Professor Lepikson, Eesti nõukogude entsüklopeedia annab teie sünnilinnana esimese maailmasõja puhkemise aastal pakku. Kas teil on mingeid mälestusi sellest linnast või on see nii varane lapsepõlv ja mälestused on muidugi väga ähmased. Ma mäletan ainult seda, et me elasime ühel tänaval lohku väljapääs maastusele otse tänavale. Hoovi ega mingisugust säärast nagu kohta ei olnud. Meie vastas oli üks hotell ja tol ajal toimusid Bakuus aeg-ajalt Pagarommid. Ja meie hotelli vastas oleval rõdul oli alati üks kuulipilduja, mis tähistas sel ajal elanikud varjasid ennast maja seintes olevatesse niishidesse. Oodati kaks-kolm päeva, kui asi, ela, rahunes mingi mussi välja. Siis ma mäletan seda, kui mu isa tuli esimesest maailmasõjast tagasi. Ma olin poisikene, tol ajal mängisin tänavia alla tuli üks võõras mees, sõdurisinelis võttis mu sülle. Ma hakkasin nutma ja protsessidele viimasele selle võõra mehe talitluse vastu, aga siis viitsee võõras mees mind koju ja selgus, et see oli minu isa. Missugused olid teie huvialad nooruses? No nagu tolle aja noormeestel ikka, Ma tahtsin laeva kapteniks saada ja ja siis tundsin huvi margikogemuse vastu mind pandiga klaverit mängima. Ma mängisin päris tükk aega, õia õppisin päris korralikult, aga praegu ma ei julge isegi siis mängida, kui pealtkuulajaid ei ole. Sest vahepeal on olukord muutunud, mul ei ole võimalust niisuguseid asja praktiseerida olnud ja see, mida ei tee, see läheb käest ära. Peale selle ma tundsin huvi ka spordi vastu, põhilise säärane sport, kus oli tegemist kas mehhanismidega või või, või mingisuguse asjaga, ma olin näiteks tudengina, olin purilendur. Harrastasin ujumist aerutamist, aga rekordspordiga muidugi tegelenud kunagi ei ole. Millal siis tõusis esikohale tehnika? Ma õppisin humanitaarkoolis, Tallinna prantsuse lütseum oli üks üks omapärane kool selles mõttes, et kõigepealt oli segakool, mis tol ajal ei olnud mitte eriti levinud keskkoolivorm. Peale selle oli seal prantsuse keele õpetus sisse seatud alates juba esimesest algkooli klassist. Me õppisime lisaks prantsuse keelele veel prantsuse keeles ladina keelt. Edasi ajalugu. Meil olid kunstiajaloo kohta tunnid. Graafiad, õppisime prantsuse keeles, prantsuse kirjandust, muidugi. Nii et see tagas prantsuse keele päris korraliku valdamise kooli lõpetamise juures. Aga loomulikult tehnikasse oli kõik see asi võrdlemisi kaugel. Tehnikahuvi tekkis mul. Ma ei oska isegi öelda, spontaanselt stiihiliselt. Ma tegelesin muidugi fototehnikaga, sisuline suur raadioamatöör, ehitasin omale raadioaparaate ja, ja oma koolivendadele. Tol ajal oli see ainukene niisugune mõistagi odava moodus radioaparaadi omanikuks saada. Ja mul juba kooli lõpetamise juures tekkis kindel veendumus, et ma õpin tehnikat. See oli siis aastal, see oli aastal 1933 33, mis oli järgmine samm. Järgmine samm oli, nagu tol ajal oli kombeks, mindi vabatahtlikult oma sundaega teenima. Nii, ja mul oli muidugi plaan seda vabatahtlikku sünd aega võimalikult valutult ära teenida ja, ja võimalikult kiiresti seda teha, sellepärast et mul oli kavatsus minna tehnikaülikooli ja minna Prantsusmaale mikspärast Prantsusmaale. Seda tingis tolleaegne konjunktuur. Eestis oli tehnikahariduse küsimus korralikult lahendamata. Kodanise valitsuse otsusel likvideeriti Tallinnas olev tehnikaülikool. Ja viidi üle Tartusse, kus moodustati tehnikateaduskond. Aga aasta pärast toodi see uuesti üle või paari aasta pärast teda Tallinnasse tagasi. Ja see oli säärane periood, kus asi olnud kindel, lisaks sellele mul oli prantsuskeel korralikult käes ja peale selle valuutakurss Prantsusmaal oli niivõrd soodus, et tagasihoidliku elamisviisi juures ei kulunud Prantsusmaal õppimisele rohkem vanemate raha kui näiteks Tartusse veidi korralikuma elamise juures. Aga tol ajal oli muidugi üldiselt tehnika noorte meeste seas väga populaarne, palju populaarsem praegu näiteks. Kas keegi soovitas teil just konkreetse tehnikaülikooli Prantsusmaal, te ilmselt läksid finantssisse nii nagu jällegi enest võime? Ma õppisin tõepoolest, no siis vähemalt valikuvõimalus muidugi väga suur ei olnud. Kuigi Prantsusmaal muidugi kõrgkool oli väga palju, paljudesse nendesse kõrgkoolides oli välismaal laseb pääsemine väga raske, kuna Nende kõrgkoolide tüübistik oli säärane, et enne sõna tõsises mõttes kõrgkooli pääsemist tuli õppida ainult pärast keskkooli lõpetamist ja keskkooli lõputunnistuse saamist, mis Prantsusmaal annab muuseas bakalaureuseteaduslikuks Madison esimene teadlasekraad mehele antakse ja see lõputunnistuse saadakse Prantsusmaal mitte keskkoolis, vaid ülikooli juures eksamit sooritades. Nüüdseks väga range ja raske pähkel, kui 74 või 75 protsenti kandidaatidest lõpetab keskkooli bakalaureusekraadiga, siis loetakse, et see on hea aasta hariduselus olnud sarnastesse koolidesse, eks ole, niiviisi, kus võeti vastu ainult neid, kes pärast bakalaureusekraadi saamist veel kaks aastat olid õppinud eriklassides ja valmistanud ette kõrgkoolieksami vastu. Muidugi välismaalasel pääses, praktiliselt ei olnud võimalik, see oleks ka rahakotile liiga teinud. Tuli minna õppima nendesse koolidesse, kus oli seto lihvimisaeg lühem. Üks aasta näiteks ja üks nendest sarnastest kuulidest oli, oli noosi Ülikooli. Elektrotehnika rakendusmehaanika instituut, mis oli hea reputatsiooniga ja kuhu pääses pärast üheaastast ettevalmistamist, nõndanimetatud vete valmistamise kursus tuli sooritada sama ülikooli juures oli see kursus, sinna pääses konkursiga ja pärast selle esimese kursuse lõppedes tuli teha uus konkurss, et pääseda sõna tõsises mõttes kõrgkooli. Seetõttu tuli mul valida muidugi noosi ülikool, muidugi valikut kergendas ka see, et seal paar eestlast juba enne mind õppisid ja tavaliselt tollal informatsioon liikus ikkagi rohkem nii-öelda teiste kogemuste kaudu mingisugust säärast noh, mingisugust ametlikku informatsiooni brošüürid ja prospektid või, või sääraste trükise näol ei eksisteerinud suust suhu informatsioon suust suhu informatsiooni ja kogemus seal seal on põhiliselt eestlased õppisid tollal ju väga palju välismaal just sellel samal põhjusel, miks minagi välismaale läksin, kuna tehnikahariduse küsimus oli Eestis lahendamata ja ta pidi isegi ausalt, ütleme säärasele väikeriigile nagu kodanlik Eesti ei olegi päris taskukohane korraliku tehnikaharidust arendada, sellepärast tehnikaharidus nõuab tohutult suuri investeeringuid, korralikke laboratooriumit, seadmeid, välja õpetatud kaadrid pesema, pik ikka raha ja lõpuks ka veel kaadri rakendamise probleem ja muidugi lisaks sellele tuleb veel kaadriprobleem, eks ole, niiviisi isegi oli teatav teatav vastuseis juba juba inseneride, arhitektide ja arstide seas, eks ole, kes kartsid, liiga suurt kaadrite juurde voolas ega tööpuudust ja konkurentsi vähemalt eks ole niiviisi. Nii et erilist indus sellel selles küsimuses kellelgi ei olnud. Mis aastal siis toimus teie esimene välisreis, oletatavasti oli see esimene ta päris esimene. Ma käisin koolipoisina ekskursioonil Rootsis, aga no see oli paaripäevane sõit. Aga esimene tõsine välisreis toimus maisist 1000 934. aastal. Nagu ma rääkisin, oli tol ajal Prantsusmaal õppimine majanduslikult võrdlemisi kodus, kuid sõit Prantsusmaale oli kallis ja seetõttu otsisid tudengid tol ajal võimalusi seda sõitu taskupärasemaks teha. Võrdlemisi levinud moodus oli sõita kaubalaevas madrusena. Eesti laevad võtsid hea meelega omale tudengeid madrusena laeva rolli mitmesugusel põhjusel. Põhjaline põhjus oli muidugi see, et siis võis sadamast välja sõita sisuliselt mitte täiskomplekteeritud meeskonnaga. Nimekiri järgi tudeng oli madrus faktiliselt materjalid, et kuigi palju ei teinud, põhiline tegevus oli, see tuli kapteniga tema kajutis kaarte mängida ja tema kulunud naljade peale laginal naerda. Ja muidugi seda võimalust kasutasid hästi, paljud sõit kestis tavaliselt paar nädalat, tehti vahepeatusi mitmesugustes sadamates, nii-öelda nägi maailma. Ja lõpuks nagu sellel esimesel reisil Me maandusime, Edgar Savisaarel on üks Inglismaale kuulub saar prantslaste poolt kunagi Napoleoni ajal inglastele kaotatud. Ja sealt tuli sõita kohaliku liini väikse reisijad aurud Aurikuga esimesse Prantso sadamasse oli sama luu. Meil oli eelmine kolmisi tudengid, see on muidugi suur rabav uudis nähe ookeani tõusu. Sadam oli sissesõidul nagu normaalne sadam ikka. Pärast väikest linnas jalutuskäiku tulime sadamasse tagasi, siis oli sadam täiesti kuiv ja väiksed poisikesed püüdsid sadama põhja mööda jalutades igasugusi limukaid seal ja Need olid kõik mitmekorruselised, nii et laevad olid lihtsalt põhja peal seisid, eks ole, tuli sadamakaist trepist alla minna alumisele korrusele, sealt pääses otsekohe laeva. Ja Ma luust me sõitsime siis rongiga Pariisi, Pariisist edasi. Noffi see noh, see asub umbes 300 kilomeetrit Pariisist ida pool. Loräänis Norenes ja tan Rono rennis olev vana loranni ülikool. Kõrgharidus Brasval muidugi on väga vanad ja seetõttu noosi ülikool ei ole mingisugune erand. On veel huvitav märkida seda, et kui meil näiteks kõrgkool jaguneb teaduskondadesse, teaduskonnad jagunevad kateedrisse, siis Prantsusmaal on jaotus teistsugune. Ülikool jaguneb teaduskondades ja teaduskonnad jagunevad instituutides, nii et instituut on seal väiksem üksus kui teaduskond. Näiteks elektrotehnika, rakendusmehaanika instituut töötas teaduste vapulteedi koosseisus ja me kuulasime üldhariduslikke aineid, matemaatikat, keemiat, füüsikat, kuulasime koos nendega, kes õppisid teaduste Foculteedis. Ja meil oli isegi võimalus paralleelselt lõpetada kahel erialal ülikooli inseneri diplomiga ja peale selle veel teadusse litsentsi paadiga. Selleks oli tarvis teha kolm aineid, tsükli eksamit ja üks matemaatika üldeksam. Sõja tõttu jäi mul kahjuks viimane etapp pooleli, ma tegin kolmest, tegin ära kaks aga viimane jäi kahjuks kahjuks, nagu oleksin sõja tõttu pooleli. Õppekorraldus oli muidugi tunduvalt erinev meil praegu kehtivast, ma oletan, õppekorraldus oli, oli tõesti rabavalt erinev. Lühidalt öeldes, igal sammul andis tunda eluvõitlus. Keegi üliõpilase tegevusega see huvi ei tundnud, välja arvatud võib-olla politsei, kui ta natukene endale liiga palju lubas. Aga näiteks seda, mida tegi üliõpilane väljaspool ülikooli, see ei puudutanud mitte kedagi. Üliõpilaste ühiselamu oli tegelikult hotellikompanii ettevõte, kes teenis selle pealt raha. Üliõpilaste ühiselamus oli lubatud kõik vabadused, välja arvatud vastassugupoole esindaja toomine oma ruumidesse. Aga muidu võis endale lubada kõik, peab aga ütlema siiski, et üldiselt Prantsusmaal ja seal õppivad välismaa üliõpilased on oma elu kommentaar siiski tagasihoidlikud. Tehakse küll igasugust tudengi nalja ja ollakse mõnikord kärarikkad, kuid mingisugust laaberdamist, lõhkumist, valitsemisseda ei, ma kunagi seal ei märganud. Ülikoolide põletamised tulid alles 68, ka Prantsusmaa need tulid hiljem. Laialdaselt neid kombeid ei olnud, eks ole, niiviisi, tollal vastupidi, võiks öelda ülikooli oli veel oma õiguse kaalunis olemas. Näiteks kui tudeng tegi tänaval mingisugust pahandust ja teda kas politsei ründama siis tuli kiiresti põgeneda ülikooli territooriumile ja kas mingisugusesse laboratooriumisse, mingisuguses instituuti või ühiselamusse politseini üle lävepaku enam astuda ei tohtinud. Seal valitses rektori õigus. Eksamite sooritamine toimus paar korda aastas sessioonide ajal või oli eksamiandmine mõelda ükskõik millal kokkuleppel õppejõuga eksamit tuli anda siiski, sessioonide ajal. Oli kaks, mõni oli kevadine sessioon oli sügisene sessioon ja vahepeal toimusid nimetatud interorgatsioonide tulid vaheeksamit, nii et praktiliselt kogu aeg tuli energiliselt tööd teha, et hoida ennast vee peal. Ja seda õppimist soodustas ka hindamise süsteem ja kehtiv konkursisüsteem. Prantslased hindavad mitte viie palli süsteemis nagu meie vaid 20 pallilise süsteemis. Ja sealjuures mõni nõudlik õppejõud leiab, et see hindamise süsteem on siiski veel liiga tönts ja panete indeks näiteks 14 ja pool, mis on üldiselt päris päris hea aine. Ja lisaks sellele on igal alal mõnel olemas erikaalu koefitsient mitte ainult iga lainele, iga lainevormid näiteks ütleme matemaatikas kõrgema matemaatika eksami kaalu koefitsient on kaheksa. Kontrolltööde kaalu koefitsient võib olla näiteks kuus. Harjutusülesande koefitsient võib olla näiteks neli, kui te saate näiteks hariduses hinde 12, korrutatakse neljaga 148 punkti, kui te saate eksamil ütleme hindeks näiteks 15, korrutatakse kaheksaga ja saate siis vastav arv punkte. Kõik need punktide arvud, mis te kogu aeg semestri jooksul saate, iga operatsioon, mis te teete iga opera sõna punkte, kõik need liidetakse ja semestri lõpul arvutatakse välja teie kaalutud keskmine hinne. Selle järgi pannakse üliõpilased pingeritta ja kulutatakse välja igal pool. Kohalikus ajalehes ilmub teade, eks ole, niiviisi ülikooli bülletääniks. Vot selle selle kursuse lõpetas esimesena ülblane, see keskmine hinne, pall niisugune. Ja teiseks, kolmandaks, ja nii edasi lõpetamise juures oli pakkuda kohta võib-olla kolmele neljale, mõnikord ka viiele lõpetajale, sest suunamistega garantiid töökoha saamiseks muidugi Prantsusmaal ei olnud. Siis oli võimalus kohta valida nendel, kes olid pingereas esimesed neli-viis esimest said valida, teised läksid sinna, kuhu suutsid. Olgu huvitav veel märkida seda, et need kõvemad mehed, kes siis said jumala õiguse kohta valida, Need ei valinud mitte mingisugust juhtivat kohta, mida mõnikord pakuti väikestes ettevõtetes või provintsitööstuses, eks ole niiviisi vaid mongoli, suurte kompaniide, suhteliselt madalapalgalistele ja madalama kategooriaga kohtadele sel eesmärgil, et seal oli võimalus midagi juurde õppida ja hiljem tõsist karjääri teha, kuna väikeses ettevõttes te võisite jääda 10.-ks aastaks sellele kohale kuuded juba alguses määrati. Kas kõik kolm eestlast siirdus siis need kolm eestlast, kellega, Päeval siirdusid kõik kõik Nossisse. Mis kohal olid nad pingereas, kui tohib küsida, kui te mäletate? Ma ei oska isegi täpselt öelda. Ma mäletan seda, et pingereas sisseastumiseksamitel olin mina pingereas kuues teine eestlane, kes tegi samuti sisseastumiseksameid samasse instituuti, kus mina oli pingereas, kui ma ei eksi, vist neljas Ta oli üks aasta juba Tartu Ülikoolis õppinud. 406. koht muidugi, selles pingereas oli ikkagi hea koht, sellepärast et arvesse võttes meie keskkooli humanitaarkallakut oli muidugi meil väga raske alguses prantslasega konkureerida. Hiljem muidugi olukord paranes. Ja teisel aastal ma olin juba juba tähendab järgmisel aastal ma olin juba pingereas kolmas ja siis saavutasin esikoha, mida ma kuni lõpetamiseni käest ära ei anna. Tähendab millal te hakkasite märkama teise maailmasõja lähenemist? Ma märkasin seda üsna varakult. Madrusena, ma sõitsin kaks suve kaks korda, ühel korral ma sõitsin ühes bussiekskursiooniga, sõitsin kaasa üks ettevõtlik Stalinit, ärimees oli korraldanud ekskursiooni Pariisi maailmanäitusele, aga tal jäi bussis vabu kohti ja ta siis hakkas ise otsima omal käel võimalikke sõitjaid. Ja muidugi leiutas tudengid, kes võtsid sellest võimalusest hea meelega kinni. Sõit oli huvita läbi kogu Saksamaa. Välja arvatud need võimalused tuli rongiga ja rongiga sõites läbi Saksamaa oli kasulik seal 12 päeva peatada, kuna sakslased olid turistide juurdemeelitamiseks kehtestanud töödeldud turistide marga. See oli tavaliselt tavaline saksa markaga, teda vahetati odavama kursiga. Majanduslikud oli kasulik peatuda Saksamaal 12 päeva. See lasime lihtsalt otse läbi sõita. Ja seal oli muidugi ka Eesti üliõpilasi, käisime siis vastastikku üksteisel külas. Ja siis muidugi oli seda Saksamaad näha ja peab ütlema, et Saksamaa Militaliseerumine oli silmaga nähtav oli silmaga nähtav viimasel aastal, enne seda mitte ei, ei marssinud kogu aeg väeosad ja igasugused SA ja SS. Rühmad tänavatel marssisid ka kõik tsiviilkodanikud kõnniteedel ja marsist, isegi toakoerad endaga kaasas. Samal ajal muidugi olid väga suured raskused toiduga restoranides säärases, kus muidugi tudengi rahakotiga liikuda võis, liharooga mingisugust ei pakutud, oli alati mingisugune Bufar, mida tuli kuidagimoodi ära süüa ja mõnikord tuli ka. Sattus säärase olukordi, kus tudengil raha ei olnud, tuli kuskil vaeste köögis oma nälga kosutada. Samal ajal arvatavasti-Prantsusmaal oldi väga kindlat, ma sinu liinile. Ja prantslased olid muidugi masin oli nii palju surmkindlad ja see Macinoliin. Lõpuks murti ta muidugi läbi, aga põhiliselt siiski sakslased. Masenoliidist läksid mööda, kuna masinaliin katkes Belgia piiridel. Millegipärast usuti, et Belgia neutraalsus tagab seda, et keegi sealt läbi ei tule. Nii 1939 ja siis teil viimaseks aastaks prantslast 1939 oli viimane aasta ja ma töötasin viimasel aastal juba juba assistendina, seal veidi täpne ametinimetus oli Sherdud Havu. See on praktiliste tööde korraldajas, vastab meie assistendi kutsele 39. aasta suvel. Ma naasin Eestisse, et siin suvel olla oma vanemate juures ja praktiseerida kuskil tehases vekstile nõnda noh, raha teenimise mul oli kogu aeg nii ja Saksa ja Poola vahelise sõja puhkemise tõttu muidugi mul ei õnnestunud prantslanna tagasi minna ja mul tuli hakata siis seda otsima omale inseneri kohta. Ja selleks saabus päris soodus võimalus, kuna teatavasti kutsus Hitler kõiki sakslasi tagasi Fadelanud. Ja kuna meil Tallinnas väga paljudes teistes ettevõtetes olid saksa soost insenerid, siis tekkis järsku ootamatult palju vakantsed, insenerid kohti. Ja mul avanes võimalus minna tööle tolleaegse aktsiaselts AM Lutheri vineerivabrikusse kus ma töötasin praeguse ministergi tsehhi juhatajana, tolleaegse terminoloogia järgi põhjavabriku juhatajana, kuni nõukogude korra taastamise on Eestis ja pärast seda viidi mind üle ühte värskelt asutatud Liidu lennukitööstuse rahvakomissariaadi tehasesse, kus meie kuni sõja puhkemiseni ehitasime hävitajaid punaarmeele. Hävitaja tüüp oli kolm. See oli siis juba 1940 41, oli siis oli 1940 41 ja seda jõudis järele lennukitehas tuli evakueerida, veerida. No me olime selle lühikese aja jooksul, mis me eksisteerisime, olime valmis saanud ehitada juba kõik kõik rakkisid, tehase alustati tühja koha pealt, täiesti. Lennuk oli tol ajal vil vineer konstruktsiooniga, tolleaegne väga moodne lennuk oli üks tipp, hävitajaid maksimaalne kiirus sama 600 kilomeetrit tunnis, mis tol ajal oli, oli väga hea näitaja. Lennuk oli Moodsa koorik konstruktsiooniga, kuigi vineerist. Ja me saime valmis selle aja jooksul, see tehas töötas kõik vajaliku trackis, et õpetada välja personali, muidugi medalid, ka head endise mööblivabriku tislerid, kes olid tõesti erakordsed meistrid. Nii et õppimine läks väga-väga kiiresti. Tegime valmis paar komplekti detaile lennuki montaazi juurde, aga me ei jõudnud, kuna meile anti uus kiire ülesanne ehitada kaks dessant plaaneriga prototüüpi. Need olid säärased 20 kohalised plaanerit, mis oli ette nähtud dessantide tegemiseks rindel. Ja pärast tehase evakueerimist tuli mul kui reservohvitserile muidugi mobilisatsioonikorraldus. Asusin päeva mille nimi oli Sibir. Ja selle laevaga muidugi oli seotud ka üks suuremaid seiklusi minu elus. Laeva asusid tõenäoliselt siis Tallinnasse laeva asusime Tallinnas öösel vastu kaheksateistkümnendat augustit ja me sõitsime välja varahommikul. Ja umbes kella kahe paiku päeval avastas meid üks põhja poolt tulnud luurelennuk. Seda tulistati, trasseerivad seal kuulidega oli nähe kuulide trajektoorid, eks ole, niisaga muidugi. Tolleaegne õhutõrje oli, oli võrdlemisi primitiivne üldse kogu maailmas ja luurelennuk vedas rahulikult minema. Muidugi ennustas meile halba. Paarikümne minuti pärast tulidki päikesest välja, nagu tollele taktika nõudis peaaegu nähtamatult. Kui nad pea kohale jõudsid, alles siis taipasime kaks pikeerivat pommitajat saksa Junkerseid ja asusid ründama. Ronisime laevakaravanid oli kaks laeva sibirja uraal, nadolid, sõsarlaevad. Messatis, no neli, viis saab praegu täpselt kannatada, neli, viis torpeedopaati kogu aeg tuli, võeti miinitraalerid, need oli miinitraalerid ja kogu aeg tuli tegemist teha timineerimisega. Sõitva tõmbas võrdlemisi aeglaselt ja, ja meid tabati veidi lääne pool suursaart. Lennukid pikeerisid, külvasid meid üle muidugi kuulipilduja valangutega ja viskasid pomme. Sibir sai tabamuse. Kas te olite tekil või laeva siseruumides? Pidime olema Ma siseruumides, kuid praktiliselt kogunesid kõik nii palju, kui võimalik oli tekile. Sellepärast et noh, meil oli päris selge, et kui midagi juhtub, siis siseruumidest üles tekile jõudmine võtab nii palju aega, et võib-olla juba on hilja. Peale selle sigines nagu nõiaväel kõikidele meestele primitiivsed päästevahendid, kellel täispuhutav kummipadi. Kell täispuhutavad autokummid. Ühel mehel, kes oli väga põhjalikult ette mõelnud kõiki võimalikke seiklusi, oli lisaks kahele auto kummile, mis seal olid täiskuu tänav, pandud risti kahelt poolt nagu padrunivööd madrustel, revolutsiooni aegsetes filmides ja oli veel põue pistetud pudel konjakit, millel oli kork just parajasti ära võetud, et veest sai kerge vaevaga teda täielikult kõrvaldada. Peab ütlema, et see meie sujus muuseas kuni oli konjak kõik lõpuni imetud ja sistamate taga veest välja, nii et võib-olla tõesti hoidis tal see temperatuur jala. Saime juba teada, mis juhtus, aga ühesõnaga niiviisi laev sai tabamuse tähendab meid alati kõigepealt muidugi tulistasime peale kuulipildujatest mitu, mitu valangut, lennukid pikeerisid mitu korda mehe kohal heitsid pomme, laev sai tabamuse ja läks põlema. Aga ta ei hukkunud mitte kohe ja ei vajunud mitte põhja. Kui mina sealt torpeedopaadilt, mis mind välja korjas, minema sõitsin, siis heida veel küljeli sinna Losutama ajas suitsu välja. Ei põles. Kas te hüppasite tähendab? Lugu oli niisugune, et need, kes varakult ette hüppasid, nüüd hukkusid kõik. Õnneks mul oli musi, ma olin, olen, ma tegelen ujumisega ja purjetamisega muuseas nooruses ja seetõttu ei olnud mul Merini eriti hirmus ja paaniline seal heiet, et katlad lõhkevad ruttu vette, ei mõjunud minul sellepärast, et ma olin insenere juba laeva minnes Tallinna sadamas. Ma vaatasin, son diiselmootoritega laev, millel katlaid üldse polegi. Täiest kõrist katlaid ei ole, ärge kartke, aga muidugi seda keegi ei kuulnud. Need, kes varakult hüppasid vette enne, kui need miinitraalerid meil appi ruttasid. Need enamik uppusid kõik. Samuti ei õnnestunud päästepaati vette lasta. Paljud paadid olid vigastatud juba saksa lennukite tulistamisest, osa aga läksid vettelaskmise juures käest ära. Üks paat, ma mäletan, läks õnnelikult vette, aga vees ümber ning ujus nii palju inimesi, et need ujusid paadi juurde. Ja kuigi paadisolijad neid aerudega peletasid või ausalt öelda lihtsalt pähe tagusid jõudsid ta siiski padi palgast kinni võtta ja tõmbasid selle padi ümber. Muidugi peab ütlema, et ma räägin teile praegu seda oma varianti, sest kui me olime kõik need, kes meist ära pääsesid meid pandi Leningradis ühte koolimajja, hakkasime järgmisel päeval siis omale rannikut pidama. Siis selgus, et nii palju, kui meid pääsenud, oli, nii palju eri variante oli. Igaüks oli seda sündmust ainult pealt oma silmadega, et seetõttu ma kardan, et sajaprotsendilist objektiivsust ei ole nüüd ühelgi jutul mis sellest laevahukust räägitakse. Ei, tähendab need, kes kargasid kiiresti vette, need kahjuks uppusid. Olime muidugi mõned üksikud erandid kadunud Georg Ots, kes oli ka samas laevas kes oli kord ujuja noorteklassis omal ajal, tema suutis ennast üle kahe tunni vee peal hoida ja tassiti ühe traaleri poolt, aga väikse mõjus oskusega inimesed kukkusid kõik aga Tralleritud nii-öelda väga kõvasti riskeerides. Sest kogu aeg tulistamine käis edasi, tulid meile appi ja, ja Heiditiga köisi laevale köit mööda saaks tulla, aga sellel ei olnud suurt efektisest, traalerid olid pisikesed nagu pähklikoored, kõikusid lainete peale ka suure, siis enam-vähem paigal, kõigelt katseliselt mehed kukkusid umbes selle vett ja nii edasi. Nii et mina pääsesin ühele traalerile, mille nimi oli värk. Märjaks saanud, vaata, ma ei, märjaks sain siiski ja milleks, on siiski, aga, aga nii-öelda väikse väikse vaevaga ma olin päris, oli päris parda ääres, eks ole, niisugust asja sinna traalerile muidugi teised tuli sellest ära koorida, sest säärikutes ja nii reservohvitseri mundris ujumine oleks muidugi olnud kole kahtlane. Treileriga sõitsime, jõudsime Kronstati. Nii kui sinna kohale saime, algas sakslaste õhurünnak. Üks üks hirmus on meid asja, mida ma ütleme, sõjas veel mäletan, aga peab ütlema, et säärast õhurünnakud üle elada kuival maal, kus sa oled kaevatud kitsasaugus, pilus, eks ole, niiviisi on muidugi naljaasi, võrreldes sellega, mis merega, sest mere peale võid sa isiklikud puutumata, aga laev läheb põhja ja elul on siiski läinud. Edasi Rossatist viidi meid Leningradi laevaga, mis meile karabanissoli säilunud uraaliga koolimajja hoolitsesid meie eest hästi anti meile madruste tööriided, kuna oli ette näha. Me läheme varssa Eesti väeosadesse. Siis anti meile üks üks politruk me juhiks ja alles jäänud siis need olime kõik reservohvitseride ja reservohvitseride mobilisatsioon. Pandi meid klassi vagunitesse ja haagiti Ühe ešeloni sappamist sõitis Leningradist välja ühe mingisuguse evakueeritud tehasega ja sõitsime edasi Uurali suunas. Kuidas teenistus jätkus? Tennises jätkus niiviisi, et Eesti korpuse moodustamist oli teatav arv, kuulsid, see oli siis praktiliselt september kuni veebruari algus tuli töötada ühes metsatööstusettevõttes. Kas see oli siis midagi tööpataljoni taolist? See ei olnud tööpataljon, ta oli Tšeljabinski kütteturustuse mingisugune metsapunkt, direktsioon, kui nii nimetada tohib, asus Janka teivasjaamas. Lank oli paarkümmend kilomeetreid eemal metsades, eks ole, niiviisi ja üks väike kitsarööpmeline raudtee ühendas siis neid kahte punkti omavahel. Me olime tsiviilisikud kuni Eesti moodustamiseni Eesti korpuse moodustamise, sest me saime teada eraviisil. Meie hulgas oli mitmeid inimesi, muuhulgas oli ka omaaegne Eesti Energia juhataja Leonid Ingar kes tahab juba mitu aastat surnud on ja temal oli tutvusi Eesti valitsuse lähedal olevate isikute seas oli nendega kirjavahetuses ja me olime sellega hästi asjas meeritud. Ja me olime muidugi väga üllatunud, et meid keegi mobiliseerima ei tule. Aga see oli ilmselt väikene vaikne kokkulepe meie metsatööstuse direktsiooni ja kohaliku rajoonilinna julgemuschi sõjakomissari vahel sest me olime ainus tööjõud, mis metsatööstus oli, oleks meie ära läinud, oleks jäänud, see metsapunkt oleks jäänud ilma tööjõuta ja muidugi oleks tulnud likvideerida ja meie siis reaktsioonil oleks tulnud ka armeesse minna. Me kasutasime ja sellest olukorrast välja tulemiseks järgmised asjaolud. Mind kui garaaži mehhaanikud lähetati Tšeljabinskis Roosi hankima. Ja teades, et Eesti valitsus asub Tšeljabinskis anti mulle kaasa meie grupi poolt kirja volitus asja valitsuse juures ajada. Mida ma kohe muidugi tegi. Tihedad tegemist oli selle valitsuse asukoha ülesotsimisega, täpset aadressi ei olnud, aga juhatuse peale ma siiski jõudsin minu mälu järele, see oli kuskil äärelinnas üks madal ühekorruselise puuhoone. Ma käisin ümber selle maja mitu ringi ei uskunud hästi, et see õige koht on. Aga siis ma nägin läbi akna ühte blondi naist säärase soenguga, mis või seal on Tallinnast pärit olla ja otsustasin, et seal õige koht. Läksin sinna ja sattusingi daami, pealegi kes oli Leonid Ungariga hästi tuttava, kellega tal oli kirjavahetus. Mind võeti vastu meie valitsuse juhtkonna poolt. Kuulati ära, minu jutt loeti läbi meie taotas, mis me olime kirjutanud ja anti mulle kaasa üks volinik, üks noormees. Kuuldavasti oli ta kas Viljandis või voorus olnud miilitsaülem enne sõja algust vastavate volitustega, kes siis tuli seda asja korda panema ja ma mäletan veel, see tõend oli suure pitsatiga ja äratas väga suurt aukartust minu silmis. Jõudsime siis Javlinski jaama, et osta omale piletit, selgus, et see vägeva pitsatiga paber ei olnud isegi mitte nii kõva, et sellega oleks piletid rongil osta saanud. Ja mul tuli see valitsuse volinik sokutada rongi piletiga, mis ma talle pärast kontrolli läbimist läbib. Langust, prao pihku pissid. Jõudsime kohale. Öösel ei olnud ka teivasjaama, ilm oli väga tuisune, seal õnneks olid meie ühiselamu, tulid päris jaama lähedal, kogunesime sinna ööseks, Kuu pidasime väga rõõmsakoosoleku sest armeesse minek oli meil kõigil ülimaks püüdleks. Ja järgmisel hommikul vara tahtis meie valitsuse esindaja siis minna direktorit küsitlema, mis pärast mobiliseeritud ei ole. Aga direktor oli mingisuguseid kanaleid kaudu saanud informatsiooni, et meil säärane mees on kohale tulnud ja tuli hommikul vara rakendanud ette oma parima hobuse ja sõitnud julgembussi linna, et päästa veel, mis päästa saab. Meie õnneks osutus aga sel hetkel see teivasjaama üks lumetuisu tõttu hilinenud reisirong tegi seal peatusime, panime omavalitsuse esindaja selle rongi peale ja see mees jõudis sõjakomissari juurde veel varem, kui meie direktor ja panin muidugi rootslasest sõjakomissariaadi kadus paugupealt huvi seda asja edasi mängida, niipea kui ta sai, et asi on võtnud ametliku pöörde. Järgmisel pühapäeval mobiliseeriti meid kõiki punaarmees. Te olite tõesti Vabatahtlikud mobiliseeritud, seda tõepoolest ja kumba diviiside läksite? Tol ajal oli üksainukene diviis, nii et ma sattusin seitsmendasse diviisi. Seitsmes diviis. Esimene formeeritud, esimene formeeritu diviis, eks ole, ja kuna kuigi ma olin erialalt sõjagaasispetsialist, määrati mind arvestuses, mõtlesime tehnilist haridust, määrati mind suurtükiväkke. Ma olin 23. suurtükipolgu esimese divisjoni noorem Suurtüki tehnika oma sõjaväelise karjääri alguses. Ja sõjaväelise karjääri lõpul sõjaväelise karjääri lõpul ma olin, olin 249. kaardiväediviisi autoteenistuses ülem. No see oli alampolkovniku kohta, aga ma olin küll ainult kapteni aukraadis. Aga mul üldiselt muidugi, kui sõda lõppes, tekkis kohe suur tahtmine armeest ära tulla. Ma leian, et sõja ajal on võib-olla seal meeste kohta, aga aga rahuajal on siiski paremini töötada oma õpitud erialal. Selle kahe koha vahele mahtus muidugi väga palju. Muidugi jah, kogu meie korpuse sõja sees oli muidugi mul kaasa teha. Põhiline osa sellest ajast olin 23. suurtükipolgus. Alguses Suurtükitehniku ametikohal, pärast olin suuri tähendab ametikohal, mida nimetatakse Nadžallik vet Esson lahingutehnilise varustuse üle endale praktiliselt lahingutehnika allus mulle lahingumasinad, sapöörivarustust ja igasugused muud säärased, ma olin midagi polgu insenerisarnast. Suurtükipolk oli muidugi peab lihtsalt hea tasemega polk. Meil oli väga hea juhtkond eesotsas muidugi polgukomandöri kindral, aga peale selle olid meil patareikomandörid ja divisjoni komandörid olid meil kõik kaadriohvitserid. Ja muidugi see tähendas ikkagi väga-väga palju, nad olid professionaalsed sõjamehed. Tundsid võlaväga põhjalikult suurtükiväelane. Artiveere tuleb sõnast asskunst, eks ole, osas on ikkagi tegemist sõjateaduse ja sõjakunstiga. Ja säärane soliidne tantsus muidugi taga seda, et meie polk esines kõikides lahingutes, torkas silma oma täpse tulega omanööverdamisega ja üldiselt meie poolt hiljem ära teenitud Suvorovi orden. Muidugi oli ikkagi täiesti teineteist saadud armeest maa Debubliseerusin 46. aasta juunis aga juba 45. aasta detsembris. Ma tulin tööle Tallinna Polütehnilise Instituudi ja kohakaasluse alusel. Kuna instituudis oli tarvis õppejõudu, kes loeks mehhanismide masenduse teooriat. Ja see oli aine, mida enne sõda Eesti tehnikakõrgkoolis ei viljeldud. Ma töötasin siis üks semester olles tegelikult tegevväeohvitser veel ja hiljem 46. aastal pärase demobiliseerub, mis tuli siis lõplikult Tallinna Polütehnilise Instituudi tööle, kus ma töötan siiamaani. Samaaegselt olite aspirant oletanud aspirantuuris ma ei olnud, ma tulin. Ma tegin oma käe peal oma kandidaadiväitekirja 46. aastal sõnade mobiliseerusime 49. aasta. Maikuus kaitsesin oma kandidaadiväitekirja Leningradi Polütehnilises Instituudis, see oli muidugi rekordiliselt lühike aeg, aga majanduslikud tingimused ajasid lihtsalt tagatuli õide päevad tööd teha, samal, 1949. aastal määrati Teile Nõukogude Eesti ja mille eest see oli minu kandidaadiväitekirjas tehtud tulemuste ees. Kandidaadiväitekiri käsitles tol ajal väga aktuaalset küsimust, nimelt kiiresti pöörlevate rootorite balansseerimist. Tol ajal oli lennukitööstuses üleminek reaktiivmootoritele, kus oli väga kiiresti pöörlevate rootoritega ja seetõttu oli muidugi see küsimus väga aktuaalne. Instituudi taas töölepanek oli muidugi küllaltki keeruline ja raske protsess, sest kõigepealt tuli üle minna täiesti uuele õpetamise süsteemile osad, seda muidugi tundma õpitud juba ka veel sel aastal. Aga põhiliselt oli seda kõike rakendada alles esmakordselt. Kaadreid oli, osa inimesi olid sõjakeerises laiali paiskunud. Väga palju oli uusi inimesi, aga peab ütlema, et tööd hõlbustada. See, et üliõpilased olid tol ajal erakordselt tublid. Selles mõttes oli õppejõu amet muidugi väga tänuväärne, et üliõpilastepoolne Assese suhtumine oli ääretult hea. Instituudi muidugi tol ajal väike õppejõudude arv oli midagi, kui ma ei eksi, 150 160 ringis. Ja muidugi, sõjajärgsetel aastatel on instituut väga kõvasti. Kas seal praegu on meil õppejõudude üle 600? Ja see, kasvõi see protsess on muidugi olnud seotud väga suurte väga suure tööga, lihtsalt instituudi kollektiiv on sõjajärgsetel aastatel erakordselt palju tööd.