huvitav detail selle raha leidmise juures, et see käis sealt läbi, need seal umbes samas suurusjärgus nagu dressid. Ja sünni puhul just mulle isiklikult on raske uskuda, nagu mingi raha on, on, on nagu ainus ainus põhjus, miks sellist tohutu suurt nagu riski enda elule, enda lähedastele, enda mainele võetakse, et siin siis nagu laiem ballett, näinud. Nendest kolmest keegi tegelikult ei olnud nagu väga suur kuluta ja võib-olla isegi Simm nagu suhteliselt kõige rohkem, aga nendest nad ei olnud nagu silmatorkavad kulutajad, keegi. Noh, kõik oleme vaadanud lapsepõlves luurefilme, et kui sa äkitselt rikastavad, ega siis see ei tohi nagu välja paista. Aga Veitmann olevat just eriti nagu tagasihoidlikult elanud ja tagasihoidlik auto ja tagasihoidlik suvila ja korteri ja kõik, kõik, mis on ju paljudel inimestel olemas. Simmi puhul ilmselt oli, oli küll see nii-öelda tunnustamise vajadus või, või niisugune noh, et, et ei liikunud ametiredelil piisavalt kiiresti või või võid võita tal kuskil ajusopis kogu aeg koitis, et et minu, minu tegevust ma mõtlen legaalset tegevust ei, ei ole piisavalt nagu hinnatud ja, ja see võib olla küll teatud teatud motivatsioon. Ma meenutaksin siinkohal ühte päris huvitavat iiderionile. Hea kolleeg Priit Simson tegi poolteist aastat tagasi Päevalehele endise KGB, lase Vladimir pooliga, kes rääkis ka, et noh, et kuidas siis nagu neid inimesi nagu on on saanud nagu kaasata ja saab kaasata siis koostööle, ta ütleb, et noh, et raha on nagu ainult ainult üks võimalus, aga et väga palju väga suurt rolli mängivad mingisuguseid selliseid pisikesed isiklikud psühholoogilised motiivid, mingi väike solvumine, Väige, mingi kättemaksu soov ja nii edasi. Siit toob kahest kaugest minevikust ühe näite ühest Eesti metsavennast keda siis taheti kätte saada ja teati, et tal on üks tüdruk, kellega ta suhtleb ja tüdruk nagu loomulikult ei rääkinud kellelegi midagi ja siis lasti laiali kuulujutte, et see kõnealune metsavend oli midagi halba rääkinud selja taga selle tüdruku kohta. See oli loomulikult noh, väljamõeldud kuulujutt, tüdruk solvus ja siis rääkiski väljad, kus mees ennast varjasid. See on nagu väga hea näide, kuidas mingid niisugused pisikesed isiklikud asjad teinekord nagu rolli mängida. Noh, ütleme šantaaži ilmselt loomulikult on, on relv ja võib-olla väga tõhus relv, aga vaevalt, et see nüüd viimase juhtumi puhul nagu eriti mängis, sest et mida, mida sa šantažeerida inimest, kes kelle, kelle viimase aasta minevik ja enne siis Eesti vabariigi taasiseseisvumist oli, oli jutt detailselt teada. Ja kes ise sellest rääkis, et et seal seal nagu see, see tundub kõige nagu ebausutavam värk. Aga mulle ikkagi, ma tulen ikkagi tagasi selle oma oma selle mõtte mõtte sellise välgatuse juurde. Et noh, et see hunt, hunt vaatab ikka metsa poole, et toidad teda palju tahad oleme ikka ausad, ega siis see, et sa oled Eestis sündinud noh, Eesti NSV-s sündinud rõhutan, eks ole, kõige räigemal venestamise ajal see, et sa oled käinud siin oma koolid ja kõrgkoolid ja ja, ja loomuliku jätkuna teatud inimeste puhul siis võib-olla ka noh, läinud nii-öelda oma oma suurt isandat teenima, kes istus Moskvas ja, ja mis iganes No miks, miks see inimene mind või ma küsin niimoodi, et miks sellele inimesele peaks siis nagu see, see, see Eesti nüüd nii tähtis olema? Et Eesti. Ma ma, Eesti on lihtsalt sellise mõttekonstruktsiooni, oletame, oletame, et mina. Mul on Vene pass. Oletame, jah. Ma olen mingil saatuse keerdkäikudega tagajärjel sattunud Venemaal elama, ma lähen. Ma elan Moskvas, ma mulle meeldib poliitika. Mind valitakse kuhugi, kas siis muu pärast Moskva linnavalitus linnavolikokku või, või siis linnavalitsuses või, või siis riigiduumasse või mis iganes, eks ole. Ma räägin vabalt mõlemat keelt. Oletame, et. Mõlemad siis nagu eesti ja vene keelt. Eesti vene keelt. Ja et tuleb seal kuskil arutusele, mingit Eesti asjad, ma olen seal mingisugune noh, võib-olla mingisugune väike võtmeisik, eks ole, et ma saan ka kaasa rääkida siis niisugune sisemine heitlus minust minust peaks küll käima. Mul on seda muidugi jube raske. Jaa, absoluutselt, et mingi hetk nii-öelda Isamaa kutsub. Et jah, et kus ta, kus ta nagu kutsub ja, ja kui palju kutsub ja ja kuidas on ikkagi võimalik ja kui, kui raske või või, või mitte raske on jääda lojaalseks oma nii-öelda uuele kodumaale. Ma arvan, et väga keeruline, tegelikult väga keeruline ja tõesti, kui, kui seal ütleme, et Isamaa kutsub, et sul on võimalus isamaale teenet teha, siis tegelikult võib seda ju teha enda jaoks selle ju väga ilusaks mõelda. Et see, ma arvan, et see pole üldsegi nii väga keeruline seda. Kui, kui kõrge see moraalne ja eetiline barjäär ikkagi noh, ütleme selliste selliste inimeste jaoks noh, on kes, kelle jaoks ütleme, impeeriumi lagunemine oli võib-olla suur katastroof nagu Venemaa president ütles kunagi, et, et see on suurim geopoliitiline katastroof möödunud sajandil ja nii edasi, eks ole sattumust aru, et et need sisemised heitlused, seda enam, et sa oled kogu aeg sinu, sinu perekond ja sinu lähituttavad inimesed, kellega sa suhtled ja ja ajaleht, mida sa loed ja noh, kõik on, eks ole, vene, vene, vene või siis tol ajal Nõukogude Nõukogude nõukogude, nii et et see on minu meelest ma ei, ma ei tea, kas seda, seda sellist küsimust on, on kindlasti, on uuritud ja, ja kõik, aga aga, aga minu jaoks on see nagu nagu peamine küsimus, mitte mitte see, nagu ütles ka vist oli see nüüd kapo või see oli jah, kapo eelmine peadirektor, et et ärgentakerdugem sellesse nii-öelda KGB asja, et, et otsige nagu nagu laiemat pilti laiemad. Ma ei tea, ma arvan, et nagu kasutada sellist sõna nagu moraalne barjäär on üldsegi väga küsida inimese puhul, kellel omal ajal nagu ei tekitanud mingit suurt tõrget KGB heaks tööle töölehakkamine. Miks ta peaks tõrge tekkima, et samahästi me võiksime öelda, et oleks eesti kapo ametnikele on ikkagi peaks olema. Üks on üks. Ebademokraatlik riik, teine oli siiski totalitaarne. Nojaa, plaanimine, kes on selles süsteemis üdini sees kasvanud, sündinud kes on kujundatud, kelle ajud on pestud korralikult, eks ole. Miks ta peaks see tõrge olema, samuti liidu eriteenistuste heaks töötamine on, oli, ma arvan küll, et umbes sama võrrelda, kui kui eestlane töötab praegu nii-öelda Eesti eriteenistuste heaks ja ja aga ma, ma ei näe nagu olulist vahet. Ma küll kahtlen selles. Ma arvan, et see oli ikkagi, nagu ma arvan, et me nagu võib-olla ülehindame seda nõukogude aegset inimeste aju paistust. Ei, aga ta on tema. Sa võtad nüüd küll ei teinud nagu, nagu nagu eestlase seisukohalt või. Aga, aga ta on vene inimene. Just venelase jaoks oli see vene riik, meie riik, meie impeerium. Ja, ja sellest on ikka paljurahvuseline, mis sisedemokraatiat ja kõik, kõik oli halvasti. Ja kõik võib-olla ei olnudki nii halvasti, aga, aga, aga põhimõtteliselt, et tema igatseb seda taga. Ja selles mõttes sellist inimest nüüd uuesti ära rääkida on, on, peaks olema tegelikult ju suhteliselt lihtne olnud, ma ei taha üldistada, see, see kindlasti ei puuduta kõike, ma lihtsalt arutlen nii-öelda niukse väikese loogilise mõttemängu, nagu raames. No ma kahtlen selles ka, kas ikkagi kõik venelased nagu leidsid, et KGB oli nii ilus nagu tore asi, et et. Ei, mitte mitte KGB, vaid, vaid oma riigi teenimine ja oma riik oli, oli, oli nõukogude liit, mille pealinn asus Moskvas, kes pidas üleval selliseid organisatsioone, et oma oma riiki kaitsta. Üks nendest oli see kolmetäheline organisatsioon, et ma ei, ma ei taha kasutada seda inetut eestikeelset sõna, mis algab tähega tee, aga, aga ütleme, nende kohta nõukogude inimesed ja minu meelest Nõukogude inimesi on, on Eestis praegu ju küll ja küll ja istuvad nad nii Tallinna linnavalitsuses kui ka volikogus kui ka kui ka riigikogus, nii et et selles mõttes ega, ega selline mõtteviis ei ole minu meelest mitte kuhugi kadunud. Kusjuures ma olen täiesti nõus sellega, et, et ütleme, et need inimesed liiguvad enda kultuuriruumis nende sõbrad sarnaste mõtetega, nad loevad sarnaseid raamatuid, loevad sarnaseid ajakirju, ajalehti, et tegelikult ma ei imestaks, kui ta näiteks võiks olla isegi oma sõpruskonnas kangelane. Ta tegi õiget asja, teenis isamaad. Aga seda arusaamatum on siis selle või see, kui ta tõesti on nagu niivõrd erineva nagu mõttemaailmaga, et, et kuidas ta siis ta ikkagi nagu tegutseda ikkagi jupp aega kaitsepolitseis, et kuidas siis varem teda ei hakatud kahtlustama. Nojah, tegu oli, ütleme, tehnilise töötajaga, kelle oskusi ja teadmisi 90.-te aastate alguses väga vajati. Sest et üle tuli võtta hulk KGB tehnikat, mille, mille haldamiseks, valdamiseks ja käigushoidmiseks ei olnud Eestil nagu piisavalt teadmisi. Ja see selgitus on, on ju täiesti täiesti usutav, nüüd mis, mis nagu edasi, hoidis teda seal selles selles ametkonnast peaaegu et 20 aastat jah, kuni pensionile minekuni 2011. See on juba juba omaette nagu, nagu küsimusi omaette niisugune lahtimõtestamise küsimus. Et juu ju siis leiti, et et pole nagu midagi lahti ja, ja võib küll, et minevik minevikuks, aga, aga põhimõtteliselt võib teda seal hoida. Ei, no seda jah, see tõesti seda kinni tema hoidmise, seal motiive on keeruline, keeruline lahti mõtestada, aga tegelikult sa võid olla noh, nii nagu ma ei tea, ERR-is töötab palju inimesi, kes on sinna kuidagi nagu jäänud, lihtsalt on seal. Nii et nad teevad, täidavad mingisugust oma. Ja võib-olla seda isegi väga ei mõtestada, et, et kas, kas ta jupi peaks teistmoodi tegema või kas seda keegi teine tegema? Jah, neid on, neid inimesi on igas asutuses, nii et noh, aga ütleme ikkagi, eriteenistus on eriteenistus ja, ja selles mõttes sinu tagasihoidlik võrdus võrdluse ERR-iga mõne mõne mõne teise teise firmaga on, on, on selles mõttes pehmelt öeldes pehmem. See ei ole siiski tõesti töö nagu iga teinegi, et ma tooksin siia näiteks kõrval Pole noh, mõne teise nii-öelda sellise Ida-Euroopa üleminekumaa, et näiteks nagu on, on kirjutanud tuntud ka Nobeli preemia saanud kirjanik Herta Müller, rätise disRumeenias jäi tõesti need suurel määral need vanad Decuritaade töötajad ikka edasi, siin aga seevastu näiteks on eeskuju, oli küll lahendus seda asja. Endine Ida-Saksamaa, kus siis noh, nagu me teame, arhiivid on, on avatud inimesed saavad minna, tutvuda enda kohta käivate toimikutega, need endised staasi töötajad isegi juhul, kui nad olid niisama politseis tööl. Paljudel juhtudel leiti, et nad ei pea aga seal enam edasi töötama. Võib-olla on selline praegu muidugi räägivad, et nad saavad ka ninadega karistuspensionit, mis on kolmandiku võrra väiksem, kui nad kuidas muidu saama peaksid. Et aga noh, nendest ka mingi osa oleks, testis kasutas oma tehnilisi oskusi muul viisil ära, et ma olen kuulnud, et nii mõnestki näiteks läksid tööle mingitesse eradetektiivibüroodesse ja ja nii edasi. Meil on kõikvõimalikke nii öelda sanktsioone ja karistusi, on võimalik rakendada keelud riigiametites, töötamisele ja, ja mis iganes, kuni kuni siis nii-öelda rahalise karistuseni välja, nagu sa ütlesid, see, mis puudutab kasvõi pensionit. Aga no ütleme kui vaadata veel tagasi eilsesse päeva ja kõiki neid meie ameti ametiisikute ja, ja nende siis kommentaare, kes siis ka pressika andsid, et noh, see see töövõiduteema, et, et nüüd me oleme jälle puhtamad ja paremad ja, ja see näitab Eesti nagu vastuluurevõimekust ja kõik noh, tegelikult julgen nagu sellesse ikkagi kahelda, et kui, kui inimene vahistatakse kaks aastat pärast pensionile minekut ja, ja mis, mis informatsiooni ta nüüd siis nagu enam omab seda asja kohta kus ta, kus ta töötas, et, et see, mis ta teadis, on ammu edastatud. Kahju on arvatavasti suur, kui suur jällegi asjaomased ise teavad, sest väidetavalt olla Vladimir Vatmann hästi jutukas ja kõik nii-öelda ära rääkinud, mida, mida ta teab ja mida ta on teinud. Aga, aga see, see näitab ikkagi ja mingisuguse niisuguse sisemise korrastatuse puudumist. Et. Noh, muidugi iseenesest mõtled, oo näed, jälle saadi üks spioon kätte, aga teine asi on see, et millal saadi ja, ja, ja noh, millal see kõik on, on toimunud, mida, millega ta tegeles ja nii edasi. Või ma ei tea selle kohta, mida teie arvate. Dress saadi küll kokku ühe käe kätte, nii-öelda siis teolt tabati. Et seda oli parimates aastates Jah aga tõsi on see, et, et need ütleme, avastamised on toimunud siis tegelikult väga viimaste aastate jooksul ja küsimus on see, et mis toimus varem, mis toimus varasemalt 15 aastat. Et selle kohta meil pole õrna aimugi. Ja noh, need, need praegused kõnealused nii-öelda riigireetmisjuhtumid on puudutanud siis tema peaasjalikult nagu suhteid Venemaaga. Aga noh, ma meenutaksin siin seda, et siin mõned nädalad tagasi tänu Snowdenile tuli päevavalgele see, millist tohutut massi nagu andmeid inimeste täiesti nagu poliitikavälise, mitte poliitilise ka eraelu kohta kogutakse tänava päeval jah, et millised toodud andmebaasid võivad olla eriteenistustel olemas ja noh, mind paneb see nagu võib-olla mõeldes võib-olla 10-le 15-le aastale nagu natuke muretsema, et kujutame ette, et tõenäoliselt on, kasutab tulevane Eesti peaminister või president, kes praegu, ütleme, 20 aastane, kasutab Facebooki, räägib seal oma sõpradega ka Ameerika Ühendriikide tulevane president, tõenäoliselt noor inimene, räägib praegu sõpradega erinevaid erinevatel teemadel. Ja potentsiaalis on see kõik nagu salvestatav ja tulevikus nagu väljavõetav ja kasutatav, et mingi mingi üksik väljend sõna libastus, mille ta võib-olla noorena tegija ja. Me nagu ei tea, mida see kõik tulevikku. Samas on see, mida ütleb, ütlevad ju kõik nii-öelda luurajad, et, et üks asi on andmete kogumine, teine asi on nende analüüsimine, sa võid omada, jood tubade täisi või ma ei tea kõvaketaste viisi andmeid, aga, aga neid tuleb analüüsida, süstematiseerida. Et mingisuguste Facebook'i voogude analüüsimine. Sa võid teha, aga ma ei tea, kas seda ka reaalsuses on kusagil kontorite viis inimest, kes seda teevad. Ja aga kui need, kui need kõik vestlused on, on kuskil alles siis potentsiaalis tulevikus, kõige inimene hakkab huvitama Siis on võimalik alles emale-isale kosmosesse salvestada ained, las nad nii väga alles saavad olla, siis on võimalik. Ta välja ja võib-olla kasutada seda kuidagi ilmast. Kui inimene satub huviorbiiti ja ühel või teisel põhjusel ja siis siis on nii-öelda võimalik ka nii-öelda vanad failid, mille hulka kuulub ka kindlasti sotsiaalvõrgustik koos oma kõikide nüanssidega et saada nii-öelda inimesest tervikpilti, et mosaiigikillud kokku laduda ühtseks ühe üheks pildiks. Et, et see kindlasti on, annab, annab midagi mingisugust teavet. Ei no kõhklematult põhimõtteliselt Facebooki järgi on võimalik inimese liikumist, seal on ta automaatselt salvestab inimene saatis sõnumikohast see ja see, teine. See on üks asi, aga kui me mõtleme, kui, kui vabalt ja ja tobedalt inimesed oma oma nagu igapäeva tegemisi seal kajastavad. Otsin klaasikese veini, läksin rõdule, võtsin teise veel ja nii edasi ja kui see käib päevast päeva ja nii edasi, siis võib teha sellest ju mingisuguseid järeldusi, eks ole, rääkimata mitte mitte ainult, kuidas inimene liigub ja vaid vaid pärast panna panna kokku pilt või, või räägib oma oma, ma ei tea suhetest vastassugupoolega näiteks suhteliselt avameelselt. Suur ja küsimus ei ole ka ainult selles, mida inimene siis nagu kõigile nähtavale sinna panev võtsin klaasikese veini või käisin seal seal vaid küsimus on ka selles, et seal on ju nii-öelda need noh, vestluse või chati funktsioonid ja suur osa tänapäeva eravestlusest pannakse tegelikult ju tehakse interneti vahendusel ja see kõik on põhimõtteliselt salvestatav ja nagu me teame, siis ka järelikult Pealt kuulatav teoreetiliselt ei tea veel tuleviku seisukohalt. See on hea, et sa mainisid seda Snowdenite, et et kui me jätame nüüd kõrvale selle, et kuidas see mees nüüd ajutist asüüli Venemaalt sai ja missuguses seisus kas selle tõttu või, või mitte ainult selle tõttu on USA-Vene suhted üsna jäised, eks ole, nagu nagu me teame, siis siin on jällegi niisugune niisugune nagu eetiline kategooria, et kas ta on siis oma riigi patrioot või on ta oma oma riigi vaenlane kes avalikustas totaalse nuhkimise. No ma arvan seda, et kui Snowden oleks enda info, mis tal oli. Ta oleks võinud selle müüa maha hiinlastele või venelastele, saada selle eest korralikku raha, mitte. Sel juhul oleks ta olnud ju tegelikult reetur, siis ta oleks lihtsalt omakasu eesmärgil kellelegi müünud info, mis tal oli ja tal ei oleks tulnud ilmselt nagu sellist tohutut jama. Aga selle asemel ta läks ja tõi selle avalikkuse ette. Et kaalutlustel, et kui me räägime, et tegemist on demokraatliku ühiskonna demokraatliku riigina riigiga ja kui me arvame, et eriteenistused peaksid koguma, noh, ma räägin meie-vormis praegu küll tema nagu seisukohast, et kui, kui arvata, et eriteenistused peaksid koguma sellist infot, et siis peaks nagu avalikus avalikus vähemalt mingil määral seda nagu toetama või teadma, et mis toimub. Ja et mingisugust vastuolu nii-öelda riigi ehk antud juhul siis USA riikliku julgeoleku huvidega, nagu, nagu sa ei näe või ei No loomulikult on siin olemas vastuolu nende julgeoleku huvidega, aga ma arvan, et ma arvan, et ta, et ta tegelikult ta nagu kodanikuna tegi täiesti täiesti õigesti Ma ei tea, miks, aga mul tulevad kentsakad mõtted pähe ja huvitavad mõtte paralleelid, aga, aga mulle meenus praegu Silver Meikari juhtum. Et kas, vaat kui, kui meikar oli oma avaldused teinud ja, ja artikli ära kirjutanud, eks ole, siis tema kallid erakonnakaaslased ütlesid, et mis sa seda meie ette ei tulnud kõigepealt rääkima, mis sa sellega avalikkuses laiutasid. Et on, see on see noh, suurusjärgud ja kõik see, mis kaalul on ja kõik see on, see on selge, see on täiesti erinevast kategooriast, aga et kas te näete seal nagu mingisugust nagu, nagu analoogi meikar, petis, Reformierakonna nii-öelda huvid ja, ja Snowden petis Ameerika Ühendriikide huve. Peamine sõnasega motiivides ehk käituda siis nii-öelda kodanikuna või mis iganes, kas Eesti kodanikuna või maailmakodanikuna teenides siis nagu demokraatia huve, et pigem see on küll võib-olla tõesti seal mingi paralleeli koht olemas. No me ei tea, nagu diskussioonid tegelikult Silver Meikari võib olla erakonnakaaslastega toimusid ja me ei tea ka, mis diskussioonis võib-olla Snowdenile oli, oli oma kunagise tööandja juures. Aga noh, vaatame nagu tõele näkku, et demokraatlikus riigis eksisteerib sõnumisaladuse printsiip, eks ole, ja kui valimatult kogutakse infot inimeste ka eraviisiliste vestluste kohta, ükskõik, kas siis neid nagu analüüsitakse või mitte, aga kui seda infot kogutakse, siis tegelikult on sõnumisaladuse printsiibi rikkumine. Formaaljuriidiliselt kindlasti aga kui kaalul on, ma isegi ei karda seda sõna näiteks maailma rahu või, või mingite uute terroriaktide ärahoidmine, kus, kus võivad jällegi hukkuda sajad ja tuhanded inimesed. Et kui sa nii-öelda rakendad konventsionaalseid vahendeid ja jääd nii-öelda formaaljuriidika piiridesse, siis võib-olla see ei anna tulemust, et, et kogu see süsteem on tänapäeval nii hullumeelseks läinud, et see, see vajab nii-öelda noh, ütleme eesti keeles välja rohkem nühkimist ja gaasiana piiride ületamist. Minu meelest on sellest hea näide, et selleni selle nädala jooksul on tulnud mitu sellist üsna väikest märget selle kohta, et Troonide droonirünnakus tapeti. Mikk Sarv, mingi Al-Qaeda võitlejaid jälle natuke vabal päeval läheb mööda tsooni, rünnakus tapeti jälle x arv, al-Qaeda. Ei nimesid, ei mitte midagi. Need on päris inimesed, kes kusagil saavad surma ja samas on ka seal kusagil taga väga põhjalik luureinfo, mille põhjal jõutakse sinnamaani, et see sihtmärk on lokaliseeritud ja siin selle sinna pihta saab siis selle rünnaku korraldada. Et ma julgen arvata, et sellist infot ei, ei kogu lihtsalt. Ma ei tea, kontorilaua taga istudes. Aga tead, mis mind hämmastas seoses nüüd ka selle Vladimir peitmani juhtumiga taas kommentaari lapates siis väga sageli muide toodi nii-öelda paralleelina Snowdeni juhtum esitati neid, neid samu küsimusi, mida, mida, millest me siis praegu siin nii-öelda natukene riivamisi rääkisime, nii et et inimesed leiavad paralleele igalt poolt, aga räägime natuke siis nüüd ka ikkagi lubatud sellest Eesti natukene vaimuvaesest suvast. Ehk tore rannas lesida ja ja, ja, ja puhata ja puhata peab oskama, nagu on, on tehtud selgeks, aga aga, aga samas jah, see, et, et valimised tulevad ja, ja 20. oktoober on siis välja kuulutatud kohalike omavalitsuste valimise päev siis poliitikute sipelgad, poliitikute pükste, see ei ole jätnud liikumist ja, ja kogu aeg nagu just nagu midagi toimub. No eks niisugusi nähtavaid asju on loomulikult ikkagi võitlus või, või selline kähmlemine Tallinna linna tulevase tulevase võimu ümber ja nüüd viimane uudis, mida me siis ka lugesime, oli see, et rahandusminister, praegune, siis rahandusminister Jürgen Ligi loobub siis võitlemast kandideerimast Tallinna linnapea. Kohale et me oleme siin saates ka varem sellest rääkinud, et mulle isiklikult on natukene kahju sellest mitte et ma oleks arvanud, et, et ligi oleks et oleks, et oleks saanud ta nüüd mingisugust suurt edu või, või, või tema isik oleks toonud, et mingisugune Reformierakonnale võib-olla võidu lähemale. Aga natukene nagu, nagu sellist vürtsi oleks tahtnud sellesse, sellesse võitlusesse, muidu nagu kirjutab temaga Andrus Kivirähk, siis on see kõik niisugune ühe üheülbaline ja kuidagi niisugune nagu moosivargajälgimise tunne tekib, et, et kõik, see, kõik see, kõik see, mis meie ümber toimub, meie poliitikas on kuidagi niisugune pseudovõi või noh, kes tahab, loeb siis Andruse sellist kolumlit tänasest Päevalehes taga. Aga, aga kõige, kõige kurvem selle asja juures on see, et tänasel päeval väga paljud inimesed mõtlevad nii nagu nagu, nagu Kivirähk kirjutab, et nende, nende pettunute ja, ja erakonda mitte veel valinute või, või valimisele mitte minevate inimeste hulk on ikka ikkagi katastrofaalselt suur. On maga, lugesin mõnuga Kivirähu seda kolumni, kus ta ütleb alguses, et kui ta läks, tuli toimetusse kirjutama seda lugu siis, ütles naine, tänab täna poliitikast, kirjutab, Ja milles ta siis kirjutab, on loomulikult poliitikast ja mulle meeldis seal üks eriti üks väike väike fraas, kus ta ütleb, et et teda ajab eriti närvi see omavaheline väike rähklemine, mida esitletakse kui millegi väga põhimõttelisena. Ja see on tõesti tõsi, et sellist poliitilist nääklemised on palju ja ma arvan, et inimesed on sellest väga-väga-väga väsinud. Ja, ja ma arvan, et ta nagu tabas seal loos, kas ta ütles, et kohati parteid meenutavad nagu väravas mingisugust vana, kulunud kraami, müüvaid inimesi. Et jah, ütleme nii, kes müüvad niisugust luitunud kraami, et ma arvan, et siin tabas ka seda, et tõesti tundub teinekord, et nagu poliitikud ei ole enam Eestis pahatihti nagu ühiskonda gaasi edasiviiv nagu jõud, kellel oleks mingisugused uued avangardsed ideed, et pigem pigem ollakse kuidagi jah, nagu stagneerunud või klammerdanud mingit klammerdunud mingisugustesse vanadesse ideedesse tundub. Kusjuures vaadates neid arvamusküsitlusi, siis oli ka näha seda, et venelaste seas oli selgelt ülekaalukas toetus keskerakonnale. Aga eestlaste seas oli tegelikult just nimelt sellistele vabakondadele või noh, nagu valimisliitudele ja mulle tundub, et see on väga-väga oluline trend, on see, et et need vabakonnad võiksid nii-öelda poliitikasse või siis kohaliku omavalitsuse poliitikasse julgemalt sekkuda, et eriti eriti mulle ei meeldi see, et siin on vabakondadega üles kutsutud, et mitte poliitikasse minna, et ühes arvamusartiklis, et see ei meeldi, mulle ei meeldi see, et nad kindlasti võiksid minna, see. Teised ütlevad jälle, et kui nad lähevad, et siis nii-öelda normaalsed inimesed, kes tõesti oma kodukandi ja linnaosa ja linna pärast muretsevad et süsteem löödud nii lamedaks, et, et varsti oleme samasuguste poliitbroilerite silmitsi. Samas jälle mulle tundub, et kohalikus kohalikus omavalitsuses on selliste teeme ära kampaania laadi vaimsust vaja või selliste see nagu sobib sinna hästi selle teeme koos. Kindlasti sobib ainult, et kui inimene on juba, istub kohapeal ja siis hakkab ja siis ja siis hakkab, hakkab tööle, jah, see, see teine mehhanism, mis, mis surub nad ligi maad ja ja, ja sunnitud arvestama nii-öelda noh, need väidetavalt selliste põhimõtete ja asjadega, mis, mis kuuluvad nii-öelda jutumärkides poliitika juurde. Ühesõnaga, lüüakse nii madalaks, et hakkab varsti isegi uskuma, et, et see peabki nii olema ja siis teatud põhjustel lähevad suud lukku ja ei saa enam olla ausad ja ei saa enam kuulutada nii-öelda noh, tõde, mis, mis, mis asjale nagu kasuks tuleks, vaid vaid vaadatakse vasakule, paremale ja üle õla, et mida, mida teised sellest arvavad ja. Tähendab armastan paranoia. Tead, ma tahangi öelda, et, et see on nagu enam-vähem nagu Antiik-Kreeka mingi filosoofia arutlus sellest, mismoodi võima Napropo korrumpeerunud ja kõik, kes võimule jõuavad, kindlasti kindlasti nagu madalduvadeta. Kas ei ole siis liiga ja sõna kõik ma ei kasutaks, sest et kõik ei kunagi ei ole kõik aga valdavalt enamasti. No ma ei, ma võib-olla mus on mingisugust idealismi, aga aga ma nagu ma ütlesin ka, siis minu meelest just selliste teeme ära kampaania vaibi või vaimsust oleks oleks kohalikesse omavalitsustesse veel väiksematesse üksustesse, kui seda Tallinna linn, võib-olla veel väiksematesse kuju linnaosa võiks sellist just sellist kohaliku kohaliku hingust rohkem olla. Ma arvan, et siin on üks pool veel, et tõesti, et selleks, et nagu osaleda poliitikas, poliitilistes otsustes on kuidagi nagu vanamoodne ahi on, on arvata, et see ainus võimalus ja ma siis on see, et nüüd nagu kandideerid, siis lähed sinna volikokku või riigikogu ja istud seal tega, lähed siis nagu kõikide nende asjadega, et et ma arvan, et tänapäeva ühiskonnas peaks olema noh, järjest rohkem ikkagi seda, et see võim nagu kuulab ära neid osapooli, peab nendega dialoogi. Ega me mõtleme nende nii-öelda vabakondade peale selle peale, mis nagu inimesi, need ühendused, mis inimesi koondavad, ega väga palju niisugusi nagu mingeid üksikteema üksikteema, nagu organisatsioone üksikteema või mingisuguse koha probleemidega tegelevad organisatsioone. Ja oleks nagu absurdne eeldada, kui on nüüd üks mingisugune kodanikuühiskonnaühendus, mis tegeleb ütleme, ühe mingi konkreetse sotsiaalprobleemiga või mingi väikse keskkonnateemaga, et siis selleks, et nüüd mingit mõju avaldada otsustele nad peaksid nüüd kandideerima ja siis omama korraga nagu seisukohti kõikidel teemadel ka seal nimelt ei ole tekkinud, seda on tehtud aastaid, aga ma arvan, et, et ikkagi nagu küps demokraatia oleks see, et et kui on mingid parteid, siis nagu võimule teevad otsuseid, mis puudutavad mingit kohta mis puudutavad mingid teemad, minu jaoks on kestnud ainult erakonnad, siis ei, ma ei arva seda, aga ma arvan, küps demokraatia on see, kui kui praegusest rohkem võetakse võetakse arvesse erinevate erinevate ühenduste arvamusi ja see ei pea toimuma ainult nagu mingi kandideerimise kaudu valimistel, vaid avalikud. Aga see on toimunud kogu aeg, see komisjonide volikogude uued, aga huvigruppide sebimine, see on, see on toimunud kogu aeg, et see ei ole midagi uut, mina pigem ootaksin mingisugust, ütleme, vabakondade tormijooksu kohalike omavalitsuste poliitikale, et et see süsteem nagu süsteemi raputada nagu väga põhimõtteliselt. Mul on jäänud mulje, et, et see ei olegi nagu väga vabatahtlik tegevus, mida need vaba vabakonnad ette võtavad, et järsku tegu mingisuguse nagu, nagu hädakisa ja appi karjaga või, või võimalusena, mida nähakse, milles nähakse nagu viimast võimalust, et lähme siis ise ja kandideerime ja teeme ja seniste aastate kogemus ei ole andnud soovitud tulemust, lihtsalt võim sõidab teerulliga üle. Ükskõik mis on siis võimu ehk siis erakonna nimi. Ja, ja lihtsalt, et lähme nüüd, kes me oleme nagu patrioodid oma oma kodukandi patrioodid, et lähme ja teeme. Sama asi on ka, mida taaskord tsiteerides Kivirähu, et, et kes ka ju kutsub üles, et tegelikult võiks ju, võiks ju proovida nendega. Et see on ka muidugi nende vabakondadega ainus lootus, et järsku inimesed on ikkagi nii pettunud ja Fostreerunud, et, et kui nad näevad seal mingisugust vabakonda või, või mingeid kodanikeühendust, et siis nad annavad oma oma hääle lihtsalt noh, et ainult sellepärast et mitte anda nii-öelda nendele, kes, kes on ennast näidanud ja mitte tõestanud No tõesti on selles mõttes ma olen nagu külili innuga küll nõus, et tõesti, et kui on näiteks mingisugune siili elu uurimise vabakond, et siis või noh, mingisugune väga kitsas ja spetsiifiline või siis, et ma ei tea, toetame Harku metsas siilide kogukonna säilimist ja siis nad moodustavad sellise gruppi, kes lähevad valimistele ja salatile hääli, siis see võib-olla ei ole nagu väga selline laiapõhjaline või sisuline. Aga samas on ka vabakondi, kes kes pretendeerivad või kes püüavad olla laiapõhjalise mad ja sisulisemat, et pigem ma neis nagu näeksin küll uut võimalust. Ja samas võib neil olla õigus, et, et tulebki ise minna, sest et kui võim on ikka noh, sedavõrd küüniline, et nagu jutt ja kriitika nagu üldse ei, ei mõju noh, see plakatite värk on, on viimane, eks ole, kindlasti mitte viimane piisk karikasse, aga, aga viimane näide, sest küll neid piisku tuleb veel see, mis näitab, et, et see küünilisus on ikka ikka lihvitud juba ja nahk on ikka nii paks. Et ükskõik, mida need teised räägivad, meie, ütleme, et must on valge ja, ja, ja sellega on kõik ja selle sellele isegi mitte midagi kuhugi me maksumaksja taskust. Ükskõik, kui suur see raha on, kas see on selle plakati kohta 300 eurot või 3000 eurot ega seal olulist vahet pole. Lihtsalt lihtsalt küsimus on põhimõttes ta maksumaksja raha linnavalitsuse või linnaosavalitsuse eelarvest ja, ja paneb oma oma näopildi üles ja, ja ütleme, teise ei ole valimisloosung. Ja ongi kõik. Krism on ikka võtnud ikka tänases Eestis tõesti niisugused noh ütleme, enneolematud mõõtmed, et, et kui varem püüti midagi peita ja varjata, siis nüüd tehakse kõike seda avalikult. Ma ei tea, minu meelest ta plakati nalja, on Keskerakond iga jumala valimiste, iga jumala kohalike omavalitsuste valimiste eel mingis ühes või teises vormis teinud. Ütleme nii, nii säravat nalja nagu K-kohukese kaali, ei, ei ole nad suht enam korrata, et see on tegelikult nende puhul juba mandumine. Aga, aga ikkagi noh, küsimus on ja jääb, et kui sul on kasutada maksumaksja raha, siis see peab olema kasutatud sihtotstarbeliselt ja selgelt läbipaistvat, aga aga, aga mitte nii, nagu, nagu, nagu see antud juhul on, on sündinud. Ma imestan, et selline asi lõpuks nagu mingisugusest selge jõuab kohtuni ja mingist sellega kohtuotsuseni, et ma mäletan, et kunagi saksa konstitutsioonikohtusse jõudis selline teema, et üks minister seerum oli välja andnud mingisuguseid infolehti või infovoldikuid, kes oli juhtumisi Sis ministri pilti ministri fotot nagu liiga palju ja selle asjaga mindi lõpuks välja siis konstitutsioonikohtusse, ehk siis põhimõtteliselt Lennart Meri soovis ka Eestis rajada ju mäletatavasti konstitutsioonikohus, mis siis hindaks nagu erinevate asjade vast vastavust otseselt põhiseadusele seadistada. Ajad riigi kohtadest piisab, aga siis saksa konstitutsioonikohtu kohus leidis, et selline asi on täiesti lubamatu, et et demokraatia tugineb eeldusel, et võim peab vahetuma ja võim saab vahetada siis, kui see, kes on parasjagu täitevvõimu juures, ei saa nagu mingeid täiendavaid vahendeid tänu sellele, et teha endale mingit kitsast, mingit poliitiliste parteilist propagandat. Opositsioonil ja koalitsioonil peavad olema siis nagu noh, võrdsed võimalused ligi pääseks sellele. Ja et kui võimul oli ja nii teeb, siis ta pärsib siis võimalust võimu vahetamiseks. Ja kohtuotsus ütles, et avaliku institutsiooni, olgu siis ministeeriumi, linnavalitsuse, ametkonna suhtekorraldustöö, peab lõppema seal, kus algab valimispropaganda. Et ma ootaks, et Eestis ka nagu kuidagi juriidiliselt sõnastatakse need printsiibid, et mida ikkagi siis nagu võib ja, ja mida mida ei või, et praegu on, on ainus, kes siin annab neid negatiivseid seisukohti, on, on ainult ajakirjandus, aga noh, see on kasutades kuna väljendid nagu hane selga vesi, et miski ei aita. Mina ei oska, ühest küljest on muidugi tore, kui mõned asjad jäetakse reguleerimata, et, et see on nagu teatud inimeste vabaduse ja ja sisetunde ja moraali eetika küsimus, aga teisest küljest, kui sa oled jõudnud sihukese punnseisu et, et kogu aeg talitatakse põhimõttel, et las koerad hauguvad, karavan edasi läheb ja lähebki, et siis siis võib-olla on otstarbekas rohkem asju nii-öelda juriidiliselt ära reguleerida. Kõnealune ma arvan, see saksa konstitutsioonikohtu otsus ei olnud otseselt nagu mingisugune juriidiline ära reguleerima ja nad ei anna siis välja mingisuguseid seadus, naised ütlesid, et põhiseaduse järgi tohib teha nii või ei tohi teha naa, et et see ei olnud nagu mingisugune paberile kirjutamine, see endiselt nagu inimeste endi otsustada, et mida siis nüüd tähendab see valimispropaganda algus, mida mitte. Nonii saate lõpuni on veel täna veel mõned minutid aega. Heidit, sina tulid äsja Gruusiast ja Gruusia on ja sa oled, sa oled mingisugune gruusia friik, nagu ma aru saan kogu oma perekonnaga, et sa käid seal regulaarselt. Ja Gruusiast on selles mõttes põhjust paar sõna rääkida, et äsja möödus viis aastat, eks ole, siis sellest samast Gruusia sõjast Vene-Gruusia sõjast mis, mille, mille möödunud aasta jooksul siis on, on tegelikult nii mitte ainult Vene-Gruusia suhetes, vaid, vaid ka Gruusia sees väga palju ja olulist muutunud, kui sa nii-öelda ajakirjanikuna oled läbi aastate seal käinud ja võrdlen, et missugused need meeleolud praegu on. No ma julgeks väita, et sellised Eesti-Gruusia suhete mesiaastad või mesikuud on mesinädalad on möödas, et see tähendas edasi seal eestlastesse võistluse, kuidagi halvasti suhtutakse, lihtsalt varem oli see suhtumine eufooriline. Võib-olla nüüd on selline väikene väikene. Mul on nagu tagasi tulnud, aga tõesti eestlastesse jätkuvalt suhtutakse väga hästi. Aga see suhtumine ei ole enam fooriline. See, mis on nagu huvitav, on märgata seda, et midagi olnud varsti saab aasta täis sellest kuivanifiili. Uus president on seal, peaminister just on, on ametis olnud ja ja, ja ma ei ma ei saaks öelda, et seal on väga suuri, suuri ja põhimõttelisi muutusi toimunud väliselt vaadates poliitikas, seal on toimunud tohutut kiiret maid, ehitustööd aasta tagasi käid ühes kohas, aasta pärast näeb see täiesti teistsugune välja, seal käivad väga-väga-väga kiired ehitustööd. Huvitavat trendina on see, et sellel aastal on seal väga palju venelasi. Mida ütlevad turismikorraldajad, et, et see on nagu üks uus asi ja teine asi, mis, mis selle sama asjaga seostub, on see, et inimesed räägivad nüüd juba vabamalt vene keelt. Et nad on kindlasti olnud ju kõike kasvanud üles keskkonnas, kus nad on vene keelt osanud suurepäraselt siis pärast sõda mitmeid aastaid, isegi kõige, ma ei tea, muldvanavanem mutike viimases mägikülas üritas purssida inglise keelt ja nüüd on nagu see kuidagi üle läinud, et see vene keel on, on nagu jälle tagasi. Mitte et ma tahaksin halvustada, vaid pigem lihtsalt räägin sellest kui kui huvitavast märgist, mida, mida ma nägin ja see, et venelased turistidena on, on tulnud Gruusiasse, on iseenesest ju ka grusiinidele väga meeldiv, märksa samamoodi nagu meie ootame neid vanalinna avastama vahetusel. Nii ootavad nemad venelasi, kes tulevad sinna tavaliselt oma džiipidega oma autodega, kes on väga lahked joviaalsed, maksavad hästi, armastavad pidutseda ja käituvad tegelikult viisakalt. Jah, gruusia, nende sündmuste kohta ja see analüüs jätkub, nagu mitmed Eesti asjatundjad kirjutavad, et tegelikult kogu see sündmuste jada, mis viis aastat tagasi toimus, ei ole veel nii-öelda lõpuni lahti räägitud. Et palju on nii sihukesi nagu halle tsoone üks eks artikkel oli siis äsja arvel diplomaatias. Teine oli eile siis, kui ekskaitse ja peaminister Mart Laar kirjutas pika ja põhjaliku artikli, et miks miks Gruusia-Vene sõda täpselt niimoodi lõppes. Mõlemad artiklid, eriti just laari oma oma lugedes mulle mulle ikkagi jääb, jääb nagu nagu vastuseta küsimused, et miks asjad nii-öelda, kui Laar räägib, et gruusia armee oli korrastamata ja sinisilmne ja kõik nii-öelda et miks see kõik ikkagi nüüd niimoodi oli. Et, et miks alahinnati vastast või vaenlast jaa, jaa, ja, ja kus, kus on ikkagi need põhjused siis siiamaani nagu ei ei taheta asju nagu minu meelest õigete nimedega rääkida, et et mis oli selle korralageduse süü, tegematajätmiste põhjused, miks? Miks Gruusiast siiamaani ei taheta rääkida ametlikul tasandil ja, ja inimesed panevad oma suu kinni, kui nad näiteks on armee või politseiteenistuses, miks nad ei taha rääkida ausalt nii-öelda või ei julge rääkida omaenda riigivõimust ja miks ikkagi nii kohutavalt kakeldakse omavahel ja kõik need muud asjad. Et Eesti oli ju nendel aastatel Gruusias oma terve nõunike armee kõik väga arukad asjatundlikud inimesed, kes üritasid nii-öelda Gruusiat pöörata, see õigele ja demokraatlikum paremale teele ja, ja miks nad ikkagi nagu ebaõnnestusid või et miks, miks mõnedel nende hulgast enam enam võib-olla kunagi Gruusias? Samas ma peaksin nagu ütlema, et tundes mitmeid riigiametnikke, ütlevad nemad, et, et sellisel ametnike tasemel tasemel koostöö jätkub täiesti nagu endises mahus, et viimase aasta jooksul ei ole mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi toimunud. Ja mis veelgi olulisem ja meeldivam on see, et, et nendes Gruusia ametkondades ei ole hakatud inimesi välja vahetama näiteks põhimõttel, et et uue ameti võiks saada peaministri sugulane või keegi muu lell hõimlane, vaid et ikkagi töö on jäänud vähemalt praegu sisuliseks. No annaks jumal, et see, et see nii on, kuigi vahepeal jäi, jäi mulje, et et see ratas on täpselt nagu Ukraina puhul Eesti välispoliitikas pööratud hoopis teistpidi käima. Et kui, kui midagi edasi toimub, on, on tore, aga, aga sellist jah, oks vabandust, kahekeelsust nagu nagu siin gruusia asjade käsitlemisel on ka Eesti ametlikus retoorikas, kui, kui mulle ikka üks üks riigiametnik, kes ei ole kõige madalamal tasemel, ütleb, et noh, see president Saakašvili hullumeelne, kellel ei ole võimalik rääkida ja siis, kui ta suu ametlikult lahti teeb, siis ta ütleb, et, et Gruusias on kõik kõige paremas korras ja ja et demokraatia õitseb ja võidab üha uusi vilju. Niikaua, kuni kuni see veelahe jääb, jääb nagu püsima, siis on, on raske uskuda tegelikult kõike seda, mida, mida ka meie siin asjatundjad sellest sellest asjast räägivad. Aga me peame nüüd lõpetama. Heidit Kaio, Külli-Riin Tigasson ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios rahvast teenimas ja soovime teile siis ilusat suve jätku ja ilusat nädalavahetust.