Esimesel septembril 1939 ärkasid inimesed sõdivas Euroopas. Varssavi raadio teatel olid Saksa väed varahommikul tunginud lahingutega üle Poola piiri. See on helidokument. Küsitav, kas ka Eestis keegi sattus tol hommikul Varssavi lainepikkusele sõjast, saadi aga teada samal päeval. Kuhu see levib. Missuguseid riike ja rahvaid haarab, kaua, kestab, ei teadnud keegi. Nii ei võinud ka Pärnumaapoiss Aldarte tanud aimata, et temal tuleb kaasa teha alanud teise maailmasõja viimased lahingud jaapanlaste vastu. Mina töötasin ju oma isatalus maapoisina. Mul oli endal valmistatud väikedetektorvastuvõtja suuremana teostmiseks, meie majapidamises ei olnud jõudu. Aga sellega ma kuulasin ikkagi igal õhtul neid uudiseid ja kõike muud. Võitis muidugi ainult Tallinnat ja Türit. See võttis Tallinnat ja Türit ja Eesti raadiosaatjad ja sellega oli kuulda Soome lahti saatja ja oli kuulda venekeelsed. No kuigi Belgiast midagi tol ajal aru ei saanud. Ja siis oligi sellel päeval kas samal õhtul või järgmisel ei oska öelda. Ma kuulsin Tallinna raadiouudistesaatest, et on alanud sõda. Sõda see ei olnud esimene kuuldustest, oli ju varem sõda Hispaanias. Sõda oli, Italy vallutas Abessiinias. Vot sellised sõjad, need olid ka mulle teada. Aga et sõda tuleb nagu meile lähemale. Vaat see oli juba veidikene erutav mulle, kuigi ettekujutlussõjast oli tol ajal väga ähmane Kui vana te olite septembris 1939? Ma olin seitsmeteistkümneaastane. No ja siis võib-olla ehk ei ulatunudki mõtte kuigi kaugele tulevikku, eks tol ajal vill, tulevikuplaanid esse ei osanud ju rohkem vaadata, kui see töö. Taluvus ja seegi nõudis palju. Meil oli suur perekond, meid oli kaheksa last, mina olin neist kõige vanem ja ma olin siis nii-öelda on seotud selle talumajapidamisega võib olla väga-väga-väga tugevasti, kuna teised olid kõik nooremad ja tuli tuli kõike seda korraldada. Ja vaevalt et tollal üldse tulite mõttele, et teil endalgi tuleb sõjameheriiet kandma hakata, farmi kandma hakata. Jah, tol ajal nagu vast ei osanud, ei osanud sellele mõelda, teatavad, mõtled küll keerlesid ja olid olemas, seda ma tean, aga kuidas täpselt vot need arenevad sündmused arenevad ja ja juba mälust on välja läinud moment ja need mõtted, kuidas nad just täpselt olid, aga mõtled ikkagi, kui sõda sõda käis ja sõda, see tähendab surma ja piinu ja vaevu. Ega need saanud nii mööda minna, et ainult nagu öeldakse, ühest kõrvast sisse, teisest välja. Nii nüüd üks etteulatuv küsimus. Kui kaua teil tuli kanda Nõukogude armee vormi? Tõugude Me vormi mina kandsin umbes 20 päeva vähem kui viis ja pool aastat. Millal te nägite oma elus esimest punaarmee last? Kas see võis olla 39. aastal baaside jagu? Esimees jah, Kokkupuuted, Polar, millest ega mul on väga hästi meeles, meie majapidamises oli, kasvatasime aedvilja palju juurviljaporgandeid peete ja 39. aasta sügisel Pärnus osteti, kuulutati välja, et ostetakse punaarmee-le igasugust juurviljaporgandid, peedid, muidu kodanlikus ajal neid ei olnud kuhugi panna, sest kel olid igaühel omal linnainimestel müüa, neid ei olnud ainult oma jaoks. Ja meil juhtus sel aastal kasvama rohkem ja, ja siis mina juba sõitsin linna, panin vankri peale ja hobusega Pärnu ja koht oli teada seal kusagil kusagil lõuna tänava praegu veel kummi tänava nimetus, seal kõrvalkaubandus oled sa lood, seal oli koht, kus võeti neid vastu ja seal olid ka mõned punaarmeelased, nähtavasti need majandusmehed, kes, kes seda kogu vastavalt muidu ostjad, raha, maksjad, need olid ikkagi seal kohalikud ettevõtjad või kes nad olid, seda ei tea, aga vaat siis ma kohtusin. Ja siis muidugi rohkem kogundi, mis tuli juba 1000 940. aastal. Siis kui algasid meil sündmused meie uue rahva võimu kehtestamise juba selle eelõhtul ja vahetult sel ajal, siis mul juba oli tegevust juba seoses nendega. Seitsmeteistkümnendal juunil tulid täiendavat kontingendid punaarmee üksusi Eestisse, te mõtlete seda? Ma mõtlen 1009 neljakümnendat aasta suve juunikuud, kui hakkasid türofa miitingut kogunemised. Ja nad peagi jõudsid ju maale, kuigi minu külas meil külas ei olnud, mitte midagi ei toimunud, aga Pärnu-Jaagupist siin, kus praegu elan, siin toimusid rahvakoosolekud ja nendest teatati igale poole ja minule kui noorele nad pakkusid väga huvi ja mina võib-olla ma ei jätnud ühtegi ühtegi Nendest üritustest vahele, mis toimusid Pärnu-Jaagupi alevis, isegi Pärnus kuulutati välja juba siis noh, see oli või juba peale türa vaimu mõtestaja peale 20 esimest juunit 40 siis toimusid Pärnus miitingutel ja siis ma mäletan, üks miiting oli Pärnus seal endise Endla teatri ees sinna üles rivistatud. Punaarmee, eks nii üksus, seal oli pikk rivi pikk rivi, kuigi ma mu silma ette jäi, mul on hästi meeles, ma vaatasin, rivi oli keskelt kõvera sõjavägi väikevõttega muidugi tähtsustasi, see oli üles rivistatud lihtsalt nii au, aurivistus ja seal toimus miiting, siis jaga, see oli enne Eesti riigivolikogu valimisi, toimus miiting nelja-viieteistkümnes juuli olid ju eesti rahva võimu esimese võimalus on valimised ja see oli enne sõda ja hiljem neid miitinguid ja neid jäi vähemaks ka Tallinnas riigivolikogu kokku tuli juba kuuldes Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigiks. Noh, peale seda siis läks juba siin nagu igapäevane töö ja tegevus. Jah, ega külarahvas, jah, sellist osalemis teda nüüd aktiivselt läheks nagu linnatöölistega kaasa seda eriti märgata ei olnud, noh, eks talurahvas oli ju eraldatud. Igaüks oli oma talus omaette, mis naaber teeb seal, kuidas tema maitset, ega see palju ei huvitanud. Millal teil endal tuli sõduri seljakotti pakkima hakata? Teisel juulil 1941. aastal toodi sõjakomissariaadi kutsed ja seal oli märgitud kolmandal juulil kella üheksa hommikul ilmuda Pärnu sõjakomissariaati. Kogunemiskohaks oli kaera märgitud seeeff endine ammende villa, vot selle hoonesse. Nii et mul tegelikult jäi üks vähem, kui üks päev jäi selleks et seal oli ette nähtud juba kolme päeva toit ja kuidas seal nagu ikka sõjaväkke kutsumise korral võtta kaasa ja mis seal oli, pesu ja väiksed asjad. Ja kolmanda juuli hommikul sõitsin jalgrattaga Pärnu-Jaagupisse, sest Halinga vald oli tol ajal tol ajal alevit ei olnud ja Halinga vallamajja meie, Halinga valla noored, kogunesime. Meid kogunes siia 21 noot ja sõitsime kõik Pärnu. Tollal veel valla täitevkomitee käsutuses oli siin üks, üks auto, see oli kohalik auto, taksopidaja ja osa mina olen ka, pandi siis selle auto siis meid siin nii palju, kui mahtus, viis, kuus sodib luusivaid, sõidavad autod täis ja viidi Pärnu seal, kuidas spordiga organiseeriti, kõike teha. Nii et me, me kõik see 21 jõudsime sinna. Kuigi siin peab, ütleme nüüd tagantjärgi kutseid oli siiski märksa rohkem, kuid seda oli palju rohkem, kes oleks pidanud minema, aga siiski sellises keerulises olukorras väga paljud jätsid lihtsalt tulemata ilmunud välja. Aga sellest 21-st Tallinnani jõudsime 21 Tallinnast, pabele läks meid 20, nii et üks noormees Tallinnas siiski otsustas mitte laevale minna, hüppas ära, hüppas ära ja. Tallinna Me jõudsime rongiga Pärnust siis sama päeva kolmanda päeva õhtu hilja. Ööbisime näituseväljakul. Ja jällegi teda seal olid need näituse maja tunned suvine ahjusoe, aga seal muidugi kõva laudade peale. Hommikul viidi meid Koplisse, laadisime seal vilja, aga siis pääle lõuna seal käsk kiiresti rivisse ja siis viidi sadamasse õhtul laeva peale ja laev öösel sõitis välja, kusagil seal Aegna ja Naissaare vahel oli reidil hommikul, kui päike oli juba kõrgel, noh, eks siis olime juba väsinud ka, nii et seal laevalae peal teki peal, kus kusagil istuda sai või tukkus pikali. Matus. Sest laev oli täislastis all, oli kaup, mida siit viidi, ära evakueeriti ja milleks siis kolm laeva ja nendega siis jõudsime illustel Leningradi õnnelikult vaenlase lennukid paaril korral lendasid, laevade pealt avati tuli, seal olid sõjalaevad, olid üheskoos lähedal, saldavati tuli, need olid luurelennukid, tõenäoliselt nad ja nad lendasid küllaltki kõrgel. Ja oligi huvitav, kroonlinnast sõitsime mööda, ma ei olnud ju väga vähe on käinud, ma ei olnud ju Eestis Tallinnast Pärnust kaugemale saanudki ütlema ja Lokrone lembuse mulje, kindlustusi, palju seal väiksed nagu saarekesed. Kui sealt need vannis lennuk oli üleval kõrgel lendasid üle, siis sealt õhutõrjekahurite tuli mürin ja käin seal nagu esimene lahinglaskmine, mida elus tuli näha, pealt vaadanud. Ja siis ega esimene lahing Leningradi kohal, kaks lennukit olid üleval ja jälgisime neid, nad läksid vastamisi, lahingusse tulistame oli ja üks neist kukkus alla Läks põlema. Aga kelle lennuk oli, vat nad olid kaugel, seda me tänapäeval ei ole teada saadud. Nii et kahevõitlus oli ta Soome poolt, sealt tuli ja seal lahing oli, aga siis kas keeld kirjutasite koju? Mina kirjutasin esimese kirja Moskvast, meie rong seisis Moskva kaubajaamas linnas. Ja sealt see oli kaheksas juuli, mis tõi mul see päev nagu oli kogu aeg, milles lõõtsad. Sealt ma panin postkasti üldse olema, panin posti kirja sain ümbriku, seal olid sellised. Kiusajad olid lahti, juust sain ja siis pandi mingile siis ma kirjutasin kaks kirjama veel. Veel kirjutasin Pugatšova linnast, sest mina koos paljude eestlastega meid jaotati puljanovski, sellele jaotuspunkt ja meid suunati siis Saraatovi ja sealt edasi siis Pugatšova linna saada vist seal kilomeetrit ida pool. Ja seal linnast ma saatsin kodusel aadressil kaks kirja. Kas kodus, et need ka kätte said, kaheksandal juulil lid, sakslased juba Pärnus. Saatust enne midagi, kui alles 1944. aastal peale Eesti avastamist saatsin koju ja siia sugulastele järjekordset kirjad juba ja, ja siis mulle vastus tuli ja kirjutati su kirja. Me saime kätte, aga me saime kätte nad alles novembri lõpu detsembri okupatsiooni. Enne Tallinna langemist sakslased aga siis nähtavasti nad kusagil postis seisid, võib-olla neid uuriti, loetega kontrolliti kindlasti. Aga siiski huvitav jah, et nad tulid omastele kätte. Üks väikene jutt, mis mulle pärast, kui ma tagasi tulin, mulle räägiti, sest minu emale kodus oli öeldud, et poeg on. Ei ole mitte läinud. Hävituspataljoni, ja ta on siin kusagil Jaagupi lähedal langenud ja ta on kuhugi metsa ära maetud, nii oli kodus. See oli olema hirmutamiseks, tema viidi ka kinni, peal seda. Ja siis vend veidi kinni. Siis jah, niisugused jutud olid jah, koduselt. Aga siis, kui ma kirjat sealt tulid, siis nende juttude nagu lükkas selle ümber, et ja kaua teie ema kinni peeti. Ema ei olnud kaua kinni, ta kohalikus siin ilus vend oli Pärnus peti aidas kolm kuud või neli kuud. Nii teie sõjatee viis siis läbi Leningradi läbi Moskva. Jah, Moskvast. Rong viis meid Volga kallastele, Lenini sünnilinna Uljanovskisse Kulianoskisse. Seal siis jaotati kogu see ešelon noormehi ära, et osa suunati põhja poole seal kaasan ja, ja teistesse paikadesse. Ja siis osa meid sealt mingi laeva peale, siis on huvitav mööda Volgat seal esimene sõitjana Volga jõge ma, seda ma teadsin juba koolis räägiti ka vot ja siis mööda Volgat esimene laevasõit, siis oli selline asi minu elus esimene laevasõit üldse, sest mõlemad Pärnus paadiga sõudepaadiga sõitnud laenutus paadiga rohkem ei olnud. Ja siis oli januskist kuni Saraatovi, nii tol ajal Tolgabeliale tas laevad siis oli huvitav vaadata selle aja jooksul see rataslaev sõitis külje peal rattad, läheme edasi, tõukasid ja, ja siis nagu nagu selle sõidu peale mõtled, sõjast jäid kuidagi kuidagi kaugele ja normid ja minule meeldis, mulle alati meeldis, kodus mõtlesid, kui ma läksin kas või siiasamasse oma küla rabasse jõhvikaid, korjan marju või seeni koju. Mind huvitas põõsa künka mätta taguniga, laukaäärne, iga puu ja põõsatagune, et mis seal ikka on, mis seal ikka on ja kui nüüd järsku niisugusele pikale rännakule, et kujutlemata kaugus, see oli mulle ikkagi elamus ja ma rongis ma mäletan väga hästi, et Moskvast sinna sõitsime, Lianspol lasen, tuleb ilusat maastikku. Sazoos oli peatus haige siin väljas ja seal ma ei teadnud, et seal see mordva ja seal jaama juures keegi vanem meesterahvas ei mäleta, millega ta tegeles, kuulsid meie juttu ja hakkas meile, ütleme jälle üksi kaksi ja see moment kõigest silma, nagu oleks olnud Haljalas tundis, sugulastele, tundis tähendab, meil eesti poissi palvisu eestikeelne jutt, kes juba keelt suguluskeelt tundis, natukene, oli kohe selge. Ja siis me ikka, ega ma palju ei seal, magan seal vagunis olid laudadest Michtnarid sees, lahvatasid seal peale seda, kui mina ikka olin vaguni ukse peal, see kaubavagunit uks lahti ja nii palju kui valget aega oli kogu aeg, ma huvitav siin sellest loodusest, maastikust, lindudest, inimestest ja kõik, sest on ju teada rooli võrreldes meiega iga asi, olgu seal siis küla või linn või ja rääkimata veel elanikest, kõigest. Linnas nihukseid hulgal, see oli jäänud tänapäevani meeldasand ratas laeval. See oli selline esimene sõit pikka teed mööda mööda jõge. Kus teie ratast laev, siis sildus? Üks peatus oli Kuiboshevis ja siis me magasime hommikul vara ja kuuleme, igavene kolin, jah, kutsumine tagumine. Siis läksin vaatama käibelt piluti, algpuid, laeva trümmi, sest rataslaev haugu laev ja köeti puudega. Siis sealt sõit jätkus edasi saratovisse peatus ja sealt kohe välja rivistati. Ja siis läksime läbi Saraatovi linna. Raudteejaama oli veel niipalju valge, kui rong hakkas minema, muidugi, kuhu ta sõidab, ei teadnud enne rongaks sõitmast. Sõitsime Volga Pikasilla, siis nägime seda hulgad ja edasi Pugatšovat. Linna eesti poisid jaotati kahte väeossa. Kaks rehve 100 noormeest, 72. laskurpolk ja osa kahurväepolku, no sisaldas tõeline sõjaväeline ettevalmistus ühe kuuga. Raami järgi. Pidi olema valmis nendele minekuks, nii et augusti keskel, augusti teisel poolel. Me pidime olema täielikult võitlusvõimelised sõjamehed rindele minekuks kusagil augusti lõpupäevil või oli ta septembri alul, meile anti kõik uus varustus, relvad, mina olin ette valmistatud kergekuulipilduja peale, kõik varustus ja olid käes ja lõbusam olnud. Ootasime vaguneid muidugi teada. Ega need ei olnud nii, et kohe päevapealt, kui Blaide tuleb, ootasime, mõtlesime ühel päeval käsklus hommikul üles rivistuda ja kõik asjad kaasa. Neid vagun tunne, nüüd läheb nendel sõiduks. Meie Eesti poisid olid kesklinnas, seal turu juures on üks vana kirik selles vana kirikusse oli ehitajad, siis kolmekorruselised, narrid ja need olid nii huvitavalt ka tehtud, et mitte laud laua kõrval, aga nagu öeldakse kolme lauaga servamata lauad ja kaks lauda all kõrvu ja kolmas siis katab selle kahe laua vahel. Seal midagi rohkem all, ei olnud nende kolme laua peal tulidendi kogu aeg seal magada ja puhata. Voodi ja kõik pealevõtmiseks oli sinel ja peale panemiseks oli pooltühi seljakott, siis said saapad pandud sinna sisse, võidu teha, pea vastu laudaga veeres kallale. Meil ei oleks. Ja siis selle selle peal natuke kõrgemas, aga nii hästi magasime, hommikul katsun raskele silmi lahti ajada ja siis õues üles rivistanud nuna käsklus. Kontrelvad panete, nüüd näidati koht siia kohta, gaasimaskid siia, labidad sinna muu varustus, kõik, mis oli ja siis lähete sinna edasi. Seal edasi oli toodud välja paigatud rõivad, riided, lapitud, isegi mõni poidsetestel nendeta isegi olid verised olnud, ära pesemata tähendab rindelt haavatute ja nende uued riided, mõtlesin näha ja kindlasti kõik ümber nende vanadesse, kantud rõivastesse ümber. Mis mõte siis oli? Või kuidas poiste meeleolu oli? Meie meeleolud üldiselt oli, olidki tol momendil õige õige, sihuke imelik ja veider ei teadnud, mis on juhtunud, et mis on nüüd juhtunud, me olime valmis lahinguks saanud kiirkorras ja väga-väga tugeva väljaõpe, ma pean ütlema, et et see väljaõpet oli väga hea ja järsku meid niisugune asi. Muidugi, ega me ei teadnud, meile midagi ei räägitud ju siis olime seal kasarmus veel paar nädalat väeosa sõitis juba ära rindele, meie jäime sinna väeossa hakati formeerima uusi, seal, kus me söömas käisime, nägime, et sinna tulid juba uued erariides inimesed. Ja siis need hakkasid järjest juba kandma foorumis väga palju kasahhi, kuna kasahhi piir on sealsamas lähedal. Kasahh oli, neid oli enne ka. Ja siis on nii, et ka need kasahhid, nende sõjaline ettevalmistus ei läinud nii kergelt. Muidugi tekitas teinekord kuidagi muljet naeru, nende marssimised, asjad, no midagi pole teha, nad lihtsalt olid sellised ja, aga meie osas siis üks paar-kolm nädalat me olime veel kusagil septembri keskel või lõpupoole siis. Helistate ülesse, nii, sead, gaase viidi meid linnast välja põhja pool, Linda, seal igrise jõgi, seal jõe läheduses oli juba kaevatud selliseid muldonni aluseid valmis. Seal olid tööriistad, labidad, kirkad ja meile endale, nüüd hakati siia eluaset ehitama kaevate need augud vajalikkusega puutuvad siia ja edela tolmi. Nimedel kaevasime siis nagu sest midagi kindlat korda ei olnud, seal kaevasime nii palju, kaevasime oli veel soe, käisime yhes seal suplemas, kaevasime ka, seal olid telgid, aga kus me saime seal sees olla ja ja nii me seal olime, onnid ikka kerkisid ka, päris valmis ei saanud kusagil oktoobri keskel siis ühel päeval nüüd rivistatud ülesse ja lähme kuhu, lähme, muidugi nagu sõja ajal. Nii-öelda, kui eks pärast Mcule meediumid autojaama raudteejaamast rong väljus tagasi Saraatrisse Saaratav vaksalist kohe jalgsi sama tuntud tänavat juba kesklinna Halla Volga äärde sadamasse. Seal sadamas seisis, eks praamlaev tühi praam. Ja nüüd lähete siia praami peale, läksime praami peale, läksime alla praami trümmi, seal niiskust, vett oli sees, aseme niisugune laud, laud, alus oli ka kaubaveo jooksvaid juunimisel praamis. Ja siis praam eemaldus kai äärest. Ta heitis ankrusse keset Volga jõge. Nii meile, esialgu seal, sel hommikul päeval süüa ka ei toodud midagi. Siis ootasime seal külmas praamis märg ja seal kuigi mõnus ei olnud, väljas 100. juba lumelörtsi, oktoobri teine pool ja 41. aasta läks igal pool talveks. Ja siis me seisime üks, üks, neli, viis päeva seal selles külmas plaamis seal keset Volga jõge. Enne kui praam hakkas liikuma, praam sõitis ja siis meid Kuiboshevis. Ja kui siis. Ilus tamme ja vahtrasaaremetsseal leida tõde lõhkeainetehast ja vaata meid vidi sinna seal tööpataljon 600 neljateistkümnete juba vot siis viimati sai nagu kuuldused tulid. Et augusti lõpul ju armee valitsuse ülem tol ajal oli Mehlis. Ja vastavalt siis Mehlise käskkirjale siin balti rahvusest kõike tegevväeosast ja tagalaväeosadesse. Ja vot see oligi põhjuseks, miks meid, meie me sõtta minekust esimest korda mainin maha olidki nagu sõjamehed, aga ei olnud ka jah, siis tööpataljon seal olukord oli kaunis kaunis raske. Toit oli, oli küllaltki vilets ja mis selgus, sinna tulid sisse kõrgemad kontrollid siis hakkaslikult läks paremaks, seal väga palju kõrvaldati, avas täna me saame kätte ainult ainult kapsalehti ja vett ja, ja nihukest jäävat leiba. Ja väga-väga raske olukord paljude Edinagaks ei jõudnud tööle käiagi. Aga ikkagi me töötasime, Me töötasime tublisti. Kuidagi, ma olin nagu talutööd teinud. Pidasin vastu paljud, eriti linna noormehed, kes ei olnud füüsilist tööd teinud, need jäid haigeks ja seal isegi isegi võitlus olid mitmed-mitmed tulimata sinna lähedale viia kalmistule külakalmistule. Seda võib öelda, et toatsionaala toitlusest kalur, kalorsuse poolest ta füüsilise töö tegija toidunormile ju välja ei andnud. Eks ta tuju alla lõi just kõige kõige rohkem see. Teadmatus, miks meid ei usaldatud rindele, miks meid eraldati väeosast, milline sõitis rindele ja kellega koos me kogu aeg tegime õppusi seal muidugi põll sellisel vene rahvusest seal teisi rahvusi ja koos väga palju suuri, pikkade pikad rännakud tegime koos kõik ära. Sellised taktikalised õppused tehti ära seal seal õppus oli 12 tundi päevas ja teinekord rohkem veel. Nii et kõik pidasin vastu. Tore oli nüüd järsku tööpataljoni Hannes olek väga pika ei olnud, sest seal varsti tulid, jõudsid kuuldused juba meieni. Kustkaudu või kuidas ei tea, et eestlasi hakatakse kokku kogunema kuhugi Eesti rahvusväeosa loomiseks. Ja kas see oli detsembri lõpul või oli siiani palun? Ühel õhtul Meie Semblankasse Moldonni tuli sisse üks mees, kes kandis. Mulle tundub nagu mingi põdravasikanahast väljapool karvaga sellist jopet, kasukad, pulga sukad. Ja puhtas eesti keeles ütleb, et tere, poisid. Elu läheb teil nad ise selgeks, siis öeldi, et Eesti väeosa otsus on olemas, selle kohta tuleb formeerimisele ja temal oli ülesanne välja selgitada, palju seal pataljonis neid eestlasi on võtnud arvele. Ja nüüd ootate, kui teile tuleb käsk, siis öeldakse ja sõidad eesti mehe. Teid oli algul 100 eesti poissi kui palju edasi? Miks edasi ei läinud korraga kõik läks, osa osa olid tervislikult seal ka kaunis nõrgaks jäänud, nad olid seal eraldi, sellises paigutad eraldi ruumis neid üle ei viidud ja seal anti paremini süüa. Ja jäi sinna. Aga esimese grupiga ma ei oska öelda, palju meid läks. Kas meid oleks viis? 60, ma arvan, kas meil ühte või kahte vagunis reisirongiga viidi Sverlovskisse lossis, sealt edasi viskame Slovi tagapolku seal juba nagu ikka eestikeelsed plakatid üleval nägime ja igal pool eestikeelne jutt laias ulatuses juba varem me olime harjunud sellega, et omavahel Jah, no aga seal oli jah, juba tagavarapolgus ja mul on hästi meeles esimene meil seal süüa natiibelantimine kaasa. Point, kuivikud ja konserve kontsentraati. Ja siis jõudsime laagrisse noh, sööma neid, lõunaaeg oli umbes Neussist öösel Me jõudsime rongiga jaama, hommikul tuldi meile vastu niga, olime seal hoones. Ja siis sööma. Hästi tore hernesupp, oliivid liha, teki tükid sees ja siis üle hulga aja, sest tüübatlane sellist suppi ei olnud salud jaja ega siis seal taga polgus, seal hakkas ka kibe. Õppused käisid kõvasti, no aga tagapool, kus ma olin niikaua kui aprilli lõpuni aprilli lõpul saadeti täiendust chibakulis seal Eesti 249. diviisi formeerimispaika raudtee, seal on hulga vaguneid sealt, kui palju sinna 249. diviisi saadi. Just vahetult enne maid jõudsime sinna, ilus kevadine päev, Hong seal peatus, tuli väljas, ilus Suurli tagune Kaseme. Sel basse Miassis Jäärv sealsamas seisis. Me läksime sinna laagripaika. Hästi ilus ilus loodus, oli see nagu loodus on üldse hästi toores, et kui ma pean ja kaugel, kõige ilusam juubel, heitsime kohe pilgu kaugel üle järvede metsade. Ju paistsid ära siis ilmeni mäeaheliku serv ja siis kaugemal seal Uurali mäeaheliku kõrged, need seal isegi üks siuke kalju paistis üleval mäe tipus ära meie laagrisse ja ümbrus järvede ilusasti ilus loodus. Hästi kena, oli nii meeldiv Baikali seal. Siis algaski seal väljaõpe või no õigemini mitte jalanud, vaid jätkus see kõik, mis oli juba enne tehtud ja sellele jõuda olnud reamees jah ja peab ütlema, et, Selle aja tegin läbi, reamehena, ei lõpe seal septembri uus hakati diviisi, juba siis tuli ülemjuhatuse korraldusluba diviisi viimine juba Moskva sõjaväeringkonda ja siis ülemjuhatuse reservi, sest rahvusväeosad nende rindele viimise käis ainult ülemjuhataja Stalini nõusolekul Lool korraldust, sest seal oli ju punaarmees 11 rahvusväeosa 11 lause. Et Eesti rahvusvahelise oli üks nendest üheteistkümnete Nende endale viimine, siis tuli kooskõlastada kõrgema ülemjuhatuse. See oli kaheksas mai 1942, kui kogu diviisi isikkoosseis rivistati ülesse selle peale diviisi õppusi, enne seda kolmepäevased diviisi õppused, suured õppused. Ja meil ei ole teada, et sõjaväeringkonna kui ka Moskvast kaitseministeeriumi kontrollkomisjon kontrollib meie diviisi sõjalist ettevalmistamist ja siis kaheksandal, kui diviis rivistati üles diviisi paraadväljakule siis meie eest see komisjon käis läbi peatusid ja selle komisjoni eesotsas oli siis esimene marssal fossiilu rivistusse oli ülevaade peale õppusi, Vorošilov jälgis õppuste käiku huvaid, need diviisi taktikaõppused maastikul, seal lähedal polügooni seal polügoni taga sale selline maastik, mõtlen üks, üks, üks tore seik sellest õppusest. No see oli küll hiljem, aga ikkagi oli ka diviisi õppus selle hiljem, mitte ta lõbusalt selle juulis, kui olid valmis juba need marjad, maasikad ja maa peal, seal kasvab väga palju uurali ilus maastikke õuelt taga, muideks on ida pool-Uuralid juba lagendikku seal kasemetsade vahel väga palju maasikaid ja mustikaid ja meie õppus kõik peavad olema kaevunud oma kohtadel, kus poisid roomavad seal mööda maad ja söövad maasikaid, marjud ülemust kevadel, miks te välja lähete, kasige koju tagasi? Seal on palju, aga niivõrd ilusad maasikad ja maasikad ja muulikad neete misse, nagu neid kasvab siin meie minema koduküla juures seal kruusa liivamaa peal kasvas ka neid väga maitsvad suurema ja see kiskus räägise rikkuma seda õppuse korda. Ja sellised õppused käisid kuidagi õppuse kohta, ütleme, Alulaise õppus, omapärane, huvitav, sest meile relvi õppuseks ei olnud ju maketid puust puust püssid ja puust kahurid ja kuulipildujad ja ja siis automaatidel siis oli väike käristi peal, siis kärssas vändast tahes ringis, kärin kääniga tulisteks, aga püssi arvel oli, oli siis tavaline puu nagu luuavars, eks tol ajal ju oli raskusi relvadega nende varustamine ja see kõik nõudis oma osa. Ja mõelda ka 42. aasta suure ikkagi väga raske olukord. Relvad anti meile kätte Colomnas Moskva all, kui me olime rinde reservis, seal anti kuusellastus täielikult, siis tuli Velikije Luki. Jah. Ja sealt läks kõikjal just oktoobripühad, seitsmendal. Meie pataljoni jõudis sellise arusse, sealt algas jalgsirännak, vahepeal tuli sügav lumi ja novembrikuu kusagil 20. paiku jõudsime juba Luki alla ja siis jäime kohe ründe teise ešeloni ja ja siis detsembris Läks juba esimesse ešeloni ja detsembri siba lahingutesse väeosad läksid meie polku ligi 925. kõige suurem kannataja, kes kaitses Veliki Luki välisründe ühte lõiku edela pool Velikije Lukit. Ja vot seal siis 20. vaenlane hakkas seal hirmsasti saksa taks peale pressima. Eesmärk oli läbi murda säält Veliki Luki lina need päästa siis garnisonil, mis, milline oli Veliki Luki linnast linnalisesse piiratada. Sakslased olid olles seal, tegutsesid kõigiti. Ja oligi siis peale 21., teisel, kolmandal, siis tohutu tohutu jõuga soos peale, nii et see meie pulk ikkagi jäi enamjagu kõik sinna maha, seal väga palju olenes sõjategevus ilmast oli ju novembri lõpp ja detsembri algul üks päev 100. lund, oli külma, teine päev 100. vihma, oli udu, kui udune ilm, siis oli peaaegu täielik vaikus küll, selge ilm, siis madin nimel, amet, enne kui me ei olnud veel eesliinil, olime teises ešelonis, sealt läksime lihtsalt ta pooleli, sihuke vaikne, veidi udune ka. Ja ütleme, vaatame tume midagi, leiame kusagilt tule jaoks materjalid, midagi puidukäik, et seal oli põlenud majasid ja purustatud ja üht-teist. Läksime seal päris lähedale jõudnud, üks kilomeeter-poolteist juba eemale. Ja seal üks Saksa lennuk, vaatame, et tiirleb õige madalale ja keerab ringi. Ja mina olin seal komplekse, teised ütleksid teise kohapeale vaatama. Sinnaks midagi, puit saab, keegi USA oli ka seal. Ja see saksa lennuki pealt märgati, et me seal on jälle nii-öelda agentuurist, mina viskasin pikali, kuli püskabinnetama püstigi, lasen misse vintpüssi, Clazzmen sellel lennukil ikesena ütleb ta ka. Ja ta märkas meid ja siis kuulipildujast hakkas meid tulistama. Tee oli ka külaveedeesel, lagemaalid on kohal. Ja siis heitsin sinna lumedele sinna pikali ja siis kuulipildujast tulistas meid. Ja siis need kuulid tulid nii et sutsu kohe minu päris paar tükki tulid, nii et see pritsis seda Lundi märkaselt mulle peale. Nii lähedal, sest seal oli iga seal oli ka neljas või viies oli see-le kuul. See oli näha ja mul oli näha nii, kui sealt ülalt kuul tuleb otse vastu, mõni kümnendiksekundite või rohkem, kui näed, et kui tuleb otse otse otse su peale siis kõrvale. Ja siis ta andis juba valangut, läksime mööda kaugemal seal no ja tõusime üles, aga minema tegi teise tiiru jälle meid tulistama, uuesti ja varjuda, ei ole kuhugi, Vardjal kusagil lagema jälle pikali maha ja ja ise olin nii näoga lennuki poole. Kaunis kaunis kõhe tunne oli küll, kui need lekulid tulevad otse Slovaatad tuleb otse vastu pead, aga kahel korral tulistas meid, aga õnneks läks küll üksi pihta, seal teised eemal, siis mõikab noot pihta ei, ei saanud, läksid mööda, kõik seal oli maalsele surnuid seal läheduses. Me nägime mitmeid seal. Ma pean, aga seal siis lennukid võideldud paremate lahingutest ega kes teab, seal külmaga juba neid, aga välisrindel kujunes siis olukord tõsisemaks. Seal seal läks ikka kaalul, kui sakslane väikeste jõududega peale tuli väikeste gruppide ja rühmadega ja püüdis öösel peale tulla, püüdis päeval muidugi selge, ilma kui ja mõnikord ka öösel ja udusilmaga, vot siis oli nagu tule. Oli lahingud, aga no peale kahekümnendat detsembrit hakkas täi tugeva jõuga peale pressima, vot siis oli vaja, Fonsass oli vaja päästa, meie olime selline kõrgustik oli seal üks vana külagi seal maha põlenud salaami olnudki, mõni ahervare oli seal veel vedeles ja see oli nagu väike väike, natuke kõrgem koht ja siis oli hea tulema tasandiku mööda, seal oli kaitsta, aga siis kõige hullemaks läks ta 22. 23., vaat siis sakslased, õnnestus teil meie 100 925. polk ümber haad tiibadelt mööda minna, vot selles oli ikkagi suur ja siis tuli peale öö. Detsembrikuupäev on ju lühike seal pilves ilm kaasseda, päev on pime aeg ja vaat pimedas ja pimedas siis oli igasugust kõikamisest, siis oli seal sakslaste juttu, käes on, siis oli eestlaste juttu käsutamist, siis oli venekeelsed ja kõik kõik ja üldse enam pimedas ei tea jutu järgi, mis seal suure kisa ei kuule seda jutust õieti. Ja kus oleme, mismoodi oleme tulistamist tagantpoolt, katsed on omad või on sakslased seal tagasi? Ma ei teadnud ja ega kohe nagu ei teadnud sellest nii, kuidas see olukord täpselt tuli, sest ega saa kaugemale ju ei teadnud oma juures ega ei saanud ka minna sinna ülesse niidet lähedal, vaatan, mis siin on, ei saa ju august välja tulla ikega seal paljusid nupubjad jal, kui seal oma suunagus vaatasid, midagi on, tulistasid ära ja katsusid jälle seal varjus hoida ja jälle ja ja vot siis läks hirmsaks mürgliks. Ja noh siis 23. öösel jäi vaiksemaks, aga hommikul hakkasite uuesti uuesti peale. Ja siis umbes paigu. Juhtuski see, see prohmakas. Et siis üks miin lõhkes. Me ei olnud mitte väike pool kaevik ja mul oli mõte just, et ütlen teistele kabussil, sa oled mulle siin kõrval, paistab üks üks natuke sügavam ja kuivem auk seal mingisugune kahuripesa või? Katsume sinna üle hüpata, et seal on ehk ehk parem olla meil siin natuke märgija vägabasel poisis ja madal ka, et seal sügavam auk. Siis kui natuke vaatame, kui nüüd natuke laske vahe, et, et meil siin need kuuli vinguv natuke vähemaks, et siis lähme sinna kõrvale veel üks, viis, kuus sammu kõrval. Vaata, meie vaesed, hea küll, lähme panin minema, nagu me sellest august välja saime, saime kolm sammu mindud, muidugi mitte püsti, vaid ikkagi kebakil käpukil. Lähme nagu käis kärakas üks neli-viis meetrit meist. Miin lõhkes ja. Nii jäme. Me neljakesi jääme kõik sinna. Silla ühel mehel kõrvalt, sellele vaatasin kohe nagu oli minu pooleli kõrval, seal oli otsa ees kohe punane auk Viaks tulema. Kild läks otse otse sisse. Teine mees oli kusagile kõrval, see oli neljas mees ja mina jäin ka pikali, mul oli selline tunne, et neid nagu oleks mul jalad alt ära, sest ma ei tulnud jalgu, ei ole ise nagu. Ta on, vaatan, midagi ei tunne, aga tunnen, et mul jalgu ei ole. Siis käega hakkan kobama ennast siit, kas mul jalad on ikka, katsume, on olemas, kõik olemas ja nad olemas. Ja siis hakkasin ennast, et ma katsun sinna kusagile auku nüüd edasi minna. Ei saa, kätega krabid, jalad järgi ei tule, oled seal pikali märja, sel märg ilm oli ka sel päeval lume, lörtsi ja selle sees. Noh, hakkame hõikama, seal laskmise mürin hakkas ka jälle uuesti peale. Sealt lähedalt üks, paarkümmend meetrit eemal kaevikus, said aru, et me olime pihta saanud siis sealt, mis tulid vahepeal roomates sinna lohistasid meid just sinna auku, kuhu tahtsin minna. Oligi tore kuivouk, seal oli all olid, seal oli ju seal ennega olid sees olnud mehed, et sinna lõbusaid põhku, rämpsu tood. Ja siis oli selline, et meie neljakesi, kes me saime siis seal pihta, haavatud. Tähendab nelja viis saime pihta, üks jäi surnult. Seda toodi ka ka vaadata, et tal peast on juba kild sees, sinna midagi päästa ei anna ja ja siis kahekesi mahtusin, ilusti laoti, vedasid, lohistasid meid sinna. Selle Kaukuse üks kass, miinipilduja või mis ta seal seal kokul tehtud mürin käib, kõrval lõhkeb mulda, tuleb radinal meile peale porimürsud, lõhkevad. Selles oli see kõige paremat meest olnud olnud, sest mul jalad nagu alt ära. Ma sain pihta küljest puusast sisse ja sealt seljalülisamba juurest kild läks läbi ja vigastas närvid, et mul võttis täieliku jalgade liikumisvõime ära ja võttis täieliku tunnetamise ära. Muidugi. Ühe killuga teise killuga ma sain sõrme, siin on praegu nii, et sõrm enne ma ei tundnud, aga siis vaatan, et verine kõikuse veril vaatame Sharoni jooksis, vertsid, lõikas ära, need luu oli väljas puhtaks, nüüd sinna. Need kaks iluks, mis hiljem mul oli, seljakott oli visatud. Me lähme kõigi oma Kelvaja seljakottigi sinna kõrvalauku. Hakkasin seljakotti vaatama, mõtlen, seljakott huvitaks minu kotid kosteni, räbal, näru. Aga siis vaatan seest ei kama. Ja tuli välja. Logisin ära, seljakotist oli läbi läinud seitse kildu ja seljakott oli mul õla peal selges seitse kildu ja kaks kildu tulid minul pihta olles nüüd seal üks eks üks kümme-viisteist senti või kümmekond sentimeetrit teises asendis sel momendil siis need seitse kild oleks tulnud mulle.